Kirjalikust suhetest ja suhtlemisest

Viimane postitus oli Tinderist. Mõtlesin mitu korda, et peaks kirjutama, kuidas läks, aga ei tegudeni ei jõudnud. Lühike kokkuvõte – ma suutsin Tinderit kasutada umbes paar nädalat ja siis kustutasin kogu täiega ära – liiga masendav. Mulle selline meelelahutus ikka ei meeldi. Sisuliselt iga kord, kui juhuslikult leiabki kellegi, kes enam-vähem näeb selline välja, et võiks suhelda, ongi kohe “matš”. No aga edasi läheb üle kivide ja kändude, sest need mehed on seal ju põhjusega – nad ei oska suhteid leida. Ehk teisisõnu – nad ei oska suhelda. Või vähemalt mitte nii, et asja saaks.

Kuidas saaks asja? Ma võin küll blogida, aga mulle ei meeldi netis tutvusi arendada ja pikki kirjavahetusi pidada. Ma panin Tinderisse, et teine võiks must maksimum paarkümmend kilti eemal elada, aga Tinder pakkus ikkagi mehi, kes elasid, heal juhul, Soomes, aga mõnikord ka teisel mandril. No ma ei hakka kirjutama ja ootama, et millal päriselt näeb. Ma tahan kohe päriselt näha. See jutt, et kõigepealt inimesed ikka kirjutavad ja õpivad inimest sisuliselt tundma, kuna kirja teel inimene peab näitama oma mingit sisemist mina, on puhas jama. Minu arvates.

Mul oli eelmisel aastal juhus, kus ma hakkasin uuesti messengeris suhtlema ühe mehega, kellega ma tutvusin päriselt paarkümmend aastat tagasi. Siis me kohtusime ka ainult mõned korrad, aga olin omadega kuidagi väga sees. No ja eelmisel aastal juhtus täpselt sama. Ma ei tea, kuidas nii juhtus, aga ainult kirjutamise ja mõnede videokõnede tagajärjel olin ma täiesti sõltuvuses järgmisest kirjast. See meenutas sõltuvust, kus kogu aeg pead doosi juurde saama. Kogu aeg vaatad telefoni, et millal, millal. Tema taipas esimesena, et kirjavahetus on sõltuvuseks üle läinud. Kusjuures tema väitel oli tal sama. Me lõpetasime selle aktiivse kirjavahetuse. Terve mõistuse huvides.

Kuid ta me saime paar kuud peale kirjavahetust päriselt kokku. Umbes kolmeks päevaks. Me mõlemad oleme nii kirjalikus ja ka suulises eneseväljenduses väga head. Tema töö seisneb puhtalt selles, kuidas end jutuga maha müüa. Ei, ta ei ole libekeel. Ei ole meelitus ette ja meelitus taha. Ülimalt intelligentne ja tark inimene. Kuid erinevalt tollest aastatetagusest kohtumisest, tema pärisisik mind enam pöördesse ei ajanud.

Tol esimesel korral ma armusin ära päriselus, mitte kirja teel. Nüüd võiks arvata, et kuna see oli ammu, siis välimus on muutnud ja ma olen ju blogis korduvalt kirjutanud, et minu jaoks välimus loeb. Ta on minust vanem. Kuid ei, ta välimus oli sama hea, kui mitukümmend aastat tagasi. Kuid minu maitse on muutunud pigem inimeste sisemuse teemal. Ja kirja teel seda sisemust ei näe. Kirja teel suhtlemisel on hoopis teistsugune oht. Kui päriselt inimest ei näe, on võimalus see sisemus ise juurde luuletada. Fantaseerida, et milline see inimene on. Jutu põhjal. Ja kirjalikult on inimestega päris lihtne manipuleerida, kui sulg jookseb. Tahtmatult.

Ma olen vanemaks saanud ja vahepealse aja jooksul inimesi rohkem tundma õppinud. Jah, muidugi ma armastan jätkuvalt kõrvadega, aga nüüd ma kuulan paremini ja lisaks tunnetan inimeste seda osa, mis ei sõltu sõnaseadmise oskusest. Ma ise arvan nii. Ma tean, et paljudel inimestel on vastupidi, et mida vanemaks nad saavad, seda vähem neid teiste inimeste jutt huvitab ja aina rohkem tahaks lihtsalt ise suvalist pläma rääkida. Ma olen kogu aeg päriselus kohutav lobamokk olnud. Ja kui erinevad introvertide koostatud meemid ja jutud räägivad sellest, et minusuguse eksraverdi elu on lill, sest ma ei karda õigel ajal õigeid asju öelda, siis mulle on see eluaeg närvidele käinud, et ma ei suuda vaikne ja tagasihoidlik olla. Ma olen alati kadestanud neid salapäraseid naisi, kes on kogu aeg vait. No ja ma olen püüdnud oma kõige silmapaistvamat iseloomujoont taltsutada. Rääkimist vähemaks tõmmata on jube keeruline, kuid ma ise arvan, et ma olen paremini kuulama õppinud. Õnneks pole mul seda eksravertide läbivat hirmu, et nad ei suuda vaikust taluda. Ma suudan küll. Enamuse mu nädalast ei suhtle ma ju mitte kellegagi.

Noh ja see mees, keda ma polnud 20 aastat näinud, tal ei olnud seal seespool suurt midagi, mis mulle huvi pakuks. Ei mingeid emotsioone, ainult ratsionaalne maailm. Kõik on kalkuleeritud, väline maailm ei eruta ja kui erutabki, siis hetkeks ja kohe lukk uuesti ette. Ok, ma seda suhet rohkem ei oska analüüsida. Me pärast eriti suhelnud pole.

Tuleks tagasi Tinderi juurde. Seal üks mees hakkas kirjavahetust arendama. Ma võtsin endale Tinderis reegli, et mina ei ole jälle see, kes teeb ettepaneku kokku saada, aga kui teine pool seda ütleb, olen nõus. Too tüüp aga tahtiski igavat kirjavahetust pidada. Stiilis, et õhtul ütleb “Head ööd!”, hommikul “Tere hommikust!” ja vahepeal patrab, mida ta tööl tegi ja kus käis. Võõras inimene, mul nii pohh, mis ta teeb! Jõua päris tegudeni!

Ühe tüübiga sain ikka kokku ka. Noh ta pillas mingi lause, kust ma sain sabast kinni hakata ja öelda, et jah saame kokku. Teine reegel, mida ma mehe puhul ootaks, et tema ütleb, mida me teeme, kui kokku saame. No sellega oli tal enamvähem. Esimene kohting oli suht ok. Ta polnud küll üldse minu tüüp, aga ma olen alati valmis minu ringist väljapoolt inimestega tutvuma. Huvitav ka ju. Kohtusime pühapäeval. Ta rääkis, et talle sobivad kohtumiseks ainult nädalavahetused. Ja järgmise päeva õhtul esmaspäeval kell üheksa õhtul kirjutab, et saaks jälle kokku. Vihma sajab, pime, õhtu. Ma ütlesin, et ma ei taha, pime ja märg ju. Ok, esmaspäev jäi vahele, järgmine päev kirjutas jälle, saime teisipäeval kokku. Ja siis ta viis mu kuskile Maardu taha karjääri. Autoga. Eelimine kord me autoga ei sõitnud.

Ja siis ma nägin, et ta käel on täiega hirmutav tätoveering. Kui ma ütleks mis, siis ta oleks äratuntav, seega ma ei ütle. Ma uurisin ja puurisin, et miks just selline tätokas. Ta andis põiklevaid vastuseid. Mul hakkas natuke hirm.

See karjäär ..

Jõudsime sinna karjääri ja vaatasime kaldast alla ja ta üritas mulle kätt ümber panna, ma põiklesin kõrvale. Varsti hakkas vihma sadama ja me läksime autosse. Ja siis ta tegi ettepaneku suudelda. Hei! Ma just polnud nõus, et sa hoiad mind õlgadest! Noh ma ütlesin, et ma ei taha. Saabus vastik vaikus ja me sõitsime linna tagasi. Päikeseloojang, värk, ilusad pilved. Ma üritasin pilvedest juttu teha, et näe, seal on lambakujuline, või midagi sellist. Tema hakkas pilvede kujunemise füüsika põhialuseid rääkima.

Ja siis ta tahtis, et mina guugeldaksin seda BMW-d, mida ta endale osta plaanib. Kuna mul oli hirmu ja tema kandilise sõidustiiliga süda natuke pahaks läinud, siis ma ei tahtnud telefoni vaadata. Ta guugeldas ise sõidu pealt oma telefonist selle auto välja. Ja ma olin talle varem rääkinud, et mind huvitab ainult auto värv. BMW, riili! Ma kiitsin ta autovalikut.

Mõned päevad hiljem rääkisin sõbrantsile oma imelikust deidist ja tahtsin talle Tinderist meest näidata, aga ta oli mu un-matšinud. Vot siuke deit siis. Poleks ju olnud mõtet end enne kirjutades üles kütta? Esimesel deidil me jutt klappis, eriti kui ta oma tööst mulle põhjaliku ülevaate andis. Minult ei küsinud ta midagi. Ma kustutasin äpi ära.

12 comments

  1. Esimesel deidil me jutt klappis…minult ei küsinud ta midagi.
    Kui ma su blogi lugejana ei oleks kujutaks sind kindlalt ise mõtleva naisena, tunduks see lause hirmutav, ma oleks su tuleviku pärast mures.

    Meeldib

  2. Oh neid inimesi on küll ja veel. Nii meeste kui ka naiste seas, kes räägivad ise ja teiste elu ning tegemiste vastu huvi ei tunne. Lihtsalt deidil on see suur punane lipp, et midagi pole okei. Huvipuudus mehe poolt. Sõbrannaga väljas olles tähendab see a)ta elus toimub parasjagu nii palju, et ta ei suuda muule keskenduda, b)tal puudub sinu asjade vastu huvi. Üht-või teistpidi halb, aga esimesel juhul inimlik.

    Meeldib

    • Noh, täpselt. Mind huvitas, mis inimene ta on ja ma esitasin ise ka küsimusi. Eks ma rääkisin ikka ise ka, aga ma ei tahakski kellegagi suhtlema hakata, kui ma tegelikult talle huvi ei paku.

      Meeldib

  3. Oh vanainimene, mis sul selle vastu on kui keegi tahab kuskil kaunis looduses sinu mootorit käima lükata, kas tõesti on pidurid nii kinni roostetanud, et selleks kulub hulka aega ja aineid. Inimesed tahavad mängida, ega muidu ei juhtu midagi.

    Meeldib

        • Ahh, et sellepärast tunned sa rõõmu, kaua sul see probleem juba on? Ära muretse, on selliseid naisi ka, kellele meeldivad koledad mehed, kes seksi ei taha 😀

          Meeldib

        • Ei, ma nagu ei muretsegi, ega tunne rõõmu. Inimesi on igasuguseid. No jah, kui sa ise ennast selliseks naiseks pead, siis sellised mehi saab hooldekodust nad ei jookse ka eest ära, sest neid tuleb lükata, tavaliselt 🙂

          Meeldib

  4. Arvan, et s e l l i s e i d indiviide on psühholoogiat arvestades piisavalt.Mina otsustasin oma lapse isale sünnipäevalõuna välja teha, et isa ja laps lihtsalt kokku saaks…Aastakümneid on mul olnud pikad, sirged juuksed. Nüüd olid lokkis ja lühikesed. Oli üldse palju asju, mis oli drastiliselt muutunud, võrreldes varasemaga. Ent mitte piiksugi ei tulnud sel teemal meesterahva suust ,ka seda küsimust mitte, kuidas lapsel üikoolis läheb ja mis elu ta elab. Aga elektrilistest tõukeratastest saime lapsega pika ülevaate…Igaühele oma. Mõttemaailm. Mõistus. Aru.

    Meeldib

  5. Hm. Selline mees, kes mulle pilvede kujunemise füüsikast midagi uut räägiks, mulle meeldiks.
    Aga küsimusele auto kohta saaksin ma ainult ükskõikselt: “Sinu auto, sinu otsus” mõmiseda, sest mida hekki siin arutada on? Nii ongi ju.
    Inimeste funktsioonipõhise hindamise rakendamisel on kasulik meeles pidada sotsiaalse investeerimise laiahaardelisuse olulisust, ehk siis, mingi varuga võiks ikka arvestada.

    Liked by 1 person

Soovin lisada:

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.