Kolimisest, pakkimisest ja üldse transpordifirmadest

Ma olen suhteliselt kogenud kolija. Praegune üürikas on Tallinnas kuues üürikorter. Peale Tallinnas raamatupidajaks saamist kolisin Keilasse, siis polnud mul peaaegu üldse mingeid asju. Keilas elasin paar aastat kuni 1993. aastani. Tallinna tööle tulles elasin alguses erinevate sõprade-tuttavate-sugulase juures. Ma ei mäletagi enam, kuidas ma Keilast oma seal-ostetud mööbli ja asjad Tallinna sain. Igatahes asju muutkui kogunes ja kui mees ära kolis, ei võtnud tema ka neid piisavalt endaga kaasa.

Vahepeal aitasin ka emal asju ühest korterist teise kolida. Ta ka kolis oma elus päris palju ja viimane kord, kui ta oli 66-aastane, oli ta nii ähmis, et ei suutnud ise asju kokku pakkida ja siis mina orgunnisin. Võimalik, et vanemana inimene kipubki rohkem pabistama. Igatahes tundus nüüdne kolimine stressirikkam kui varasemad. Ja kogu orgunn oli minu õblukestel õlgadel.

Igatahes tahtsin ma 2020. aasta lõpuks kolitud saada, aga 27.-ndal käisid veel maakleriga läbirääkimised ja ma hakkasin asju pakkima alles tolle päeva õhtupoolikul. Oli pühapäev. Otsustasin, et teisipäevaks tellin mööbli ja suurte asjade jaoks kolimisauto päris kolimismeestega. Esimene kolimisfirma, mille googlist leidsin, pühapäeval toru ei võtnud. Teine võttis ja talle teisipäev sobis.

Kuid esmaspäeval tahtsin peale võtmete kättesaamist juba mõned asjad ära viia. Lilled näiteks. Mul on väga palju toalilli. Näiteks üks üle 33-aastane kummipuu. Asusin kõige vastikuma tegevuse kallale – raamatute pakkimine. Raamatutest ei saa suuri pakke teha, kuna siis ei jõua neid keegi tassida. Pealegi polnud mul eriti palju kaste. Käisin Selverist uurimas, kas neil on kaste üle, aga neil pole enam midagi, kõik on ära lubatud või lähevad kohe pakendijäätmetesse. Vaatasin oma maja papijäätmete prügikasti ja sain sealt mõned kastid.

Esmaspäevaks kutsusin ühe tuttava, kellega ma mõned aastad pole suhelnud, aga mulle meenus, et tal on väikebuss. Lisaks kutsusin veel ühe sõbra, kes ise abi pakkus. Sain osa lilli ja raamatupakke ära viia, kuid tol tuttaval oli väga vähe aega ja kiiruga piisavalt palju ei jõudnud. Tal polnud aega ka minuga koos tühjade kastidega tagasi sõita. Mõtlesin, et viin käe otsas, mis see ära pole. Ühistransport tundus kastidega reisimiseks ebasobiv, jalutasin 20 mintsi. Pärast oli jala peal seal kohas, kus kast vastu toksis, kena sinikas. Ja üks käsi tundus, et enam näppe liigutada eriti ei sooviks. Suht kerged kastid muutusid tassimise käigus aina raskemaks. Õnneks käsi liiga kaua ei põdenud. Õhtul viisin sõbrantsi autoga veel arvuti, peegli ja suvel mõnuga kogutud sügavkülmutatud asjad uude kohta. Seal oli juba külmkapp, mille ma hiljem omanikule tagasi transportida lasin. Nii sain enda külmiku kolimiseks sulama panna.

Teisipäeva hommikul jätkasin hooga pakkimist, aga see töö on vastikult aeganõudev. Kolijad pidid jõudma kaheteistkümneks, aga hilinesid tunnikese. Mis oli tore, sest ma sain kauem pakkida. Otsustasin, et jätan oma laia voodi lahtikruvimise kolijate tööks, et kogenud mehed, saavad kahekesi kiiremini. Neil oli netilehel reklaam, et võivad pakkida ja kruvida. Selgus, et ega nad eriti kogenud ei olnud. Kui ma pakkimise vahel asja uurisin, keerasid nad valesid kruve ja sedagi aeglaselt ja suht kogenematult. Aitasin neid järjele. Kolijatel oli tunnistasu 50 eurtsi tunnis ja tundus, et üks mees tegigi hästi aeglaselt. Teine oli küll väga kiire ja füüsiliselt vormis. Lisaks tore inimene, kiitis mu toalillede ilu ja eksootilisust ja puha. Uude korterisse sõidu ajal uurisin talt pool tema elulugu välja. Igatahes läks meil kokku viis tundi. Mehed olid väga imestunud, et mulle ei öeldud, et maksmine toimub sularahas. Mis värk selle sularahamaksete meil toimub? Mu teada ei oma inimesed suuri summasid sulas, kui pensionärid ja ümbrikupalga teenijad välja arvata. Ma ju ei teadnud, kui kaua aega kulub ja palju sularaha varuda. Igatahes kirjutasin ma alla, et 5 tundi läks. Natuke peale kolimise lõppu sain neilt emaili, et nad tänavad mind kolimise eest.

Olin jube väsinud ja panin instasse pildi oma väsinud jalgadest. Ja saate aru, milliseid sõpru on olemas! Ta nägi instast, et ma kolin ja olen väsinud ja pakkus abi, et tal on ju ka päris suur sõiduauto. Kuid ma teadsin, et tal on üks 5-aastane ja 1 peaaegu aastane laps, ma ei tulnud selle pealegi, et temalt abi küsida, pealegi elab ta umbes nagu Viimsi lõpus. Ma olin sõnatu. Ta ütles, et talle sobib suvaline aeg, et tal pole aasta lõpuni mingeid plaane. On olemas imelisi inimesi!

Kolmapäevaks olin tellinud järgmise autoga sõbra, kes mul neid värke kolida aitas, mida ma enne pakkida polnud jõudnud. Kolmapäev oli 30. detsember. Lisaks kruvis ta viimaseid asju seinte küljest ja laest alla. Vot see oli põhjalik inimene, suutis oma väikesesse autosse väga palju kraami paigutada ja muutkui tassis, kui ma ikka veel pakkisin. Mul tekkisid jubedad süümekad, kuidas ma inimest nii ära kasutan, aga ei ole ju viisakas raha ka pakkuda. Peale asjade äraviimist sõitis ta lihtsalt minema, eks ta oli ka väsinud. Ma samuti, pealegi polnud mul sel nädalal isegi söömiseks aega olnud ja ega mul kodus midagi süüa ka polnud ning kohe pidi Telia mees tulema.

Mul netijuhe oli korteris, aga pistikut juhtme otsas mitte. Kutsusin Teliast mehe, kes asja korda ajas. Ta rääkis, et Tallinna kesklinnas pidi väga levinud olema, et pistik on ära võetud, et üheski teises linnajaos sellist fenomeni ei esine. Kuna mul oli nüüd internet, siis saatsin kolimisfirmale kirja, et nad võiksid mulle kolimise eest arve saata, kuigi tänu on ka tore.

Kolmapäeval käis mu eks ja tõi lapse käes olnud eelmise korteri võtmed ära ja aitas mul voodi kokku kruvida. Üksinda on see tegevus keerulisevõitu. Enne ta tulekut mõtlesin, et lähen käin kiirelt Stockmannis, ostan midagi süüa, kuid seal oli hullumeelne trügimine ja rahvamassid. Läksin hoopis Maximasse, mis on natuke kaugemal, aga seal ei trüginud keegi ja nad müüvad seal normaalset toitu. Teate, et Stockmannis ei müüda tavalist saia, ainult röstsaia? Ja tavalist keeduvorsti ka mitte. Mulle on lapsest peale maitsenud vorstisai. Otsustasin, et Stockmann on nüüdsest mu kodulähedane keldripood, kuhu lähen siis, kui on piim otsas ja mujale ei viitsi.

Ja oligi kätte jõudnud aasta viimane päev ja mu sõbranna tuli oma kahe lapsega mulle appi viimast puhastustööd tegema. Ta aitas mul veel seinakappidesse jäänud läbu pakkida ja prügi ära visata. Aastane tütar pidas end üleval nagu ingel ja mängis tühjade pudelitega. 5-aastane poiss sai endale põnevaid vidinaid. Väikesed lapsed on ikka nii armsad! Nende selged sinised silmad ja puhtad südamed! Pisike hakkas nutma alles siis, kui me olime asjad ära toonud ja selle peale sõitis ka sõbranna ära koju.

Keskööks jalutasin vanalinna, kus mitme nurga peal toimus isetegevuslik ilutulestik. Esimene inimene, kellega uuel aastal rääkisin, oli üks võõras noormees, kes tuli mu käest küsima, kus asub WC. Ma ei teadnud. Kõik söögikohad on ju Tallinnas kinni. Hiljem keegi mainis, et äkki see oli pickupline. Ma olin liiga väsinud, et flirtimisele mõelda, täiesti kaine ka.

Vana mahajäetud köök. Kuna aknavahetuse diili seina värvimine ei kuulunud, siis illustreerisin oma maitse järgi

Nagu pildilt näha, siis nurgas seisab pesumasin. Kuna uues korteris oli uus pesumasin olemas, siis oma vana jätsin esialgu maha. Samuti jäi maha vana diivan ja üks imelik kapike. Nende äraveoks pidin veel eraldi transpordi otsima. Selle töö jätsin 2021. aastasse.

Googeldades leidsin, et on olemas firma, kes vana kodutehnikat tasuta ära veab. Kuna mu pesumasin oli 23 aastat vana, siis prügimäele äraveoks küsis ta 5 euri. Uuema masina oleks tasuta ära viinud. Lisaks lubas ka kõik voolikud ilusti lahti ühendada. Muideks – eraisikutele on kodutehnika prügimäele viimine tasuta, aga sel mehel oli masin, kes tehnika ka ise trepist alla orgunnib.

4. jaanuaril sain ka kolimisfirmalt arve, kuhu minu üllatuseks oli kirjutatud 6,5 tundi ja 150 euri rohkem, kui läks. Kirjutasin neile, et sorry, aga me leppisime kolijatega kokku, et arve on 250 euri. Tema kirjutab mulle vastu, et ok, läks siis kuus tundi ja oli arvelt ainult 50 euri maha võtnud.

No tere tali! Kuidas nii saama! Kirjutasin talle uue kirja, kus selgitasin, et mehed jõudsid tund aega hiljem kohale ja arve peab viie tunni kohta olema. Noh ja siis saatis ta mulle õige summaga arve. Kuna ma tean, et eelnevalt käisid nad kunstinäitust kolimas, siis ma kahtlustan, et nad on harjunud boheemlaste nöörimisega ja panen kirja, et tegemist oli kolimisfirmaga Adduco oü. Et vaadake kella ja kontrollige, kas arve klapib tegelikkusega.

Nüüd oli jäänud veel vana mööbli prügimäele viimine. Selleks leidsin sellise teenuste pakkumise koha nagu okidoki, kus oli päris suur valik erinevaid väikebusse. Ma pole sinna kunagi varem sattunud, aga valik oli lai. Esimene, kellele helistasin, ei olnud eesti keeles väga sujuv, helistasin järgmisele, tuues vabanduseks hinnaotsingu. Lisaks ühel päeval mööbli prügimäele viimisele, tahtsin bussilt veel teisel päeval oma uuest korterist külmkapi ja veel paari asja omanikule ära viimist. Väga kiired ja viisakad poisid käisid. Kogu info aadresside ja asjade kohta saatsin neile peale telefonikõnet sms-ga ja kõik kulges sujuvalt. Kuna mina kumbagi ei maksnud, siis ma ei tea, palju läks, tund pidavat 35 eurot olema, sularahas.

Viimane transpordivärk toimus eelmisel reedel. Kogu see aasta olen tegelenud enda uues kohas sisse seadmisega ja ikka pole veel kõik tehtud ja korras. Igatahes olen ma oma uue koduga väga rahul. Kõige kummalisem, kui meeletult vaikne on siin. Mul on aknad hoovi poole ja naabreid kuulen siis kui WC-s või vannis käin. Nii kummaline, nagu kuskil kaugel külas, kuigi täiesti kesklinnas. Kõik mu asjad tunduvad siia korterisse kuidagi paremini sobivat kui eelmisesse. Kuid nüüd peaks veel mõtlema, et kas mul ikka on kõiki neid asju päriselt vaja, või saab ilma. Raamatuid pole ma juba ammu ostnud, ühest väikesest kapist üritan veel sel nädalal vabaneda. Igatahes tunnen ma end hästi.

Kui veel blogimisega ka kuidagi järjele saaks. Mul on vaja teha veel eelmise aasta ennustuse täitumine (jaa, ma olen vaadanud, midagi ikka täitus küll) ja teha ennustus selleks aastaks. Mulle meeldib see traditsioon. Nii huvitav on vahepeal kontrollida, et mida kaardid ütlesid. Korteri otsimise ajal ma tihtipeale lasin kaartidel otsustada, kui ise ei osanud.

2 comments

  1. Kas sa ei saaks seda okidoki mööbli prügimäele äraviimise kontakti jagada? Mul oleks vaja sarnast teenust ja hea oleks soovitusi saada.

    Meeldib

Soovin lisada:

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.