Blogimisest, anonüümsusest ja suunamudimisest

Ritsik on mõned päevad tagasi nii hea postituse teinud, et ma tahan ka kirjutada. Muideks – ma arvan, et Ritsik on nende blogijate hulgas, kes end suunamudijateks ei pea ja pigem huvitavat sisu kirjutavad ja loevad, kõige kõvem tegija. Tal on alati nii palju kommenteerijaid ja postituse jätkuks tekib põnev arutelu. Ehk ta oskab sütitavalt kirjutada. Eriti armas, et enamust neist kommenteerijatest ma tean, kas netist või lisaks netile ka päriselust. Ikka tänu blogimisele. Blogijad ja kommenteerijad on armas kogukond.

Ma alustaks lõngakera harutamist anonüümsuse teemast. Ma olen bloginud nii anonüümselt kui ka oma täisnime alt. Enam täpselt ei mäletagi, milliseid netinimesid ma olen kasutanud. Kuid oma nime alt blogimine lõppes sel hetkel, kui mul oli kohtus andmekaitseteemaline keiss, mis lõppes sellega, et kohtunik teises astmes vilistas kehtivale seadusandlusele ja leidis, et minu kohta ei kehti Põhiseaduses mainitud eraelu puutumatus, kuna ma olen blogija ja blogijad, teatavasti, kirjutavad ju oma eraelust avalikult kogu maailmale. Tol ajal kirjutasin põhiliselt teemal, mida ma ühiskonnas toimuvast arvan, mitte enda elust. Kuid tollest hetkest alates olen ma Eestis ainus inimene, kes on kohtuotsusega kuulutatud avaliku elu tegelaseks. Kuna praeguseks pole mind jätkuvalt ei “Tantsud tähtedega” ega “Maskis laulja” saatesse kutsutud, siis ei mäleta enam keegi, et minusugune tegelane eksisteerib ja las nii jäädagi. Minevik. Kuid, igatahes, ei taha ma enam üheski avalikus sotsiaalmeedias oma pärisnimega lehvitada. Ja ei soovita kellelgi teisel ka.

Kuid hoolimata põnevatest seikadest minevikus, pole ma ei blogimisest ega muust sotsiaalmeediast loobuda suutnud. Rumal ei õpi ka omadest vigadest! Blogin jätkuvalt ja mul on feedlys 66 blogijat. Kuid ma enam eriti ei kommenteeri. Esiteks jõuan ma lugema siis, kui kõik on juba olulise ära öelnud ja teiseks – nii suure koguse blogide kõiki postitusi ma lugeda ei jõua, rääkimata kommentaaridest. Kuid mulle meeldib, et kui ma tahaks ja aega jääks üle, siis võiks. Kommenteerimise huvi on ka see vähendanud, et mitu korda on juhtunud, et ma võtan kätte ja kommenteerin, aga kui blogi on blogeris, siis mul läheb meelest ära vaadata, kas keegi vastas ka (wordpressis tuleb wordpressi kommile vastamise teade) ja kui ei lähe meelest ära, siis avastan, et keegi ei vastanud. Kuna ma olen õrnalt draamaqueen, siis olen oma kommentaare ka ära kustutanud – no kui ei huvitanud, siis polegi vaja!

Kuid suunamudimine on väga keeruline teema. Mitme nurga pealt. Esiteks populaarsus. Ma ei ole kunagi ühegi postituse eest raha saanud. Peamiselt sellepärast, et ma pole kuulus mudija, mul pole piisaval arvul jälgijaid. No kesse ikka viitsib mu pikki kirjutisi lugeda. Hea, kui mõnisada inimest selle aja ja huvi leiavad. Ma tean, et mu blogi loevad mitmed päriselu sõbrad ja tuttavad, kes teisi blogisid ei loe. Ehk natuke ma kirjutan neile ka. Noh ja siis see käputäis keskmisest intelligentsemaid inimesi, kes loevad eestikeelseid blogisid.

Ma ütlesin, et pole blogimise eest raha saanud, kuid ma olen vahest harva saanud mingeid asju ja kunagi saatis Valio regulaarselt süüa. Enam ei saada! Ma ei teagi, miks ta saatis ja miks ma nüüd pean laktoosivabalt toituma?! Kuid ma olen oma blogi kaudu kliente saanud. Endale, raamatupidamisteemal. Nii blogijaid, kui blogilugejaid. Mitte tohutul hulgal, aga natuke. Mis on positiivne, sest juu ma siis vähemalt endast olen hea mulje jätnud. Aitäh!

Nagu ma eelmise aasta kokkuvõttes manisin, siis minu jaoks oli 2020 Tiktoki aasta, kus ma õppisin tundma täiesti uut sotsiaalmeediat. Kuid eesti turundajad pole seda kanalit veel enda jaoks avastanud ja ma saan seal rahulikult toimetada, ilma, et laiem (täiskasvanud) üldsus midagi teaks. Mulle sobib lühikese video formaat. Youtube on, mujaoks, liiga aeganõudev. Valio piimatoodetest ma üritasin juutuubi imelikke videosid teha, aga, lõpp-kokkuvõtteks, ei meeldinud need mulle endale ka. Tänu Tiktokile olen leidnud endale kaks juutuuberit, keda ma regulaarselt vaatan – Zevakin, keda teavad kõik ja Sidni, kes on väga armas minu inimene ja kui ma oleks ta plaane teadnud, siis ma oleks üritanud teda ära rääkida, et ta sinna Orgu reaalitisse ei läheks.

Kuid uuesti isikliku suunamudimise juurde. Nädalavahetusel ma uuendasin ühe vana tumba kangast. Vana kanga äravõtmisest tegin 38 sekundilise video, mida praeguseks on vaadatud 59 300 korda. Sellel on 2029 laiki ja 43 kommentaari. Uue kanga pealepanekust sain minutilise video. See nii popp pole, kuid 13 100 vaatamist ja 1014 laiki ning 85 kommentaari on suhteliselt suured numbrid. Tiktokis on peale laikide ja vaatamiste arvu oluline ka see, palju su videot on teistele vaatamiseks jagatud. Vanasti blogijad ka linkisid teisi, nüüd on see vähemaks jäänud. Kuid see on kena komme, kõigile kasulik. Minu ühte popimat videot on Tiktokis jagatud 1954 korda. Kõige rohkem kommentaare on ühel postitusel umbes tuhat. Nii paljudele ma tõesti vastata ei suuda ja paljud olen ka ära kustutanud, kuna Tiktokis on rumalad ja halvustavad kommentaarid väga levinud. Õnneks on sama levinud ka head ja toredad kommentaarid. Pikemaks vestluseks läheb väga harva. Kuid, kui sa oled lapsevanem ja sul on lapsi, kes seal käivad, siis võid kindel olla, et ta kas kirjutab neid (heiti) või on teistelt heit-kommentaare saanud.

Tihtipeale räägivad täiskasvanud netikiusamisest, nagu see oleks laste pärusmaa. Kuid lapsed peegeldavad vaid oma vanemate käitumist. Ma FB-s küll käin aga aruteludest või teemapüsitutustest üritan hoiduda, kuna täiskasvanud on FB-s tihtipeale nii kurjad ja mõistmatud. Ma olen ühes raamatupidamisest rääkivas grupis. Eelmisel nädalal postitas üks mu tuttav sinna pisut ebatüüpilise küsimuse. Ta tahtis teada, milline võiks välja näha ilusa disainiga arve ja kas keegi näitaks mõnda. Otsisin praegu seda vestlust, aga enam ei leidnud. Igatahes sai ta hulga vastuseid, kus mitte keegi ei vastanud küsimusele. Inimesed kirjutasid, et disain pole oluline ehk tõlkes: “Loll küsimus”. Siis oli neid, kes kirjutasid, et arve puhul on ainult see oluline, et seal oleksid teatud asjad kirjas. Tõlkes: “Loll küsimus, ma olen targem.” Käisin mitu tundi hiljem seda täiskasvanute peenekoelist heitimist vaatamas ja mõtlesin, et vastan küsimusele. Postitasin oma arve selgitusega, et ma pole küll disainer, aga mulle meeldib, kui arve on ilus ja õppinud disaineri tehtud. Keegi raamatupidajast troll arvas, et peaks mulle ka kommentaari kirjutama ja kirjutas, et mu arvel on rumalas kohas tühikud, et kui kopeerida, siis on neid nii tüütu ära kustutada. Ma tänasin teda. Oleks mul halb tuju olnud, oleks löömaks läinud.

Kummaline on eesti turunduses see, et Instagrammi peetakse väga oluliseks kanaliks. Muarust leitakse influentsereid selle järgi, kui palju neil on Instas jälgijaid. Vist umbes 10 tuhat oleks tegija number. Mul on sellest ikka palju puudu ja ma ei ürita ka, kuigi ma tean reegleid, kuidas ja mida peaks postitama. Insta on eestis peamiselt laste ja noorte koht. Keskealiseid inimesi on seal vähem ja nad ei oska ka trendidega kaasa minna. Mingis Anu Saagimi saates teatas talle keegi influentserist noormees, et Anu insta on nagu vanal mutil. Mis iseenesest on ju aus, ega Anu ju polegi teab mis alaealine. Kuid kindlasti on Anu maksujõulisem kui koolilapsed, kuidas see kanal siis nii oluline turunduskoht peaks olema?

Mu uus vaade aknast. Väga vaikne, ainult 11-st 12-ni käivad lapsed mängimas. Kevadel saan teada, mis puud need on.

Nojah, iagatahes tahtsin ma öelda, et blogimine ja blogide lugemine on meeldiv ajaviide ja üldse pole oluline, et keegi hobi eest raha annaks. Kuigi kui keegi tahaks raha anda, siis sobivuse korral – miks ka mitte. Aa ma kedagi spetsiaalselt suunda mudida küll ei viitsiks.

15 comments

  1. Aitäh hea sõna eest :)! Mulle endale tundub, et mu blogi kommentaarium pole mitte niivõrd väga suur, vaid lihtsalt aastatega välja kujunenud stabiilne seltskond, õnneks üsna sõbralik ja tõesti päris palju kaasamõtlev-kirjutav.
    Tiktoki fenomenist ma pole veel aru saanud, aga korralikult filmima tahaks õppida küll – teiste asjade jaoks on vaja.

    Meeldib

    • Ma mõnikord mõtlen, et huvitav, miks mu postitusi nii vähe kommenteeritakse, et kas ma olen halb vastaja olnud või kus on probleem.
      Filmimiseks on palju erinevaid vaatenurki ja stiile. Sama kui pildistamiseks. Põhilist rolli mängib ikka valgus ja kadreerimine.

      Meeldib

  2. Haaa, su postitusi on jama kommenteerida – sa oled kõik olulise juba põhipostituses ära öelnud. No kuidagi totter on hakata takkakiitma.

    Liked by 1 person

    • No just sama mõte, et mida siin kommenteerida. Kommentaaride näljas mudijad lõpetavad oma postituse alati küsimusega: aga mis teie teete, arvate? kuidas teil selle asjaga on? (ehk palun nüüd “heitige” ja “laikige”).
      Sinu postituses on sissejuhatus, sisu ja kokkuvõte. Jääb üle vaid noogutada arvuti taga nõusoleku märgiks ja ongi kõik.

      Liked by 1 person

  3. Kommenteerimisest, mind ka häirib, et pean mööda blogisid ringi tuustima leidmaks, kas keegi on mu kommentaarile vastanud või mitte. Alati ei mäleta ka ju, kus haugutud sai. Bloggeri viga siis taaskord, samas ma ei viitsi Bloggerit välja ka vahetada.
    Sotsiaalmeediast, ma ise videoinimene ei ole, Insta kaotas oma võlu peale seda, kui seal peamiselt stoorid laiutavad. Mu (eel)teismeline toimetab peamiselt Snapchatis, Insta oli kuum nii aasta tagasi, konto on tal alles, aga enam mitte aktiivses kasutuses, Facebook on täiskasvanute teema, see teda ei huvitagi ja TikTok oli mingi lühike periood, aga seal oli tõesti vist häirivalt palju heiti, ta kustutas selle äpi ära endal peale mõningast katsetamist. Ses osas nõus, et heiti pritsivad ikka need, kes täiskasvanutelt eeskuju saavad.
    Tütrel sõbranna teatas ükspäev, kuidas nad olid mingi mittemaitsva toidu ostnud (mitte halvaksläinud või praagi vms) ja kuidas tema ema läheb nüüd kohe selle firma kodukale heiti panema, selline täiesti normaalne tegevus.
    P.S. Märkasin just, et sul on nagu mulgi veel hot.ee lõpuga aadress, kuna hiljuti tuli järjest paar korda jutuks, et inimesed imestasid “seda pole ju ammu enam?!”, siis äkki on probleem selles, et koostööpakkumisi ei tule, arvatakse, et meil on raudselt vale? 🙂

    Meeldib

    • Selle hot-lõpulise meili peale ma polegi mõelnud, et nii võidakse mõelda. See ju töötab. Kuigi koostööde uba on ikka see, et on olemas nimekirjad, kus on need, kel on palju followere ja kus on, sinna tuleb juurde.

      WordPressiga on see hea, et ta näitab kogu tegevust, mida erinevates wordpressi blogides olen toimetanud, ka nendes, kelle aadress pole wordpress, kuid nad kasutavad seda platvormi. Aga, jah, paljud head blogid pole wordpressis.

      Meeldib

      • Bloggeris kommenteerides saab minu arust teha linnukese kasti “saada mulle meilile teavitus, kui keegi vastab”, vms. Vanamoodne küll, aga töötab.

        Meeldib

  4. Jah, aga anna siis nõu, kus noored kätte saada. Jah, fakt on, et +35 aastaseid on Eestis rohkem ja neil on ka rohkem raha ( mida kulutada), aga ei saa lubada, et kasvab peale põlvkond noori, kes sinu toodet ei tea 🙂
    Ja kuna nad, sunnikud, ei vaata telekat, kuula raadiot, loe lehti ja veebis otsivad vaid meelelahutust, siis ongi… meeleheide ja insta:) et äkki ikka saad need 100 inimest end vaatama ja tekitad mingi tuntuse ja eelistuse.

    Meeldib

    • Ma pole päris kindel, kas ma tahaksin tuntud influentser olla.
      Ma ei tea väga täpselt, mida ma olen tiktokis teinud, et ma paljudele lastele meeldin. Ma pakun, et ma olen suhteliselt siiras ja ei karda seda, et olen vana ja midagi ei võiks teha. Lapsed tunnevad siiruse ära, nad on ise ka nii siirad. Ma võiks neile igasugu värki müüa, aga see tunduks nagu nende usalduse ära kasutamine. Muarust on influentserite läbiv tunnus, et nad suruvad selle tunde “ma kasutan teiste usaldust enda kasuks ära”, maha.

      Meeldib

    • Minu jaoks on palju kurvem, kui noored ei tea naksitralle ja muud sellist, kui et nad mind ei tea.

      Meeldib

  5. Mulle blogimise juures meeldib just see, et see pole töö. Ei pea kellegi jaoks mingit sisu tootma või reklaampostitusi tegema. Kas keegi neid reklaamtekste üldse loeb?

    Loen mõne hea raamatu läbi, meeldis – tore, kirjutan arvustuse. Kommentaare raamatupostituste alla suurt ei tule, aga reaalses elus on ikka kommenteeritud. Ükskord ütles isegi filoloogi haridusega tuttav, et kirjutan tõsiselt hästi. Ma muidugi kohe punastasin, et mis sa nüüd, teen nii palju komavigu. Igaljuhul head tagasisidet võib ka päris elus saada ning see vaat et olulisem. 🙂

    Meeldib

    • Jaa, mulle ka meeldib, et ma võin kirjutada, millest meeldib, mitte raha pärast. Ja see on kindlasti mu kirjutamisoskust parandanud. Mu filoloogiharidusega sõbranna on ka kiiitnud mind. Mulle kiitused väga meeldivad 🙂

      Meeldib

  6. need on vahtrad. 🙂 võra kuju järgi otsustades. ja no mis muu puu ikka linnas aknast paistab, kui ilmselgelt ei ole kask, okaspuu ega kastan. vean kihla oma mütsi söömise peale. (mul ei ole, nii et mina ei riski millegagi, ja kui kaotan, ostan mõne söödava kübara nagu Agu Sihvka.)

    Meeldib

Kommenteerimine on suletud.