Matusebüroo delikaatne teenus

Ma käisin laupäeval matusel. Mulle ei meeldi matustel käia ja kui on vähegi võimalik, siis jätan minemata. Kurbus on raske tunne ja lein on kurbuse kõige tugevama emotsiooniga versioon. Leinava inimese läheduses hakkab, üldjuhul, ka neil kurb, kel kadunukesega isiklik side on väike või puudub üldse. Seepärast ma mõistan, et matusebüroos töötamine on äärmisel raske. Samas on paljude emotsioonidega ka see, et kui need inimest pidevalt ümbritsevad, ta enam ei jõua reageerida ja tekib immuunsus. Mul oli huvitav kogemus ühe matusebürooga, mida ma tahtsin avalikult jagada, et inimesed teaksid, mis neid võib oodata, kui lähedane ootamatult sureb.

Mul suri isa ära. Kuna ma elasin isaga koos umbes pool aastat peale sündi ja me pole ka hiljem eriti tihedalt suhelnud, siis meil otsest emotsionaalset sidet ei tekkinud. Ma pole kunagi isa peale pettunud või kuri olnud, et nad emaga kokku ei jäänud. No kui ei klappinud, mis teha siis.

Isa elas oma viimased aastad üksinda ja juhtus see, millele ma olen endaga seoses mitmeid kordi mõelnud – kui minuga kodus midagi juhtub, siis läheb laiba leidmisega pikalt aega. Aga isa ei kasutanud ei telefoni ega internetti. Talle ei saanud helistada. Igatahes, helistas mulle paar nädalat tagasi politsei ja küsis, kas ma tean, kus mu isa võiks olla ja millal ma teda viimati nägin. Ma ei mäletanud enam mitu aastat tagasi ma teda viimati nägin. Politsei rääkis, et isa naabrid muutusid murelikuks, kuna pole teda juba paar nädalat nähtud ja varem käis ta iga päev väljas jalutamas. Mu isa ei suitsetanud ja alkoholi jõi harva, talle meeldisid tervislikud eluviisid. Kuna ükski viiest lapsest ei osanud öelda, kus isa võiks olla, murdis politsei seestpoolt lukkukeeratud ukse lahti ja leidis isa surnuna voodis lamamas. Kuna isa Viljandi perearstil polnud mingeid andmeid, et isa oleks viimastel aastatel haige olnud, saatis ta laiba Tartusse lahkamisele. Ja nüüd tuleb mängu matusebüroo, kelle politsei palkas.

Mu õde oli isaga koos elanud kuni ta ülikooli läks ja ta hakkas matust organiseerima. Ma lubasin, et aitan teda ja jagame matusekulud pooleks. Õde oli isa surmast väga šokeeritud ja siiani on. Õde suhtles matusebürooga, kes oli isa Tartusse lahkamisele viinud. Ma küsisin õelt, kui palju nad oma teenuste eest küsivad, kuid õde rääkis, et matusebüroo töötaja ei rääkinud hindadest midagi. Kuna ma kaks aastat tagasi organiseerisin oma ema matust, siis olin natuke üllatunud, sest Tallinna Krematooriumis oli matuse organiseerimine väga konkreetne – netis on hinnakiri ja vajalikud teenused kirjas, märgi ära, mida vajad. Kuigi nimekiri on ka seal esmakordselt matmisega kokkupuutuva inimese jaoks liiga pikk ja keeruline, on hinnad olemas.

Kuid Viljandi matusebüroo Minoor kodulehel pole ühtegi hinda kirjas. Ma siis helistasin neile ise, et uurida, palju meil maksta tuleb ja millised on võimalused. Vastu võttis omanik Erika ja ma küsisin hindade kohta. Ta ei tahtnud öelda ja hakkas keerutama. Ma ei lasknud end segada ja küsisin uuesti. Me polnud veel ju otsustanud, millise matuse me teeme. Isa surnukeha oli Tartus lahkamisel. Kusjuures tavalisest patoloogilisest lahkamisest saadeti ta veel edasi kohtuekspertiisi. Miks ja millised olid nende kahtlused, meile keegi ei öelnud. Isa korteri uks oli ju seestpoolt lukku keeratud, nii ütles politseinik.

Tagasi matuse organiseerimise juurde. Üks võimalus oli, et teeme krematooriumis talituse. Erika arvas, et krematooriumis lahtise kirstuga kindlasti talitust teha ei saa, kuna lõhn pidavat nii vänge olema, et keegi ei kannataks seda välja ja kui krematooriumis kinnise kirstuga teha, tuleks keha veel üks kott panna. Seda ta polnud mu õele öelnud. Lõpuks ta ikka luges mulle hinnad ükshaaval ette, kuna ma küsisin nii mitu korda, kuni tal keerutamise teemad otsa said. Muarust on kummaline, et ma ostan teenust firmalt, mida ma pole valinud ja ta ei taha öelda, palju teenus maksab. Ma panin kõik kirja ja kontrollisin mitu korda üle, et kui nemad organiseerivad meile Tartus tuhastamise ja meie saame Viljandis urni kätte, on lõpphind koos kõikide detailidega 510 eurot, aga kui me läheme ise Tartusse, siis maksame vaid laibakoti ja Viljandi-Tartu-Viljandi transpordi eest 155 eurot. Spets küsisin, et kas see on meile lõplik hind, et midagi muud ei lisandu. Ta kinnitas, et nii on. Ja teatab mulle telefonis, et kui me sularahas maksame, saab käibemaksu võrra odavamalt. Ma olin väga üllatunud, et riigilt varastamise ettepanek tehakse avalikult täiesti võõrale inimesele ja teatasin talle, ise naerdes: “Petate riiki, jah?! Ma olen raamatupidaja.” Naine hakkas jälle segast juttu vastu keerutama. Küsisin temalt ka urni kohta ja selgitasin talle täpselt millise hinnaga millist urni ma tahan. Kui kellelgi tekib urnide suurt valikut vaadates segadus, siis püstise kujuga urni on mugavam matta, kui pikali kujuga ja hinnavahemik on 36 eurost 414ni. Võimalik, et on veel kallimaid.

Nojah, lõpuks saadi lahkamisega ühele poole ja Matusebüroo helistas mu õele ja saatis arve. Kedagi ilmselt ei üllata, kui ma ütlen, et arve oli 90 eurot suurem. Ainus rida, mis oli sama hinnaga kui ta ütles, oli laibakott 25 eurot. Kuid ma hindadest räägin täpsemalt, kui olen kirjeldanud, mida see teenindaja mu õega veel telefonis rääkis.

Nimelt kaebas ta mu õele, et ma olevat tema peale karjunud. Ma ei saa eitada, et ma olen oma elu jooksul mõni kord karjunud, aga võõraste inimeste peale küll mitte ja ma ei olnud üldse vihanegi, vaid pigem üllatunud, et müüja ei taha hinda öelda. Ta rääkis õele edasi ka käibemaksu vahejuhtumi, aga õde ei saanud tema jutust enne aru, kui ma rääkisin, millest jutt käis. Lisaks arvas ta, et jagab telefoniteel oma leinavale kliendile, keda ta pole kordagi näinud, kui huvitav on ta isiklik elu – ta käis metsas seenel. Ja jagas töökogemust, kus keegi leinaja olevat peale matuse toimumist tulnud terve arve raha tagasi küsima. Ma ei imesta, kui ta niiviisi oma leinavaid kliente kohtleb. Mu õde oli väga häiritud, aga ta on viisakas inimene ja kuulab kenasti lõpuni, kui keegi heietama hakkab. Ja me ei saanud ju matusebürood vahetada. Sundseis – ole viisakas ja talu kõik ära.

Vahepeal selgus, et matusebüroo arve pole ainus, mis meil maksta tuleb. Erika küll rääkis õele, et mingisuguse firma omanik on Priit Toobal, aga õde arvas, et tema firma. Selgus, et Priidule kuulub see firma, kes isa ta kodust matusebüroose tõi. Ehk Priidul on politseiga leping ja Erikaga ka? Kusjuures see eraldi transpordiarve sisaldas samuti laibakotti, aga Erika kott maksis 25 eurtsi, Priidu oma ainult kümme. Aga üks naljakas rida oli Priidu arvel veel, ma kohe näitan:

Transpordiarve

Seaduse järgi kirjutatakse arvele: mille eest maksta tuleb, mis ühikutes mõõdetakse ja palju neid ühikuid on. Näiteks laibakoti puhul on ühik “tükk” ja transpordi puhul võib ühik olla kas kilomeeter või tund. Kuid seda, et küsitakse ühiku eest eraldi raha, näen ma esmakordselt. Ma eeldan, et nad pidid kuskil tunnikese aega surnuks lööma, transpordi eest on ju juba rida olemas. Mulle pole tema tunnikest tarvis!

Aga tuleme tagasi selle arve juurde, mille numbreid oli eelnevalt keeruline teada saada. Lõplik Minoor Leinatalituse arve oli selline:

Tuhastamise arve

Esimene rida on laibakott ja see on sama hinnaga, mis ta ütles. Tuhastamise hinnaks ütles ta 310, arvel on (koos käibemaksuga) 325. Tartu Krematooriumi lehel on hind 285. Vaatasin ka Viljandi Krematooriumi hindu, seal on tuhastamine 299 ja 15 on tuhastuskirst, ehk kokku 314. Oletame, et ta ei teadnud, palju tuhastamine maksab, aga see polnud tal ju esimene kord.

Urni hinnaks leppisime Erikaga kokku, et maksab 45 eurot, arvel ta küsis 50. Ta andis meile selle urni, mida küsisime, mingeid lisasid ei olnud, krematooriumi lehel on ka 45. Viiekas siia-sinna. Noh ja transport oli arvel 70 eurtsi kallim. Kusjuures Erika alguses rääkis, et kuna lahkamise tellis perearst, siis me võiksime perearstilt Tartusse transpordi raha tagasi küsida. Aga hiljem ta rääkis, et selle kohtuekspertiisi tellis hoopis politsei ja me peaks politseilt hoopis küsima. Miks ta ise tellijale arvet ei esitanud? Meie ei tellinud lahangut ja ei tea ei tea, kes tellis. Nüüd me uurime, kas keegi tahaks matusebüroolt tellitud teenuse eest meile maksta. Õnneks lahkamise eest pole meilt raha küsitud.

Igatahes meie maksime kenasti terve arve Erikale kohe ära ja läksime Viljandisse urnile järele. Läksime kahekesi, ma tahtsin näha, milline Erika välja näeb ja olla õele toeks, kui naisel tekib kiusatus mu õele oma huvitavast elust jutte pajatada. Lisaks urnile saime ka kohtuekspertiisi otsuse, milles oli kirjas, et nemad ei tea, miks ta suri ja millal ta suri. Nädal aega uurisid ja midagi ei leidnud. Surmatõendile on märgitud see kuupäev, millal politsei ta leidis. Erika teadis rääkida, et ega nad tavaliselt ei oskagi midagi öelda. Muidu oli Erika täiesti tavaline minust natuke noorem naine. Kuid kõige imelikuma lause ütles ta siis, kui ma tõstsin urni ja ütlesin, et päris raske. Ta rääkis, et kaalub sama palju kui sündinud laps, kolm ja pool kilo ja lisas juurde: “Roiskunud laiba tuhk on õhuline.” See inf meil täpselt veel puuduski. Ma vastasingi talle: “Uu, nii huvitav informatsioon!” Õde oli täiesti šokeeritud. Õnneks oli urn käes ja rohkem temaga kohtuda polnud vaja.

Kõikide teiste inimestega, kellega me matuse ja surmaga seoses kokku puutusime, käitusid kõik nii, et ei tekkinud mingeid uusi emotsioone, aga kuidas saab nii olla, et inimene, kes igapäevase tööna näeb leinavaid inimesi, oskab oma kliendid veel rohkem endast välja viia, kui nad juba on. Ja ilmselt on sellel matusebürool lepingud politseiga, kes neilt teenust tellib.

15 comments

  1. Lõpuks
    on meil kõigil sama mure
    kuidas väärikalt lahkuda

    Elu on olnud äge
    oleme hoitud tänu vanale
    aga exit mängust ei ole meeldiv

    Veider, et sul, paadunud ekstravert
    ja tantsupidude stammkunde nagu olid,
    on ikka hirm surra üksinda oma kodus.

    Mulle, introvert ja nohik, on see hirm loomulik,
    aga ma tegelen testamendi, volituste, lepingutega,
    et vältida olukorda ilgelt lehkava vanainimesega…

    /mulle ei meeldi matused, need on ainult filmides ilusad/

    Meeldib

  2. Tunnen kaasa. Matused need on tavaline äri. See Erika nimetas asju väga informatiivselt nagu raamatupidamisproff. Surnu transpordi juurde käib ka 1tund palvetamist. Tvaline pärg mis ahju läheb maksab 100€ jne.

    Meeldib

  3. Noh,
    see mu testamendijutt
    on nagu oleks kirjanik
    aga pole veel alustanud

    Jah,
    tegelikult olen korralik,
    loomult vana raamatupidaja,
    ja see “korralagedus”, mis
    iganes must maha võiks jääda,
    tekitab suuremat hirmu kui SURM.

    Matused olen korraldanud meie meriseale
    (veider, aga tema nime kohe ei mäletagi)
    aga ta domineeris meie peres, kõik käis
    tema tujude järgi ikka mitu pikka aastat.
    Laps (teismeline) tõi ta vanaema juurest.

    Ebba, koer, kellega koos merisea matsin,
    matsin ka tema hiljem koos abikaasaga…
    Noh, tegelikult abikaasa tuli ikka tagasi 😉

    Meie merisiga ja koer on pühitsetud maal,
    kuhu kekrkib kohe uus Tallinna haigla.
    See on üks äge koht, minu endine elukeskkond.

    Tegelikult käis mul ikka üks omakasupüüdlik,
    või mis see tunne nüüd täpselt ongi, aga
    ma ma elan nüüd omavalitsuses, kus oli
    krematoorium omal ajal valimistel arutusel.

    Mis numbrid või arvud meie lahkumise taga tegelikult on?

    Meeldib

  4. T, 21 sept 2021 12:39:01 +0300

    Kuu juba tõuseb,
    sina alles ärkad, sina,
    kes sa oled alati olnud
    maailmavaateliselt laiapõhjaline?

    Me peame sellest rääkima,
    Manjana võiks blogis KKK avada
    ehk korduma kippuvad küsimused.

    Teema on delikaatne ja keeruline.
    See on ka roheteema lõppude lõpuks,
    kuidas oma maised jäänused utiliseerida?

    Väärikalt, inimesi ja loodust säästvalt?
    Ega, jah, enne kui endal kogemus,
    see teema eritui korda ei lähe.

    Meeldib

  5. Issand,
    kui loll sa oled 😀
    “Manjana Matusebüroo”
    on blogi nimi mitte lastejutud.

    Meie elu ei lõpe surmaga.
    Meie tühine alles algab,
    tõsi, inetute vaidlustega.

    Sugulased tuletavad üksteisele
    meelde nii häid kui ka mitte nii..
    Igatahes armastastati kadunukest.

    Meeldib

  6. Kas sa arvad,
    et kõik kes siin kõvatavad,
    ei karda surma või ei mõtle sellele?

    Rents, näiteks ronib ja ei karda surma,
    kukkudes pehmendusele oma alumiselt rajalt?
    Muidugi kardab, sest julgestus võib feilida.

    Elu ei ole ronimine mängusaalis,
    elul ei ole radu, ega pehmendavaid patju.
    Elu on äge ja ootamatu oma valikutes.

    Kas me ikkagi väldime seda surma igapäevaselt?
    Nii sõnas kui ka uudistes ja igapäeva elus?
    Hommikul ärgates musi andes tööle minejale?

    Või ongi iga musi kui viimane lootus?

    Meeldib

Soovin lisada:

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.