Ärevus ja hirm versus usaldus ja optimism

Ma oma viljakohvi postituse lõpus kirjutasin hästi lühidalt negatiivsetest emotsioonidest, mis inimesi õnnetuks teevad. Kuna ma naiivselt usun, et kõikide inimeste eesmärk tunda end õnneliku ja rahulolevana, siis mõtlesin, et kirjutan natuke pikemalt, mida ma sel teemal olen enda jaoks välja mõelnud.

Fakt see, et ega keegi ei saa kogu aeg ainult õnnemullis elada. Tihtipeale on jube keeruline välja mõelda, et mis mind ühel hetkel kurvaks, vihaseks või rahulolematuks teeb. Enamusel kordadel ei ole isegi võimalik täpselt nimetada, millist negatiivset tunnet ma parasjagu kogen. Lihtsalt tead, et maailm tundub ebameeldiv ja ühtegi head põhjust, mille eest ära peaks jooksma, ka ei tea. No ja kuhu sa ikka jooksed. Mulle jooksmine (see füüsiline tegevus, kus tõmmatakse jalad ülikiiresti kõhu alt välja), ei meeldi ka.

Eriti ebameeldivad on olnud paar viimast aastat, kus koroona on kõigile halvasti mõjunud. Mu tutvusringkonnas on nii vaktsineeritud kui vaktsineerimata inimesi ja mõlemate puhul ma tajun mingit sisemuses hõõguvat hirmu- ja ärevusetunnet. Kui ikka kaks aastat järjest kogu meedia jagab uudiseid surmast ja ebameeldivatest terviseprobleemidest hoiatusega, et sina või su lähedane on järgmine, kes agoonias sipleb, siis annab järgi ka tugevaim vaim.

Laias laastus on põhimõtte, et depressioon (ehk jõuetus, enda süüdistamine jms) tekib minevikust ehk olukordadest, mis on möödas, aga mõjutavad meid läbi mõtete edasi ning ärevus on seotud tulevikuga, ehk hirmuga sündmustest, mis juhtuvad paari minuti, päeva, kuu pärast. Kerge on öelda, et ela hetkes, ära muretse selle pärast, mis juba toimus, kuna minevikku ei saa muuta. Või et lõpeta muretsemine tuleviku pärast, mida sa niikuinii ennustada ei oska. Mõtted ja emotsioonid elavad enda elu. Inimesed on leiutanud mitmeid tegevusi, millega ebameeldivaid tundeid ja negatiivseid mõtteid maha suruda, muuta või keemiliselt mõjutada: alkohol, narkootikumid, ületöötamine, sport, seks, meelelahutus jne. Kõigil neil on ajutine mõju. Pärast on ikka seesama supp tagasi.

Öeldakse, et kui inimene ise saab aru, mida ja kuidas ta valesti teeb, siis on võimalik oma käitumist muuta. Ma üritan seda teha oma meeleolude ja emotsioonidega. Ei kõla just eriti positiivselt, aga ma olen seda kõige paremini kogenud kanepilaksu all. Kanep mõjub inimestele väga erinevalt ja ma kindlasti ei reklaami, et hakake nüüd kõik narkootikume tarvitama. Ma olen kanepit teinud sagedusega umbes korra kuus paar mahvi. Tihedamal tarvitamisel võib tekkida sõltuvus. Mul on mitmeid tuttavaid, kes teevad iga päev. Kanep muudab inimese emotsioone, vaadet endale, ajataju, kuulmist, nägemist, suhtumist ümbritsevasse jne. Avalikult räägitakse, kuidas joint muudab inimese rahulikuks ja rõõmsaks, vähendab füüsilisi valusid. Aga ei räägita, et isegi regulaarsetel tarvitajatel kaasneb pealetegemisega, suhteliselt tihti, päris vastikud parakad: ärevushäired, enese (ja teiste) süüdistamine, alaväärsuskompleksid. Ma olen kanepiga saanud ka eriti räiged füüsilised valud. Kuidas kellelgi, oleneb hetkest ja inimesest. Ärge uskuge kanepisõltlaste propagandat, et tegemist on mõnusa loodusliku taimekaifiga. Mõnele ei mõju üldse. Kanepit, nagu ka alkoholi, võib tujude muutmiseks kasutada ainult harva ja väikestes kogustes. Ja kui ta muudab tuju ja teod pigem negatiivseks, pole vaja sõltuvusse jäämisega riskida. Ravikanepi jutt ei tundu mulle kuidagi reaalsem kui alkoholi raviv mõju.

Kuid kanep muudab emotsioone ja seda sellise kiirusega, mida normaalses olekus pole võimalik nii lihtsalt järgi teha. Kuna minu idee on iseennast võimalikult hästi tunda ja kontrollida, siis ma proovisin kanepi laksu all oma emotsioone ja suhtumist ümbritsevasse muuta. See oli väga lõbus mäng. Ma lihtsalt ütlesin endale, et nüüd vahetan emotsiooni teiseks ja see juhtus kohe. Suva emotsiooni võisin nimetada ja saada. Päriselu on väga aeglane. Ma panen siia uuesti tolle tabeli, mis kohvipostituse all oli, seal on kirjas negatiivsete emotsioonide erinevad aspektid:

Üldiselt on kõik emotsioonid seotud teiste inimeste ja olukordadega. Kui on keeruline aru saada, millise negatiivse tunde all ma parasjagu kannatan, siis on kontrollimiseks hea endalt küsida: mida ma arvan, et teised minust mõtlevad. Teoreetiliselt peaks tabeli alumine rida olema kõige ebameeldivam ja mida kõrgemale, seda vähem ebameeldiv. Positiivseid olekuid tabelis polegi, aga nad on olemas.

Viimaste ridade emotsioonid “häbi” ja “süütunne” on see, mida ma sotsiaalmeedias kõige tihedamalt kohtan. Täiskasvanud suudavad need enda jaoks ära normaliseerida, elavad oma igavat ja masendavat elu, mõeldes pidevalt, et nad ei teeks midagi, mis võiks teistelt hukkamõistvaid pilke teenida. Püüavad tublid olla. Kuid lastel väljendub see kommentaaris: “Ma tunnen piinlikkust sinu pärast”, “kas sul häbi pole”. Kui ma neid komme loen, mõtlen ma vastikusega, kuidas neid lapsi kodus koheldakse. Kuidas saab täiskasvanud inimene sisendada oma lapsele, et ta pole midagi väärt, kui ta käitub nii või naa? On lõbus ja naljakas. Tavaliselt leiab selliseid kommentaare täiesti tavaliste videote alt: laulmine, tantsimine. Kui palju on meil neid kodusid, kus täiskasvanud inimesed on pidevalt kurjad ja halvas tujus? Ma saan ka aeg-ajalt kommentaare: “Kas sa oled purjus?” Mul on kõik videod tehtud täiesti kainena ja see on masendav, kui lapsed arvavad, et täiskasvanud inimene suudab lõbus olla ainult purjus peaga. Tiktokis on miljoneid videosid, kus täiskasvanud (või ka lapsed) joovad alkoholi või räägivad, kuidas nad peavad veini jooma, kuna … (kirjuta ise põhjus). Otsige instagrammis Anu Saagimilt mõni foto, kus ta ei reklaami alkoholi. Neid on väga vähe.

Võimalik, et inimesed, kes suruvad oma häbi ja süütunde alkoholiga alla, on kainena apaatsed ja arvavad, et kõik mõistavad neid hukka. Või on nad järgmisel levelil, kus on aru saanud, et käituvad valesti, kahetsevad oma tegusid ja näevad, et teised, kes oma muredega ei pea maadlema, on lihtsalt üleolevad? Noh, olen kõik siiamaale lugenud inimesed masendusse ajanud? Ma loodan, et see pole nii lihtne. Kuid tegelikult on nii, et maailm tundub täpselt sama hirmutav, ohtlik, kole, kui palju sa ise sellesse usud. Ja teised inimesed samuti.

Tegelikult on inimesel võimalik oma emotsioone ja suhtumist ümbritsevasse muuta. Tavaliselt inimene isegi ei ürita, kuna see tundub võimatu ja kui on halb tuju, siis ei meenu, milline paistis maailm parema tujuga. Mul on selline paberist kaustik, kuhu ma panen kirja, kui mul on mingi keeruline lahendamata probleem. Suhteprobleemid. Teiste inimestega. Mitte päris nagu teismelisena, et ohh kuidas ma seda tüüpi armastan. Selle infoga pole suht miskit pihta hakata. Tuleks lahti kirjutada, et miks ja mida ma veel tunnen. Ja armumise selgitamine on liiga keeruline, suhted sõpradega on ka olulised ja lihtsamad. Ma üritan kirjutada võimalikult ratsionaalselt. Täpselt nii, nagu ma sel hetkel arvan, et mida ma mõtlen, mida on võimalik teha ja mida ma pärast seda mõtleks, kui ma nii teen. Ja kuidas ma tegutsen ja mõtlen, kui teine teeb nii või naa. Mida teised on juba teinud ja millised on minu reaktsioonid sellele olnud.

Kuid lisaks ma üritan ma tabada ennast, kui mul on eriti hea tuju või eriti halb tuju ja panna kirja, mida ma siis antud olukorrast arvan. Kindlasti tuleb juurde kirjutada, et praegu on mul halb/hea/kuri/õnnetu tuju. Kui hiljem on tuju teistsugune, loed eelneva üle ja näed, kuidas tujud võivad muuta arvamust olukordadest ja inimestest. Ja kui tuua uuesti näiteks see, et oled kellessegi armunud, siis kõik ju teavad, et armununa on ees roosad prillid ja kui roosa udu ära kaob, jääb järgi tavaline inimene oma heade ja halbade külgedega.

Jutt venib kole pikaks. Ilmselt ma tulen selle teema juurde jälle tagasi. Lõppu üks lihtne trikk, mis mulle mõjub. Muusika. Mul on üks naljakas laulujupp, umbes 3 rida mäletan ja kui ma suva olukorras mõttes neid kolme rida laulan, läheb automaatselt nägu naerule ja tuju heaks.

3 comments

  1. Kujutan elavalt ette kuidas koos Loonega ärevusest silmad kissis tornitaga jointi kimute ja pärast naerust luksute.

    Meeldib

  2. Mina siin muretsesin,
    kuidas Manjana k.august
    välja aidata, nagu ikka..

    August vaatavad vastu
    kõik lapsepõlvemälestused,
    need kõik vajaks päästmist..

    Laulusoovitus on R2.
    Lihtsalt häälesta lainele
    oma aparaat, ja ongi meeleolu…

    Nii lihtne see ongi 😉

    Meeldib

Kommenteerimine on suletud.