Pärimisprotsess mitme pärijaga

Mul suri eelmise aasta augustis isa ära ja praeguseks on pärimisprotsess enam-vähem lõpule jõudnud. Kui ma matusebüroost rääkisin huvitavaid jutte, siis, minu üllatuseks, notariga suhtlemine kujunes, mingil määral, sarnaseks. Mitme pärijaga asjaajamine on ikka palju keerulisem kui üksinda. Kui mäletate, siis paar aastat tagasi kirjutasin kuidas ma peale ema surma notari juures käisin.

Kui mu emal oli üks laps ja ta polnud abielus olnud, siis mu isa elas elu täiel rinnal: kokku viis last ja palju abielusid. Kuid pärimise algus oli samasugune. Panin üksinda notarile aja kirja ja alustasin pärimismenetlust, mis maksab ikka 76,68. Seda võib ükskõik kes pärijatest teha, aga seda peab tegema, muidu pärimist ei alustata. Selle raha eest koostas notar avalduse, kus oli kirjas kõik pärijate andmed, kõik päritavad asjad ja lisaks ka kuupäevaline ülevaade, millal isa abiellus ja lahutas (koos nimede ja isikukoodidega). Selle paberi saatis ta ka kõigile pärijatele. Meie üllatuseks selgus, et isal oli veel üks laps paar aastat enne mind sündinud, kes suri paar päeva peale sündi.

Abieluvara lepingute tähtsus

Kuid suurem jama oli see, et pärandvara hulka kuulus ka see maja, kus praegu elab mu noorim vend ja ta ema. Nad küll lahutasid abielu ja maja oli vormistatud ametlikult naise nimele, aga nad ei teinud abieluvara lepingut, kus on kirjas, millised asjad on ühisvara ja mis mitte ja kuna maja osteti abielu ajal, siis pidime meie nüüd poolt maja omavahel jagama hakkama. Ma usun, et enamus abielupaaridel sellist lepingut ei ole. Guugeldades leidsin keisi, kus üks endine naine oli ülirahul, et saab endale pool äsjasurnud endise mehe majast, kus eksi uus laps elas. Laps arvas, et ta on ainus pärija ja ei peagi notariga tegelema. Ta ei tahtnud pärimisest kuuldagi ja ei uskunud, et talt pool maja saab nii lihtsalt ära võtta. Meil sellist ahnet mõtet ei olnud, et tahaks nüüd kellegi alt maja endale saada. Kuid pärimise ajal notari juures sellise jama sirgeks vormistamine on kallis lõbu.

Pärandvarast loobumise kahtlane võimalus

Ega mu isal mingeid erilisi varandusi maha ei jäänud. Võlgasid õnneks ka mitte. Pärast pärimismenetluse algust peavad kõik pärijad kas pärandiga nõus olema või mitte. Loobumine maksab vähe, aga arvestada tuleb, et kui inimene loobub pärandist, saavad uuteks pärijateks tema lapsed või teised tema pärijad. Ehk pärimisprotsess ei lähe mitte lihtsamaks vaid kõvasti keerulisemaks, kuna pärimise lõplikuks vormistamiseks peavad kõik inimesed notari juurde tulema (kaasaarvatud see naine, kellele kuuluv maja jaotamisele läheb). Variant on ka läbi interneti teha videokõne, aga lihtsam on ise kohale tulla, kuna kõik inimesed ei suuda kõiki notarite netinõudeid täita. Pärandiga nõus olemine ei maksa midagi.

Põnev kirjavahetus notariga erinevate lepingute teemal

Kuna pärijaid oli viis, siis automaatselt jaguneb kogu pärandvara kõikide vahel võrdselt. Mis on tüütu, kuna näiteks kinnisvara müügil peavad jälle kõik koos notari juurde minema. Selleks, et saaks kinnisvara maha müüa, oli parem see ühele inimesele vormistada. Lisaks oli meil kaelapeal see maja, kus mu vend oma emaga elab. Loogiline, et me vormistame selle pole majast sellele ühele vennale üksinda.

Tüüpiliselt notar pakub, et kui pärijaid on palju ja asju ka, siis kõik hakkavad omavahel kinkelepinguid üksteisele tegema. Hunnik lepinguid ja suur hunnik raha notarile. Meil kuulus varade hulka peale selle ühe maja veel ka korter, kus isa elas, osalus garaažiühistus, auto, abielu ajal ostetud mõttetu väärtusega auto järelkäru (millest me ka poolt pidime jaotama) ja raha pangas. Ema puhul ma ei küsinud notarilt, palju mu emal pangas raha on, kuna ma umbes teadsin, aga selle paberi pankade väljavõttega saadab notar hiljem küsimise peale tasuta.

Ma lugesin pärimisseadust ja sain teada, et pärijad saavad omavahel asju ka ühe lepinguga jagada. Kirjutasin notarile, et me tahame ühte lepingut teha ja seal asju täiesti ebavõrdselt jaotada. Pärimisseaduses on kirjas, et kui keegi saab kallima asja, siis peab ta vahe teistele kinni maksma. Me tahtsime lepingusse ka seda kirja panna, et keegi ei maksa kellelegi mingit kompensatsiooni.

Notarile minu mõte ei meeldinud. Tal oli jätkuvalt soov lisaks ühisvara jagamise lepingule teha veel mingeid kinkelepinguid ja arvas, et me võiks ikka kinnisvara ühiselt müüma hakata ja anda kellelegi mingeid kasutusõiguseid. Mina ei jätnud jonni. Rääkisime vendade ja õega läbi, et kes endale mingi asja võtab ja surusin notarile edasi, et meie jaotame kohe kõik ära. Kusjuures mul on nii armsad õed-vennad, et kõik teatasid, et tegelikult nad ei taha midagi pärida, et las raha ja kõik asjad jääda kõige noorematele. Ei korteril ega autol pole erilist väärtust, ainult tüli nende müümise või kasutamisega. Aga me jõudsime lõpuks ikka kokkuleppele, et raha jaotame võrdselt ja asjad mõistlikult igaühele, kes on nõus võtma. Mina olin nõus saama endale auto, mille seisukorrast või võtmete ja auto asukohast pole kellelgi mingit aimu.

Ma kirjutasin notarile, et ei taha sadat lepingut, tahame kohe kõik ära jaotada ja korras. Nüüd vastas nende sekretär mulle nagu rikkis plaat, et ikka kinkelepinguid on lisaks vaja. Ma saatsin talle vastuseks täpse asjade jaotuse ja küsimuse, et kas sellest piisab. Notar võttis kuu aega pausi. Oleks vist kauemgi võtnud, aga ma kirjutasin talle ja küsisin, et kuu aega on möödas, mis toimub. Mille peale sekretär vabandas, et pole vastanud ja küsis, kas me tahaks notarile aega ära vormistada ja pakkus, et neil on 4. jaanuaril vaba aeg. Kirja saatis 27. detsembril. Ma ütlesin, et nii ruttu küll ei saa ja küsisin veel kellaaegu. Lõpuks võtsin 18. jaanuari ja lisasin, et kõigepealt ma tahaks ikka seda lepingut näha ja teada, palju meil notarile maksta tuleb.

Sekretär vastas, et nad kunagi enne tehingut saadavad dokumendid ka. Raha küsimusele ei vastanud. Ma vastasin, et ma panen aja kinni küll, aga enne tahan dokumente näha ja teada palju maksma läheb. Järgmisena saatis kirja koos mitmete dokumentidega büroo jurist ja küsis, et kes maksab. Kui palju maksab, ta ei öelnud. Ta saatis dokumendid ka teistele osalejatele.

Vend luges juristi saadetud pabereid ja küsis mu käest, et millal ma välismaale kolisin ja eesti keele ära unustasin. Ma mõtlesin, et ta teeb nalja. Vaatasin pabereid hoolikamalt ja leidsin, et minu nime juurde on lisatud märge: “kuna nimetatud osaleja ei valda piisavalt eesti keelt, selgitas notariaalakti tõestaja talle õigust nõuda notariaalakti kirjaliku tõlke koostamist, kuid osaleja loobus sellest; kuna nimetatud osaleja elukoht on välismaal, selgitas notariaalakti tõestaja osalejatele, et käesoleva notariaalakti tegemisel võib tekkida vajadus kohaldada välismaa õigust, kuid notariaalakti tõestaja ei saa ega pea selgitama välismaa õiguse sisu.”

Ma kirjutasin notari juristile, et sellist vestlust pole toimunud ja et ma ei ela välismaal ja oskan eesti keelt küll. Ta vabandas.

Vaatasin kõik saadetud paberid hoolikalt üle. See, millised hinnad notar oli asjadele nikerdanud, oli suht imelik, aga ma leidsin, et ma ei viitsi hindade pärast jageleda. Mul pole ju ka mingit korrektset dokumenti, palju nende väärtus võiks olla ja ei hakka mingit hindajat tellima. Guugeldades tundus, et tema võttis hinnad suht suvalt müügiportaalidest. Näiteks sellise autohinna ma leidsin müügiportaalist sama mootorimahuga ja aastaarvuga täiesti teisest (ja kallimast) margist autole. Notari dokumentide maksumus sõltub sellest, millised hinnad ta on asjadele leiutanud. Miks ta kasutas lepingus terve maja hinda, kui me pidime jaotama ainult pool, sellele ta ka ei vastanud. Ma mitu korda küsisin. Mul hakkas pikast kirjavahetusest juba tüdimus saabuma.

Üleliigsed lepingud

Nagu ma juba kirjutasin, oli notaril algselt vajadus hästi palju lepinguid vormistada. Põhimõtteliselt oli meil vaja kahte lepingut: pärimistunnistus, mis tehakse kõigile ja pärandi jaotamise leping. Kuid notar on kaval ja sokutas meile veel kaks paberit, mille vajalikkusest ma aru ei saanud. Nende paberite nimed olid: “Omandiõiguse tunnistus” maksumusega 204 eurot ja “Avaldus omandiõiguse tunnistuse tõestamiseks” maksumusega 50,58 eurot. Põhimõtteliselt oli seal veelkord kirjas kõik need asjad, mida me jaotame. Kirjutasin notarile, et kelle jaoks ta need tegi, et meil küll selliseid pabereid vaja pole. Notar jäi nõusse, et kuna me ju vara ära jaotame, siis neid kahte paberit tõesti pole vaja.

17. jaanuari õhtul mulle meenus, et ma ei ole parandatud dokumente näinud ja järgmine päev peame kõik kuuekesi notari juurde minema. Kirjutasin, et tahaks neid pabereid ikka ka näha. Äkki ta unustas ära, et ma oskan eesti keelt ja mul pole tõlki vaja. Ja äkki ta on vahepeal veel mõne uue dokumendi välja mõelnud, mille eest raha küsida. Notar saatis 2 kokkulepitud paberit järgmisel hommikul.

Notari juures käimine

Järgmisel päeval sain kokku kõigi oma vendade õe ja tema emaga ja läksime notari juurde. Notar näitas pabereid ja selgitas mis seal kirjas ja küsis kas küsimusi on. Ema protestis maja liigkõrge hinna pärast. Notar ignoreeris küsimust. Kirjutasime paberid alla ja notar rääkis, et me peaksime ka pangas ühiselt ära käima. Kuna meil digitaalselt veel pabereid saada ei olnud, saime tema käest pärimistõendist ja lepingust notari koopiad. Siis läksime ooteruumi ja ta kutsus ühe meist, kelle kohta me otsustasime, et tema tasub notarikulud, enda juurde. Kuna me jaotame niikuinii kõik kulud omavahel, ilma notarita, võrdselt ära, siis oli lihtsam kui üks inimene maksab. Ja siis ta sai lõpuks teada, palju see maksma läks.

notari arve

Esimene rida on see, mis kõigil maksta tuleb ja ainus summa, mida ma oma ema päranduse kättesaamisel maksin: 122,70 koos käibemaksuga. Lepingu hind sõltub jagatavate varade (notari poolt pakutud) maksumuse suurusest, millest ma juba varem rääkisin. Need kaks 38-sendilist ärakirja me tellisime panga jaoks, aga kõik ülejäänud summad on küll arusaamatud. Mismõttes postikulu, kui ta andis need ärakirjad meile kohe käest kätte? Ja kuidas ta neid digitaalseid ärakirju nii suure hinnaga vormistas? Ema pärandiga neid küll vaja polnud. Ema pärandi hulgas oli ka kinnisvara ja sama notar tahtis seda ise – loomulikult tasu eest – vormistada. Ma ei soovinud teenust osta ja vormistasin selle tookord ise, väga lihtne oli. Nüüd notar isegi ei küsinud, et kas me tahaks ise teha, vaid kasseeris lisaks sellele arvele veel 50 eurot selle 10-minutilise näpuliigutuse eest, mis tuleb netis teha, et kinnisvara uuele omanikule vormistada.

Panka peavad kõik koos minema

Pärast notari külastust läksime kõik koos panka. Mingit aega me ette ei registreerinud, lihtsalt läksime kohale. Õnneks oli isal raha ainult SEB-s. Pangatöötaja tahtis näha ainult pärimistunnistust. Me ütlesime, et arvel olev raha tuleks meie vahel viieks jaotada. Pangatöötaja ütles, et me peame ise jaotama. Ma küsisin talt kalkulaatori, jagasin summa viieks ja kirjutasin talle selle summa väikesele paberilipikule. No ja siis ta vormistas hulgaliselt pabereid, igaüks sai alla kirjutada vist kuuele paberile. Õnneks pank iga paberi eest tasu ei küsi, ainult ülekande eest tuli maksta vastavalt hinnakirjale.

Kokkuvõte

Praeguseks on kinnisvarakanded netis tehtud, ma sain ka teate, kuigi see ei puuduta mind. Ma usun, et ka garaažiühistu liikmelisus on vormistatud, mu ema puhul tulid ta firmaosakud mulle ilma midagi tegemata üle. Auto pean ma ilmselt ise ARK-s vormistama, ma ei ole veel viitsinud.

Nüüd ma olen matnud nii oma isa kui ema. Suht kummaline on oma sugupuu vanim elusolev liige olla. Netis pärandamise ja notarihindade kohta infot leida on suhteliselt keeruline. Sellepärast ma selle pika postituse tegingi, et vähemalt kord elus võib kõigil seda vaja minna. Ma notari nime öelda ei soovi. Ma usun, et nad kõik võivad ühesugused kaarnad olla.

9 comments

  1. Päris nõme olukord tegelikult ja väga tubli oled, et viitsisid jaurata. Enamik inimesi ilmselt ei viitsi (või ei oskagi) ning maksavad seetõttu korralikult üle.

    Olen isegi elus korduvalt notaris käinud, 2 korda pärimise tõttu ja päris mitmel korral kinnisvaraga seoses. Esimestel kordadel tundsin end veel eriti võhikuna ja no suurem osa seal dokumentides olevast tundus kui hiina keel. Ja olgugi, et notari kohustus on ju kohapeal seda kõike selgitada, toimus lihtsalt selle dokumendi ette lugemine ja midagi väga selgemaks ei saanud. Muidugi oleks võinud ise küsida ja uurida, aga esimene kord selline kogemus ja tundsin end tõesti ebapädevana.

    Kahjuks ei ole ka järgnevad korrad palju paremad olnud, enesekindlust on küll rohkem olnud ja küsimusi olen rohkem suutnud esitada, aga notarite olek ja stiil on laias laastus ikka samaks jäänud.

    Oleksingi ilmselt siiani arvamusel, et see ongi reegel, kui ma ei oleks sügisel ostnud kinnisvara isikult, kes juhuslikult on Eestis päris tunnustatud prokurör. See notarikogemus oli (ja kardan, et jääb ka) mu elu parimaks. Mitte kunagi pole notar nii palju aega võtnud, et kõike üksipulgi selgitada ja kulusid põhjendada.

    Liked by 1 person

      • Ma pärimismenetluse juures ei ole olnud, küll aga on olnud asja notari juurde muudel põhjustel (testamendi tegemine, kinnisvara ost-müük laenuga, abielu registreerimine jms). Olen näinud kolme notarit. Kõik olid vägagi altid selgitama, mida nimetatud lause lepingus tähendab jne. Ma just imestasin, KUI põhjalikult notar viitsib võhikule asja lahti seletada. Seletabki nii kaua, kuni on kindel, et klient on asjast päriselt aru saanud. Aga need olid ka muidugi juhtumid, kus polnud väga võimalik arvele mingeid arusaamatuid ridu juurde kirjutada, nii et tegelikult ma ei tea, mismoodi nad sarnase pärimisjuhtumi korral oleks käitunud. (Need kõik on Tartu notarid).

        Liked by 1 person

        • Ega ma ei saa öelda, et notar midagi ei seletanud. Me kirjavahetus oli palju pikem, kui ma siia kirja panin. Ma küsisin erinevate asjade kohta, ta näiteks selgitas mis asi on omandiõiguse tunnistus, miks peab endine naine kindlasti kohale tulema jm. Enamus vastuseid olid koopiad seadusest. Juristid nii räägivadki. Kuna ma olen ülikoolis õiguse aluseid õppinud, siis ma saan aru, mida räägitakse. Kui ma samas keeles oleks blogipostituse teinud, oleks enamusel selle lugemisega raskused tekkinud.

          Meeldib

  2. Meie pärisime mitme peale kinnisvara, mida keegi endale ei soovinud ning mis läks müüki. Me lasime kohe pärimisprotsessi käigus üksteisele teha notariaalsed volitused, et üks kõik kes pärijatest võis üksi selle kinnisvara müügiga tegeleda ja et me ei peaks kõik koos uuesti notarisse ostu-müüki vormistama minema. Ei pidanud olema ühe inimese nimel see kinnisvara selleks.

    Meeldib

  3. Ägedad paroodiad tt-s, eks nii te kõik seal välja näetegi, kaasaarvatud parodeerija.

    Meeldib

Kommenteerimine on suletud.