Kõrgharidus võib halvasti mõjuda

Selle pealkirja panin ma ajendatuna ühest vestlusest, mis mind mõtlema pani. Tegelikult olen ma kõrghariduse kahjulikust mõjust juba pikemalt mõelnud. Mina, kes ma olen koolis käimist ja targemaks saamist alati kõrgelt hinnanud.

See vestlus toimus mul esmaspäeval, tehniliselt juba teisipäeval ühes kõrtsus võõra mehega. Ma ei teagi ta nime, ei küsinud. Kuid meil läks jutt muusikale. Ta rääkis, et talle meeldis noorena väga ise muusikat teha ja lugusid leiutada. Mingi hetk ta otsustas, et peaks oma muusikalist huvi konservatooriumis edasi arendama. Kuid tal oli sõber, kes samuti tegeles muusikaga ja see sõber ütles, et kui sa konservatooriumisse lähed, lõpetad sa ise muusika tegemise. See mees poleks mulle oma lugu rääkinud, kui too ennustus poleks täide läinud. Jah, konservatoorium võttis talt ära muusikaloomise tahtmise. Ta tegi varem elektroonilist muusikat ja õppis sama, aga nüüd on ta helitehnik ja mitte üks isiklik piuks. Ma ei tea selle mehe nime, kellega ma rääkisin, aga ma tean ta sõbra nime, kuna ta ütles ja mulle jäi meelde. Ma ei hakka oma avalikus blogis nimesid avaldama, aga ta tegeleb nii kujutava kunstiga kui muusikaloominguga ja ta isa on haritud helilooja, kuigi mitte nii kuulus, et igaüks teaks.

Mind pani see vestlus sügavalt järele mõtlema. Nagu ma oma eelmises postituses kirjutasin, otsustasin ma jaanuaris, et hakkan lugusid tegema ja neid ka avalikkusele pakkuma. Seda olengi nüüd peaaegu kolm kuud, suht vahetpidamata teinud. Hetkel olen ma valmis nikerdanud kaheksa umbes 3-minutilist laulu/lugu. Ise teinud. Algusest lõpuni, kogu muusika, tekstid, esituse, mida iganes vaja. Mida lugu edasi, seda raskem on. Just sellepärast, et algusest ma tegin kõike täiesti lambist, kuna ma ei tea muusikast ei ööd ega mütsi, aga mul on kaks kõrva. Mida lugu edasi, seda rohkem ma tean ja seda raskemaks läheb. Mida ma siis teen?

Lisaks neile programmidele, mida ma eelmises postituses mainisin, olen ma vahepeal proovinud veel erinevaid programme. Kõigepealt leidsin tasuta programmi Cakewalk. Nikerdasin ta kallal paar nädalat, aga ta on meeletult mahukas. Seal on võimalik suva pillile noodid täpselt joonestikule ette kirjutada. Mulle tundus, et kui ma oleksin helilooja, siis võiks sellega sümfooniaid kirjutada. Aga ma tahtsin popmuusikat teha. Muideks – Audacity ei ole, tegelikult, muusika tegemise programm. Seal pole võimalik määrata ei lugu läbivat helistikku ega tempot. Samas Cakewalk pakkus jälle liiga palju asju ja oli kuidagi puine. Otsisin edasi ja nüüd olen mõned nädalad kasutanud LMMS-i. Samuti tasuta programm. Tema meeldib mulle palju rohkem. Ta teeb lihtsalt neid asju, mida mul on vaja. Esmaspäeval laadisin netti üles laulu Hiiretips, mille ma suht üleni LMMS-ga valmis tegin. Ma enam ei mäleta, mitu laulu ma Cakewalkiga tegin.

Kõik mu seni-ilmunud 8 laulu on saadavas kõikides keskkondades, kus üldse on võimalik muusikat kuulata, Manjana K nime all

Muusika tegemine on “ära rikkunud” mu muusika kuulamise. Vanasti ma lihtsalt kuulasin. Nüüd ma kuulan milliseid instrumente millal ja kuidas kasutakse, millest koosneb rütm, kuidas kasutatakse meloodiat jne. Täiesti kohutav! Ma olen aru saanud, et enamus eesti popmuusikat on puhas copy-paste. Selline tunne, et nad kõik on kuskilt saanud ühesuguse igava tausta ja nüüd nad lihtsalt natuke muudavad pisiasju, ise mida huvitavat lisamata.

Kuid mul on jätkuvalt lõbus, kuna arvutiprogrammiga muusika tegemine on sisuliselt nagu arvutimäng – proovid ja katsetad erinevaid asju ja vaatad kuidas paremini õnnestub. Ma olen katsetanud mida iganes, sest mind ei piira mingid teadmised. Ma lihtsalt võtan suvalise pilli ja proovin, mida temaga teha saab. Katsetan erinevaid helistikke ja taktimõõte. Millegipärast teevad kõik lampi 4/4 ja kogu moosik. Jah, see on kõige lihtsam. Aga mida rohkem ma katsetan, seda rohkem saan teada ja mu teadmised loovad mulle piire. Umbes et – nii ju peab, ära üritagi jalgratast leiutada, selline kaka ei köida kedagi. Õnneks on mul oma fännklaab, kellele kõik mu lood, nende sõnade kohaselt, väga meeldivad. Muidu oleks mul jube raske, sest kui ikka kaks nädalat järjest katsetad ja midagi ei tule välja, siis tekib tunne, et lõpeta ära, lollike. Su muusa jättis su maha, lepi sellega.

Nojah, igatahes olen ma aru saanud, et alati ei ole klassikaline haridus abiks, sest koolis õpetatakse seda, mida on juba kõik proovinud ja selgeks teinud, et töötab. Ta paneb sulle konkreetsed jooned ette ja ütleb, et mängi selles aedikus. Ja inimestel on rumal komme uskuda haritud arvamusliidreid. Isegi siis, kui need arvamusliidrid ajavad totaalset jama, kus puudub igasugune loogika. Nii nagu koroonavärgiga juhtus.

PS! Ma tegin eile oma viimasele laulule youtubesse video ka taha, et visuaalsetel tüüpidel huvitavam oleks. Täiesti ebatüüpiline muusikavideo. Nagu mu muusikagi.

6 comments

  1. Loovatel aladel kindlasti. Olen ennegi kuulnud, eriti muidugi viljastavatest nõukatingimustest, et andekas laps loobus näiteks joonistamisets, sest kunstikoolis kästi “õigesti” joonistada.

    Meeldib

    • jaa, see on klassika. ja sinna juurde käis veel vanasti see jutt ka, et kunstiülikooli ei võeta vastu, kui on juba väljakujunenud stiil, sest siis ei saa teda enam vormida.

      Liked by 1 person

  2. Muusika ei saa olla kakofoonia, aga kakofoonia võib vabalt olla muusika kellegi jaoks. Kõrgharidus ei mõju halvsti, vaid inimene saab ise aru, et see mida ta teeb on juba olemas.

    Meeldib

    • tegelikult ongi kõik juba olemas, aga kõik seda ei tea. alati on eriti hästi töötanud need laulud, mis on juba kunagi kuulsad olnud, aga neile on uus kuub selga pandud. muarust on see igati ok. sama ju moekunstiga ka – käib mööda spiraali, samad asjad tulevad tagasi, aga midagi on uut moodi.

      ma ei tea, kas müramuusika läheb ka kakofoonia alla?

      Meeldib

        • kõik muusika on ju tehtud kuulaja jaoks ja inimene ise valib, mis talle mõttekas tundub ja mis mitte. seletav sõnaraamat defineerib, et “kakofoonia on kõrvale ebameeldiv helide korratu ebakõlaline kogum.” ehk selle definitsiooni järgi on muusika kellegi kõrvale meeldiv korrastatud harmooniliste helide kogum. samas on palju korrastatud ja harmoonilist helide kogumeid, mis kõigile ei meeldi. inimeste muusikamaitse on ju nii erinev. ehk, muarust, ei ole võimalik kumbagi üheselt defineerida.

          Meeldib

Kommenteerimine on suletud.