Maal elamine on puhas nauding

Huvitav, kas keegi veel uskus, et ma midagi siia lehele kirjutan? Ma olen oma peas juba mitu postitust alustanud, aga päriselt kirjutama pole jõudnud, kuna vahepeal on palju muutunud. Ma lõpuks sain hakkama oma rutiinse elu muutmisega, mille üle ma juba mitmeid aastaid olen kaevelnud. Vähemalt ma arvan, et muutsin. Ma kolisin maale elama. Tagasi juurte juurde.

Põhjuseid oli palju. Tegelikult mõtlesin maale emigreerumisele juba siis, kui Kadriorust ära kolima pidin, aga tol korral oli kiire ja talv ja mul polnud autot. Nüüd aga juhtus see, et keskkütte ja gaasi hinnad põrutasid lakke ja kui omanik peale kommunaalkulude kohutavat hinnatõusu helistas ja arvas, et võiks üüri tõsta, vastasin talle, et ma kolin ära, kui ilmad soojaks lähevad. Vahepeal sain endale auto, mida ma alguses üldse ei tahtnud. Aga kuna üksi õde ja vend seda ka ei tahtnud, siis jäi mulle. Tol hetkel ma oma kolimises üldse nii kindel veel polnud, aga terve aprillikuu sõitsin ma Tallinna ja maa vahel, et igasuguseid pisiasju vedada ja maaelamist sissekolimiseks ette valmistada. Kolimisest ma rohkem ei räägi, aga tahaks mainida, et ülioluline on õige kolimisfirma valida. Mu kolimine Tallinnast maale – umbes 80 kilomeetrit – võttis aega tund aega vähem ja oli ka sellevõrra odavam, kui Kadriorust Lauteri tänavale. Ja maale kolimise aja sisse oli arvestatud edasi-tagasi autosõit. Mõlemate tunnihind oli 50 euri. Eelmise kolimise kirjeldus siin. Nüüd käis mul kolimisel abiks üks sugulane tol päeval, kui kolimisauto oli. Nüüd ma tean, kes on mu kõige kiirem, tugevam ja abivalmim sugulane. Ülejäänud korrad tegelesin kõigega üksinda. Ja see firma, kes mu asjad normaalkiirusega ja ilusti ära kolida aitas on Envio. Nad ka teadsid, et sellel teisel kolimisfirmal on suur kaadri voolavus.

Kuid tegelikult ma tahtsin ju kirjutada, miks mulle meeldib maal elamine. Otsese tõuke andis raha, aga ega maal asjad odavamad pole. Kui ma oma ahjukütte puud ostaksin, siis tuleks suht sama, mis linna keskküte ja kuna ma pidin siin aprillis ja ka maikuus suht palju kütma tänu külmadele ilmadele, siis ega mulle väga ei meeldi iga päev puid tassida. Kuid ma jäin mõtlema selle üle, et miks ma pean suvel maa ja linna vahet sõitma, kui tegelikult pole linnas suht midagi, mis mind seal kinni hoiaks.

Mulle tohutult meeldib, et mul on maal oma peenrad ja lilled ja ma saan seal mulla sees mütata. Kaks suve ma kogu aeg sõitsin siia ja sõitmine on tüütu ja raiskab aega. Probleem oli ka aianduse saakide maalt linna tassimine. Nüüd on nii, et teen söögi valmis ja lähen toon aiast kogu salati vajaminevas koguses värskena juurde. Kusjuures ma ei ole selle salati saamisega üldse vaeva näinud: ta ise kasvas ja külvas ja mul on tunne, et ma võiksin rohelist salatit ja rukkolat müüma hakata, seda on jubedas koguses ja kogus aina kasvab. Ja mul on siin kelder, kuhu ma võin kõik oma saagi paigutada.

Mul varem oli väike mure, et kuidas mu raha sissetulekutega hakkab olema. Mu põhitöö on raamatupidamine ja enamuse klientidega, väga väikeste erinevustega, suhtlen ma ainult neti teel. Lisaks tuli mulle talvel mõte, et ma võiksin hakata müüma video-konsultatsioone. Mul pole probleemi võõraste inimestega läbi video suhelda, ma arvan, et enamus raamatupidajaid seda teha ei taha. Siiani on kõik mu kliendid olnud välismaalased, erinevatest riikidest, kuid nad elavad Eestis ja on siin firma teinud. Muarust on kõik rahule jäänud. Rääkinud oleme inglise keeles, kuna ma muudes võõrkeeltes ettevõtluse sõnavara eriti ei tea.

Kuid lisaks raamatupidamisele olen ma oma loomingulisemat poolt rahuldanud fotode töötlemisega. Ma olin suht kindel, et see jääb küll ära, sest inimesed ei skänni ise pilte, et neid mulle saata. Selgus, et pole probleemi, keegi pole veel tahtnud kokku saada, kõik on oma pidid netis saatnud. Ja lisaks vanadele fotodele olen saanud ka teha graafilisi lehti, mis mu kodulehel oli pikalt juba üleval, aga kuna ma reklaami pole teinud, siis pole tahtjaid olnud. Nüüd tuli. Kõigepealt tahtsid ülikoolilõpetajad saada oma professorile kingitust ja kuna see tuli nii hästi välja, siis tellis üks neist veel ka oma tuttavale. Ma ei oska muud arvata, kui et esoteerikud väidavad, et kui sa oled omadega õiges kohas, siis sinuga hakkavad toredad asjad juhtuma.

Inimesed, kes linnas elavad, arvavad, et maal pole kellegagi suhelda. Tegelikult on täiesti vastupidi. Linnas astusin ma maja välisuksest välja ja mind ümbritses karjade kaupa võõraid inimesi. Selleks, et kellegagi suhelda, pidin ma minema mingile üritusele või oma tuttavatesse kõrtsidesse või kellelegi külla. Nüüd astun ma uksest välja ja peaaegu kõik inimesed on tuttavad ja läheb lobisemiseks. Juba eelmistel suvedel suhtlesin ma palju rohkem maal kui linnas, sest siin ei pidanud inimestega kokkusaamist kokku leppima, nad ongi siin. Ma nüüd olen ikka mõned korrad linnas ka käinud, et vanade sõpradega suhelda ja see aeg on ka kvaliteetsem, lisaks on nad sunnitud mulle öömaja pakkuma, kuna ma ei saa nii lihtsalt koju minna. Võõras kohas magamine on küll raske, aga huvitav.

Linnas ma tavaliselt ei tahtnud õue minna, kuna mind häirisid võõraste inimeste hordid ja palju autosid. Nüüd ma saan sellest eriti hästi aru. Ma käin rattaga sõitmas ja see on puhas nauding ja ma saan olla peaaegu üksinda. Linnas oli väga keeruline end rattaga sõitma minema sundida, sest igal pool oli palju autosid ja inimesi. Kuid ma maal võin ka niisama õue minna ja kuskile maha istuda, ei ole ringisebivaid inimesi, kelle jaoks peaks end korralikult riidesse panema. Ma, tegelikult, olen ikka pigem introvert kui ekstravert, mulle ei meeldi palju inimesi korraga. Käisin mingi nädal tagasi Jäneda laadal ja kui kohale jõudsin, siis meenus, et miks ma küll tulin, kui mulle ei meeldi rahvamassid. Muideks – laada pilet oli 4 eurot ja parkimine kolm. Kujuta ette, kui vanalinnapäevadel peaks Raekojaplatsile, selleks, et midagi osta, vaja veel eelnevalt pilet osta. Või kaubanduskeskuses oleks sissepääsuks pilet. Aga Jänedal oli rahvast jube palju. Rohkem ma küll ühelegi laadale ei lähe. Ma varem polnud ka käinud.

Kui rääkida, et mille eest veel maal tuleb rohkem maksta, siis minu üllatuseks maksab Järva vallas vesi mitu korda rohkem kui Tallinnas või üldse enamuses Eestis. Tallinnas on kuupmeeter 1,52 eurot (mis on vist Eesti kõige odavam) ja mul siin 4,307 eurot. Sellised hinnad on kinnitanud Konkurentsiamet, mis on Eesti üks kõige vähem oma tööd tegev riiklik asutus üldse.

Aga mul on veel asju, mis maal mulle rohkem meeldivad kui linnas. Imelik põhjus, aga maal on hoopis musikaalsemad linnud ja neid on erinevamaid liike kui linnas. Tallinna kesklinnas röökisid mul akna all peaasjalikult kajakad ja varesed, kes pidevalt omavahel kaklesid. Tihased, tuvid ja varblased ei jõua iial neist üle karjuda. Kesk-Eestis ma olen ühte kajakat näinud, too lendas täiesti vaikselt. Terve aprillikuu lendasid mu majast üle erinevad rändlinnud ja nende vaatlemine on omaette nauding. Mu majas elavad pääsukesed ja varblased, kes on ülinummid. Lisaks on siin palju toonekurgi (see toonekurgede tapja elab teises Järvamaa servas), turteltuvid, kuldnokad, linavästrikud, öösel laulab akna all ööbik ja veel igasugu linde, keda ma ei tunne.

Samas on pidevalt maal elavad inimesed, osaliselt, kohutavalt loodusvaenulikud. Ma jõudsin otsusele, et ma ei vaidle nendega rohkem teemal, et kas peaks mu akna all oleval maalapil kõik lilled nulliga maha pügama, sest maainimene arvab, et peab, kuna kollaseks kuivav maakamar on ikka parem kui looduslik mitmekesisus. Mu aiamaanaaber vihkab siin maailmas üldse suht kõiki ja kõike. Ta on oma aiamaale pannud metallist pulkade otsa plekist purke ja sätendavaid lehti, kujutades ette, et linnud on temast rumalamad ja käivad tal maa seest seemneid välja torkimas, aga kui koliseb, siis nad ei tule enam. Palju õnne talle kõikide nende röövputukate taltsutamisel, mis tänu pügatud rohule ja lindude hirmutamisele ta aiamaale pesa teevad.

Mul aknaalusel rohuplatsil õitsesid metsmaasikad. Ma suutsin muruniiduki mehe ära rääkida, et ta ei pügaks maasikaid nulliga maha. Paari päeva pärast oli keegi need ikka ära püganud. Ma arvan, et see oli too hull naabri-Veera.

Linnas oli meil maja hoovis 5 erinevat prügikasti, et saaks prügi sorteerida. Siin on üks ja pakendi ja paberi prügikastid on umbes kilomeetri kaugusel. Kuid sinna kastidesse viivad mingid tüübid suvalist sodi. Enamusele maainimestele on prügi sorteerimine täiesti mööda jooksnud info. Lisaks karjub mu aiamaa naaber minu peale, et miks mina oma aiamaajääke aiamaal hoian, et tema viib küll kuskile kaugemale võõra põõsa alla. Aga see aiamaanaaber on üldse pisut opakas ja karjub kõigi peale, saamata ise aru, et ta karjub. Samas on ta huvitav vaheldus kõikidele nendele toredatele inimestele, kellega on siin ülimeeldiv vestelda ja kes mulle aegajalt niisama kooki pakuvad.

Kohalik pakendi prügikast

Igatahes olen praeguseks peaaegu poolteist kuud maal elanud ja mulle jätkuvalt väga meeldib. Alguses oli raskem, kuna mul oli tunne, et ma pean kogu aeg midagi teha rabelema, et aiamaa ja korteriremont ja kogu aeg üks rabelemine. Nüüd ma olen aja maha võtnud ja lihtsalt laiselnud ka ja nii tuleb õnnetunne kõige lihtsamalt kallale.

14 comments

  1. Esiteks aitäh, et sina oma blogi tasuliseks ei ole teinud ja teiseks jagan nördimust ja imestust asjaolu kohta et tänapäeval on laatadel PILET! Nagu… Kas turgudel on ka pilet? Ei ole ju. Või varsti tuleb? Igatahes ma ei saa aru mis loogika järgi ma pean ostma pileti selleks, et minna midagi ostma?! See on absurdsus ja nöörimine ja seetõttu mina kunagi ühelegi piletiga laadale põhimõtteliselt ei lähe. Ja kui juba viriseda, siis vanasti oli laatade ja turgude mõte see, et kaubad erinesid tavapoodide omadest ja kõik oli odavam- nüüd võib sama hästi poest need asjad osta. Maale elama kolimist kadestan, aga jah, keegi naabritest on alati hull😆

    Liked by 1 person

    • Kuna ma ise pole nõus ühegi internetiasja eest maksma, siis ma ei saa aru ka blogide tasuliseks tegemise ideest. Mul alati hea meel, kui keegi enda blogi tasuliseks teeb, kuna mul jääb siis selle lugemise aeg üle ja saan midagi internetivälist teha.
      Aa see laadapileti asi on jah imelik, nad ju küsivad ka müüjate käest raha ja see meelelahutus, mida pakutakse, pole selline, et selle pärast kohale läheks. Erih Kriiger oli see aasta.

      Meeldib

  2. Appi, kui äge !!! täitsa kadedaks teeb 🙂
    Murulapile soovitan kive panna. Kui niitja on nii usin, et jaksab need kokku korjata, siis niitku. Ja) või põõsaid istutada. Kuniks kasvavad, saab maasikaid süüa.
    Minu kogemus näitab, et Veerade vastu aitab karjumine. Pärast olete bestikad. Mõned inimesed saavad aru ainult jõust.

    Liked by 1 person

    • Ma kive olen loopinud, aga taimed murutraktorit ei sega, eelmine aasta läksid pojengid, nüüd on neil kepid ümber.
      Veera peale karjusin vastu, nüüd ta nina alla pole enam karjuma tulnud. Ma ka lapsepõlvest mäletan, et ründaja vasturündamine muutis ründaja sõbraks. Täiskasvanuna tahaks normaalsemaid sõpru.

      Meeldib

  3. Ei ole see küttepuude tassimine ka kõige hullem. Ma endale nt soetasin küttepuude hoidiku, midagi taolist: https://www.shoppa.ee/p/kuttepuude-hoidja-metall-34x34x111cm/5961805 Mahutab nädala küttepuud, pühapäeval toon täis ja nädal otsa mureta. Ja ega iga päev kuuri vahet käimine ka kahju tee, liikumine 😀 Napakate aianaabrite vastu vist tõesti vaid vastu röökimine aitab. Aga lahe, et emotsioon sul jätkuvalt positiivne on ning tõesti, internetipõhises maailmas ei ole tingimata tarvilik mingis konkreetses kohas füüsiliselt viibida.

    Liked by 1 person

    • Mul ei mahu tuppa rohkem kui 2 ahjutäit 😔
      See naaber pole rohkem mind rünnanud ja mul 1 inimene vähem, kellele tere öelda 😁
      Käin linnas ka päris tihti ja nii mõnus on maale vaikusesse tagasi tulla.

      Meeldib

  4. Hingekosutavad maa- ja kolimisejutud! Palsamlik lugemine siin Tallinna üksilduses ja unistamine millestki sarnasest, aga mittejulgemine, otsustusvõimetus, veel suurema üksilduse hirm ja meditsiiniasutuste kaugus elu teises pooles( kuigi asja karta pole mitte sugugi veel)—see ei lase muudatustele mõelda…

    Meeldib

    • Jaa, hirmud on halvad kaaslased. Praegu küll tean, et linnas on üksindus suurem, kuna ümber on palju inimesi, keda ei tunne. Isegi naabreid ma viimases üürikas ei teadnud. Maal kõik teavad kõiki ja kui kõiki ei tereta, oled imelik. Ehk maal suvel on suhtlemist väga palju rohkem kui linnas.
      Meditsiini peale ma pole mõelnud. Ma niikuinii lääne meditsiini ei armasta. Aga maal ma võin kindel olla, et naabrid saavad ruttu teada, kui ma üksi kodus peaks ära surema. Linnas läheks mitu kuud kindlasti.

      Meeldib

Kommenteerimine on suletud.