3 kuud maaelu

Tänaseks on mul maaelu kulgenud kokku juba kolm kuud. Viimati käisin Tallinnas juuni keskel. Mõnikord reedeti mõtlen, et tahaks linna, aga siis saab laiskus võitu ja kuna keegi pole otseselt kutsunud ka, veedan oma nädalavahetused samuti maal. Tundub, et minu tõeline loomus, kes on introvert, on omadega väga rahul. Kuigi ma, vist, suhtlen silmast-silma inimestega rohkem kui Tallinnas.

Eelmisel reedel käisime aiamaanaabriga metsa all pikniku pidamas, Jäneda kandis. Laupäeval sain esimest korda kokku naisega, kellega tutvusin Tiktokis. Ta on küll minust vanem, aga selles vanuses numbrid ei loe. Ta elab, sisuliselt, naaberkülas ja me käisime Tapal, kus, juhuslikult, toimusid kodukohvikute päevad.

Eelmise blogipostituse jätkuks võiks mainida, et Leenaga me pole pärast konflikti kordagi rääkinud. Ja see rõõmustab mu sisemist introverti – vähem mõtetuid vestluseid inimestega, kelle puhul ma tunnetan, et tal on ärevusega probleemid.

Aeg-ajalt käin Tapal poes ja korra käisin bussiga Paides, mis oli ülimõnus tasuta ekskursioon noorusmaile, kuna ma pole Paidesse vist 15 aastat jõudnud. Ma sattusin seal tänavatele, kuhu varem pole sattunud ja võin kinnitada, et Paide on üliarmas linnake, millest lihtsalt läbitormates ei näegi, et tegemist on siiski vana ja väärika keskusega, kuhu on ka uusi asju juurde tekkinud.

Kuid nüüd kõige tähtsama juurde – minu taimekasvatuse mured ja rõõmud. Ärevusttekitav on fakt, et enamus saagist tuleb sel aastal mitu nädalat hiljem, kui eelmisel suvel. Põhjuseks külm maikuu. Ma ei teagi, kas mul on lootust kõrvitsale või mitte, sest eelmisel aastal oli vilja läbimõõt selleks ajaks juba pool meetrit vähemalt, praegu on mul 3-sentimeetrine nupsik varre küljes.

kõrvitsalaps
Kõrvitsalaps

Erinevalt eelmisest aastast ostsin sel aastal Jäneda laadalt õues kasvatamiseks tomati-, paprika- ja lillkapsataimi. Ma ei tea, kas lillkapsa kasvatamine on kunst omaette, aga ma kahtlustan, et nende lehtede vahele küll toda kapsast loota pole. Naabrinaine ütles, et tema ka ei suutnud eelmisel aastal õit välja võluda. Ühel taimel oli keskmine osa niiviisi untsu läinud, et ma viskasin ta juba nädal tagasi peenra pealt minema. Alloleval pildil on näha ka kartulit, mida ma ei plaaninud kasvatada, aga onu tõi mulle seemneid ja ma panin neid natuke maha. Sort peaks olema Gala. Ma eile võtsin kaks taime üles ja sain 7 väikest kartulit. Ilmselt kiirustasin, aga maitses normaalselt. Ma ei ole väga suur kartulitarbija.

Tomatitest üks on Terma, mis on Eestis aretatud väljas kasvatamiseks. Siuke pisike taimeke. Teine on, vist, mingi teine sort, aga ka õue oma. Ma maitsel ja vilja kujul vahet ei näe, taimed ise on erinevad. Eks ma üritan neid mööda maad roomamisest erinevate vahenditega takistada.

Paprikanimedest ma ei tea midagi. Seda ka ei tea, mis värvi too pikk vili peaks lõpuks olema, eks vaata, millega ta mind üllatab.

Marjadega on mul sel aastal nii ja naa. Tavalist vaarikat jälle ei saanud. Eelmisel aastal oli sama jama. Kuskil kirjutas, et sel aastal olevat külm vaarikatele talvel liiga teinud. Mina ei tea, kes on süüdi, aga ära olen neid söönud äkki liitrijagu. 2 aastat tagasi sain neilt paar liitrit moosi teha. Äkki peaks neid ka välja viskama hakkama, nagu ma maasikatega tegin, kes saaki anda ei tahtnud.

Kuid, minu üllatuseks, leidsin täna, et hiline vaarikasort (Polka), kes eelmistel aastatel sai valmis septembri teises pooles, on paar marja juba punaseks ajanud.

Muid marju tundub aga rohkem olevat, kui eelmisel aastal ja valmimise aeg on suhteliselt sama. Väljaarvatud maasikas-vaarikas, kes on hiljemaks jäänud ja olen alles paar punast ära söönud.

Kurgid on sel aastal kohe kindlasti palju hilisemad, kui eelmisel aastal ja suvikõrvits samuti. Ja kurk on oma jõu pikkuse aretamisele suunanud. Ma ei tea, kas ma panin seemned liiga tihedasti või mis viga. Korjamisel tekib probleeme, sest kõik vahekäigud on varsi täis. Uba on ka kuidagi väga metsik ja hilisem, kui varemalt.

Kuid kokkuvõtteks võib öelda, et eks mu terve aiamaa on ikka päris metsik, sest mulle niimoodi meeldib. Suht kõikide söögiasjade kohal kõrgub roosa erinevates toonides kosmoselill, mis kogu aiamaale meeldivalt lõbus-romantilise tooni annab. Muideks – ma avastasin, et kosmoselill peab ka vaasis päris pikalt vastu. Erinevalt näiteks kollasest karikakrast, kes üldse ei saanud aru, mida vaasis ja toas olemine tähendama peaks.

PS! Kõik pildid tegin täna enne blogimisega alustamist.

2 comments

  1. Nii tore postitus. Meil on peaaegu igal aastal kõrvitsad alles augustis esimesed emasõied tekitanud ja sellegipoolest tuleb paat kümnekilost nunnut… kui just septembri alguses öökülm ei tule. See Eesti ilmastik on tegelikult üsna ettearvamatu ja aedvilja kasvatamine alati igavene loterii, kas tuleb midagi või ei tule…
    Tomatite puhul on päris tihti oluline erinevus taime kujus, kas on madal või madal-põõsas või kõrge või kõrge-põõsas… Punase sarnase viljaga sorte on küll jah hulgi.
    Edu aias!

    Liked by 1 person

    • Aitäh! Äkki ma peaks ka sügisel kaitselooridega mängima hakkama. Ma pole neid varem kasutanud, aga klassiõde rääkis, et nii saab kauem kurke ka.

      Meeldib

Soovin lisada:

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.