Mida hääled su peas räägivad?

Vaatasin just filmi “Words on Bathroom Walls” ja tahtsin vaimsest tervisest blogida. See film rääkis poisist, kellel on skisofreenia. Ülihea film! Filmis näidati pildiliselt ja häältega, kuidas skisofreenia väljendub ja mida mõtlevad ja teevad nii haige kui teda ümbritsevad inimesed. Kusjuures – mul on natuke raske kirjutada sõna “haige”, kuna ka seal filmis rõhutati tänapäevast põhimõtet haiguste kirjeldamiseks: mitte inimene ise ei ole see haigus, vaid ta omab seda haigust. Ehk mitte “ta on skisofreenik”, vaid “tal on skisofreenia”.

Mind on pikalt huvitanud erinevate psüühikahäirete iseloom ja sümptomid. Eestis ei ole nendest rääkimine väga teema olnud. Me elame jätkuvalt eelmistes sajandites, kus inimesed arvasid, et vaimse probleemidega inimene on see tüüp, kes kõigile ohtlik ja keegi ei kurtnud oma probleeme arstile, sest pole hullemat silti kui “Hull”. Ingliskeelsest sotsiaalmeediast jääb mulje, et USAs on jõutud teise äärmusesse – igale inimesele võib mingi diagnoosi panna, hetkel on üks popimaid diagnoose ADHD.

Kuid ma tahtsin rääkida skisofreeniast. Eestikeelses vikis on kõik segamini ja enamus auru läheb tagajärgede kirjeldamisele. Kuid peamine probleem, miks skisofreeniaga koos elamine on keeruline, on luulud, ehk pildid ja hääled, mida teised inimesed samal ajal samas kohas ei näe ega kuule. Filmis joonistus väga täpselt välja, et iga kord kui poisil tekkis tugev ärevus, muutusid ka luulud väljakannatamatuks. Tavapäraselt olid tal lihtsalt erinevad inimkujul kaaslased, kes väljendasid tema erinevaid mõtteid. Kui ta võttis ravimeid, kadusid kõik luulud ära ja algasid füüsilise keha probleemid ja tuimus.

Ma olen palju mõelnud: huvitav mida teised inimesed omaette mõtlevad. Tiktokis nägin videot, et teadlased uurisid ja leidsid, et kõikidel inimestel ei toimugi peas erinevaid dialooge. Kuna ma pole paljude inimestega sel teemal rääkinud, mõjus see šokina. Mis neil on siis vaikus või? Või nad kogu aeg räägivad kellegagi, kuulavad muusikat, vaatavad telekat ja arvutit, et neil ei olegi aega peasiseseks dialoogiks? Inimesed üldse räägivad teistele üliharva, mis nende peades toimub. Ei tule jututeemaks.

Ma olen enamus aega üksinda ja vaikuses. Ja siis ma vestlen teiste inimestega oma peas. Näiteks enne selle postituse kirjutamist ma mõtlesin välja, mida ma kirjutada tahan. Mõnikord ma arutan konkreetsete inimestega erinevaid teemasid, mida ma tahan lahti mõelda. Kõige vastikumad on need hetked, kui ma kaklen kellegagi oma mõtetes. Ja mõtetes toimuvate vestluste teemad on nõmedalt hüplikud. Nagu vestlus sõbrannaga, kus teemad muutkui vahelduvad ja kaovad ja pärast läheb meelest ära, millest me üldse juttu alustasime. Üksinda on veel hullem. Võimalik, kui need peasolevad vestlused häälega teha, oleks kergem järge hoida. Paljud inimesed ju räägivad omaette. See on toosama tegevus, aga häälega. Ma kõvasti ei mõtle. Või kui siis vahest. Näiteks praegu kui ma mõnda lauset endale ette dikteerin. Kas teie siis ei tee nii vä? Või ma poleks tohtinud sellest kirjutada, sest need kel on täielik vaikus, arvavad, et ma olen ka hull? Ise ma küll nii ei arva. Ma olen üle paarikümne aasta üritanud oma mõtteid kontrolli alla saada. Teate seda lauset: Mitte keegi ei saa sulle kunagi nii halvasti öelda, nagu sa ise endale ütled? See käib nende mõtete kohta, kus inimene süüdistab ennast, teeb maha, alandab. Mida rohkem inimene endast halvasti mõtleb, seda väetimana ta ennast tunneb. Või teistest halvasti mõtlemine. Halvad mõtted rikuvad tuju täpselt samamoodi nagu päriselus päriskaklus.

Kuid skisofreenikute jama on selles, et neil on nii elav fantaasia, et see, mis mul toimub vaikselt omas peas ja tihtipeale ka alateadvuses, ilma, et ma üldse sellest teadlik oleksin, toimub neil päriselus päris visuaali ja audioga. Ülipaljudes filmides on kasutatud teiste suunatud vägivaldsete mõtete väljendamiseks seda sama, mida skisofreenik päriselt näeb – et keegi konkreetne tüüp lähebki ja annab vastikule inimesele vastu pead. Tegelikult inimene ainult mõtleb nii.

See tundus piisavalt imelik pilt siia panemiseks. Pildil on mu lammutatud kasvuhoone vundamendikivi, mille ma käruga ära vedasin.

Teine seonduv teema on emotsioonid. Ka mu lemmikteema. Üldjuhul defineeritakse inimese emotsioone ja tundeid läbi selle, et mingi konkreetne sündmus kutsub esile reaktsiooni inimeses: midagi õnnestub tekib hea tuju, mida ebaõnnestub tekib negatiivse märgiga tuju. Mõnel kurb, mõnel vihane. Kuid tihtipeale on nii, et ei ole konkreetset põhjust, aga tuju on ikka pekkis. Ma olen avastanud, et esmaspäevi kutsutakse põhjusega siniseks. Mul on väga tihti esmaspäeval ülesse tõustes lihtsalt paha tuju, enamuses kuri. Ja mul ei ole vaja tööle minna ja mu nädalavahetused väga ei erine teistest päevadest: ma võin pidutseda või tööd teha suvalisel päeval ja suvalisel kellaajal. Ehk ei ole konkreetset põhjust, millele näppu peale panna. Ainus, keda süüdistada on esmaspäev. Te teate, et paljudes keeltes on esmaspäev seotud Kuuga – Monday. Nüüd läheb puhtaks esoteerikaks, aga kui reaalset põhjust pole võtta, siis esoteerika alati aitab. Kõik nädalapäevad on seotud erinevate planeetidega. Pühapäev Päikesega, laupäev Saturniga, reede Veenusega jne. Kui vaikselt omaette kulgeda ja astroloogia vastu huvi tunda, siis jääb mulje, et igal nädalapäeval ongi konkreetne omaette vaib. Ehk inimese tujud võivad olla seotud millegi täiesti arusaamatuga.

Mitmetel vaimuhaigustel on väga suur seos inimese emotsioonidega. Peaasjalikult sellepärast, et enamus inimesi ei oska oma emotsioone muuta, kuna nad tihtipeale ei saa isegi aru, mis toimub. Muutmise all ma mõtlen teadlikku tegevust, kus kõigepealt sa tead milline emotsioon sul on ja siis sa otsustad milliseks teiseks emotsiooniks sa seda muuta soovid ja siis muudad. See, kui sa surud emotsiooni lihtsalt maha, see on kõige kehvem, mida oma vaimse tervisega teha saab. Kuid inimeste emotsioonid on erineva tugevusega. Nendel, kes neid alla suruvad, need sisuliselt õpivad neid ignoreerima. Mille tulemus on tavaliselt see, et inimeses suurenevad viha ja hirm, kuna need on liiga tugevad, et neid ignoreerida. Kuid tihtipeale on just need inimesed need, kes tahavad kõigi teiste jaoks “normaalsust” defineerida a la poisid ei nuta, emotsioonide välja näitamine on nõrkuse tunnus jne. Levinud on arvamus, et normaalne täiskasvanud inimene peab välja paistma nagu robot: ei oska ta tõeliselt rõõmustada ja isegi ei mäleta, millal viimati nuttis.

No ja nii ongi inimestel, kel vähe tugevamad emotsioonid, ühiskonnas keeruline. Enamus loomeinimeste probleemid (ja ka ülihead kunstiteosed) tulenevad liigtugevatest emotsioonidest. Ma olen rääkinud inimestega, kes arvavad, et ainult neil tujud kõiguvad. Tegelikult kõiguvad tujud kõikidel normaalsetel inimestel. Kuid näiteks bipolaarsetel on nii hea kui halb tuju palju tugevamad kui enamusel. Või nad arvavad, et need on tugevamad, kuna jube raske on aru saada, mis teiste inimeste sees toimub. Ja skisofreenikutel on emotsioonidega hakkamasaamine veel keerulisem, sest neil läheb kogu mäng visuaali ja audiosse.

Nojah, igatahes sain ma nüüd kirja mingi osa mõtteid, mis mul seoses selle filmiga tekkisid. Soovitan vaadata. Võiksite kommides kaasa ka rääkida.

20 comments

  1. Lapsest saati olen endaga rääkinud ja tänaseks aru saanud, et see see on üks põhjus, miks mul on raske sõbrustada- teised segavad mu sisemonolooge.
    Ja emotsioonidele ütlen jah. Olen töötanud mitte emotsionaalse inimesega.See oli õudne.

    Liked by 1 person

    • Ma teistega koos olles vist neid monolooge ei vaja. Ma olen avastanud, et ma mõnikord tunnen teistega koos olles ise teiste emotsioone ja see on imelik,aga huvitav ka. Sellepärast mulle ei meeldi suured rahvakogunemised.

      Meeldib

  2. Pidevalt tiksuvad peas erinevad dialoogid ja toimub mitmete stsenaariumite lahendamine. Veits häiriv on see, et kui peas juba toimunud dialoog reaalsusse jõuab siis oponent ei pruugi alati oodatult vastata 😀
    Sisemonoloogid ja dialoogid kipuvad reaalsusega vahel konflikti minema…

    Liked by 2 people

  3. Aga mul tekkis hoopis see küsimus, et aga milline on mõtlemine väikelapsena, enne kõne arengut? Mõtlevad nad ju kindlasti, ainult et mismoodi see avaldub? Piltidena, tunnetena või kuidagi kolmandat moodi (kui sisekõne on veel kohmakas või peaaegu olematu)?

    Ma ise püüan dialooge vältida, sest tõesti, pärast võib tekkida error. Ja teiseks, kui ma tahan kellegagi vestelda, siis ma tahan vestelda päriselt, mitte kujuteldavalt oma peas. Olen kunagi pidanud pikki vestlusi oma peas maha, eriti nende inimestega, kellega on keeruline. Isaga, kui me olime (pikalt, aastaid) tülis. Kallimaga, kui olid probleemid ja nendest rääkimine oli keeruline. Aga kokkuvõttes need väljamõeldud vestlused ainult ärritasid, sest päriselt me ju ei rääkinud ja paremaks ei läinud midagi, selgeks ei saanud midagi räägitud. Aga monoloogid jooksevad mu peas küll pidevalt. Ja asjadega ning taimedega räägin ka. Mõnikord on need monoloogid ka osaliselt kõvahäälsed, kui üksi olen.

    Liked by 1 person

    • Väidetavalt elavad lapsed rohkem hetkes. Ega neil ju liiga palju minevikukoormat pole ka millest peas heietada.
      Ma mäletan, et mul oli lapsena (ikka hiljem, kui ma juba rääkisin), kõvasti parem fantaasia kui nüüd. Ma mäletan pettumushetke, kui ma avastasin, et mingi osa fantaasiast on kadunud. Nimelt oli üks mu lemmikmänge köögisahtlis olevate korkide jm väikese kraamiga. Ma mängisin inimestevahelist suhtlust, kus neil korkidel olid nimed ja iseloom jms. Suuremad korgid olid täiskasvanud ja väiksemad lapsed. Jessas, kuidas tahaks praegu seda juttu kuulda, mida nad omavahel rääkisid. Aga üks kord proovisin uuesti seda lemmikmängu ja enam ei tulnud välja. Korgid ei olnud enam inimesteks sobilikud. Kuid ma tegin sedasama mängu joonistamisega. See oli kooli ajal. Mul on praegu need joonistusplokid olemas. Ma joonistasin palju inimesi ja neil olid omavahel erinevad huvitavad suhteid. Neid jutte ma natuke mäletan, kuna pildid on olemas. No ja nukkudega mängisin ka päris kaua. Ehk enamus ajutööst läks mängimisele ja need mänguolukorrad ei olnud päriselu koopiad vaid väljamõeldud inimesed. Ma lapsena mängisin samuti väga palju üksinda, kuna mul õdesid-vendi polnud.

      Liked by 1 person

  4. Kunagi kuulsin raadiosaadet teadvusest ja alateadvusest. Mäletan,et räägiti a’la: iga inimene on kord elus kuulnud oma peas teisi rääkimas(?)Mulle see üllatus polnud, minu, naisterahva peas rääkisid m e h e d nagu kohvikus kõrvallauas, vaieldi ja jorutati, ühestki sõnast muidugi aru polnud saada. Oli ühtviisi huvitav ja uinutav. Olen ka projitseerinud inimnägusid silme ette nagu kaleidoskoobis: tulevad ja lähevad rassid, blondid, punapead,võsaneegrid, sõdurid jne.Ma suutsin seda korraldada seni, kuni huvitusin tõsiselt aju-asjust, ostsin raamatuid, mõtlesin liialt jne.! Kohe, kui oli selge, et midagi üleloomulikku ega salapärast pole olemas, ei suutnud ma enam noid huvitavaid asju näha,kuulda ega tunnetada! Kahju. Aga mis “peas rääkimisse” puutub, siis on see monoloog ;sõitlemine lapsega, emaga, töökaaslastega jne.(hee, sõna “sõitlema” võib paljudele võõras olla)

    Liked by 1 person

    • Mul päris nii pole, et teised omavahel räägivad ja mina olen ainult pealtkuulaja. Äkki see on seotud mu lobiseja loomusega? Või ma ei tea.

      Inimnägusid ma olen ka projitseerinud, tavaliselt tuttavate omi, aga kui ma millestki fantaseerimisega tegelen, siis ka väljamõeldud inimesi. See ongi fantaasia tavaline osa, muarvates, et mõtled enda ette tühjusesse midagi välja. Tahte ja ettekujutusvõimega. Alati see ei tööta. Mõnda tuttavat on lihtsam ette manada, teist keerulisem ja oleneb ka millal. Fantaasiamaailma ette manamine samuti alati ei tööta. Muarust see sõltub sellest kui loominguline ma parasjagu olen. Ma kogu aeg ei ole.

      Kuna ma pigem usun, et ametlikel ajuteadlastel on ajust teada ainult väga väike osa, siis ma ei lase end nende teadmatusest segada. Loomingulisus on üks aju tegevustest, mille kohta ei oska teadlased ööd ega mütsi kosta. See, et nad panevad peale klemmid külge ja vaatavad ekraanilt milline osa aktiviseerub, on äärmiselt primitiivne ja seda saab teha ainult inimene, kes pole kunagi midagi loomingulist teinud, vaid läks ülikooli aju õppima.

      Meeldib

  5. Skiso kuuleb ja näeb tahtmatult pealt oma erinevaid minasid ja rolle mida tavaline inimene automaatselt kontrollib. Nii juhtubki, et ta ise on omast arust normaalne, aga väljast vaadates käitumine ja mõtlemine on muutustes. Ise endaga arutamine ja jutustamine on täiesti normaalne tegevus kui sa teed seda teadlikult see pole oluline, et sa kujutad kellegi teise mõtteid ja siis lood monoloogi. Kujuta ette seda, et see kujutletav hakkab kontrollimatult ise sinuga vaidlema, siis kui tema seda tahab. Kui see mõttevisuaal räägib just nagu sa naturaalselt kuuled oma kõrvadega, siis sa ka vastad häälega, ega sina ei erista siis kust kohast see tuleb. Sa ise ka ei tea missugused väärakad su sees tegelikult elavad, kui teadlik mõistus vormib sust sotsiaalse olendi ja hoiab seda ühte mutrit kinni mis hoiab teisi kinni. 🙂

    Liked by 1 person

    • Umbes seda ma kirjutasingi. Ainult et tegelikult ei kontrolli ka see inimene, kes pole skiso, täies ulatuses neid mõtteid, mis tal peas käivad. Suht väikest osa ainult. Parim näide on see, kui hakkab kummitama mingi lollakas laul ja sellest on raske vabaneda.

      Mul pole vaja ette kujutada, et mul käib mõtetes selle teisega kontrollimatu vaidlus. Ka see on täiesti tavapärane olukord. Enamuste inimeste peades on üks vastik tüüp, kes räägib, et ära tee erinevaid asju, et sa ei saa hakkama, oled käpard ja lollakas. Või räägib ta mulle teiste kohta igasugu kahtlustavat ja negatiivse sisuga juttu. Kuna ma olen nii vana ja mulle meeldib ennast tundma õppida, siis ma tunnen neid väärakaid päris hästi, kes mu peas elavad. Kuid mul on nad vaid peas, skisofreeniaga inimesel on need nii nähtavad kui kõrvaga kuulatavad.

      Kusjuures – mulle ei meeldi see teadliku mõistuse tüüp, kes inimestest nn. sotsiaalseid olendeid vormib. Too on lihtsalt mõjutatav massimeediast ja teiste inimeste arvamusest ja üritab isiksust halli massi suruda, jättes arvestamata, et igal inimesel on erinevad soovid ja tahtmised ja kui pidevalt käituda mõistuse mitte südamehääle järgi, siis teised näevad sind kas roboti või sotsiopaadina.

      Sul on huvitav kasutajanimi. Ma guugeldasin ja sain teada, et tegemist on vägistamise rohuga. Tahad sa seda kommenteerida? Kas sul on esinenud skisofreeniale sarnanevaid olukordi?

      Meeldib

      • Kontrollimatu tähendab seda et sina kaotad iseenda nende häälte omanike seas ära ja ei saa aru missugune see õige mina on. Seestpoolt sa seda ise ei näe väljast poolt teised näevad. Minul pole selliseid nõuandjaid tüüpe või on nad kõrge plangu taga nii, et ma isegi ei saa mõelda on nad head või vatikud, nähtavasti ma pole see enamus pole enamus. Teadlik mõistus teebki sinust inimese muidu oleks sa asotsiaal.
        Ei, kahjuks pole selliseid olukordi juhtunud, aga tegelikult ei saa me sellest ise aru kui teised eoei ütle. Selleks inimesed pidevalt testivad teiste inimeste peal elus kui ka sotsmeedias nii enda kui teiste reaktsioone.
        Pean sind kurvastama et kasutajanimi on seotud ainult selle looga 🙂

        Meeldib

        • Teoreetiliselt olengi mina kõik need jutud mu peas. Väljaspoolt näevad inimesed ainult seda, kui ma midagi väljendan. Kõikidel inimestel on nii head kui halvad küljed. Mu l1 lemmikteooriaid on psühholoogias https://en.wikipedia.org/wiki/Johari_window
          See selgitab, et inimene teab endast ainult mingit osa ja teised teavad mingit osa ja mingit osa ei tea keegi. Ma töötan selle nimel, et ma teaksin endast võimalikult palju ja see on võimalik ainult siis, kui ma enda halbu külgi tundma õpin. Selleks on hea, kui teised ausalt midagi ütlevad. Kuid üldiselt ma tean ikka enda halbu külgi paremini kui teised. Teised on võimelised teistes nägema ainult neid külgi, mis neis endis on olemas. Isegi kui nad ei tea neid. Ma alati hoolega kuulan, kui keegi räägib midagi teiste inimeste kohta, sest alati kehtib kogu see jutt nende enda kohta.

          Meeldib

  6. Inimesel ei ole halbu külgi inimesel on erinevad küljed ja mõlemad küljed on vajalikud vastaseljuhul ei saaks inimene adekvaatselt erinevaid asju hinnata.
    Inimesed teevad nalja ja räägivad ulme lugusid nad ise ka ei usuks seda mida räägivad, ainult audistid ja emod need on nagu rikkis robotid kes vajavad ühepoolseid signaale. Inimene koos oma ajuga on pidevas arengus ja muutumises. 🙂

    Liked by 1 person

    • Muidu nõus, aga märkus autistide kohta pole täpne. Autistidele on väga oluline teiste arvamus, aga nad lihtsalt ei mõista, kui keegi on vastik või valetab. Nad on nagu sellest inetust maailmast ära lõigatud.

      Meeldib

Kommenteerimine on suletud.