Eesti Laul on peen kelmustükk

Mu püsilugejad ilmselt teavad, et juba paar aastat tegelen ma uue hobiga – ma teen muusikat. Arvutiga. Minu jaoks on tegemist äärmiselt mõnusa meelelahutusega. Muusikategemine ei ole lihtsalt meelelahutus, vaid annab naudingu, mida ainult oma loomingulisuse avastamisel saab. Igatahes jõudsin ma sel sügisel otsusele, et teen ühe laulu Eesti Laulule ka. Oleks loomulik jätk. Mul on olemas oma kuulajaskond, mille taga on Tiktok (pikemalt siin) ja nad õhutasid ka kõik takka ja lubasid minu poolt hääletada. Aga – seda võimalust neil ei tulegi.

Alustame algusest. Kuna ma teen laule puhtalt oma tunde järgi ja eriti muusikateadusele tähelepanu ei pööra, siis sel korral otsustasin, et püüan mingeid reegleid ka jälgida. Tegin refräänilaadse osa ja kolm salmi. Inimesed ju tahavad, et laulu käik oleks etteaimatav. Ei möllanud erinevate helide ja meloodiatega nii palju kui tavaliselt. Tegin laulu osa sellise, et ma saaksin seda ka reaalselt laivis esitada. Lasin poolvalmis laulu paarile sõbrale ka ja nad olid väga rahul ja andsid veel natuke nõu, kuidas paremaks teha, ma tegin. Saatsin nädal enne tähtaega (20. oktoober) laulu ära. Maksin nõutud 50 eurtsi ja lisasin lühikese enesetutvustuse, pildid endast, sõnad. Kõik eraldi failidena. Kuid juba siis tekkis mul kahtlane tunne, et see jutt, et laule poolfinaali valiv žürii laulu autorit ei tea, on pullikaka. Mina ei kirjutanud oma laulufailile autorit sisse, kuigi seda tavaliselt tehakse. Ja mõtlesin, et miks seda reglemendis märgitud ei olnud.

No ja novembri alguse Ringvaates kuuluti välja, et ma ei saanud edasi. Tomi Rahula rääkis, et kokku tuli 217 laulu ja ta teadis isiklikult peaaegu kõiki neid, kes edasi said. Ühte noort räpparit ei teadnud. Tomi ka mainis, et inimesed võiksid enne laulu ärasaatmist tema käest isiklikult soovitusi küsida. Sellest tekkis mul hea mõte, et ma kirjutan Tomile ja kõigile 16 komisjoniliikmele ja küsin, et mida ma valesti tegin.

Kõigepealt tegin natuke laulu ringi, filmisin video ja panin selle ülesse Youtube-sse ja igale poole mujale. Kuna ma ju edasi ei saanud, siis reegel, et enne detsembrit ei tohi laulu avalikustada, mulle enam ei kehtinud.

Panen siia nimekirja inimestest, kes olevat kuulanud läbi kõik laulud (217 laulu, igaüks max 3 minutit = peaaegu 11 tundi): Karl-Erik Taukar, Lenna, Alar Kotkas, Janika Sillamaa, Ott Lepland, Marta Püssa, Vaido Pannel, Robert Linna, Ingrid Kohtla, Margus Kamlat, Kristiina Kraus, Andres Aljaste, Ahto Kruusmann, Simon Jay, Carola Madis ja Silver Laas.

Minu kiri oli selline: Tere!
Osalesin Eesti Laulul, kahjuks ei pääsenud mu laul „Ei viitsi“ poolfinaali. Et järgmine kord paremini esineda, sooviksin teada, miks Teile mu laul ei meeldinud? Lisan meeldetuletuseks lingi Youtube videole: https://youtu.be/EkqmToq4xKI

Kõigepealt otsisin ülesse need inimesed, kel on Instagram. Vanemaid inimesi leidsin Facebookist. Ainult ühele ma ei saanud kirja saata, kuna tal ei olnud kumbagi: Robert Linna, kes rääkis ka ajakirjandusele, et sel aastal oli palju nii igavaid kui ka ülihuvitavaid laule, mis jäävad seekord välja. Jäi mulje, et ta tõesti kulutaski paar tööpäeva, et kõiki laule kuulata. Samas raadiointekas kasutas ta ka sõnaühendit “eelhääletuse hämaratest nurkadest”.

Kuid minu 16 väljasaadetud kirjast said vastuse ainult kaks. Panen mõlemad vestlused siia ka:

Tegemist on tuntud lauljaga, kes on ka ise Eurovisionil Eestit esindanud. Tema vastas mulle kohe, kuna ma tegin kunagi ta uuele laulule oma stooris tasuta reklaami ja ta laikis seda. Ehk mu kiri ei läinud “requestide” alla.

Mind üllatas, et ta võttis mu kirja rünnakuna. See, et ta žüriiliikmete arvu ei teadnud, pole oluline. Aga ta ei olnud mu laulu kuulanud ja polnud ka nõus kuulama. Jättis mu seene peale. Ajas lihtsalt mingit hämu, mis tekitas mulle kahtlaseid mõtteid, kas ta üldse midagi kuulanud oli.

Teisest vastajast ei tea ma suurt midagi. Või noh – üldse ei tea. Kuid ta vastas mulle instas ja lõpuks kuulas mu laulu ka ära.

Ma ootasin vastuseid nädal aega, enne kui ma seda postitust kirjutama hakkasin. Ma käin küll umbes korra nädalas oma postkastis vaatamas, kas mõni uus fänn pole midagi kirjutanud ja vastan kõigile, kui nad just ei küsi esimese asjana “Kuidas läheb” või midagi muud imelikku. Kas eestis lauljad ja raadiotöötajad üldse oma sotsiaalmeediat ei vaata? Ma laikisin isegi paar korda nende üliigavaid stoorisid, et tähelepanu saada. Kusjuures – kõig imelikum tüüp sellest žüriist on DJ Andres Haljaste, kellel on insta postkastile pandud ingliskeelne automaatvastus: “Hi, thanks for contacting us. We’ve received your message and appreciate you reaching out.” Tal on instas üle tuhande followeri, et pole väike privaatüritus.

Mul ei ole ühtegi fakti, et need 16 inimest tõesti kuulasid ilma autoreid teadmata kõik laulud üle, aga ma ei usu. Ma pakun, et Tomi Rahula vaatas esimesena üle kõik laulusaatjate kirjeldused ja tegi eelvaliku ja nii on see aastaid käinud. Mille muuga saaks põhjendada, et Eesti Lauludel edasisaanud laulud on nii kohutavalt sarnased ja igavad. Alati on ka paar laulu tundmatutelt tegijatelt, kes kuskile ei jõua.

Ma arvan, et Tomi mõtles kogu selle ürituse selleks välja, et raha koguda. Eestikeelse laulu eest maksis sel aastal saatja 50 euri ja muukeelse laulu eest 100 euri. Millegipärast on eestlased veendunud, et igava laulu päästab ära kehv ingliskeelne tekst.

Kui vaadata meie Eurolaulude minevikku, siis tavaliselt mainitakse, et kõige piinlikum oli Leto Svet. Muarust oli kõige piinlikum see, kui me saatsime Eestit esindama vana mehe, kes laulis armastuslaulu koos alaealise tütarlapsega.

See, kui Koit Toome ja Laura laulsid armastuslaulu, oli ka päris koomiline – kaks üliedevat inimest, kelle puhul oli näha, et ainus armastus nende hinges on iseenda vastu ja see koht, kus Koit heledat häält tegema hakkas, oli eriti naljakas.

Kas on kedagi, kes arvab, et pärast koroonat Uku Suviste Eesti Laulu 2 aastat järjest võit oli päriselt kogutud häälte järgi või ettemääratud? Uku on ju ilus mees küll, aga nii igav. Ma pakun, et esimest korda võitis ta sellepärast, et ta käis Venemaal mingis saates ja “žürii” arvas, et äkki saab Venemaalt palju punkte.

Kõik ju teavad, et Tantsud Tähtedega saatest läheb välja see, kes enam tantsida ei viitsi, mitte see, kes ei oska ja et žürii tegelikult teab, kes on Maskis Lauljas maski taga. Rahva hääletamist on vaja selleks, et inimesed rohkem kaasa elaksid, saade oleks põnevam ja et telefonikõned on tasulised.

Ehk ma tahan öelda, et meedias kogu aeg ju valetatakse, et end huvitavaks teha ja Eesti Laul pole mingi erand.

PS! Mu laul “Ma ei viitsi” on Youtubes nädalaga kahtlaselt edukas olnud ja see teeb ainult head meelt. Ma ei ole pettunud, et ma ei saagi proovida, kuidas oleks kuskil lava peal laulmisega esineda. Küll see aeg veel tuleb, aasta polegi piisav, et tähena taevasse lennata.

12 comments

  1. Ma tahaks Ivo Linna kaitseks öelda, et ta oli Kaelakee häält lauldes 47, mis ei ole tegelikult veel päris muld ja Maarjaliis oli 18, hakkas 19 saama (guugeldasin mõlemaid), mitte, et 30 aastane vanusevahe armulaulule midagi juurde annaks (aga noh alaealine ei olenud). Sinu laul on tõepoolest pigem nagu videoklipp või etendus, ma ei tea, mida Eesti laulus otsitakse, ei vaata seda kunagi,( ei viitsi, vaatan parem seriaale 🙂 ), aga ma ei imesta, et sa edasi ei saanud, kahtlemata liiga teistmoodi, silma paistis kindlasti.

    Liked by 1 person

    • Ma tean, et Ivo Linna on eestlaste poolt väga armastatud laulja. Aga välismaalaste jaoks on laval kaks võõrast inimest, kes laulavad kuidas nende vahel on suur armastus. Ma usun, et Ivol ei olnud Maarjaliisiga lähedast suhet, aga panna inimesed koos armastusest laulma tehnilistel põhjustel (ilusad hääled sobivad omavahel), on tüüpiline viga, mida eestlased on korduvalt teinud. Eurovisonil võidab laul kas poliitilistel põhjustel (viimane kord) või sellepärast, et esitus on loomulik, inimlik, kaasakiskuv. Laulu tekst, meloodia ja esitaja sobivad omavahel. Meil on üks kord selline esitus olnud ja siis me võitsime.

      Liked by 1 person

    • Ma kirjutasin enesetutvustuseks täiesti vale teksti. Ma usun, et nad isegi ei kuulanud mu laulu. Ma siis veel ei mõelnud, et tegemist on Tomi Rahula isikliku projektiga. Ma olen viimase nädala vaadanud jälle seriaali, täna vaatan lõpuni teise hooaja (Sweet magnolias) Mu laul räägib (ühe tõlgendusena) novembris küllasaabuvast depressioonist.

      Meeldib

  2. Mina ei armasta Ivu Linnat, sest tema viimase aja st 30 aasta uimased soiglaulud pole suurem asi.
    See postitus oli põnev lugemine, kui viitsid, kirjuta veel. Ma olen sahtlisse laulude kirjutaja ja ikka huvitab, kuidas teised seda asja teevad.

    Liked by 1 person

    • Ma nii edev, et ei malda midagi sahtlis hoida. Proovi ka midagi näiteks youtubesse panna, seal saab nii ka panna, et ainult need näevad, kellel on link. Kunst kuulub rahvale 😉

      Meeldib

  3. Keskmine eestlane ju ei salligi erilisi asju 😀 Tuleb meelde kohe üks aasta, kui võitis Birgit Õigemeel kõige igavama lauluga Eesti ajaloos ja teiseks jäi eriline, lahe, silmatorkav Winny Puhh. Neil oli täiesti crazy lavashow (rippusid köitega lae all ja trummar keerlas kuskil seina peal jms) ja täiesti kindlalt me oleks see aasta esikolmikus kah olnud! Aga kui eestlased ei oska väärtustada, siis välismaalased märkasid kohe ja kutsuti moeshowdele ja saadetesse esinema 🙂

    See aasta kohe eriti palju neid tavalisi popartiste keda igaüks teab, tavaliselt ikka tundmatutega pooleks nagu olnud..
    See saksakeelne kassilaul oli siis nii tippteos või? Viitan sellele, et praegu justkui ütlevad, et harjuta veel 😄

    Liked by 1 person

Soovin lisada:

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.