Mis tähendab, et Ukraina võidab sõja?

Eestis räägitakse, et Ukraina peab võitma selle sõja, mis neil praegu Venemaaga Ukraina pinnal toimub. Kuid mida see tähendab? Üldiselt peetakse sõdu ainult ühel eesmärgil – üks või mitu riiki on huvitatud oma poliitilise territooriumi laiendamisest. Vanasti saadi nii juurde orjasid, kes võimulolijatele rikkust lisasid. Poliitiline võim suurenes, sest inimeste arv ja hallatava maa pindala suurenes. Kui võim on suhteliselt abstraktne mõiste, siis maavarad on konkreetne materiaalne asi, mille pärast võimulolijad on huvitatud võõraste maade enda maaga liitmisest. Ehk sõdu peavad poliitilised võimulolijad selleks et suurendada oma võimu ja raha hulka. Ukraina on pindalalt Euroopa teine riik Venemaa järel.

Millist kasu saavad tavalised inimesed sõjast?

Üldiselt ei saa suvalised inimesed sõjast mitte kasu vaid kahju. Ainsad kasusaajad on need, kes on võimul ja need ettevõtjad, kes on võimule kõige lähedamal. Sõjatööstusele on sõda kasulik ettevõtmine. Samuti on kasu neile ettevõtjatele, kes pärast saavad tellimusi, et purukspekstud riike ülesse ehitada. Näiteks eesti on osalenud erinevate Lähis-Ida riikide purukspeksmisel ja inimeste tapmisel, aga me oleme seda teinud vaid sellepärast, et muidu me poleks saanud NATO-s olla. Kui NATO-sse saamiseks pidime miltaareelarve 2% SKP-st tõstma, siis nüüdseks on see juba üle 3%. Me oleme selle rahaga ehitanud Tapale natuke maju ja teid, Tallinna Vabakale klaasist risti, aga relvad ostame sisse mujalt. Meie selle aasta Riigikogu valimiste põhiteemaks nimetavad Eesti poliitilised juhid militaareelarve suurendamist. Kuidas see aitab kaasa Euroopa 2022. aastal kõige suurema hinnatõusuga riigis elavate inimeste tegelikule heaolule, jääb mulle arusaamatuks.

Venemaale kõige lähemal asuva NATO baasi ilus väljak

Ukraina lähiminevik

Praeguseks on Ukraina suures enamuses puruks pekstud. Ja see ei alanud eelmisel aastal Eesti Vabariigi aastapäeval, nagu meile kogu aeg rõhutatakse. 2014. aasta veebruaris lõppes Ukrainas Maidani revolutsioon. Revolutsiooni käigus suri 121 inimest. Presidendi kohalt võeti maha Janukovitš, kes oli vangi pannud kuulsa Ukraina peaministri Julia Tõmošenko, kuna too kandideeris ka temaga samal ajal presidendiks (ametikult oli ikka paremaid põhjuseid). Tõmošenko tahtis Ukrainat liita NATO ja Euroopa Liiduga. Janokovitš presidendina eelistas läänele häid suhteid Venemaaga. Igatahes võeti ta läänemeelse Maidani protesti lõpuks presidendi kohalt maha ja ei kulunud kuud aegagi, kui Krimmi poolsaarel tehti rahvahääletus, kas nad liituvad Venemaaga või hakkavad iseseisvaks riigiks ja Krimm liitus 18. märtsil 2014 Venemaaga. Küsimust, et kas nad liituvad Ukrainaga, ei olnud. Tol ajal elas seal umbes 40% ukrainlasi ja tatarlasi, ülejäänud 60% olid venelased. Kui palju seal tulemusi võltsiti või kui seaduslik see oli, ma pole vastavat teaduslikku analüüsi näinud, lääne ajakirjandus nimetas seda hääletust ebaseaduslikuks. (Mu andmed on siit ingliskeelsest artiklist).

Pärast Krimmi Venemaaga liitumist, kestis jama pidevalt edasi. Loomulikult tahtis Ukraina Krimmi endale tagasi saada. Krimm on suur 27 000 ruutkilomeetrit, Eesti 45 339. Tolles ingliskeelses artiklis 2020. aastal pakutakse, et Krimm võiks saada tagasi Ukraina omaks, kui Ukraina suudaks oma majanduse normaalsele tasemele tõsta. Kuid nagu kõik Tallinna inimesed teavad, siis pärast toda Maidani jama, hakkasid ukrainlased karjade kaupa välismaale tööle minema. Tallinna enamus ehitajaid olid ukrainlased ja samuti muudel töökohtadel, mis eestlastele piisavalt palka maksta ei tahtnud, kuid ukrainlased olid ahistavate tingimustega nõus. Majanduse arengule ei mõelnud Ukrainas ükski poliitik, ikka vaid korruptsioon ja andke Krimm tagasi.

Propagandasõda ja hirmutamine

Kui nüüd tulla tagasi selle juurde, et kellele on vaja, et Ukrainas käiks pidev sõda, siis kindlasti pole ukraina tavalistel inimestele pidevast inimeste tapmisest ja infrastruktuuride lõhkumisest mingit kasu. Kui lääneriigid lõpuks otsustavad, et nad saadavad Ukraina pinnale juba päris korralikku sõjatehnikat, aga sõda käib ju jätkuvalt Ukraina pinnal. Krimmi peetakse ju läänes Ukraina omaks. Täiesti pragmaatiliselt vaadates on lääne relvade saatmisel see kasutegur, et siis on täpselt teada, kes elumaja või lasteaeda raketi saatis. Kui sõja alguses jäi mulje, et kõik purustused on tekitanud Vene sõjavägi ja ukrainlased vehivad vaid paljaste rusikatega, siis sel aastal on uudised juba täpsemaks ja ausamaks läinud. Ukraina saatis oma inimeste elumajja ise raketi, kuigi tegemist oli vene päritolu raketiga. Noh, ikka juhtub, eriti sõjas. Hirmunud ja/või verejanulised inimesed ei käitugi ratsionaalselt. Ukrainlastel ongi selles sõjas kasutusel olnud Venemaa päritolu tehnika. Keegi ei saa päris kindel olla, kes seal keda on tapnud. Fakt on see, et surevad tavalised lihtsad inimesed, kellel pole sõjast mingit kasu. Ka sõdur on vaid tavaline lihtne inimene, kes täidab käsku. Ja vahet pole millisest rahvusest ta ema ja isa olid.

Kes on viimase aasta kestnud Ukraina sõjast kasu ja kahju saanud

Ilma kahtlusteta on kõige suuremad kahjukannatajad need tavalised inimesed, kes Ukrainas elasid või elavad. Kuid ega teised inimesed Euroopas ka pole kahjudeta pääsenud. Minu jaoks on täiesti arusaamatu ja majanduslikult põhjendamata Venemaale tehtud poliitiliste ähvarduste vajadus. Venemaale on need piirangud väga väikest mõju avaldanud kui üldse. Kui lääs ja Eesti kaasaarvatud, ei osta Venemaalt naftat, gaasi või näiteks väetiseid, siis Hiina ju ikka ostab. Ja meie ostame Hiinalt. Aga Eesti on lihtsalt nii pisitilluke ja kõikidest teistest riikidest sõltuv, et meie majandus sellisele jamale vastu ei pidanud. Meie saime endale Euroopa suurima inflatsiooni. Meie hästiteenivatel inimestel ja poliitikutel on sellest hinnatõusust suht ükstapuha, kuna nad teenivad rohkem, kui neil tegelikult raha vaja läheb, aga meil on väga suur hulk inimesi, kes, sisuliselt, elavad peost suhu. Ehk, muarvates, on teine riik, kes tollest sõjast on suurt kahju saanud, Eesti.

Tiktokis on võimalik vaadata laiv-ülekandeid, mida suvalises maailmanurgas inimesed otse oma telefoni teevad. Ma vaatasin eelmisel nädalal ühte Peterburgis elavat vene meest, kes käis ringi suures toidukaupluses. Laivi vaatavad inimesed tahtsid, et ta näitaks erinevaid toidukaupasid ja hindu. Vene rubla hinnad on jube suured numbrid, kuid paljud kaubad olid odavamad, kui meil, onu arvutas dollaritesse. Ja seal poes olid müügil igasugused erinevad lääne kaubad. Coca-colat ei olnud, ainult vene järeltehtud sarnased joogid. Kuid sellist kaubavalikut pole ma oma ihusilmaga veel näinud. Ainult kalalett ajas hulluks, sest Eestis pole nii suurt valikut erinevaid kalu mitte kunagi mitte üheski poes müüdud. Ja tordilett oli ka vastikult ahvatlev ja mitmekülgne. Ehk lootus, et Venemaa majandussanktsioonide all kuidagi kannatab, on sama tark lootus nagu vastu tuult pissimine.

Kuid kes on sõjast kasu saanud? Kahtlematult on suurim kasusaaja NATO, kuna hirmunud inimesed tahavad nüüd, et nende riigid suurema osa oma eelarvest relvadesse paigutaks. Mu jaoks oli väga üllatav, et Soome ja Rootsi otsutasid, et nemad tahavad nüüd ka NATOsse. Õnneks on NATOs tuntud ebademokraatlik sõjard-riik Türgi, kes nõuab, et kõigepealt peavad nad Türgiga nõus olema, et ebameeldivast rahvusest inimesi tuleb ahistada. Soome on suht nõus juba, Rootsis on natuke kehvemini, nende põlisrootslased pole piisavalt häälekad.

Muarust on kogu see Ukraina värk käimas ikkagi vaid globaalse poliitilise võimu nimel. Kellel on maailma tugevaim majandus: kas USA-l, Venemaal või hoopis Hiinal. Hetkel tundub, et hiinlased on omi kaarte kõige paremini välja mänginud, ilma et nad üldse midagi erilist oleks teinud. Euroopa majandus krigiseb liigestest ja rahvas on rahulolematu. Mitte Eesti rahvas, meie elame poliitikute jutu lummuses, et vali mind ja protestimine on inetu. Kuid Venemaad juba nii lihtsalt majanduslikult põlvili ei suru ja poliitiliselt on nad niiehknaa juba mitusada aastat läänega pahuksis olnud. Kuid Euroopa võiks omi välispoliitilisi otsuseid natuke paremini kaaluda, hirm ei ole parim majanduslik nõuandja. Pokkerit hirmust pimestunult ei mängi.