Ma kirjutan põhjusel, et ainus, mida ma teha saan, on blogida. Ehk lühidalt probleemi sisu – mulle rääkis üks teismeline tüdruk, kuidas ta läks Tartu laste psühhiaatriahaiglasse lootusega seal abi saada oma depressiooni ja enesetapumõtete vastu, kuid tegelikkus osutus lootustest väga kaugelolevaks. Ja need lootused ei olnud ju suured. Ma ei tea, mida veel peaks haiglalt ootama peale selle, et tehke mind terveks.
Millisest teismelisest ma räägin? Mul endal ei ole enam teismelisi lapsi, aga kui ma Tiktokki läksin, selgus, et ma meeldin teismelistele tüdrukutele. Ma ei saa sellest küll ise aru, et miks ja kuidas, aga nad aegajalt kirjutavad mulle oma muresid. Põhimõtteliselt on see ka keeruline, kuna ma ju ka ei tea, kuidas kirja teel inimese jutust õigesti aru saada ja talle nii vastata, et asi paremaks mitte halvemaks läheks. Üldiselt ma üritan mõista ja mitte hukka mõista.
Lumehelbekesed versus boomerid
Ma arvan, et enamus inimeste vaimseid probleeme tekibki sellest, et keegi ei kuula ja ei mõista. Minuvanustel on täiesti teistsugune ellusuhtumine kui tänapäeva noortel. Läbi aegade on räägitud, et noorsugu on hukas, aga ma ei mäleta, et kunagi varem oleks noort põlvkonda niimoodi vihatud nagu praegu. Või kuidas teisiti lahti mõtestada lumehelbekesteks sildistamise fenomeni. Ma ütleks, et see on pime viha noorte inimeste vastu.
Sellel nädalal tõmbas ajakirjandus letti Marju Karini, kes eelnevalt oli kogu Tiktoki pannud ärevalt keema teemal, et Marju väljendas meie põlvkonnas täiesti tavalist maailmavaadet – kui sul on depressioon, siis ära vingu, vaid tõmba jalad kõhu alt välja ja tee midagi. Näiteks poo ennast üles. Lumehelbeke! Enamus üle 40-aastastaste inimeste arvates on olemas füüsilised haigused ja neid tuleb ravida, aga vaimsed haigused on ainult nendel, kes on peast segamini, teistele ohtlikud või ullikesed. Ehk kaugele näha, et hull. Tavaline inimene on kas laisk või halvas tujus, mis läheb varsti üle ja arstile sellest küll rääkima ei minda. Vanasti ei olnud ju mingeid depressioone ja isiksushäireid. Kui ma laps olin, meil külas päris mitu inimest poos ennast üles, keegi ei mõelnud, et seda oleks ju õige ravimisega saanud ennetada. Kui poos siis poos, kurb küll, aga imelik ka. Tegelikult on vaimsed haigused samuti haigused nagu füüsilised haigused. Murrad jalaluu – lähed arstile. Sul on depressioon, ärevushäired, unetus, luulud – lähed arstile.
Töökorraldus laste hullaris
Ma ise pole kunagi psühhiaatriahaiglas käinud. Ma olen filme näinud ja need on päris õudsed. Ma arvasin, et päriselu ei ole selline nagu filmides. Selgus, et ega väga erinev ka ei ole. Ma kopeerin siia mida mu tuttav teismeline sealsest töökorraldusest kirjutas.
Põhimõtteliselt seal lubati, et on grupiteraapiad ja eraldi Saab ka iga hetk Abi küsida AGA SEE ON SCAMM. Enda raviarstiga Saab rääkida max 20 minutit TERVE SELLE AJA JOOKSUL KUI SA SEAL OLED ehk 2 nädalat ja that’s it, seal on ainult Need valvurid ja teised töötajad AGA ACTUAL PSÜHHOLOOGE EGA TERAPEUTE EI OLE ja terve päev ongi põhimõtteliselt selline, et VABAAEG ja vabaaega Pole eriti kuidagi sisustada, sest seal pole üldse ruumi, et kuskil kõndida isegi välja saab Minna ainult 1 Kord päevas ja siis ka 20 minutit, aga muidu mitte. Telefonis võib olla 1 tund ja 15 minutit ja kui sa tahad muul ajal helistada vanematele, siis Ei saa Helistada kui mingi munn töötaja on JA SIIS KUI MINA SEAL OLIN, SIIS SEAL OLIGI KOIGE SITEM TOOTAJA ja põhimõtteliselt mul oli paanikahoog ja 2 töötajat lihtsalt vaatasid pealt ja ei teinud midagi, siis lõpuks küsisid, et tahad et lähme ära? Ja siis laksidki ära.
Kui panna depressioonis inimene sinna nagu mina, siis mul tekkiski paanika, sest ma Olin nii võõras keskkonnas, KUS MITTE KEEGI Ei aidanud mind.
Palusin vanematelt telefonis armu, et nad Mulle järgi tuleksid. Emps ei tahtnud mind sealt ära tuua, sest sotsiaalpedagoog Oli talle ajupesu teinud ja öelnud, et Ei või järgi anda mu tahtmistele, et haiglas nii hea ja bla bla grupiteraapiad ja alati Saab abi AGA SEE ON FULLY SCAMM, kui oleks olnud grupiteraapiad ja alati Abi Ma oleksin seal edasi olnud võibolla. Samamoodi Oli ravimitega, et kõigile tuuakse hommikul ravimeid, aga nad andsid mulle hoopis teise antidepressandi kui ma tavaliselt kodus võtan, sest nad ei vaadanud mu ravi-ajalugu.
Kokkuvõtteks
Ma ei tea, mida ma peaks kokkuvõtteks ütlema. Ma ei kopeerinud kogu teksti, mida ta mulle kirjutas. Ma olen temaga nõus, et depressioonis inimest küll nii ravida ei saa. Ta kirjutas ka, et rääkis seal lastega, kes on seal juba mitmendat korda ja et neil on juba plaan välja mõeldud, kuidas edukalt enesetappu teha, et ei peaks sinna enam minema. Mingi laps oli seal juba üheksandat korda!
Kui Marju väljendas oma arvamust depressiooni kohta, siis mul on ka oma arvamus. Ma olen kindel, et kui lapsel on depressioon, siis see on lapsevanemate süü. Ja kui laps satub oma depressiooniga psühhiaatriahaiglasse, siis tegelikult peaks end ravima ka selle lapse vanem: kas üks või mõlemad. Lapsevanem peab olema suuteline oma lapsega nii palju rääkima, et ei tekiks vajadust last haiglasse eest ära panna. Eriti veel sellisesse haiglasse.
Ma mäletan ennast teismelisena. Mul oli ka vahepeal mõtteid, et mina olen mõttetu, maailm on mõttetu ja kellelgi ei ole kahju, kui mind enam ei oleks. Aga ma ei tahtnud ennast ära tappa. Ma sain nendest mõtetest ise üle ja emale ei rääkinud. Sel ajal ju AD-sid ei olnud. Vanasti nii käiski, et üritad ise hakkama saada. Aga mu emal olid närvid täiesti korras. Mida ei saa öelda selle tütarlapse ema kohta. Me vestlesime tema probleemidest juba väga pikalt enne tema haiglasse minekut. Ja sel emal ei olnud ka lihtne elu.
Ma usun, et ka täiskasvanud inimese depressioonis on tihtipeale süüdi see inimene, kellega ta kõige tihedamalt suhtleb või koos elab. Ja siis aitavad ravimid ja selle süüdioleva inimese kas elust eemaldamine või omavahelise suhtlemise muutmine. Eestlaste arvamus, et kellelegi halvasti ütlemine on nali, ei ole naljakas.
Mul on praegu ka aegajalt mõtteid, et kogu elu on mõttetu ja mina olen mõttetu ja võiks vabalt ära surra. Aga ma never ei mõtle, et ma hakkaks ennast ise ära tapma. Suht iga november mõtlen imelikke kurbi mõtteid ja siis vaatan kaks nädalat järjest seriaale ja filme ja suurt voodist välja ei liigu ja küll ta üle läheb. Mu elu see ju ei sega, kõik saab tehtud, mida vaja ja ega, tegelikult, eriti palju ju polegi vaja. Muarust on isegi huvitav mustades mõtetes nutta ulguda. Kui päike välja tuleb ja õues hakkab kevade järgi lõhnama, on elu jälle lill.
Kuid selle postituse ma kirjutasin ikka pigem põhjusel, et kui keegi seda loeb, kel on plaanis mõni laps hullarisse saata, et ta seal enda depressiooni ravida saaks, siis mõelge enne. Äkki on teil võimalus kodus oma lapsele rahulikumat ja mõistvamat keskkonda pakkuda, sest haiglasse minek ei ole lahendus. Seda ma ei loodagi, et mu postitus lahendaks Eestis kogu meditsiinisüsteemis haigutavat auku arstide, õdede, psühholoogide, logopeedide, sanitaride jne töökohtadel.
Manjana blogib 
Täiesti nõus sinuga. Tänapäeval pead arsti juurde minnes olema targem kui nemad. Ja seda täiesti tõsiselt. Sest kaasaegne, “ametlik” meditsiinisüsteem pole mõeldud sinu tervemaks tegemiseks, vaid vastupidi. Just sellepärast on selline buum alternatiivmeditsiini ja iseravimise poole. Loe meditsiinimeediumi, Anthony Williami raamatuid.
MeeldibLiked by 1 person
Esoteerikapoole tervise küsimused on mind juba aastaid huvitanud. Sellepärast ma nii terve olengi 😉
MeeldibMeeldib
Minu lapselapsel oli/on depressioon, enesetapumõtted ja ta oli samuti haiglas, Tallinnas, laste vaimse tervise keskuses. Jah, ega see teraapia ja ravi ei olnud täiuslikud, aga sugugi mitte nii nõmedad, kui sa kirjeldad. Ja minu lapselapse vaimne tervis igatahes paranes selle tagajärjel.
Need sinu asjatundmatud soovitused ja kriitika vanemate kohta ei ole absoluutselt asjakohased. Meie pere käis lausa käte peal, et lapse morbiidset meeleolu parandada, aga sellest polnud kasu vähimatki. Ikkagi oli lapse ajukeemia paigast ära, ta enesehinnang alla nulli ja maailm paistis talle täiesti must, kust ärapääsemiseks tundus ainus võimalus enesetapp. Nüüd on ta palju rõõmsameelsem, naerab ja lobiseb jälle, ja kuigi aeg-ajalt langeb ka masendusse, siis suudab sealt välja tulla.
MeeldibLiked by 1 person
Kui te väidate, et depressiooni tekkimise ajal oli lapsel kodus harmooniline pereelu, kus nii isal kui emal oli piisavalt aega ja mõistmist, et lapsega tema muredest ja probleemidest rääkida, siis võtan sõnad tagasi. Kui haigus on juba käes, siis käte peal kõndimine on kahtlemata tore tegevus, kuid miks lapsel enesetapu mõtted tekivad ja ajukeemia paigast ära läheb, selles on küsimus.
MeeldibMeeldib
Piisavalt aega ja mõistmist… Tule taevas appi! Vanemad tegid tööd ja muidugi nad muretsesid lapse psüühhilise seisundi pärast,aga kusagiltmaalt oli asi nii pekkis, et nad ei saanud lapsega enam mingit kontakti. Laps lihtsalt välistas nendega suhtlemise, öeldes, et nad ei armasta teda. Kes oled sina, kes pole sarnases olukorras olnud, et hukka mõista vanemaid?
Ma tean, et see on keskmine pere, kus teisel lapsel on psüühika korras, ja mind vanaemana laps usaldas 100%. Ometi ei õnnestunud ka minul tema masendust murda.
Ka meie nutsime koos last külastades, kui ta ütles, et ei taha seal olla ja viige mind ära koju. Siiski sai ta haiglast kaasa palju kasulikke nõuandeid, mida ta järgib, ja jätkuv perenõustamine aitab kõigil perelìikmetel raske olukorraga toime tulla. Nagu näiteks sellega, et ema ei murduks ega põleks läbi kogu selle protsessi käigus.
Antud juhil sa jagad kuuldusi (teismelise protesti kõigi reeglite vastu), aga sul pole õrna aimugi, mis tegelikult on. Näiteks enne haiglat rääkis mu lapselaps pikalt, kui halb inimene on ta õde. Nüüd ta seda enam ei väida
MeeldibMeeldib
Jaa, muidugi ma ei tea, kuidas teie peres suhted toimivad, aga midagi seal linkab, kui laps arvab, et keegi teda ei armasta ja süüdistab (ilmselt nooremat) õde. Samas tundub natuke kummaline perekond, kus vanaema nii aktiivset rolli etendab. Loodetavasti te ei ela samal pinnal, kus see perekond.
MeeldibMeeldib
Võõra pere suhetest ei saagi kõrvaltvaataja aimu.
Kindlasti oleks saanud paremini.
Aga mulle jääb arusaanatuks see mis kasu sai probleemne teismeline sinuga kui TIk-Tok emmega suhtlemisest. Mis nõu või abi sa talle soovitasid, peale selle, et vältigu hullarit?
MeeldibMeeldib
Mina kohe kindlasti ei öelnud, et ta peaks hullarit vältima, vastupidi. Mina ju ei teadnud, et isegi sellisesse haiglasse ei jagu piisavalt haritud töötajaid.
Üldiselt on suvalise inimese vaimsele tervisele kasulik, kui ta saab oma muredest kellelegi rääkida. Lihtsalt rääkida, ilma et kuulaja kukuks mingit nõu andma.
MeeldibMeeldib
Eluvalus teismelisena pöörduksin ka mina Manjana poole, tundub turvaline valik . Maailm on üks segane paik, kus elavad segased inimesed. Neid ebatäiuslikkuse kehastusi jätkub nii koduseinte vahele, raviasutustesse, koolidesse jne. Kui kedagi ei saa enam usaldada siis on tore, et leidub keegi Manjana-taoline.
MeeldibLiked by 1 person
Aitäh usalduse eest 🥰
MeeldibMeeldib