Mis siin naljakat on?

Kui inimene veedab päevi ja nädalaid täiesti üksinda ja kellegagi ei räägi, tuleb iseendaga hästi läbi saada ja huvitavaid jututeemasid leida. Umbes kuu aega tagasi tekkis mul huvitav analüüsimist vajav küsimus – mis asi on naljakas, mille üle inimesed naeravad, mis mind naerma ajab. Nüüd olen ma selle mõttega jupp aega ringi käinud ja jälginud ja jõudnud suht imelikele tulemustele. Tegelikult ei olegi nalja olemas. Ausõna. Võtke pisiketeks pulkadeks lahti iga olukord, kus sa ise või keegi teine naerab või nalja teeb ja pilt saab päris masendav. Mitte midagi naljakat.

Paar päeva tagasi oli ülemaailmne naljapäev. Mõelge, millised on klassikalised “naljad” esimesel aprillil. Kõige suurem klassika on valetamine. Näited: sul on selg valge, vaata, siga lendab jne. Sellises olukorras, kus nali seisneb valetamises, naerab valetaja oma ohvri üle juhul, kui too on piisavalt naiivne, usub talle räägitud valet ja käitub vastavalt. Ma hakkasin seda postitust kirjutama, kuna lugesin Delfist juttu kuidas mees tegi oma sõbrannale 1. aprillil feik abieluettepaneku. Huvitav, kas ta tõesti mõtles, et pärast nad naeravad kahekesi koos? Tegelikult on enamus aprillinalju umbes samasugused, aga mitte just nii julmad. Valetatakse inimestele, et mõnitada nende ilusaid soove, ootusi ja lootusi. Või vastupidi – valetatakse, et midagi halba on juhtunud ja naljakas on see, et tegelikult ei juhtunud. Nii naljakas, on või?

Siit jõuabki kiirelt nalja juurde, mida eestlased väga eestlaslikuks peavad – sarkasm ja iroonia. Kuid sellest olen ma varem ka kirjutanud : Kuidas läbi lillede sõpru mõnitada. Ma võin mõjuda kui täielik kuivik, aga pärast seda postitust ja teema läbi mõtlemist, olen ma tihtipeale inimestele, kes ütlevad teistele halvasti ja pärast kui keegi solvub, ütlevad, et see oli ju nali, teatanud väga otse ja lihtsalt: see oli nali ainult psühhopaadi jaoks!

Neid tüüpilisi psühhopaatide nalju on väga palju erinevaid. Kes on psühhopaat? Inimene, kellele pakub naudingut teiste inimeste valu. Klassikaline teiste valu üle naermise nali on see, kui keegi kukub (näiteks banaanikoorel) . Kui ma selle nalja kunagi lahti hammustasin, siis ma programmeerisin ennast ümber: kui kukkuja saab haiget, siis pole naljakas, kui ta teeb ainult imelikke liigutusi, aga haiget ei saa, siis on naljakas.

Ja siit jõuame järgmise nalja liigi juurde – inimesed naeravad, kui keegi liigutab ennast nii nagu pole tavapärane, nägude tegemine, erinev käitumine, ebaõnnestumine. Näiteks keegi püüab tantsida, aga ei oska. Või kellelgi on mingi füüsiline probleem ja ta ei saa tavaliselt kõndida. Nende naljaliikide kuulsad esindajad on näiteks Mr. Bean , Charlie Chaplin ja veel hulk komöödianäitlejaid. Nemad teevad seda meelega. Aga mida nad teevad? Tavaliselt nad pilkavad erinevaid inimesi võimendades nende liigutusi ja käitumisharjumusi. Kas see on naljakas? No on jah. Aga tegelikult? Miks see on naljakas? Sellise huumori tulemus on see, et inimesed üritavad võimalikult hästi mahtuda halli massi ja ei taha teha midagi, mis võiks ebaõnnestuda. Sest muidu teised naeravad. Näiteks ei taha paljud eesti mehed sellepärast tantsida, et kardavad naerualuseks jääda, kuna nad ei oska ideaalselt. Ehk sedatüüpi huumor teeb inimestest igavad keskmised tüübid, kes ei julge millegagi silma paista ja pidevalt kardavad, et satuvad teiste naerualuseks. Näiteks poliitikas kasutatakse seda ära kellegi tasalülitamiseks, naerdes välja kui kellelgi on teistsugune arvamus. Või üritatakse naerda inimese teistsuguse soengu üle (Tanel Kiik).

Facebook on viimasel ajal hakanud mulle pakkuma nalju nii pildil kui tekstis, mis mind päriselt naerma ajavad. Kruttisin praegu seal, et leida head näidet ja esimene oli see:

Noh on ju naljakas? Kuid tegelikult naeran ma praegu selle üle, et keegi ei saa tollikontrollist läbi, kuna ta laps on passi täis sodinud. Ehk ma naeran kergendusest, et mul sellist jama pole juhtunud. Kuid mulle võib ka rõõmu pakkuda, et kui leidlikult see laps on passi illustreerinud. Näiteks on ta paremal nurgas olevast templist teinud väga laheda külgvaates inimese. Muarust selline huumorisoon on positiivne võrreldes eelmistega. Et kui naerma ajab kellegi leidlikkus ja loomingulisus, mitte see, et kellelgi on väga halb üllatus.

Otsisin veel, mida FB pakub:

See on juba läbinisti positiivne nali. Ma ei oskagi seda lahti harutada. Ja muarust ei ole siin ka halvustatud konspiraatoreid, kes suudavad samade punktide ühendamisel ükssarviku joonistada. Selle nalja mõistmiseks on vaja juba mingeid eelteadmiseid elust, ei naera lihtsalt selle peale, et keegi kukkus. Ehk siin ma naeran jälle sellepärast, et keegi oli ilus, tark ja osav. Ja ma ise ka. Rahulolu naer.

Ega ma lõpuni seda naljateemat mõelnud ei ole. Kuid kui ma näen kedagi naermas, siis ma kipun analüüsima, et mida see inimene naerab ja mida see naermine tema kohta ütleb. Kas tegemist on õela või õnneliku inimesega. Kuid inimesed naeravad tihtipeale ka olukordades, kus nad ennast halvasti tunnevad. Neil ei ole küll naljakas, aga naermine kui kaitserefleks. Ehk siis see, millele psühhopaadid oma oma nalja rajavad – muuda inimese elu ebameeldivaks, et ta enda kaitseks naeraks.

Ja see ka veel, et kõige rohkem pidavat nalja tegema ja naerma inimesed, kellel on suur probleem endaga ja nad varjavad seda lõbusa fassaadi taha.