Mulle ei ole eriti silma jäänud, et blogijad kuulaksid podcaste. Võimalik, et keegi on kuskil midagi kirjutanud, aga ma ei ole tähele pannud. Aga äkki eestlased ei teagi, mida ma räägin, sest tegemist on ingliskeelse sõnaga, mis eesti vikis on lingitud sõnaga taskuhääling, mis maakeeli kõlab pisut pervolt.
Mina sain podcastide kuulamisest teada tänu oma lapsele. Tema blogisid ei loe, tema vaatas juutuubist tüüpe, kes koos pildiga asjalikke jutte räägivad, aga lisaks kuulas ta enne magama minekut midagi kõrvaklappidest ja kui ma küsisin, et misvärkon, siis ta ütles, et kuulab podcasti. Mulle ongi mulje jäänud, et enamasti kuulatakse neid enne magaminekut, sest teine kokkupuude vihjas täpselt samasugusele käitumisele. Jaaninädalal ööbisin ma ühes toas noormehega, kes samuti läks magama kõrvaklappidega ja kui ma küsisin, et mida ta kuulab oli vastuseks, et podcasti.
Mida mu laps kuulas, sain ma teada siis, kui me suvel käisime ema juures ja õhtul ei olnud midagi erilist teha ja siis ta andis ühe kõrvaklapi mulle ja ma kuulasin koos temaga. Ma enam täpselt ei mäleta, millest jutt käis, aga põhimõtteliselt oli tegemist ühe inimese raadiosaatega, kus ta võttis kokku erinevad ühiskondlikult olulised teemad ja kestis see umbes tund aega. Rääkija oli ameeriklane ja kuna ma kunagi varem ei ole ingliskeelt ilma pildita kuulanud, siis ma olin enda üle meeldivalt üllatunud, kuna ma sain kõikidest sõnadest aru. Ma arvasin, et ma oskan halvemini ingliskeelt. Filmi vaadata või päriselus suhelda on ju üks asi, sest saab muid märke ka jälgida, aga ainult teksti kuulates peab ikka kõigest aru saama, sest muidu pole ju mõtet aega raisata.
Võimalik, et podcastide kuulamine on pigem nende noorte huvi, kes on ingliskeeles väga kodus. No mu laps suhtles rohkem netis kui päriselus ja gümna lõpueksamil inkas maksimumtulemust saada polnud talle mingi küsimus. See jaanipäevane noormees oli oma esimesed eluaastad Ameerikas elanud ja koolis käinud, ilmselt oli ka talle see loomulik keskkond.
Kuid tegelikult kuulan ka mina praegu regulaarselt ühte podcasti, mille nimi on Naistejutud ja mida teeb Daki, keda kõik blogijad võiksid teada. Tal on seal alati ka mõni vestluskaaslane. Loomulikult on see eesti keeles ja nemad ei lahka seal poliitikamaailmas toimuvat, vaid pigem teemasid, milledel naised lobiseda armastavad. Mulle meeldib. Daki teeb saadet kord nädalas ja ma kuulan millal meelde tuleb. Näiteks täna kuulasin enne selle posituse kirjutamist. Kuna mulle ei meeldi kõrvaklappe kasutada, kuulasin seda oma läpakast kõlaritega. Seadsin end mõnusalt diivanile teki alla pikali ja lihtsalt kuulasin, ega teinud sel ajal midagi muud.
Kuid rohkem ma mingeid podcaste ei kuula ka. Muidugi olen ma vanasti kuulanud raadiost saateid, kus inimesed konkreetsetel teemadel räägivad, aga see pole päris see. Samas netist saab erinevaid saateid ka suvalisel ajal järelkuulata ja siis see jälle on see, mida noored podcastideks kutsuvad.
Kas teie kuulate netist mingeid podcaste? Ma saan aru küll, et intiimne teema, et mida teie enne magamajäämist voodis teete, aga ikkagi. Kõik mu lugejad ju ei maga kellegagi koos voodis, et neil seal midagi paremat oleks teha.
Vaatasin arvutist pilte, mida võiks postitusele lisada ja leidsin foto aastast 2004, kus on mu laps ja Käpp. Ainsad koduloomad, kes meil kunagi elasid, oli kaks viirpapagoid. Fotole on jäänud emane, kelle nimi oli Käpp. Teine oli isane, sinist värvi ja tema nimi oli Kell. Me kahte eri soost lindu ostes arvasime, et äkki nad moodustavad omavahel paari ja neil on tore kahekesi olla, aga tegelikult nende iseloomud üldse ei sobinud. See Käpp oli suht ülbe ja polnud üldse Kella õrnutsemisest huvitatud.
Kaasamõtlejad