Category Archives: Asjad

Sõltuvus ongi su sisemine deemon

Sõltuvused on minu teema. Ma olen siin blogis neist kirjutanud nii mitmeid kordi, et ma ei hakka linkima. Minu teema sellepärast, et ma tegelen enda sõltuvustega ja ma defineerin neid nii julmalt ja ausalt nagu nad on ära teeninud. Deemon ei ole deemon vaid sellepärast, et ta on halb, vaid sellepärast, et ta on sealjuures ka tark, osav, kaval. Sõltuvus ehitab su sisse ilusa sooja pesa ja teeb kõik, et teda sealt välja külma kätte ei aetaks. Tal on peaaegu pohhui, et soe pesa võib külmaks ja vastikuks muutuda, ikka parem kui ilma pesata. Deemon!

Mina olen vabanenud täielikult ühest sõltuvusest – ma ei mängi arvutimänge. Juba nii palju aastaid, et ma ei mäletagi millal ma viimati mängisin. Wiiga olen trumme mänginud, aga see oli tõesti ainult lõbu ja ma ei tundnud neist vähematki puudust, kui enam ei saanud. Samuti nagu mul ei teki mitte mingisugust vajadust telefonis või FB-s mõnda mängu proovida.

Kuid mul on täiesti kindlalt sõltuvus suitsetamisest. 2015. aastal ma ei suitsetanud, kuid nüüd suitsetan jälle, aga vähem kui enne 2015. aastat. Ma isegi ei naudi seda ja esimene suits hommikul murrab mu füüsiliselt maha. Iga kord peale esimest voodisse kukkudes vannun end, et näed kui halb sul on, ära enam tee. Kas ma teen? Jah, muidugi. Õnneks ei kaasne sellega alkoholisõltuvust. Kuid kohvisõltuvus kaasneb. Praegu mul pole kodus kohvi juba umbes kuu aega. Kuid ma jumaldan kohvi lõhna. Maitset mitte, kuid mulle meeldib see kofeiinilaks, mille ma saan, kui olen paar kuud kohvivabalt elanud. Ma olen suukaudne sõltlane.

Aga ma hakkasin täna kirjutama hoopis Kristallkuuli postituse tõukel – Kasiino imeline põrguvärav või sõltuvus. Ma käisin eile väljas ja sain teada, et üks mu tuttav on kasiinosõltlane. Ma tutvusin temaga kõrtsis mitu aastat tagasi ja ta rääkis tol korral, et sõidab trikiratast ja ta kehas pole pea ühtegi konti, mis katki poleks olnud. Ta on umbes 25-aastane. Ma tean et ta tarbib ka narkootikume. Eile ta väitis, et on tarbinud spiidi ja kokaiini. Tal oli hea põhjendus ka – sõber võitis kasiinos 1000 euri ja tegi välja.

Me istusime sama laua ääres ja ta pusis midagi oma telefoniga, kui üks hetk andis selle mulle ja palus, et ma aitaksin tal koode sisse toksida. Mul on natuke nägemisega probleeme ja ma ei ole ka eriti osav nutitelefonis toksimisega, aeg-ajalt läheb näpp viltu. Aga ma sain ta panga koodid ja paroolid sisse toksitud ja ta sai teada, et tal on arvel veel 19 eurot ja suundus õnnelikult baari õlut ostma. Mina toksisin purjus peaga telefoni koode paremini sisse, kui 25-aastane noormees. Tema ei saanud sellega hakkama. Minuarvates õudne.

Kuid meie jutuajamine kasiinodest oli veel õudsam. Ta rääkis umbes samasugust juttu, kui Kristallkuul, et kasiino on lihtsalt lõbustuskoht. Umbes nagu lõbustuspark. Et maksad raha ja saad selle eest lõbustuse. Minuarvates ei ole. Ma tõin talle võrdluse, et kas karusselliga sõitmine ja ruletirõngas on samasugused lõbustused, väliselt on ju mõlemad ringikujulised? Õigemini tõi ta ise karusselli näite. Minuarvates ei ole karusselli pileti ostmisest saadav nauding samasugune nagu ruletilauda paigutatud kümneka eest saadav nauding. Karuselliga minnakse sellepärast sõitma, et sa saad puhta süütu elamuse, täpselt sellise mille eest sa maksid. Ruletti ei mängita sellepärast, et sametist laud on ilus, et selle värvidemängu ja keerleva kuuli kolina nautimine pakub visuaalset rahulolu. Ruletti mängitakse ainult sellepärast, et on lootus raha saada. Raha pärast.

Kasiinode eest hoiatatakse lausega, et see ei lahenda sinu rahalisi probleeme. Õige lause, ei lahendagi. Karuselliga sõitmine ka ei lahenda. Mitte ükski meelelahutus, mille nautimiseks tuleb pilet osta, ei lahenda sinu rahalisi probleeme. Keegi ei ootagi seda. Kuid inimesed, kes sisenevad kasiinosse, ei lähe sinna rõngaste keerlemist jälgima või nupule vajutamisega oma näputugevust treenima. Nad tahaksid oma tegevuse eest raha saada. Iga mittesõltlane teab, et kasiino on koht, kus sa alati maksad rohkem, kui kasiino sinule maksab. Ma olen ruletti mänginud. Laevas, perega. Ma ei mäleta mitu eurot me ruleti mängimuseks andsime, aga me teadsime, et me saame meelelahutuse täpselt selle raha väärtuses. Me ei ootanudki rohkemat. Ja rohkem ma ruletti elus proovinud polegi. Maksime ühe korra proovimise eest ja kuna kuuli veeremine ekstaasi ei tekitanud, rohkem ei mängi.

Meil oli eile selle poisiga juttu ka teenimisest. Ma ütlesin talle tõe, mida kõik teavad – raha saab teenida töötamisega. Ma pidin talle nii labase lause ütlema, sest ta arvads, et kasiinoga saab teenida. Kui ma palusin tal arvestada kokku töötamisega teenitud raha ja kasiinoga teenitud raha hulk, siis ta teadis kohe, kummaga ta rohkem teenib.

Ma tegelikult ei tea, miks ma seda postitust kirjutan. Ma tean, et kasiinosõltuvus on nagu alkoholism – sellest vabanemiseks pead suutma sa enda sees sooja pesa teinud deemoni välja ajada. Kuid deemon vaidleb vastu, et teda pole olemas. Sa saad oma päriseluga hakkama, saad. Sa ei vedele rentslis, ei vedele. Sa käid normaalselt riides ja tänaval ei vaadata sind nagu paariat, ei. Sa ei joo ega mängi regulaarselt iga päev, ei. Paar päeva jääb ikka vahele. Minust on hullemaid. Ma ei mängi või ei joo selleks, et rikkaks saada, mul on nii lõbus. Mul on palju sõpru tänu oma hobile. Minu sees ei ela deemonit, ma lihtsalt elan normaalset elu.

Ma olen täiesti kindel, et Kristallkuulil on hasartmängusõltuvus. Ehk sõltuvus raha peale mängimisest. Sõltuvus, kus inimene ei maksa mitte lõbustuse eest vaid maksab lootes, et ta meelelahutus toob talle raha tagasi. Ta ei mängi niisama kaarte, talle meeldib kaarte mängida siis, kui on mängus panused. Miks ma arvan, et tal on hasartmängusõltuvus? Sest terve tema positus oli nagu tüüpilise hasartmängusõltlase jutt. See eilane poiss pole ainus hasartmängusõltlane, kellega ma sel teemal rääkinud olen ja nad kõik räägivad selle deemoni juttu, kes nende sees elab. Deemon leiab alati hea põhjuse, miks just hasartmäng on tore meelelahutus ja kõik kes teistmoodi väidavad, on rumalad, ega tea millestki midagi. No kuidas ma saaksin teada kasiinodest, kui ma olen ainult üks kord seal käinud. casino

Ma lihtsalt niisama kirjutasin, sest mul on kahju inimestest, kes oma elu deemonite söötmisele raiskavad. Mul on kahju endast ka, et ma pean nüüd suitsule minema. Ma ka ei tea, kuidas sellest seapojast lahti saada.

Advertisements

Meeste kotid lähevad moodi, juhhuu!

Minust on saanud kotihuviline. Tõeliselt imelik kotihuviline, sest mul endal on kottidega kehvasti – neid nagu eriti ei olegi. Ei mingis mõttes. Koti ostmise vajadus puudub mul täielikult. Aga ma loen jutte, mis räägivad kottidest ja vaatan kotipilte ja mõtlen neist. Kirjutan ka. Jätka lugemist

Brändikott, mida järgi ei tee

Eveliis kirjutab aegajalt moebrändidest. No teda huvitab ja ta teab neid riietevärke. Ma tean temast tunduvalt vähem. Nii palju tean, mida Insta mulle näitab. Ma jälgin seal mõningaid tuntumaid firmasid, kes väga tüütuks pole muutunud. Tüütuks muutuvad need, kel on kuskil moedemm ja siis nad postitavad üle kümne pildi järjest. Siis lähen vaatan, kas nende lehe viimastel piltidel on mõni kott või ei. Kotti pole – adjöö! Ehk ma olen muutunud eriti innukaks kotihuviliseks. Ja kui Eveliis kirjutas brändikottidest, tuli mulle üks kott meelde: Chanel 2.55.  Jätka lugemist

Manjana jõulukingitused

Lugesin Ritsiku juurest, et blogijatele on keegi välja pakkunud teemad, millest kirjutada. Advendikalender. Tundus, et ma olen neid teemasid juba kuskil blogides näinud ka, aga ilmselgelt polnud need blogijad nii tõsiselt võetavad kui Ritsik. Ei, komplimendid pole tänane teema. Tegelikult klikkisin ma linki ainult proovimiseks, sest mina ju ometigi ei vaja etteantud teemat, et kirjutada. Mina kirjutan nagu blogijad muiste – siis kui tuju tuleb ja sisemine vajadus dikteerib. Mina ei ole kommertsblogija. Mina olen Blogija suure algustähega. Tõsine tegija. Nii ma arvasin. Jätka lugemist

Lihtsa mütsi kudumine

Nagu talv kohale jõuab, tekib minul soov kududa. Päris imelik. Septembris tundub, et kudumine on ülinõme tegevus ja novembriks on see emotsioon ununenud ja tekib kahtlane tahtmine varrastega lõnga punuda. Eelmisel nädalal see muundumine lõpule jõudiski ja ma uurisin oma lõngade kilekotti ja leidsin sealt kollase lõnga, mis mul eelmise aasta kudumispalavikust üle jäi. Eelmisel talvel ma kudusin selle sallkrae, mida ka pildil näha saab. Jätka lugemist

Kodukootud ID-kaart

Mul saab novembri lõpus ID-kaardi tähtaeg läbi. Küll ma olin servani “õnnelik”, kui kogu see ID-kaardi jama mõni nädal tagasi lahti läks ja hulluksläinud inimesed kõik endale uusi kaarte vormistama tormasid. Või mina ei tea, mida nad seal pikkades järjekordades tegid. Igatahes puudus mul igasugune huvi sadade inimestega politsei ukse taga tunde veeta. Jätka lugemist

Üksinda elamine ja söömine

Jaanika kirjutas kuidas tema elu on muutunud, kui ta üksinda elama hakkas. Ei, meil kahel pole mingit sarnasust, aga huvitav oli ikka lugeda. Tahad ju teada, mida teised üksikud hundid tunnevad. Mina olen praeguseks poolteist kuud üksinda elanud ja enne seda elasin viimati päris üksinda siis, kui ma olin umbes samavana kui Jaanika. Üksinda elamine tähendab, et ikka päris üksi-üksi, et ei ole ei üksikema lastega, ega vanemate-sugulaste katuse all. Ise vastutad kogu elamise-olemise eest. Jätka lugemist