Category Archives: Asjad

Manjana jõulukingitused

Lugesin Ritsiku juurest, et blogijatele on keegi välja pakkunud teemad, millest kirjutada. Advendikalender. Tundus, et ma olen neid teemasid juba kuskil blogides näinud ka, aga ilmselgelt polnud need blogijad nii tõsiselt võetavad kui Ritsik. Ei, komplimendid pole tänane teema. Tegelikult klikkisin ma linki ainult proovimiseks, sest mina ju ometigi ei vaja etteantud teemat, et kirjutada. Mina kirjutan nagu blogijad muiste – siis kui tuju tuleb ja sisemine vajadus dikteerib. Mina ei ole kommertsblogija. Mina olen Blogija suure algustähega. Tõsine tegija. Nii ma arvasin.

Igatahes otsisin sealt kalendrist tänase päeva üles – neljas – ja vajutasin. Ning seal oli kirjas “Kingisoovitused.” Ma tegin eelmisel aastal täpselt ühe jõulukingi – emale. Sain vastu ka täpselt ühe – emalt. Ma ei ole jõuluinimene. Mu laps on jõulusid agressiivselt eitav ja vaenav inimene. Mulle meeldib teha kingitusi näiteks neljapäevaks. Või teisipäevaks. Sõbranna kunagi kiitis teistele, et ma oskan hästi üllatuskingitusi teha. Et keegi mainib suvaliselt jutu sees, et ta tahaks endale mingit asja saada ja siis ma lähen ja hangin selle asja ja kõige ootamatumal momendil teen üllatuskingituse. Näiteks neljapäeval. Ma arvan, et see on Neitsite stiil, mul üks sõbrants on neitsi ja ta on mulle ka nii teinud. Kuid sel aastal on teisiti.

Sel aastal ma läksin Kopli Ametikooli õppima ja meil toimub koolis jõululaat ja lahtised uksed. Sellel reedel ja laupäeval – 8. ja 9. detsember, Kopli tn. 98, Maleva peatus. Meie õpetaja ütles, et me peaksime ka mingeid asju selle jõululaada jaoks tegema. Et saame müümiskogemuse. Ma olen oma elus palju asju teinud, aga ma pole mitte kunagi leti taga müüja olnud. Ma olen telefonimüüja olnud, aga mu teenuseid müüb mu koduleht ja näost näkku ma müünud pole. Ja praegu ma ei usu, et ma kunagi letimüüjaks hakkan ka. Et lähen ka koos vanade käsitöölistega Mardilaadale ja müün enda tehtud asju. Vaevalt. Imelik. Ma ei usu, et see minu iseloomuga sobib. Ühes kohas passida ja kõigi vastu kena olla. Isegi siis, kui tuleb keegi tüüp ja nõmetseb, müüja ju ikka naeratab. Ei ütle nõmetsejale: “Võta tablett ära ja elu on jälle ilus!” Ma küll ütlen. Vist.

Nojah, igatahes olen ma nüüd mitu päeva asju teinud. Nahast. Neid, mida ma oskan. Käerihmu näiteks. Ma oskasin neid varem ka teha, aga varem ma ei teadnud, mida servadega peaks tegema. Nüüd ma tean, et servad oleks ilus ära värvida, et lõikejäljed jõhkrad ja koledad ei paistaks. Ja nurgad tuleks täisnurksemaks teha, et nad tulevikus valusana käenahale ette ei jääks ja näiteks rulli ei läheks. Eesti üks tuntuimaid nahadisainereid Stella Soomlais kunagi ei tee oma toodetele järelviimistlust. Nii nagu noa alt tulevad, nii müüki lähevad. Rääkimata vähemtuntud disaineritest. Käsitöölised tavaliselt teevad ikka järelviimistluse ka, nad on tehnoloogiatega paremini kursis, kui kõrgharidusega disainerid.

Vot ja nii ma siis otsustasingi, et kui see advendikalender ütles, et täna peaks jõulukingitustest blogima, ma siis näitan välja, mida ma tegin. Keegi pole neid veel näinud, ma üksinda kodus nikerdasin, liimisin ja kopsisin haamrikesega trukke. Lisaks käerihmadele, tegin ka tupsusid. Punasest kroomnahast ja kopra karusnahast. Neid saab kasutada kuusel, koti juures, võtmehoidjana. Muideks – kopranahka kasutasid vanad eestlased ka mütoloogilistel eesmärkidel. Et kaitseb ja toob õnne. Tupsud on nahkpaeltega.

asjad

Ma ei tea, kui palju raha ma nende asjade eest peaks küsima? Ma üldse ei kujuta ette, kes meile kooli neid asju ostma tulevad. Alla viie euri ma küll midagi teha ei viitsi. Ma mõtlesin, et kui tupsu hind on viiekas, siis oleks nagu normaalne, aga käerihmad? Stella müüb oma töötlemata servade ja kehva kinnisega nahast käevõrusid 15 euriga. Mul on parem kinnis, trukk. Nahk on ka lahedam, erilise mustriga, sisalik või krokodill, tegelt on muidugi lehm, nagu Stellalgi. Minu arust oleks 15 euri aus küsida, rohkem ju ka nagu ei kõlba. Kuigi mul on tunne, et ma panustasin rohkem aega ja kõik rihmad on erinevad. Ma ju räägin, ma ei oska asju müüa. Kas teie ostaksite sellise hinnaga minu tehtud asju jõulukingiks?

Advertisements

Lihtsa mütsi kudumine

Nagu talv kohale jõuab, tekib minul soov kududa. Päris imelik. Septembris tundub, et kudumine on ülinõme tegevus ja novembriks on see emotsioon ununenud ja tekib kahtlane tahtmine varrastega lõnga punuda. Eelmisel nädalal see muundumine lõpule jõudiski ja ma uurisin oma lõngade kilekotti ja leidsin sealt kollase lõnga, mis mul eelmise aasta kudumispalavikust üle jäi. Eelmisel talvel ma kudusin selle sallkrae, mida ka pildil näha saab.

Kuid postituse teen ma selleks, et rääkida, kui lihtne on mütsi kududa. Tahan julgustada neid, kes teoreetiliselt kududa küll oskavad, aga ei taha sellega tegeleda, sest aega läheb kole palju ja eriti nagu ei oska ka. Kui just väga erilisi nõudmiseid ei ole, on kudumine mõnus rahustav tegevus. See müts on kootud täpselt samamoodi, kuidas tehakse salli. Ma ei oska öelda kui palju mul kudumiseks aega läks, aga ma nädala jooksul peaaegu iga päev natuke kudusin. Iga päev küll mitte ja ega ma üle tunni aja ka järjest ei viitsi. Mulle meeldib, kui asjad saavad kiiresti valmis ja ma ei kurda, et selle mütsi valmimine oleks tüütult kaua veninud.

Nõuanne number üks – ära kunagi koo peenikeste varrastega! Kudumisõpetustes räägitakse, et kudumisel peab lõng olema täpselt sama jäme, nagu on see auk, mille varda paberist läbitorkamine jätab. Tegelikult ei pea. Mul on alati vardad jämedamad kui lõng. Kui varras on sama jäme või isegi peenem kui lõng, siis jääb tulemus tihe ja mõnikord lausa kõva, oleneb lõngast. Mulle meeldivad hästi painduvad kootud asjad. Kuid väga oluline on omada piisavalt jämedaid vardaid, sest nendega läheb töö kiiremini. Sa näed kuidas asi valmib, kuigi sa pole eriti kiire kuduja.

Nõuanne number kaks – ka lõng võiks jämedam olla. Lähed Abakhani ja avastad, et kõik ilusad lõngad on liiga peenikesed. Mida teha? Ostad mitu tokki ja kood neid korraga. Näiteks mul on nii see sall kui müts kootud kahe lõngaga. Neid ei pea kuidagi kokku kerima vms, niisama koodki, et võtad kaks otsa ja alustad.

Juba eelmisel aastal tekkis mul tahtmine palmikutega kudumite järgi. Kuna ma ühtegi konkreetset mustrit järgida ei viitsinud, siis mõtlesin kõik need palmikud kudumise käigus välja ja jätkasin neid. Sallil on mitu erinevat, mütsil üks servas.

Kuidas saab salli kududes hoopis mütsi kududa? No koodki edasi-tagasi ja aegajalt proovid, et kas juba ulatub ümber pea. Kui lõpuks ulatub, siis mina õmblesin suure nõelaga viimase rea vardal olevad silmad salli alumise otsaga kokku. Moodustus rõngas. Tegelikult võib kahe otsa silmi kokku ka kududa või heegeldada, aga see on hoopis keerulisem. Lihtsalt nõelaga õmmeldes jääb kokkupanemiskoht näha, siis tead, milline on mütsi tagumine külg. Õmblemisega saab kiirelt ja lihtsalt. Kui otsad on kokku õmmeldud, tuleb samamoodi nõelaga õmmelda kokku ülemine ots. Kui suured voldid sinna jäävad, oleneb sellest, kuidas sa õmbled. Selleks, et see ots väga paks ei jääks, kasutasin ma juba kudumise ajal oma salli iga rea viimaste silmade kudumiseks ühekordset lõnga. Algab rida palmikuga, lõpeb ühekordse lõngaga kududes. Nii jäi üks salliserv õhem ja lõpuks kinnikududes ei jäänud nii paks. Kuna ma olen varem ka samamoodi mütsi teinud, siis see mõte tuli kogemusest.

Muidugi võib kududa ka mitme vardaga ringselt või kasutada ringvardaid, aga mul on ringvarrastega ainult halvad kogemused ja mitme vardaga kudumisega on ka see jama, et nad kipuvad välja kukkuma, kui sa neid just parasjagu ei koo. Seepärast tundub, et kahega edasi-tagasi kudumine on eriti mugav.

Noh ja selline mu uus endakootud müts on:

muts

Palmiku serva kudumine on minu isiklik maitse. Mul pole sellist palmikuga mütsi ja ma tahtsin. Ülejäänud osa on kootud soonikuna: 2 paremat, 1 vasakpoolne silm ja tagasirida vastupidi. Mul oli vardal 50 silmust. Kudusin täpselt nii kaua, kuni ilusti ümber pea ulatus, ma ei viitsi üle lugeda, kui palju neid ridu tuli. Mul on vanast ajast kodus alumiiniumist vardad number neli, pikkusega 34,5 sentimeetrit.

Kodukootud ID-kaart

Mul saab novembri lõpus ID-kaardi tähtaeg läbi. Küll ma olin servani “õnnelik”, kui kogu see ID-kaardi jama mõni nädal tagasi lahti läks ja hulluksläinud inimesed kõik endale uusi kaarte vormistama tormasid. Või mina ei tea, mida nad seal pikkades järjekordades tegid. Igatahes puudus mul igasugune huvi sadade inimestega politsei ukse taga tunde veeta. Jätka lugemist

Üksinda elamine ja söömine

Jaanika kirjutas kuidas tema elu on muutunud, kui ta üksinda elama hakkas. Ei, meil kahel pole mingit sarnasust, aga huvitav oli ikka lugeda. Tahad ju teada, mida teised üksikud hundid tunnevad. Mina olen praeguseks poolteist kuud üksinda elanud ja enne seda elasin viimati päris üksinda siis, kui ma olin umbes samavana kui Jaanika. Üksinda elamine tähendab, et ikka päris üksi-üksi, et ei ole ei üksikema lastega, ega vanemate-sugulaste katuse all. Ise vastutad kogu elamise-olemise eest. Jätka lugemist

Võtsin ennast kokku. Kodulehe uuendus

Ma olen oma pika elu jooksul igasugu erinevate asjadega tegelenud. Mõnedega enda rõõmuks, aga mõnedega olen ka natuke raha teeninud. Näiteks kodulehekülgede tegemisega. Ma ei oskagi öelda, millal ma oma esimese kodulehe tegin. Kuid lehekülje teema oli mu enda armastusväärne isik. Väga imelik mõelda, et ma tegin kodulehekülje selleks, et end tutvustada. Jah, ma olin siis vaba ja vallaline. Vist. Väga imelik. Mul polnud tol hetkel enda müümiseks ühtegi tõsiseltvõetavat põhjust. Ma isegi ei reklaaminud seal oma firmat ja blogisid polnud tol ajal üldse olemas. Jätka lugemist

Tegin endale voolimisluu

Täna on too tähtis päev, kui ma valmistasin kutsekoolis ise lõpuks valmis ühe eseme. Esimese. Paradoks seisneb aga selles, et tegemist ei olegi nahast asjaga, vaid hoopis puutööga. Nagu ma juba eelmises kooliteemalises postituses rääkisin, anti meile lootust, et sel nädalal teeme endale ise tööriistu. Ma oleks äärepealt sellest mõnust ilma jäänud, kui ma reegleid poleks rikkunud. Kohe räägin. Jätka lugemist

Kõik-kõik on uus

Viimane nädal on päris emotsionaalne olnud. Tegelikult oli too eelmises postituses kirjeldatud koolitus päris tundeid tekitav, kuigi ma üldse nii ei plaaninud ja lugeja pigem arvas, et naljakas ajaviide. Naljakas on ka emotsioon, aga pärisemotsioonid on need, mis magamisrežiimiga mängivad. Küll mina kui kuldmagaja juba tean. Jätka lugemist