Category Archives: Asjad

Üksinda elamine ja söömine

Jaanika kirjutas kuidas tema elu on muutunud, kui ta üksinda elama hakkas. Ei, meil kahel pole mingit sarnasust, aga huvitav oli ikka lugeda. Tahad ju teada, mida teised üksikud hundid tunnevad. Mina olen praeguseks poolteist kuud üksinda elanud ja enne seda elasin viimati päris üksinda siis, kui ma olin umbes samavana kui Jaanika. Üksinda elamine tähendab, et ikka päris üksi-üksi, et ei ole ei üksikema lastega, ega vanemate-sugulaste katuse all. Ise vastutad kogu elamise-olemise eest.

Mõeldes kodutöödele, siis mu laps olid nagu Jaanika – ta ei tegelenud ühegi ebameeldiva kodutööga: wc-seebi vahetamine ja potipesu, prügikasti väljavedu, koristamine. Kuid oma voodipesu vahetamisega sai mu laps küll ilma minuta hakkama. See tekikoti vahetamise jama sõltub ju inimeste taibukusest. Mul on kõik tekikotid ergonoomilised, ehk sisaldavad nurkades aasasid, kuhu nööbid kinnitada ja teki külge on õmmeldud nööbid – ettepoole ühesugused ja tahapoole teistsugused. Võib ainult ühte otsa ka panna, aitab sellestki. Nii on lihtne tekikotti vahetada ja tekk ei kao magamise ajal tekikotis teadmata hunnikutesse. Ma olen näinud kuidas pereinimesed kahekesi ühe tekikoti kallal möllavad. Ma ise tegin seda ka kunagi, kui ma mehega koos elasin. See koht, kus üks ronib kõrgemale kohale ja teeb tekiga saputusliigutusi on lõbus. Kuid, tunnistagem, see ei ole eriti mõistlik koostegevus, üksinda on lihtsam. Kahekesi tekib võimalus teist süüdistada, kui tekk kogemata valepidi läheb, muud kasu küll pole.

Näitude vaatamine on minu kodus minevik, sest nii vesi kui elekter saadavad oma näidud ise sinna kuhu vaja. Tehnikasajand. Vanadel aegadel tegelesin sellega mina.

Kuid söögitegemises on seoses lapse ärakolimisega küll suur muudatus tekkinud. Vanasti ma tegin iga päev süüa. Vahest harva mõnel päeva ei teinud, vahest tegin ka ühel päeval kaks korda. Ja ma üritasin peaaegu alati midagi huvitavat kokata. Midagi uut ja põnevat. Kui ma ei üritanud, tähendas see, et mul on halb tuju. Praegu tagasivaadates tundub, et ma tegin päris tihti süüa sellepärast, et laps oskas positiivset tagasisidet anda. Ma olen täielikult see tüüp, kes hüppab kõrgemale, kui teda kiita. Mu kokaoskused arenesid just viimaste aastate jooksul, kui me lapsega kahekesi elasime. Kolmekesi elades käis mulle lõpus närvidele, et meil on kaks täiskasvanud inimest, aga süüa pean ainult mina tegema. Kodune mehe ja naise tööjaotus tuleb kohe kooselu alguses panna paika selline, et mõne aasta pärast see kummalegi ahistav ei tunduks. Hiljem kodust tööjaotust muuta on kole raske.

Kuid nüüd ma enam iga päev süüa ei tee, kaugel sellest. Pakun, et pliidi juurde on mul asja umbes poolteist korda nädalas. Ok, kahel päeval nädalas ma saan koolist sooja sööki, kuid teistel päevadel ma ka kodus süüa ei tee. Väljas ma söömas ei käi, kui kooke ja kohvi mitte arvestada. Nüüd ma kokkan nii, nagu ei varem eales – teen nii palju süüa, et seda jagub mitmeks päevaks. Ma ei oska ainult endale üheks korraks vaaritada, see tundub aja raiskamisena. Noh ja nii ma keedangi suure potitäie suppi ja söön seda kolm päeva. Sel nädalal küpsetasin ühe pika aja pitsat, seda sain kaks päeva nosida.

Ehk ma olen üksinda elades hakanud igavamalt toituma ja tihtipeale ei viitsi süüa teha, sest keegi ei kiida. Mul pole kellelegi vaaritada ja ainult enda tarbeks pingutamine pole huvitav. Jama on ka sellega, et piim läheb kogu aeg halvaks. Ma lihtsalt unustan ta külmikusse ja kui üks kord tuleb meelde, on ta halvaks läinud. Tegelikult ma joongi piima ainult moosisaia ja pannkookidega. Pannkooke ma armastan! Pannkooke olen selle pooleteise kuu jooksul vähemalt kuus korda teinud. Kuid moosisaia asenduseks avastasin, et saia asemel on riisigalett väga hea. Vaarikamoosiga.  Ärge valesti aru saage, mulle meeldib küll valge nisusai, aga ma viimati ostsin Kirde saia ja see oli jube maitsetu. Perenaise sai on parem. Riisigalett on hea maitsega, parem kui Kirde sai.

Jessas, nüüd ma olen igavese pika postituse eimillestki kokku lobisenud, juba nagu Jaanika. Sorry!

aknast

Sügisene aknast avanev vaade

Advertisements

Võtsin ennast kokku. Kodulehe uuendus

Ma olen oma pika elu jooksul igasugu erinevate asjadega tegelenud. Mõnedega enda rõõmuks, aga mõnedega olen ka natuke raha teeninud. Näiteks kodulehekülgede tegemisega. Ma ei oskagi öelda, millal ma oma esimese kodulehe tegin. Kuid lehekülje teema oli mu enda armastusväärne isik. Väga imelik mõelda, et ma tegin kodulehekülje selleks, et end tutvustada. Jah, ma olin siis vaba ja vallaline. Vist. Väga imelik. Mul polnud tol hetkel enda müümiseks ühtegi tõsiseltvõetavat põhjust. Ma isegi ei reklaaminud seal oma firmat ja blogisid polnud tol ajal üldse olemas.

Ma tutvustasin seal iseennast ja asju, mis mulle meeldisid. Näiteks oli seal lehekülg mu toalilledest, minu sugupuu, mille uurimisega ma päris mitu aastat vanade kirikuraamatute lappamise abil tegelesin, endatehtud muusika. Muusika tegemiseks kasutasin juhuslikult saadud arvutiprogrammi, kus olid erinevad helid ja pillid, mis ma lugudeks kokku keevitasin. Loomulikult oli seal isiklik fotogalerii. Ikka nii imelik, kuid paljudel, kes tol ajal, umbes 90-ndade keskel, netis käisid, tegid selliseid kummalisi kodulehekülgi. Hoidsin lehekülge tasuta ühe tuttava serveris. Ühel hetkel ammendas see liputamine mind ära ja ma kustutasid lehekülje ära.

Tol ajal olid kodulehed suhteliselt koleda välimusega ja nende kokkukirjutamiseks kasutati ainult html-i, (kes teab, mis on freimid, siis ka tead, millest ma räägin). Umbes samal ajal hakkasin ma raamatupidamise kõrval kodulehekülgede valmistamise teenust ka teistele pakkuma. Arvan, et umbes 2000. aastal. Tegelesin telefonimüügiga ja pakkusin oma teenust lasteaedadele. Ma olen vist vähemalt kümnele lastaiale kodulehekülje teinud. Kuid järsku hakkas kodulehekülgede koostamine aina keerulisemaks muutuma ja mul puudus huvi näiteks java-t või mõnda muud keerulisemat programmeerimiskeelt juurde õppida. Umbes sellel ajast tegin ka oma firmale kodulehekülje ja see tuksus siiani vaikselt netis oma ürgvanas kujunduses. Ma vahetasin seal ainult natuke tekste, aga põhiline välimus jäi samaks. Seda ei saanud normaalselt telefoniga lugeda ega midagi.

Sel kevadel käis mul üks klient, kes ostis mult raamatupidamise konsultatsiooni ja ta mainis, et mu kodulehekülg näeb jube vanaaegne välja. Ma vabandasin end välja, et mulle endale meeldib, et nii nummi ja armas. Kuid hiljem mõtlesin ümber ja leidsin, et tegelikult ei ole armas, tegelikult on kole. Vot selline:

page

Aga kuidas uut kodulehte teha, kui kogu maailm on kümne aastaga täiesti teistsuguseks muutunud? Või vähemalt ma arvasin, et kõik on täiesti teistsuguseks muutunud. Tänapäeval vastab google kõikidele küsimustele ja ma otsustasin, et otsin endale programmi, mis mul uue moodsa lehe teha aitab. Minu kõige suurem mure seisnes selles, et ma tahtsin, et kodulehekülg oleks loetav nii tavalises arvutis kui mobiilis. Tänapäeval ju mõned inimesed enam arvutit ei kasutagi ja tahavad kogu info kiirelt mobiiliga üles leida. Leidsin tasuta programmi, mis lubab, et temaga saab teha mobiilis loetavaid kodulehti. Kuid ma ei leidnud seda kohe, sest tasuta asjadel on alati konks küljes ja paljud programmid pakuvad lahendust, mis toimib netis ja ei anna võimalust lehekülge tasuta oma aadressile riputada. Leitud programmi nimi on “mobirise”.

Ka selle programmi põhiline keel on html ja lisaks on tal java ja css-lehed. Mida css kujutab, ma teadsin juba varem, millega javat sudida, pole mul õrna aimugi. Kuid õnneks kõik töötas ja kogu tasuta programmi pahn oli ainult html-s, kus ma sain selle kaunilt üle kirjutada.

Vot ja sel nädalal ma kodulehe tegemisega tegelesingi, täna lõpetasin. Mul oli vaja teha kaks lehekülge, sest ma tegelen nii raamatupidamisteenuse kui fototöötluse müümisega. Ma loodan, et enam ei ole mingeid näpukaid sees, aga ega ma ju ka ei tea. Igatahes võivad huvilised vaadata raamatupidamise asja siit ja fototöötluse asja siit. Minu idee oli teha kõik võimalikult lihtne ja arusaadav, lisaks peaks ka keskealised, kes enam väikest kirja ei armasta, end koduselt tundma.

See on nii kohutav, et blogides nii palju müümisega tegeletakse. Minu posituse uba ei ole müüa seda tasuta programmi ega iseennast. Mul puudub igasugune huvi kellelegi teisele kodulehekülje valmistamise teenust müüa, kuigi tänapäevase kodulehe valmistamine ei ole väga keeruline. Raamatupidamist ja fototöötlust võin müüa küll, aga ma usun, et mu lugejad teavad niigi, et ma neid teenuseid müün. Pigem oleks mul hea meel, kui teile jääb seal lehtedel mingi jama silma ja te mulle sellest teada annaksite, aga mingit kohustust vaadata ja kritiseerida küll ei ole.

Tegin endale voolimisluu

Täna on too tähtis päev, kui ma valmistasin kutsekoolis ise lõpuks valmis ühe eseme. Esimese. Paradoks seisneb aga selles, et tegemist ei olegi nahast asjaga, vaid hoopis puutööga. Nagu ma juba eelmises kooliteemalises postituses rääkisin, anti meile lootust, et sel nädalal teeme endale ise tööriistu. Ma oleks äärepealt sellest mõnust ilma jäänud, kui ma reegleid poleks rikkunud. Kohe räägin. Jätka lugemist

Kõik-kõik on uus

Viimane nädal on päris emotsionaalne olnud. Tegelikult oli too eelmises postituses kirjeldatud koolitus päris tundeid tekitav, kuigi ma üldse nii ei plaaninud ja lugeja pigem arvas, et naljakas ajaviide. Naljakas on ka emotsioon, aga pärisemotsioonid on need, mis magamisrežiimiga mängivad. Küll mina kui kuldmagaja juba tean. Jätka lugemist

Kuidas ma peaaegu oleks ilublogijaks hakanud

Mul oli eile eriline päev. Ma oleks äärepealt ilublogijaks hakanud. Ma päris tõsiselt mõtlesin, et ma tahan. Kuid siis ma sõin ühe vorstivõileiva ja mõtlesin veel kord järgi ja nääh. Ei taha ikka. Poolteist kuud olin valmis digimoonduma, kuid natuke enne keskööd mõistsin, et ei. Käost siga ei saa. Ma kohe teile kurdan, kui raske on lihtsa hobiblogija elu. Millised ahvatlused! Jätka lugemist

Vürtsikatest toitudest

Tänapäeval on moodne armastada vürtsikaid toite. Või noh, igasuguseid toite, mis pole vana hea nõukaaegne köök. Nõuka ajal oli vürtsidega kitsas. Neid nagu eriti ei olnudki. Kusjuures ma siiani täpselt ei tea, mis asi see on, mille nimi on vürts? Vürtsid on ju piparde ja muu sellise üldnimetus. Ei? No igatahes tuli vanasti vürtse lõunamaadest tuua ja vanemad inimesed kasutavad ka praegu toidu pisut äkilisemaks muutmiseks vaid musta pipart. Need on minu isiklikud tähelepanekud, pipra teemadel ma oma pead eraldi vaevanud pole. Pigem vastupidi. Ma sain eile teada, et ma olen suurem piprasõber kui teised. Ma olin üllatunud. Väga üllatunud. Jätka lugemist

Minu ehted

Täna tuleb asjalik postitus. Asjadest. Minu ehetest, mida ma kannan. Pidevad lugejad vast mäletavad, et mulle meeldib endale ehteid teha. Meeldib teha, siis meeldib ka kanda. Jah, ma ei ole mingisuguste käsitööd koolis õppinud, vaid ise juutuubi ja peas tekkinud mõtete järgi nikerdanud. Võimalik, et sügisest midagi muutub sel teemal, kuigi ma väga kindel ei ole ja seepärast ka enne ei kire, kui muna pesas. Jätka lugemist