Ma nüüd vist olen oma berrelioosist lahti saanud, aga ega ma täpselt ei tea ka. Mu tuulepeast arst üldse ei maininud, et peaks järelkontrolli minema, eks ma augusti lõpus vaatan seda asja.
Ei teagi, mis mu tujusid rohkem mõjutas, kas borrelioos, antibiots või suvised ilmad, aga kirjutamistuju pole olnud. Ei ole nii, et kogu aeg torman ringi ja elu on nii põnev, et kirjutada pole aega. Mul on alati aega palju. Kui aega napiks jääb, siis ma muutun natuke närviliseks ja teen kõigile näo, et mind pole olemas ja võtan endale aja, et mitte midagi teha.
Kõige raskem on õppida kuidas mitte muretseda, kui tööd ei ole ja raha ei laeku. No, mul on mõni kuu tööd ja siis mõni kuu lihtsalt vilistan lakke ja ei tee midagi. Loomulikult on mul panka tagavaraks eurokesi kogutud, aga vanasti ma põdesin isegi siis. Et kuidas ikka nii saab, et ma olen kuu aja jooksul umbes pool tundi tööd teinud ja pangaarvele on laekunud 250 eurot, millest tuleb enne laristamist veel riigile maksud maksta. Ma teadsin, et mul on tagavara, aga ikkagi põdesin.
Ilmselt selle pärast paljud inimesed ei julgegi ettevõtjaks hakata, sest kuud ei ole vennad. Suvekuudel saab müüa ikka vaid neid asju, mida inimesed puhkamise jaoks vajavad. Raamatupidajat või vanade fotode restaureerimist (see on mu teine tore tegevus, mille eest ma raha küsin) inimesed suviti ja sooja ilmaga ostma ei kipu. Tavaliselt olen ma end lohutanud mõttega, et kunagi pole nii olnud, et kõik kliendid kaovad korraga ära ja saabki raha otsa. No ei ole nii olnud, ma olen 15 aastat nn. kodustöötaja või et eriti uhkelt kõlaks – ettevõtja – olnud. Selle ajaga harjub küll ära, et võib päev otsa diivanil internetti vahtida ja mitte midagi teha. Kuuma ilmaga mulle rannas vedeleda ei meeldi. Kui ma päriselt tegevusetuse üle muretseks, siis ma ju mõtleks välja millist asja või pigem teenust ma oskaks müüa inimestele, kes suvel puhkuse asju ostavad.
Vasknarvas suure vene lipu taustaga poseerimas
Kuid ma olen ikka aktiivsema puhkamisega ka tegelenud. Eelmisel nädalal käisin Ida-Virumaal sugulastel külas. Jaanika kirjutas ülinaljakalt kuidas tema umbes samal ajal idavirus käis. No ta küll ei mõelnud oma postitust naljakana, aga mul oli naljakas. Ma olen seal kandis lapsepõlvest alates käinud ja ka muidu ikka Eestis palju ringi sõitnud ja ei arva, et idaviru paistab kuidagi negatiivselt silma. Paljud Eesti kohad on tühjaks jäänud maju täis. Kuid idavirus asub ka terve Eesti kõige rikkam ehk kõige suurema sissetulekuga vald. Ma ei tea, miks inimesed alati arvavad, et see vald on Viimsi. Peale haldusreformi ilmselt saabki nii olema, aga viimased paarkümmend aastat oli selleks Mäetaguse, kes nende rahadega restaureeris mõisakompleksi ja hooldas ümbruskonda.
Me käisime ka Peipsi ääres, aga ainult läbisõidul Vasknarva, kus on tehtud too ülemine paadiga foto. Vanasti venelastel teisel pool jõge nii uhket lippu küll ei olnud. Ega Vasknavarvas midagi muud vaadata polegi, kirik oli lukus. Peipsis käisime ujumas ka, minu teine ujumiskord sel suvel. Ma vist ei pea kiitma, et Peipsi on ülihea ujumispaik. Ta on soojem kui meri, aga teist kallast ei ole näha, vesi on mage ja imekauneid liivarandu männimetsadega on kilomeetrite viisi.
Sel korral me küll ei käinud, aga varem olen ma Kuremäel päris palju kordi käinud, kuid kurja nunna ma küll näinud pole. Ükskord üks nunn tegi imelikke nägusid, kui me terve perega lühikeste pükstega roosipeenarde juures grupipilte poseerisime. Me siis lõpetasime niikauaks pildistamise ära, kuni nunn nurga taha kadus.
Tagasi koju sõitsime sellist teed pidi, mis viis läbi Kiviõli linna. Kiviõli kohta räägitakse ka koledaima eesti linna jutte. Sõitsime mööda puiesteed, mis viis raudteejaamast tuhamägede poole ja küsisin lapselt: “Kas on kole linn, kõik räägivad, et peab olema?” Laps oli nõus, et täiesti tavaline Eesti linn kuni sinnamaani, kus tuhamäed tulevad. Tuhamäed on mu arvates eraldi eksootika, ega neid ju olematuks muuta ei saa, kui meil teistüüpi elektri tootmise peale eriti ei mõelda.
Seda aga, et keegi peab Sillamäed koledaks linnaks, lugesin ma esimest korda. Kõik teavad, et Sillamäel on haruldased alleed, mis algavad kaunite treppidega ja lõpevad rannas. Kas järgmisena pakub keegi, et Narva-Jõesuu, kus Venemaa eliit kunagi puhkamas armastas käia ja vist siiani käib, on kole linn?
Kuid teise Jaanika jutt pani mind Eesti peale teisiti mõtlema, sest tema käis siin nüüd külalisena ja sai aru kui armas ja eriline on ta kodumaa. Mulle tundub, et võrreldes enamuse ülejäänud maailma inimestega, on eestlaste suhe loodusega midagi erilist. Ma vist ei kirjutanud kuidas ma Aegnal üritasin Tai mungale selgitada, et enamus eestlasi suhtub metsa kui kohta, kus saab energiat koguda ja ei arva, et mets on hirmu sümbol. Tai mees arvas, et ma teen nalja ja ilmselgetl olen keegi ülijulge metsinimene. Kuid ei ole nii, ma olen teistelt ka küsinud, eestlased armastavad metsas käia. Pärast borrelioosi saamist ma küll natuke kardan, aga põhimõtteliselt on mets koht, mis mõjub rahustavalt enamusele eestlastele.
Nüüd kukkusin heietama! Näe, mis juhtub kui kaua pole bloginud. Autasustage end millegi magusaga, kes kogu teksti viitsisid läbi lugeda.
Kaasamõtlejad