Ma olen igal pool käinud

Kõik kirjutavad kus nad on Eestis käinud. Ma võin rahulikult öelda, et ma olen Eestis igal pool käinud. Päriselt olen, ei kiitle ega suurusta tühja. Nimelt on olemas selline tore mäng nagu Geopeitus. Ma oma isikliku konto tegin sinna peale eksist lahkuminekut, enne me mängisime seda tema konto alt. Me alustasime geopeitusega Eestis suhteliselt esimeste hulgas ja olime ka leitud aarete osas esimeses otsas.

Advertisements

Kuidas vanamutte lahterdada

Sattusin lugema Ebapärlikarbi postitust, kuidas ta planeerib 40-aastaselt mutistuda ja eakohaselt riietuma hakata. Jäin mõtlema, et äkki peaks ikka EBA-le eakohase kleidi selga panema. Selle, mille ma eelmiseks kevadeks lapse koolilõpuks endale õmblesin ja kordagi kandnud pole, sest ma ei ole korralike kleitide kandjat tüüpi. Noorena ma kandsin kleite, aga need olid kõik pigem pisut litsakad, sest ideaalne figuur lausa nõudis demomist ja “provokatsioon” oli mu keskmine nimi. Too eelmisel aastal õmmeldud kleit on viisaka pikkusega ja ei liibu, aga on piisavalt värviline.

Eesti rahvusloom kui diagnoos

Paar päeva tagasi kuulutati Eesti rahvusloomaks hunt. Minust jooksis too uudis siis kuidagi mööda. Ma ei pööranud sügavat tähelepanu FB sõprade lõbusatele märkustele rahvuse, riigi, kivide ja muu kummalise teemal. Kuid täna jäi see uudis jälle kuskil silma ja siis mul hakkas punane tuluke ägedalt plinkima – ma ju alles mõni kuu tagasi tegin samal teemal omapärase avastuse.

Tervis korras, karv läigib?

Nädala alustuseks tahan kirjutada pea pesemisest. Ma olen juuste pesemisest varem ka kirjutanud, aga täna on teine põhjus. Ma tahan kõige esimene kirjutaja olla, sest mu selgeltnägija võimed teatasid, kuidas varsti hakkavad kõik juustest ja peanahast kirjutama. Hilinenud aprillinali! Mu selgelt nägemine on sama kehv kui enamusel inimestel ja ma ei hakka seda paremaks valetama. Mul on hoopis siseinfot.

100-aastased kalduvad mõnikord seniilsusesse

Lugesin Marcat ja sain aru, et täna oli normaalne nädalavahetusest kirjutada. No eks ma siis kirjuta, kuigi põhjus, miks ma ise kribada ei taibanud, on juba pealkirjas olemas. Aga alustame algusest.

Ei oskagi midagi tahta või soovida

Käisin eile sünnipäeval ja kahe inimesega tuli hüpoteetiline küsimus: “Milline on sinu kõige suurem soov, mida sa tahaksid?” Ja ma ei oskanud midagi tahta. Eile öösel ei oskanud ja täna olen veel jupikese samal teemal juurelnud ja ikka ei oska soovida. Ja minu suutmatus teeb mulle muret. Äkki ma petan ennast? Valetan endale, et ei taha midagi, et sügaval sisemas ikka tahan, aga ma ei oska enda mõtteid lugeda. No ma võtsin hunniku loogilisi vastuseid läbi ja ükski ei sobi, et vot nii võikski olla, et see ongi mu soov.

E-residentsus soodustab kuritegevust

Lugesin täna Postimehest juttu, kus Rain Lõhmus, tuntud pankur, aga ka finantsskeemitaja räägib, et e-residentsusest pole Eestile mingit kasu ja “Peamiseks takistuseks ettevõtete loomisel on olnud rahapesunõuetest tulenev keeld avada pangakontosid Eestiga mitteseotud äriühingutele.” Ma olen juba pikemat aega sarnaselt mõelnud ja ei saa üldse aru, kes ja miks sellise imeliku idee peale üldse tuli, sest see soodustab ainult kuritegevust. Kohe seletan.