Category Archives: Eestis

Ei oskagi midagi tahta või soovida

Käisin eile sünnipäeval ja kahe inimesega tuli hüpoteetiline küsimus: “Milline on sinu kõige suurem soov, mida sa tahaksid?” Ja ma ei oskanud midagi tahta. Eile öösel ei oskanud ja täna olen veel jupikese samal teemal juurelnud ja ikka ei oska soovida. Ja minu suutmatus teeb mulle muret. Äkki ma petan ennast? Valetan endale, et ei taha midagi, et sügaval sisemas ikka tahan, aga ma ei oska enda mõtteid lugeda. No ma võtsin hunniku loogilisi vastuseid läbi ja ükski ei sobi, et vot nii võikski olla, et see ongi mu soov.

Öösel suutsin ainult vastata, et lennata tahaks. Ise lennata, mitte lennuki või abivahendiga. Täna mõtlesin oma vastusele ja leidsin, et väga tülikas soov. Pole kindel, et ma kogu jamaga viitsiksin tegeleda, mis Tallinna kesklinnas ringi lendamisega võiks kaasneda. Siin ei tohi isegi drooni lennutada, ilma et oleks Lennuametile teatanud. Mis ma helistan Lennuametile ja ütlen, et kuulge, mul on plaanis Kadriorust Raekojaplatsi lennata. Oletame, et nad lubavad, et hästi, lenda siis umbes viie paiku, et sel ajal pole ühtegi rahvusvahelist lendu oodata, millega kokku põrgata. Aga ega edasi ka libedalt ei läheks. Ainult unenäos on nii, et lendan ringi ja kedagi ei huvita. Ma küll ei tahaks televisioonimajast mööda lennata ja õhtustest uudistest vaadata, et näe, mingi tundmatu tädi lendas hõlmade lehvides ringi, endal selline nägu peas, nagu lendamine oleks normaalne.

Sõbranna pakkus, et tema tahaks Pariisi, istuda seal kohvikus ja tunneks end mõnusalt. Ma olen Pariisis mitu korda käinud ja kohvikus ka istunud. Ei ole erilist vahet, et kas Pariisis või Tallinnas, aga Tallinnas on tuttavaid rohkem. Nii hea on Tallinnas kohvikus istuda ja siis hakkab erinevaid tuttavaid tulema ja saab nendega lobajuttu ajada. Pariisis võib ka täiesti kogemata mõni tuttav mööda juhtuda, aga on selleks vaja nii kaugele lennata? Meie kohvikutes on ka head koogid ja kohv.

Reisimine on üldse mitme otsaga asi. Tavaliselt kaasneb reisimisega närvipinge, erutus, segadus. Ja ööbimine hotellis. Ma olen maailmas igasugustes hotellides ööbinud, no pole vahet, et kas on palju või vähe tärne, hotell on ikka steriilne vähese arvu tubadega võõraste asjadega ruum. Mul on kodus parem voodi ja omad asjad. Hommikusööki pole valmis. Aga hotellides on tihtipeale probleem, et söömiseks tuleb vara tõusta ja kohe sööma hakata. Mulle ei meeldi vara tõusta ja vuhinal sööma hakata.

Võõrastes linnades seiklemine on natuke huvitav, aga mitte niimoodi huvitav, et ma seda igatseks. Võib ära eksida, kohata väga imelikke tüüpe, kes sulle end sappa haagivad ja ära ei taha minna, sest neil on sinult midagi vaja ja nad arvavad, et turisti võiks tüüdata. Mida võõras linnas näeb? Erinevaid kultuurikombeid, teismoodi riietuvaid inimesi, imelikke maju. Meil näeb ka, kui silmad lahti hoida. Näiteks meeldib mulle meie poe kassas vaadata, mida inimesed süüa ostavad. Teine eestlane võib täiesti teismoodi elada kui mina ja seda on lihtsam avastada, sest mul on väga head taustateadmised. Võõrastel tänavatel fotode klõpsimine on tegevus mida tehakse, sest nii on kombeks. Saab feisspukis edvistada – näe, ma nägin maja! Tegelikult on heade fotograafide pildid hoopis paremad, kui mina teeks. Tallinnast ma saan häid pilte, sest ma elan siin ja tean valguseid ja kohti. Ja lõppude-lõpuks – kui ma tahaks, ma ju võiks välismaale minna, see pole üldse ülejõu kallis.

Lõpuks jõuangi ma oma soovidega sinnamaale, et kõik, mida tahta võiks, ei ole kättesaamatus kauguses ja võib ise ära teha. Lendamist ei õpi ära, aga näiteks õpin ma praegu oma kätega erinevaid asju tegema. Aeglane ettevõtmine küll, aga ma näen edasiminekut. Nii mõnus! Et sooviks, et ma oskaks homsest kitarri mängida, nagu maailma parimad mängijad. See oleks ikka kuidagi kahtlane. Mul on pehmed näpuotsad, kitarrimängimiseks peaks nad teistsugused olema. Sellised, mis tekivad harjutamisega. Tasa ja targu.

Või tüüpiline soov – oleks mul palju raha. Pekki, ma ei isegi ei tea, mida ma selle palju rahaga teeks. Ma just ostsin endale väga hea uue telefoni. Tundub ideaalne. Arvuti ka töötab normaalselt ja uue installimine ja kätte harjutamine on tüütu tegevus. Rohkem või kallimalt söömine ja riietumine ei mängi välja, ma toitun normaalselt, kallima raha eest saaks halvemaid valikuid ja paksuks. Ühtegi suurt asja või masinat ka nagu vaja ei ole. Kui ma tahaksin rohkem teenida, peaksin rohkem reklaami tegema. Kuid ma pole üldse kindel, et ma tahaksin väga palju rohkem tööd teha. Natuke ju võiks, aga mitte palju, siis hakkavad asjad kuhjuma ja see teeb närviliseks. Praegu on mõnusalt tšill. Vaene ja tšill.

Oma korter oleks tore, siis ei pea muretsema, et keegi üüri tõstab, või et keegi mind välja tõstma hakkaks, kui raha otsa saaks. Aga oma korter tundub ka nii ebamõistlik. Need uued majad, mis ehitatakse on kahtlaselt odavalt tehtud ja vanadel majadel on omad vead. Ma olen oma praeguse korteriga nii ära harjunud. See võiks küll minu oma olla! Aga kui ma arvestan, palju mul üüriks läheb ja palju see korter maksta võiks, siis on ostmine täiesti rumal tegevus, jubedad käärid! Kuidas ma teeksin rahaliselt nii  ebamõistliku otsuse? Arvutada ei oska või?

No ja nii ma ketran oma soovmõtetega ja jõuan iga kord samasse kohta tagasi – mul pole soove ja kui on ongi, siis ma juba tegelen nende täitmisega või võiksin tegeleda, juhul kui tõesti tahaksin, aga juu siis ikka ei taha, kui ei tegele. Nii raske elu! Teil on palju unistusi?

parrsis

Vaatasin oma 2006. aasta Pariisi fotokausta üle ja leidsin sellise kohviku pildi. Tol korral käisime Pariisis tolle ilukirurgiga, kes sel nädalal Mallukal otsaesist silendas. Samasuguse pildi võiks teha ka Tallinnas. Või ilusama. Sel ajal Marjukas veel ilusüstidega ei tegelenud, ta ongi kogu aeg selline kaunitar olnud. Ta kõrval istub üks sakslane ja raputab pead.

Advertisements

E-residentsus soodustab kuritegevust

Lugesin täna Postimehest juttu, kus Rain Lõhmus, tuntud pankur, aga ka finantsskeemitaja räägib, et e-residentsusest pole Eestile mingit kasu ja “Peamiseks takistuseks ettevõtete loomisel on olnud rahapesunõuetest tulenev keeld avada pangakontosid Eestiga mitteseotud äriühingutele.” Ma olen juba pikemat aega sarnaselt mõelnud ja ei saa üldse aru, kes ja miks sellise imeliku idee peale üldse tuli, sest see soodustab ainult kuritegevust. Kohe seletan. Jätka lugemist

Laisklemise ja Ida-Virumaa kauniduse kaitseks

Ma nüüd vist olen oma berrelioosist lahti saanud, aga ega ma täpselt ei tea ka. Mu tuulepeast arst üldse ei maininud, et peaks järelkontrolli minema, eks ma augusti lõpus vaatan seda asja.

Ei teagi, mis mu tujusid rohkem mõjutas, kas borrelioos, antibiots või suvised ilmad, aga kirjutamistuju pole olnud. Ei ole nii, et kogu aeg torman ringi ja elu on nii põnev, et kirjutada pole aega. Mul on alati aega palju. Kui aega napiks jääb, siis ma muutun natuke närviliseks ja teen kõigile näo, et mind pole olemas ja võtan endale aja, et mitte midagi teha. Jätka lugemist

Teeme nagu välismaal

Ma kasutan kodus muusika kuulamiseks oma pc-s õunaprogrammi iTunes. Ma olen peaaegu kõik oma CD-s sellega arvutisse tõmmanud. Paned plaadi arvutisse ja programm ise küsib, et kas tahad, ma tõmban ta sulle arvutisse. Ma tahan. Viimati avastasin, et mul on Singer Vinger/Turist/Päratrust plaat “Troinoi” arvutisse tõmbamata. Kunagi Baumann kinkis selle mulle, vist on ise tehtud. Kontsertlindistus. Jätka lugemist

Nädalavahetus Udu talus

Reedel tegin ma seda sama, mida ka umbes aasta tagasi – sõitsin mootorratta tagumisel istmel umbes 120-150 kilomeetrit tunnis Jõgevamaale Udu tallu, kus toimus ulmeullikeste kahekümnes suvine kokkusaamine Estcon. Lugesin oma eelmise aasta kirjutist ja kes tahavad teada, mis üritusega juttu tuleb, saavad sealt lugeda. Jätka lugemist

Naabrinaine oli täielik rongaema

Eile läks juba mineviku heietamiseks, siis täna ma jätkan. Surnutest halba ei räägita, aga mu põhikooliaegse naabrinaise positiivseks teeneks on see, et ma oma lapsepõlve õnnelikuks pean. Tema lastel oli ikka täielik koeraelu. Ma ei tea, kust vanad eestlased sellise väljendi on võtnud. Juu siis vanad eestlased suhtusid oma koertesse väga halvasti. Tänapäeva eestlased nunnutavad omi koeri küll vähemalt samahästi kui lapsi. Jätka lugemist

Normaalse eestlase jaanipäev

Sel kevadel küsisin mitme inimese käest, et kas nemad teavad, mida üks õige eestlane peaks jaanipäeval tegema. Enamus neist teadis vastust – iga normaalne eestlane peab vähemalt kord elus sõitma jaanipäevaks Saaremaale. Mina kord ammu veetsin jaanipäeva Hiiumaal. Günekoloog väitis, et mu laps sai seal eostatud, aga ma tean täpselt, et me ei nubistanud nii. Kuid Saaremaal ma varem jaani veetnud polnud. Sel aastal sai puudujääk korvatud ja juba ette ütlen – olen ülirahul. Jätka lugemist