Veganlus kui ainus põhjendatud elustiil

Ma olen varem blogis veganlusest kirjutanud. Natuke. Seda, et ma saan sellest väga hästi aru, aga ma ise ei ole vegan, sest ma olen liiga nõrk. Eile lugedes neid jutte, mis seoses tolle ebaõnnestunud neti-veganiga üles tõusid, mõtlesin järgi ja leidsin, et tegelikult olen ma hoopis liiga tugev, et olla vegan. Tugev selles mõttes, mida saab seletada kui kalk, tundetu, ratsionaalne. Sest tegelikult on veganlus ainus elustiil, mis on konkreetselt põhjendatud.  Vajadus veganiks hakata tekib, sest teisiti pole ühel hetkel võimalik. Vegan kui teadlik elustiil võib alguse saada ka ratsionaalsest otsusest, aga tavalisem on inimese tundlikkus ümbritseva suhtes. Ta ei saa teisiti elada, sest tal oleks valus ja paha. Tal endal oleks paha, mitte vaid neil loomadel, keda ebanormaalsetes tingimustes või haige eesmärgi pärast kasvatatakse.

Kas kaotamishirm tuleb enne või pärast

August on käes. Viimane kuu üksikemandust ja siis on lihtsalt üksindus. Kui on ema, isa ja laps, siis öeldakse, et pojad lendavad pesast välja ja emal-isal tekivad tühja pesa probleemid. Et nad ei oska enam kahekesi elada, kuna terve elu on lastega koos elatud. Ma ei tea pesavärgist miskit, aga väljalennust on erinevate inimestega erinevaid jutuajamisi olnud.

Kas mõnusam on olla tasakaalukas või äkiline?

Igati loogiline vastus pealkirjas esitatud küsimusele oleks, et tasakaalukas on ikka kõige parem. Kuid mulle tundub, et elu küll seda ei kinnita. Jah, kui su tujud kõiguvad üles ja alla ja sa ise nende kõikumistega kaasa ei jõua minna, on ebameeldiv. Aga kui tujud kõiguvad ja sa ise oled õnnelik nagu laps loksuvas paadis, siis on ju kõik kõige paremas korras ja nii mitmeski mõttes. Ma arvan nii ja pärast viimast nädalavahetust arvan ma niiviisi veelgi enam.

Oled sa rikas või õnnelik?

Kirjutasin uhke pealkirja, kas pole? Kui nüüd keegi loodab, et ma hakkan oma vaesust või raha seisu lahkama, siis ta eksib. Teate, ma isegi ei teadnud, et suur inimene ei tohiks elada korteris, et ikka maja peab olema või muidu kirtsutatakse nina. Lugesin Indigoaalase postitust ja tema mainis, et olevat kellelgi sellised ootused. Kuna mulle üldse ei meeldi olla ei vaene, rikas ega kesklass, siis ma proovin hoopis välja mõelda, kuidas mõõta seda, kas inimene on õnnelik.

Võtame eelduseks, et inimesel on katus peakohal ja kõht täis, ehk ta ei pea elementaarse ellujäämise pärast muretsema.  Millised võiksid olla järgmised näitajad, et tekiks võimalus õnnelik olla?

Kas libesti tagab naisele orgasmi? Jah, aga mitte vaginaalselt

Lugesin täna Malluka postitust seksist ja mõtlesin, et peaksin nüüd ikka ka sellest kirjutama, sest tegelikult olen ma juba jupp aega mõelnud, et peaks, aga pole julgenud. Lükkeks oli seesama Durexi reklaam, mis juba pikemat aega telekas jookseb ja mida vaadates ma iga kord ärritun, sest minu arvates on see reklaam nii vale kui olla saab ja ahistab naisi.

Mallukas linkis teist reklaami, kui meil telekas jookseb ja ma ei taha seda halba reklaami isegi linkimiseks üles otsida, aga ma kohe räägin, miks see reklaam mind vihaseks ajab.

Kuidas nohu ninna saab

Teate seda vanarahvast, kes oli tark ja pani oma teadmised huvitavatesse lausetesse, mida vanasõnadeks kutsutakse? Ma ei ole folklorist, aga olen viimasel ajal tihtipeale mõelnud, et vanarahvas teadis palju, kuid täiesti teisi asju kui praegune rahvas. Ma pakun, et paarsada aastat tagasi teadsid inimesed, kuidas erinevad haigused inimestele külge hakkavad. Nende ravimismeetodid oli küll vähemefektiivsed kui praegusel ajal, aga nad oskasid haiguseid vajadusel vältida.

Eluraskused jätavad näkku koledaid jälgi

Ma arvasin, et ma ei taha kirjutada selle nädala kõige koledamast asjast. Sellest kuidas üks minust umbes kümme aastat noorem blogija vaatas EBA pilte netist ja leidis: “Kui ma EBA piltidel Manjanat nägin, siis pidin tõdema, et ma näen sama jube välja. Selline äraaetud näoga, väsinud olemisega, kõik elumured näkku kirjutatud. Ma päris kindlalt ei tea, aga me oleme vist enamvähem samas vanuseklassis naised.” Kui ma selle lõigu FB-sse kopeerisin, siis paljud mu tuttavad ja lugejad leidsid, et see on hea nali. Mulle läks aga hinge, sest füüsilise vananemisega on raske leppida ja ma ju ka ei tea, kuidas ma teistele paistan. Mis siis, et minuarvates on mu elu suhteliselt lillepidu.