Category Archives: Emotsioon

Mis kedagi rõõmustab

Tundub, et blogimine on palju lihtsam, kui sul läheb halvasti, see käivitab negatiivse reaktsiooni ja halva tuju otsas kirjutamine tundub lihtsam. Kuid ainult nii kaua tundub lihtsam, kuni halb tuju kestab. Ma olen halva tuju otsas kirjutanud, hiljem loen üle ja mõtlen, et poleks pidanud. Poleks pidanud, kuna tekst kukub kehvasti välja. Ime, et keegi üldse kehvasti kirjutatud juttu lugeda viitsib, aga näe ikka viitsivad. Huvitav, kas asi on eneselohutamises, et näe, kellelgi läheb veel halvemini ja nii on enda jamad väiksemad?

Sel nädalal koolis oli meil sarnane olukord. Mina olin üleni imestunud, et kuidas nii saama. Aga näe saama, miks mitte saama, lausa rõõmu saama. Või kurbust. Oleneb millise mätta otsast vaadata. Üks üdini täiskasvanud õpilane väitis, et see on konkurents. Et konkurents ongi see, kui kellelgi läheb halvasti ja siis teistel on hea meel. Hea meel, et keegi hävis. Tühja sellest, et hävija oli õnnetu. Sina saad olla õnnelik, sest keegi on kehvem kui sina. Isegi kui sina pole sel teemal totaalne käkerdis. Tol hetkel ma vaidlesin vastu, et see pole mingi konkurents. Kui keegi rõõmustab teise inimese kehva soorituse peale on rõõmustajal lihtsalt kehv iseloom. Kuid nüüd hakkasin ma olukorda kirja panema ja leidsin, et äkki tal oli õigus? Et konkurents ongi olukord, kus kõrgemale ronimine käib üle laipade ja kui keegi vabatahtlikult laibastub, valdab teisi ronijaid vaid rõõm. Ei-ei, ma ei tüki praegu Rentsi marjamaale, päriselt ronimisest ei tea ma suurt varvastki. Ma räägin karjääriredelist ja muudest kohtadest, kus kõrgemal kohal pole mitte parem vaade, vaid ainult võimalus allpoololevatele tüüpidele kaarega peale lasta.

Tavalises koolis ei ole sisulist konkurentsi. Need, kes saavad tunnistustele ainult viied, saavad selle eest parimal juhul direktori allkirjaga mitteloetava raamatu. Kuid Ametikoolis makstakse stipendiumi. Kuna maksma hakatakse alles teisel poolaastal, siis pole täpselt teada, et kui paljud saavad ja mida täpselt arvesse võetakse. Meil tulevad osad ained tunnistusele märkega “Arvestatud” või “mittearvestatud” ja osad ained hinnetega.

Hinnetega ained olid meil esimesel poolaastal joonistamine, õmblemine ja nahast väikeesemete valmistamine. Kuid aasta lõpus tuli direktori korraldus, et ka mittehindelistele ainetele tuleks ikkagi hindeid panna, et pärast saaks edetabeleid koostada. Kuid õmblemise ja joonistamise eest hinnete panemine võib veelgi ebaõiglasem tunduda. Näiteks joonistamine on tegevus, mida mõned täiskasvanud lihtsalt ei oska. Ja kellelgi polnud aimu, et mida täpselt hinnatakse. Mul läks hästi, sest mulle on eluaeg joonistamine meeldinud ja ma arvan, et kui ma oleks lapsena otsustanud kunstnikuks hakata, siis oleks minust keskmisest parem kunstnik saanud, aga ma ei otsustanud.

Õmblemisega oli veel keerulisem. Ma olen eluaeg õmmelnud, aga täpsus ja sirged jooned on minu valukoht. Kuid ma olen kiire. Kiiruse pärast mul täpsusega halvasti ongi. Ma sain kõik oma asjad õigeks ajaks valmis ja ma püüdsin küll sirgeid õmbluseid, aga hoo maha võtmine on nii raske. Kuid tundus, et lisaks nähtavale töö kvaliteedile, oli kasu ka elukoolist. Ma sain keskkoolis selgeks, et väga suure osa hindest võib moodustada see, kui tore inimene sa oled ja kuidas sa tabad ära, milline suhtlemisstiil õpetajale kõige paremini sobib. Kui inimene pole just tüüpi, kes igaks juhuks kohe alguses kõiki vihaga kohtleb, siis ma leian tee, kuidas talle meeldida. Noh ja nii selguski, minu üllatuseks, et see üdini täiskasvanud õpilane, kes rääkis kuidas teiste ebaõnnestumise üle rõõmustamine on konkurents, sai oma õmblustööde eest hindeks kolme. Ma arvasin, et kõik, kes ära tegid, said viie. Mind küll ei rõõmustanud tema kolm, aga mind rõõmustas, et mu elukool mulle kasu tõi.

Ma tõesti ei tegele teistele meeldimise nimel neile pugemisega. Kummardamine pole minu stiil. Kuid mulle lihtsalt meeldivad inimesed. Minu esimene seisukoht on, et kindlasti on tegemist toreda inimesega ja sa pead mulle tõestama, et tegelikult oled sa nõme tüüp. Sa pead ikka väga elult peksa saanud olema, kui sa sõbralikku kätt hammustama tükid. Kurja inimest vastu hammustada on hoopis loomulikum. Või mida teie arvate? Kas teie kohtlete võõraid inimesi pigem kui ohtlikke tüüpe või kui tulevasi sõpru?

aken

Tegin aknast värske foto. Nii ilus talveilm!

Advertisements

Jubedad unenäod loomade piinamisega

Ma nägin eelmisel nädalal kaks koledat unenägu järjest. Neljapäeval ühe ja reedel teise. Mina arvan, et unenäod annavad alateadvusest teadvusesse teateid, mis minu elus toimub. Ennustavaid unenägusid ma ei näe, või ei tea nägevat. Et unenäod selgitavad toimunud tegevusi ja mõtteid. Minu suurim isiklik vastuolu teadvusega on alates sügisest olnud see, et ma läksin nahakunsti õppima. Praeguseks olen ma oma mure teadlikult tagasi surunud, kuna peamine nahk, millest saab ilusat nahakunsti teha, on veisenahk ja keegi ei kasvata lehmi naha pärast. Ehk kui inimesed lõpetavad piimatoodete ja veiseliha söömise, lõpeb ka nahakunst ära. Ehk praegu on nahakunst tegevus, mis aitab a la jäätmeid kenasti ära kasutada. Väga viisakas selgitus. Jätka lugemist

Surm küll hirmus pole

Lugesin Ritsiku postitust surmahirmust ja hakkasin mõtlema, et kas mina kardan surma. Oma mõtetega jõudsin päris kiiresti punkti, kus pisarad lihtsalt tulid mõlemast silmast välja, mis kinnitas, et peaks blogima jah. Isegi praegu, kirjutades, jooksevad pisarad ja kui ma mõtlen, mida kirjutada tahan, siis need pisarad ei jäägi kinni, vaid ekraan muutub aina udusemaks. Õnneks ma tean, kus klaviatuuril erinevad tähed asuvad ja nii udune see pilt nüüd ka pole. Kuid, jah, ma ei karda surma. Et oleks kohe ära öeldud. Ma isegi ei saa aru, miks paljud kardavad. Jätka lugemist

Kuidas õpetajat diagnoosida

November käes, üle kahe kuu juba koolis käidud, peaks väikese ülevaate tegema. Entusiasm pole veel ära kadunud ja isegi tagasilöögid ei hirmuta. Kuigi tagasilöögid on peamiselt sotsiaalses plaanis. Nagu alati – kõik sobib, aga ühel inimesel on tabletid võtmata. Mitte mul, mul on närvid korras ja isegi kool ei suuda neid tuksi keerata. Aga üks kurtmise postitus kuluks küll marjaks ära. Jätka lugemist

Kuidas lapse kasvatusstiil mõjutab tema suhteid täiskasvanuna

Kõik on kuulnud teooriaid, kuidas lapse esimesed eluaastad mõjutavad tervet tema tulevast elu. Esoteerikud leiavad, et tegemist on suguvõsa needusega ja kui piisavalt küünlaid põletada või inimese energeetika ümber mängida, saab küsimus lahendatud. Mulle meeldib nõidu uskuda, kuid mõnedele küsimustele on ka teadlased juba vastuseid leidnud ja seepärast usun ma suhete teemal pigem psühholooge kui suguvõsa needust. Kuigi suguvõsa needus on suhteliselt õige sõnastus, kuna tegemist on käitumisega, mida lapsed õpivad oma vanematelt, kuid ringist välja murdmiseks on küünlast vähe abi. Jätka lugemist

Vaatan tulevikku ja minevikku

Täna Facebooki sisenedes pakuti, et kas ma tahaksin oma suvepiltide kokkuvõtet teiste seinale läbustada. Jah, täpselt niisugustes sõnastuses see pakkumine just polnud, aga mu FB pole eesti keeles ka, seega ma võin tõlkida just täpselt nii, nagu ma tunnen. Ja ma tunnen, et samade piltide korduv postitamine on läbustamine. Kui mind kellegi minevik huvitab, siis ma lähen ja stalgin ta fotoalbumit. Jätka lugemist

Nad saivad lapse. Hirmsad mälestused

Rasedatel mitte lugeda!

Kuna ma vaatan telkut toaantenniga, siis ma kõiki saateid õigel ajal vaadata ei saa, aga mõningaid vaatan järgmistel päevadel netist. Näiteks hakkas mulle suvel meeldima venelaste reaaliti “Eksid rannal”, mis on vastikult sõltuvusttekitavalt toodetud. Meil on selliseid inimesi ka, aga eestlased on isegi oma kunsthuulte ja -rindadega palju tagasihoidlikumad kui venelased ja neid on põnev jälgida. Kuid täna vaatasin ma järgi kohaliku dokseepi “Me saime lapse” ja see tekitas mul emotsiooni, mis pole venelaste reaalitielamusega võrreldav. Jätka lugemist