Category Archives: Emotsioon

Kuidas lapse kasvatusstiil mõjutab tema suhteid täiskasvanuna

Kõik on kuulnud teooriaid, kuidas lapse esimesed eluaastad mõjutavad tervet tema tulevast elu. Esoteerikud leiavad, et tegemist on suguvõsa needusega ja kui piisavalt küünlaid põletada või inimese energeetika ümber mängida, saab küsimus lahendatud. Mulle meeldib nõidu uskuda, kuid mõnedele küsimustele on ka teadlased juba vastuseid leidnud ja seepärast usun ma suhete teemal pigem psühholooge kui suguvõsa needust. Kuigi suguvõsa needus on suhteliselt õige sõnastus, kuna tegemist on käitumisega, mida lapsed õpivad oma vanematelt, kuid ringist välja murdmiseks on küünlast vähe abi.

Eelmisel nädalal sain ma kokku ühe oma sõbrannaga, kes on 20 aastat psühholoogiat praktiseerinud ja temaga vestluse käigus jõudsime teooriani, mis seob lapsepõlve kasvatusstiili sellega, kuidas inimene endale täiskasvanuna suhteid leiab ja kuidas ta erinevates suhteprobleemides reageerib. Tegemist on Ameerika psühholoogi Mary Ainsworthi “Attachment” 3-tüübi teooriaga aastast 1978, neljanda tüübi lisas Mary kolleeg Mary Main 1990. aastal, hiljem on sama teemaga veel hulk tüüpe tegelenud. Eesti keeles kõlab see teooria kui kiindumisteooria, kuigi minu arvates on “attachment” kergem sõna kui “kiindumus”, aga “seotus” kõlab kuidagi valesti ja ma pole siin, et eestikeelset psühholoogia sõnavara täiustada. Ma kopeerin sealt artiklist natuke ja lisan juurde mõtteid ja täpsustusi, mis ma veel netist leidsin.

Turvaline kiindumus
Turvaline suhe tekib lapsevanemal lapsega siis, kui vanem on lapse mure lahendamiseks emotsionaalselt ja päriselt olemas ja vastab tema probleemidele adekvaatselt – ta ei eita, ignoreeri ega karista last, kui lapsel on probleem. Lapsevanem oskab nii positiivseid kui negatiivseid emotsioone täiskasvanulikult  väljendada. Tüüpilised halvad emotsiooniväljendused:
ära nuta, sellest pole midagi;
ära nuta, ole vait;
oo-mai-gaad, nii palju verd!

Kui turvaliselt kasvatatud laps saab täiskasvanuks, siis ta on nõus väidetega: “mul on teistega enamvähem lihtne emotsionaalselt lähedaseks saada; mul pole probleeme, kui ma sõltun teisest inimesest, või tema sõltub minust; ma ei karda kui olen üksinda või teised mind ei aktsepteeri.” Turvalise kiindumusega inimesed on rahul oma suhetega teiste inimestega.

Vältiv kiindumus
Vältiv kasvatusstiil on vanematel, kel pole oma laste kasvatamiseks aega või neil on aega, aga nad ei pööra lapse muredele-rõõmudele piisavalt tähelepanu. Kui laps nutab, nad ei lohuta vaid ignoreerivad või naeruvääristavad. Nad arvavad, et lapsevanema peamine kohustus on olla lapsele õpetaja, aga jätavad emotsionaalsed vajadused tähelepanuta. Selliselt kasvatatud lapsed ei nuta, kui neis vanematest eraldada ja ei näita erilisi emotsioone, kui vanemad välja ilmuvad. Nad ei reageeri eriti ka siis, kui vanematel on viha või mure.

Vältiva kasvatustiiliga lastest kasvavad täiskasvanud, kes on väliselt rahul, kui neil pole emotsionaalselt siduvaid suhteid, neile meeldib olla sõltumatu ja iseseisev. Nad oskavad oma tundeid hästi varjata. Neile on nende vajadused olulisemad kui partneri vajadused. Nad fokuseerivad end positiivsele ja arvavad, et nende lapsepõlv oli väga tore või normaalne. Neile meeldivad faktid. Kui teistel on tugevad emotsioonid, nad eralduvad või lahkuvad.

Ärev kiindumus
Ärev kiindumus kujuneb välja lastel, kelle vanemad käituvad üks kord nii ja teine kord naa. Kord nad vastavad lapse probleemile, kord saadavad nad pikalt või pole üldse kohal. Laps ei tea kunagi millise vastuse ta saab ja see muudab lapse ebakindlaks. Vanemad on ka ise ebakindlad ja otsivad teistelt kinnitust, kas kõik on ikka õigesti. Vanematevaheline suhe on kahtlane ja ebakindel. Tihti otsib lapsevanem, et laps rahuldaks tema vajadusi, mitte vastupidi. Ärevad lapsed kasutavad tugevaid negatiivseid emotsioone, et oma vanematelt tähelepanu saada. Või laps loodab, et kui ta teeb nagu lapsevanem tahab, siis ta saab soovitud tähelepanu.

Selliselt kasvatatud lapsed muutuvad täiskasvanuna samuti ärevateks, kes klammerduvad liigselt, on meeleheitel ja kasutavad oma probleemide väljendamiseks  üliemotsionaalset käitumisviisi (kui sa mind ei armasta, siis…). Ta võib ette kujutada, et on rüütel valgel hobusel, kes päästab oma partneri kurja lohe käest. Nad ei saa tihtipeale aru, et mida nad tegema peaks, et tõelist armastust leida.

Desorienteeritud või ka hirmunud kiindumus
Viimane kategooria on eriti kehvade perekondade näide. Nende, kus last koheldakse vägivaldselt ja lapse murele regeeritakse löömise, hirmutamisega. Last võidakse nii kaua peksta, kuni ta enam ei nuta. Hiljem lapsevanem vabandab lapse eest, aga järgmine kord reageerib jälle vägivallaga.

Selliselt kasvatatud lapsed kardavad suhteid ja üldjuhul ei leiagi neid niikaua kuni lapsepõlve traumast tervemaks pole saanud.

f1_medium10

Nüüd panin ma, nii hästi kui õnnestus, kirja need neli erinevat stiili. Ma loodan, et mu lugejad teavad, et ma ei ole psühholoog ja seepärast võisin ma ka kogemata mõne vea sisse teha, aga enam-vähem võiks see klappida. Ma olen selle teemaga vähem kui nädal tegelenud ja tahtsin enda jaoks põhiasjad üles kirjutada. Kui keegi enda või oma lapsevanema kasvatusstiili üles leidis, siis on ju tore, aga mida edasi teha? Otsisin jutu juurde pilti ja leidsin selle tabeli, mida ülevalpool näete. See pärineb siit artiklist. Sellel pildil on näidatud milline külg kellelgi parandamist vajab. Kas liigne sõltuvus või liigne eemale hoidmine. Kes loodab nõidadele, kes iseendale ja kellel on kõik, enda teada, kõigeparemas korras.

Advertisements

Vaatan tulevikku ja minevikku

Täna Facebooki sisenedes pakuti, et kas ma tahaksin oma suvepiltide kokkuvõtet teiste seinale läbustada. Jah, täpselt niisugustes sõnastuses see pakkumine just polnud, aga mu FB pole eesti keeles ka, seega ma võin tõlkida just täpselt nii, nagu ma tunnen. Ja ma tunnen, et samade piltide korduv postitamine on läbustamine. Kui mind kellegi minevik huvitab, siis ma lähen ja stalgin ta fotoalbumit. Jätka lugemist

Nad saivad lapse. Hirmsad mälestused

Rasedatel mitte lugeda!

Kuna ma vaatan telkut toaantenniga, siis ma kõiki saateid õigel ajal vaadata ei saa, aga mõningaid vaatan järgmistel päevadel netist. Näiteks hakkas mulle suvel meeldima venelaste reaaliti “Eksid rannal”, mis on vastikult sõltuvusttekitavalt toodetud. Meil on selliseid inimesi ka, aga eestlased on isegi oma kunsthuulte ja -rindadega palju tagasihoidlikumad kui venelased ja neid on põnev jälgida. Kuid täna vaatasin ma järgi kohaliku dokseepi “Me saime lapse” ja see tekitas mul emotsiooni, mis pole venelaste reaalitielamusega võrreldav. Jätka lugemist

Esimene elevus

Nüüd ma olen kaks pikka päeva koolis käinud ja tahan oma emotsioone kirjeldada. Hiljem tore lugeda, kui mingil põhjusel peaks tüdimus või väsimus kallale tulema. Kuid praegu on elevuse tase veel väga kõrgel. Minu kõige suurem hirm, et äkki ma ei suuda hommikul vara üles tõusta ja olen peale kaheksat kuni kümmet tundi koolis surmani väsinud, ei leidnud tõestust. Nagu alati irratsionaalsete hirmudega kipub olema – ei tasu põdemist. Ma olen mõlemal hommikul enne kella ärkvel ja loodetud õhtuuinak peale koolipäeva pole ka õnnestunud. Kuid ma tunnen end väga värskelt. Jätka lugemist

Veganlus kui ainus põhjendatud elustiil

Ma olen varem blogis veganlusest kirjutanud. Natuke. Seda, et ma saan sellest väga hästi aru, aga ma ise ei ole vegan, sest ma olen liiga nõrk. Eile lugedes neid jutte, mis seoses tolle ebaõnnestunud neti-veganiga üles tõusid, mõtlesin järgi ja leidsin, et tegelikult olen ma hoopis liiga tugev, et olla vegan. Tugev selles mõttes, mida saab seletada kui kalk, tundetu, ratsionaalne. Sest tegelikult on veganlus ainus elustiil, mis on konkreetselt põhjendatud.  Vajadus veganiks hakata tekib, sest teisiti pole ühel hetkel võimalik. Vegan kui teadlik elustiil võib alguse saada ka ratsionaalsest otsusest, aga tavalisem on inimese tundlikkus ümbritseva suhtes. Ta ei saa teisiti elada, sest tal oleks valus ja paha. Tal endal oleks paha, mitte vaid neil loomadel, keda ebanormaalsetes tingimustes või haige eesmärgi pärast kasvatatakse. Jätka lugemist

Kas kaotamishirm tuleb enne või pärast

August on käes. Viimane kuu üksikemandust ja siis on lihtsalt üksindus. Kui on ema, isa ja laps, siis öeldakse, et pojad lendavad pesast välja ja emal-isal tekivad tühja pesa probleemid. Et nad ei oska enam kahekesi elada, kuna terve elu on lastega koos elatud. Ma ei tea pesavärgist miskit, aga väljalennust on erinevate inimestega erinevaid jutuajamisi olnud. Jätka lugemist

Kas mõnusam on olla tasakaalukas või äkiline?

Igati loogiline vastus pealkirjas esitatud küsimusele oleks, et tasakaalukas on ikka kõige parem. Kuid mulle tundub, et elu küll seda ei kinnita. Jah, kui su tujud kõiguvad üles ja alla ja sa ise nende kõikumistega kaasa ei jõua minna, on ebameeldiv. Aga kui tujud kõiguvad ja sa ise oled õnnelik nagu laps loksuvas paadis, siis on ju kõik kõige paremas korras ja nii mitmeski mõttes. Ma arvan nii ja pärast viimast nädalavahetust arvan ma niiviisi veelgi enam. Jätka lugemist