Category Archives: Emotsioon

Üksinda suremine haiseb

Lugesin Kristallkuuli postitust monogaamiast, kus ta rääkis, et telekas olevat selline saade olnud ja mulle meenus, et ma vaatasin paar päeva tagasi telekast saadet Rootsist, kus räägiti peaaegu samast teemast, aga teise nurga alt ja nii kaugele minevikku ei mindud. Rootsi dokumentaali uba oli sellest, et mida arenenum on ühiskond, seda üksikumad on inimesed. Rootsis on olemas asutus, mis tegeleb surnud inimeste sugulaste otsimisega, sest sugulased enam ei suhtle omavahel, inimesed elavad üksinda ning juhtubki see, et inimene sureb üksinda kodus ära ja ta leitakse alles siis, kui hais väljakannatamatuks muutub. Ma olen sellele varem ka mõelnud, aga telekat vaadates tundus see hirmsam kui omades mõtetes. Sest peale surma on ju ükstapuha. Kuid enne surma ju ei ole.

Rootsi ühiskonnast rääkides kirjeldati paarissuhetes toimunud olulisi muutuseid. Kuna naised muutusid 20. sajandi teisel poolel rahaliselt iseseisvaks, läksid tööle, siis kadus neil ära vajadus mehega koos elamise järgi. Eelkõige toodi põhjusena seda, et naisele tähendab mehega kooselamine lisakohustusi, mis seisnevad mehe teenindamises. Nii just täpselt ei väljendatud, aga umbes nii. Või mõistsin mina seda nii. Filmis näidati, kuidas mehed on rahul, et saavad olla anonüümsed spermadoonorid ja kuidas naised end ise süstla abil rasestavad. Rootslastel on eraldi sõnad ka paaridele, kes pole abielus, aga käivad ja kas nad elavad koos või eraldi. Kuid üldiselt jäeti mulje, et ega normaalne rootslane paarissuhet ei loogi. Et need, kes tahavad armastust ja käehoidmist, on mingid friigid, kes käivad metsas telklaagris omavahel suhtlemas. Loomulikult on see totaalne vale, sest ma tean Rootsist abielupaare ka. Kuid tõetera kogu jutus on olemas.

Fakt on see, et ühiskonna areng ja inimessuhete areng on omavahel tugevas seoses. Ühiskonna kõrgem arengutase ja inimese vajadus sõltumatu olla, on omavahel võrdelises seoses. Ja mida arenenum on ühiskond, seda kaugemale liiguvad inimesed loodusest. Inimesed ei tunne enam taimi ja loomi, ei saa aru kuidas loodus toimib, sest tal pole seda vaja. Kuna ka inimene ise on osa loodusest, siis tunneb ka inimene ennast, oma füüsilisi ja vaimseid vajadusi, probleeme, seotust ja seda kuidas ta ise toimib, aina kehvemini. Erinevad haigused ja rahulolematus oma kehaga on selle ilmsed tunnusmärgid.

Kui nüüd tagasi jutu alguse juurde tulla, siis mina ei usu toda saadet, mida Kristallkuuli tuttav nägi. Esiteks ma ei usu, et praeguse aja inimene suudab ligilähedaseltki kirjeldada, kuidas suhtlesid omavahel nood inimesed, kes elasid koopas ja käisid jahil. Sest nood inimesed kaugel hallil ajal toimisid täpselt looduse järgi. Nad teisi ei saanud. Too jutt, et kõik keppisid kõiki, on lolli ajaloolase väljamõeldis. Loomariigis on näiteid, kus üks isane paneb hulka emaseid, kuid paarissuhe on pikaealiste loomade puhul levinum kui ringiaelemine.  Jutt nagu isasloomal on suur vajadus oma seemet laiali pritsida, kõlab nagu impotendist ajaloolase unelm.

Minu kogemuse järgi on need mehed ja naised, kes paremini oma emotsioone ja iseennast tunnetavad, oma partnerile truud. Ja nood mehed, kes õrnalt sotsiopaatiale kalduvad, on rohkem huvitatud ka oma seemne suva kohta pritsimisest. Sest tal on ju tunnetest ükstapuha. Too jutt, kuidas üks inimene on võimeline armastama mitut seksuaalpartnerit samal ajal, on ilmselge vihje, et tegemist on inimesega, kes oma emotsioonidest ei tea ööd ega mütsigi. Muidugi on nartsisistil hea meel, kui ta mitmele meeldib, talle meeldib ju ka ainult ta ise. Et tema jaoks on inimesed umbes nagu asjad. Omanikukirg asja ja inimese suhtes on ju suhteliselt ühesugused. Ei taha ju toredat asja ära kaotada, jube kurvaks teeb. Ja kui keegi su kena asja pihta paneb, ajab eriti vihaseks. Aga uute asjade juurde ostmine on täiesti ok.

Mina pole see, kes hakkab ette dikteerima, et omanikukirge ei või armastuseks nimetada. Muidugi võib. Kuid ma arvan, et koopainimestel oli omanikukirg väiksem ja tunnetuse osakaal suurem. Või vähemalt oli tundlike inimeste hulk suurem kui egoistide hulk. Sest tol ajal ei saanud inimene üksinda hakkama. Kui ta suri, siis oli hulk inimesi, kes temast kohe samal päeval kohutavalt puudust hakkas tundma. Erinevatel põhjustel. Lisaks jahimehe või leemekulbi liigutaja tühjale kohale, tekitas kellegi surm ka augu teiste südamesse.

Ma arvan, et inimese normaalne olek ei ole olla üksinda ja egoist. Et kui ühiskonna areng annab üksinda elamiseks ideaalsed võimalused, siis see ei tähenda, et neid võimalusi peaks maksimaalselt ära kasutama. Tolles rootsi dokumentaalis rääkis ka Zigmunt Bauman, et tegelikult ei ole inimene üksinda elamiseks loodud, et ta ei saa üksida kunagi päriselt õnnelik olla. Ma usun seda küll, eriti monogaamia varianti.

peiulill

Ema ostis endale see aasta teistmoodi peiulilled. On ju ilusad?

Advertisements

Nii kurb, et peab seda nautima

Eelmises postituses ma lubasin, et kirjutan kurbusest. Too Alaini pessimismi loeng oli osaliselt kurbusest ka, kuid tal polnud kurbusejuttu nii palju, et terve postituse saaks.

Alaini põhitees oli, et inimestel tahavad liiga kiirelt kurbusest vabaneda, kuid vabanemine ei ole sugugi hea, sest elus ei toimu head asjad kiiresti. Tihtipeale kasutavad inimesed kurbuse tõrjumiseks alkoholi, sest nad teavad, et nende tuju tõuseb juba peale esimest klaasi. Nii jääb neile petlik mulje, et tuju kiire muutmine ongi lihtne ja mõnus. Nad harjuvad kiirete tujuvahetustega. Nii nad annavad ka mujal elus alla, kui muutus kiirelt ei saabu. Ehk pidevad pettumused.

Minu kommentaar: kiired tujumuutused on tegelikult mitme isiksushäire tunnus. Näiteks bordeline’i üheks tunnuseks on, et emotsioonid vahelduvad väga kiiresti ja see ei ole üldse mõnus, kui su emotsioonid rallivad omaette ja sa ise ei saa neid muutuseid enam üldse kontrollida. Emotsioon on mingi tegevuse või olukorra tulemusel tekkinud tunne, mitte omaette eksisteeriv iseloomujoon või tuju.

Alain väidab, et selleks, et teha midagi head ja suurt, peab inimene olema kogenud kannatusi, kurbust ja üksindust. Stereotüüpne arvamus kunstnike ja muusikute kohta ju ka räägib, et parimaid asju loovad nad rasketel aegadel. Kui nad just loomise asemel pudelipõhja ei imetle või valgeid triipe ei nuusuta.

Ma olin kurbuse nautimise asja ka varem kuskilt lugenud ja olen teadlikult mõni kord enda peal järgi proovinud. Kõigepealt on vaja tõdeda – mul on kurb tunne. Pole üldse oluline, miks see kurb tunne parasjagu peale tuli. Kes või mis selle tekitas, pole samuti oluline. Mitte miski muu pole oluline, peale mu enda ja selle emotsiooni, mida ma praegu tunnen. Istun diivanile maha, lülitan välja segavad helid ja pildid ja hakkan tunnetama, mis minuga toimub. Kas mu kehas on midagi füüsiliselt ka tunda? Noh, käed värisevad või kuskilt suriseb või on natuke valus. Ei pea olema, aga kui on, siis on huvitav, sest näe, mõjub füüsiliselt ka. Ei hakka kohe jalga masseerima, et valu üle läheks, vaid tunnetan kuidas see tundub ja elan kaasa. Ilma liigutamata. Lõdvestunult. Mõtlen oma kurbusele, kaunile haruldasele emotsioonile, mida liiga tihti ei näe. Mõtlen, et nii hea, et ta mulle külla tuli. Üritan sügavamalt tunda.

Suvalise emotsiooniga saab nii teha. Peaasi negatiivseks liigitatud emotsiooni nautimise juures on see, et pole oluline, mis või kes selle reaktsiooni tekitas. Põhjusele mõtlemine ajab suva emotsiooni suuremaks ja tihtipeale ka käsitlematuks. Oluline on tunnetada, kuidas mu füüsiline ja vaimne keha selle emotsiooniga tegelevad. Proovida nautida kõike, mida tunnen. Näiteks kurbuse puhul jäi nautimine päris lühikeseks, kuna ta oli nii õrnake, et jälgimise peale lasi kohe jalga. Ma just hakkasin mõtlema, et nii vahva ja läinud ta oligi. Loogiline ka ju. Kurbus ei taha vahva olla.

Paar aastat tagasi ma proovisin, kuidas oleks nautida armumist. No kõik teavad, et armumine tekitab õnnehormoone ja keegi ei naudi seda vägisi, vaid armumine ongi nauding. Aga kas ikka päriselt ka on? Ma olin armunud, aga see, kellesse ma armunud olin, minusse ei olnud. Või ta oli lihtsalt nii keeruline tüüp, et ma ei saanud aru, kas oli. Pigem ikka mitte, sest ta ju ei näidanud oma tundeid kuidagi välja. Igatahes mõtles mu ego enesekaitseks välja terve rea häid põhjendusi, kuidas mu armumisobjekt ikka salaja jumaldab mind, aga suures armastuses kardab oma tundeid reeta, et mitte haiget saada. Kreisi, mis lolluseid ikka võib armunud aju genereerida! Kuid mu selge mõistus deklareeris täiesti konkreetselt – jah, sa oled ühepoolselt armunud, võta või jäta.

Ma otsustasin võtta. Ei, ma ei läinud tüübi akna alla serenaade laulma, ega pommitanud teda iga tunni tagant uue kirjaliku armuavaldusega. Või oodanud vaikselt põõsas, millal ta sellest möödub, et siis üllatunud näoga teda kohata. Nõup, jälitamine ja kellegi pikali murdmine pole minu teema. Kedagi ei saa ju vägisi endasse armuma panna. Ma ei tee selliseid asju ka siis, kui teine on vastu armunud. Ma otsustasin, et lülitan oma lollaka ego välja ja proovin nautida seda armumise tunnet minus eneses. Minu armumise tunnet, mitte toda egolaksu, et keegi teine jumaldab ja ihaldab mind. Või armastab vastu, kas või natuke.

Ei saa nüüd hõisata, et mul too nautimine oleks väga hästi välja tulnud, aga vähemalt sain ma lahti läbinisti lollakast ja üleliigsest muretsemisest, et mida ma valesti tegin, või et kas ma olen ikka nii loll ja kole, et keegi mind ei taha. Pole oluline, mida tema mõtleb, mina olen armunud ja sellisena õnnelik. No umbes aasta pärast läks too armumine üle. Too minu ühepoolne. Ma ei teagi, kas ta ka midagi tundis. Mul on kiiks jube kinniste tüüpide poole.

parnu

Kuna mul on mitu lugejat Pärnust ja ma pole sinna nii ammu sattunud, siis panin juttu illustreerima ühe foto 2006. aastast.

Aga mida teha nende hirmsate põhjustajatega, kes meile negatiivse märgiga tundeid tekitavad? Need tuleks rahule jätta niikauaks, kuni ägedam emotsioon on lahtunud ja siis rahulikult analüüsida, miks see olukord kaane pealt ära ajas. Üldjuhul on alati süüdi haigetsaanud ego. Ja lisasüüdlane on vale tähtede seis.

Mine kooli ja mured lahenevad

Ma olen palju koolis käinud ja kujutan ette, et tean, millist kasu ja kahju kooliskäimine annab. Kui inimene kirjutab enda tutvustusse hariduse kohta, et tal on “eluülikool”, siis on mu diagnoos kiire tulema. No kuidas ta küll ise aru ei saa, mis on tema probleem ja miks ta ei lahenda seda? Tihtipeale ongi inimeste probleemid teistele paremini nähtavad kui endale. Ega ma pole erand, kuid kooliharidust pean ma tähtsaks. Kui inimene on ise õppinud ja elu õppetundidega targemaks saanud, on samuti väga hea. Ilma ametliku hariduseta võib ka tark olla, aga põdemine on halb. Iseendale ja lähedastele. Jätka lugemist

Armastusest ratsionaalselt

Kõik teavad, et juutuubist on võimalik leida midagi igale maitsele. Ok, pornot just mitte, aga kõike põnevat, millega päeva kaunistada.  Juuli keskel hõiskasin oma FB lehel, et leidsin põneva suhtenõustamise juutuuberi Matthew Hussey. Vaatasin teda nii kaua, kuni ta end kordama hakkas ja tüdinesin ära. Ta tegi oma asja väga profilt – videod olid kuni 8 minti pikad, ta ise väga filmogeeniline, oskab end ülihästi müüa. Jätka lugemist

Sügav arusaam valust

Teisipäev oli väga kummaline päev. Mulle meeldib mõelda, et päeva panevad paika esimesed tunded ja mõtted, mis peale ärkamist tekivad. Teisipäev algas ülikehvasti. Esimese asjana läksin lapsega nii riidu, et rohkemat enam ei oskagi ette kujutada. Ei, mitte füüsiliselt riidu. Nii madalale pole ma kunagi langenud, et kellegagi füüsiliselt kokku läheks, küll aga verbaalselt. Seda ikka juhtub. Kuigi nooremana tuli halvasti lõppenud vaidlusi palju tihedamalt ette kui suuremaks saades. Ja mitte sellepärast, et ma oleks õppinud oma suud paremini kinni hoidma ja nüüd oskan halbu sõnu paremini hammaste taga hoida. Ei. Ma oletan, et elu on mulle mind ennast selgeks õpetanud ja halbu sõnu enam ei tekigi. Kuid teisipäev polnud see päev. Jätka lugemist

Kooli lõpetamine

Eile oli armas trammiga linnas sõita – lapsed sisenesid korralikult riides ja tunnistused käes. “Käes” ei ole metafoor. Ma ju lõuna ajal ei teadnud, et eile tunnistusi jaotati, ma nägin neid lastel näpu vahel. Minu koolis tunnistust ei anta, aga ma jõudsin otsusele, et järgmisel aastal enam samas koolis edasi ei õpi. Põhjuseid mitu ja märke, et õige aeg oleks ära lõpetada, samuti. Jätka lugemist

Kevad kevad kevad

Kevad on raamatupidajale kõige ägedam aeg. Enamuse aastast soojendan niisama oma diivanit, mõnikord klõbistan ekselit ka, aga enamuse ajast ikka vaatan unistades lakke ja mõtlen elu üle. Kõik mu lugejad teavad, et ma olen kuldlaiskleja ja soovitan seda teistelegi. Kuigi jah, kuidas ilma stabiilse sissetulekuta hakkama saada, ma õpetada ei oska. Raamatupidamist võin õpetada, kui keegi soovib, aga mitte lähema kuu jooksul. Koduseks raamatupidajaks vist ikka sünnitakse, mitte ei õpita. Juba teismelisest saati pole mu elus kordagi olnud olukorda, et kõik raha on otsas ja tagavaraks pole midagi. Jätka lugemist