Sügav arusaam valust

Teisipäev oli väga kummaline päev. Mulle meeldib mõelda, et päeva panevad paika esimesed tunded ja mõtted, mis peale ärkamist tekivad. Teisipäev algas ülikehvasti. Esimese asjana läksin lapsega nii riidu, et rohkemat enam ei oskagi ette kujutada. Ei, mitte füüsiliselt riidu. Nii madalale pole ma kunagi langenud, et kellegagi füüsiliselt kokku läheks, küll aga verbaalselt. Seda ikka juhtub. Kuigi nooremana tuli halvasti lõppenud vaidlusi palju tihedamalt ette kui suuremaks saades. Ja mitte sellepärast, et ma oleks õppinud oma suud paremini kinni hoidma ja nüüd oskan halbu sõnu paremini hammaste taga hoida. Ei. Ma oletan, et elu on mulle mind ennast selgeks õpetanud ja halbu sõnu enam ei tekigi. Kuid teisipäev polnud see päev.

Advertisements

Kooli lõpetamine

Eile oli armas trammiga linnas sõita – lapsed sisenesid korralikult riides ja tunnistused käes. “Käes” ei ole metafoor. Ma ju lõuna ajal ei teadnud, et eile tunnistusi jaotati, ma nägin neid lastel näpu vahel. Minu koolis tunnistust ei anta, aga ma jõudsin otsusele, et järgmisel aastal enam samas koolis edasi ei õpi. Põhjuseid mitu ja märke, et õige aeg oleks ära lõpetada, samuti.

Kevad kevad kevad

Kevad on raamatupidajale kõige ägedam aeg. Enamuse aastast soojendan niisama oma diivanit, mõnikord klõbistan ekselit ka, aga enamuse ajast ikka vaatan unistades lakke ja mõtlen elu üle. Kõik mu lugejad teavad, et ma olen kuldlaiskleja ja soovitan seda teistelegi. Kuigi jah, kuidas ilma stabiilse sissetulekuta hakkama saada, ma õpetada ei oska. Raamatupidamist võin õpetada, kui keegi soovib, aga mitte lähema kuu jooksul. Koduseks raamatupidajaks vist ikka sünnitakse, mitte ei õpita. Juba teismelisest saati pole mu elus kordagi olnud olukorda, et kõik raha on otsas ja tagavaraks pole midagi.

Loe mu mõtteid!

Küsimuste vastuste postituses keegi küsis mu heade ja halbade omaduste kohta ja muuhulgas mainisin, et ma oskan varjata, mida ma mõtlen, et ma ei lähe endast välja ja kui lähen, siis oskan seda hästi varjata. Tol hetkel ma pidasin seda heaks omaduseks, aga mida rohkem ma sellele mõtlen, siis pole enam üldse nii kindel, et see nii hea on. No mõnes mõttes ju on, aga too varjamine tuleb mul nii hästi välja, et ma teen seda automaatselt olukordades, kus mulle tuleks kasuks, kui mu emotsioonid välja paistaksid.

Kas täiuslikkus on kaasa sündinud või saab seda õpetada?

Sattusin täna Delfist lugema ühe lapsevanema õpetussõnu teistele lapsevanematele ja ei suutnud artiklit lõpuni lugeda, sest see tundus nii kirjutaja endaga seotud, et ma lihtsalt ei tahtnud selle emme isiklikest traumadest rohkem teada.  Kuid jutu esimene lõik rääkis kohe teemast, millega ka mina emmena kokku puutusin ja millest ma hoopis teistmoodi arvan.

100-aastased kalduvad mõnikord seniilsusesse

Lugesin Marcat ja sain aru, et täna oli normaalne nädalavahetusest kirjutada. No eks ma siis kirjuta, kuigi põhjus, miks ma ise kribada ei taibanud, on juba pealkirjas olemas. Aga alustame algusest.

Mida teha halva tujuga?

Muideks, see on üks inimese olulisemaid küsimusi, et mida sa endaga teed, kui tuju on kehv. Küsimus, millele inimene peaks oskama une pealt vastata. Te teate ikka seda väljendit, et une pealt? Kui ma koolis käisin, siis kogu aeg räägiti, et ükskord juhtub nii, et keegi õpetaja ilmub öösel su voodi kõrvale, raputab õlast ja küsib, et kui palju on 7 korda 8 ja sa pead kohe teadma, et 56, või midagi muud.