Category Archives: Emotsioon

Kas täiuslikkus on kaasa sündinud või saab seda õpetada?

Sattusin täna Delfist lugema ühe lapsevanema õpetussõnu teistele lapsevanematele ja ei suutnud artiklit lõpuni lugeda, sest see tundus nii kirjutaja endaga seotud, et ma lihtsalt ei tahtnud selle emme isiklikest traumadest rohkem teada.  Kuid jutu esimene lõik rääkis kohe teemast, millega ka mina emmena kokku puutusin ja millest ma hoopis teistmoodi arvan.

Delfi ema kirjutas, kuidas ta arvab, et lapsi peaks õpetama vigade tegemist nautima. Tal on kolm last ja kolm erinevat kogemust ja mul ainult üks. Kuid mina ei tea, milline haridus tollel emal on. Mina olen koolis õppinud sotsioloogiat, mis uurib, kuidas keskkond mõjutab inimesi ja see teema on mind ka isiklikult pikemat aega huvitanud. Kui palju on inimestes kaasasündinud omadusi ja millised omadused neile keskkond juurde kasvatab?

Minu kogemuse järgi võib kartus vigade tegemise ees olla ka kaasa sündinud. Mina ise olen sellist tüüpi, et vigasid eriti südamesse ei võta ja tänu oma pohhuismile, teen ma pidevalt erinevaid vigu. Too ema arvab, et mina olen õnnelik inimene, kuna ei põe, kui midagi viltu läheb. Nüüd on üks minu koolis õppimise teemasid endas see omadus ringi kasvatada. Kuid minu laps on esimesest eluaastast alates hoolega vigade tegemist vältinud ja mina ei ole seda talle õpetanud, issi ka mitte. Kuidas ma seda tean? Ta alustas vigade tegemise vältimist juba pisikesena, ta ei olnud nõus tegema midagi, mida ta hästi ei oska. Kõlab nagu õppimistakistus? Tegelikult mitte.

Esimene asi, kus mu laps seda rakendas, oli käima hakkamine. Teate küll kuidas beebid kõigepealt roomavad, siis käputavad nagu koerad ja siis üritavad kõndima hakata ja muutkui kukuvad? No mu laps ei hakanud enne käima, kui tal käimine päriselt välja tuli. Ta ei kukkunud, ta hoidis servadest nii kaua kinni, kuni tundis, et nüüd on tasakaal ja jalad valmis kõndimiseks. Ta oli siis juba paar kuud üle aasta vana, kui käima hakkas, normaalselt käima. Ma ei sundinud teda ka. Ma ei sundinud teda ka roomama, sest muarust on roomamine piisavalt nõme tegevus ja ta ei roomanudki. Ma olen üldse kehv sundija.

Kuid terve tema lapsepõlve ma nägin, kuidas ta ei olnud nõus asju enne tegema hakkama, kui ta oli omaette endale asja sisu selgeks teinud ja võis tehes kindal olla, et saab hästi hakkama. Tänu sellele omadusele, ei juhtunud temaga lapsepõlves üldse õnnetusi, ta ei tormanud mõtlematult ei tea kuhu, ei kukkunud üle servade, ei pistnud suhu igasugust jama jne. Nüüd on ta kakskümmend ja ta teab seda ka ise, et tal on selline omadus, et ta ei taha teha avalikult asju, mida ta veel eriti ei oska. Lõpuks ei jää midagi tegemata, vaid ta alustab siis, kui saab hakkama. Vigu ei teki nii palju.

Kuid mida saavad ema ja isa lapses kasvatada, on hirm teha vigu. Hirm, paanika, ärevus – seda saab õpetada, aga mitte vastupidi. Seda kasvatavad lapses need vanemad, kes peaaegu mitte kunagi lapse tehtuga rahul ei ole, alati on natuke veel puudu, et last kiita saaks, kuid alati on põhjus, mille eest on laps noomimise, kritiseerimise, irisemise, laituse ära teeninud. Tavaliselt pole need vanemad ka rahul sellega, kuidas ja mida nad ise teevad. Neil jagub kriitikat nii teistele kui endale. Keegi pole piisavalt hea, et kriitikast pääseda. Sellise kasvatusega võib lapsele erinevaid probleeme juurde kasvatada, nimekiri on pikk. Sinna sisse võib kuuluda ka perfektsionism, aga tavaliselt lihtsalt hulk ärevushäireid.

Kuid kõikidel asjadel on head ja halvad küljed. Mina õpin praegu käsitööd ja käsitöös on perfektsionism väga hea iseloomuomadus. Nahatöös on oluline iga millimeeter ja tihtipeale ka pool millimeetrit. Kui kaks nahka on üksteise peal ja üks neist on millimeeter viltu, näeb kogu töö välja inetu.

Ma sattusin koolis kõrvuti istuma naisega, kes on väga täpne, kõik õpetajad viimaseni kiidavad, kui korralikult on tehtud tema joonestused ja  käsitööasjad. Kuid kui tal läheb natuke midagi viltu, on ta täiesti endast väljas ja löödud. Kohe kooli alguses saime aru, miks me kõrvuti sattusime – mina saan temalt õppida, kuidas asju perfektselt teha ja tema minult, kuidas mitte miski ei suuda mu head tuju ära rikkuda. Me mõlemad oleme rahul selle omadusega, mis meil juba on olemas, aga kuldne kesktee annaks mõlemale suurema rahulolu endaga. Ega ma ka rahul ei ole, kui mul mõni asi viltu läheb, ma lihtsalt ei põe selle pärast eriti. Kuid ma oleksin õnnelik, kui kõik alati perfektselt välja tuleks.

Ma ei tea, kas mu pinginaabri perfektsionism on seotud tema kasvatusega või ei. Võimalik, et tal on see ka kaasa sündinud. Kuid ma tean, et perfektsionismi on võimalik ise õppida. Ma ei mõtle seda haiglast perfektsionismi, kus inimene ei ole rahul mitte kellegi teise tegemisega, seda iseloomuomadust ei taha endale keegi, ma loodan. Kuid kuidas teha asju väga korralikult, saab küll õppida. Mul juba enam-vähem tuleb välja.

Minu takistus asju perfektselt teha pole mitte see, et ma pole piisavalt kriitiline, vaid see, et mul on alati natuke liiga kiire. Ma tähtsustan kiirust ja aega kõrgemalt kui perfektsust. Raamatupidamisega oli mul alguses samamoodi, kuid töö õpetas, et iga viimanegi sent tuleb paika panna, või muidu on pärast suured jamad. Nüüd ma pean oma käsi samamoodi õpetama, nagu ma kunagi õpetasin oma pead, et arvutusi tuleb rahulikult ja süstemaatiliselt teha, et vigu ei tuleks.

kotid

Siin on kõrvuti minu ja pinginaabri õmmeldud kotid. Me mõlemad saime viied, aga tema kulutas selleks kõvasti rohkem närve kui mina. 

Kas teil on ka iseloomuomadusi, mida tahate endas ümber kasvada?

Advertisements

100-aastased kalduvad mõnikord seniilsusesse

Lugesin Marcat ja sain aru, et täna oli normaalne nädalavahetusest kirjutada. No eks ma siis kirjuta, kuigi põhjus, miks ma ise kribada ei taibanud, on juba pealkirjas olemas. Aga alustame algusest. Jätka lugemist

Mida teha halva tujuga?

Muideks, see on üks inimese olulisemaid küsimusi, et mida sa endaga teed, kui tuju on kehv. Küsimus, millele inimene peaks oskama une pealt vastata. Te teate ikka seda väljendit, et une pealt? Kui ma koolis käisin, siis kogu aeg räägiti, et ükskord juhtub nii, et keegi õpetaja ilmub öösel su voodi kõrvale, raputab õlast ja küsib, et kui palju on 7 korda 8 ja sa pead kohe teadma, et 56, või midagi muud. Jätka lugemist

Ei oskagi midagi tahta või soovida

Käisin eile sünnipäeval ja kahe inimesega tuli hüpoteetiline küsimus: “Milline on sinu kõige suurem soov, mida sa tahaksid?” Ja ma ei oskanud midagi tahta. Eile öösel ei oskanud ja täna olen veel jupikese samal teemal juurelnud ja ikka ei oska soovida. Ja minu suutmatus teeb mulle muret. Äkki ma petan ennast? Valetan endale, et ei taha midagi, et sügaval sisemas ikka tahan, aga ma ei oska enda mõtteid lugeda. No ma võtsin hunniku loogilisi vastuseid läbi ja ükski ei sobi, et vot nii võikski olla, et see ongi mu soov. Jätka lugemist

Sõltuvus ongi su sisemine deemon

Sõltuvused on minu teema. Ma olen siin blogis neist kirjutanud nii mitmeid kordi, et ma ei hakka linkima. Minu teema sellepärast, et ma tegelen enda sõltuvustega ja ma defineerin neid nii julmalt ja ausalt nagu nad on ära teeninud. Deemon ei ole deemon vaid sellepärast, et ta on halb, vaid sellepärast, et ta on sealjuures ka tark, osav, kaval. Sõltuvus ehitab su sisse ilusa sooja pesa ja teeb kõik, et teda sealt välja külma kätte ei aetaks. Tal on peaaegu pohhui, et soe pesa võib külmaks ja vastikuks muutuda, ikka parem kui ilma pesata. Deemon! Jätka lugemist

Mis kedagi rõõmustab

Tundub, et blogimine on palju lihtsam, kui sul läheb halvasti, see käivitab negatiivse reaktsiooni ja halva tuju otsas kirjutamine tundub lihtsam. Kuid ainult nii kaua tundub lihtsam, kuni halb tuju kestab. Ma olen halva tuju otsas kirjutanud, hiljem loen üle ja mõtlen, et poleks pidanud. Poleks pidanud, kuna tekst kukub kehvasti välja. Ime, et keegi üldse kehvasti kirjutatud juttu lugeda viitsib, aga näe ikka viitsivad. Huvitav, kas asi on eneselohutamises, et näe, kellelgi läheb veel halvemini ja nii on enda jamad väiksemad? Jätka lugemist

Jubedad unenäod loomade piinamisega

Ma nägin eelmisel nädalal kaks koledat unenägu järjest. Neljapäeval ühe ja reedel teise. Mina arvan, et unenäod annavad alateadvusest teadvusesse teateid, mis minu elus toimub. Ennustavaid unenägusid ma ei näe, või ei tea nägevat. Et unenäod selgitavad toimunud tegevusi ja mõtteid. Minu suurim isiklik vastuolu teadvusega on alates sügisest olnud see, et ma läksin nahakunsti õppima. Praeguseks olen ma oma mure teadlikult tagasi surunud, kuna peamine nahk, millest saab ilusat nahakunsti teha, on veisenahk ja keegi ei kasvata lehmi naha pärast. Ehk kui inimesed lõpetavad piimatoodete ja veiseliha söömise, lõpeb ka nahakunst ära. Ehk praegu on nahakunst tegevus, mis aitab a la jäätmeid kenasti ära kasutada. Väga viisakas selgitus. Jätka lugemist