Kuidas nohu ninna saab

Teate seda vanarahvast, kes oli tark ja pani oma teadmised huvitavatesse lausetesse, mida vanasõnadeks kutsutakse? Ma ei ole folklorist, aga olen viimasel ajal tihtipeale mõelnud, et vanarahvas teadis palju, kuid täiesti teisi asju kui praegune rahvas. Ma pakun, et paarsada aastat tagasi teadsid inimesed, kuidas erinevad haigused inimestele külge hakkavad. Nende ravimismeetodid oli küll vähemefektiivsed kui praegusel ajal, aga nad oskasid haiguseid vajadusel vältida.

Muideks, igaüks, kes on näiteks sugupuud uurinud (ehk vanade eestlaste eluaastaid) teab, et jutt, kuidas eestlased surid vanasti noorelt, peab paika vaid osaliselt. Jah, laste suremus oli väga suur, ehk keskmine oli palju madalam kui nüüd, aga paljud inimesed elasid ka väga vanaks, kuigi haiglaid matsidele küll ei olnud. Inimesed pidid ise targad olema, et ellu jääda. Looduslik valik töötas päriselt.

Kuna kirjutada matsid ei osanud, siis panid nad oma tarkused hästikõlavatesse lausetesse ehk vanasõnadesse. Kuid vanasõnu saab tõlkida mitut moodi. Mina pakun, et imelike kehaosadest rääkivate väljendite taga on tihtipeale hoopis haiguste põhjuste vihje. See on puhtalt minu isiklik arvamus, ma ei ole seda mujalt lugenud. Võimalik, et sellest on varem ka kuskil räägitud, aga ma kavatsen blogida ainult enda mõtet. Kuna kohvijutuga juhtus nii, et mõned inimesed arvasid, et ma kuulutan maailmalõputõde, siis teadke, et praegune jutt on sama hästi kui fantaasia. Fantaasia mu lemmikteemadel.

Minu tervisega seonduv huviobjekt on viimasel ajal mu nina. Peamiselt need kummalised aevastushood, mis tulevad täiesti ootamatult külla, toodavad hulga tatti ja kaovad sama kiirelt ehk umbes 10 mintsa pärast. Allergia, ütleb tänapäeva meditsiin. “Aga kust tuleb allergia?” Tahan mina teada. Miks ühel on allergia ja teisel pole? “Organism on vastuvõtlikum,” luuletab arst ja ei mõtle, et miks vastuvõtlikum. Ja keegi ka arstilt ei küsi, et miks, sest lääne meditsiin ei tea põhjuseid, vaid likvideerib keemia ja noaga tagajärgi.

Kuna ajakirjanduses räägitakse, et posijad ei lase inimesi operatsioonidele ja inimesed surevad tänu usule nõidadesse, siis mina ei ole posija ja ma ei kirjuta siin praegu ravimisest ei halba ega head. Ma ei ole öelnud, et tabletid ja operatsioonid on ebavajalikud. Ma tahan teada, kust haigused tulevad.

Ainus, mis ma siiani olen välja mõelnud, on et nohu tuleb kadedusest. Aga see ei tundu väga tõepärane olevat. Ma ei suuda endas alati kadedusmõtet leida, kui nohu kallale tuleb. Midagi muud peab veel olema. No ja nii ma läksin täna http://www.folklore.ee lehele ja otsisin sealt “nina”, et meelde tuletada, mida vanarahvas nina kohta imelikku ütles.

Siin on tulemused:

Nina norgu laskma – kurvastama

Nina kirtsus – rahulolematu olema

Nina peale viskama, nina peale kirjutama, nina alla hõõruma – kritiseerima

Nina hõlma alla pistma – häbenema. Kuigi häbenemisega on pigem ikka, et häbene silmad peast.

Ja tavaliselt räägitakse tatisest ninast seoses sellega, et tegemist on alles noore ja rumala inimesega, kel on ninaalune tatine. Tihtipeale polegi tegemist vanuseliselt noore inimesega, vaid kellegagi, kes teiste arvates rumalalt käitub ja keda on vaja paika panna.

Kuhu ma nüüd oma jutuga jõudsin? Ma pakun välja teooria, et inimesed, kes on kurvad (nina norgus) või pole millegagi rahul (nina kirtsus) võivad endale nohu külge korjata.  Eriti hästi tuleb nohu veel siis, kui teised neid liigselt lapsikuse eest kritiseerivad. Kas minu teooria ka paika peab, tuleb alles järgi uurida. Kui kellelgi on midagi haakuvat öelda, ootan huviga.

Eluraskused jätavad näkku koledaid jälgi

Ma arvasin, et ma ei taha kirjutada selle nädala kõige koledamast asjast. Sellest kuidas üks minust umbes kümme aastat noorem blogija vaatas EBA pilte netist ja leidis: “Kui ma EBA piltidel Manjanat nägin, siis pidin tõdema, et ma näen sama jube välja. Selline äraaetud näoga, väsinud olemisega, kõik elumured näkku kirjutatud. Ma päris kindlalt ei tea, aga me oleme vist enamvähem samas vanuseklassis naised.” Kui ma selle lõigu FB-sse kopeerisin, siis paljud mu tuttavad ja lugejad leidsid, et see on hea nali. Mulle läks aga hinge, sest füüsilise vananemisega on raske leppida ja ma ju ka ei tea, kuidas ma teistele paistan. Mis siis, et minuarvates on mu elu suhteliselt lillepidu.

Kuid siis kirjutas Ritsik raskest elust ja püstitas küsimuse, et kas sinu elu on olnud raske, või on kõik lihtsalt tulnud. Hakkas tunduma, et äkki ma optimistina ikka hindan midagi valesti. Äkki ma näen oma elu lihtsana, aga tegelikult pigistan silmad kinni kui raskuseid näen?

Kõige lihtsam on vastata küsimusele lapse kasvatamise kohta. Ühe lapse kasvatamine ei ole keeruline. Kuna ma olen ise ka üksinda kasvanud, siis ma ei saa aru, miks inimesed üldse rohkem lapsi tahavad. Mul tuli esimene nii hästi välja, et mingit vajadust polnud veel lapsi saada. Lapse isal on vend ka, aga ka tema teadis kindlalt, et rohkem ei taha, sest tema lapsepõlv vennaga möödus ainult kaklemises ja tema oli nõrgem.

Meie laps on kogu aeg terve olnud. Välja arvatud üks aasta teismelisena, kui tekkis kilpnäärme alatalitus, mille kohta öeldakse, et see ei parane kunagi. Lääne arstiteadus! Mina leidsin selle tekkimisele põhjuse oma nn. ebateadusestest ja kui põhjus oli kadunud, oli ka laps terve. Uskuge või ärge uskuge, nüüd on ta jälle aasta täiesti terve ja usub mu esoteerikajutte pisut rohkem. Et lapse kasvatamine on olnud puhas armastus ja õpetanud ka mulle, mida see tähendab.

Teine probleem, millega inimesed maadlevad, on elukoht. Ma olen terve oma täiskasvanuea elanud Tallinna kesklinnas. Mitmetes erinevates korterites, iga järgmine eelmisest nõks parem. Kuna kesklinna korterid on jube kallid, olen ma ainult noorena mõelnud, et peaks omale kinnisvara soetama, aga see mõte oli vaid fantaasia, sest arvutused näitavad, et kõigi mugavustega normaalse suurusega kesklinna korteri ostmiseks tuleb end segaseks töötata. Üürikorter on hoopis lihtsam. Jah, mõnikord peab kolima, aga see võtab ainult natuke aega ja järgmine üürikas on ju alati parem olnud.

Nüüd ma jõuangi töö juurde. Ma tulin 17-aastasena Tallinna ja õppisin raamatupidajaks. Peale kooli said kõik suunamise peale minu. Mina pidin töökoha otsima. Täiesti juhuslikult leidsin ka. Kui ma nüüd tagasi vaatan, siis ma olen alati töökohta vahetanud siis, kui seal on rutiinseks läinud. Kõik head uued kohad olen leidnud tuttavate kaudu. Tavaliselt on olnud selleks tuttavaks mõne eelmise töökoha sekretär, kellega ma olen sõbrustanud. Kõige hullem oli peale sünnituspuhkust tagasi tööle minemine, sest seal oli uus ülemus oma tuttava raamatupidajaga, kellega nad koos rikka MTÜ tagant varastasid ja mind tagasi ei tahtnud. Käisin töövaidluskomisjonis, sain kompensatsiooniks poole aasta palga ja leidsin päris kiirelt tutvuse kaudu uue töökoha. Mõne halli karva ma selle paari kuuga ikka sain.

Kuna raamatupidajatele ikka pakutakse, et tee mulle natuke raamatupidamist, siis on oma firma tegemine tuli kuidagi kogemata. Vahepeal arvasin, et peaksin audiitoriks pürgima ja läksin selletarbeks ülikooli. Ülikoolides veetsin enamuse oma 30-ndatest, aga kooli kõrvalt oli keeruline tööl käia, nii ma hakkasingi pigem oma firma alt tööle. Peale magistri lõpetamist üritasin tööle kandideerida, et värskeid oskusi rakendada, aga keegi ei tahtnud mind: imelikult vana, liiga kõrgelt haritud, aga tööl käis viimati mitu aastat tagasi. No kui ei taha, pole vajagi, olen omaette tark ja haritud. Audiitoriks tahtmine läks ka üle, liiga palju pingutamist ja seda ainult raha nimel.

Oma firma alt töötamine on natuke närviline siis, kui kliente veel eriti palju ei ole ja mõne ära kadumine tekitab rahakotti augu. Enamuse kliente olen ma saanud läbi oma firma kodulehekülje. Võõrad inimesed helistavad või kirjutavad ja küsivad, kas ma raha tahan. Ma, tavaliselt, tahan. Elu on näidanud, et kui keegi kaob ära, siis varsti tuleb mitu keegit asemele. Mulle meeldib uute klientidega tutvumine. Näeb nii palju erinevaid huvitavaid inimesi ja saab teada, kuidas nad raha teenivad ja mida nad üldse elust arvavad. Mulle vaheldus sobib.

Oma firmaga töötamine tähendab ka seda, et ma teen tööd millal tahan. Tavaliselt ma magan lõunani, sest ma ei ole kunagi hommikuse tõusmisega olnud. Mõnikord nädala lõpus tagasi vaadates olen leidnud, et sel nädalal ma tööd ei teinudki. Siis on natuke imelik, et kuidas ikka nii tohib. Aga kuna kodus töötamisega ei kaasne mingeid kulusid, siis on kõik hästi. Raamatupidajana pole ma kunagi elus kuu lõpus rahatu olnud, mu kodune raamatupidamine on korras ja kasumis, milleks siis liigselt põdeda. Mul ei ole kunagi unevõlgu, sest kui ma ühe öö pidutsen, siis ma võin järgmise päeva magada.

Nüüd on jäänud veel üle suhete valdkond. Kuigi mul praegu kedagi ei ole, ei oska ma sel teemal ka kurta. Mul on tunne, et ma ei tahagi väga kedagi, sest ei ole seda auku südames, mida täitma peaks. Seksipakkumisi ikka laekub, aeg-ajalt võtan vastu, aeg-ajalt mitte, oleneb inimesest. Tegelikult on olnud ka suhtepakkumisi, aga ma tahaks ainult tõelist printsi valgel hobusel. Hobune võiks ka väga tubli ja südamlik olla. Vist.

Halvad minevikusuhted olid nooruses, enne seda kui ma lapse isaga kohtusin. Seal oli küll palju nõmedusi, mida ma nooruserumaluses tegin, aga ma ei usu, et need mu näkku jälgi jätsid. Kui ma lapse isaga kohtusin, siis ma arvasin, et ma olen maailma kõige õnnelikum inimene, mul on maailma parim suhe ja parim mees. Umbes 15 aastaga läks see tunne ära ja kuna me seda uuesti tekitada ei osanud, kolisime lahku. Praegu saame täiesti normaalselt läbi. Näiteks laenab ta mulle aeg-ajalt autot, kui mul kuskile sõita on vaja ja kui kohtume ja on aega, siis lobiseme pikalt.

Sorry, et ma nii pika isikliku postituse tegin! Tegelikult ei suutnud ma ka selle kirjutamise käigus neid eluraskusi avastada, milles ma silma kinni pigistan. Mul ei ole ühtegi tervisehäda ja perearst on sellega nõus. Ma pakun, et mulle ei ole eluraskusi näkku kirjutatud ja hallid juuksed värvin regulaarselt üle. Ilmselt too blogija peegeldas mind vaadates ennast ja ma ei peaks end halvasti tundma, vaid hoopis kaasa tundma.

Kui seiklushimuline sa oled? Testi end!

Mu üle-eelmine postitus tark olemisest, sai vist pisut keeruline. Ainult mu põhilised kommenteerijad kommenteerisid ja, tundub, et nad kommenteerisid ka vaid minu rõõmustamiseks. Igatahes tegelen ma ikka veel sama küsimusega ja nüüd ma leidsin netist mitu testi, et pilt numbritega selgemaks pühkida.

Hüpnoos – hea või halb?

Pühapäeval näidati telkus eesti hüpnotisööri Maris Saarega tehtud meelelahutussaadet. Ma vaatasin seda teatud ettevaatusega, sest ma usun hüpnoosi, aga ma ei usu, et hüpnoos on midagi läbinisti toredat või lihtsalt meelelahutus. Hüpnoos on väga tõsine asi, millest eriti palju ei teata. Ja kuna ei teata, on see veel ohtlikum.

Prooviabielu 50 halli varjundit

Täna oli TV3-st Prooviabielu teine osa ja esmaspäeval käisin ma kinos “50 tumedamat varjundit” vaatamas. Teate, mis neis kahes ekraaniseebis on sarnast? Mõlemad räägivad vägivaldsest suhtest, aga hallides varjundites on lihvitud moosivahune muinasjutuvariant ja Prooviabielu Heleni ja Kalvi-Kalle suhe on selle maavillane kodukootud versioon.

Ilus lapsepõlvemälestus

VV naine kirjutab tavaliselt kuidas tal on halb ja paha olla, aga nüüd kirjutas ta teraapiast ja kuidas terapeut küsis, milline on ta lapsepõlvest ilus mälestus. Temale meenus kuidas nad emaga koos laulsid.

Pereteraapia. Kõik sõltuvad üksteisest. Vägivald on lahendus

Nagu ma eelmisestes postitustes lubasin, kirjutan nüüd kuidas süsteemiteooria perekonda lahkab. Ressursi- ja vahetusteoreetikud lähenesid perekonnale väga individualistlikult.  Nad vaatasid kuidas inimene üksinda arvutab kokku oma väärtuse ja vastavalt sellele uurib, kas teine tema nõudmistele vastab või mitte. Süsteemiteoreetikud arvestavad perekonda kui süsteemi, kus kõik liikmed on omavahel sõltuvuses. Seda teooriat reklaamitakse kui peamist pereteraapia abivahendit. Mulle see teooria väga ei meeldi, kuna see kõlab pisut liiga konservatiivselt ja nõuab osalistelt kole palju iseenda muutmist, mis enamusele meist on suht võimatu.