Kuidas sõnajalaõit leida

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis ma pole kunagi ühtegi sõnajalaõit leidnud. Jaaniussikesi olen, neid meil maal leidus, aga ma ei mäleta, kas ma roheliselt sätendava tagumikuga loomi just pööriööl kohtasin. Enamus mu jaanipäevi on üldse suhteliselt jamad olnud, eriti noorena. Kooli ajal käisin alati kohalikul jaanitulel ja mul polnud kunagi sel ajal oma poissi  ja jube kurb oli, sest mõnel teisel ju oli. Eelmine jaanipäev oli väga mõnus, nagu ma ka teile kõik ilusti ära kirjutasin. Kuid ka tollel jaanipäeval mul oma poissi/meest ei olnud, lihtsalt palju toredaid sõpru. Sel aastal on plaanis sama seltskonnaga samasse kohta minna. Kuid tegelikult ei tahtnud ma üldse jaanipäevast kirjutada, sest pööriöö nõidumine pole mul kunagi õnnestunud. Erinevalt muust maagiast.

Mulle meeldib igasugune esoteerika, mis minu plaanidega sobib. Ma usun imedesse mõõdukalt ja üritan üle kontrollida, kas töötab. Mõnikord töötab, mõnikord mitte. Sõnajalaõie leidmine on metafoor armastuse leidmise kohta ja ma olen vist terve elu armastust otsinud. Vahepeal olen leidnud ka ja siis jälle ära kaotanud. Kuigi ma tavaliselt ei kaota asju. Minu jaoks on armastus suhteliselt roosamannavahuline tunne, praktilist lähenemist on umbes nii palju, mis füüsilisse külge puutub. Ülejäänu on kõik puhas ulme ja liblikad kõhus.

Kuna praegu on kristallid jube popid asjad, siis kõik vast teavad, et roosa kvarts on too kivi, millega romantikat enda juurde meelitada. Olen proovinud. Mul on kõrvarõngad roosa kvartsiga. Ei tööta. Erinevalt ühetedest teistest kõrvarõngastest, mis seksi ligi tõmbavad. Nendega on alati tähelepanu tagatud. Kusjuures roosa kvartsiga kõrvarõngad on ilusamad, aga karneool minu puhul töötab. Karneool pidavat ka raha ligi meelitama, seda külge ma ei tea, aga seksikamaks teeb küll.

Kuid ka kividest ei tahtnud ma kirjutada. Mul on lugu tolle pildiga, mida te allpool näete. Lugu sai alguse 24. aprillil sel aastal, kui Morgie kirjutas oma blogis, kuidas ta pojengipildi joonistas. Morgie ongi kunstnik, joonistab igasuguseid asju, aga selgus, et pojengil pidavat imevõimed olema. Guugeldasin ja leidsin, et jah, juba Feng shui räägib, et pojengid sümboliseerivad armastust ja abielu. Tore, leidsin mina. Kirjutasin Morgiele kommentaari ka, et hakkan pojengipilti joonistama. Joonistamine on ju mõnus tegevus ja kui sellest võib veel ulmelist kasu tõusta, siis miks ei.

Samal päeval ma kindlasti ei alustanud, kuid ma mõtlesin välja, et ma tahan seda pilti vesivärvidega teha. Ma pole kunagi akvarelle maalinud. No tegelikult maalisin ma üldse rohkem teismelisena ja kahekümnendate alguses. Igatahes ostsin ma endale Selverist suhteliselt suvalised vesivärvid ja tegin lillemaaliga algust. Pool joonistasin valmis ja siis jäi pilt lauale ootama, millal ma edasi joonistada viitsin ja siis see juhtuski. Saate aru, ma olin ainult pooled pojengid valmis teinud, kui läksin kohtingule inimesega, kelle kohta ma võin nüüd öelda, et mul on suhe. Pildiga alustamisest oli möödunud paar nädalat ja juba töötas! Võimalik, et kõik oli kokkusattumus, ma ei tea. Toda meest ma tundsin juba 24. aprillil ka, ta meeldis mulle küll, aga meie vahel ei olnud midagi. Ma isegi ei mõelnud, et midagi võiks tulla.

Täna otsustasin, et lõpetan pildi ära ja panen seinale. Ma ei tea, kas lõpetamine ja seinale riputamine ka kuidagi kuskile mõjub, aga poolikud asjad närivad hinge ja ootavad lõpetamist. Täna hommikul tegin valmis. Siin ta on, enne riputamist. Eelmise EBA auhinna raamis, sest sel aastal sain ju uue.

Advertisements

Kristallid võivad südame pahaks ajada

Ma käisin eelmisel nädalal Kristallikojas. Juba enne minekut olin näinud selgeltnägijate saadet, kuidas nad seal käisid ja lugenud Marimelli pikka ja kiitvat üllitist.  Midagi oli meie külastustes sarnast ja midagi täiesti erinevat. Üritan oma nõtrade näppudega võimalikult kauni ülevaate koostada, kuigi ma ei teeninud tolle külaskäiguga midagi. Kuid ma ka ei maksnud midagi, kuna mu sõbrants sai selle ühelt tuttavalt, kes ise ei saanud minna ja oli selle ka tasuta saanud.

Ennustame mu järgmist aastat. Kaartidega

Eelmine postitus kontrollis kuidas mu ennustamine selleks aastaks töötas. Et järgmistel jõuludel saaks sama teha, teen nüüd ennustuse 2018. aastaks. Kuna eelmine ennustus oli muusikaga ja läks täiesti puusse, siis nüüd kasutan jälle kaarte. Kuigi ega mul kaardid ka väga ladusalt ei jookse. Nad seisvad kogu aeg laual, aga alati kui ennustan, läheb kõik viltu. Kuid kas see tähendab, et ma viskan nad nurka? Ei, ma kasutan neid täna. Küsimused panen kokku eelmistest aastatest. Leidsin 9 küsimust ja laon välja 9 kaarti.

Mida koertelt ja kassidelt õppida saab

Mulle meeldivad mõttemängud. Mäng, kus kujutad ette mingit olukorda, mida tegelikult ei ole ega tule ja siis mängid läbi, mis juhtub ühel või teisel tingimusel. Ma elan ikka selle hingede hauataguse elu raamatu vaimus. Täna jõudsin oma mõttemänguga taassündide teemal ühte punkti, kus tundus, et võiks kirja panna. Kellegagi arutada oleks ka mõnus, aga laps on Tartus ja kedagi teist nii head pole ka käepärast. Jääte teie, mu kannatlikud lugejad.

Surmast, karmast, hingesugulastest

Minu surmajutu kommentaarides soovitas Mia mul lugeda raamatut, mis tema jaoks muutis mõtteviisi surmahirmust – Hinge rännak. Kuna raamatukogu oli kinni, siis ma mitu päeva seda raamatut kätte ei saanud, kui esimese hooga lugesin netist läbi raamatu “Elu pärast elu“, mille lugemine tekitas veel suuremat huvi teada saada, mida võiks too Hinge rännak veel kirjutada. Nüüd on mul see lõpuks läbi ja lisaks võtsin veel samalt autorilt “Eludevaheline elu“, mida ma praegu loen, aga mis sisuliselt täpsustab tema eelmist raamatut, mis oli, ilmselgelt, ülimenukas.

Küünte kuju ja inimese iseloom

Mulle meeldib hiromantia, ehk inimese iseloomu ja elukäigu seostamine tema kätega. Käejoonte lugemine on peenike töö, sest neid jooni on hunnikute kaupa ja kui juba natuke on joon ühele või teisele poole, on kohe uus tähendus. Kuid peale joonte võib uurida ka teisi kätega kaasnevaid osasid, nagu näiteks küüsi ja nende kuju.

Marilyn Kerro suhteprobleemid ja muud selgeltnägijad

Mulle meeldivad selgeltnägijate saated. Teate küll. Praegu vaatan korraga Eesti ja Venemaa saadet. Mis vahe on kahel saatel, kirjutasin juba eelmisel aastal. Eero Liiv saatejuhina mulle ikka üldse ei meeldi. Sel aastal häirib mind tema kätega vehkimine. Ma ise vehin ka rääkides kätega ja mul pole midagi kätega rääkijate vastu, aga Eero vehkimine ei meeldi. Umbes nagu ta valetaks. Ta käeliigutused ei ole loomulikud, ta nagu liigutaks neid teadlikult, sest nii on vahva. Huvitav, mida see minu kohta ütleb? Ja lisaks ei meeldi mulle kuidas ta saates osalejate vastu sümpaatiat ja antipaatiat välja näitab. jah, väljanäidata võib, aga kui keegi ei meeldi, siis mõnitamine ehk nagu eestlased ütlevad – irooniline naljasoon, hoidku oma “sõprade” tarbeks.