Kuidas kliendiga keldrisse sattuda

Täna juhtus minuga kummaline lugu. No mitte nüüd nii kummaline, et sellest elu24 nupu saaks kirjutada, aga minu jaoks kummaline. Hea lugu. Lugu, mis näitab, et alati ei peagi jubedalt pingutama, vaid mõned asjad juhtuvad ka lihtsalt ja rabelemata. Jutt neile, kes arvavad, et enda firma tegemine ja klientide leidmine on kohutavalt raske töö, mida peab kogu aeg hambad ristis rabama. Ei ole alati nii.

Advertisements

Vaatan tulevikku ja minevikku

Täna Facebooki sisenedes pakuti, et kas ma tahaksin oma suvepiltide kokkuvõtet teiste seinale läbustada. Jah, täpselt niisugustes sõnastuses see pakkumine just polnud, aga mu FB pole eesti keeles ka, seega ma võin tõlkida just täpselt nii, nagu ma tunnen. Ja ma tunnen, et samade piltide korduv postitamine on läbustamine. Kui mind kellegi minevik huvitab, siis ma lähen ja stalgin ta fotoalbumit.

Minu toalilled. Pildid!

Õues on kaunis suvi, päike lõõskab ja inimesed postitavad oma aiast imekauneid pilte. Mul ei ole oma aeda millega uhkustada. Eile aga leidsin, et keegi oli oma kaktustest mandala-fotosid teinud ja näitas blogis neid. Ma ei suuda enam leida, kes ta oli, aga õhtul voodis tuli mul mõte, et mul on ju ka kaktused ja mitte ainult. Mul on neli suurt aknalauda, mis on kõik kenasti lillepotte täis topitud. Lisaks veel seinariiul ja magamistoas on mul umbes 30-aastane imelik kummipuu. Imelik oma kuju poolest. Kui näiteks Kreeka tänavatel kasvavad kummipuud nagu meil paplid, normaalse puu moodi, taevapoole, siis minu kummipuu kasvab peamiselt horisontaalis. Magamistoas ongi tavapärane horisontaalne olla, mu lilled on minuga hästi kohandunud, aga ega see kohe nii ei olnud.

Keskturul homseks kleiti otsimas

“Täna on küll viimane päev, millal blogiauhindade peoks veel kleiti osta,” leidsin umbes kahe paiku ja seadsin sammud Keskturule. Kuna mu eelmine pildipostitus Sikupillis käimisest leidis kuuma vastuvõtu, siis mõtlesin kohe, et järgmise samasuguse teen Keskturust. Keskturg on väga vahva koht ja kleidi ostmiseks on seal väga erilised võimalused.

Kuidas ma täna poes käisin. Pildid!!!

Kunagi ma kurtsin blogis, et ma üldse ei saa aru, miks inimesed pildipostitusi teevad. Teate, vanasti nii ei olnud. Oli komme, et blogipostituse juurde pannakse üks foto või mitteühtegi fotot. Nagu ajaleheski, et üks foto. Ajalehed pole sellest kombest siiani väga üle saanud.  Kuid nüüd pannakse postitustesse palju pilte.

Foto- ja meesteblogidest

Kui ma regulaarselt kuuajase vahega juukseid ei värvi, siis tuleb välja, sentimeetrise tükina, et mul on peas kole palju halle juukseid. Mõnikord ma võtan oma pea ja näitan tuttavatele, et näe vaadake. “Te ikka teate vanasõna, et hallpead austa?!” Õnneks pole aastad päris tühjalt mööda vihisenud ja mäluga on ka päris hästi. Nii ma saan noorematele jutustada lugusid, et teate ka, mis vanasti oli. Täiesti imelised asjad olid.

Minu instagrammilemmikud kassist meesteni

Need, kes Instagrammiusku veel astunud pole, ei tea, mida ma tunnen, kui seal pilte lappan. Kuna telefonis on pildid liiga väikesed, vaatan neid tavaliselt oma läpakas. Kuid läpakas ei lähe videod ise tööle ja ma alati klikkida ei viitsi. Ehk liikuvat pilti vaatan harva. Ma naudin fotosid ja täna tahan tutvustada valitud lemmikuid.