Keskturul homseks kleiti otsimas

“Täna on küll viimane päev, millal blogiauhindade peoks veel kleiti osta,” leidsin umbes kahe paiku ja seadsin sammud Keskturule. Kuna mu eelmine pildipostitus Sikupillis käimisest leidis kuuma vastuvõtu, siis mõtlesin kohe, et järgmise samasuguse teen Keskturust. Keskturg on väga vahva koht ja kleidi ostmiseks on seal väga erilised võimalused.

Uued lipsud mõnede pärlitega

Mul hakkab laps gümnaasiumi lõpetama. Viimane eksam on veel jäänud, riigieksamite tulemusi veel pole. Eile hilja õhtul oli netis alarm, et eesti keele eksami tulemused juba tulevad, aga see oli valehäire. Keegi oli hindeid üles riputanud, kuigi need polnud veel lõplikud. Ilmselt tuleb ikka veel oodata. Kuid ma ei tahtnud hinnetest kirjutada, vaid hoopis lõpetamisest ja riietest.

Kuidas rõõm uutest kaltsudest võib kurbuseks muutuda

Reede puhul kirjutan täna kergemal teemal – kaltsukatuurist, mis esmapilgul läks täiega aia taha. Kolmapäeval paistis päike ja kuna Keskturu kaltsukas on suht lahtise taeva all, tundsin äkilist vajadust teiste vanu riideid sorteerida. Algne plaan oli leida mõni nööpidega pluus, mille varrukad oleksid kas pikad või lühikesed, mitte nagu enamustel mu pluusidel – poolde käsivarde ja kui kampsuni selga paned, lähevad ebamäärasesse kohta hunnikusse.

Beyoncé alukad maksid 95 dollarit

Ma päris täpselt ei kujuta ette, kes mu blogi loevad, aga loodetavasti on ka neid, kes nägid eelmisel nädalal fotot rasedast Beyoncé’st. See pilt, kus tal on loor ja tagumisel taustal lillevanik. Seda loori ja lilli on meie blogijad juba arvustanud, aga mind huvitab hoopis tema pesu. Pesu, mis näeb väga imelik välja, aga tegelikult on hirmkallis.

Kas koid on väljasurnud?

Käisime täna lapsega Ülemistes. Tal on sel talvel tekkinud huvi teistsuguse garderoobi järgi, kui ta aastaid on kandnud ja täna käisime pikka musta printsessilõikelist mantlit otsimas. Ma olin peaaegu kindel, et täpselt sellist, nagu ta soovib, me küll ei leia.

Jaanuar on ideaalne kuu šoppamiseks, kuna poed on inimestest tühjad ja allahindlused korralikud. Kõlab julmalt, aga eestlased on aastatega palju vaesemaks jäänud, veel mõned aastad tagasi ei olnud toidupoed kuu lõpus ja kõik poed jaanuaris inimestest hõredad. Või olen ma ise paremini üldist vaesust märkama hakanud, kuna ma ise olen ka vaesem kui vanasti. Ma ei pea enda puhul silmas seda, et üksikema on majanduslikult keerulisem olla, kui kahekesi last kasvatada. Seda niikuinii.

Mis halvasti see uuesti. Uus müts

Ma kaotasin reede öösel kõrtsis mütsi ära. Tegelikult mina ei kaotanud, vaid hoopis üks mees kaotas minu mütsi ära. Kõlab jube imelikult, aga oligi imelik. Või totter. Natuke kurb ka, sest see oli mu lemmikmüts, mida ma juba mitu talve kandsin.

Aga müts kadus ära nii, et ma panin ta koos kinnastega taskusse, salli panin varrukasse ja jope jätsin aknalauale. Kohas jäetakse üleriided aknalauale, toolile, puuriidale või toru külge kruvi otsa. Mu tuttav nägi ka, kuhu ma jope jätsin ja mäletas seda, kui ma mõne aja pärast jopet võtma läksin ja see oli ära kadunud. Mu oranž sall oli aknalaual, aga kõik muu oli läinud. Kuna mul oli reedel must jope, siis oli aknalaual veel kolm musta jopet, aga minu oma mitte. Alguses ma arvasin, et keegi aknalauajope omanik ajas segamini, aga nende omanikud istusid kõik kenasti kõrtsis. Ma olin suht masendunud, sest koduvõtmed olid jope taskus.

80 sendiga üleni riidesse

Eile oli Keskturule minekuks lausa kaks põhjust. Esiteks ma arvasin, et Keskturul võiks olla parem erinevate teede valik kui poes ja teiseks tahtsin ma kaltsukalettidelt ühte kampsunit leida.

Turul oli tõesti suur valik erinevate kirjadega teesid: rohelised, mustad, kirjud, punane. Ma ostsin musta tee. Sri Lankalt. Ei midagi erilist. Oleks ikka võinud punase tee osta, aga ma ei tea, mis see on. Tundub, et sel korral ma nii ruttu uut kohvipakki ostma ei lähe, sest teede maailm on hoopis mitmekesisem.