Kuidas vanamutte lahterdada

Sattusin lugema Ebapärlikarbi postitust, kuidas ta planeerib 40-aastaselt mutistuda ja eakohaselt riietuma hakata. Jäin mõtlema, et äkki peaks ikka EBA-le eakohase kleidi selga panema. Selle, mille ma eelmiseks kevadeks lapse koolilõpuks endale õmblesin ja kordagi kandnud pole, sest ma ei ole korralike kleitide kandjat tüüpi. Noorena ma kandsin kleite, aga need olid kõik pigem pisut litsakad, sest ideaalne figuur lausa nõudis demomist ja “provokatsioon” oli mu keskmine nimi. Too eelmisel aastal õmmeldud kleit on viisaka pikkusega ja ei liibu, aga on piisavalt värviline.

Advertisements

Oma stiil ja mida teised küll mõtlevad

Lugesin Murca postitust, kus ta kirjutas, nagu alati, kõigest. Ta küsis, et kas mul on oma stiil. No ega ta, tegelikult, ei pidanud silmas minu meeldivat isikut, aga ta kohe oskab kõnetada. Ma ju ka elan Tallinnas ja võin olla natuke hirmutav. Ootamatusi on mul sees küll. Teiste jaoks, ma arvan, enda jaoks eriti mitte. Kuid ma arvasin, et tal on kommentaare juba mitu, kirjutan hoopis isikliku postituse.

Meeste kotid lähevad moodi, juhhuu!

Minust on saanud kotihuviline. Tõeliselt imelik kotihuviline, sest mul endal on kottidega kehvasti – neid nagu eriti ei olegi. Ei mingis mõttes. Koti ostmise vajadus puudub mul täielikult. Aga ma loen jutte, mis räägivad kottidest ja vaatan kotipilte ja mõtlen neist. Kirjutan ka.

Brändikott, mida järgi ei tee

Eveliis kirjutab aegajalt moebrändidest. No teda huvitab ja ta teab neid riietevärke. Ma tean temast tunduvalt vähem. Nii palju tean, mida Insta mulle näitab. Ma jälgin seal mõningaid tuntumaid firmasid, kes väga tüütuks pole muutunud. Tüütuks muutuvad need, kel on kuskil moedemm ja siis nad postitavad üle kümne pildi järjest. Siis lähen vaatan, kas nende lehe viimastel piltidel on mõni kott või ei. Kotti pole – adjöö! Ehk ma olen muutunud eriti innukaks kotihuviliseks. Ja kui Eveliis kirjutas brändikottidest, tuli mulle üks kott meelde: Chanel 2.55. 

Lihtsa mütsi kudumine

Nagu talv kohale jõuab, tekib minul soov kududa. Päris imelik. Septembris tundub, et kudumine on ülinõme tegevus ja novembriks on see emotsioon ununenud ja tekib kahtlane tahtmine varrastega lõnga punuda. Eelmisel nädalal see muundumine lõpule jõudiski ja ma uurisin oma lõngade kilekotti ja leidsin sealt kollase lõnga, mis mul eelmise aasta kudumispalavikust üle jäi. Eelmisel talvel ma kudusin selle sallkrae, mida ka pildil näha saab.

Keskturul homseks kleiti otsimas

“Täna on küll viimane päev, millal blogiauhindade peoks veel kleiti osta,” leidsin umbes kahe paiku ja seadsin sammud Keskturule. Kuna mu eelmine pildipostitus Sikupillis käimisest leidis kuuma vastuvõtu, siis mõtlesin kohe, et järgmise samasuguse teen Keskturust. Keskturg on väga vahva koht ja kleidi ostmiseks on seal väga erilised võimalused.

Uued lipsud mõnede pärlitega

Mul hakkab laps gümnaasiumi lõpetama. Viimane eksam on veel jäänud, riigieksamite tulemusi veel pole. Eile hilja õhtul oli netis alarm, et eesti keele eksami tulemused juba tulevad, aga see oli valehäire. Keegi oli hindeid üles riputanud, kuigi need polnud veel lõplikud. Ilmselt tuleb ikka veel oodata. Kuid ma ei tahtnud hinnetest kirjutada, vaid hoopis lõpetamisest ja riietest.