Category Archives: Ideoloogia

Veganlus kui ainus põhjendatud elustiil

Ma olen varem blogis veganlusest kirjutanud. Natuke. Seda, et ma saan sellest väga hästi aru, aga ma ise ei ole vegan, sest ma olen liiga nõrk. Eile lugedes neid jutte, mis seoses tolle ebaõnnestunud neti-veganiga üles tõusid, mõtlesin järgi ja leidsin, et tegelikult olen ma hoopis liiga tugev, et olla vegan. Tugev selles mõttes, mida saab seletada kui kalk, tundetu, ratsionaalne. Sest tegelikult on veganlus ainus elustiil, mis on konkreetselt põhjendatud.  Vajadus veganiks hakata tekib, sest teisiti pole ühel hetkel võimalik. Vegan kui teadlik elustiil võib alguse saada ka ratsionaalsest otsusest, aga tavalisem on inimese tundlikkus ümbritseva suhtes. Ta ei saa teisiti elada, sest tal oleks valus ja paha. Tal endal oleks paha, mitte vaid neil loomadel, keda ebanormaalsetes tingimustes või haige eesmärgi pärast kasvatatakse. Jätka lugemist

Advertisements

Vihmane laupäev

Ma juba mitu päeva vaevasin oma peakest, et millal see päev täpselt on, mil kõik kodus istuvad, palju söövad ja teevad näo, et elu on lill. Ma arvasin, et see juhtub reedel. Telekast keegi ütles, et reedel. Kuidas ma peaksin teadma, mul kirikukalendrit pole ja piiblit lugesin ka üliammu. Jätka lugemist

Naised oskavad kodu kaunistada, mehed sokke vedelema jätta

Pakun, et pealkirjast leiab levinumad tegevused, mida meeste ja naiste eristamiseks (peale suguelundide vahtimise) kasutatakse. Mina kuulun ka nende hulka, kes peavad naisi ja mehi erinevateks ja just seepärast leian, et on vaja radikaalset feminismi, kuna muidu jääb nõrgem pool kaitsetuks. Väga tihti on nõrgemaks pooleks just mehed. Teate küll kuulsat väidet, et mehed on väga õrnad olevused, kuna istuvad terve elu munadel. Ei teadnud? No mul läks ka midagi vist segamini, ega ma ei peagi suutma kogu konservatiivide möla sõnasõnalt mäletada! Jätka lugemist

Näo katmisest, peakatetest ja kommunismist

Kõigepealt tahaks Ethelit tänada, et ta postitas oma blogisse pildi, kus on kenasti pildid juures, mis on burqa ja mis ei ole. Mul kipuvad erinevad võõrkeelsed sõnad, millega mul otsest pistmist pole, segamini minema. Nii ka nende erinevate pearättidega, kuna ma kasutan pearätti ainult kaelas kandmiseks. Mu vanaema pani pearäti hommikul pähe, sidus lõua alt kinni  ja enne magamaminekut võttis ära. Ja ta ei käinud kunagi kuskil kirikus ega tegelenud muude usuriitustega. Miniseelikut ta ka ei kandnud, aga pikk põll oli alati ees. Jätka lugemist

Reformikad mõnitavad madalapalgalisi ja sotsid kiidavad takka

Vaatasin täna oma eilset vastust Mari kommentaarile ja leidsin, et olen väga ebaviisakas olnud. Vabandan! Kuna vabandamine tundus pikaks venivat, otsustasin selle kommentaari asemel eraldi postitada.

Ma ei tea, kas see aitab ennast välja vabandada, aga ilmselt ärritas mind tema kommentaaris see, et ta nimetas Reformierakonda vasakliberaalseks, kuna nad on mingeid makse langetanud ja mingeid toetuseid tõstnud. Jah, nad on mingeid toetuseid tõstnud, aga see ei tee neid sugugi vasakliberaalseks. (Kellel, peale puuetega inimeste, sel aastal toetuseid langetati, pole veel avalikult teada). Konservatiivid võivad ka toetuseid tõsta. Kristlikud demokraadid Euroopas on alati tavalise inimese eest ka seisnud. Kuid parempoolsed valivad kellel makse ja toetuseid tõsta ja kellel langetada. Parempoolsete jaoks pole oluline, et inimesed oleksid võrdsed. Nemad tahavad rakendada õiglust vastavalt enda väljamõeldud skaaladele. Samuti teevad nad maksudega: nad mõtlevad hoolega kellel oleks võimalik tõsta ja kellele oleks kasulik langetada. Jätka lugemist

Ahh sulle ei meeldi Savisaar? Aga Sa mõnda teist poliitikut üldse tead?

Hipster Edgar

Hipster Edgar

Minu arust on Eestis poliitiline olukord iga aastaga aina kehvemaks läinud. Täpselt nagu teisteski Ida-Euroopa riikides, kus demokraatia aina väheneb ja rahvas heal juhul tahab, et keegi tuleks ja lööks korra majja või on tavainimesel täiesti ükstaspuha, mis toimub, sest endalgi on raske. Eestis on kõige levinum poliitikaga seonduv tavainimese tunne, et ta vihkab Savisaart. Ja nii on see kestnud juba aastaid. Savisaart vihata on kuidagi turvaline, sest enamus ümbritsevatest inimestest noogutab kaasa ja saab aru, et tegemist on normaalse poliitilise arvamusega, millele vastu vaielda oleks rumal. Mina küll nii ei arva. Mina liigitan need inimesed, kes automaatselt Savisaare kohta midagi halba tahaks öelda, poliitikas rumalateks inimesteks. Nende aju on hea mõnus pesta, sest see on kenasti sile. Jätka lugemist

Mida ma partnerlusest ja seksist arvan

Pühapäev Toompeal

Pühapäev Toompeal

Seda postitust alustan ma tsitaadiga, mis pärineb Mihkel Raualt ja leidsin selle Facebookist. Mihkel räägib pühapäevasest üritusest Toompeal.

Eemalt kostis Raimondo Laikre sulnis hääl. “Mis värvi on armastus?” küsis ta õdede Taulide toel rahvahulgalt, kes teadis väga täpselt, mis värvi armastus ei ole. Ja siis korraga nägin ma väikest seltskonda vikerkaarelipu alla kogunenud noori naisi. Nad seisid seal üksteise kõrval, kes tegi suitsu, kes hoidis kaaslasel käest kinni. Julgelt ja püstipäi. Mis sest, et poolkaarde tõmmanud kümmekond meest neid pehmelt öeldes ähvardavalt jõllitas. Ma pole vaprust kunagi nii lähedalt näinud. Ja ma poleks uskunud, et sellel meeleavaldusel armastust või oma rahvast kohtan. Aitäh.

Mihkel räägib meie seltskonnast. Esimest korda elus käisime anarhistidega Toompeal kaudselt valitsust toetamas ja see oli tsutike hirmus, aga vähem reaalselt ohtlik, kui me algselt eeldasime. Keegi kätega kallale just ei kippunud, aga erinevaid halvustavaid märkuseid kõlas küll. Mina kuulsin ühe lapsevankriga noore naise sisiseval häälel oma mehele lausutud kahte sõna “pederastõ i prostitutki.” Tüdrukud rääkisid, et neile oli põrgust jutlust peetud. Viha ongi see emotsioon, mis mulle sealselt ürituselt kõige tugevamalt meelde jäi ja jalad värisema võttis. Kõige agressiivsem oli üks vanem mees, kellest jäi mulje, et ta on purjus ja kes kandis silti president Ilvese pildiga. Tema tükkis meie seltskonda päris sisse ja üritas tüli norida. Läksid eemale, kõndis järgi. Ei, meie seltskonnas olnud noormeeste vastu ta huvi ei tundnud, ikkagi hetero, eksole 😀

Kui aus olla, siis mul pole aimugi, millised on minuga koos vikerkaarelippude all kõndinute seksuaalsed eelistused. Aga mind pole see ka kunagi otseselt huvitanud. Mõnedega olen ma muidugi nende suhetest rääkinud, ikka tuttavatega tulevad suhteprobleemid jutuks, aga ma valin omi tuttavaid ja sõpru mingite mulle oluliste iseloomuomaduste järgi. Jah, mu tutvusringkonnas on alati olnud nii mehi kui naisi, kes intiimsetes olukordades eelistavad omast soost inimest. Mul on pea alati ka olnud mingi väga hea geisõber, keda nähes ma alati õnnelik olen. Kuid ma tean ka mõningaid väga konservatiivse maailmavaatega seksuaalvähemuse esindajaid ja nemad mu sõpruskonda ei kuulu. Inimestel võivad olla erinevad maailmavaated ja see ei seondu nende seksuaalse suundumusega. Seksuaalset suundumust ei saagi valida. Samuti on väga raske valida, kellesse sa armud. Ma võin täie südamerahuga armuda mehesse, kes üldse mu unistusele ideaalmehest ei vasta. Ja pärast pole südamerahust enam midagi järgi. Ja väga hea seks seda armumisvärki minus küll ei käivita, kuigi ma hindan head seksi päris kõrgelt. Kuid midagi on veel olulisem. Inimene.

Pühapaõhtuses TV3 uudistes rääkisid Randpere ja Riisalu partnerlusseadusest ja Riisalu rääkis, et kõik teda ümbritsevad inimesed on partnerlusseaduse vastu. Et ta ei saa selle poolt olla, kuna enamus on vastu. Minuga on täiesti vastupidi – kõik mind ümbritsevad inimesed on partnerlusseaduse poolt. Ma olen suht kindel, et enamus mu tuttavatest sooviksid ka, et abielu laieneks samasoolistele paaridele, samuti lapsendusõigus. Mul oli täna kohutavalt keeruline lapsele selgitada, miks need inimesed, keda telekast näidati ja keda oli terve Toompea plats täis, samamoodi ei arva. No ei ole argument, et nad on lihtsalt rumalad ja seepärast ei saa aru. Kuna enamus sellest SAPTK seltskonnast on vanemad mehed ja 20. sajandil oli päris pikalt homoseksuaalsus kriminaalselt karistatav, siis mina oskan seda piiratud maailmapilti põhjendada ainult nende õppimisvõimetusega. Homofoobid on mingi hetk oma arengus seisma jäänud ja see hetk, millal homoseksuaalsust hakati maailmas normaalseks ja homofoobiat haiguseks pidama, jäi neil lihtsalt kahe silma vahele.

Üks peamiseid põhjuseid, miks ma Toompeale Varro Vooglaiu korraldatud üritusele läksin, oli vastumeelsus nende sõnavõttude vastu, mida Varro erinevates kanalites on esitanud. Kuidas saab üks täiskasvanud mees avalikult rääkida, et kaks inimest abielluvad ainult selleks, et lapsi saada? Siis on ju ka täiesti ükstaspuha millise vastassoo esindajaga abielluda, peaasi, et ta oleks nõus sünnitama ja lapsi kasvatama. No ei taha ju suvalise inimesega isegi mitte koos elada.

Mulle meeldib erinevatele suhteküsimustele mõelda. Jah, ma olen idealist. Ma usun reaalselt, et päris õige armastus on olemas ja loomulikult leian ma selle ühel hetkel. Kuid nüüd ma olen juba nii elukogenud, et ma tean, millest pärisarmastus koosneb. Kolm lihtsat komponenti. Esimene on neist kõige lihtsam ja paljud arvavad, et see ongi armastus. Seks, kirg, loomalik tõmme kahe inimese vahel. Sellega kaasnevad ka muud pealiskaudsed asjad nagu sulle meeldib inimese välimus, lõhn, liigutused, kuidas ta räägib, ühesõnaga – kõik väline. Parimad kirjeldused kirest, mida autor peab armastuseks, on minumoodimaailm blogis. Nagu seks otsa saab, nii kaovad tunded ka ära.

Muidugi on võimalik ainult kirel põhinevast suhtest ka midagi rohkemat arendada, aga kirel on kena omadus silmist pimedaks lüüa. Lihtsaim täiend kirele on sõprus. Enamus inimesi ju teab, mis on sõprus? Sõber on inimene, kellega sul on huvitav ja meeldiv koos aega veeta. Üldjuhul on sul sõbraga mingid kattuvad huvid või iseloomuomadused. Sul on sõpra alati hea meel näha ja natuke kahju lahku minna. Sõber kiidab ja aitab, ega tee sind kunagi niisama maha. Sõbraga koos on võimalik ka ise paremaks inimeseks saada. Te täiendate ja mõistate üksteist. Sõbra puhul pole välimus, sugu ega vanus oluline. Iseloom küll, sest näiteks pideva vinguja-virisejaga ei viitsi keegi eriti kaua sõber olla. Sõpruse jaoks on, vanasõna järgi, vaja puud soola koos ära süüa.

Kolmas armastuse komponent on kõige keerulisem. Seda teavad inimesed emaarmastuse nime all. See on omakasupüüdmatu tahtmine teha kõik, et teine inimene end hästi tunneks, hoolitsemine teise inimese heaolu eest. Kui lapse ja vanema suhtes on see hoolimine ühepoolne, siis kahe täiskasvanu vahelises armastussuhtes on vaja mõlemapoolset üksteisest hoolimist. Sa tahad, et teine inimene tunneks ennast hästi. Sa suhtud teise inimese vingumisse ja virisemisesse kui probleemi, kus teist tuleb aidata ja/või lohutada. Sa lepid tema vigadega ja ei armukadetse, kui tal on teisi väga häid sõpru. Sul on hea meel, kui tal on hea olla. Sa oled kurb kui tal on kurb. Sa alati aitad teda, kui ta seda vajab, isegi siis kui see sulle kuidagi kahjuks võib tulla. Ja su teine pool, partner, suhtub sinusse samamoodi.

Nüüd ma panin kirja ideaalvariandi. Aga ma ei näe erilist põhjust, miks peaks keegi tahtma kellegi teise täiskasvanud inimesega koos elada, kui enamvähem sellist armastust ei ole. Ja ma kahtlustan, et Vooglaiu peres pole neist ühestki kolmest komponendist suht midagi. Või teistel homofoobidel. Muidu nad ju saaksid aru, et partnerluses hoolimata soost ei ole midagi rõvedat.