Category Archives: Katekoorimata

Head 2015. aastat, kallikesed! Ennustame tulevikku!

Ma ei ole kunagi endale mingeid uusaastalubadusi andnud. Välja arvatud eelmisel aastal 2014. aastaks … ja ma ei pidanud seda. Otsustasin, et pean õppima kitarril vähemalt ühte lugu mängima. Jõudsin nii kaugele, et oskan nüüd kitarri häälestada, kuna äpp teeb selle mugavalt ära. Ehk loo mängimise asemel tõmbasin ainult ühe äpi. Teoreetiliselt võiks nüüd sama lubaduse anda, aga ilmselt need asjad minuga nii ei tööta. Suitsetamise mahajätmiseks oli vaja ainult ühte laiska hommikut, mil ma ei viitsinud suitsu ostma minna. Tegelikult on terve mu elu töötanud kõige paremini hetkeajendite mõjul, mitte tänu hoolikale plaanimisele. Ohh, kallis saatus, paku mulle 2015. aastaks palju toredaid juhuseid, et mu elu ikka sama mõnus ja nauditav oleks nagu ta 2014. aastal oli! Natuke võid pipart ka lisada, ma kannatan ära küll. Jätka lugemist

Mudisin oma blogi

2010

2010

Mingit linkipidi leidsin täna, et Levelzone kirjutas ka tollest suitsusilma tegemise õhtust ja nimetas seal mind anonüümseks. Kuigi tal oli täielik õigus nii kirjutada, ei meeldinud see mulle. Mul on ju kogu aeg olnud siin kasutajanimi – Manjana. Kuid lisaks sellele on mu blogi aadress nimega “lastejutud” ja kolmanda variandina oli mu blogi prealkiri “Anonüümsed jutud”.

“Sellist jama on raske kommenteerida,” ütleks mõni klassik siinkohal. Kogu selle segaduse taustal otsustasin asja veel keerulisemaks ajada ja vahetasin blogi nime ära. Palju õnne, Manjana, Su blogi nimi on nüüd hoopis “Suurte inimeste jutud”. Alguses ma tahtsin panna “täiskasvanute jutud” ja “lastejutud”, aga mõlemaga tundusid suuremad probleemid kui suurte inimeste juttudega. Täiskasvanute jutud tähendavad seksijutte, eksju? Aga ma ei taha päriselt seksist rääkima hakata. (Kare lavatagune hääl hüüab: “Sest siis saaksid ainult sellest kirjutada kuidas sa pidevalt ilma oled :D”)

Lastejuttudega on jälle see viga, et ma ei hakka ju ometigi titeblogijaks, ma ei bloginud titte isegi siis kui mul ta oli olemas. Ma üritasin tol ajal igati normaalne inimene olla ja omi tuttavaid kakajuttudega mitte tüüdata 🙂

Lõpuks jäi see suurte inimeste jutud. Huvitav, kas inimestel tekib esimene mõte, et tegemist on paksudega või et täiskasvanutega, kui jutt käib suurtest inimestest?

Oma anonüümsusega tegelesin ka pisut. Täitsin gravatari lehekülge ja panin sinna uue pildi, mis rohkem tõelisusele vastab kui eelmine blondiinikas. Emaili leiab sealt ka, kui kellelgi peaks tekkima tahtmine mind isiklikult ja mitteavalikult täis sõimata või hoopis midagi muud.

Nii, ma loodan, et nüüd on pisut lihtsam mu blogi nimetamisega. Et võib öelda kas laste- või suurte inimeste jutud, aga kirjutaja olen ikka mina – Manjana.

Vaga vesi, sügav põhi?

puhas vesi
Õhku saab müüa mitmet moodi. Võib müüa külma või kuuma õhku või siis ka puhast hapnikku.

Vee müümisel on kriteeriumid teistsugused. Siin loeb põhiliselt pakend ja selle suurus. Kuigi jah, ostame ka sooja ja külma vett. Mäletan veel seda aega, kui meil räägiti, et rumalad ameeriklased ostavad pudelitega vett ja joovad seda liitrite kaupa. Nõuka ajal müüdi meil mineraalvett. Peale oli kirjutatud, milliseid mineraale see sisaldab ja milliste haiguste vastu aitab.

Tänaseks on tavalise vee pudelites ostmine täiesti tavaline asi. Isegi minu ema, kes on toitumise osas tõsine konservatiiv, hoiab külmkapis aukohal vee pudeleid. Ta läks ilgelt närvi, kui ma tema ostetud veest kohvi tegin.
“See vesi on joomiseks!”
“Aga ma ju joongi kohvi!”
“Aga kohvi ülejäägi viskan ju ära!”
“Ära siis tee liiga palju kohvi ja paljast vett võib ju ka kraanist lasta, maitsel pole mingit vahet. Kohvi maitsel aga on vahe”
“Aga ikkagi, sa ei tohi minu joogiveest kohvi teha!”

Igatahes on siin Rohelise Värava foorum teemal Kraanivesi versus pudelivesi Ning siin ka üks postimehe jutt antud teemal

Kõik see on tühiasi võrreldes sellega, et nüüd on Evian eriti hulluks kätte läinud. Juba mitu nädalat jookseb telekas reklaam, kus müüakse vett sellises pakendis nagu deodoranti, et inimene saaks ennast kus juhtub veega piserdada. Oo mai gaad! Isegi pealepritsimiseks ei kõlba enam igasugune vesi! Ma ei leidnud eestikeelsest veebist antud toote reklaami, aga vaadake saksakeelsest . Kui hulluks saab maailm veel minna?

Raudteevärk vol.2

Riisipere raudteejaama veevõtutorn
Sõites mööda Eestit ringi tekib igatsugu mõtteid. Esimene on kindlasti see, et Eesti on viimasepeal koht ja neid nurki, mis siin veel üle vaatamata on, on talumatult palju. Teine asi, mis silma jääb, on tühjana seisvad ja lagunevad hooned. Kogu Eesti on täis endisi kolhooside hooneid, mis ilmselt küll kuuluvad kellelegi, aga see keegi ei tee nendega midagi. Ok, suuremjagu neist tootmishoonetest ei oma mingit arhitektuurilist väärtust ja seepärast on nende seismine ainult kinnitus jutule, et kunagi suutis väikse Eesti põllumajandus ära toita Leningradi, aga nüüd suudab Poola ära toita mitte ainult Eesti, vaid rohkemgi.

Aga meil on veel üks hoonetegrupp, mis suuremalt jaolt seisab õnnetuna ja kasutamata. Selleks on vanad raudteejaamad. Need on hooned on tavaliselt arhitektuurilise väärtusega. Ja raudteehoonete kasutamata hoidmise taga on saamatud nii omavalitsused, kui ka igatsugu muud ettevõtjad, kes sülle kukkunud varandusega miskit tarka ei oska peale hakata. Ning loomulikult meie riigivalitsus, kes on saamatu nii inimeste kui kultuuriväärtuste eest hoolitsemisel.

Kapitalistliku Eesti kõige kohutavam must tegu oli kindlasti Haapsalusse viiva raudtee ülesse võtmine. Kuidas üldse sai juhtuda, et selline investeering lasti kõige kaduva teed? Raudtee korda tegemine oleks kindlasti olnud mitmeid kordi kasumlikum, kui selle lihtsalt maha võtmine. Mandumise lugu loe siit.

Kui vist peaaegu osaliselt funktsionaalselt kasutatav raudteejaam on Tallinnas remonditud ja juurde-ehitatud, siis Eesti teine linn, Tartu, võib sellisest luksusest vaid unistada. Loe, mida tartlased oma raudtee asjast on arvanud, Raudteejaam nagu geto keset linna

Muude raudteehoonete jutte on veel palju, kõik ühesuguse alatooniga ja aastast 2003-2004. Raeküla raudteejaam püsib endiselt varjusurmas

Kuid ega ka nõuka ajal kadus hulk erinevaid raudteeliine:
Rapla-Virtsu raudtee 1931-1968

Siin jutt raudtee algusest, kui veel ka Paides oli töötav rongiliiklus.

Kusjuures, ega raudteejaamahoone pole ainus raudtee juurde kuuluv huvitav ehitis. Kunagi ehitati sinna ka näiteks veevõtutorne, mis on oma arhitektuuris veel eriti põnevad. Siin jutt Rakvere veetornist.

Pildil Riisiperes asuv veetorn. Riisipere on viimane jaam kuhu vanasti Haapsallu välja sõitnud rong, tänapäeval sõidab.

Okupatsioonimälestused õhku lasta!

kirik keset küla
Palmaru lubas eksperte eirates endise valuutapoe lammutada Jah, muidugi. Tegelikult praegu ongi see aeg, kui kõik, mis meenutab okupatsiooni, tuleb maha lammutada või viia okupatsioonimuuseumi. Kuna aga see maja on ikka pisut suur, et muuseumi toppida, on õige see õhku lasta.

Huvitav, miks peaminister sõna pole võtnud? Tegelikult on selle okupatsiooni mälestusmärgiga täpselt sama jama, mis selle pronksmehegagi. Nii nagu pronksmehe lähedal asuv kõige olulisem asi (mis ei meenuta okupatsiooni) on kirik, on ka endise valuutapoe vastas üks puukirik. Ise-enesest on täitsa kummaline, et meie põhimõttekindel peaminister juba oma seiskohta pole välja öelnud ja kuhu jääb Rahvaliit, jälle vaikib ja naeratab? Peaks ikka toetama rahva enamust, kes soovib, et kõik, mis vähegi on püstitatud vahemikus 1941-1991 ja meenutab okupatsiooni -tuleks maha lammutada. Meil on praegu see aeg, kus kõige tähtsam on kasumlik äri ja kasumlikku äri saab ajada ainult kõrges ja odavalt ehitatud klaasmajas. Kõik ehitised, mis on ehitatud valel ajal ja ei vasta tänapäeva nõuetele, tuleb maha lammutada!

Võib-olla peaks mõtlema Eestile ka uue pealinna leidmise peale. See võiks olla koht, kus nõuka ajal midagi ei ehitatud. Siis saaks iga erakond teha sinna oma maitse järgi vabadussamba ja Kangro ümbritseks ja sisustaks uue linna poliitikute maitse (ja ikka rahva enamuse maitse ka) järgi valmistatud looma- ja inimeste skulptuuridega. Linna keskel oleks “Kroonika” toimetus, mis helgiks igasse ilmakaarde ja kõik ärimehed võiksid linna oma maitse järgi odavaid klaaslobudikke püstitada.

Samas oleks kõik linnas asuvad tänavad neljarealised ja kiirusepiiranguid autodele ei ole. Trammiteid ehitada pole vaja, sest asotsiaale sinna linna lihtsalt ei laseks ja ega ju trammi teistel üldse vaja pole, või vähemalt suviti pole vaja. Linna keskväljakul oleks suur parkla, kus linna auväärsed kodanikud, saaksid oma kalleid autosid demomas käia. Endistele pealinnapeadele on seal parkimine loomulikult tasuta, kuna neil on nii kenad autod, et nende puudumine esindusväljakult tekitaks tõsise kaose. Linna nimeks võiks olla Rohelinn või siis ka K-linn.

Mis sünnib Tartu maantee ääres

Tartu maantee mai 2006
Liiklust Tartu maanteel piiratakse veelgi Täna ongi kolmapäev, aga sealt Laulupeost saab ikka Tartu maanteele ja Odrasse. Ma tean küll. Kuna siin ristmikul juba mitmendat nädalat valgusfoori ei ole ja autod sõidavad nagu jumal juhatab, siis käin ma hommikuti last üle ristmiku aitamas.

Päris naljakas on vaadata kuidas inimesed autosid kardavad. Mõnikord jõuan ma lapsega üle ristmiku ja tulen juba tagasi, kui mõned ikka veel kahtlevad teeservas, kas võtta see surmasamm ette või jäädagi tee äärde. Autodest ja ümbersõidust räägitakse kogu aeg, aga kuidas saavad inimesed, kes on Kapa-Kohilast Tallinna bussiga tulnud ja peavad siin üle autosid täis ristmiku saama, see pole oluline. Muideks ratas on endiselt parim liiklusvahend hetkel, aga Tallinna inimesed ei taha sellest aru saada.

Aga lapsel on see nädal koolis huvitav küll. Kuna mingil imepõhjusel on seadus, et ennem 5 juunit ei või ühelegi koolilapsele tunnistust kätte anda, siis tegelevad nad koolis iga päev tund aega mingite muude asjadega. Eile oli lemmikloomapäev, kus lapsed said kodunt oma loomi kaasa võtta. Täna lähevad nad lennujaama. Mul puudub küll arusaam, miks just sinna? Tallinnas on vähe vaatamisväärset vist. Ühesõnaga – last maale saata ei saa, sest ta peab tunnistust ootama ja kes veel ei tea, siis 1. klassis hindeid ei panda ja tunnistusel on hinnangud, mille tagapõhjast mul erilist aimu pole.

Aga eile õhtul õmblesin ma endale kleidi. Kangas vedeles juba aasta otsa, nüüd võtsin kätte ja tegin ära, ise olen rahul, aga ega mehed ei tea ju riietumisest (lahti riietamine välja arvatud) midagi. Nii, et keda nende arvamus huvitab, eksole.

Sahker-mahker ja ehitusfirmad

koolimaja ees
Hariduse väärtustamine läbi hoonete remontimise on olnud juba jupi aega riikliku tähtsusega ettevõtmine. Meenub Paltsi käik ühte koolisööklasse, kus ta uksel karjatas, et kas siis sellises peldikus inimesed söövadki vä?! (või umbes nii). Mumeelest oli täitsa tavaline söökla.
Nats aega tagasi ilmus uudis, Tallinna koolide remontimise kohta. Juba siis jäi mulle tunne, et midagi on valesti ja kuskilt haiseb.

Tänahommikuste pressiteadete hulgas oligi sotsdemmide oma, mis mu kahtlusi kinnitas: Sotsiaaldemokraadid: Keskerakond tahab Tallinna koole oma suurtoetajatele kinkida

Ma kujutan juba ette kuidas paremliberaalid mulle kommides peale lendavad, et riik ongi halb ettevõtja ja ei peaks üldse midagi omama ja eraettevõtlus on efektiivne ja õige omanik kõigele. Muidugi võib alati nii öelda ja kuna selline mõtteviis on parempoolsetel veres, siis pole mõtet ka sel teemal vaielda. Samas ei saa ma aru, miks tüüpiline paremliberaal ei armasta Keskerakonda, kes vasakpoolsuse sildi all äärmusparempoolseid tegusid (riigi varade müük ja ära andmine, maksude langetamine) korda saadab?

Ahh, et mis mulle selle riigi asjade majandamiseks eraettevõttete palkamises ei meeldi? Mulle ei meeldi see kahel põhjusel. Esiteks ei meeldi see mulle, kuna ma tean, kuidas toimib eraettevõtlus. Normaalne ärimees ei võta ette diili, millest talle kasumit oodata ei ole. Jah, ma tean, et kui riik mingi majandustegevusega tegelema hakkab, siis palkavad poliitikud asja eest vastutama parima varastaja, kes paneb kogu tegevusest pool raha oma isiklikku taskusse. Seepärast arvan ma, et riik peaks teenuseid tellima mittetulunudsusühingutelt, kel pole õigus kasumit saada. MTÜ-de seadusi pole meil ka eriti käpitud ja seepärast on nad suhteliselt ranged, ainuke nõrk lüli on Maksuamet, kes ei viitsi eriti kedagi ega midagi kontrollida ja samuti audiitorfirmad, kellelede haneks tõmbamine on lihtsamast lihtsam.

Teine asi, miks mulle eraettevõtete palkamine ei meeldi, on see, et hoolimata sellest, et meil on kohustus riigihange vähempakkumisele välja kuulutada, on vähe riigihankeid, kus võitja pole ette teada. Ühesõnaga, mulle käib kohutavalt närvidele, et meil on ERAKONNASEADUS, mille järgi võivad parteid raha saada vaid eraisikutelt, aga tegelikult kehtib see reegel vaid ainult nende erakondade kohta, kel pole käppa riigipiruka sees ja seepärast tuleb neid ka sellest pirukast eemale hoida. Nagu tõestas kohukeste keiss – väiksed sulid võllas ja suured tõllas.
Meie võimul olevad poliitikud on oma võimu jätkumises nii surmkindlad, et neid ei koti mingi seadus. Samas on neil vaja oma võimu pidevalt teostada mitte ainult ette nähtud teemade piires vaid ka eraettevõtluse kantseldamisel ja headeks-halbadeks jaotamise abil. Samuti roppkallite propagandakampaaniate abil ja see kõik vajab raha, mis tuleks oma taskusse, mitte riigi omasse.

Mnjah, tegelt ma jõudsin nüüd lõpuks jälle oma lemmikjärelduseni, et eesti poliitika ei muutu eetilisemaks niikaua, kuni valimisseadused ja erakonnaseadus on tehtud sellisteks, et ka uutel ja/või vaesematel erakondadel on võimalik praegusesse pittu sekkuda. ehk teisisõnu, praegusel hetkel töötab nii riik kui ka suur eraettevõtlus ainult väga väikese hulga inimeste huvides ja demokraatiast on asi kaugel.