Category Archives: Kool

Kas täiuslikkus on kaasa sündinud või saab seda õpetada?

Sattusin täna Delfist lugema ühe lapsevanema õpetussõnu teistele lapsevanematele ja ei suutnud artiklit lõpuni lugeda, sest see tundus nii kirjutaja endaga seotud, et ma lihtsalt ei tahtnud selle emme isiklikest traumadest rohkem teada.  Kuid jutu esimene lõik rääkis kohe teemast, millega ka mina emmena kokku puutusin ja millest ma hoopis teistmoodi arvan.

Delfi ema kirjutas, kuidas ta arvab, et lapsi peaks õpetama vigade tegemist nautima. Tal on kolm last ja kolm erinevat kogemust ja mul ainult üks. Kuid mina ei tea, milline haridus tollel emal on. Mina olen koolis õppinud sotsioloogiat, mis uurib, kuidas keskkond mõjutab inimesi ja see teema on mind ka isiklikult pikemat aega huvitanud. Kui palju on inimestes kaasasündinud omadusi ja millised omadused neile keskkond juurde kasvatab?

Minu kogemuse järgi võib kartus vigade tegemise ees olla ka kaasa sündinud. Mina ise olen sellist tüüpi, et vigasid eriti südamesse ei võta ja tänu oma pohhuismile, teen ma pidevalt erinevaid vigu. Too ema arvab, et mina olen õnnelik inimene, kuna ei põe, kui midagi viltu läheb. Nüüd on üks minu koolis õppimise teemasid endas see omadus ringi kasvatada. Kuid minu laps on esimesest eluaastast alates hoolega vigade tegemist vältinud ja mina ei ole seda talle õpetanud, issi ka mitte. Kuidas ma seda tean? Ta alustas vigade tegemise vältimist juba pisikesena, ta ei olnud nõus tegema midagi, mida ta hästi ei oska. Kõlab nagu õppimistakistus? Tegelikult mitte.

Esimene asi, kus mu laps seda rakendas, oli käima hakkamine. Teate küll kuidas beebid kõigepealt roomavad, siis käputavad nagu koerad ja siis üritavad kõndima hakata ja muutkui kukuvad? No mu laps ei hakanud enne käima, kui tal käimine päriselt välja tuli. Ta ei kukkunud, ta hoidis servadest nii kaua kinni, kuni tundis, et nüüd on tasakaal ja jalad valmis kõndimiseks. Ta oli siis juba paar kuud üle aasta vana, kui käima hakkas, normaalselt käima. Ma ei sundinud teda ka. Ma ei sundinud teda ka roomama, sest muarust on roomamine piisavalt nõme tegevus ja ta ei roomanudki. Ma olen üldse kehv sundija.

Kuid terve tema lapsepõlve ma nägin, kuidas ta ei olnud nõus asju enne tegema hakkama, kui ta oli omaette endale asja sisu selgeks teinud ja võis tehes kindal olla, et saab hästi hakkama. Tänu sellele omadusele, ei juhtunud temaga lapsepõlves üldse õnnetusi, ta ei tormanud mõtlematult ei tea kuhu, ei kukkunud üle servade, ei pistnud suhu igasugust jama jne. Nüüd on ta kakskümmend ja ta teab seda ka ise, et tal on selline omadus, et ta ei taha teha avalikult asju, mida ta veel eriti ei oska. Lõpuks ei jää midagi tegemata, vaid ta alustab siis, kui saab hakkama. Vigu ei teki nii palju.

Kuid mida saavad ema ja isa lapses kasvatada, on hirm teha vigu. Hirm, paanika, ärevus – seda saab õpetada, aga mitte vastupidi. Seda kasvatavad lapses need vanemad, kes peaaegu mitte kunagi lapse tehtuga rahul ei ole, alati on natuke veel puudu, et last kiita saaks, kuid alati on põhjus, mille eest on laps noomimise, kritiseerimise, irisemise, laituse ära teeninud. Tavaliselt pole need vanemad ka rahul sellega, kuidas ja mida nad ise teevad. Neil jagub kriitikat nii teistele kui endale. Keegi pole piisavalt hea, et kriitikast pääseda. Sellise kasvatusega võib lapsele erinevaid probleeme juurde kasvatada, nimekiri on pikk. Sinna sisse võib kuuluda ka perfektsionism, aga tavaliselt lihtsalt hulk ärevushäireid.

Kuid kõikidel asjadel on head ja halvad küljed. Mina õpin praegu käsitööd ja käsitöös on perfektsionism väga hea iseloomuomadus. Nahatöös on oluline iga millimeeter ja tihtipeale ka pool millimeetrit. Kui kaks nahka on üksteise peal ja üks neist on millimeeter viltu, näeb kogu töö välja inetu.

Ma sattusin koolis kõrvuti istuma naisega, kes on väga täpne, kõik õpetajad viimaseni kiidavad, kui korralikult on tehtud tema joonestused ja  käsitööasjad. Kuid kui tal läheb natuke midagi viltu, on ta täiesti endast väljas ja löödud. Kohe kooli alguses saime aru, miks me kõrvuti sattusime – mina saan temalt õppida, kuidas asju perfektselt teha ja tema minult, kuidas mitte miski ei suuda mu head tuju ära rikkuda. Me mõlemad oleme rahul selle omadusega, mis meil juba on olemas, aga kuldne kesktee annaks mõlemale suurema rahulolu endaga. Ega ma ka rahul ei ole, kui mul mõni asi viltu läheb, ma lihtsalt ei põe selle pärast eriti. Kuid ma oleksin õnnelik, kui kõik alati perfektselt välja tuleks.

Ma ei tea, kas mu pinginaabri perfektsionism on seotud tema kasvatusega või ei. Võimalik, et tal on see ka kaasa sündinud. Kuid ma tean, et perfektsionismi on võimalik ise õppida. Ma ei mõtle seda haiglast perfektsionismi, kus inimene ei ole rahul mitte kellegi teise tegemisega, seda iseloomuomadust ei taha endale keegi, ma loodan. Kuid kuidas teha asju väga korralikult, saab küll õppida. Mul juba enam-vähem tuleb välja.

Minu takistus asju perfektselt teha pole mitte see, et ma pole piisavalt kriitiline, vaid see, et mul on alati natuke liiga kiire. Ma tähtsustan kiirust ja aega kõrgemalt kui perfektsust. Raamatupidamisega oli mul alguses samamoodi, kuid töö õpetas, et iga viimanegi sent tuleb paika panna, või muidu on pärast suured jamad. Nüüd ma pean oma käsi samamoodi õpetama, nagu ma kunagi õpetasin oma pead, et arvutusi tuleb rahulikult ja süstemaatiliselt teha, et vigu ei tuleks.

kotid

Siin on kõrvuti minu ja pinginaabri õmmeldud kotid. Me mõlemad saime viied, aga tema kulutas selleks kõvasti rohkem närve kui mina. 

Kas teil on ka iseloomuomadusi, mida tahate endas ümber kasvada?

Advertisements

Majandusõpe ja kuidas raha ei saa

Ma olen oma blogis päris mitu korda kirjutanud, et hakake ettevõtjaks, see on nii lihtne. Tuleb ainult alustada ja pärast läheb kõik ludinal. Põhimõtteliselt nii ju ongi, aga mida keegi lihtsaks peab, pole üldse üheselt mõõdetav. Varem neid postitusi tehes ma ei mõelnud, et minu jaoks võib oma ettevõtte majandamine lihtne tunduda, kuna ma olen seda pea terve oma täiskasvanu elu teinud. Minu jaoks on paberimajandus umbes sama kui tavalisele inimesele kümne piires arvutamine. Kui midagi oskad, on vahest keeruline aru saada, et teised peavad hoopis rohkem pingutama, et samad asjad ära teha, kuna nad ei ole harjutanud.

Ma hakkasin ettevõtlusega tegelemise raskusest paremini aru saama, kui meile koolis majandust õpetama hakati. Millalgi talvel. Kui ma loen Ritsiku blogist, et ta käib erinevatel kursustel, kus talle umbes samasuguseid asju õpetatakse, nagu mulle praegu koolis (meil oli lisaks majandusele suhtlemise nime all loengud, kus ennast ettevõtjana avastama vms õpetati)  ja ta suhtub kõigesse nii positiivse elevusega, tekib mul tahtmine vahele hüüda: “Need koolitajad ajavad sulle kärbseid pähe, päris elu on teistsugune!” Vot nüüd ma sellest kirjutangi. Mu majandusõpetaja juba kord ütles mulle, et ma peaksin vähem sõna võtma. Ja tal oli õigus, aga jube raske on kaks tundi vait olla, kui mul on midagi kommenteerida. Blogis ma võin. Ma ei taha kellegi elevust maha tõmmata, ma ainult natuke räägin, kus kivi all probleemid võivad elada.

Ühes majandustunnis tuli meil juttu, et riigilt saab raha, kui neile projekt kirjutada. On selline tore koht, nagu EAS ja sealt saabki raha. Kuid nagu teada, siis päris suur osa rahast, mida sealt saada on võimalik, jääb välja võtmata. Õpetaja küsis, et mida meie arvame, et miks seda raha välja ei võeta. Mul oli parasjagu tunnis kaasarääkimine keelatud ja ma olin vait. Ma isegi ei oianud kõvasti, kui mu grupiõde mingit täielikku jama ajas ja õpetaja rõõmsalt kaasa noogutas. Meie majandusõpetaja rääkis, kuidas tema ka ei saanud raha ühest fondist (äkki oligi EAS, ma täpselt ei mäleta enam), sest ta ei oskanud neile nõutavat äriplaani kirjutada. Majandusõpetaja, kes õpetab majandust, ei oskanud äriplaani kirjutada.

Kuid tegelikult on imelihtne välja uurida, miks EAS-lt liiga vähe raha küsitakse. Kõigepealt tuleb välja mõelda, mille jaoks võiks raha küsida ja siis minna sinna lehele ja kulub umbes 10 minutit, et teada saada, et sina seda raha sealt küll ei saa, ole sa nii osav projektikirjutaja kui iganes.

Oletame, et ma tahaks teha uue firma, mis tegeleb nahktoodete tegemisega, seda ma ju koolis õpin. Täpselt sellise asja jaoks on EAS-s olemas Starditoetus. Kõik tore, loed punkte, et raha saab põhivahendite ostmiseks  – kui nad on kallimad kui 100 euri. No leiab nii kalleid masinaid küll, aga odavam tavaar tuleb oma rahaga muretseda. Antakse reklaamiks ja arvutiprogrammide ja isegi personalikulude jaoks. Kena! Pidu! Teeme firma ära!

Ja siis tuleb punkt, et firma käive peaks kolmanda aasta lõpuks olema 80 tuhhi. Tundub tühiasi? Jah, kui sa oled tuntud bränd, aga isegi mitte siis. Oletame, et sa müüd nahast naiste käekotte, mille hind on 100 euri tükk. Selleks, et aastas 80 tuhhi teenida, pead sa iga päev müüma vähemalt kaks sajaeurost kotti. Tundub jälle lihtne? Ja jah ja ei. Stella Soomlais ilmselt müüb, sest interneti andmetel on tal palgalehel 8 inimest ja 2018. aasta prognoositav käive tuleb 242 tuhat, ehk kolm korda rohkem, kui EAS alustavalt tundmatult kotitegijalt ootab. Kuid kes ei teaks Stellat?

Võtame natuke vähemtuntud nahktoodete firma – Radikainen. Lisaks kottidele teeb ta ka maru vahvaid värvilisi jalanõusid. Sama internetiallikas (inforegister) ütleb, et temal pole palgalehel ühtegi inimest ja tema ennustatav käive sel aastal tuleb 27 tuhat, firma asutatud 2012. aastal. Ja tegemist on brändiga, kes oli esindatud näiteks sügisel disainiööl, kus olid ainult väga tegijad disainerid (ka Soomlais) ja Saku suurhalli käsitöölaadal, kus on metsik kohatasu. Ehk tegemist on tuntud disaineriga, kellel on kvaliteetsed huvitavad tooted ja tema käive jääb väga palju alla 80 tuhande.

rdikainen

Radikaineni müügilett Käsitöömessil

Võimalik, et ma lihtsalt arvutan liiga palju, aga raha saamiseks pead kirjutama EAS-le äriplaani, kus on kirjas, kuidas sa suudad kolme aasta pärast müüa need kaks 100-eurost kotti päevas. Usutavalt pead kirjutama. No mina  igatahes nahktoodete peale EAS-i starditoetust küsima ei läheks.

Te nüüd arvate, et tühiasi, võtan siis mõne teise teema, millega raha küsida. Kuid alati, kui sa sealt mõne teise teema välja valid, jõuad kiirelt punkti, millele vastamiseks pead sa midagi ilmvõimatut tegema või omama või olema. Tavaliselt peab sul juba endal palju raha olema, et juurde küsida.

Nüüd te arvate, et ma olen lihtsalt laisk, loll ja saamatu. Tegelikult ma olen mitmeid projekte kirjutanud ja raha saanud, kuid need on alati olnud mingid tutvuse kaudu värgid. Alati. Välismaale olen kirjutanud ja Eestisse. Eestis oli  mitu aastat tagasi ja see käis nii, et keegi tundis ühte poliitikut, kes ütles, et näe, küsi sealt ja siis saadki. MTÜ oli, ma enam ei mäleta, mille jaoks see raha küsiti, aga kõik toimis. Õige inimene õigel ajal ütles, kus raha vedeleb. Sellepärast enamustel poliitikutel on ka oma MTÜ-d, et vedelev raha ära korjata, aga nad ka kõike ei jõua. Ja mitut poliitikut sina, alustav ettevõtja, tunned, kes sulle kasulikke vihjeid jagaks? Ega igal poliitikul neid vihjeid ka ei ole.

No aga kui sul juba on idee, millega saab raha teenida, siis tee see firma juba ära, pole seda riigi raha vajagi!

Raamatute köitmine

Nüüd tuleb koolipostitus. Õpime praegu koolis köitmist. Teeme kolme tüüpi köidet: prantsuse õmblusega, paeltele õmmeldud ja viimasena teeme jaapani köite. Tänaseks on kaks enam-vähem valmis ja jaapani köitega alustame järgmine nädal, kuigi õpetaja juba rääkis, kuidas me seda teeme. Paljud käsitööarmastajad ilmselt teavad, kuidas neid tehakse, aga neile, kes ei tea, plaanin väikese ülevaate anda. Enamus eesti käsitööblogisid näitavad lõpptulemust, aga milline töö seal taga on, teavad vaid nad ise. Jätka lugemist

Ajalugu on igav, aga mitte kõik asjad

Vaatasin just telekast saate “Maahommik” kordust. Seal näidati mitut huvitavat lõiku. Esiteks näidati kuidas paberile väljatrükitud pilti sileda puu peale panna. Ma olin seda teemat kunagi varem juutuubist vaadanud. Proovinud ei ole, aga Maahommiku lõik oli samasugune nagu keskmise ameeriklase käsitöövideo – võta spetsiaalset kallist vahendit, mida saab ühest väikesest poest, mida sinu kodu juures pole ja hakka tegema. Neil olid telekas kasutuses peened lakid, aga tegelikult võib kasutada täiesti suvalisi lakke ja tulemus on sama. Otsige juutuubist kuidas see käib: teed paberile trükitud pildi poole lakiga kokku, paned lakise poolega puu peale, lased kuivada, teed veega märjaks, hõõrud näpuga paberi maha ja lakid tavalise läbipaistva lakiga üle. Valmis! Jätka lugemist

Kas sul on aju või sul on kiire?

Lugesin Indigoaalase postitust ja sellega seoses Ebapärlikarbi postitust ka. Pealkirja hankisin Ebapärlikarbi postitusest, mulle haakis väide aju teemadel. Mu arust saab tema postituse umbes nii kokku võtta, kuigi ta ei kirjutanud ajast vaid ajust. Ja tegelikult ei kirjutanud ajast ka Indigo, tema kirjutas veel keerulisemal teemal – kuidas olla õnnelik. Kuid nad mõlemad kirjutasid tööl käimisest ja minu kogemuse järgi ei ole inimestel, kes iga tööpäev kaheksa tundi tööl käivad, kunagi vaba aega, sest ei olegi ju. Sellist tööandjat, kes lepiksid, et sa pidevalt oma tööajast suvaliselt hetkel suvaliseks ajaks ära kaod, pole olemas. Jätka lugemist

Minu osavad käekesed ja teiste tehtud asjad

Koolist võiks kirjutada. Blogitakse ju oma elust ja praegu on kool mulle elus kõige olulisem. Mitte küll nii oluline, kui õpetaja loodab, aga minu jaoks on kaks pikka päeva täpselt piisav aeg, mis liiga ära ei väsita ja annab vajaliku hulga positiivset energiat. Kuigi jah, meie asjade tegemise tempo on nii kiireks läinud, et paljud käivad koolis ka teistel päevadel, et õigeks ajaks asjad valmis saada. Mina seda ei taha, ma ei taha koolist tüdineda. Jätka lugemist

Mis kedagi rõõmustab

Tundub, et blogimine on palju lihtsam, kui sul läheb halvasti, see käivitab negatiivse reaktsiooni ja halva tuju otsas kirjutamine tundub lihtsam. Kuid ainult nii kaua tundub lihtsam, kuni halb tuju kestab. Ma olen halva tuju otsas kirjutanud, hiljem loen üle ja mõtlen, et poleks pidanud. Poleks pidanud, kuna tekst kukub kehvasti välja. Ime, et keegi üldse kehvasti kirjutatud juttu lugeda viitsib, aga näe ikka viitsivad. Huvitav, kas asi on eneselohutamises, et näe, kellelgi läheb veel halvemini ja nii on enda jamad väiksemad? Jätka lugemist