Category Archives: Kool

Mis kedagi rõõmustab

Tundub, et blogimine on palju lihtsam, kui sul läheb halvasti, see käivitab negatiivse reaktsiooni ja halva tuju otsas kirjutamine tundub lihtsam. Kuid ainult nii kaua tundub lihtsam, kuni halb tuju kestab. Ma olen halva tuju otsas kirjutanud, hiljem loen üle ja mõtlen, et poleks pidanud. Poleks pidanud, kuna tekst kukub kehvasti välja. Ime, et keegi üldse kehvasti kirjutatud juttu lugeda viitsib, aga näe ikka viitsivad. Huvitav, kas asi on eneselohutamises, et näe, kellelgi läheb veel halvemini ja nii on enda jamad väiksemad?

Sel nädalal koolis oli meil sarnane olukord. Mina olin üleni imestunud, et kuidas nii saama. Aga näe saama, miks mitte saama, lausa rõõmu saama. Või kurbust. Oleneb millise mätta otsast vaadata. Üks üdini täiskasvanud õpilane väitis, et see on konkurents. Et konkurents ongi see, kui kellelgi läheb halvasti ja siis teistel on hea meel. Hea meel, et keegi hävis. Tühja sellest, et hävija oli õnnetu. Sina saad olla õnnelik, sest keegi on kehvem kui sina. Isegi kui sina pole sel teemal totaalne käkerdis. Tol hetkel ma vaidlesin vastu, et see pole mingi konkurents. Kui keegi rõõmustab teise inimese kehva soorituse peale on rõõmustajal lihtsalt kehv iseloom. Kuid nüüd hakkasin ma olukorda kirja panema ja leidsin, et äkki tal oli õigus? Et konkurents ongi olukord, kus kõrgemale ronimine käib üle laipade ja kui keegi vabatahtlikult laibastub, valdab teisi ronijaid vaid rõõm. Ei-ei, ma ei tüki praegu Rentsi marjamaale, päriselt ronimisest ei tea ma suurt varvastki. Ma räägin karjääriredelist ja muudest kohtadest, kus kõrgemal kohal pole mitte parem vaade, vaid ainult võimalus allpoololevatele tüüpidele kaarega peale lasta.

Tavalises koolis ei ole sisulist konkurentsi. Need, kes saavad tunnistustele ainult viied, saavad selle eest parimal juhul direktori allkirjaga mitteloetava raamatu. Kuid Ametikoolis makstakse stipendiumi. Kuna maksma hakatakse alles teisel poolaastal, siis pole täpselt teada, et kui paljud saavad ja mida täpselt arvesse võetakse. Meil tulevad osad ained tunnistusele märkega “Arvestatud” või “mittearvestatud” ja osad ained hinnetega.

Hinnetega ained olid meil esimesel poolaastal joonistamine, õmblemine ja nahast väikeesemete valmistamine. Kuid aasta lõpus tuli direktori korraldus, et ka mittehindelistele ainetele tuleks ikkagi hindeid panna, et pärast saaks edetabeleid koostada. Kuid õmblemise ja joonistamise eest hinnete panemine võib veelgi ebaõiglasem tunduda. Näiteks joonistamine on tegevus, mida mõned täiskasvanud lihtsalt ei oska. Ja kellelgi polnud aimu, et mida täpselt hinnatakse. Mul läks hästi, sest mulle on eluaeg joonistamine meeldinud ja ma arvan, et kui ma oleks lapsena otsustanud kunstnikuks hakata, siis oleks minust keskmisest parem kunstnik saanud, aga ma ei otsustanud.

Õmblemisega oli veel keerulisem. Ma olen eluaeg õmmelnud, aga täpsus ja sirged jooned on minu valukoht. Kuid ma olen kiire. Kiiruse pärast mul täpsusega halvasti ongi. Ma sain kõik oma asjad õigeks ajaks valmis ja ma püüdsin küll sirgeid õmbluseid, aga hoo maha võtmine on nii raske. Kuid tundus, et lisaks nähtavale töö kvaliteedile, oli kasu ka elukoolist. Ma sain keskkoolis selgeks, et väga suure osa hindest võib moodustada see, kui tore inimene sa oled ja kuidas sa tabad ära, milline suhtlemisstiil õpetajale kõige paremini sobib. Kui inimene pole just tüüpi, kes igaks juhuks kohe alguses kõiki vihaga kohtleb, siis ma leian tee, kuidas talle meeldida. Noh ja nii selguski, minu üllatuseks, et see üdini täiskasvanud õpilane, kes rääkis kuidas teiste ebaõnnestumise üle rõõmustamine on konkurents, sai oma õmblustööde eest hindeks kolme. Ma arvasin, et kõik, kes ära tegid, said viie. Mind küll ei rõõmustanud tema kolm, aga mind rõõmustas, et mu elukool mulle kasu tõi.

Ma tõesti ei tegele teistele meeldimise nimel neile pugemisega. Kummardamine pole minu stiil. Kuid mulle lihtsalt meeldivad inimesed. Minu esimene seisukoht on, et kindlasti on tegemist toreda inimesega ja sa pead mulle tõestama, et tegelikult oled sa nõme tüüp. Sa pead ikka väga elult peksa saanud olema, kui sa sõbralikku kätt hammustama tükid. Kurja inimest vastu hammustada on hoopis loomulikum. Või mida teie arvate? Kas teie kohtlete võõraid inimesi pigem kui ohtlikke tüüpe või kui tulevasi sõpru?

aken

Tegin aknast värske foto. Nii ilus talveilm!

Advertisements

Kuidas liimida ehk vaja oleks 20 senti rööbast

Mina ei tea kuidas teiega, aga mina küll vanasti liimida ei osanud. Jah, liimipulgaga oskasin. Hea lihtne, ei määri kogu elamist kokku, aina tõmba lõdva randmega jooned paberile, pane teine paber peale, silu natuke edasi-tagasi ja ongi kinni. Mõne aja pärast võib lahti ka tulla, aga kes ikka liimipulgaga midagi jäävalt kinni tahab liimida. Kuid lisaks muudele teadmistele, olen ma Ametikoolis ka liimimise selgeks saanud ja tahan teilegi oma tarkuseivakesi jagada.

Meie oleme koolis naha liimimiseks kasutanud Moment-liimi, PVA-liimi ja kliistrit. Kirja said nad kuivamise kiiruse järjekorras. Liimimise kvaliteet on kõigil peaaegu samasugune, tehnoloogia peaaegu sama. Lisaks olen ka puidutöödes PVA-liimi kasutanud.

Kliistriga liimimisest ma pikalt kirjutama ei hakka, sest vaevalt, et see teid huvitab, kuid kui keegi soovib paberit või nahka liimida, tal on aega kuivamist oodata ja ta keemiat ei armasta, siis naha liimimiseks mõeldud kliister keedetakse kokku tavalisest nisujahust ja veest. Poolde klaasi vette läheb umbes 1 supilusikatäis nisujahu, segad ilusti ära (alguses väikese hulga veega) ja kuumutad keemiseni. Tuleb selline mögin nagu tapeediliim. Ma tegin seda endale kodus, et nahatehnikaid katsetada ja ülejäägiga liimisin kinni need tapeediservad, mis kahtlastel asjaoludel olid lahti tulnud. Mitu kuud tagasi liimisin, siiani on kinni.

Kuid tänapäevasemad vahendid on siiski PVA ja Moment-liim, mõlemad puhas keemia. Moment lisaks veel lõhnab ka uimastavalt. Kuid kuivab kiiresti. Millest mina vanasti aru ei saanud, oli nõue, et liimi tuleb panna õhukese kihina mõlemale liimitavale poolele. Ma panin ikka korralikult, surusin pooled kokku nii et lirtsus ja imestasin, et kus on probleem. Näiteks jalanõude taldade tagasi liimisel tuli tegevust pidevalt korrata. Nüüd sain lapse saapad korda ühe korraga.

Ei tohi palju liimi panna! Meil on koolis Moment-liimi laiali ajamiseks õhukesest plastikust lõigatud ribad. Paned liimi ühele poolele ja tõmbad ribaga õhukeseks kihiks. Sama teise poolega. Kiiret ei ole. Paar minutit võib see esimene pool vabalt oodata, kuni sa teise poole ka kenasti õhukese kihiga kaetud saad. Ja siis paned osad omavahel kenasti kokku. Midagi ei pressi enam vahedest välja ja teoreetiliselt pole Moment-liimiga ka vajadust asja pressi alla panekuks, sest ta kuivab paarikümne minutiga ära.

PVA-l ja momendil on kaks suurt vahet. PVA-liimiga liimitud asjad tuleb alati pressi alla panna. Ka siis kui puitu liimida. Meil on koolis puidupingid, kuhu vahele saab asju kinni keerata. Kuid nahatöös on hea, kui olemas sobiva suurusega raskused, mida asjadele peale tõsta. Jah, võib pitskruvidega laua külge ka panna, aga raskusega on mugavam. Vot ja siin ongi mul üks pisikene unistus. Ma tahaks endale 20 sentimeetrit raudteerööbast. See oleks täpselt mõnusa suuruse ja raskusega asi. Meil koolis on sarnased raskused. Mul kodus on ainult raamatud.

Kuid PVA-l on momendi ees veel üks eelis. Kui teha paberi või nahatööd, siis PVA on valget värvi ja kuivab läbipaistvaks, kuid erinevalt momendist, teeb ta asja ka kõvemaks. Mõnikord on hea, kui asjale lisandub natuke tugevust. Kuid näiteks puidu liimimisel sain ma teada, et kui puit pva-ga kokku möksida ja see ära kuivab, siis ei saa üldse aru, kuhu liimiplekid tulid. Kuid kui hiljem hakata seda puidust asja värviliseks peitsima, siis liimi peale värv ei jää. Ehk enne (vesialuselise peitsiga) peitsimist peab väga korralikult kõik üle lihvima ja liimiplekkidest vabanema. Aga suva jama, mis puiduga juhtub: puurid puidu pooleks, või tuleb tükk küljest ära – pva-d vahele, pressi vahele ja järgmine päev on kõik tipp-topp nagu poleks olnudki.

Kuid PVA-ga liimimiseks saab kasutada pintslit, sest PVA on vesialuseline ja pintsli saab veega puhtaks. Samuti tasub naha liimimisel hoida käepärast niisket salvrätikut, millega möödaläinud liimi kohe eemaldada saab. Puiduõpetaja soovitas pisikeste kohtade liimimiseks kasutada käepärast vahendit – sõrme.

Kuidas Moment-liimi plekkidest vabaneda, oli meie nahaõpetajal ka kaval toode. Nimelt kogub ta kokku kõik moment-liimituubide jäägid ja nendest jääkidest saab meisterdada kõvaks kuivanud liimi junnid, millega pärast saab nahalt moment-liimi plekke ära korjata. Siuke trikk!

pardid

Pildilolevatel partidel pole raudtee ja liimimisega mingit seost. Kuid loodetavasti tekkis teil nüüd meeletu tahtmine midagi korralikult kokku liimida. Nii Momenti kui PVA-d tasub osta ehituspoodidest, saab suuremaid koguseid ja odavamalt kui muudest poodidest.

Manjana jõulukingitused

Lugesin Ritsiku juurest, et blogijatele on keegi välja pakkunud teemad, millest kirjutada. Advendikalender. Tundus, et ma olen neid teemasid juba kuskil blogides näinud ka, aga ilmselgelt polnud need blogijad nii tõsiselt võetavad kui Ritsik. Ei, komplimendid pole tänane teema. Tegelikult klikkisin ma linki ainult proovimiseks, sest mina ju ometigi ei vaja etteantud teemat, et kirjutada. Mina kirjutan nagu blogijad muiste – siis kui tuju tuleb ja sisemine vajadus dikteerib. Mina ei ole kommertsblogija. Mina olen Blogija suure algustähega. Tõsine tegija. Nii ma arvasin. Jätka lugemist

Kuidas õpetajat diagnoosida

November käes, üle kahe kuu juba koolis käidud, peaks väikese ülevaate tegema. Entusiasm pole veel ära kadunud ja isegi tagasilöögid ei hirmuta. Kuigi tagasilöögid on peamiselt sotsiaalses plaanis. Nagu alati – kõik sobib, aga ühel inimesel on tabletid võtmata. Mitte mul, mul on närvid korras ja isegi kool ei suuda neid tuksi keerata. Aga üks kurtmise postitus kuluks küll marjaks ära. Jätka lugemist

Tasuta lõunad on olemas

Blogijatele meeledib kirjutada kuidas nad peenetes restoranides söömas käivad, teevad seal uhkeid pilte ja kiidavad ja laidavad kokka. Mulle meeldib neid postitusi lugeda ka, aga ma ei viitsi neid restorane ise uurima minna. Esiteks tuleb söögikoha külastamise tarbeks kaaslased leida ja teiseks muudab mu praegune rahakoti seis mind hinna ja kvaliteedi suhtes äärmiselt kriitiliseks. Jätka lugemist

Tegin endale voolimisluu

Täna on too tähtis päev, kui ma valmistasin kutsekoolis ise lõpuks valmis ühe eseme. Esimese. Paradoks seisneb aga selles, et tegemist ei olegi nahast asjaga, vaid hoopis puutööga. Nagu ma juba eelmises kooliteemalises postituses rääkisin, anti meile lootust, et sel nädalal teeme endale ise tööriistu. Ma oleks äärepealt sellest mõnust ilma jäänud, kui ma reegleid poleks rikkunud. Kohe räägin. Jätka lugemist

Kuidas nuga teritada

Täna tuli meile uus õpetaja, teemaks on naha töötlemiseks kasutatavad riistad ja nende ise valmisnikerdamine. Õpetaja on puutööspets. Täna õpetas ta meile kuidas tööriistu teritada. Vastusevarianti, et lähen ja ostan teenuse, polnud olemas. Täna saime vaid õpetaja sujuvaid liigutusi pealt vaadata, ise teritada ei saanud. Kuid teritatud nuga saime katsuda. Ka ju huvitav. Jätka lugemist