Category Archives: kunst

Kuidas sõnajalaõit leida

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis ma pole kunagi ühtegi sõnajalaõit leidnud. Jaaniussikesi olen, neid meil maal leidus, aga ma ei mäleta, kas ma roheliselt sätendava tagumikuga loomi just pööriööl kohtasin. Enamus mu jaanipäevi on üldse suhteliselt jamad olnud, eriti noorena. Kooli ajal käisin alati kohalikul jaanitulel ja mul polnud kunagi sel ajal oma poissi  ja jube kurb oli, sest mõnel teisel ju oli. Eelmine jaanipäev oli väga mõnus, nagu ma ka teile kõik ilusti ära kirjutasin. Kuid ka tollel jaanipäeval mul oma poissi/meest ei olnud, lihtsalt palju toredaid sõpru. Sel aastal on plaanis sama seltskonnaga samasse kohta minna. Kuid tegelikult ei tahtnud ma üldse jaanipäevast kirjutada, sest pööriöö nõidumine pole mul kunagi õnnestunud. Erinevalt muust maagiast.

Mulle meeldib igasugune esoteerika, mis minu plaanidega sobib. Ma usun imedesse mõõdukalt ja üritan üle kontrollida, kas töötab. Mõnikord töötab, mõnikord mitte. Sõnajalaõie leidmine on metafoor armastuse leidmise kohta ja ma olen vist terve elu armastust otsinud. Vahepeal olen leidnud ka ja siis jälle ära kaotanud. Kuigi ma tavaliselt ei kaota asju. Minu jaoks on armastus suhteliselt roosamannavahuline tunne, praktilist lähenemist on umbes nii palju, mis füüsilisse külge puutub. Ülejäänu on kõik puhas ulme ja liblikad kõhus.

Kuna praegu on kristallid jube popid asjad, siis kõik vast teavad, et roosa kvarts on too kivi, millega romantikat enda juurde meelitada. Olen proovinud. Mul on kõrvarõngad roosa kvartsiga. Ei tööta. Erinevalt ühetedest teistest kõrvarõngastest, mis seksi ligi tõmbavad. Nendega on alati tähelepanu tagatud. Kusjuures roosa kvartsiga kõrvarõngad on ilusamad, aga karneool minu puhul töötab. Karneool pidavat ka raha ligi meelitama, seda külge ma ei tea, aga seksikamaks teeb küll.

Kuid ka kividest ei tahtnud ma kirjutada. Mul on lugu tolle pildiga, mida te allpool näete. Lugu sai alguse 24. aprillil sel aastal, kui Morgie kirjutas oma blogis, kuidas ta pojengipildi joonistas. Morgie ongi kunstnik, joonistab igasuguseid asju, aga selgus, et pojengil pidavat imevõimed olema. Guugeldasin ja leidsin, et jah, juba Feng shui räägib, et pojengid sümboliseerivad armastust ja abielu. Tore, leidsin mina. Kirjutasin Morgiele kommentaari ka, et hakkan pojengipilti joonistama. Joonistamine on ju mõnus tegevus ja kui sellest võib veel ulmelist kasu tõusta, siis miks ei.

Samal päeval ma kindlasti ei alustanud, kuid ma mõtlesin välja, et ma tahan seda pilti vesivärvidega teha. Ma pole kunagi akvarelle maalinud. No tegelikult maalisin ma üldse rohkem teismelisena ja kahekümnendate alguses. Igatahes ostsin ma endale Selverist suhteliselt suvalised vesivärvid ja tegin lillemaaliga algust. Pool joonistasin valmis ja siis jäi pilt lauale ootama, millal ma edasi joonistada viitsin ja siis see juhtuski. Saate aru, ma olin ainult pooled pojengid valmis teinud, kui läksin kohtingule inimesega, kelle kohta ma võin nüüd öelda, et mul on suhe. Pildiga alustamisest oli möödunud paar nädalat ja juba töötas! Võimalik, et kõik oli kokkusattumus, ma ei tea. Toda meest ma tundsin juba 24. aprillil ka, ta meeldis mulle küll, aga meie vahel ei olnud midagi. Ma isegi ei mõelnud, et midagi võiks tulla.

Täna otsustasin, et lõpetan pildi ära ja panen seinale. Ma ei tea, kas lõpetamine ja seinale riputamine ka kuidagi kuskile mõjub, aga poolikud asjad närivad hinge ja ootavad lõpetamist. Täna hommikul tegin valmis. Siin ta on, enne riputamist. Eelmise EBA auhinna raamis, sest sel aastal sain ju uue.

pojeng1

Advertisements

Metallitöö

Tegelikult tahtsin ma hoopis vanni minna ja lõpuks oma pea ära pesta, aga meie soojaveekatlaga on mingi jama ja alati, kui mina plaanin vanni minna, siis sooja vett ei tule. “Äkki see oli vihje, et ma pole kaua bloginud ja peaksin kirjutama,” mõtlesin ma ja siin ma olen. Katlaga ma midagi teha ei saa, aga mul hakkasid koolis lõpuks metallitöö tunnid, mida ma kaua oodanud olen. Jätka lugemist

Raamatute köitmine

Nüüd tuleb koolipostitus. Õpime praegu koolis köitmist. Teeme kolme tüüpi köidet: prantsuse õmblusega, paeltele õmmeldud ja viimasena teeme jaapani köite. Tänaseks on kaks enam-vähem valmis ja jaapani köitega alustame järgmine nädal, kuigi õpetaja juba rääkis, kuidas me seda teeme. Paljud käsitööarmastajad ilmselt teavad, kuidas neid tehakse, aga neile, kes ei tea, plaanin väikese ülevaate anda. Enamus eesti käsitööblogisid näitavad lõpptulemust, aga milline töö seal taga on, teavad vaid nad ise. Jätka lugemist

Minu osavad käekesed ja teiste tehtud asjad

Koolist võiks kirjutada. Blogitakse ju oma elust ja praegu on kool mulle elus kõige olulisem. Mitte küll nii oluline, kui õpetaja loodab, aga minu jaoks on kaks pikka päeva täpselt piisav aeg, mis liiga ära ei väsita ja annab vajaliku hulga positiivset energiat. Kuigi jah, meie asjade tegemise tempo on nii kiireks läinud, et paljud käivad koolis ka teistel päevadel, et õigeks ajaks asjad valmis saada. Mina seda ei taha, ma ei taha koolist tüdineda. Jätka lugemist

Tänavalt leiab igasuguseid asju

Ma leian tänavalt asju. Ilmselt leiaksid teised inimesed ka, aga nad kas ei vaata või neid ei huvita. Ma vanasti ka ei leidnud midagi, aga teadsin ühte tüüpi nimega L@ssi, kes rääkis, et tema leiab kogu aeg tänavalt asju ja raha. Ma olin täiesti kade – ma tahaks ka niisama tänavalt raha leida. Loomulikult mitte sente, ikka paberraha. Et oleks ikka raha, noh, suur! Soovidega tuleb ettevaatlik olla. Jätka lugemist

Otsustasin kultuurseks hakata

Täna meenus, et ma pole oma blogi ikka veel blogiauhindade jagamisele registreerinud. Ma oleks seda varemgi teinud, aga ei osanud kategooriat välja mõelda. Eelmisel aastal ma juba arvamusblogide all kandideerisin. Tehtud! Mihkel Raud pani selle kategooria pika puuga kinni. Kuna mulle tundub, et mu blogi üldse Raua blogile ei sarnane, siis valisin ilmselt vale kategooria. Jätka lugemist

Käpardid ei peaks köögis olema

Tänase päeva blogiteema on lemmiksöögid. Mulle meenus, et ma olen sel teemal varem kirjutanud. Ühe korra kindlasti. Panin otsingusse “peedisupp” ja leidsingi kuus aastat tagasi tehtud korraliku kirjelduse, mida ma lapsepõlves, ehk nõuka ajal, süüa armastasin. Jutu lõpus on lause “Söömine on kõhu täitmine, mitte igapäevane edevuslaat ja ajaraisk,” millega ma ainult osaliselt veel nõus olen. Aja raiskamise poolega. Jätka lugemist