Ma olen oma blogis päris mitu korda kirjutanud, et hakake ettevõtjaks, see on nii lihtne. Tuleb ainult alustada ja pärast läheb kõik ludinal. Põhimõtteliselt nii ju ongi, aga mida keegi lihtsaks peab, pole üldse üheselt mõõdetav. Varem neid postitusi tehes ma ei mõelnud, et minu jaoks võib oma ettevõtte majandamine lihtne tunduda, kuna ma olen seda pea terve oma täiskasvanu elu teinud. Minu jaoks on paberimajandus umbes sama kui tavalisele inimesele kümne piires arvutamine. Kui midagi oskad, on vahest keeruline aru saada, et teised peavad hoopis rohkem pingutama, et samad asjad ära teha, kuna nad ei ole harjutanud.
Ma hakkasin ettevõtlusega tegelemise raskusest paremini aru saama, kui meile koolis majandust õpetama hakati. Millalgi talvel. Kui ma loen Ritsiku blogist, et ta käib erinevatel kursustel, kus talle umbes samasuguseid asju õpetatakse, nagu mulle praegu koolis (meil oli lisaks majandusele suhtlemise nime all loengud, kus ennast ettevõtjana avastama vms õpetati) ja ta suhtub kõigesse nii positiivse elevusega, tekib mul tahtmine vahele hüüda: “Need koolitajad ajavad sulle kärbseid pähe, päris elu on teistsugune!” Vot nüüd ma sellest kirjutangi. Mu majandusõpetaja juba kord ütles mulle, et ma peaksin vähem sõna võtma. Ja tal oli õigus, aga jube raske on kaks tundi vait olla, kui mul on midagi kommenteerida. Blogis ma võin. Ma ei taha kellegi elevust maha tõmmata, ma ainult natuke räägin, kus kivi all probleemid võivad elada.
Ühes majandustunnis tuli meil juttu, et riigilt saab raha, kui neile projekt kirjutada. On selline tore koht, nagu EAS ja sealt saabki raha. Kuid nagu teada, siis päris suur osa rahast, mida sealt saada on võimalik, jääb välja võtmata. Õpetaja küsis, et mida meie arvame, et miks seda raha välja ei võeta. Mul oli parasjagu tunnis kaasarääkimine keelatud ja ma olin vait. Ma isegi ei oianud kõvasti, kui mu grupiõde mingit täielikku jama ajas ja õpetaja rõõmsalt kaasa noogutas. Meie majandusõpetaja rääkis, kuidas tema ka ei saanud raha ühest fondist (äkki oligi EAS, ma täpselt ei mäleta enam), sest ta ei oskanud neile nõutavat äriplaani kirjutada. Majandusõpetaja, kes õpetab majandust, ei oskanud äriplaani kirjutada.
Kuid tegelikult on imelihtne välja uurida, miks EAS-lt liiga vähe raha küsitakse. Kõigepealt tuleb välja mõelda, mille jaoks võiks raha küsida ja siis minna sinna lehele ja kulub umbes 10 minutit, et teada saada, et sina seda raha sealt küll ei saa, ole sa nii osav projektikirjutaja kui iganes.
Oletame, et ma tahaks teha uue firma, mis tegeleb nahktoodete tegemisega, seda ma ju koolis õpin. Täpselt sellise asja jaoks on EAS-s olemas Starditoetus. Kõik tore, loed punkte, et raha saab põhivahendite ostmiseks – kui nad on kallimad kui 100 euri. No leiab nii kalleid masinaid küll, aga odavam tavaar tuleb oma rahaga muretseda. Antakse reklaamiks ja arvutiprogrammide ja isegi personalikulude jaoks. Kena! Pidu! Teeme firma ära!
Ja siis tuleb punkt, et firma käive peaks kolmanda aasta lõpuks olema 80 tuhhi. Tundub tühiasi? Jah, kui sa oled tuntud bränd, aga isegi mitte siis. Oletame, et sa müüd nahast naiste käekotte, mille hind on 100 euri tükk. Selleks, et aastas 80 tuhhi teenida, pead sa iga päev müüma vähemalt kaks sajaeurost kotti. Tundub jälle lihtne? Ja jah ja ei. Stella Soomlais ilmselt müüb, sest interneti andmetel on tal palgalehel 8 inimest ja 2018. aasta prognoositav käive tuleb 242 tuhat, ehk kolm korda rohkem, kui EAS alustavalt tundmatult kotitegijalt ootab. Kuid kes ei teaks Stellat?
Võtame natuke vähemtuntud nahktoodete firma – Radikainen. Lisaks kottidele teeb ta ka maru vahvaid värvilisi jalanõusid. Sama internetiallikas (inforegister) ütleb, et temal pole palgalehel ühtegi inimest ja tema ennustatav käive sel aastal tuleb 27 tuhat, firma asutatud 2012. aastal. Ja tegemist on brändiga, kes oli esindatud näiteks sügisel disainiööl, kus olid ainult väga tegijad disainerid (ka Soomlais) ja Saku suurhalli käsitöölaadal, kus on metsik kohatasu. Ehk tegemist on tuntud disaineriga, kellel on kvaliteetsed huvitavad tooted ja tema käive jääb väga palju alla 80 tuhande.
Radikaineni müügilett Käsitöömessil
Võimalik, et ma lihtsalt arvutan liiga palju, aga raha saamiseks pead kirjutama EAS-le äriplaani, kus on kirjas, kuidas sa suudad kolme aasta pärast müüa need kaks 100-eurost kotti päevas. Usutavalt pead kirjutama. No mina igatahes nahktoodete peale EAS-i starditoetust küsima ei läheks.
Te nüüd arvate, et tühiasi, võtan siis mõne teise teema, millega raha küsida. Kuid alati, kui sa sealt mõne teise teema välja valid, jõuad kiirelt punkti, millele vastamiseks pead sa midagi ilmvõimatut tegema või omama või olema. Tavaliselt peab sul juba endal palju raha olema, et juurde küsida.
Nüüd te arvate, et ma olen lihtsalt laisk, loll ja saamatu. Tegelikult ma olen mitmeid projekte kirjutanud ja raha saanud, kuid need on alati olnud mingid tutvuse kaudu värgid. Alati. Välismaale olen kirjutanud ja Eestisse. Eestis oli mitu aastat tagasi ja see käis nii, et keegi tundis ühte poliitikut, kes ütles, et näe, küsi sealt ja siis saadki. MTÜ oli, ma enam ei mäleta, mille jaoks see raha küsiti, aga kõik toimis. Õige inimene õigel ajal ütles, kus raha vedeleb. Sellepärast enamustel poliitikutel on ka oma MTÜ-d, et vedelev raha ära korjata, aga nad ka kõike ei jõua. Ja mitut poliitikut sina, alustav ettevõtja, tunned, kes sulle kasulikke vihjeid jagaks? Ega igal poliitikul neid vihjeid ka ei ole.
No aga kui sul juba on idee, millega saab raha teenida, siis tee see firma juba ära, pole seda riigi raha vajagi!
Kaasamõtlejad