Category Archives: masendav

Kuidas feisspukis kätt hoida

Ma tahaks täna endale lahti kirjutada, kuidas inimesed feisspukis appi karjuvad ja mis edasi saab. Varem ma ei saanud aru, et kui mul oli pidev vajadus FB-sse midagi postitada, siis ma olin lihtsalt liimist lahti. Nüüd ma näen teiste hädaabikutseid, aga ei tea, mida nende appikarjetega teha. Ma mõnikord arvan, et kui ma olen kuival kaldal, siis on viisakas uppujale käsi ulatada. Aga äkki ikka pole niiviisi viisakas? Tihtipeale ei pruugi inimesed ise ka teada, mida nende postitused nende alateadvusest välja räägivad. Mina küll varem ei teadnud oma alateadvuse kavalat postitusvõimet ja poleks ka tahtnud kelleltki selle tõlget kuulda. Võib-olla. Aga kui appikarjed on juba väga selgelt sõnastatud? Jätka lugemist

Advertisements

Taavi, tahan endale ka ilusat kotti!!! Palun-palun-palun!

dior

Jätka lugemist

Kutsu mind Manjanaks

Olete Ekspressist Robi ühte vana lugu lugenud? Seda: Sa või minna kui sa tahad. Hullumoodi täpselt kirjeldab, mis meil siin riigis toimub. Minu arvates täpselt. Sa võid minna, beibe, ega iga armastus ei kestagi igavesti! Jep, seepärast on suht mõttetu kellelegi öelda, et ta sulle päriselt meeldib, sest nii pole normaalne. Nii on klammerdumine. Ma ise lõpetan ka liigse meeldimise peale suhtlemise ära ja teen näo, nagu midagi poleks olnudki. Ei hakka minu vabadust piirama! Jätka lugemist

Mis teeb minust õnneliku*

Eelmises postituses kirjutasin, et käisin Directorit lugemas. Ma leidsin sealt veel huvitavama artikli, kui see 35-aastase probleemimajandus – Iseloomu välimääraja. Too artikkel oli algusest lõpuni huvitav, sest keda ei huvitaks õnne valem. Mind küll huvitab, mida ma paremini võiksin teha, et mingi hetk kogu jama ventilaatorisse ei satuks.

Seal tõlkeartiklis kirjutatakse kuuest iseloomu määravast osast, mis ei pidavat elu jooksul muutuma ja määravad ära, kuidas sul elus läheb. Artiklis on ka mitmeid vasturääkivusi. Põhiline neist see, et  “elu jooksul ei muutu” ja pärast mainitakse nii mitmegi asja juures, et on võimalik õppida. Igatahes kirjutasin ma endale kaustikusse artiklist lühikokkuvõtte, et hiljem edasi mõelda. Seda ma nüüd siin teha kavatsengi. Jätka lugemist

Enamus inimesi jätab sõbrapäev külmaks või nad vihkavad seda

Te ilmselt teate, et sõbrapäev läheneb? Ma küll tean, sest ma vihkan sõbrapäeva. Kui mõned kuud tagasi võis veel mõelda, et küllap sõbrapäevaks on keegi, kes mulle suure šokolaadist südame kingib, siis nüüd on jäänud vaid nädal ja lootus on väga pisikeseks kahanenud. (Optimisti lootus kaob 13. kuupäeva õhtuks, eksole)

Tegelikult ei tunne ma end sel aastal veebruari alguses enam nii halvasti kui eelmistel aastatel. Peale lahkuminekut oli ikka kõige hullem. Siis tundus, et kui üksinda rannas jalutada, on see nagu üksinduse manifestatsioon keset õnnelikke paarikesi. Enam ma end nii haledalt ei tunne. Jätka lugemist

See on nüüd kas ajuvähk või mul lihtsalt katus natuke sõidab

Eile hommikul avasin voodis oma kaunid silmakesed ja avastasin, et suulagi on katki. Keelega avastasin, mitte nägemise teel. Pärast üritasin peegliga vaadata ka, aga ma ei saanud aru, kas on midagi teistmoodi kui tavaliselt, sest ma ei tea täpselt kuidas tavaliselt mu suulagi välja näeb. (Ha-haa, selle koha pealt ta küll kuidagi välja nägema ei ulatu). Jätka lugemist

Lasnamäe kanalis sõidab naisi ahistav maniakk

Käisin nädalavahetusel maal ema sünnipäeval. Autoga, ise sõitsin. Kuna ma sõidan autoga umbes kolm korda aastas, olin suhteliselt erutunud. Mul on load ammu-ammu ja ma sõidan normaalselt, aga kui eriti tihti rooli pole vaja istuda, võtab sabina sisse. Ma ei käinud isegi reedel pidutsemas ja läksin kenasti õigel ajal magama, et hommikul värske ja puhanud olla.

Umbes laupa lõuna paiku istusime lapsega autosse ja hakkasime Lasnamäe kanali kaudu linnast välja sõitma. Päike paistis, linn oli mõnusalt tühi. Olime natuke maad kanalis sõita jõudnud, kui mingi punane auto minu ette sõitis ja venima hakkas. Kanalis on lubatud sõita 70-ga, tema sõitis 40-ga. Võtsin kõrvalritta ja sõitsin mööda. Punase auto juht leidis gaasipedaali ülesse ja sõitis jälle minu ette ning hakkas uuesti venima. Ma mõtlesin, et onu teeb nalja. Sõitsin uuest kõrvalritta ja üritasin normaalkiirusel sõita, kuid renoojuhile see ei meeldinud. Tema sõitis jälle kõigepealt minu paremale küljele ja siis mu ette. Laps vaatas seda meest ja ütles, et jube koleda näoga mees oli olnud, suure topeltlõuaga. Jätka lugemist