Category Archives: minevik

Milline ajupesu sulle rohkem meeldib?

Täna on Lenini sünniaastapäev. Paar päeva tagasi oli Hitleril samasugune tähtpäev. Millalgi siinkandis on Mart Laari sünnipäev ka. Ma mäletan Lenini kuupäeva kõige paremini, kuna mu emal on ka täna sünnipäev, aga ma ei tahtnud oma emast kirjutada vaid Leninist ja ajupesust. Õnneks pole ma ainus. Jalutuskäik ajas tegi täna Leninist rääkivast raamatust ka pika postituse mida alustas lausega “Tõeline ajupesuraamat.” Ma ei lugenud postitust läbi, aga see esimene lause pani mind mõtlema ajupesu teemal.

Fakt on see, et sinu aju pestakse pidevalt, mõnikord sa saad sellest aru, mõnikord mitte. Kui puhastusoperatsioon on läbipaistvalt lihtne, siis tahad, et keegi ei roniks seebiga su pähe, muutud pahaseks ja üritad mõelda risti vastupidiselt sellele, mida sulle pähe topitakse. Võtame selle sama Lenini raamatu. Ma ei pea seda lugema, aga ma tean juba ette, et raamat räägib ühest inimesest ja ajupesu seisneb selles, et temast räägitakse ainult head. Kui tubli, tark, sõbralik, üllameelne, töökas jne edasi see inimene oli. Kohutav onju? Tekitab kadedust ja vastikust, et nii ei ole ju võimalik! See on väljamõeldis, mina niisugust mõõdutundetut kiitmist küll ei usu. Kõik ju teavad, et ta oli nõme vanamees, kes rikkus miljonite inimeste elu ära ja lisaks suri süüfilisse, sest ta oli tavaline ebamoraalne inimene, nagu me kõik.

Enamus inimesi ei seedi sellist ajupesu, kus kellestki või millestki räägitakse häid asju. Lenin ja nõukogude kord on kõige kaunimad näited. Kui keegi hakkab rääkima, et nõuka ajal oli midagi ilusat, arvab kohe mitu inimest, et teda on mõjutanud kahtlased jõud, või ta lihtsalt ei taha tõde tunnistada, sest nõuka aeg on avaliku teabe järgi vastik aeg, kus inimesed kannatasid rõhumise, salakuulamise, nõmeda valimissüsteemi, raudse eesriide, muusika ja kunsti piirangute, poliitiliselt kallutatud ajakirjanduse, piinamise, küüditamise all. Kui inimestele anda valida, mis on nende arvates ajupesu, siis nad tunnevad kohe ära pesemisviisi, kus räägitakse midagi head ja neile tunduvad hoopis tõepärasemana jutud, kus neid veendakse milleski halvas, inimeste kannatustes, piinades, valus ja pisarates. Onju nii?

Ma näiteks jõudsin otsusele, et mina ei kavatse vaadata filmi “Seltsimees laps”. Ma olen nüüd mitmest blogist lugenud, mida inimesed filmist arvavad ja aru saanud, et tegemist on propagandafilmiga, kus peamine rõhk on negatiivsusel. Keegi olevat lausa pisaraid valanud, sest nii kurb oli. Üldine blogijate ja ajakirjanduse seisukoht on, et seda filmi peab vaatama, sest see laps mängib oma rolli nii hästi.

Kindel, et “sm. Laps” on parem film kui näiteks “Hallid varjundid”? Hallid varjundid on film ja raamat, mille kohta on väga legaalne öelda: “Mulle see raamat ja film ei meeldi, ma pole neid vaadanud ja ei kavatse ka.” Kõik saavad sinust aru ja noogutavad, sest miks peaks vaatama filmi, kus räägitakse küll vägivallast, aga kõik lõppeb hästi? Nii totter ja eluvõõras. Päriselt elus nii ei ole ja armastusfilme kiidavad ainult ajukääbikud, kes tõelisest kunstist aru ei saa. Tõelises kunstis peab inimene vaevlema ühiskonna ebaõigluse, mitte labase kire käes.

sm_laps

Ok, mängufilmidega on nagu on. Maitse asi, hallides varjundites ju tegelikult ajupesu eriti ei tehta. Sigarikka ilusa ja kuuma mehega võib seksida ka ilma seda filmi vaatamata. Kuid rikka ja ilusa teema on kahtlane värk ikkagi. Võtame tootereklaamid. Kõik inimesed teavad, et reklaamid tegelevad ajupesuga. Sulle näidatakse viinapudelit või autot ja räägitakse, et kui sa endale need ostad, läheb su elu kohe ilusaks. Jube ajupesu! Kõik teavad, et viina joomisega kaasneb pohmell, kuritegevus ja kahtlased sekssuhted ja et autoga Tallinna tänavatel sõitmine võib närvid täiega krussi ajada, rääkimata võimalusest end vigaseks sõita. Ajupesu! Valetavad, teevad elu ilusamaks! Nõmedad reklaamid, mina ennast küll nendest mõjutada ei lase!

Eelnevad näited on suht mustvalged ja lihtsad. Kui surnud poliitikute juurde tagasi tulla, siis näiteks Hitleriga on asi hoopis keerulisem. Hitlerist heal toonil rääkida on vastuoluline küsimus. Kõik teavad, et tema juhitud poliitika viis miljonite inimeste surmani ja et ta oli raassist, juudivaenulik ja pooldas talle ebameeldivate inimeste pikaajalist piinamist. Kuid temast positiivselt rääkimist peetakse paljudes ringkondades heaks tooniks. Täiesti normaalseks peetakse tema ja Stalini konktekstis väita, et Hitlerist räägitakse halvasti ainult sellepärast, et ta kaotas sõja. Stalin oli ka tõeline elajas, aga ta võitis sõja ja see annab õigustuse temast paremini rääkida kui Hitlerist. Ma ei ole Eestis kohanud ühtegi inimest või sotsiaalset gruppi, kes Stalinist head räägiks, aga Hitleri tervitus on väga ja väga legaalne tegevus. Et Hitler on hea näide, kuidas kellestki hea rääkimine on normaalne tegevus. Õnneks kehtib Stalini kohta normaalne lähenemine – temast tuleb rääkida ainult halba.

Advertisements

Ajalugu on igav, aga mitte kõik asjad

Vaatasin just telekast saate “Maahommik” kordust. Seal näidati mitut huvitavat lõiku. Esiteks näidati kuidas paberile väljatrükitud pilti sileda puu peale panna. Ma olin seda teemat kunagi varem juutuubist vaadanud. Proovinud ei ole, aga Maahommiku lõik oli samasugune nagu keskmise ameeriklase käsitöövideo – võta spetsiaalset kallist vahendit, mida saab ühest väikesest poest, mida sinu kodu juures pole ja hakka tegema. Neil olid telekas kasutuses peened lakid, aga tegelikult võib kasutada täiesti suvalisi lakke ja tulemus on sama. Otsige juutuubist kuidas see käib: teed paberile trükitud pildi poole lakiga kokku, paned lakise poolega puu peale, lased kuivada, teed veega märjaks, hõõrud näpuga paberi maha ja lakid tavalise läbipaistva lakiga üle. Valmis! Jätka lugemist

Kas sul on aju või sul on kiire?

Lugesin Indigoaalase postitust ja sellega seoses Ebapärlikarbi postitust ka. Pealkirja hankisin Ebapärlikarbi postitusest, mulle haakis väide aju teemadel. Mu arust saab tema postituse umbes nii kokku võtta, kuigi ta ei kirjutanud ajast vaid ajust. Ja tegelikult ei kirjutanud ajast ka Indigo, tema kirjutas veel keerulisemal teemal – kuidas olla õnnelik. Kuid nad mõlemad kirjutasid tööl käimisest ja minu kogemuse järgi ei ole inimestel, kes iga tööpäev kaheksa tundi tööl käivad, kunagi vaba aega, sest ei olegi ju. Sellist tööandjat, kes lepiksid, et sa pidevalt oma tööajast suvaliselt hetkel suvaliseks ajaks ära kaod, pole olemas. Jätka lugemist

100-aastased kalduvad mõnikord seniilsusesse

Lugesin Marcat ja sain aru, et täna oli normaalne nädalavahetusest kirjutada. No eks ma siis kirjuta, kuigi põhjus, miks ma ise kribada ei taibanud, on juba pealkirjas olemas. Aga alustame algusest. Jätka lugemist

Ei oskagi midagi tahta või soovida

Käisin eile sünnipäeval ja kahe inimesega tuli hüpoteetiline küsimus: “Milline on sinu kõige suurem soov, mida sa tahaksid?” Ja ma ei oskanud midagi tahta. Eile öösel ei oskanud ja täna olen veel jupikese samal teemal juurelnud ja ikka ei oska soovida. Ja minu suutmatus teeb mulle muret. Äkki ma petan ennast? Valetan endale, et ei taha midagi, et sügaval sisemas ikka tahan, aga ma ei oska enda mõtteid lugeda. No ma võtsin hunniku loogilisi vastuseid läbi ja ükski ei sobi, et vot nii võikski olla, et see ongi mu soov. Jätka lugemist

Nad saivad lapse. Hirmsad mälestused

Rasedatel mitte lugeda!

Kuna ma vaatan telkut toaantenniga, siis ma kõiki saateid õigel ajal vaadata ei saa, aga mõningaid vaatan järgmistel päevadel netist. Näiteks hakkas mulle suvel meeldima venelaste reaaliti “Eksid rannal”, mis on vastikult sõltuvusttekitavalt toodetud. Meil on selliseid inimesi ka, aga eestlased on isegi oma kunsthuulte ja -rindadega palju tagasihoidlikumad kui venelased ja neid on põnev jälgida. Kuid täna vaatasin ma järgi kohaliku dokseepi “Me saime lapse” ja see tekitas mul emotsiooni, mis pole venelaste reaalitielamusega võrreldav. Jätka lugemist

Mis on valuuta?

Leidsin, et keegi on mu blogisse jõudnud otsinguga “Kas arvel peab olema valuuta.” Jäin mõttesse, et miks inimene nii küsib ja vist mõtlesin välja. Nüüd tuleb ajaloohõnguga ja nõks asjalikum postitus. Jätka lugemist