Category Archives: roheline

Kilekotid ja Hitleriga autosõit

Täna jaotas keegi FB-s vanaaegse sotsiaalse reklaami pilte ja mul tekkis tahtmine veel üks keskkonnasäästupostitus kirjutada. Eelmine postitus osutus kasulikuks – ma sain teada, et ei peagi pakendeid enne sortimist ära pesema, aga kuna ma ikka ei viitsi välja uurida, kus spets prügikast asub, siis ma pakendeid ei sordi. Minu jaoks oli ka uudis, et igal pool polegi samad kohustuslikud prügikastid nagu Tallinnas. Tallinnas on viimased paar aastat olnud minu kortermajale kohustuslik omada kolme prügikasti – segaprügi, paber ja papp (mis viiakse tasuta ära, aga konteineri rent on tasuline) ja bioprügi. Tundub, et mujal linnades pole nii.

Ma panen siia vahele toreda reklaami, mis räägib sellest, et üksinda autoga sõitmine on kuritegu keskkonna vastu. Praeguseks ajaks on küll Hitleri sõprade hulk nii suureks läinud, et nende jaoks võib see plakat vastupidiselt mõjuda, aga siiski. Mina igapäevaselt autoga ei sõida, seega ma ei saa tühja autoga sõitmise teemal kaasa rääkida, kuid kui vanasti laps ei tahtnud minuga koos maale autoga sõita, siis ma läksin liinibussiga, mitte üksinda autoga.

auto

Keskkonna teema, millega puutun pidevalt kokku, on kilekotid. Ma veel mäletan aegu, mil kilekott oli moehulludele sama oluline atribuut nagu praegu samasugustele inimestele on Korsi kott. Päris Õiget Kilekotti hoiti hellalt ja seda sai osta vaid mustalt turult, sest NSV Liidus selliseid veel ei toodetud. Meil tehti kilekotte, mille pildid olid kultuurist üleküllastunud inimesele igavad – kunstnike joonistatud, mitte värviline kommertsfoto.

Mina käin poes ainult seljakotiga. Minu seljakotti mahub täpselt üks korvitäis kaupu. Käe otsas lõpetasin ma kottide tassimise peale seda, kui mul selg haige oli. Mind ei huvita, et minuvanusele naisele ei pruugi olla sobilik värvilise seljakotiga linnas ringi kõndimine.  Minu jaoks on see äärmiselt mugav ja tervisele hea. Ehk ma ei osta kunagi kilekotte ja loobun pakutavast firmakotist, kui ostetud asi mulle kotti mahub. Loomulikult kasutan ma kõiki tasuta saadud kilekotte mitu korda ja nad on mul kodus suuruse ja liigi järgi sorteeritud, et taaskasutamine mugavam oleks. Kui ma lähen linna väikese kotiga, siis kõikides mu käekottides on alati sees riidekott, juhuks kui tekib vajadus poodi minna.

Kuid kõige rohkem koguneb koju neid väikeseid läbipaistvaid puuviljakotte, mille kohta eelmisel aastal räägiti, et selle aasta juulist alates neid enam poest tasuta saada ei tohi. Ma ostan alati aedvilja osakonnast palju asju ja üritan pakendada nii vähe kui võimalik. Näiteks pole vaja kilekotti banaanidele, kuna nad on koos ja ka neile asjadele, mida ma ostan ainult ühe tüki, sest neile saab hinna peale kleepida. Kuid kui ma ostan palju ühesuguseid asju, nagu õunu või kartuleid, siis need tuleb ju kokku panna. Mina ei ole nii julge, et võtaks kaasa oma kile- või riidekotid ja pakendaks juurviljaosakonnas asjad nendesse. Ma lihtsalt häbenen ja kõik, sest minule on jäänud mulje, et nii ostjad kui müüjad armastavad noid väikeseid kilekotte.

Näiteks vanasti, kui iseteeninduskassasid polnud, siis kippusid kassapidajad mu oste üle pakendama, nad panid kilekotid ümber veel paljudele asjadele, millele nad arvasid, et kilekott sobiks. Kui ma asetasin lindile toore peedi, mis on tavaliselt ainult veits tolmune, siis nad vaatasid seda jälkustundega ja panid kilekotti. Juurviljaosakonnas näen ma pidevalt, kuidas inimesed topivad, raskustega võideldes, banaanikimpu kilekotti ja pakendavad üksikuid puuvilju. Kui meedias rohkem räägitakse, et kilekottide kasutamine teeb keskkonnale tohutut kahju, siis müüjad küsivad üle, kas ma tahan kilekotti, aga tavaliselt nad ei küsi, sest on teada, et enamus inimesi tahab tasuta kilekotte. Tallinna Kaubamajas vist alati küsitakse koti kohta, aga ma täpselt ka ei tea. Stockmannis pakitakse nõud hoopis paberisse mitte kilekotti.

Kuid ma kogun need läbipaistvad kilekotid ka kodus eraldi kotti ja üritan neid nii kaua korduvkasutada, kuni nad puhtad püsivad. Näiteks külmkappi toidu pakkimiseks jms.

Ma tõesti loodan, et suvest lähevad kõik kilekotid tasuliseks ja siis muutub normaalseks, et ma võin juurviljaosakonnas ennast imelikuna tundmata õunu ja kartuleid oma kottidesse pakkida, sest kõik teised inimesed teevad ka nii. Keskmisele inimestele on vaja, et neile tehakse trahvi, kui nad halvasti käituvad, neile ei piisa, kui nad näevad talvel lehtedeta puude otsas kilekotte lapendamas. Vähemalt terve aasta võib selline kott puu otsas lapendada, enne kui päris ribadeks läheb ja ära lendab, mul oli akna all selline puu. Kuid need ribad püsivad kauem kui inimelu.

Ma ei hakka oma lugejatelt spetsiaalselt üle küsima, mida teie tasuta kilekottidest arvate. Ma tean, et te teate nende kahjulikkust loodusele ja loomadele ja muretsete nagu minagi.

Kui roheliselt te elate ja miks nii laisk?

Ma arvan, et elan keskmisest eestlasest keskkonnateadlikumalt, aga väga pikk maa on veel minna, et ma end päris teadlikuks nimetada saaks. No ma tean küll igasuguseid asju, aga erinevad asjaolud takistavad vastavalt teadmistele elamist. Näiteks see, et ma ei taha päris imelik välja paista. Ja ma olen laisk ka.

Kodus on lihtne keskkonnateadlik olla, keegi ei vaata ega kritiseeri. Mind on lapsepõlvest saati kasvatatud, et kui toas kedagi pole, siis seal tuld ei põletata. Nõuka ajal oli elekter sama hästi kui tasuta ja ega ta praegu ka eriti kallis pole. Ehk tulede kustutamine ei ole eriline kokkuhoid puhtas rahas. Aga kui mõelda, et enamus elektrist tuleb põlevkivist ja põlevkivi ei teki juurde, siis on ju loomulik teda mitte raisata. Kui ma tuttavatel külas käin, siis ma üritan võõras kodus ka ebavajalikke tulesid ära kustutada. See juba on pisut imelik, eksju? Aga muarust on elektri raiskamine imelikum.

Vee raiskamine on keerulisem. Muidugi ei lase ma vett niisama kraanikausist alla voolata, aga näiteks nõusid ma pesen voolava vee all, mitte kausis vms. Kunagi meil oli nõudepesumasin ka. Mu arust ta võtab sama palju vett, nagu käsitsi pestes ja kahekesi on tavaline nõudepesumasin ebavajalik, sest pikalt kuivanud musti nõusid ta tavaliselt puhtaks ei saa ja üle pesemine on kindlasti vee raiskamine.

Musta pesu koguneb meil masinatäis (tavasuuruses eestlaaditav) umbes 9 päevaga. Poolikut masinat ma tööle küll ei pane. Valget pesu ma lihtsalt ei ostagi, sest see masinatäis ei saaks ju iial täis. Mingeid asju pesen käsitsi ka, värviandvaid teksaseid näiteks. Kuna ma olen enamaltjaolt kodune, siis mul eriti riideid ei kulu, iga päev ma pluusi jms vahetama ei pea.

Prügi sorteerin, aga saaks ka rohkem. Mul on segaprügikast, bioprügikott, paberi-papi kott ja tasuline tagastatav taara. Aga saaks ju veel koguda tasuta klaastaarat, pakendeid ja riideid. Mu arust on pakendite kogumine raiskamine, sest neid tuleb pesta ja raiskab vett. See on minu vabandus. Teine vabandus on see, et ma pole viitsinud selgeks teha, kus need teiste asjade prügikastid on ja kolmas on see, et ma olen laisk ja ei viitsiks neid asju kuskile koduaiast kaugemale vedada ka.

Ma olen kuulnud, et skeptikud räägivad, kuidas tegelikult pole prügi sortimiselt mingit mõtet, kuna prügiveos nad Tallinnas ikka panevad kõik kokku. Esiteks ma ei usu seda juttu ja teiseks, kui nad tõesti panevad, siis pole see enam minu paha. Mina olen juba hea ära olnud, kui keegi selle hiljem käkiks keerab, ei saa ju mina enam midagi teha.

Ja siit ma jõuangi teemani, mille üle ma varem mõelnud ei ole. Miks ma üritan keskkonda säästa? Ma pakun, et see on samasugune tegevus nagu näiteks heategevus – inimesed puhastavad nii oma südametunnistust. Nii must või suur mu südametunnistus pole, et ma heategevust vajaks, aga keskkonda ma tahan säästa küll. Kuid ainult sinna maale, kus see ebamugav pole. Näiteks teiste mahavisatud sodi ma prügikasti ei pane, sest see on räpane. Samuti olen ma ise sodi maha visanud, kui prügikasti juba liiga pikalt teele pole jäänud. Paha mina!

veljed

Huvitav, kes on need, kes üldse keskkonda säästa ei ürita? Kas nad on emotsioonivabad realistid ja kuna neil polegi südametunnistust, siis nad ei tunne ka vajadust midagi mitteegoistlikku teha? Konservatiivse maailmavaatega inimestel pole samas üldse südametunnistuse sundi vaja, sest nemad teevad seda, mida seadusega on ette nähtud ja seadus ju nõuab prügi sortimist, aga tulede kustutamist ja vee kokkuhoidu ei nõua, pigem vastupidi, riik kogub raha maavarade kasutamise eest. Seaduskuulekalt käituvad ka inimesed, kes on harjunud, et endal pole eriti mõelda vaja, kui on keegi, kes ülesandeid jagab. Ma umbes kujutan ette millised on inimesed, kes tegelevad erinevate keskkonna teemadega isiklikul tasandil, aga millised on need, kes üldse ei tunne tungi midagi säästa ja sorteerida?

Eilases postituses oli valeinfo

Eile ma kirjutasin koidest ja muretsesin, et nad on välja surnud. Arvake ära, kes eile õhtul mu diivani ümber tiirutas? Ei, ei olnud tiirane meesterahvas. Või äkki oli ka, aga ma koide puhul ei suuda sool vahet teha. Värvilistel liblikatel saab mõnikord emasel ja isasel vahet teha tiibade mustri järgi, aga koiliblikad on üleni hallid nagu eestimaine talv. Ühesõnaga – mul on jah kodus koiliblikaid, aga ma polnud neid märganud. Vabandan eilase valetamise pärast! Jätka lugemist

Feijoad olete juba söönud?

8634720 Käisin eile Selveris ja nägin aedviljaosakonnas kummalise puuvilja esitlust. Kuna inimest seal juures ei olnud, siis tutvusin uudisteosega iseseisvalt. Puuvilja nimi on feijoa ja ta näeb välja nagu imelik avokaado – suurus ja värv on samad, aga maitse on küll täiesti erinev. Maksta tuleb umbes viiekas kilo eest. Jätka lugemist

Kodusest kosmeetikast

Enamus minuvanuseid ja vanemaid naisi ei armasta keerulist poekosmeetikat. Vähemalt nood naised, kellega mina suhtlen, ei kasuta kahtlaste siltidega möginaid. Võimalik, et ärinaised, kes kogu ärkvelolekuaja tööl veedavad, nemad kasutavad, kuna nende nahk on samas halvas korras nagu nende psüühikagi. Ja aega neil  ka pole, aga raha on. Mul kreemiraha ikka on, aga miks ma peaks kahtlaseid asju ostma? Jätka lugemist

Mida ma kunagi poest ei osta

Hapukurgihooaeg kestab ja peab kergemaid teemasid avama. Pealkiri sai väga prentensioonikas, aga kuna ma usun lausesse “never say never“, siis ei usu ma ise ka, et nii jääbki nagu ma praegu kirjutada kavatsen.

Aga esimese asjana, mida ma poest ei osta, nimetan pudelivee. Täiesti tavalise vee, mille sees pole ei mineraale ega mullikesi. Ma ei näe mingit vajadust osta poest pudelis seisnud vett, kui kraanist tuleb joodav vesi. Ma ei joo ka seda pudelit lõpuni, kuhu on vesi paariks päevaks seisma jäänud. Mulle on telefonis pakutud koju tasuta veeautomaati, ma ei tahtnud, mul on kraan. Jätka lugemist

Minu kiiksud – taaskasutus ja isetegemine

Mulle meeldib ise asju teha. Kuna mul on palju vaba aega, siis igasugune käsitöö tundub mõtekam tegevus kui netis istumine. Vanasti ma vähemalt ei vaadanud seriaale, nüüd ma olen veel selle hirmsa maailma ka avastanud. (Orange kolmas hooaeg peaaegu läbi). Seega on igasugune mõte, mida ise nikerdada, väga teretulnud. Jätka lugemist