Kilekotid ja Hitleriga autosõit

Täna jaotas keegi FB-s vanaaegse sotsiaalse reklaami pilte ja mul tekkis tahtmine veel üks keskkonnasäästupostitus kirjutada. Eelmine postitus osutus kasulikuks – ma sain teada, et ei peagi pakendeid enne sortimist ära pesema, aga kuna ma ikka ei viitsi välja uurida, kus spets prügikast asub, siis ma pakendeid ei sordi. Minu jaoks oli ka uudis, et igal pool polegi samad kohustuslikud prügikastid nagu Tallinnas. Tallinnas on viimased paar aastat olnud minu kortermajale kohustuslik omada kolme prügikasti – segaprügi, paber ja papp (mis viiakse tasuta ära, aga konteineri rent on tasuline) ja bioprügi. Tundub, et mujal linnades pole nii.

Kui roheliselt te elate ja miks nii laisk?

Ma arvan, et elan keskmisest eestlasest keskkonnateadlikumalt, aga väga pikk maa on veel minna, et ma end päris teadlikuks nimetada saaks. No ma tean küll igasuguseid asju, aga erinevad asjaolud takistavad vastavalt teadmistele elamist. Näiteks see, et ma ei taha päris imelik välja paista. Ja ma olen laisk ka.

Eilases postituses oli valeinfo

Eile ma kirjutasin koidest ja muretsesin, et nad on välja surnud. Arvake ära, kes eile õhtul mu diivani ümber tiirutas? Ei, ei olnud tiirane meesterahvas. Või äkki oli ka, aga ma koide puhul ei suuda sool vahet teha. Värvilistel liblikatel saab mõnikord emasel ja isasel vahet teha tiibade mustri järgi, aga koiliblikad on üleni hallid nagu eestimaine talv. Ühesõnaga – mul on jah kodus koiliblikaid, aga ma polnud neid märganud. Vabandan eilase valetamise pärast!

Feijoad olete juba söönud?

Käisin eile Selveris ja nägin aedviljaosakonnas kummalise puuvilja esitlust. Kuna inimest seal juures ei olnud, siis tutvusin uudisteosega iseseisvalt. Puuvilja nimi on feijoa ja ta näeb välja nagu imelik avokaado – suurus ja värv on samad, aga maitse on küll täiesti erinev. Maksta tuleb umbes viiekas kilo eest.

Kodusest kosmeetikast

Enamus minuvanuseid ja vanemaid naisi ei armasta keerulist poekosmeetikat. Vähemalt nood naised, kellega mina suhtlen, ei kasuta kahtlaste siltidega möginaid. Võimalik, et ärinaised, kes kogu ärkvelolekuaja tööl veedavad, nemad kasutavad, kuna nende nahk on samas halvas korras nagu nende psüühikagi. Ja aega neil  ka pole, aga raha on. Mul kreemiraha ikka on, aga miks ma peaks kahtlaseid asju ostma?

Mida ma kunagi poest ei osta

Hapukurgihooaeg kestab ja peab kergemaid teemasid avama. Pealkiri sai väga prentensioonikas, aga kuna ma usun lausesse “never say never“, siis ei usu ma ise ka, et nii jääbki nagu ma praegu kirjutada kavatsen.

Aga esimese asjana, mida ma poest ei osta, nimetan pudelivee. Täiesti tavalise vee, mille sees pole ei mineraale ega mullikesi. Ma ei näe mingit vajadust osta poest pudelis seisnud vett, kui kraanist tuleb joodav vesi. Ma ei joo ka seda pudelit lõpuni, kuhu on vesi paariks päevaks seisma jäänud. Mulle on telefonis pakutud koju tasuta veeautomaati, ma ei tahtnud, mul on kraan.

Minu kiiksud – taaskasutus ja isetegemine

Mulle meeldib ise asju teha. Kuna mul on palju vaba aega, siis igasugune käsitöö tundub mõtekam tegevus kui netis istumine. Vanasti ma vähemalt ei vaadanud seriaale, nüüd ma olen veel selle hirmsa maailma ka avastanud. (Orange kolmas hooaeg peaaegu läbi). Seega on igasugune mõte, mida ise nikerdada, väga teretulnud.