Ritsik kirjutas, mida ta hommikuti sööb. Kuna ma hommikuti ei söö ja mul on rohkem udujutu ajamise tuju, siis kirjutan üldiselt söömisest ja mis, minu arvates, on kasulik ühel inimesel põske pista. Põske pista karupoeg Puhhi stiilis, mitte nii, nagu ropparid arvavad. Ja inimeste all mõtlen pigem nõrku kui tugevaid inimesi. Neid nõrku, kes raskustega rinda ei pista.
Eestlastele ikka meeldib see pistmise tegevus erinevatel teemadel.
Mina hommikuti ei söö ja ma tahaks teada, kes too ninatark oli, kes väitis, et hommikuti peab sööma ja eineid tuleb vastavalt kellaajale jagada sõprade ja vaenlastega ja ainult üks kord päevas on lubatud kõik üksinda ära süüa. Ahjaa – vanad eestlased olid nood targutajad. Minu ja vanade eestlaste vahel on väga suur vahe. Vanad eestlased arvasid, et kui tööd teha, siis tuleb armastus ja pidasid silmas rasket füüsilist tööd. Kui palehigis tööd rabada, siis polegi aega ja jõudu armastusega tegeleda. Tore, kui peale tööd veel jaksu jagub, et armastusele mõelda. Ehk vanad eestlased tänapäeval enam ei päde. Mitmetes erinevates küsimustes. Nood, kes päev otsa püstiasendis kaste tõstavad või maad künnavad, neile on hommikul korralikku kõhutäit vaja. Neil ei ole kommikaussi laual ja külmkappi paari sammu kaugusel ja nad kulutavad oma hommikuse kalorihunniku päeval kenasti ära. Mina ei kuluta ja mul pole hommikul söögiisu ka.
Ehk ma olen seda usku, et süüa tuleb ainult siis, kui tunned, et kõht on tühi. Ja enne kui külmkapi ust kangutama minna, tuleks läbi mõelda, et äkki see polegi tühi kõht, mis kööki ajas, äkki ma tahtsin hoopis vett juua. Joogijanu ja tühi kõht annavad endast sarnaselt märku ja kui neil kahel vahet ei tee, lähed paksuks nagu pärimikukkel kuumas ahjus. Igatahes on alati mõistlik esimese käiguna pool klaasi vett ära juua ja vaadata, kas “söögiisu” läheb ära või mitte.
Nüüd ma lähen sujuvalt oma lemmikteema juurde – kuidas erinevad psühholoogilised probleemid inimese füüsilise tervise tuksi keeravad. Toitumisnõustajad arvavad, et inimese saab normaalkaalu ajada läbi hädasolija vaimse piinamise. Neid üldse ei huvita, miks inimene oma normaalkaalust üle läks. Nad arvavad, et põhjuseks oli liigne söömine ja vähene liigutamine. Aga miks too õnnetu inimene end paksuks sõi, neid ei huvita, Toitumisnõustajate uba on pakkuda paksukesele erinevaid piinamismeetodeid. Nad keelavad talle kõike seda, mis inimesele päriselt maitseb -suhkrut ei tohi ja saia ei tohi ja rasvased toidud on pahad ja magusad joogid on saatanast. Nad ütlevad, et kui inimene sööb neid asju, mis talle üldse ei maitse, läheb ta kaal korda. Piina ennast, piina, ütlevad nad ja naeravad omaette pihku.
Kuid inimene hakkab magusaid ja toitvaid asju sööma kindlal põhjusel – ta ei ole oma eluga rahul. Lõpuks ei ole ta rahul oma kehakaalu ja välimusega ja see tekitab veel suurema stressi, mis sunnib teda veel rohkem sööma. Magusaid ja maitsvaid asju süüakse, endale sobimatult suures koguses, sellepärast, et inimene vajab lohutust. Ta vajab heaolutunnet. Kui inimene ei saa heaolutunnet sealt, kus ta seda ootab, otsib ta rahuldust lihtsamate vahenditega ja söömine tekitab kiire mõnutunde. Mida teevad aga toitumisnõustajad? Nad sunnivad inimest loobuma kõigest sellest, mis neile kiiret lohutust pakkus ja vastu ei paku nad midagi muud peale umbmäärase lubaduse, et kaalul number väheneb. Toitumisnõustajad ja igasugused dieedid ei lahenda ära inimese põhilist probleemi, vaid nad süvendavad seda veelgi, sundides inimest end veel halvemini tundma.
Kui keegi nüüd oletas, et ma jõuan samale järeldusele, kuhu ma jõudsin seljavalu teemat käsitledes, ta eksib. Enda piinamine läbi vastikute dieetide võib põhjustada seljavalu, aga liiga palju söömine ei ole seksiga seotud. Kuid liigne kehakaal on seotud hoopis olulisema puudujäägiga kui seks. Kohe räägin ja ei tohi mind minu isiklike vaatluste tulemuste edastamise eest oksa tõmmata!
Räägitakse, et paksuks minemine on päritav. Et ema teeb lapsele kodus paksuksajavaid toite ja ta laps sööbki samamoodi kui ema ja läheb temaga sarnaselt paksuks. Siin on peidus ainult osa tõde. See osa, et valesti söömine teeb paksuks, aga kui sul puudub vajadus söömisega endale lohutust tekitada, sa ei söö. Mu ema on terve oma elu olnud päris suures ülekaalus ja tema toitud on väga toitvad. Kuid mina ei olnud paks laps. Minu iseleitud järeldus, miks lapsed paksuks lähevad, on see, et lapsed söövad liiga palju, kuna neil on puudu vanemate armastusest. Et vanematel pole nende jaoks piisavalt aega, et neid kallistada ja nende muredele tähelepanu osutada. Et paksude laste vanematel on endaga piisavalt tegemist ja nad ei jõua, ei taha, ei saa oma lastele piisavalt pühenduda. Mina arvan, et just täpselt nii see ongi ja kui laps tunneb end õnnetu ja hüljatuna, hakkab ta enda lohutamiseks rohkem sööma. Sellepärast on ka tänapäeval rohkem ülekaalulisi lapsi, sest vanematel ei ole nendega tegelemiseks nii palju aega ja jõudu, kui seda oli nõuka ajal.
Ja täiskasvanud inimestega on sama asi. Need täiskasvanud, kes kuidagi ei suuda oma kaalu endale meeldivas numbris hoida, kannatavad armastuse puudumise all. Võimalik, et neil on olemas mees või naine või sõber, kuid too ei armasta ega hooli temast nii palju, kui ta ootaks. Tema ootused armastusele on suuremad, kui talle hoolitsust ja pühendumist pakutakse. Ja siis ta, vaeseke, sööb, et endale õnnetunnet tekitada.
Täiskasvanud inimeste vajadused on lastest pisut erinevamad. Laste põhivajadus on armastavad ja hoolivad vanemad. Kuid mõnele täiskasvanule tekitab piisava õnnetunde hoopis see, kui ta on edukas mingil muul alal, ta saab oma rahulduse kätte tööl või hobiga tegeledes. Kõige õnnetumad on need inimesed, kelle ainus õnnetunde allikas on söömine. Ning ma üldse ei saa aru, miks nad on nõus ennast veel rohkem piinama, keelates endale neid toite, mis neile päriselt maitsevad ja õnnetunnet tekitavad? Siis on ju piin mitmekordne. Ehk tegelikult aitab kaalu kontrolli all hoida see, kui inimene leiab oma ellu tegevuse või inimese, kes või mis pakub talle nii palju vaimset rahuldustunnet, et ta ei pea end toiduga lohutama. Enda soovide ja ihade kontrollimine on ka lahendus, aga palju keerulisem kui rahuldustpakkuva tegevuse leidmine. Ehk ma ei poolda igasuguste toidunõustajate soovitusi, sest neil ju kaaluga probleeme ei ole ja neil on täiesti ükstaspuha, mida sina porgandit närides tunned.
Mingil põhjusel tegin ma oma pühapäevasest lõunasöögist pilti. Ma olen too tüüp, kellele maitsevad keedetud porgandid. Päriselt maitsevad. Magusad ju. Lisaks maitseb mulle hapukoor. No ja kana tegin sellepärast, et üks kord nädalas küsib mu rikutud keha liha. Ma üritan oma kehale alati seda pakkuda, mida ta mult küsib.
Kaasamõtlejad