Kuidas nohu ninna saab

Teate seda vanarahvast, kes oli tark ja pani oma teadmised huvitavatesse lausetesse, mida vanasõnadeks kutsutakse? Ma ei ole folklorist, aga olen viimasel ajal tihtipeale mõelnud, et vanarahvas teadis palju, kuid täiesti teisi asju kui praegune rahvas. Ma pakun, et paarsada aastat tagasi teadsid inimesed, kuidas erinevad haigused inimestele külge hakkavad. Nende ravimismeetodid oli küll vähemefektiivsed kui praegusel ajal, aga nad oskasid haiguseid vajadusel vältida.

Muideks, igaüks, kes on näiteks sugupuud uurinud (ehk vanade eestlaste eluaastaid) teab, et jutt, kuidas eestlased surid vanasti noorelt, peab paika vaid osaliselt. Jah, laste suremus oli väga suur, ehk keskmine oli palju madalam kui nüüd, aga paljud inimesed elasid ka väga vanaks, kuigi haiglaid matsidele küll ei olnud. Inimesed pidid ise targad olema, et ellu jääda. Looduslik valik töötas päriselt.

Kuna kirjutada matsid ei osanud, siis panid nad oma tarkused hästikõlavatesse lausetesse ehk vanasõnadesse. Kuid vanasõnu saab tõlkida mitut moodi. Mina pakun, et imelike kehaosadest rääkivate väljendite taga on tihtipeale hoopis haiguste põhjuste vihje. See on puhtalt minu isiklik arvamus, ma ei ole seda mujalt lugenud. Võimalik, et sellest on varem ka kuskil räägitud, aga ma kavatsen blogida ainult enda mõtet. Kuna kohvijutuga juhtus nii, et mõned inimesed arvasid, et ma kuulutan maailmalõputõde, siis teadke, et praegune jutt on sama hästi kui fantaasia. Fantaasia mu lemmikteemadel.

Minu tervisega seonduv huviobjekt on viimasel ajal mu nina. Peamiselt need kummalised aevastushood, mis tulevad täiesti ootamatult külla, toodavad hulga tatti ja kaovad sama kiirelt ehk umbes 10 mintsa pärast. Allergia, ütleb tänapäeva meditsiin. “Aga kust tuleb allergia?” Tahan mina teada. Miks ühel on allergia ja teisel pole? “Organism on vastuvõtlikum,” luuletab arst ja ei mõtle, et miks vastuvõtlikum. Ja keegi ka arstilt ei küsi, et miks, sest lääne meditsiin ei tea põhjuseid, vaid likvideerib keemia ja noaga tagajärgi.

Kuna ajakirjanduses räägitakse, et posijad ei lase inimesi operatsioonidele ja inimesed surevad tänu usule nõidadesse, siis mina ei ole posija ja ma ei kirjuta siin praegu ravimisest ei halba ega head. Ma ei ole öelnud, et tabletid ja operatsioonid on ebavajalikud. Ma tahan teada, kust haigused tulevad.

Ainus, mis ma siiani olen välja mõelnud, on et nohu tuleb kadedusest. Aga see ei tundu väga tõepärane olevat. Ma ei suuda endas alati kadedusmõtet leida, kui nohu kallale tuleb. Midagi muud peab veel olema. No ja nii ma läksin täna http://www.folklore.ee lehele ja otsisin sealt “nina”, et meelde tuletada, mida vanarahvas nina kohta imelikku ütles.

Siin on tulemused:

Nina norgu laskma – kurvastama

Nina kirtsus – rahulolematu olema

Nina peale viskama, nina peale kirjutama, nina alla hõõruma – kritiseerima

Nina hõlma alla pistma – häbenema. Kuigi häbenemisega on pigem ikka, et häbene silmad peast.

Ja tavaliselt räägitakse tatisest ninast seoses sellega, et tegemist on alles noore ja rumala inimesega, kel on ninaalune tatine. Tihtipeale polegi tegemist vanuseliselt noore inimesega, vaid kellegagi, kes teiste arvates rumalalt käitub ja keda on vaja paika panna.

Kuhu ma nüüd oma jutuga jõudsin? Ma pakun välja teooria, et inimesed, kes on kurvad (nina norgus) või pole millegagi rahul (nina kirtsus) võivad endale nohu külge korjata.  Eriti hästi tuleb nohu veel siis, kui teised neid liigselt lapsikuse eest kritiseerivad. Kas minu teooria ka paika peab, tuleb alles järgi uurida. Kui kellelgi on midagi haakuvat öelda, ootan huviga.

Veenuse lohud ja orgasmid

Otsisin eile endale lugemist ja leidsin Eestis elava portugallase João Lopes Marquesi raamatu “Eesti ilu välimääraja“, mis on kokku pandud tema Postimehes ilmunud juttudest. Jõudsin seal looni, mis rääkis anatoomilisest nähtusest, millest mul siiani aimugi polnud – veenuse lohud (inglise keeles Dimples of Venus). Kuidas ma nii vanaks olen elanud ja neist midagi ei tea!? Teie teadsite?

Igatahes on tegemist alaselja peal oleva kahe augukesega, mida võib esineda nii naistel kui meestel, aga kõigile neid ka jagunud pole. Ja need lohud pidavat mõnede meeste arvates naise seljal eriti seksikad olema. Kusjuures need ei diskrimineeri naisi kaalu alusel, kuna nad ei sõltu kaalust. Nad lihtsalt kas on või pole.

Muidugi jooksin ma oma uue anatoomilise teadmisega kohe peegli juurde kontrollima, et kuidas mul läheb. Jess, mul on olemas! No kui olemas, siis tuleb uurida, mis neist veel kasu on peale selle, et saab paari meest paljalt seljalohukeste näitamisega hulluks ajada. Ingliskeelne googeldamine andis teada, et need naised, kel on veenuse lohud, on eriti õnnelikud just voodis, sest lohukesed pidavad garanteerima, et saad seksides orgasme. Küll elu on ikka lihtne, kas pole? Tuhanded naised ja mehed murravad pead, miks neil voodielu kiiva kisub ja nüüd on lihtne vastus olemas. Päriselt? Kuid nüüd ma siis vähemalt tean, millele tänulik olla, et ma kunagi ilma ei jää, olgu mees nii igav kui iganes. Lisaks leidsin mingi jutu, et kui neile lohukestele survet avaldada, saab kohe hea tunde kätte. Proovisin, suht okeika oli, aga liiga kummaline ka. Ma liiga pikalt ka sellisele kummalisele eneserahuldamisele aega ei pühendanud, seega orgasmi ei tulnud.

Kusjuures mulle meenus, et teismelisena ma teadsin, et alaselg on väga erootiline koht. Nii meestel kui naistel. Millegipärast olen hiljem selle tarkuse ära unustanud. Kuid ma ikka ei ole kindel, et elu on nii lihtne. Või on?

Ega ma nüüd ei usu, et ma saan siia samapalju komme nagu kohvijutule ja et kõik tulevad ja räägivad, et neil on lohukesed ja multiorgasmid ja siis kirjutavad ka need kel pole ja orgasme ka pole. Aga äkki ma ikka vaikselt tahaksin seksist kirjutada? Kas te jooksesite hirmunult laiali või vastupidi- teil oleks konkreetsed teemad pakkuda, millest lugeda tahaksite? Suvi noh.

Kuidas sa kohvi kätte ära sured

Ma olen oma blogis mitmeid kordi kohvist kirjutanud. Et ma olen kohvisõltlane ja üritan kohvijoomist maha jätta. Nii ma olen mitu korda ka maha jätnud, kuid ikka uuesti alustanud. Ma isegi enam ei mäleta mitu korda ja kui pikk on olnud pikim kohvivaba periood. Igatahes sai mu kodune kohvipakk otsa 10. mail ja uut pole ostnud. Reede on mu patupäev, siis ma ostan suitsu ja maitsen tassikese kohvi. Peamine on mitte sõltuvuses olla ja iga päev kohvi juua, arvan ma.

Kuid miks on kohvisõltuvus halb?

Kas paksul emal on paksud lapsed?

Mul sai üleeile kohv otsa ja nüüd ma olen erk nagu nirk. Eelmine kord oli samamoodi. Ma olen veendunud, et kohvijoomine teeb inimese väsinuks ja seepärast ta seda ergutit pidevalt vajabki, et üldse toimida. No ja kuna ma ärkasin täna juba hommikul vara ja mul tänaseks ühtegi konkreetset tegevusplaani polnud, otsisin millega end netis lõbustada. Kõik blogid loetud, otsustasin suurt eMMi vaadata. Valisin saate maovähendusest. Ma ei saa aru, miks Mallukas oma saateid rohkem ei reklaami, jälle sattusin ülihea osa peale, kus kaks naist rääkisid oma elust paksuna. Kuna ma loen praegu netis raamatut emotsionaalsest söömisest, siis tekkis mul saadet vaadates lausa mitu ideed, millest peaks blogima. Ideid seoses paksuks söömisega.

Kui enam üldse teistest aru ei saa

Ma ei tea, milline on empaatia täpne kirjeldus. Viimasel ajal on parimates blogides ja kommentaaridest sellest ühte ja teistpidi juttu olnud, aga, muarust, saavad inimesed empaatiavõimest täiesti erinevalt aru. Ma arvan, et empaatiat ei saagi nii kirjeldada, et kõik öeldud oleks, sest iga inimene saabki teistest inimestest erineva sügavusega aru.  Samuti on halvasti ütlemine suhteline mõiste, sest talumisvõime on inimestel samuti erinev. Kuid mulle tundub, et ma sain teada, mida tähendab, minu jaoks, empaatiavõime kadumine. Teadmise tekkimise abivahend oli kanep.

Kohv on ikka jube hull jook!

Ma blogin praegu koleda laksu all. Tegelikult võiksin ma edukalt lihtsalt mööda tuba ringi hüpelda, aga blogimine on ka meeldivalt rahustav tegevus. Kõiges on süüdi üks tassike kohvi. Ma olen varem ka kirjutanud, et tegelen oma sõltuvuste vähendamisega. Üks neist sõltuvustest on kohvi joomine ja ma ütlen teile – see on väga hull sõltuvus ja kohutavalt inimese organismile mõjuv aine.

Joodik on see, kes purju ei jää

Eveliis on täna arutlenud teemal, et kes on joodik. Nii huvitav teema! Ma ei ole kindel, et ma küsimusele õiget vastust tean, aga midagi ma ikka tean. Ma käin juba mitu aastat stabiilselt umbes kord nädalas kõrtsis ja tunnen karjade kaupa inimesi, keda ma olengi näinud ainult siis, kui nad joovad. Alkoholi. Ehk mul on tutvusringkonnas väga suur hulk inimesi, keda ma ei kujuta kainena ette. Või noh, kujutan ette ikka, sest fantaasia töötab, aga ma ei tea kui palju mu ettekujutus tõele vastab. Mõnede kohta ma arvan küll, et nad on alkohoolikud, enamus kõigub piiri peal.