Fantaasiad parima blogipeo teemadel

Siin ja seal on räägitud erinevaid ideid, milline võiks olla ideaalne blogipidu, et arvajale meeldida. Marimell tegi ka küsitluse, kus sama teema. Ma ei viitsi hetkel küsitlustele vastata, aga mulle meeldib pakkuda erinevaid lahendusi esitatud probleemidele. See, mis ma järgnevalt kirja panen, on pigem fantaasia, kui ettekirjutus, mida Mari-Leen järgmine aasta kindlasti järgima peab.

Kuidas ma blogipeol käisin ja auhinna sain

Mina teadsin kogu aeg, et tahan blogipittu minna, sest eelmisel aastal ma käisin ja jäin väga rahule. Kuid sel aastal oli kogu sündmus veel erilisem, sest paar päeva varem sain Mari-Leenult kirja, kuna ta tahtis teada, kes võitjatest kohale tulevad, et ta ei peaks nende asju kohale tassima, kes pittu ei tule. Kohta ta ei öelnud, seega jäi midagi üllatuseks ka. Ma olin üliõnnelik! Aitäh, mu kallikesed, kes te minu poolt hääletasite!

Foto- ja meesteblogidest

Kui ma regulaarselt kuuajase vahega juukseid ei värvi, siis tuleb välja, sentimeetrise tükina, et mul on peas kole palju halle juukseid. Mõnikord ma võtan oma pea ja näitan tuttavatele, et näe vaadake. “Te ikka teate vanasõna, et hallpead austa?!” Õnneks pole aastad päris tühjalt mööda vihisenud ja mäluga on ka päris hästi. Nii ma saan noorematele jutustada lugusid, et teate ka, mis vanasti oli. Täiesti imelised asjad olid.

Kuidas ma igasse pittu ei saa ja äkki ei tahagi

Blogidelugemine on ikka hariv tegevus. Meelelahutus küll, aga aeg-ajalt saab midagi uut ka teada. Helen kirjutas täna, et tal oli vist moodne FOMO-fenomen. Kuna postitusest ei selgutunud, millega seda fomo süüa saab, siis google rääkis: “Fear of missing out. Hirm, et sa jääd mingist sotsiaalse suhtlemise asjast ilma. Et kuskil toimub pidu, kuhu sa ei saa või sind pole kutsutud.”. Ma hakkasin mõtlema, et kas mul ka fomo vahest peale tuleb?

Kuidas ma ulmekirjanike ja -huvilistega metsas kokku sain

Sel nädalavahetusel käisin üritusel nimega Estcon. Palamuse juures, Udu talus. Nagu kaugele näha, siis ürituse nimi on välismaalt sisse vehitud, kuid tegelikult on tegemist eesti ulmekirjandushuviliste iga-aastase kokkusaamisega, mis toimus juba üheksateistkümnedat korda ja kus käis sel nädalavahetusel kohal kokku 97 inimest. Mina olin sel aastal neljandat korda.  Kahest esimesest, kus ma käisin, on mul ka blogis ülevaated tehtud: Estcon 2010 ja Estcon 2011. 2012. aasta omal käisin ma ka, kuid sel ajal blogisin ma väga harva ja selle kohta blogijutt puudub.

Tänaöise blogijatepeo ülipikk kokkuvõte

Ma tegin väga õigesti, et end reedel korralikult välja magasin, sest täna jõudsin ma laupaõhtaselt ürituselt koju alles hommikul kuueks ja ega ma siis ka kohe magama ei jäänud, sest adrekas oli ikka veel üleval. Ma ei mõista, mis on minuga juhtunud, et ma ühe ürituse pärast nii erutuda võin?! Isegi pärast päeval kahe paiku ärkamist, trügisid esimesena pähe mõtted eilsest üritusest. Umbes nagu oleks seal mingi massimõrv või  midagi muud erutavat toimunud. Tegelikult ei toimunud seal midagi rohkemat kui alguses lubati – blogijad tulid kohale, said auhinnad kätte ja läksid kodudesse tagasi.

Käisin Krahlis Budapesti vaatamas

Umbes aprillikuus käis sõbrants Krahlis Budapesti vaatamas. Käis ära, sai kokku minu ja ühe teise sõbrantsiga ja arvas, et tegelikult peaks seda etendust hoopis meiega vaatama minema, sest me oleme suhtlejat tüüpi inimesed. Et naaber, kellega ta teatris käis, on pigem tüüpilise eestlase moodi. Mõledud-tehtud, ostsime 13. reedeks piletid ja eile käisime ja vaatasime tüki ära.