Category Archives: Välismaalt

Kuidas ajupesust filmiga aju pesta

Vaatan praegu filmi Põhja-Koreast. Alguses mõtlesin, et ei vaata, sest meil näidatakse väga harva filme nn. kommunistlikest riikidest ilma, et nad oleksid tugevalt kallutatud. Kuid kuidas saada aru, et sa vaatad filmi, mis üritab sinu kui vaataja aju pesta. Jätka lugemist

Pisut imelik kiidulaul ühele blogijale, ehk jutt kõigile, kes sooja ilma igatsevad

Ma olen varem kirjutanud, et mulle ei meeldi blogidest reisikirjeldusi lugeda. Umbes samal põhjusel ei meeldi mulle ka inimeste reisipilte vaadata – hoopis kenamad on proffifotod, kui tavalise inimese reisil klõpsitud pildikesed igavalt seisva tema endaga. Reisijutte on sama keeruline kirjutada kui Eiffeli tornist huvitavat fotot piltida. Jätka lugemist

Brexitist optimistlikult

Eestased ilmselt ei jälginud inglaste Euroopa Liidust väljahääletamise kampaaniat eriti aktiivselt ja ega meie ajakirjanduses ka välispoliitika asjatundjaid liiast ei avaldata. Kui Venemaa-vastased artiklid välja arvata. Ega ka mina enam  välispoliitika lainel ei ela. Mitte nii nagu mõned aastad tagasi. Aga Brexitist ma teadsin natuke rohkem. Ma käisin veebruaris Talinnas IAMX-i kontserdil ja tutvusin seal kahe inglasega, kes olid eriti sümpaatsed inimesed. Nii kenad, et me saime ka FB-s sõpradeks. Naine ja mees. Jätka lugemist

Brüsseli pommidest Euroopas ja Lähis-Idas

Poliitiline blogimine ei paku mulle ammu enam erilist pinget, kuid vahetevahel tekib tahtmine lühikeseks repliigiks. Lugesin täna blogisid ja Ritsik mainis, et ainult üks tema loetavatest blogijatest kirjutas Brüsselist. Kui aus olla, siis ma isegi ei tea, kas keegi minu feedly nimekirjast kirjutas sellest või mitte, sest seal pole ühtegi inimest, kes oleks politoloogiat õppinud ja seepärast ei loe ma ka nende arvamusi poliitikast, et mitte vihastada. Ei, ma ei vihasta inimeste isiklike arvamuste peale, mind lihtsalt ärritab, kui lihtne on USA-s koolitatud eesti ajakirjanikel poliitikakaugete inimeste mõtteid suunata. Jätka lugemist

20 aastat tagasi Pariisis

Rodin. Mõtleja

Rodin. Mõtleja

Sel nädalal meenutavad inimesed 20 aastat tagasi toimunud sündmuseid. Ajalehed kirjutavad Estonia hukust. Üldiselt inimesed ei mäleta minevikku väga täpselt, kuid kummalisel kombel teavad paljud, mida nad tegid täpselt 20 aastat tagasi tollel päeval-öösel. Mina mäletan ka, ma käisin elus esimest korda Pariisis.

20 aastat tagasi olid Eestis segased ja põnevad ajad, kogu aeg toimus midagi ja ma arvan, et enamus uskus, kuidas tulevik tuleb helgem kui minevik. Nõukogude ajal oli vaid mõnedel inimestel võimalus reisida väljapoole NSV Liidu piire ja kapitalistlikesse riikidesse said vaid need, kes kuulusid EKP-sse (Eestimaa Kommunistlik Partei) ja kel oli laitmatu minevik, kus polnud välismaal elavaid sugulasi. See-eest oli NSV Liidu piires võimalik reisida kõigil hoolimata kui rikkad või vaesed nad olid. Kuna enamuse nõuka aega olin ma alaealine, siis ei jõudnud ma kõikidesse suure kodumaa nurkadesse, kuid siiski päris kaugele. Kõige lõunapoolsem punkt oli Krimmis asuv Jalta.

Üks levinuimaid reisimisega seonduvaid unistusi oli eestlase unistus kord elus käia ära Pariisis. Meil on selle kohta isegi vanasõna, et enne Pariisi tuleb ära käia Nuustakul ning rumalaks sai pidada inimest, kes ei teadnud, et Nuustaku on Otepää. Vanasõna sisu seisneb selles, et eestlase arvates oli Pariis midagi nii lummavat, et võisid unustada oma kodumaa ja et seda ei juhtuks, pidid üle vaatama Lõuna-Eesti, mis on samuti omamoodi hingemattev.

Mina poseerimas Pariisi tänavalt leitud hõbedase relvaga

Mina poseerimas Pariisi tänavalt leitud hõbedase relvaga

Mina tegin 20 aastat tagasi põhitöö kõrvalt raamatupidamist Pariisi kultuurireise tegevale väikefirmale. Pariisis käisingi selle firmaga, mille üks omanik oli ka Lauri Leesi. Tema juhatas ka meie reisi. Kõik teavad, et Leesi prantsuse keel on parem kui prantslasel ja samuti teab ta Prantsusmaast rohkem kui keegi teine ehk meie reis oli väga hariv. Ma olen ka hiljem mitmeid kordi Pariisis käinud, kuid oma põhiteadmised linnast ja olulisematest vaatamisväärsustest ja kultuurinähtustest hankisin tollel korral.

Tegemist oli bussireisiga, mis algas ja lõppes laevasõiduga Tallinn-Travemünde. Travemünde on kena väike saksa linn, kus ma rohkem pole käinud, kuid tol korral tagasiteel koju veetsime seal etteplaneeritust väga palju rohkem aega, kuna kõik laevad olid merel ja otsisid Estonialt pääsenud külmas vees hulpivaid inimesi.

Meie sõitsime Tallinnast laevaga üle lahe öö varem kui Estonia ja tollest laevareisist pole mul eriti midagi meeles. Kuid mul on meeles too hommik, kui me olime juba Pariisis ja telekast lasti (prantsuskeelset) uudist suurest laevaõnnetusest. Mina prantsuse keelt õppinud pole, kuid paljud oskasid ja tõlkisid teistele. Meie grupist töötas laeval ühe naise tütar. Ma ei tea kuidas tema tütrega läks, aga ema ilmselt Pariisi eriti ei näinudki. Minu jaoks oli laevahukk küll kohutav sündmus, aga isiklikult ei tea ma kedagi, kes oleks laeval hukka saanud või pääsenud. Minu ema pärast rääkis, et keegi mees meie külast olevat välja ujunud, aga ma ei tundnud teda. Mul sõbrants rääkis, et tema mingi tuttava tuttav oli laevaga põhja läinud. Too tuttava tuttav sõitis laevas selleks, et Stockholmi varastama minna. Jah, selle jaoks sõitiski.

Laevaga Seine'i jõel

Laevaga Seine’i jõel

Siia postitusse panen pilte, mis on pildistatud diapositiivfilmile. Mul on Pariisist paberfotod ka ja nende kvaliteet on normaalne, aga diapositiivid on põnev ajalooline jäädvustus. Tänapäeval müüakse sellist filmi ka, aga ma ei tea kedagi, kes neid pildistaks ja kas raame ja vaatamiseks sobivaid masinaid enam üldse müüaksegi.

Paarkümmend aastat tagasi olid diapositiivid väga levinud. Mul on alles too masin, millega neid pimedas ruumis seinale näidata saab. Odav masin ja läheb jube kuumaks kui kaua töötab.

Siin vasakul viimasel pildil istun ma taga vasakul tolle tüdrukuga kõrvuti, kellega ma Pariisi reisi ajal tutvusin. Ma ei mäleta isegi enam ta nime. Me suhtlesime veel mõned korrad peale reisi, aga mingil hetkel enam mitte. Ta elas Narva maanteel selles majas, kus all oli Kodutarve pood.

Pariisi vaatamisväärsustest ma kirjutama ei hakka, seda võivad huvilised isegi lugeda. Tegingi postituse selleks, et kõik räägivad oma mälestustest 20 aastat tagasi ja ma mäletan ka. Huvitav, kas inimesed veel unistavad reisist Pariisi ja kas kõik, kes 20 aastat tagasi unistasid, on seal nüüdseks ära käinud? Mina pole Pariisist otseselt kunagi unistanud, minu unistustes on juba lapsepõlvest alates ja ikka veel India ja ma ei tea, miks ma sinna jõudnud pole. Kuid nüüd saavad ju ametlikult kõik reisida kuhu iganes nad soovivad, juhul kui esmavajaduste rahuldamisest veel mingi kopikas alles jääb…

Eesti haridussüsteem ei toeta riiki

Täna avaldas haridusministeerium teate, et “Aasta esimese viie kuu seisuga oli omavalitsuste raamatupidamisandmetel õpetajate keskmine brutopalk täistööaja arvestuses 966 eurot“. See tuletas mulle meelde Berliiniskäigul toimunud vestluse ühe matemaatikaõpetajaga.

Meil tuli juttu Saksamaa õpetajate palgasüsteemist. Keskealine meesõpetaja rääkis, et temal on õpetajana eluagne tööleping. Et siis kui Saksamaa ühendati, otsustati, et riigi seisukohalt on kõige olulisem valdkond haridus. Et õpetajatel peaksid olema sellised palgad, mis neis rahulolematust ei tekitaks. Õpetaja saab palka riigilt (omavalitsuselt vms) ja kui palga maksja on kooner, väljendub õpetaja rahulolematus jutus, mida ta õpilastele räägib. Kui lastele jääb koolis mulje, et nad õpivad kehvas riigis, on see riigile tuleviku seisukohalt ohtlik.

Õpetajate turvalisustunde alus on eluaegsed lepingud, millega kaasneb ka kõrgem palk kui algajal õpetajal. Neid lepinguid ei saa kohe, vaid peale mingi arvu aastaid koolis õpetanuna. See matemaatikaõpetaja ütles, et tema ja noorukese hispaaniakeele õpetaja palgavahe on tuhat eurot. Mina ajasin selle lause peale silmad suureks ja ütlesin, et Eestis ongi õpetaja palk umbes tuhat eurot. Nüüd selgub, et ma hindasin meie õpetajate palka tegelikust kõrgemaks. Kuid minu lause peale hakkas sakslasel piinlik. Umbes nagu heal inimesel tekib ebamugavustunne, kui ta avastab, et tavaline inimene, kellega ta just kohtus, on tegelikult juba nädal aega näljas, kuna tal pole raha. Õpetaja ütles mulle oma palganumbri ka, aga mul on numbrite peale kehv mälu ja see summa tundus haigelt suur. Umbes nagu 3800 eurot kuus. Ja hinnad on meil poodides sarnased.

Nojah, paljud teavad, et saksa haridussüsteem üldiselt on kehvavõitu, kuna lapsed jaotatakse juba varateismelise eas lollideks ja edasijõudvateks ja need lollid määrab haridussüsteem igaveseks madala haridusega inimesteks. Samuti pidavat neil veel igas liidumaas omaette haridusseadused-korraldus olema. Ühesõnaga: kummaline ja keeruline süsteem, aga vähemalt õpetajatele on tugev seljatagune loodud. Mäletate – umbes 100 aastat tagasi räägiti ka Eestis, et õpetaja on maa sool. Nüüdseks on õpetaja ja soola ühendus hetkes, kus ta hakkab higistama, kui oma pangaarvet vaatab.

Seoses nende eluaegsete lepingutega meenus mulle veel teinegi hiljutine “tore” muudatus meie haridussüsteemis, kus ülikooli professoritel võeti ära tähtajatud lepingud ja nüüd peavad nad iga mingi aja tagant uuesti kandideerima. Kas meil on tõesti nii palju professoreid, kes tahavad selle näruse palga eest ennast alandada lasta? Vaevalt küll, skandinaavia ja teiste arenenud riikide ülikoolidel pole midagi selle vastu kui nad sinna lähevad. Ega Eesti riigil ka selle vastu midagi pole.

PS! Berliini koolis, kus ma õpetajate peol käisin, oli meesõpetajaid pisut rohkem kui naisõpetajaid.

Tallinna Ülikool

Tallinna Ülikool

Berliinist. Lühidalt.

Kirjutamine pole juba pikemat aega mu lemmiktegevus olnud. Ise ma naljatlen, et ma kirjutan vaid siis, kui midagi on untsus ja kirjutamisteraapia on parim abivahend. Kuid nüüd ma käisin nädalasel Berliinipuhkusel ja midagi võiks kirja ka panna.

Alustuseks sobiks sissejuhatuse tuules öelda, et puhkusereis kahekesi teismelisega Saksamaa pealinna läks nii positiivselt, et ma ei oska kuidagi midagi paremat isegi unistada. Ühtegi probleemi ei olnud, isegi tundidepikkused jalutuskäigud ei lõhkunud jalgu ära, rääkimata mingitest suurematest jamadest. Ma olen ülirahul!

Mõtlesin kirja panna kaks tähelepanekut, mille teadmine on Saksamaale sõitjale kasuks. Olulisim tähelepanek number üks: sakslased armastavad sularaha, mis tähendab, et tasuks juba Eestist umbes niisuguse pataka va krabisevat kaasa võtta, kui palju on plaanis ära kulutada, sest välismaa automaadist raha välja võtmine on tasuline ja mind jälitas veel lisaks pisike kõhedustunne “aga mis siis kui see ATM mu kaardi ära sööb, siis olen omadega pees”. Muidugi nii ei juhtunud. Üldine reegel on see, et alla 10 eurost arvet ei õnnestu mitte üheski kohas kaardiga maksta. Mõnes kohas on see ka kirjas, aga see on kirjutamata reegel. Sakslased maksavad oma igasuguses suuruses arveid sularahas. Kapitalismi- (ja pangad on kapitalismi kõige kurjemad elukad) ja digiusku eestlane ei pruugi sularahalembusest aru saada, kuna meil seonduvad suuremad pabereuro kogused pigem maksuvabade tasudega. Kuid iga sakslane, ka konservatiivse maailmavaatega, teab, et pank on ahne elajas ja kui kõike maksta vaid kaardiga, peab kaupmees hindu kergitama, kuna pank röövib igalt ostult oma protsendi. Nii lihtne see ongi ja hinnad on Berliinis enamusel asjadel odavamad kui Tallinnas.

Teine tähelepanek ei ole enamustele kinderstubega inimestele nii väga oluline, aga ära märkimine ei tee paha. Berliini inimene on väga viisakas, paistab pealtpoolt pisut uhkevõitu, aga seestpoolt on soe ja armas. Sa võid kogemata kedagi müksata ja müksatav jõuab enne sinu ees vabandada, kui sulle “Enschuldigung” meelde tuleb. Vabanda ka sina selle sõnaga, mida hääldatakse “enšuldigung”. (Mina suutsin kogemata pidevalt “vabandust” või “sorry” öelda, aga ajas asja ära, ma loodan.)

Kui sa juhtud elama kellegi juures korrusmajas mitte hotellis, siis arvesta, et kõik inimesed, keda sa hoovis, välisukse juures või trepikojas näed, ütlevad sulle “Halloo”. See sõnake tähendab tervitust ja viisakas oleks, kui sina samuti kõiki samas majas vastutulevaid inimesi sõbraliku naeratusega halootaks. Mu teismeline arvas, et äärmiselt sümpaatse välimusega poisile ei pea midagi ütlema, aga peab ikka, sest nii on kombeks.

Selle inimeste külmuse-soojusega on nii, et mina oskan ühte nummit naeratust, millega on võimalik enamus inimesi väga kähku ülesse sulatada, aga kui sul sellist imevõimet pole, siis ei pruugi sa teada saadagi, et pealtnäha pisut ülbe näoga teenindaja või juhuslik tuttav on tegelikult väga sõbralik ja oskab ka toda sulatavat naeratust. Berliinlaste huumorimeel on segu irooniast ja mustast huumorist. Kui seda teada, peaks kenasti nende tõsise nägudega tehtud õhkuahmimapanevatest märkustest jagu saama.

Berliinlane on enesekindel ja sõbralik inimene, kes ei kakle ega riidle kõva häälega. Tundub nagu tal poleks kunagi paha tuju. Ainult üks kord nägin metroos kuidas üks mees korraks oma koerale äigas. Rohkem ei näinud ma nädala jooksul ühtegi kohalikku, kes midagi kurjemat oleks teinud või öelnud. Ja berliinlasi on meeletu hulk ning nad kõik on erinäolised, ega pinguta väga oma vaba aja riietusega üle. Nad on täpselt nii mõnusalt riides, nagu neile endale tore tundub, erilist seksikust, mida meie pealinnas võib näha, polnud Berliinis ka 30 kraadi kuumaga.

Berliin on linn, kus ma tahaksin elada.

Pildil on John Lennoni kooli õpetajate õppeaasta lõpetamise pidu kooli hoovis. Käisin seal, kuna mu couchsurfingu host oli seal koolis matemaatikaõpetaja ja kutsus ka meid lapsega pittu. Ida-Berliinis asuv kool sai sellise nime peale müüri langemist, kuna direktor oli biitlite fänn. Hoovis on neil maja suure seinamaalinguga, millel Lennon tõmbab eriti suurt jointi.