Kuidas sõnajalaõit leida

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis ma pole kunagi ühtegi sõnajalaõit leidnud. Jaaniussikesi olen, neid meil maal leidus, aga ma ei mäleta, kas ma roheliselt sätendava tagumikuga loomi just pööriööl kohtasin. Enamus mu jaanipäevi on üldse suhteliselt jamad olnud, eriti noorena. Kooli ajal käisin alati kohalikul jaanitulel ja mul polnud kunagi sel ajal oma poissi  ja jube kurb oli, sest mõnel teisel ju oli. Eelmine jaanipäev oli väga mõnus, nagu ma ka teile kõik ilusti ära kirjutasin. Kuid ka tollel jaanipäeval mul oma poissi/meest ei olnud, lihtsalt palju toredaid sõpru. Sel aastal on plaanis sama seltskonnaga samasse kohta minna. Kuid tegelikult ei tahtnud ma üldse jaanipäevast kirjutada, sest pööriöö nõidumine pole mul kunagi õnnestunud. Erinevalt muust maagiast. Jätka lugemist

Advertisements

Ilublogija ämber

Nüüd tuleb lühike postitus. Alguses plaanisin, et kirjutan ainult FB-sse, aga selleks on jälle liiga pikk. Jätka lugemist

Minu suhted nuustikutega

Ilublogija jätkab. Täna tuleb juttu pisut tavalisemast teemast, ehk pesemisest ja puhastamisest. Õige pisut määrimisest ka, aga vaid pisut. Peaasjalikult räägin nuustikutest.

Õpetaja koolis ütles, et “nuustik” ei tohi öelda, et peaks ütlema “svamm”. No lisaks ta veel arvas, et “kleepimine” on laste sõna ja täiskasvanud inimesed ütlevad “liimima.” Ma arvan, et käsitööinimestel on keskmisest kehvem suhe verbaalse väljendamisega ja ma kasutan sõnu nii, nagu mulle mõnusam tundub. Jätka lugemist

Paberitükkidega mask

 

Nagu ma eilses postituses lubasin, saab minust sel nädalal ilublogija. Anu küll arvas, et ilublogimine on rohkem noorte rida, aga mida Anu blogimisest teab. Eks vanematel inimestel olegi nii, et nad üritavad väita, et kõik kaunis, mis neile veel välimusse järgi on jäänud, tuleneb ainult headest geenidest ja ilukirurgide ega kosmeetikaga pole ühtegi seost. Noored võivad end rahulikult ilutoodete hoolde usaldada ja välimuse ära rikkumine on hoopis keerulisem, kui vanemas eas.  Täna proovisin järgi, mida minuga teha annab.

Otsustasin näomaski teha. Õhtupoolel peaks mul deit olema ja tore oleks ju pisut parem välja näha. Jah, ma olen nüüd juba kuu aega sama mehega kokku saanud ja praegu tundub, et ma võiksin seda veel mitukümmend aastat teha. Öelge veel, et kõrges vanuses on võimatu normaalset meest leida. Ma ise arvasin ka nii, aga nüüd söön hommikusöögiks oma sõnu. Ja ma ei pidanud ühtegi allahindlust tegema. Ta ongi täpselt nii ilus, tark ja armas, nagu ma enne kohtumist ette kujutasin.

Valisin hunnikust välja maski, mis kõige kahtlasem tundus. Nii kahtlane lausa, et ainult kirjeldamisest ja pildistamisest ei piisa. Seepärast koukisin välja kaamera ja tegin video. Tegemist on Korea firma toodanguga, mida saab poest osta umbes nelja euroga. Täpselt samasugust ma eesti poodidest ei leidnudki. Aga vaadake videot.

Praeguseks olen ma maski ära võtnud ja igaks juhuks ka näo ära pesnud, sest imelikult kleepis. Pärast maski kasutamist tekkis suhu suhteliselt kummalinne maitse, kuigi ma suhu midagi ei pannud. Tundus hirmutav. Sama hirmutav kui maskidega ilusaks saamine.

Blogipeost ja järelpeost ka. Liiga palju pilte!

Nagu ma lubasin, siis eile oligi too tähtis õhtupoolik, kui ma oma uue teise ringi kleidiga Telliskivvi blogiauhindade pittu läksin. Kuna mind töötoad ei huvitanud, sättisin kohalejõudmise üllatusesineja ajaks. Teate, mis tähendab, kui öeldakse üllatusesineja? Tõlge kõlab umbes nii: keegi, keda keegi ei tunne, sest kui tunneks, oleks kogu üritust tema nimega reklaamitud. Jätka lugemist

Tagumine pool kõigile vaatamiseks

Eile kuulutasin oma FB-lehel, et leidsin endale laupäevaseks blogipeoks 50 sendiga kleidi. Ikka mu lemmik kaltsukas – Keskturul vabas õhus. Te ikka tulete laupäeval Vabale Lavale pittu? Kõik on oodatud, ei pea blogima, peaasi, et blogimine huvi pakub. No ma ei saa teid trumbiga rabada, et kui tulete, siis näete seda Vero Moda kleiti, mille ma spetsiaalselt selle peo tarbeks ostsin, aga nii see on. Jätka lugemist

Kooli lõpetamine

Eile oli armas trammiga linnas sõita – lapsed sisenesid korralikult riides ja tunnistused käes. “Käes” ei ole metafoor. Ma ju lõuna ajal ei teadnud, et eile tunnistusi jaotati, ma nägin neid lastel näpu vahel. Minu koolis tunnistust ei anta, aga ma jõudsin otsusele, et järgmisel aastal enam samas koolis edasi ei õpi. Põhjuseid mitu ja märke, et õige aeg oleks ära lõpetada, samuti. Jätka lugemist