Surmast, karmast, hingesugulastest

Minu surmajutu kommentaarides soovitas Mia mul lugeda raamatut, mis tema jaoks muutis mõtteviisi surmahirmust – Hinge rännak. Kuna raamatukogu oli kinni, siis ma mitu päeva seda raamatut kätte ei saanud, kui esimese hooga lugesin netist läbi raamatu “Elu pärast elu“, mille lugemine tekitas veel suuremat huvi teada saada, mida võiks too Hinge rännak veel kirjutada. Nüüd on mul see lõpuks läbi ja lisaks võtsin veel samalt autorilt “Eludevaheline elu“, mida ma praegu loen, aga mis sisuliselt täpsustab tema eelmist raamatut, mis oli, ilmselgelt, ülimenukas. Jätka lugemist

Advertisements

Kodukootud ID-kaart

Mul saab novembri lõpus ID-kaardi tähtaeg läbi. Küll ma olin servani “õnnelik”, kui kogu see ID-kaardi jama mõni nädal tagasi lahti läks ja hulluksläinud inimesed kõik endale uusi kaarte vormistama tormasid. Või mina ei tea, mida nad seal pikkades järjekordades tegid. Igatahes puudus mul igasugune huvi sadade inimestega politsei ukse taga tunde veeta. Jätka lugemist

Surm küll hirmus pole

Lugesin Ritsiku postitust surmahirmust ja hakkasin mõtlema, et kas mina kardan surma. Oma mõtetega jõudsin päris kiiresti punkti, kus pisarad lihtsalt tulid mõlemast silmast välja, mis kinnitas, et peaks blogima jah. Isegi praegu, kirjutades, jooksevad pisarad ja kui ma mõtlen, mida kirjutada tahan, siis need pisarad ei jäägi kinni, vaid ekraan muutub aina udusemaks. Õnneks ma tean, kus klaviatuuril erinevad tähed asuvad ja nii udune see pilt nüüd ka pole. Kuid, jah, ma ei karda surma. Et oleks kohe ära öeldud. Ma isegi ei saa aru, miks paljud kardavad. Jätka lugemist

Kuidas õpetajat diagnoosida

November käes, üle kahe kuu juba koolis käidud, peaks väikese ülevaate tegema. Entusiasm pole veel ära kadunud ja isegi tagasilöögid ei hirmuta. Kuigi tagasilöögid on peamiselt sotsiaalses plaanis. Nagu alati – kõik sobib, aga ühel inimesel on tabletid võtmata. Mitte mul, mul on närvid korras ja isegi kool ei suuda neid tuksi keerata. Aga üks kurtmise postitus kuluks küll marjaks ära. Jätka lugemist

Kuidas kliendiga keldrisse sattuda

Täna juhtus minuga kummaline lugu. No mitte nüüd nii kummaline, et sellest elu24 nupu saaks kirjutada, aga minu jaoks kummaline. Hea lugu. Lugu, mis näitab, et alati ei peagi jubedalt pingutama, vaid mõned asjad juhtuvad ka lihtsalt ja rabelemata. Jutt neile, kes arvavad, et enda firma tegemine ja klientide leidmine on kohutavalt raske töö, mida peab kogu aeg hambad ristis rabama. Ei ole alati nii. Jätka lugemist

Miks on mittetulundusühing paha?

Ma olen varem kirjutanud miks osaühing on parem kui FIE, aga veel on selline ettevõtlusvorm nagu MTÜ ehk mittetulundusühing. Ma ise poleks selle peale tulnudki, aga mõni aeg tagasi kirjutasin lühidalt, kuidas üks mees, kes tegeles õlle tootmisega, arvas, et tema tegevus võiks vabalt hoopis mittetulundusühingule sobida, kuna ta pole oma tegevusega miljonäriks saanud. “Inimesed päriselt mõtlevadki nii,” olin ma üllatunud. Teoreetiliselt ei keela tõesti mitte keegi mittetulundusühingus õlut toota, aga see on mitmes mõttes päris rumal mõte. Alkoholi tootmisest vähem heategevuslikku tegevust on väga raske välja mõelda. Kuid samas ega alkoholitootjast vähem südametut ettevõtjat olemas ka pole. Jätka lugemist

Küünte kuju ja inimese iseloom

Mulle meeldib hiromantia, ehk inimese iseloomu ja elukäigu seostamine tema kätega. Käejoonte lugemine on peenike töö, sest neid jooni on hunnikute kaupa ja kui juba natuke on joon ühele või teisele poole, on kohe uus tähendus. Kuid peale joonte võib uurida ka teisi kätega kaasnevaid osasid, nagu näiteks küüsi ja nende kuju. Jätka lugemist