Tag Archives: Fuck you and you too!

Milline ajupesu sulle rohkem meeldib?

Täna on Lenini sünniaastapäev. Paar päeva tagasi oli Hitleril samasugune tähtpäev. Millalgi siinkandis on Mart Laari sünnipäev ka. Ma mäletan Lenini kuupäeva kõige paremini, kuna mu emal on ka täna sünnipäev, aga ma ei tahtnud oma emast kirjutada vaid Leninist ja ajupesust. Õnneks pole ma ainus. Jalutuskäik ajas tegi täna Leninist rääkivast raamatust ka pika postituse mida alustas lausega “Tõeline ajupesuraamat.” Ma ei lugenud postitust läbi, aga see esimene lause pani mind mõtlema ajupesu teemal.

Fakt on see, et sinu aju pestakse pidevalt, mõnikord sa saad sellest aru, mõnikord mitte. Kui puhastusoperatsioon on läbipaistvalt lihtne, siis tahad, et keegi ei roniks seebiga su pähe, muutud pahaseks ja üritad mõelda risti vastupidiselt sellele, mida sulle pähe topitakse. Võtame selle sama Lenini raamatu. Ma ei pea seda lugema, aga ma tean juba ette, et raamat räägib ühest inimesest ja ajupesu seisneb selles, et temast räägitakse ainult head. Kui tubli, tark, sõbralik, üllameelne, töökas jne edasi see inimene oli. Kohutav onju? Tekitab kadedust ja vastikust, et nii ei ole ju võimalik! See on väljamõeldis, mina niisugust mõõdutundetut kiitmist küll ei usu. Kõik ju teavad, et ta oli nõme vanamees, kes rikkus miljonite inimeste elu ära ja lisaks suri süüfilisse, sest ta oli tavaline ebamoraalne inimene, nagu me kõik.

Enamus inimesi ei seedi sellist ajupesu, kus kellestki või millestki räägitakse häid asju. Lenin ja nõukogude kord on kõige kaunimad näited. Kui keegi hakkab rääkima, et nõuka ajal oli midagi ilusat, arvab kohe mitu inimest, et teda on mõjutanud kahtlased jõud, või ta lihtsalt ei taha tõde tunnistada, sest nõuka aeg on avaliku teabe järgi vastik aeg, kus inimesed kannatasid rõhumise, salakuulamise, nõmeda valimissüsteemi, raudse eesriide, muusika ja kunsti piirangute, poliitiliselt kallutatud ajakirjanduse, piinamise, küüditamise all. Kui inimestele anda valida, mis on nende arvates ajupesu, siis nad tunnevad kohe ära pesemisviisi, kus räägitakse midagi head ja neile tunduvad hoopis tõepärasemana jutud, kus neid veendakse milleski halvas, inimeste kannatustes, piinades, valus ja pisarates. Onju nii?

Ma näiteks jõudsin otsusele, et mina ei kavatse vaadata filmi “Seltsimees laps”. Ma olen nüüd mitmest blogist lugenud, mida inimesed filmist arvavad ja aru saanud, et tegemist on propagandafilmiga, kus peamine rõhk on negatiivsusel. Keegi olevat lausa pisaraid valanud, sest nii kurb oli. Üldine blogijate ja ajakirjanduse seisukoht on, et seda filmi peab vaatama, sest see laps mängib oma rolli nii hästi.

Kindel, et “sm. Laps” on parem film kui näiteks “Hallid varjundid”? Hallid varjundid on film ja raamat, mille kohta on väga legaalne öelda: “Mulle see raamat ja film ei meeldi, ma pole neid vaadanud ja ei kavatse ka.” Kõik saavad sinust aru ja noogutavad, sest miks peaks vaatama filmi, kus räägitakse küll vägivallast, aga kõik lõppeb hästi? Nii totter ja eluvõõras. Päriselt elus nii ei ole ja armastusfilme kiidavad ainult ajukääbikud, kes tõelisest kunstist aru ei saa. Tõelises kunstis peab inimene vaevlema ühiskonna ebaõigluse, mitte labase kire käes.

sm_laps

Ok, mängufilmidega on nagu on. Maitse asi, hallides varjundites ju tegelikult ajupesu eriti ei tehta. Sigarikka ilusa ja kuuma mehega võib seksida ka ilma seda filmi vaatamata. Kuid rikka ja ilusa teema on kahtlane värk ikkagi. Võtame tootereklaamid. Kõik inimesed teavad, et reklaamid tegelevad ajupesuga. Sulle näidatakse viinapudelit või autot ja räägitakse, et kui sa endale need ostad, läheb su elu kohe ilusaks. Jube ajupesu! Kõik teavad, et viina joomisega kaasneb pohmell, kuritegevus ja kahtlased sekssuhted ja et autoga Tallinna tänavatel sõitmine võib närvid täiega krussi ajada, rääkimata võimalusest end vigaseks sõita. Ajupesu! Valetavad, teevad elu ilusamaks! Nõmedad reklaamid, mina ennast küll nendest mõjutada ei lase!

Eelnevad näited on suht mustvalged ja lihtsad. Kui surnud poliitikute juurde tagasi tulla, siis näiteks Hitleriga on asi hoopis keerulisem. Hitlerist heal toonil rääkida on vastuoluline küsimus. Kõik teavad, et tema juhitud poliitika viis miljonite inimeste surmani ja et ta oli raassist, juudivaenulik ja pooldas talle ebameeldivate inimeste pikaajalist piinamist. Kuid temast positiivselt rääkimist peetakse paljudes ringkondades heaks tooniks. Täiesti normaalseks peetakse tema ja Stalini konktekstis väita, et Hitlerist räägitakse halvasti ainult sellepärast, et ta kaotas sõja. Stalin oli ka tõeline elajas, aga ta võitis sõja ja see annab õigustuse temast paremini rääkida kui Hitlerist. Ma ei ole Eestis kohanud ühtegi inimest või sotsiaalset gruppi, kes Stalinist head räägiks, aga Hitleri tervitus on väga ja väga legaalne tegevus. Et Hitler on hea näide, kuidas kellestki hea rääkimine on normaalne tegevus. Õnneks kehtib Stalini kohta normaalne lähenemine – temast tuleb rääkida ainult halba.

Advertisements

Käisin hambaarstil

Ma pean blogima, et mul meelest ei läheks, kui kehvasti tundub hambaarsti süst. Tavaliselt ma süsti teha ei lase, sest mul ei ole puurimine valus. Paar nädalat tagasi käisin hambaarstil ja ei mingit süsti. Jätka lugemist

Surm küll hirmus pole

Lugesin Ritsiku postitust surmahirmust ja hakkasin mõtlema, et kas mina kardan surma. Oma mõtetega jõudsin päris kiiresti punkti, kus pisarad lihtsalt tulid mõlemast silmast välja, mis kinnitas, et peaks blogima jah. Isegi praegu, kirjutades, jooksevad pisarad ja kui ma mõtlen, mida kirjutada tahan, siis need pisarad ei jäägi kinni, vaid ekraan muutub aina udusemaks. Õnneks ma tean, kus klaviatuuril erinevad tähed asuvad ja nii udune see pilt nüüd ka pole. Kuid, jah, ma ei karda surma. Et oleks kohe ära öeldud. Ma isegi ei saa aru, miks paljud kardavad. Jätka lugemist

Kuidas õpetajat diagnoosida

November käes, üle kahe kuu juba koolis käidud, peaks väikese ülevaate tegema. Entusiasm pole veel ära kadunud ja isegi tagasilöögid ei hirmuta. Kuigi tagasilöögid on peamiselt sotsiaalses plaanis. Nagu alati – kõik sobib, aga ühel inimesel on tabletid võtmata. Mitte mul, mul on närvid korras ja isegi kool ei suuda neid tuksi keerata. Aga üks kurtmise postitus kuluks küll marjaks ära. Jätka lugemist

Kas mõnusam on olla tasakaalukas või äkiline?

Igati loogiline vastus pealkirjas esitatud küsimusele oleks, et tasakaalukas on ikka kõige parem. Kuid mulle tundub, et elu küll seda ei kinnita. Jah, kui su tujud kõiguvad üles ja alla ja sa ise nende kõikumistega kaasa ei jõua minna, on ebameeldiv. Aga kui tujud kõiguvad ja sa ise oled õnnelik nagu laps loksuvas paadis, siis on ju kõik kõige paremas korras ja nii mitmeski mõttes. Ma arvan nii ja pärast viimast nädalavahetust arvan ma niiviisi veelgi enam. Jätka lugemist