Tag Archives: Fuck you and you too!

Surm küll hirmus pole

Lugesin Ritsiku postitust surmahirmust ja hakkasin mõtlema, et kas mina kardan surma. Oma mõtetega jõudsin päris kiiresti punkti, kus pisarad lihtsalt tulid mõlemast silmast välja, mis kinnitas, et peaks blogima jah. Isegi praegu, kirjutades, jooksevad pisarad ja kui ma mõtlen, mida kirjutada tahan, siis need pisarad ei jäägi kinni, vaid ekraan muutub aina udusemaks. Õnneks ma tean, kus klaviatuuril erinevad tähed asuvad ja nii udune see pilt nüüd ka pole. Kuid, jah, ma ei karda surma. Et oleks kohe ära öeldud. Ma isegi ei saa aru, miks paljud kardavad. Jätka lugemist

Advertisements

Kuidas õpetajat diagnoosida

November käes, üle kahe kuu juba koolis käidud, peaks väikese ülevaate tegema. Entusiasm pole veel ära kadunud ja isegi tagasilöögid ei hirmuta. Kuigi tagasilöögid on peamiselt sotsiaalses plaanis. Nagu alati – kõik sobib, aga ühel inimesel on tabletid võtmata. Mitte mul, mul on närvid korras ja isegi kool ei suuda neid tuksi keerata. Aga üks kurtmise postitus kuluks küll marjaks ära. Jätka lugemist

Kas mõnusam on olla tasakaalukas või äkiline?

Igati loogiline vastus pealkirjas esitatud küsimusele oleks, et tasakaalukas on ikka kõige parem. Kuid mulle tundub, et elu küll seda ei kinnita. Jah, kui su tujud kõiguvad üles ja alla ja sa ise nende kõikumistega kaasa ei jõua minna, on ebameeldiv. Aga kui tujud kõiguvad ja sa ise oled õnnelik nagu laps loksuvas paadis, siis on ju kõik kõige paremas korras ja nii mitmeski mõttes. Ma arvan nii ja pärast viimast nädalavahetust arvan ma niiviisi veelgi enam. Jätka lugemist