Metallitöö

Tegelikult tahtsin ma hoopis vanni minna ja lõpuks oma pea ära pesta, aga meie soojaveekatlaga on mingi jama ja alati, kui mina plaanin vanni minna, siis sooja vett ei tule. “Äkki see oli vihje, et ma pole kaua bloginud ja peaksin kirjutama,” mõtlesin ma ja siin ma olen. Katlaga ma midagi teha ei saa, aga mul hakkasid koolis lõpuks metallitöö tunnid, mida ma kaua oodanud olen.

Advertisements

Kuidas toote materjali kohta mulli ajada

Mäletate, detsembris ma kirjutasin Craftory näitel, kuidas nahast toodete valmistamiseks kasutatud materjali kohta klientidele suurt ja ümmargust mulli ajada. Nüüd ma leidsin Marimelli blogist, et tema teeb koostööd nahktoodete firma von Baeriga ja nende materjalitutvustus on võrreldes Craftoriga palju hullem. Sorry, Craftory, ma oleksin võinud ju kohe leida kellegi, kelle mull on hoopis suurem. Von Baeri tüübid ei tea naturaalnahast üldse mittemidagi või kasutavad teksti jaoks tõlki, kes ei tea ja isegi eesti keelt ei oska.

Kas täiuslikkus on kaasa sündinud või saab seda õpetada?

Sattusin täna Delfist lugema ühe lapsevanema õpetussõnu teistele lapsevanematele ja ei suutnud artiklit lõpuni lugeda, sest see tundus nii kirjutaja endaga seotud, et ma lihtsalt ei tahtnud selle emme isiklikest traumadest rohkem teada.  Kuid jutu esimene lõik rääkis kohe teemast, millega ka mina emmena kokku puutusin ja millest ma hoopis teistmoodi arvan.

Raamatute köitmine

Nüüd tuleb koolipostitus. Õpime praegu koolis köitmist. Teeme kolme tüüpi köidet: prantsuse õmblusega, paeltele õmmeldud ja viimasena teeme jaapani köite. Tänaseks on kaks enam-vähem valmis ja jaapani köitega alustame järgmine nädal, kuigi õpetaja juba rääkis, kuidas me seda teeme. Paljud käsitööarmastajad ilmselt teavad, kuidas neid tehakse, aga neile, kes ei tea, plaanin väikese ülevaate anda. Enamus eesti käsitööblogisid näitavad lõpptulemust, aga milline töö seal taga on, teavad vaid nad ise.

Ajalugu on igav, aga mitte kõik asjad

Vaatasin just telekast saate “Maahommik” kordust. Seal näidati mitut huvitavat lõiku. Esiteks näidati kuidas paberile väljatrükitud pilti sileda puu peale panna. Ma olin seda teemat kunagi varem juutuubist vaadanud. Proovinud ei ole, aga Maahommiku lõik oli samasugune nagu keskmise ameeriklase käsitöövideo – võta spetsiaalset kallist vahendit, mida saab ühest väikesest poest, mida sinu kodu juures pole ja hakka tegema. Neil olid telekas kasutuses peened lakid, aga tegelikult võib kasutada täiesti suvalisi lakke ja tulemus on sama. Otsige juutuubist kuidas see käib: teed paberile trükitud pildi poole lakiga kokku, paned lakise poolega puu peale, lased kuivada, teed veega märjaks, hõõrud näpuga paberi maha ja lakid tavalise läbipaistva lakiga üle. Valmis!

Minu osavad käekesed ja teiste tehtud asjad

Koolist võiks kirjutada. Blogitakse ju oma elust ja praegu on kool mulle elus kõige olulisem. Mitte küll nii oluline, kui õpetaja loodab, aga minu jaoks on kaks pikka päeva täpselt piisav aeg, mis liiga ära ei väsita ja annab vajaliku hulga positiivset energiat. Kuigi jah, meie asjade tegemise tempo on nii kiireks läinud, et paljud käivad koolis ka teistel päevadel, et õigeks ajaks asjad valmis saada. Mina seda ei taha, ma ei taha koolist tüdineda.

Kuidas liimida ehk vaja oleks 20 senti rööbast

Mina ei tea kuidas teiega, aga mina küll vanasti liimida ei osanud. Jah, liimipulgaga oskasin. Hea lihtne, ei määri kogu elamist kokku, aina tõmba lõdva randmega jooned paberile, pane teine paber peale, silu natuke edasi-tagasi ja ongi kinni. Mõne aja pärast võib lahti ka tulla, aga kes ikka liimipulgaga midagi jäävalt kinni tahab liimida. Kuid lisaks muudele teadmistele, olen ma Ametikoolis ka liimimise selgeks saanud ja tahan teilegi oma tarkuseivakesi jagada.