Tag Archives: käsitöö

Kuidas liimida ehk vaja oleks 20 senti rööbast

Mina ei tea kuidas teiega, aga mina küll vanasti liimida ei osanud. Jah, liimipulgaga oskasin. Hea lihtne, ei määri kogu elamist kokku, aina tõmba lõdva randmega jooned paberile, pane teine paber peale, silu natuke edasi-tagasi ja ongi kinni. Mõne aja pärast võib lahti ka tulla, aga kes ikka liimipulgaga midagi jäävalt kinni tahab liimida. Kuid lisaks muudele teadmistele, olen ma Ametikoolis ka liimimise selgeks saanud ja tahan teilegi oma tarkuseivakesi jagada.

Meie oleme koolis naha liimimiseks kasutanud Moment-liimi, PVA-liimi ja kliistrit. Kirja said nad kuivamise kiiruse järjekorras. Liimimise kvaliteet on kõigil peaaegu samasugune, tehnoloogia peaaegu sama. Lisaks olen ka puidutöödes PVA-liimi kasutanud.

Kliistriga liimimisest ma pikalt kirjutama ei hakka, sest vaevalt, et see teid huvitab, kuid kui keegi soovib paberit või nahka liimida, tal on aega kuivamist oodata ja ta keemiat ei armasta, siis naha liimimiseks mõeldud kliister keedetakse kokku tavalisest nisujahust ja veest. Poolde klaasi vette läheb umbes 1 supilusikatäis nisujahu, segad ilusti ära (alguses väikese hulga veega) ja kuumutad keemiseni. Tuleb selline mögin nagu tapeediliim. Ma tegin seda endale kodus, et nahatehnikaid katsetada ja ülejäägiga liimisin kinni need tapeediservad, mis kahtlastel asjaoludel olid lahti tulnud. Mitu kuud tagasi liimisin, siiani on kinni.

Kuid tänapäevasemad vahendid on siiski PVA ja Moment-liim, mõlemad puhas keemia. Moment lisaks veel lõhnab ka uimastavalt. Kuid kuivab kiiresti. Millest mina vanasti aru ei saanud, oli nõue, et liimi tuleb panna õhukese kihina mõlemale liimitavale poolele. Ma panin ikka korralikult, surusin pooled kokku nii et lirtsus ja imestasin, et kus on probleem. Näiteks jalanõude taldade tagasi liimisel tuli tegevust pidevalt korrata. Nüüd sain lapse saapad korda ühe korraga.

Ei tohi palju liimi panna! Meil on koolis Moment-liimi laiali ajamiseks õhukesest plastikust lõigatud ribad. Paned liimi ühele poolele ja tõmbad ribaga õhukeseks kihiks. Sama teise poolega. Kiiret ei ole. Paar minutit võib see esimene pool vabalt oodata, kuni sa teise poole ka kenasti õhukese kihiga kaetud saad. Ja siis paned osad omavahel kenasti kokku. Midagi ei pressi enam vahedest välja ja teoreetiliselt pole Moment-liimiga ka vajadust asja pressi alla panekuks, sest ta kuivab paarikümne minutiga ära.

PVA-l ja momendil on kaks suurt vahet. PVA-liimiga liimitud asjad tuleb alati pressi alla panna. Ka siis kui puitu liimida. Meil on koolis puidupingid, kuhu vahele saab asju kinni keerata. Kuid nahatöös on hea, kui olemas sobiva suurusega raskused, mida asjadele peale tõsta. Jah, võib pitskruvidega laua külge ka panna, aga raskusega on mugavam. Vot ja siin ongi mul üks pisikene unistus. Ma tahaks endale 20 sentimeetrit raudteerööbast. See oleks täpselt mõnusa suuruse ja raskusega asi. Meil koolis on sarnased raskused. Mul kodus on ainult raamatud.

Kuid PVA-l on momendi ees veel üks eelis. Kui teha paberi või nahatööd, siis PVA on valget värvi ja kuivab läbipaistvaks, kuid erinevalt momendist, teeb ta asja ka kõvemaks. Mõnikord on hea, kui asjale lisandub natuke tugevust. Kuid näiteks puidu liimimisel sain ma teada, et kui puit pva-ga kokku möksida ja see ära kuivab, siis ei saa üldse aru, kuhu liimiplekid tulid. Kuid kui hiljem hakata seda puidust asja värviliseks peitsima, siis liimi peale värv ei jää. Ehk enne (vesialuselise peitsiga) peitsimist peab väga korralikult kõik üle lihvima ja liimiplekkidest vabanema. Aga suva jama, mis puiduga juhtub: puurid puidu pooleks, või tuleb tükk küljest ära – pva-d vahele, pressi vahele ja järgmine päev on kõik tipp-topp nagu poleks olnudki.

Kuid PVA-ga liimimiseks saab kasutada pintslit, sest PVA on vesialuseline ja pintsli saab veega puhtaks. Samuti tasub naha liimimisel hoida käepärast niisket salvrätikut, millega möödaläinud liimi kohe eemaldada saab. Puiduõpetaja soovitas pisikeste kohtade liimimiseks kasutada käepärast vahendit – sõrme.

Kuidas Moment-liimi plekkidest vabaneda, oli meie nahaõpetajal ka kaval toode. Nimelt kogub ta kokku kõik moment-liimituubide jäägid ja nendest jääkidest saab meisterdada kõvaks kuivanud liimi junnid, millega pärast saab nahalt moment-liimi plekke ära korjata. Siuke trikk!

pardid

Pildilolevatel partidel pole raudtee ja liimimisega mingit seost. Kuid loodetavasti tekkis teil nüüd meeletu tahtmine midagi korralikult kokku liimida. Nii Momenti kui PVA-d tasub osta ehituspoodidest, saab suuremaid koguseid ja odavamalt kui muudest poodidest.

Advertisements

Piimablogi järg ehk kuidas maitseb Ott Kiivikas

Täna oli imeilus ilm, eksole? Kõigil kohe tuju parem. Mul käis täna külas Valiost üks nummi poiss, kes peale koti üleandmist küsis, mis mu perekonnanimi on. Ma vastasin ja mõtlesin, et huvitav, miks ta eesnime ei küsinud. Kas ta tõesti arvab, et minusugune inimene laseb Eestis ringi ja mu nimi on ametlikult Manjana?

Kuid poisi külakäik meenutas, et ma olen siin blogis lubadusi jaganud. Ma olen lubanud, et aeg-ajalt teen videosid, et keegi ei arvaks, nagu ma olekski nii tõsine inimene, nagu kirjatükkidest arvata võiks. Videos tõsine olemine nõuab draamanäitleja oskuseid, kuid mul on ainult kodune koomik käepärast.

Ja kunagi lubasin ma Haldjapiigale, et teen oma imelikest mütsidest video. Vot ja täna võtsingi koti mütsidega ja kaamera ning tegin kiire ülesvõtte, mida isegi edima ei pidanud. Alla seitsme minuti. Tagasiside oodatud.

 

Kuidas käitub taimpargitud naturaalnahk

Lugesin Merje reklaampostitust, kus ta kirjeldas oma uut käekotti ja mul tekkis mõte, et tegelikult ju inimesed ei tea, milline naturaalnahk on mile jaoks hea ja nad on valmis üle kordama seda, mida neile müüja räägib. Kordama nii, et nad ise ka ei tea, mida nad just ütlesid. See ei tähenda, et müüjad oleksid valevorstid ja üritaksid ostjatel nahka üle kõrvade tõmmata, aga Merje postitusest mulle natuke selline mulje jäi küll. Jätka lugemist

Manjana jõulukingitused

Lugesin Ritsiku juurest, et blogijatele on keegi välja pakkunud teemad, millest kirjutada. Advendikalender. Tundus, et ma olen neid teemasid juba kuskil blogides näinud ka, aga ilmselgelt polnud need blogijad nii tõsiselt võetavad kui Ritsik. Ei, komplimendid pole tänane teema. Tegelikult klikkisin ma linki ainult proovimiseks, sest mina ju ometigi ei vaja etteantud teemat, et kirjutada. Mina kirjutan nagu blogijad muiste – siis kui tuju tuleb ja sisemine vajadus dikteerib. Mina ei ole kommertsblogija. Mina olen Blogija suure algustähega. Tõsine tegija. Nii ma arvasin. Jätka lugemist

Lihtsa mütsi kudumine

Nagu talv kohale jõuab, tekib minul soov kududa. Päris imelik. Septembris tundub, et kudumine on ülinõme tegevus ja novembriks on see emotsioon ununenud ja tekib kahtlane tahtmine varrastega lõnga punuda. Eelmisel nädalal see muundumine lõpule jõudiski ja ma uurisin oma lõngade kilekotti ja leidsin sealt kollase lõnga, mis mul eelmise aasta kudumispalavikust üle jäi. Eelmisel talvel ma kudusin selle sallkrae, mida ka pildil näha saab. Jätka lugemist

Kuidas õpetajat diagnoosida

November käes, üle kahe kuu juba koolis käidud, peaks väikese ülevaate tegema. Entusiasm pole veel ära kadunud ja isegi tagasilöögid ei hirmuta. Kuigi tagasilöögid on peamiselt sotsiaalses plaanis. Nagu alati – kõik sobib, aga ühel inimesel on tabletid võtmata. Mitte mul, mul on närvid korras ja isegi kool ei suuda neid tuksi keerata. Aga üks kurtmise postitus kuluks küll marjaks ära. Jätka lugemist

Tegin endale voolimisluu

Täna on too tähtis päev, kui ma valmistasin kutsekoolis ise lõpuks valmis ühe eseme. Esimese. Paradoks seisneb aga selles, et tegemist ei olegi nahast asjaga, vaid hoopis puutööga. Nagu ma juba eelmises kooliteemalises postituses rääkisin, anti meile lootust, et sel nädalal teeme endale ise tööriistu. Ma oleks äärepealt sellest mõnust ilma jäänud, kui ma reegleid poleks rikkunud. Kohe räägin. Jätka lugemist