Tegin endale voolimisluu

Täna on too tähtis päev, kui ma valmistasin kutsekoolis ise lõpuks valmis ühe eseme. Esimese. Paradoks seisneb aga selles, et tegemist ei olegi nahast asjaga, vaid hoopis puutööga. Nagu ma juba eelmises kooliteemalises postituses rääkisin, anti meile lootust, et sel nädalal teeme endale ise tööriistu. Ma oleks äärepealt sellest mõnust ilma jäänud, kui ma reegleid poleks rikkunud. Kohe räägin.

Advertisements

Kuidas nuga teritada

Täna tuli meile uus õpetaja, teemaks on naha töötlemiseks kasutatavad riistad ja nende ise valmisnikerdamine. Õpetaja on puutööspets. Täna õpetas ta meile kuidas tööriistu teritada. Vastusevarianti, et lähen ja ostan teenuse, polnud olemas. Täna saime vaid õpetaja sujuvaid liigutusi pealt vaadata, ise teritada ei saanud. Kuid teritatud nuga saime katsuda. Ka ju huvitav.

Mida ma kahe nädalaga koolis teada olen saanud

Ma üldse ei arva, et mu lugejaid huvitaks täpselt teada saada, mida ma olen koolis õppinud. Käsitöö vist ei ole eriti popp tegevus võrreldes näiteks raamatute lugemise või kokkamisega, kuid ma tahaksin ikkagi panna kirja mingeid teadmiseid, mis võivad suvalistele inimestele kasuks tulla. Selliseid teadmiseid, mille kohta olen ma ise jõudnud mõelda, et kuidas ma küll varem selle peale ei tulnud, mu elu oleks targemana palju lihtsam olnud.

Esimene koolipäev

Esimene koolipäev kestis ainult ühe tunni, mille sisse mahtus aktus ja infotund. Kopli Ametikooli läksin, juhul kui kellelgi jäi varemas postituses mu märkus kahe silma vahele. Mida ma õpin? Laias laastus õpin käsitööd, kätte jõudis aeg, mil lisaks peale, tahaks ka näpud osavaks treenida.

Uued lipsud mõnede pärlitega

Mul hakkab laps gümnaasiumi lõpetama. Viimane eksam on veel jäänud, riigieksamite tulemusi veel pole. Eile hilja õhtul oli netis alarm, et eesti keele eksami tulemused juba tulevad, aga see oli valehäire. Keegi oli hindeid üles riputanud, kuigi need polnud veel lõplikud. Ilmselt tuleb ikka veel oodata. Kuid ma ei tahtnud hinnetest kirjutada, vaid hoopis lõpetamisest ja riietest.

Kuidas rõõm uutest kaltsudest võib kurbuseks muutuda

Reede puhul kirjutan täna kergemal teemal – kaltsukatuurist, mis esmapilgul läks täiega aia taha. Kolmapäeval paistis päike ja kuna Keskturu kaltsukas on suht lahtise taeva all, tundsin äkilist vajadust teiste vanu riideid sorteerida. Algne plaan oli leida mõni nööpidega pluus, mille varrukad oleksid kas pikad või lühikesed, mitte nagu enamustel mu pluusidel – poolde käsivarde ja kui kampsuni selga paned, lähevad ebamäärasesse kohta hunnikusse.

Mis halvasti see uuesti. Uus müts

Ma kaotasin reede öösel kõrtsis mütsi ära. Tegelikult mina ei kaotanud, vaid hoopis üks mees kaotas minu mütsi ära. Kõlab jube imelikult, aga oligi imelik. Või totter. Natuke kurb ka, sest see oli mu lemmikmüts, mida ma juba mitu talve kandsin.

Aga müts kadus ära nii, et ma panin ta koos kinnastega taskusse, salli panin varrukasse ja jope jätsin aknalauale. Kohas jäetakse üleriided aknalauale, toolile, puuriidale või toru külge kruvi otsa. Mu tuttav nägi ka, kuhu ma jope jätsin ja mäletas seda, kui ma mõne aja pärast jopet võtma läksin ja see oli ära kadunud. Mu oranž sall oli aknalaual, aga kõik muu oli läinud. Kuna mul oli reedel must jope, siis oli aknalaual veel kolm musta jopet, aga minu oma mitte. Alguses ma arvasin, et keegi aknalauajope omanik ajas segamini, aga nende omanikud istusid kõik kenasti kõrtsis. Ma olin suht masendunud, sest koduvõtmed olid jope taskus.