Uued lipsud mõnede pärlitega

Mul hakkab laps gümnaasiumi lõpetama. Viimane eksam on veel jäänud, riigieksamite tulemusi veel pole. Eile hilja õhtul oli netis alarm, et eesti keele eksami tulemused juba tulevad, aga see oli valehäire. Keegi oli hindeid üles riputanud, kuigi need polnud veel lõplikud. Ilmselt tuleb ikka veel oodata. Kuid ma ei tahtnud hinnetest kirjutada, vaid hoopis lõpetamisest ja riietest.

Kuidas rõõm uutest kaltsudest võib kurbuseks muutuda

Reede puhul kirjutan täna kergemal teemal – kaltsukatuurist, mis esmapilgul läks täiega aia taha. Kolmapäeval paistis päike ja kuna Keskturu kaltsukas on suht lahtise taeva all, tundsin äkilist vajadust teiste vanu riideid sorteerida. Algne plaan oli leida mõni nööpidega pluus, mille varrukad oleksid kas pikad või lühikesed, mitte nagu enamustel mu pluusidel – poolde käsivarde ja kui kampsuni selga paned, lähevad ebamäärasesse kohta hunnikusse.

Mis halvasti see uuesti. Uus müts

Ma kaotasin reede öösel kõrtsis mütsi ära. Tegelikult mina ei kaotanud, vaid hoopis üks mees kaotas minu mütsi ära. Kõlab jube imelikult, aga oligi imelik. Või totter. Natuke kurb ka, sest see oli mu lemmikmüts, mida ma juba mitu talve kandsin.

Aga müts kadus ära nii, et ma panin ta koos kinnastega taskusse, salli panin varrukasse ja jope jätsin aknalauale. Kohas jäetakse üleriided aknalauale, toolile, puuriidale või toru külge kruvi otsa. Mu tuttav nägi ka, kuhu ma jope jätsin ja mäletas seda, kui ma mõne aja pärast jopet võtma läksin ja see oli ära kadunud. Mu oranž sall oli aknalaual, aga kõik muu oli läinud. Kuna mul oli reedel must jope, siis oli aknalaual veel kolm musta jopet, aga minu oma mitte. Alguses ma arvasin, et keegi aknalauajope omanik ajas segamini, aga nende omanikud istusid kõik kenasti kõrtsis. Ma olin suht masendunud, sest koduvõtmed olid jope taskus.

Sa kannad toppi või särki? Ving ja hala pesu teemadel

Mul tekkis tahtmine pisut eesti keele kadumise pärast nutta. Põhimõtteliselt ma tean küll, et ega meile seda oma keele luksust eriti kauaks enam antud pole, aga vahest ikka tahaks, et kõik oleks nii nagu nõuka ajal. Korras. Korrektne eesti keel avalikus ruumis. Ei mingit segamist teiste keeltega. Nõuka ajal polnud poes särgi kohta eestikeelset silti “maika”, oli “särk” või “alussärk”. Nüüd müüakse igal pool ainult toppe ja särgi ette sigines juba ammu täiesti ebavajalik t-täht. See t-tähega särk on tegelikult pluus. Spordipluus. Vot!

Käsitöö algajatele – käteräti riputusaas

Nüüd tuleb lühike ja kasulik postitus. Ma loodan. Pakun teile ühe lihtsa mooduse, kuidas oma kodustele käterätikutele lihtsalt riputamise aasad külge panna. Kindlasti on keegi veel samale mõttele tulnud, aga mina leiutasin selle täiesti iseseisvalt.

Vaja läheb suvalist rätikut, heegelnõela ja mingit paela. Kuna mulle meeldivad taaskasutusideed, siis mina kasutan neid paelu, mis on õmmeldud uute t-särkide ja kampsunite külge, kaelusest kipuvad välja tolknema ja mida seal tavaliselt vaja ei lähe.

Väike heegelnõel läheb ettevaatlikult lükates suvalisest kangast nii läbi, et kangas jääb terveks. Tõmbad heegelnõelaga õige pikkusega paelakese läbi rätiku, seod otsad kokku, põletad paela otsad näiteks küünlaleegiga ära, et hargnema ei hakkaks ja valmis. Ei mingit õmblemist või ripatseid, mis kogu aeg ära kipuvad tulema või on vale suurusega. See pael kannatab ka pesu.

Postituse tegemise idee tekkis mul eelmisel nädalavahetusel, kui ühel ulmelisel neiul kaela juures uue t-särgi paelad tolknesid, ta need noaga ära lõikas ja ma talle rääkisin, mida nende paeltega edasi võiks teha. Talle mu idee meeldis. Ma mõtlesin, et äkki meeldib teistele ka.

Minu kiiksud – taaskasutus ja isetegemine

Mulle meeldib ise asju teha. Kuna mul on palju vaba aega, siis igasugune käsitöö tundub mõtekam tegevus kui netis istumine. Vanasti ma vähemalt ei vaadanud seriaale, nüüd ma olen veel selle hirmsa maailma ka avastanud. (Orange kolmas hooaeg peaaegu läbi). Seega on igasugune mõte, mida ise nikerdada, väga teretulnud.

Kuidas ma vana vesti ilusaks tegin

Aeg-ajalt tuleb ära visata riided, mida kaua kandnud pole. Eriti lihtne on prügikasti saata asju, millega seondub mõni ebameeldiv mälestus. No ei ole vaja alles hoida õnnetust ligitõmbavat seelikut! Aga kui mõne riietusesemega ei kaasne halba tunnet, aga kanda seda ikka ei saa, siis tuleb muu lähenemine leida.

Vot selline asi juhtus mul ühe vestiga. Vana vestiga. Kootud, aga poest ostetud. Ma ei tea miks ta mulle meeldib. Selga ta mulle küll ei sobinud. Mul on temaga pilt 2008. aasta kooli kokkutulekult. 2008. oli üks neist kenadest aastatest, kui mul olid pikad juuksed ja päris kenake ülekaal. Kuna ma oskan peeglisse nii vaadata, et ma halbu külgi ei märka, siis panin ma selle vesti selga ja läksin pittu.