Tag Archives: käsitöö

Kas täiuslikkus on kaasa sündinud või saab seda õpetada?

Sattusin täna Delfist lugema ühe lapsevanema õpetussõnu teistele lapsevanematele ja ei suutnud artiklit lõpuni lugeda, sest see tundus nii kirjutaja endaga seotud, et ma lihtsalt ei tahtnud selle emme isiklikest traumadest rohkem teada.  Kuid jutu esimene lõik rääkis kohe teemast, millega ka mina emmena kokku puutusin ja millest ma hoopis teistmoodi arvan.

Delfi ema kirjutas, kuidas ta arvab, et lapsi peaks õpetama vigade tegemist nautima. Tal on kolm last ja kolm erinevat kogemust ja mul ainult üks. Kuid mina ei tea, milline haridus tollel emal on. Mina olen koolis õppinud sotsioloogiat, mis uurib, kuidas keskkond mõjutab inimesi ja see teema on mind ka isiklikult pikemat aega huvitanud. Kui palju on inimestes kaasasündinud omadusi ja millised omadused neile keskkond juurde kasvatab?

Minu kogemuse järgi võib kartus vigade tegemise ees olla ka kaasa sündinud. Mina ise olen sellist tüüpi, et vigasid eriti südamesse ei võta ja tänu oma pohhuismile, teen ma pidevalt erinevaid vigu. Too ema arvab, et mina olen õnnelik inimene, kuna ei põe, kui midagi viltu läheb. Nüüd on üks minu koolis õppimise teemasid endas see omadus ringi kasvatada. Kuid minu laps on esimesest eluaastast alates hoolega vigade tegemist vältinud ja mina ei ole seda talle õpetanud, issi ka mitte. Kuidas ma seda tean? Ta alustas vigade tegemise vältimist juba pisikesena, ta ei olnud nõus tegema midagi, mida ta hästi ei oska. Kõlab nagu õppimistakistus? Tegelikult mitte.

Esimene asi, kus mu laps seda rakendas, oli käima hakkamine. Teate küll kuidas beebid kõigepealt roomavad, siis käputavad nagu koerad ja siis üritavad kõndima hakata ja muutkui kukuvad? No mu laps ei hakanud enne käima, kui tal käimine päriselt välja tuli. Ta ei kukkunud, ta hoidis servadest nii kaua kinni, kuni tundis, et nüüd on tasakaal ja jalad valmis kõndimiseks. Ta oli siis juba paar kuud üle aasta vana, kui käima hakkas, normaalselt käima. Ma ei sundinud teda ka. Ma ei sundinud teda ka roomama, sest muarust on roomamine piisavalt nõme tegevus ja ta ei roomanudki. Ma olen üldse kehv sundija.

Kuid terve tema lapsepõlve ma nägin, kuidas ta ei olnud nõus asju enne tegema hakkama, kui ta oli omaette endale asja sisu selgeks teinud ja võis tehes kindal olla, et saab hästi hakkama. Tänu sellele omadusele, ei juhtunud temaga lapsepõlves üldse õnnetusi, ta ei tormanud mõtlematult ei tea kuhu, ei kukkunud üle servade, ei pistnud suhu igasugust jama jne. Nüüd on ta kakskümmend ja ta teab seda ka ise, et tal on selline omadus, et ta ei taha teha avalikult asju, mida ta veel eriti ei oska. Lõpuks ei jää midagi tegemata, vaid ta alustab siis, kui saab hakkama. Vigu ei teki nii palju.

Kuid mida saavad ema ja isa lapses kasvatada, on hirm teha vigu. Hirm, paanika, ärevus – seda saab õpetada, aga mitte vastupidi. Seda kasvatavad lapses need vanemad, kes peaaegu mitte kunagi lapse tehtuga rahul ei ole, alati on natuke veel puudu, et last kiita saaks, kuid alati on põhjus, mille eest on laps noomimise, kritiseerimise, irisemise, laituse ära teeninud. Tavaliselt pole need vanemad ka rahul sellega, kuidas ja mida nad ise teevad. Neil jagub kriitikat nii teistele kui endale. Keegi pole piisavalt hea, et kriitikast pääseda. Sellise kasvatusega võib lapsele erinevaid probleeme juurde kasvatada, nimekiri on pikk. Sinna sisse võib kuuluda ka perfektsionism, aga tavaliselt lihtsalt hulk ärevushäireid.

Kuid kõikidel asjadel on head ja halvad küljed. Mina õpin praegu käsitööd ja käsitöös on perfektsionism väga hea iseloomuomadus. Nahatöös on oluline iga millimeeter ja tihtipeale ka pool millimeetrit. Kui kaks nahka on üksteise peal ja üks neist on millimeeter viltu, näeb kogu töö välja inetu.

Ma sattusin koolis kõrvuti istuma naisega, kes on väga täpne, kõik õpetajad viimaseni kiidavad, kui korralikult on tehtud tema joonestused ja  käsitööasjad. Kuid kui tal läheb natuke midagi viltu, on ta täiesti endast väljas ja löödud. Kohe kooli alguses saime aru, miks me kõrvuti sattusime – mina saan temalt õppida, kuidas asju perfektselt teha ja tema minult, kuidas mitte miski ei suuda mu head tuju ära rikkuda. Me mõlemad oleme rahul selle omadusega, mis meil juba on olemas, aga kuldne kesktee annaks mõlemale suurema rahulolu endaga. Ega ma ka rahul ei ole, kui mul mõni asi viltu läheb, ma lihtsalt ei põe selle pärast eriti. Kuid ma oleksin õnnelik, kui kõik alati perfektselt välja tuleks.

Ma ei tea, kas mu pinginaabri perfektsionism on seotud tema kasvatusega või ei. Võimalik, et tal on see ka kaasa sündinud. Kuid ma tean, et perfektsionismi on võimalik ise õppida. Ma ei mõtle seda haiglast perfektsionismi, kus inimene ei ole rahul mitte kellegi teise tegemisega, seda iseloomuomadust ei taha endale keegi, ma loodan. Kuid kuidas teha asju väga korralikult, saab küll õppida. Mul juba enam-vähem tuleb välja.

Minu takistus asju perfektselt teha pole mitte see, et ma pole piisavalt kriitiline, vaid see, et mul on alati natuke liiga kiire. Ma tähtsustan kiirust ja aega kõrgemalt kui perfektsust. Raamatupidamisega oli mul alguses samamoodi, kuid töö õpetas, et iga viimanegi sent tuleb paika panna, või muidu on pärast suured jamad. Nüüd ma pean oma käsi samamoodi õpetama, nagu ma kunagi õpetasin oma pead, et arvutusi tuleb rahulikult ja süstemaatiliselt teha, et vigu ei tuleks.

kotid

Siin on kõrvuti minu ja pinginaabri õmmeldud kotid. Me mõlemad saime viied, aga tema kulutas selleks kõvasti rohkem närve kui mina. 

Kas teil on ka iseloomuomadusi, mida tahate endas ümber kasvada?

Advertisements

Raamatute köitmine

Nüüd tuleb koolipostitus. Õpime praegu koolis köitmist. Teeme kolme tüüpi köidet: prantsuse õmblusega, paeltele õmmeldud ja viimasena teeme jaapani köite. Tänaseks on kaks enam-vähem valmis ja jaapani köitega alustame järgmine nädal, kuigi õpetaja juba rääkis, kuidas me seda teeme. Paljud käsitööarmastajad ilmselt teavad, kuidas neid tehakse, aga neile, kes ei tea, plaanin väikese ülevaate anda. Enamus eesti käsitööblogisid näitavad lõpptulemust, aga milline töö seal taga on, teavad vaid nad ise. Jätka lugemist

Ajalugu on igav, aga mitte kõik asjad

Vaatasin just telekast saate “Maahommik” kordust. Seal näidati mitut huvitavat lõiku. Esiteks näidati kuidas paberile väljatrükitud pilti sileda puu peale panna. Ma olin seda teemat kunagi varem juutuubist vaadanud. Proovinud ei ole, aga Maahommiku lõik oli samasugune nagu keskmise ameeriklase käsitöövideo – võta spetsiaalset kallist vahendit, mida saab ühest väikesest poest, mida sinu kodu juures pole ja hakka tegema. Neil olid telekas kasutuses peened lakid, aga tegelikult võib kasutada täiesti suvalisi lakke ja tulemus on sama. Otsige juutuubist kuidas see käib: teed paberile trükitud pildi poole lakiga kokku, paned lakise poolega puu peale, lased kuivada, teed veega märjaks, hõõrud näpuga paberi maha ja lakid tavalise läbipaistva lakiga üle. Valmis! Jätka lugemist

Minu osavad käekesed ja teiste tehtud asjad

Koolist võiks kirjutada. Blogitakse ju oma elust ja praegu on kool mulle elus kõige olulisem. Mitte küll nii oluline, kui õpetaja loodab, aga minu jaoks on kaks pikka päeva täpselt piisav aeg, mis liiga ära ei väsita ja annab vajaliku hulga positiivset energiat. Kuigi jah, meie asjade tegemise tempo on nii kiireks läinud, et paljud käivad koolis ka teistel päevadel, et õigeks ajaks asjad valmis saada. Mina seda ei taha, ma ei taha koolist tüdineda. Jätka lugemist

Kuidas liimida ehk vaja oleks 20 senti rööbast

Mina ei tea kuidas teiega, aga mina küll vanasti liimida ei osanud. Jah, liimipulgaga oskasin. Hea lihtne, ei määri kogu elamist kokku, aina tõmba lõdva randmega jooned paberile, pane teine paber peale, silu natuke edasi-tagasi ja ongi kinni. Mõne aja pärast võib lahti ka tulla, aga kes ikka liimipulgaga midagi jäävalt kinni tahab liimida. Kuid lisaks muudele teadmistele, olen ma Ametikoolis ka liimimise selgeks saanud ja tahan teilegi oma tarkuseivakesi jagada. Jätka lugemist

Piimablogi järg ehk kuidas maitseb Ott Kiivikas

Täna oli imeilus ilm, eksole? Kõigil kohe tuju parem. Mul käis täna külas Valiost üks nummi poiss, kes peale koti üleandmist küsis, mis mu perekonnanimi on. Ma vastasin ja mõtlesin, et huvitav, miks ta eesnime ei küsinud. Kas ta tõesti arvab, et minusugune inimene laseb Eestis ringi ja mu nimi on ametlikult Manjana? Jätka lugemist

Kuidas käitub taimpargitud naturaalnahk

Lugesin Merje reklaampostitust, kus ta kirjeldas oma uut käekotti ja mul tekkis mõte, et tegelikult ju inimesed ei tea, milline naturaalnahk on mile jaoks hea ja nad on valmis üle kordama seda, mida neile müüja räägib. Kordama nii, et nad ise ka ei tea, mida nad just ütlesid. See ei tähenda, et müüjad oleksid valevorstid ja üritaksid ostjatel nahka üle kõrvade tõmmata, aga Merje postitusest mulle natuke selline mulje jäi küll. Jätka lugemist