Tag Archives: Moe- ja ilublogimine

Meeste kotid lähevad moodi, juhhuu!

Minust on saanud kotihuviline. Tõeliselt imelik kotihuviline, sest mul endal on kottidega kehvasti – neid nagu eriti ei olegi. Ei mingis mõttes. Koti ostmise vajadus puudub mul täielikult. Aga ma loen jutte, mis räägivad kottidest ja vaatan kotipilte ja mõtlen neist. Kirjutan ka.

Ei usu, et keegi mu lugejatest arvas, et nüüd tuleb üks kaunis pornojutt. Mulle porno meeldib hästi, aga kotid kui rõivastuse osa on hetkel huvitavamad. Ja ma leidsin täna Voguest artikli, kus räägitakse, et meeste kotid ehk murse-d lähevad moodi. “Murse” tuleb sõnadest “male” ja “purse”. Artiklit ehtis selline foto:

01-anwar

Anwar Hadid, Gigi ja Bella Hadidi noorem vend sinise kotikesega

Anwarist pole ma varem midagi kuulnud, õed on tal vist modellid. Artiklis oli nimetatud veel mehi, kes meeste kotte kannavad, mina teadsin ainult jalgpallureid Cristiano Ronaldot, David Beckhami. Muarust on uudis, et ka mehed võivad end kotikesega ehtida, samm lähemale võrdõiguslikkusele. Eks mehed ole ikka ajast-aega kotikesi kandnud, aga juba mitu aastat on sellega probleeme esinenud. Piirang on peal. Kui mees tahab kaunist sinist crossbody, peab ta selle saama!

Mu grupiõed märkasid, et väiksemate kottide kandmine on meie koolis peamiselt vene rahvusest meeste-poiste komme. Kusjuures nad käivad riides ka umbes nii nagu too pildilolev välismaa mees. Normaalne eesti mees julgeb ainult seljakoti või spordikotiga avalikkuse ette ilmuda. Eriti vanamoodsad ka vöökotiga. Mäletate, kuidas 80-ndate lõpus ilmusid moodi vöökotid? Väga praktiline ese, kuid enamuses kandsid neid mehed mitte naised.

Meil oli koolis viimaseks nahatööks randmekoti õmblemine. Randmekott on veel vanemate meeste aksessuaar kui vöökott. Kuna ma tahtsin teada, mis tänapäeval sellest esemest on saanud, siis googeldasin ja sain teada, et mujal maailmas on nii randme- kui ka vöökotid täiesti kantav ja müüdav koti liik. Erinevad materjalid ja välimused. Nii meestele kui naistele, aga arvatavasti ikka pigem naistele, sest ma tahaks seda julget meest näha, kes Tallinnas peene randmekotiga julgeks mõnele seltskonnaüritusele ilmuda. Kas meil on üldse ühtegi tõeliselt trenditundlikku ja julget meest? Mu mälu järgi šokeerivad Eestis mehed peamiselt lipsu ja soki sobiva värviga või lihtsalt ebasobivalt lihtsa riietusega. Seda meest ma ei arvestaks, kes üleni pitsist kombinesoonis paar aastat tagasi laineid lõi, sest rohkem pole ta millegi äkilisega ajakirjanike ette jäänud.

Mida iganes. Ma väidan, et tõeliselt trenditundlik mees ja naine ostab endale sel aastal kas randmekoti või moodsa vöökoti. Mina ise mõtlen vöökotile, sest ma tegelikult ei ole kotiinimene. Mul on kooliskäimiseks seljakott, mille ma ise õmblesin ringi lapse vanast kunstnahast tagist. Ja siis on mul poeskäimiseks väga odav nailonist seljakott, mida ma aegajalt erinevate lõbusate paikadega parandan. Väike õlakott (kuhu mahub 2 purki õlut) on mul mustast kunstnahast ja ostetud Berliinist 19 euro eest kolm aastat tagasi. Väga hea kott, aga ikkagi tüütu kanda, kui kuskile vaja pikemalt maha istuda. Vöökott oleks mõnus, ei jää ette. Mul on mõned õmblemismõtted, aga võtan veel hoogu. Äkki õpime koolis veel midagi kasulikku, mis õmblemisel kasuks tuleks.

Mida teie arvate, kas mehed võiksid julgemalt kotte kanda? Selliseid pigem ilusasju kui praktilisi suuri asjade kandmise kotte.

Milline oleks teie unistuste kott, mida tahaksite endale, kuigi pole eriline kotipede?

Advertisements

Brändikott, mida järgi ei tee

Eveliis kirjutab aegajalt moebrändidest. No teda huvitab ja ta teab neid riietevärke. Ma tean temast tunduvalt vähem. Nii palju tean, mida Insta mulle näitab. Ma jälgin seal mõningaid tuntumaid firmasid, kes väga tüütuks pole muutunud. Tüütuks muutuvad need, kel on kuskil moedemm ja siis nad postitavad üle kümne pildi järjest. Siis lähen vaatan, kas nende lehe viimastel piltidel on mõni kott või ei. Kotti pole – adjöö! Ehk ma olen muutunud eriti innukaks kotihuviliseks. Ja kui Eveliis kirjutas brändikottidest, tuli mulle üks kott meelde: Chanel 2.55.  Jätka lugemist

Donatella Versacet tunnete, ehk kuidas suur raha koledaks teeb

Naljakas, et viimase paari päeva jooksul olen ma pidanud mitu korda Donatella Versace peale mõtlema. Ei, ma ei ole prada-gucci-versace haigeks jäänud. Selle tarbeks on juba lapsepõlves teatud eelduseid vaja. Hoopis teisel põhjusel. Nimelt on Donatella Versace muarust parim näide, mida on võimalik rahaga teha, kui oma loomuliku välimusega leppida ei suuda – hankida endale botoxinägu. Jätka lugemist

Tasuta iluprotseduurid suva jopedele

Lubasin FB-s, et täna hakkab ilublogija möllama, aga möllamise tuju ei tekkinud. Käisin protseduuridel ära ja tunne on lihtsalt “Mähh”. Pole ei positiivne ega negatiivne, täiesti emotsioonitu, nalja ka ei saanud. Kuid mis lubatud, tuleb teha – ma kirjeldan teile, mis toimus ja miks ma ühtegi emotsiooni ei saanud. Jätka lugemist

Kuidas juukseid pesta

Kuna Merje sai uue soengu tasuta, siis ta kirjutas postituse ja jättis õhku küsimuse, et kuidas siis ikkagi õigesti juukseid pesta. Ma ei tea, kas ta viitsib sellest ise kirjutama hakata, aga mul on kirjutamistuju ja see on hea teema. Jätka lugemist

Kõik-kõik on uus

Viimane nädal on päris emotsionaalne olnud. Tegelikult oli too eelmises postituses kirjeldatud koolitus päris tundeid tekitav, kuigi ma üldse nii ei plaaninud ja lugeja pigem arvas, et naljakas ajaviide. Naljakas on ka emotsioon, aga pärisemotsioonid on need, mis magamisrežiimiga mängivad. Küll mina kui kuldmagaja juba tean. Jätka lugemist

Kuidas ma peaaegu oleks ilublogijaks hakanud

Mul oli eile eriline päev. Ma oleks äärepealt ilublogijaks hakanud. Ma päris tõsiselt mõtlesin, et ma tahan. Kuid siis ma sõin ühe vorstivõileiva ja mõtlesin veel kord järgi ja nääh. Ei taha ikka. Poolteist kuud olin valmis digimoonduma, kuid natuke enne keskööd mõistsin, et ei. Käost siga ei saa. Ma kohe teile kurdan, kui raske on lihtsa hobiblogija elu. Millised ahvatlused! Jätka lugemist