Tag Archives: Rõõm teismelisest

Kas täiuslikkus on kaasa sündinud või saab seda õpetada?

Sattusin täna Delfist lugema ühe lapsevanema õpetussõnu teistele lapsevanematele ja ei suutnud artiklit lõpuni lugeda, sest see tundus nii kirjutaja endaga seotud, et ma lihtsalt ei tahtnud selle emme isiklikest traumadest rohkem teada.  Kuid jutu esimene lõik rääkis kohe teemast, millega ka mina emmena kokku puutusin ja millest ma hoopis teistmoodi arvan.

Delfi ema kirjutas, kuidas ta arvab, et lapsi peaks õpetama vigade tegemist nautima. Tal on kolm last ja kolm erinevat kogemust ja mul ainult üks. Kuid mina ei tea, milline haridus tollel emal on. Mina olen koolis õppinud sotsioloogiat, mis uurib, kuidas keskkond mõjutab inimesi ja see teema on mind ka isiklikult pikemat aega huvitanud. Kui palju on inimestes kaasasündinud omadusi ja millised omadused neile keskkond juurde kasvatab?

Minu kogemuse järgi võib kartus vigade tegemise ees olla ka kaasa sündinud. Mina ise olen sellist tüüpi, et vigasid eriti südamesse ei võta ja tänu oma pohhuismile, teen ma pidevalt erinevaid vigu. Too ema arvab, et mina olen õnnelik inimene, kuna ei põe, kui midagi viltu läheb. Nüüd on üks minu koolis õppimise teemasid endas see omadus ringi kasvatada. Kuid minu laps on esimesest eluaastast alates hoolega vigade tegemist vältinud ja mina ei ole seda talle õpetanud, issi ka mitte. Kuidas ma seda tean? Ta alustas vigade tegemise vältimist juba pisikesena, ta ei olnud nõus tegema midagi, mida ta hästi ei oska. Kõlab nagu õppimistakistus? Tegelikult mitte.

Esimene asi, kus mu laps seda rakendas, oli käima hakkamine. Teate küll kuidas beebid kõigepealt roomavad, siis käputavad nagu koerad ja siis üritavad kõndima hakata ja muutkui kukuvad? No mu laps ei hakanud enne käima, kui tal käimine päriselt välja tuli. Ta ei kukkunud, ta hoidis servadest nii kaua kinni, kuni tundis, et nüüd on tasakaal ja jalad valmis kõndimiseks. Ta oli siis juba paar kuud üle aasta vana, kui käima hakkas, normaalselt käima. Ma ei sundinud teda ka. Ma ei sundinud teda ka roomama, sest muarust on roomamine piisavalt nõme tegevus ja ta ei roomanudki. Ma olen üldse kehv sundija.

Kuid terve tema lapsepõlve ma nägin, kuidas ta ei olnud nõus asju enne tegema hakkama, kui ta oli omaette endale asja sisu selgeks teinud ja võis tehes kindal olla, et saab hästi hakkama. Tänu sellele omadusele, ei juhtunud temaga lapsepõlves üldse õnnetusi, ta ei tormanud mõtlematult ei tea kuhu, ei kukkunud üle servade, ei pistnud suhu igasugust jama jne. Nüüd on ta kakskümmend ja ta teab seda ka ise, et tal on selline omadus, et ta ei taha teha avalikult asju, mida ta veel eriti ei oska. Lõpuks ei jää midagi tegemata, vaid ta alustab siis, kui saab hakkama. Vigu ei teki nii palju.

Kuid mida saavad ema ja isa lapses kasvatada, on hirm teha vigu. Hirm, paanika, ärevus – seda saab õpetada, aga mitte vastupidi. Seda kasvatavad lapses need vanemad, kes peaaegu mitte kunagi lapse tehtuga rahul ei ole, alati on natuke veel puudu, et last kiita saaks, kuid alati on põhjus, mille eest on laps noomimise, kritiseerimise, irisemise, laituse ära teeninud. Tavaliselt pole need vanemad ka rahul sellega, kuidas ja mida nad ise teevad. Neil jagub kriitikat nii teistele kui endale. Keegi pole piisavalt hea, et kriitikast pääseda. Sellise kasvatusega võib lapsele erinevaid probleeme juurde kasvatada, nimekiri on pikk. Sinna sisse võib kuuluda ka perfektsionism, aga tavaliselt lihtsalt hulk ärevushäireid.

Kuid kõikidel asjadel on head ja halvad küljed. Mina õpin praegu käsitööd ja käsitöös on perfektsionism väga hea iseloomuomadus. Nahatöös on oluline iga millimeeter ja tihtipeale ka pool millimeetrit. Kui kaks nahka on üksteise peal ja üks neist on millimeeter viltu, näeb kogu töö välja inetu.

Ma sattusin koolis kõrvuti istuma naisega, kes on väga täpne, kõik õpetajad viimaseni kiidavad, kui korralikult on tehtud tema joonestused ja  käsitööasjad. Kuid kui tal läheb natuke midagi viltu, on ta täiesti endast väljas ja löödud. Kohe kooli alguses saime aru, miks me kõrvuti sattusime – mina saan temalt õppida, kuidas asju perfektselt teha ja tema minult, kuidas mitte miski ei suuda mu head tuju ära rikkuda. Me mõlemad oleme rahul selle omadusega, mis meil juba on olemas, aga kuldne kesktee annaks mõlemale suurema rahulolu endaga. Ega ma ka rahul ei ole, kui mul mõni asi viltu läheb, ma lihtsalt ei põe selle pärast eriti. Kuid ma oleksin õnnelik, kui kõik alati perfektselt välja tuleks.

Ma ei tea, kas mu pinginaabri perfektsionism on seotud tema kasvatusega või ei. Võimalik, et tal on see ka kaasa sündinud. Kuid ma tean, et perfektsionismi on võimalik ise õppida. Ma ei mõtle seda haiglast perfektsionismi, kus inimene ei ole rahul mitte kellegi teise tegemisega, seda iseloomuomadust ei taha endale keegi, ma loodan. Kuid kuidas teha asju väga korralikult, saab küll õppida. Mul juba enam-vähem tuleb välja.

Minu takistus asju perfektselt teha pole mitte see, et ma pole piisavalt kriitiline, vaid see, et mul on alati natuke liiga kiire. Ma tähtsustan kiirust ja aega kõrgemalt kui perfektsust. Raamatupidamisega oli mul alguses samamoodi, kuid töö õpetas, et iga viimanegi sent tuleb paika panna, või muidu on pärast suured jamad. Nüüd ma pean oma käsi samamoodi õpetama, nagu ma kunagi õpetasin oma pead, et arvutusi tuleb rahulikult ja süstemaatiliselt teha, et vigu ei tuleks.

kotid

Siin on kõrvuti minu ja pinginaabri õmmeldud kotid. Me mõlemad saime viied, aga tema kulutas selleks kõvasti rohkem närve kui mina. 

Kas teil on ka iseloomuomadusi, mida tahate endas ümber kasvada?

Advertisements

Nad saivad lapse. Hirmsad mälestused

Rasedatel mitte lugeda!

Kuna ma vaatan telkut toaantenniga, siis ma kõiki saateid õigel ajal vaadata ei saa, aga mõningaid vaatan järgmistel päevadel netist. Näiteks hakkas mulle suvel meeldima venelaste reaaliti “Eksid rannal”, mis on vastikult sõltuvusttekitavalt toodetud. Meil on selliseid inimesi ka, aga eestlased on isegi oma kunsthuulte ja -rindadega palju tagasihoidlikumad kui venelased ja neid on põnev jälgida. Kuid täna vaatasin ma järgi kohaliku dokseepi “Me saime lapse” ja see tekitas mul emotsiooni, mis pole venelaste reaalitielamusega võrreldav. Jätka lugemist

Kõik-kõik on uus

Viimane nädal on päris emotsionaalne olnud. Tegelikult oli too eelmises postituses kirjeldatud koolitus päris tundeid tekitav, kuigi ma üldse nii ei plaaninud ja lugeja pigem arvas, et naljakas ajaviide. Naljakas on ka emotsioon, aga pärisemotsioonid on need, mis magamisrežiimiga mängivad. Küll mina kui kuldmagaja juba tean. Jätka lugemist

Kas kaotamishirm tuleb enne või pärast

August on käes. Viimane kuu üksikemandust ja siis on lihtsalt üksindus. Kui on ema, isa ja laps, siis öeldakse, et pojad lendavad pesast välja ja emal-isal tekivad tühja pesa probleemid. Et nad ei oska enam kahekesi elada, kuna terve elu on lastega koos elatud. Ma ei tea pesavärgist miskit, aga väljalennust on erinevate inimestega erinevaid jutuajamisi olnud. Jätka lugemist

Gümnaasiumi lõpetamine ja oraatorlus

Eelmisel kolmapäeval lõpetas mu laps gümnaasiumi ja pärast aktust sõitsime me mõlemad linnast ära. Eile tulin tagasi. Nagu te vist märkasidte, siis ma sel ajal ei bloginud. Aitäh, et kirjutasite huvitavaid komme, mida te 25. aastat tagasi tegite, nii põnev oli eile neid lugeda! Mul ju telefonis netti pole, kuid see ei meenus vaid siis, kui teised oma telefoniasjade peale itsitasid. Vähemalt ühest sõltuvusest olen prii. Kuid kõigest järgemööda. Jätka lugemist

Kuidas teismelist kasvatada

Teismelise kasvatamise teema on mu lemmikteema. Mu teismeline on praeguseks juba 19, järgmisel aastal siseneb ta järgmisesse etappi ja ma arvan, et meie oleme tema teismelise-aastatega positiivselt hakkama saanud. Me oleme mõlemad suuremaks kasvanud. Mina olen küll kõik ned 9 aastat täiskasvanud olnud, aga ma arvan, et tegelikult on teismelise lapse kasvatamine väga suur väljakutse areneda just lapsevanemale ja paljud lapsevanemad sellega hakkama ei saagi ning süüdistavad enda asemel oma last. Kas kõik kasvatuses päriselt täppi läks, saab alles hiljem teada. Loodetavasti on mu blogi loetav ka 10 aasta pärast ja ma saan üle kontrollida.

Mida peab inimene 20-eluaastaks saavutama? Jätka lugemist

Klassikaline halb emme

Et keegi ei arvaks, et ma tegelen Ebapärlikarbi blogist vaid negatiivse üleskorjamisega, siis täna juhtub täiesti vastupidine. Tema kirjutas milline normaalne ema ta on ja ma võin rahulikult öelda, et võrreldes temaga olen mina küll väga halb emme. Päriselt ka. Kuid küll ka tema jõuab emmena muutuda, minu laps läks sügisel viimasesse klassi, tema oma on alles päris pisi-tupsuke. Jätka lugemist