Tag Archives: Tähed ja nõiad

Sügav arusaam valust

Teisipäev oli väga kummaline päev. Mulle meeldib mõelda, et päeva panevad paika esimesed tunded ja mõtted, mis peale ärkamist tekivad. Teisipäev algas ülikehvasti. Esimese asjana läksin lapsega nii riidu, et rohkemat enam ei oskagi ette kujutada. Ei, mitte füüsiliselt riidu. Nii madalale pole ma kunagi langenud, et kellegagi füüsiliselt kokku läheks, küll aga verbaalselt. Seda ikka juhtub. Kuigi nooremana tuli halvasti lõppenud vaidlusi palju tihedamalt ette kui suuremaks saades. Ja mitte sellepärast, et ma oleks õppinud oma suud paremini kinni hoidma ja nüüd oskan halbu sõnu paremini hammaste taga hoida. Ei. Ma oletan, et elu on mulle mind ennast selgeks õpetanud ja halbu sõnu enam ei tekigi. Kuid teisipäev polnud see päev. Jätka lugemist

Advertisements

Kuidas sõnajalaõit leida

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis ma pole kunagi ühtegi sõnajalaõit leidnud. Jaaniussikesi olen, neid meil maal leidus, aga ma ei mäleta, kas ma roheliselt sätendava tagumikuga loomi just pööriööl kohtasin. Enamus mu jaanipäevi on üldse suhteliselt jamad olnud, eriti noorena. Kooli ajal käisin alati kohalikul jaanitulel ja mul polnud kunagi sel ajal oma poissi  ja jube kurb oli, sest mõnel teisel ju oli. Eelmine jaanipäev oli väga mõnus, nagu ma ka teile kõik ilusti ära kirjutasin. Kuid ka tollel jaanipäeval mul oma poissi/meest ei olnud, lihtsalt palju toredaid sõpru. Sel aastal on plaanis sama seltskonnaga samasse kohta minna. Kuid tegelikult ei tahtnud ma üldse jaanipäevast kirjutada, sest pööriöö nõidumine pole mul kunagi õnnestunud. Erinevalt muust maagiast. Jätka lugemist

Kristallid võivad südame pahaks ajada

Ma käisin eelmisel nädalal Kristallikojas. Juba enne minekut olin näinud selgeltnägijate saadet, kuidas nad seal käisid ja lugenud Marimelli pikka ja kiitvat üllitist.  Midagi oli meie külastustes sarnast ja midagi täiesti erinevat. Üritan oma nõtrade näppudega võimalikult kauni ülevaate koostada, kuigi ma ei teeninud tolle külaskäiguga midagi. Kuid ma ka ei maksnud midagi, kuna mu sõbrants sai selle ühelt tuttavalt, kes ise ei saanud minna ja oli selle ka tasuta saanud. Jätka lugemist

Miks selg valutab?

Kevad käes ja sagenevad postitused teemal, et mul selg valutab, alaselg tavaliselt. Kel rohkem kel vähem. Arvavad, et juu on valesti liigutanud või liiga palju seisnud või mida iganes, ise ka ei tea. Kuidas valust lahti saada, ka ei tea. No ja kuna minu blogimise lemmikteema on teisi õpetada, siis seda ma nüüd kohe tegema hakkangi. Kellele enda tarkust täis õpetavad tüübid ei meeldi, ärge edasi lugege, midagi head teil oodata pole. Olete hoiatatud. Jätka lugemist

Mida koertelt ja kassidelt õppida saab

Mulle meeldivad mõttemängud. Mäng, kus kujutad ette mingit olukorda, mida tegelikult ei ole ega tule ja siis mängid läbi, mis juhtub ühel või teisel tingimusel. Ma elan ikka selle hingede hauataguse elu raamatu vaimus. Täna jõudsin oma mõttemänguga taassündide teemal ühte punkti, kus tundus, et võiks kirja panna. Kellegagi arutada oleks ka mõnus, aga laps on Tartus ja kedagi teist nii head pole ka käepärast. Jääte teie, mu kannatlikud lugejad. Jätka lugemist

Miks on vanemaks saamine hea? Sest ma ütlen nii!

Ma olen vist samal teemal veel kirjutanud. Ma pean ju ennast veenma, et on hea ja tegelikult on ka. Või ma lihtsalt valetan endale? Nii hästi valetan, et ise ka usun. Üks asi, mille iga inimene elu jooksul ära õpib ja pärast ideaalselt oskab, on endale valetamine. Kõik vanemad inimesed on selles nii osavad, et nad ei saa isegi aru, kui ludinal see käib. Kõige tavalisem endale valetamine toimub teemal – ma ei oska, ei jõua, ei suuda, sest ma olen vana. Tegelikult on see puhas laiskus, sest vabalt jõuad, oskad, suudad, kui ainult tahad. Aga aastad on õpetanud, et mugavam on mitte tahta. Teha ära see, millest mööda hiilida kuidagi ei õnnestu ja kõige muu kohta arvata, et vananendes inimene ongi lollim ja nõrgem kui noorena. Ei ole, lihtsalt endale (ja teistele) oskab kauem elanud inimene paremini valetada. Jätka lugemist

Surmast, karmast, hingesugulastest

Minu surmajutu kommentaarides soovitas Mia mul lugeda raamatut, mis tema jaoks muutis mõtteviisi surmahirmust – Hinge rännak. Kuna raamatukogu oli kinni, siis ma mitu päeva seda raamatut kätte ei saanud, kui esimese hooga lugesin netist läbi raamatu “Elu pärast elu“, mille lugemine tekitas veel suuremat huvi teada saada, mida võiks too Hinge rännak veel kirjutada. Nüüd on mul see lõpuks läbi ja lisaks võtsin veel samalt autorilt “Eludevaheline elu“, mida ma praegu loen, aga mis sisuliselt täpsustab tema eelmist raamatut, mis oli, ilmselgelt, ülimenukas. Jätka lugemist