Tag Archives: ulme

Merivälja nõiad ja rahulolematud ulmikud

Eile oli pikk koolipäev ja õhtuks olin ma nii vaimselt väsinud, et otsustasin terve õhtu netist eelmiste nädalate saateid järgi vaadata. Esimese osa Meriväljat vaatasin juba nädal tagasi ära, kaks osa ootasid.

“Merivälja” kirjutas Indrek Hargla ja ta suhtleb samuti ulmefännide seltskonnas nagu minagi. Kohe peale esimese osa eetriaega läks netis hulluks tuleandmiseks – fännid olid servani pettunud, et mihandune jama nüüd eetrisse lasti. Ma ei ole Rauli ja teistega üldse nõus. Mulle “Merivälja” meeldib. Kõikide nende kohtade pealt meeldib, kus neile ei meeldi. Jätka lugemist

Advertisements

Spoiler alert! Tants lohedega. Esimene raamat

tants-lohedega-v-osa-1-raamat Eelmisel teisipäeval sain oma raamatukogust hea õnne peale järgmise eestikeeles ilmunud “Jää ja tule laulu” sarja raamatu “Tants lohedega” esimese raamatu. See on sarja viies osa ja kuna ma ei tea, millal Varrak ja Kivistik järgmise raamatu välja annavad, teen enda tarbeks siia avalikult ühe lühikese kokkuvõtte.

Kuna ma just lõpetasin lugemise, siis alustangi lõpust. Jätka lugemist

Kuidas ma ulmekirjanike ja -huvilistega metsas kokku sain

Sel nädalavahetusel käisin üritusel nimega Estcon. Palamuse juures, Udu talus. Nagu kaugele näha, siis ürituse nimi on välismaalt sisse vehitud, kuid tegelikult on tegemist eesti ulmekirjandushuviliste iga-aastase kokkusaamisega, mis toimus juba üheksateistkümnedat korda ja kus käis sel nädalavahetusel kohal kokku 97 inimest. Mina olin sel aastal neljandat korda.  Kahest esimesest, kus ma käisin, on mul ka blogis ülevaated tehtud: Estcon 2010 ja Estcon 2011. 2012. aasta omal käisin ma ka, kuid sel ajal blogisin ma väga harva ja selle kohta blogijutt puudub. Jätka lugemist

Ma pole eriline seebisõber, aga natuke ikka vaatan

Tundub, et kevad-suvised ilmad soodustavad kergemaid teemasid. Eelmisel nädalal kujutasin ette, et oskan hala- ja vihapostitust teha, aga tagantjärgi tundub, et ma solvasin oma postitusega kõiki neid neid inimesi, kel päriselt midagi vihkavad. Ükskõik millisel põhjusel. Samas tõestasin ära, et isegi teesedud viha tõmbab verimusta magnetina natuke kurjapoole kanduvaid inimesi. Ma pean silmas kommi varjunime all “hästi paned”. Ma loodan, et ka tema tegi musta huumorit. Ei hakka ju iseend kiitma postituses, kus kirjutatakse endast halvustavas võtmes. Inimloomus on täis põnevaid keerde. Vot sellisest seebist ma kirjutada tahtsingi. Jätka lugemist

Taavi, tahan endale ka ilusat kotti!!! Palun-palun-palun!

dior

Jätka lugemist

Näitus, kus üksi ei saagi midagi

Käisin kolmapäeval Harju tänav 13 Linnagaleriis näituse Elektra 2015 avamisel. Ma pole juba ammu ühelgi näitusel käinud. Isegi Köler prize jätsin vahele. Ei teagi miks. Köleril olen alati käinud. Seal on palju tuttavaid, kuid mulle ei sobi EKKM, ma ei tea miks. Lihtsalt. Mul pole seal kunagi lõbus, vaid kuidagi ängistav. Jätka lugemist

Jessica Gruner ja Rob Reger. Emily the Strange. Kaotatud päevad

Kassiga pluusKõigepealt hoiatus, et mina pole milleski süüdi ja minust ei ole saanud teismelist mässajat. Mina lugesin ilusti-kenasti keskealistele mõeldud halle varjundeid, kui sõbrants, kes neid laenutas, andis peale varjundite lõppemist küsimata hoopis selle pealkirjas mainitud raamatu.

Väga ilus raamat: palju pilte, kenasti kujundatud, heal paberil, hästi lõhnav. Tõesti – tuttavatelt on hea raamatuid laenata. Mul ei unune kunagi see õudus, kui ma keskraamatukogust laenutasin Troonide mängu, mis haises nagu oleks keegi seda okses hoidnud. Ma pidin raamatut väljasirutatud kätega lugema ja ma pole veel nii haigete silmadega, et seda vaja oleks. “Kaotatud päevad” lõhnasid hästi. Peaks minema poodi kontrollima, kas nende raamatud on sama aromaatsed.

Kohe, kui lugema hakkasin, sain aru, et tegemist on raamatuga, mis mõeldud pisut noorematele kui mu teismeline tütar: lihtsas keeles, hoolega lisatud noorte sõnavara, peategelane umbes 10 aastane mälukaotusega tüdruk. Väga pikalt tundus, et tegemist on lihtsalt tavalise raamatuga, kus introverdist tüdruk, kes armastab kasse, kaotas kogemata mälu. Tavaline noorteraamat, kus ka mõned täiskasvanud omi asju pisut imelikus ja väga korrumpeerunud linnas ajavad. Väikesed armumised, mis 10-aastase iiveldama ajavad jms. Kuid pisut enne raamatu keskpaika selgus, et tegemist on siiski kena fantaasiakirjandusega, kus igasugu lõngu põnevas fantaasiakastmes kokku sõlmitakse. Et siiski armas ulmeraamat.

Rohkem ma sisust ei räägiks, isegi läks liiga pikalt ja tegelikult polnud mul üldse plaanis raamatuarvustust kirjutada, kuid netist raamatu kohta infot otsides (ma teen seda alati peale lugemist) leidsin, et eesti keeles arvustusi sama hästi kui pole, kuid samas on tegemist muus maailmas hoopis hunniku erinevate asjade kui raamatuga. Vikipeedia jutt ingliskeeles siin. Tegemist on omamoodi brändiga, mis minu kehvade noortekultuuri teadmiste järgi võiks olla mingit tüüpi emotüdruk – ta kannab musti juukseid, musta kleiti; armastab musti kasse, ragulkat ja omab tehnilist taipu.  Loomulikult on sel brändil fännisait, kust saab nänni osta ja omasugustega suhelda: www.emilystrange.com.

Lapsevanematele soovitaks seda raamatut oma raamatuid mittearmastavatele lastele üritada pähe määrida – hea lihtne lugeda. Raamatuid armastavad lapsed leiavad selle ka ise. Mina lugesin naudinguga. Seekord ma kaanepilti ei pane, vaid hoopis ühe t-särgi nende netipoest. Hind 22 eurtsi, koeravihkajad armastavad 😛