Ülemõtlemisest

Mulle meeldib mõelda, kuigi seda ei peeta tänapäeval eriti moodsaks tegevuseks. Kui ma jälle mõne asja jube keeruliseks olen mõelnud, tavatsevad tuttavad mind lohutada, et ma mõtlen üle. Aga mulle meeldib ülemõelda. Ma võtan ekstra aega, jätan kõik muud tegevused tegemata ja mõtlen ettesattunud küsimuste peale tundide kaupa, võttes kõik üksikosad kenasti lahti, harutades niidid sirgeks ja pannes pildi uuesti teistmoodi või ka vanamoodi kokku. Mulle tundub, et paljud inimesed põgenevad mõtlemise eest, sest nad ei taha teada, mis asjade sees tegelikult peitub. Et inimesed sukelduvad töösse ja tegevustesse, et põgeneda mõtlemise eest. Nad eelistavad teada asju stiilis, mida pakub kanal kahe Reporter – kiiresti, põnevalt, pealiskaudselt ja järgmine hetk kõik unustada.

Kuidas kasvatada tubakat

Kuna riigiisad arvavad, et terve eelarve võiks kokku panna aktsiisidest, siis tekkis tahtmine ise tubakat kasvatama hakata. Eestikeelne internetiotsing andis teadmise, et eestlased küll tahaksid tubakat kasvatada, mõned neist mäletavad ka esivanemaid, kes seda 50 aastat tagasi tegid, aga praktiliselt keegi sellega ei tegele. Ma ei imesta ka, kuna ainuke link, mis räägib kuidas tubakat kasvatada on seemnemaailma lehele ja seal on kirjeldus, mis peaks iga inimese, kes just aiandushull pole, ära peletama. Aiandushullud aga ei suitseta ja kasvatavad mingeid tubakasorte, kuna need on ilusad ja lõhnavad, ilmselgelt nad kedagi oma taime lehti ära kiskuma ei lase.

Eestikeelne otsing annab ühe suitsumehe meenutuse: “20. sajandi algupoole piibusuitsetaja Alexander Mets: Kõige rohkem kasvatati “austria kollast” ehk “trapezundi”. Teiseks kasvatati vene tubakat ehk mahorkat. Kolmandaks kasvatati vähesel määral pikalehelist ja roosaõielist Virginia lõhnavat tubakat. Ühe mehe aastase tubakavajaduse katsid umbes 150- 200 taime, millest iga suitsetaja siis vastavalt oma äranägemisele teiste lõhnataimede lisamisega maitsele vastava tubakasegu valmistas. Lõhnaineteks kasutati kirsilehti, lõhnavat varjulille või pritsiti tubakat piirituses lahustatud meega.”

Imekena Argentiina päritolu aialill – Nicotiana sylvestris

Ingliskeelse rahvaga on teine häda – nood on maast nii võõrdunud, et iga inimene, kes näpu maasse torkab, on ökoökoöko, ehk mingi friik, kes kasvatab ise mingeid taimi mitte vajaduse vaid maailmavaate pärast. Jah, eestlased on maailmas üks kõige ökom rahvas, kuna me oleme vaesed.

Nii, aga mida teevad põhjamaalased? Nemad ju ka suitsetavad ja neil on külm kliima ja maast eraldati neid ikkagi suhteliselt hiljuti. Leidsin jutu rootsi tubakasvatuse ajaloost, kus on kirjas, et rootslastel oli igal maainimesel maalapike, kus kasvatati tubakat - tobakslycka. Ja 18. sajandil oli tubakakasvatus rootslastele kõige kasumlikum taimekasvatus üldse, aedvilja tõid nad sisse Saksamaalt. Kuid nüüd on ka neil vaid ajalugu ja isegi tubakakasvatuse muuseum, kus toimuvad tubakakeeramise, savipiibu tegemise jms töötoad.

Nojah, igatahes hakkasin kontrollima erinevaid tubakaliike ja Nicotiana tabacum (virgiinia ehk türgi tubakas) tundus olevat selline, nagu ma uduselt mäletan, et vanaisa aias kasvas. Leidsin, et keegi Saaremaa mees on neid ka ise kasvatanud ja müüs 2011. aastal osta.ees seemneid. Kas ta neid lehti ka suitsetada proovis, kirjas polnud. Peale selle suitsetatakse ka Nicotiana rustica, ehk mahorka või vene tubakat. Mõlemad tubakad on üheaastased valgusnõudlikud taimed, sobivaim kasvutemperatuur on 20-27 °C. Tubakasaak on keskmiselt 15–30 ts kuivi lehti 1 hektarilt (allikas). 

Erinevatest suitsetamistubaka liikidest on vikipeedia artikkel.

Klikiaegne tubakakasvatuse ja retseptide raamat siin.

Nii, teooria on mul siis enam-vähem olemas. Kui kellelgi on pakkuda meil kasvatatud tubakaseemneid, mis hullumeelset hooldust ja väetist ei nõua, jätke kommentaar.

Muretaignast marjakook

Käisin poes ja jube magusaisu tuli. Vaatasin selveri koogi- ja saiakeseletid üle, aga kõik paistis nii tuntud ja ülehinnatud, et käsi ei tõusnud neid asju korvi tõstma. Lõpuks leidsin, et ostan hoopis muretaigna. Hagari oma, 1,50 eurikut 500 grammi. Kuna ma olen kooner ruudus, siis arvestasin, et sellest saab kohe kaks korda küpsetada. Pooleks jagamine õnnestus tänase korra kasuks.

Mul on imemugav koogivorm, sellisest painduvast kummimoodi materjalist, ümmargune. Surusin taigna põhja ja natuke jäi servadeks ka. Eelmisel magusaisu rahuldamise korral avasin ema tehtud marjakompoti, mis millegipärast jäi külmkappi seisma. Neid marju puistasin taignale. Keegi tarkpea küll õpetas internetis, et eelküpsetus ja asjad, ei mina teda usaldanud.

Marjadel oli üksi kurb ja igav. Internetikokad rääkisid, et suhkur, muna ja hapukoor ajavad asja ära. Võtsin ühe muna ja 4 teelusikatäit suhkrut. Oi-oi, hea magus! Kahvliga supsisin neid natuke, aga kaua ei viitsinud. Hapukoor on mul kõik arvel, aga keefiri jagub. Valasin sortsukese munale ja suhkrule lisaks. Aga nii on ju vedel, see ju voolab minema! Panin natuke jahu ka ja suhmisin veel pisut kahvliga. Nii hea tuli, et söö või niisama ära! Ei söönud. Kõike. Kallasin marjadele otsa.

Ja siis toppisin vormitäie ahju, mille ma pisut varem sooja olin pannud. Gaasiahi. Pole aimugi kui kuum, igatahes palja käega käppida ei tasu. Kui tundus, et koogilõhna juba tuleb, keerasin gaasi kinni. Mu ahjul käib tuli all ja üleval, mõlemat korraga ei saa. Nüüd panin tule ülesse. Ootasin ja vaatasin ning siis helises telefon. Ma vahetasin ainult paar lauset ja läksin ahju uurima. Pekki-kakki-põrgupõhja! vist sai liiast, tundus hämaravõitu köögis. Tirisin vormi välja, kuid mu silmad olid mind petnud – kõigest pruun ja äärmiselt ahvatlev. Vot siuke, läbi arvutikaamera. Nämm-nämm!

 

Vareste pidusöök. 1. osa, R. R. Martin

Mingit juttu ma raamatu teemal vesta ei viitsi, aga kuna Kivistik jõuab tõlkida ühe järje aastas, siis panen enda tarbeks kirja, millest selles osas kirjutati. Kel lugemata, ärgu lugegu.

Arya jõudis Braavosele, elas Mustas ja Valges kojas, kus teenitakse paljunäolist jumalat. Osa lõpus läks Arya sealt ära linna, et keelt paremini selgeks saada. Teoreetiliselt peaks ta mingi kalakaupmehe abiks hakkama.

Sansa elab Pisinäpuga tema tütrena oma tädi Lysa, kelle Pisinäpp juba eelmises raamatus ära tappis, Kotkapesa lossis.

Brienne otsib koos Podrickiga Sansat, kuna ta lubas nii Jaimele.

Jaime ja Cersei ei tee kuningalinnas suurt miskit olulist, Tommen on kuningas. Cersei meelitab Osney Kettelblacki, et too magaks Tommeni naisega ja siis saadetaks ta karistuseks müürile, kus ta tapaks Johni.

Stannis Baratheon läks müürile elama vms, kus Jon Snow on ülemus ja saadab Sami laevaga Braavosele tsitatelli, et ta meistriks õpiks.

Greyjoyd raudsaartelt tegelevad Vana-Wyki saarel kuninga leidmisega. Ilmselt Euron, kes on viimase kuninga, kes kukkus tuulega sillalt alla, Baloni vend, saab.

Pikem kirjeldus ingliskeeleses vikis.

Palju punkte

Arturiga tuli mingi hetk jutuks kuidas mõttepunkte kasutatakse. Mina reeglit ei mäletanud ja ütlesin, et ma parem ei kasutagi, sest ma ei oska. Nüüd sattusin internetis inimese otsa, kes lõdva randmega pani punktide asemele hoopis komad ja ütles, et ta sel ajal mõtleb. Mõelgu terviseks, aga ma eelistaksin, kui ta ei mõtleks komades. Igatahes, tegin kiire otsingu ja leidsin kergesti meeldejääva reegli.

Mõttepunktid (…) on kirjavahemärk, mis asendab puudujäänud sõnu, lausejuppi, sõnaosa. Ja neid kasutataksegi täpselt nii: kui ta asendab tervet sõna või lausejuppi, siis on ta ees tühik, kui sõnaosa, siis mitte. Mõttepunkte on kokku kolm (link eesti keele instituudi vastavale lehele). Näide: Noh … mis ma oskan öelda, saadame ta karu p… mustikale.

Kuid veel on olemas mõttepunktid, mida kasutatakse mõttekriipsu asemel ja asendavad sõna “kuni”, nende ümber ei panda ühtegi tühikut. Näide: 19…26%.

Peale mõttepunktide on veel olemas katkestuspunktid (kaks või neli punkti) või jooned. Vot neid ma küll ei kasuta, aga kel soovi, siis siin on õpetuslink. Näide: ” .. kuskilt on võetud mingi väljarebitud lausejupp .. “

Leidsin täna arvutist vanu fotosid, mida ma lennukiaknast kunagi pildistasin. On ju ilus.

Postipakkide aeg

Mul on välismaal sõbranna, kes küpsetab jõuludeks erinevaid küpsiseid, paneb pakikestesse ja saadab sõpradele kingituseks. Käisin täna oma pakil Toompuiestee postikeskuses järel. Paber saadetise kohta tuli juba eelmisel aastal, aga siis oli kiire ja eile ei tahtnud minna, kuna oli esimene tööpäev peale pühi, aga täna tundus õige päev olevat.

Sel aastal on mugav Tallinnas liigelda – tasuta ühistransport. Ostsin eile Selveri infoletist kahe-eurose rohelise plastkaardi, tüdruk pakkus, et ta isikustab ka, aga ma tahtsin ise proovida. Väga lihtne: lähed leheküljele pilet.ee, sisestad kaardi numbri, isikukoodi ja id-kaardi numbri, vajutad nuppu ja valmis. Katsetasin eile kaardi juba ära, seega täna enam põnevust polnud. Nojah, seda vahepealaks ja mind see jälitustegevus suurt ei häiri.

Muidugi oli postikeskuses ka täna pärastlõunal ilmatuma pikk järjekord, minu number oli paarikümne numbri pärast ja esialgu paistis ainult üks teenindaja. Kuid aeg möödus päris kiiresti. Mina istusin toa nurgas toolile – sealt hea vaadata, mida inimesed teevad. Minu kõrval istus üks  vanem mees, päris ülekaaluline. Kui tema numbrini oli üks veel aega, tõusis ta suure ägamisega püsti, suhteliselt keeruline oli tal samal ajal ka oma kahe sangaga kotti tõsta. Ilmekas näide, et suur ülekaal on suur nuhtlus. Kuid ma ei tahtnud ülekaalust rääkida. Minu kaal püsis detsembri lõpus stabiilne, kuna mul pole söögiisu ja liiga palju lookas laudu ka teele ette ei jäänud. Tartu kommuuni spinatipirukas on hõrgutavaim söömiselamus, mis meenub.

Kuid kesk postkeskuse ruumi seisis minu poole seljaga ilusat kollast värvi jakiga tüdruk, jalas tennised. Ta niheles pisut oma järge oodates. Kui ta oma paki kätte sai, tõi ta selle minu kõrvale ja hakkas lahti harutama. Näoga minu poole, mina istusin, aga seal seina ääres on ka kõrged lauad, mille peal saab püsti seistes kirjutada. Kõigepealt avas ta karbi ja võttis kõik kenasti välja ja pani lauale. Esimesena võttis ta mullikilesse pakitud umbes 20 sentimeetrit pika mustriga piparkoogi. Te lihtsalt ei kujuta ette milline õnnelik nägu tal seda piparkooki vaadates oli! Järgmine pakk meeldis mulle kõige rohkem. Selles olid valge halli ja musta paksema lõngaga kootud poolsokid, väga ilusad. Tüdruk naeratas jälle ja veel õndsama näoga. Mul tekkis tahtmine kiita, et tal on nii head kingitused. Aga ma ei julgenud, sest hoolimata rahvast täis ruumist oli tal silmi vaid oma pakile. Viimane kingitus oli ilusate paeltega kunstipäraselt pakitud. Tüdruk venitas paelad õrnalt külgedelt maha ja pakkis paberi lahti. Sealt tuli välja õnnitluskaart isepildistatud kassipildiga ja mingid asjad, milledel olid ka kassipildid, aga ma ei tea, mis asjad need olid. Lõikelauad või mingid alused. Poest ostetud, hind oli tagant poolikult ära rebitud.

Tüdruku nägu püsis pidevas õnnejoovastuses, mis muutus iga kingiga veelgi sügavamaks. Mul oli tunne, nagu ma oleksin ise need kingitused teinud. Ma loodan, et need sugulased, kes talle kolm kingitust ühte pakki panid, ikka teavad, et tüdruk oli neid saades üliõnnelik. Ja selle tüdruku õnn tegi minu päeva. Ma vist ei oskagi nii sügavalt mulle tehtud kingituste üle rõõmustada. Ma tunnen alati palju suuremat heameelt, kui minu tehtud kingitus kellelegi rõõmu valmistab. Selle tüdruku õnnetundest virutasin ma julmalt endale suure tüki, kuid talle jäi seda veelgi rohkem alles. Tänud, kollase jakiga tüdruk, kes sa nii ilmekalt oma positiivseid tundeid sõnadeta väljendada oskad!

Ma arvan, et siia jutu juurde sobib üks kiisupilt.

Haruki Murakami. Kafka mererannal

Ma arvan, et Ingrid andis mulle viimase tõuke, et järgmisena peaksin endale Murakami koju tooma. Ma ei tunne Ingridit eriti hästi, aga ta on jätnud mulle mulje kui inimene, kelle maitset ma tahaks usaldada. Temaga on huvitav vestelda, ta on põnev inimene.

Aga nüüd Murakamist. Ma lugesin seda paksu raamatut üle kuu aja. Ilmselt seepärast, et ma pole vist kunagi ühtegi jaapani kirjanikku lugenud, isegi filme pole eriti näinud. Pealiskaudsel Jaapaniga tutvumisel on jäänud mulje, et Jaapan on kiire riik, et kõik jooksevad, tahavad kuskile jõuda, saavutada. Kuid “Kafka mererannal” on väga aeglane raamat. Eestlane (kui ta just kirglik grafomaan pole) kirjutaks sama asja neli korda kiiremini ära. Ei, Murakami pole grafomaan, kõik mis kirjas, on loo seisukohalt ka oluline. Kuna minus elab pisike kurat, kes tahab kõike kritiseerida, siis ma hoian natuke hinge kinni ja annan lingi Sirbis ilmunud Peeter Helme jutule, kus kriitikat üldse pole.

Nojah, igatahes on mul oma kujutlusvõimega suhteliselt intiimne ja kirglik suhe,  seepärast võtsin ma romaanis olnud ebareaalseid kirjeldusi täiesti otse ja nautisin asjaolu, et keegi oskab kassidega rääkida ja teeb seda suure aukartusega ning nagu hiljem selgub – põhjusega, kuna kassid teavad kõigest palju rohkem kui inimesed ja kindlasti rohkem kui koerad Jutt kuidas koolilapsed kuskil mägiaasal mingiks hetkeks pildi taskusse panid, oli kah päris tore ja andis ainet erinevatele tulnukaversioonide leiutamisele. See, et lõpus tulnukas mingiks ligaseks massiks osutus, mulle enam ei meeldinud. Mul on nohu ja vaevalt mind suurima nohuga keegi erutada suudab Kuid elava inimese minevikust tagasi tänasesse kollitama tulev tegelane oli küll põnev ja too põrgu või paradiisi eeskoda ka. Niipalju siis otsekohesest huumorist raamatu arvel.

Kui nüüd ikka kritiseerima hakata, siis pool raamatut ma tõeliselt igavlesin. No mind kohe peaaegu üldse ei huvita teismelise poisi seksuaalsusega seotud probleemid-unelmad-ettekujutised. Tegelt ka. Olen neist midagi kuulnud, aga ma olen ainult teismeline tüdruk olnud ja mul täiesti ükstaspuha kuidas poisid end samavanalt tundsid. Oma tütrele olen ikka jõudmööda üritanud selgitada, et kuna poiste kasvatamisega vanemad eriti vaeva ei viitsi näha, siis nad kasvavadki sellised mühakad, kes eriti suhelda ei oska ja omadega pidevalt puntras vaevlevad. Targemad neist õpivad täiskasvanuks saades enda ja maailmaga paremini läbi saama, aga suurem osa saab hakkama ainult tänu sellele, et naised on paindlikud ja järelandlikud.

Kuid raamat läks kohe huvitavaks, kui kohale ilmus too vana mees, kes pidevalt rõhutas, et ega tema millestki midagi ei tea. Vot tema oli viimasepeal tegelane! Kui sealt romaanist kapitalismi kriitikat otsida, siis tolle vanamehe maailmanägemus annab kenasti mõõdu välja. Mis kasu on lugemisoskusest, kui sa ei loe ja kui loed, ei saa aru. Ja aru ei saa sellepärast, et aega pole. Või vaatad ja ei näe; kuuled, aga ei kuula?

Armastusest peaks vist ka rääkima, aga kuna see on mul hetkel väga valus koht, siis ma parem ei tee seda.

Igasugused vihjed klassikale jätsid mind külmaks. No ei meeldi mulle, et ma pean veel midagi lugenud olema ja siis sealt mingeid vihjeid kokku panema. Olen neid vihjatud asju lugenud, sõu vhat!

Aga metsast tahaks küll nuriseda. Jah, ma tean, et mets on seal mingi alateadvuse jms metafoor. Minge te, linnainimesed, oma metafooriga puu taha! Minu jaoks pole mets kunagi midagi sellist olnud nagu seal raamatus. Kujutan ette küll, et paljude jaoks on mets tundmatu, hirmutav, koht kus on koletised ja kuhu võib igaveseks ära kaduda. Mina olen suure osa oma lapsepõlvest metsas veetnud ja minu jaoks pole seal midagi hirmutavat, vaid pigem saan ma metsas oma linnas väljaväänatud patareisid laadida. Kui ma tihemini metsa saaks, siis ma ei kirjutaks enam ühegi raamatu kohta midagi kriitilist, tegelt ka. Ma oleksin leebe nigu kiisupoeg.

Vot ja siin olekski kena oma raamatukirjutis lõpetada. Ilmselt võtan Murakamit teine kord veel kätte, kuid juhul kui seal enam pisikestest poistest ei räägita.