Punane kääbus ehk meeste “naistekatest”

Punane kääbus, 1. osa

Nädal möödas ja 415 lehekülge meeste “naistekat” loetud, uhh! Peab hakkama endale ise lugemislektüüri valima või soovitajat vahetama. Peale Pöidlaküüdi bla-blad sain soovituse võtta järgmisena ette Grant Nailori “Punane kääbus. Lõpmatuses tuleb sõita ettevaatlikult”. Nüüd seisan dilemma ees, et äkki ma ei lugenudki iseseisvat teost, vaid sedasama pöidlaküüti? Raamatu peamine tegevuspaik on kosmoselaev (nimega Punane Kääbus), kus sõidavad kiiksuga tüübid, kellest vähemalt üks armastab avalikult laiselda ja juua ja teine on lihtsalt kiiksuga. Ja see kiiksuga tegelane on kindlalt kirjaniku (kirjanike) parim leiutis. Raamatu kõige parem koht on see, kus too kiiksuga tüüp Rimmel loob enda teisiku, sest arvab, et ainult ta ise võiks olla endale parim kaaslane. Alguses on nad kahekesi päris õnnelikud ja saavad rääkida asjadest, mis minevikus on korda läinud, kuid mõne aja pärast saavad head asjad otsa ja enda kõrvalt nägemine osutub suhteliselt ebameeldivaks. (“Suhteliselt” on pehme väljend.) Selgub tõsiasi, et endaga ei tasu labaselt riidu minna, kuna vaid sa ise tead kõiki omi nõrku kohti.

R.A. Heinlein. Friday, Nukkude isandad ja kaanepildist

Lugesin läbi järjest kaks ammuilmunud eestikeelset Heinleini romaani “Friday” ja “Nukkude isandad”. Viimasest mul polnud plaanis kirjutada, kuid kahlematult oli see paremini kirjutatud kui Friday. Võtsin Heinleini järjest lugemise ette, et teha kindlaks, kas Heinlein on mu üks lemmik ulmekirjanik või mitte. Arvan, et on küll. Miks mulle Heinlein meeldib? Tema romaanides on olemas need osad, mis mulle meeldivad: sügavuti lahatud peategelane, kellele kaasaelamine tekib igal juhul. Ta võib olla ebainimlik, ta võib olla teistsuguse poliitilise või moraalse maailmapildiga kui mina, igal juhul võlub ta su raamatusse viimase leheküljeni magnetiga kinni. Mõlemas raamatus on peategelasteks salaluuraja vms. Ma põlgan luurajaid. Heinleini omi mitte, sest nad pole tüüpilised luurajad, kes võivad ja tahavad valetada ükskõik kellele, ka sõpradele. Mõlema raamatu peategelased olid oma suhetes lähedastega kirglikud.

Uus ja vana: Kalamaja leivapood

Facebook on imeline koht (ütles sõltlane ja läks kontrollis, kas ikka sisse logida veel saab). Nimelt tõmbasin ma kunagi enda arvutisse mingi sakslase 1972. aastal Tallinnast tehtud fotosid, aga neil polnud kirjas, kus pilt tehtud. Vanalinna kohtadega probleeme ei ole, aga see leivapoe pilt jäi kummitama. Arvasin, et see on tehtud Kadriorus, aga õiget kohta leida ei suutnud. Eile panin pildi ülesse Facebooki ja vähem kui poole tunniga oli asukoht tuvastatud: praegune Vana-Kalamaja ja Soo ristmik ehk nõukaaegne Nikonovi 17.

Otsisin internetis edasi ja leidsin Fotisest hulgaliselt pilte Nikonovi mälestussambast , mis püstitati 9. mai 1960 ja üheksakümnendatel, ilmselt Hardo Aasmäe või Jaak Tamme linnapeaks olemise ajal, maha võeti. Jevgeni Nikonov oli Venemaalt talupoja perest pärit madrus, kes teenis Balti laevastikus. Augustis 1941, kui Eesti oli Saksa fašistide poolt okupeeritud, saadeti ta Keilasse luurama ja jäi kadunuks. Väidetavalt langes ta fašistide kätte, kes ta ära põletasid. Nikonovi sammast ma ei mäleta, Pirita teele ma liiga tihti ei sattunud.

Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas. D. Adams

Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas

Võimalik, et ma olen seda raamatut kunagi varem lugenud, aga inimene, kes loeb ja lugemispäevikut ei pea, ei saa ka kunagi kindlalt väita, et nii see just ongi. Meil on kodus kõik viis eestikeelset pehmet köidet, kuid ma suutsin neist lugeda vaid kaks ja pool ning siis leidsin, et asi läheb täiesti jaburaks ja kirjanikul pole enam midagi lisada, vaid ta lihtsalt kirjutab hetkedel, mil ta on kas purjus või lihtsalt imelikus tujus. Hetkel, mil ta purjus pole, kordas ta esimese raamatu olulisemaid kohti. Jah, esimene raamat oligi ainuke hea neist mida ma lugesin. Raamatute omaniku väide, et “Nägemiseni ja aitäh kala eest” on ka hea, kuna see on peamiselt delfiinidest, pani mind põlglikult nina kirtsutama: kujutan ette kuidas kirjanik võtab (jällegi) esimese raamatu idee, et delfiinid üritasid inimesi hoiatada, aga nood olid lollid, ja ketrab terve raamatu seda ideed edasi-tagasi lisades vahele suvaliste asjasse mittepuutuvate asjade pikki ja segaseid kirjeldusi.

Uus ja vana: Poska ja Koidula ristmik

Täna panen siia pilte, mis on tehtud ristmikul, kus vast kõik Kadriorgu sattunud inimesed on käinud: Poska ja Koidula ristmik. Ka nõuka ajal oli Koidula tänav sama luuletaja nimega, kuigi pikemat aega ta seal ei elanud, vaid ainult peatus majas nr. 22. Poska tänava nimi taastati nüüd, nõuka ajal oli see Leineri, kes oli kommunist ja lasti maha nagu kommunistidega pidevalt juhtus, tänav. Kuid enne Poskat oli see hoopis Liiva tänav ja kuna Liivalaia oli ka Liiva, siis Poska oli Suur Liiva ja Liivalaia Väike Liiva. Nagu mujal Tallinnas oli ka Kadriorus palju toredaid ojasid-jõgesid ja siin oli Liiva oja. Nii vanast ajast mul pilte pole.

Slaididelt näeb selle suure elumaja, mille all oli Kadrioru restoran (mis nüüd, muarust, on jälle suletud), ehitamist. Mis imelikud asjad need selle maja katusele nüüd on ilmunud? Kunagi oli Koidula tänav seal kohas jupi laiem, kuid nüüd on sinna pressitud mingi suva maja, mille juures Poska tänava ületamine, et tiigi juurde saada, on väga riskantne ettevõtmine. Lugesin mingist Tallinna lehest, et Kadrioru inimesed ei naudi seda, kuidas siin mitteelavad inimesed Kadriorgu kui autoga Narva mnt-le saamise otseteed kasutavad ja otseteel tuleb, igatahes, korralikku kiirust hoida. Aga Poska tänav juba on ühesuunaline …

Uus ja vana: sissekäik Kadriorgu

Kui Leineri tänava poe avastamine osutus raskeks ülesandeks, siis tolle maja leidmine raskusi ei valmistanud. 1990. aasta pildi juures oli ka aadress kirjas ja maja seisab samas kohas. Õhtul pilte üle vaatama hakates, leidsin sama majaga veel ühe 100 aastat vana postkaardi peene allkirjaga “Entree in Katharinenthal”. Ma varem arvasin, et sissekäik Kadriorgu on kuskil kaugemal, aga no jah, mina, naiivitar.

This slideshow requires JavaScript.

Muideks, seal majas asub võõrakeelse nimega söögiasutus Park Café, mis teatas FB-s jaanuaris, et nende 5-aastane rendileping sai otsa ja nad sulgevad uksed ja hiljem, et nad ikka pikendavad lepingut. Millegipärast mind pole sinna kohvikusse kunagi tõmbanud, kuigi ma olen kohutavalt maias.

Ma ei mäleta, kas selles majas nõuka ajal ka midagi oli? Toda kummalist kollast seina seal kõrval nagu läbi udu mäletaks, aga udu on tihe.

Kui praegust remonti originaaliga võrrelda, siis minu maitse järgi, on kujundaja maitse olnud pisut kompositsiooni osas vildakas. Eri värvide kontrastid on liiga suured, parema külje metallist piirded ja aiake liiga “õhukesed”. Kui oli idee kitši teha, oleks võinud juba kulda ja karda korralikult lisada. Praegu pole ei liha ei kala.

Uus ja vana: ETKVL-i pood Kadriorus

Internetis on selline tore koht nagu Rahvusarhiivi fotode kogu Fotis, kus saab ka otsinguid teha ja toredaid vanu pilte leida. Kuna ma käisin Kadriorgu pidistamas, siis vaatasin, mida põnevat nende vana fotokogu sisaldab ja leidsin sealt hulga põnevaid jäädvustusi. Pole kindel, et ma kõik need kohad tänapäeval ka ülesse leian, aga mõnedel on juures ka aadressid ja paljud on neist tänapäevalgi alles, kuna nad on kaitse alla võetud. Päris nii hästi küll pole, kui vanalinnas, kus on väga lihtne õigeid kohti ülesse leida (näiteks Rataskaev).

Teatavasti oli vanasti palju toredaid väikseid toidupoode ja suuri kaubakeskusi polnud pea-aegu üldse. Mul on üks ilus värviline pilt mingist nurgapealsest poest, mida ma leida pole suutnud, sest aadressi pole. Kui asi lootusetuks läheb, näitan laiemale ringile.

Ergonoomiline tekikott

Tekikott

Peale riisitegemise õpetuse sain ma Egiptuse raamatust vee ühe idee, mille realiseerimise alustamine võttis kauem aega, aga üleeile tegin ära.

Nimelt rääkis autor, et Egiptus polegi mingi aastaringselt soe koht ja talvel võib seal päris külm olla. Kuid egiptlased kasutavad külmade ööde kaitseks voodipesu, mis on tehtud fliisist. Mulle see mõte meeldis. Karvased asjad on nii-ehk-naa nummid. 

Mida kassid laenutaksid ehk naisteka anatoomia

Käisin nädalavahetusel emal külas ja ta oli raamatukogust laenutanud Rebecca Kingi “Oled armukade?” Pehmekaaneline naistekas 1999. aastal välja antud ja väikeses külaraamatukogus oi-kui-palju kordi väljalaenutatud. Nüüd olen ma läbi lugenud kaks naistekat ja kuna neil on väga palju sarnast, panen kirja naisteka põhitunnused.

Oled armukade?

Peategelane
Mõlema naisteka peategelane on süütu väga kena välimusega noor tüdruk. Ta pole kõige rikkamast ühiskonnaklassist, aga ta vanemad on läbi põlvkondade olnud edukad kodanlased ja tüdruk on hästi kasvatatud.  Tüdruk on tark ja tal on ka mingi erioskus. Kingi peategelane oskas kujundada klaasist esemeid ja tema perele kuulus klaasist tarbeasju tootev firma.

Loteriivõit googli tõlkijalt

Googli tõlkimismasin on paljudele inimestele pisikest rõõmu halli argipäeva toonud. Kuna täna jõudis läbi spämmifiltrite minuni e-kiri loteriist, mille korraldas Rahvusraamatukogu ja kirja saatis välja välisministeeriumi kantsler mata Paul, siis kopin selle siia. Äkki teised ei saanud seda kirja ja tahavad ka nalja saada. Igasugused aadressid asendasin iksidega. Pange tähele kuidas sellised kavalpead on hakanud igasuguseid isikuandmeid koguma. Varsti jõuab eestlastele kohale kui kehv asi võib identiteedivargus olla. Nad ju ei küsiks, kui neil “häid plaane” poleks. Olge ettevaatlikud oma isikuandmete jaotamisega! Eesti riigi poolt on äärmiselt inetu neid mingi rahvaloenduse sildi all nõuda

Täna saadud naljakiri siin: