Ukrainast, rahulikult

1. september 2014 Lisa kommentaar

Russia-Ukraine-FlagsMa pole juba ammu pidanud oluliseks välispoliitika teemadel sõna võtta, aga tundub, et ikka peab. Mõned emotsionaalsemad inimesed on kuidagi väga leilis kogu Ukraina-Venemaa olukorra pärast ja eesti ajakirjandus tegeleb pigem vee sogaseks ajamise, mitte selgitamisega. Ma olen ka emotsionaalne, aga ühtlasi meeldib mulle ise mõelda ja eesti ajakirjandust ei usalda ma juba ammu. Viimaseks piisaks minu karikas oli eile feissis lingitud ERR-i uudis, kus keegi tore tõlkija oli Appelbaumi sõnavõtust välja lugenud, et Venemaal oleks nagu plaan Eestile tuumapomm visata ja Appelbaum võtab seda tõsiselt. Ma ei hakka parem linkima, muidu saab mõni naiivne veel infarkti. Ja sel nädalal hakkab minu maja ümber USA president tiirutama, millega seoses tuleb erutavaid uudiseid Venemaa kohta ilmselt veelgi.

Räägin kõigepealt ära põhilised faktid, millele toetudes on võimalik teha rahulikke järeldusi. Puust ette ja punaselt. Eesti kuulub Euroopa Liitu, eksole. Ukraina Euroopa Liitu ei kuulu, küll aga on ta järjepidevalt semminud sellise liiduga nagu Sõltumatute Riikide Ühendus, lühend SRÜ, kuhu kuuluvad veel ka Valgevene, Venemaa, Moldaavia ja hulk teisi endisi NSVL riike. Riikide ühenduste mõte on tavaliselt majanduslikult ja ka sõjaliselt üksteist toetada. Noh nagu igasugused euroopa sõjalennukid meil siin ringi lendavad. Ja Venemaal ja Ukrainal on omavahelised liidusisesed sidemed väga tihedad.

Nüüd tuletame meelde, kuidas see Ukraina jama alguse sai. Ei olnud nii, et Venemaa kuulutas Ukrainale sõja. Pigem ikka läksid ukrainlased omavahel riidu. Ja esimene asi, mida Euromaidani omakaitse komandant Andri Parubi kuulutas, oli et nemad enam Venemaaga SRÜ-d ei mängi. Aa Venemaa oli Ukrainasse igasugu sõjatehast ja värki ehitanud. Mida Venemaa sellise ülbamise peale pidi tegema? Seda, mida ikka tehakse, kui koerapoeg karbist välja ronima kipub – naksad kannast ja kutsud korrale.

Kolm korda võite arvata, kumb on tegelikult sõjaliselt, poliitiliselt ja majanduslikult tugevam, kas kodusõjaga möllav Ukraina või Venemaa? Venemaa ikka. Kuid poliitika on suur ja põnev ja nii ärkavad tardumusest igasugused muude riikide poliitikud ja hakkavad sõna võtma, kui Venemaa midagi teeb. Loomulikult on Venemaa huvitatud, et Ukrainas valitseksid edasi jõud, kes nendega koostööd jätkata tahavad. Kummaline on see, et ülejäänud riigid ei taha sellega nõustuda. Näiteks eesti konservatiivsed poliitikud. Ok, meie konservatiividel on välispoliitikast selge arusaam – neile ei meeldi kõik see, mis Venemaale meeldib ja kui Venemaa midagi suurt teeb, siis on neil imepärane võimalus sellega eestlaste venehirmu kütta.

Nüüd edasi enam nii lihtsalt asju selgitada pole võimalik, sest mängu tuleb terve hulk erinevaid huvisid, mis minu jaoks on täiesti ebaloogilised. Ma vihkan võimumänge ja kõige nõmedamad on need siis, kui suurriigid mängivad neid mänge koos sõjatööstuse ja militaarselt mõtlevate inimestega. Minu loogika ütleb, et kõik oleksid rahul, kui eriti palju inimesi selles konfliktis enam surma ei saaks, ukrainlased suudaksid omavahel ilma relvadeta ära leppida ja ka Venemaaga normaalsed suhted taastada. Minu arvates on täiesti ükstaspuha millisele riigile kuulub Krimm, peaasi, et seal suvalisi inimesi ei tapeta. Euroopa Liit ju Ukrainat eriti ei taha. EL ei taha enam isegi Türgit, kuigi kunagi tehti kihlumine ära. Minu arvates oleks äärmiselt mõistlik, kui Venemaal lastaks Ukrainaga teha, mida nad tahavad ja teised oleks kenasti vait. Pole vaja, et see kodusõjalaadne arusaamatus seal mitme riigi vaheliseks jamaks läheks.

Ma ei näe põhjust kummagi Ukraina kakluspoole toetamiseks, ühed mustad kõik. Ma üldse ei arva, et ma peaksin kuidagi Ukrainat toetama ja Venemaad vihkama. Venemaa on käitunud väga loogiliselt, ukrainlased sugugi mitte. Minu arust on ka täiesti ebamõistlik otsus sellisel ajal Venemaa piirile nii lähedale Eestisse mingeid NATO väeosasid juurde tuua, aga see on juba otsustatud, ilma aruteluta. Venemaa nõelaga torkimine ei ole hea mõte. Venemaal pole mingit põhjust Eestiga nii käituda nagu Ukrainaga praegu. Aga kui NATO siia oma sõjaväe tassib, siis juba on mingi põhjus. Ja Obama võiks kah mujal oma reisihimu rahuldada.

Categories: Poliitika

Feminismist läbi kurja feministi silmade

26. august 2014 Lisa kommentaar

Kuna viimasest postitusest võis kogemata mulje jääda, et ma elan 21. sajandil ja polegi feminist, siis on viimane aeg ennast parandada. Kuigi pean mainima, et alfade jutt oli päris produktiivne ja mitu inimest soovisid päriselt teemat edasi arutada. Päristuttavad, silmast silma, mitte netis.

Tüüpiline feministi välimus

Pealkirja õigustamiseks toon päriselulise näite. Vahetevahel ikka juhtub, et käin linnas ja võtan mõnes hubases baaris õlu või paar. Kahtlematult kuulub sarnase tegevuse juurde uute inimestega tutvumine. Mõnikord olen ma leebe ja lasen inimestel rahulikult rääkida, mis neil hingel ja ise esitan vaid täpsustavaid küsimusi ja naeratan salapäraselt. Kuid teine kord juhtub, et ma olen pisut ägedamas tujus ja siis lähen ma mingitel teemadel kiiresti ja ohtlikult põlema. Kord tutvusin ühe noormehega ja jäin temaga lobisema. Ma täpselt ei mäleta, kuidas jutt kulges, aga mingil hetkel teatas ta, et naistel on teistsugused oskused kui meestel ja see on kaasa sündinud ning tuleneb nende teistsugusest ajuehitusest. Jutt käis IT-firmast ja vist oli mingi andmeanalüütiku ametikoha eripära, mille kohta mees väitis, et naised on seal paremad. Jah, ma olen nõus, et tema oli näinud samal kohal töötamas mõnda naist ja mõnda meest ja mehed ei saanud tööga hakkama, kuid naised said, aga kui rumal peab olema inimene, et arvata nagu oleks naistel ja meestel sooliselt erinev aju? Igaks juhuks küsisin talt veel täpsustavaid küsimusi põhikooli anatoomiast ja ta mõtles käigult välja mingeid anatoomilisi eripärasid, mis polnud seotud ei soo jätkamise ega hormoonidega. Kuid kuna ma olin juba selleks hetkeks piisavalt erutunud, siis ma ei mäleta ka enam millise avastusega ta välja tuli. Igatahes teatasin ma täiesti pandava välimusega noormehele, et ma ei kavatse temaga enam ühtegi lauset rohkem vahetada ja kõndisin sirgjoonelt minema, ise vihast vahutades.

Ok, aju uurimine on maailmas suhteliselt kehval järjel ja tegelikult ei suuda keegi tõsikindlalt väita, kuidas inimese oskused võiksid olla seotud mingi aju osa eripäraga, aga kõik me oleme ju koolis käinud ja teame, et suvalises aines, mida koolis õpetatakse, võivad nii poisid kui tüdrukud väga head olla ja kas nad on väga head või tõelised tainapead sõltub nende üldisest intelligentsusest, tahtmisest, õpetajast, kasvukeskonnast, vanematest, sõpradest, temperamendist ja veel hulgast teguritest, aga mitte sellest, kas neil on vagiina või mitte.

Teine kummaline müüt käib feministide kohta. Mingi hulk inimesi ei tea, et feminist võib olla nii mees kui naine ja lisaks arvavad nad, et kui naine on feminist, siis ta on kindlasti kole naine, kes oma välimusest üldse ei hooli. Sama arvatakse ka näiteks lesbide kohta ning tihtipeale arvataksegi, et kui feminist siis lesbi. No ma arvan, et nii kitsa maailmapildiga inimesi on kaduv vähemus, aga kes teab. Normaalses seltskonnas suheldes ei tule selle pealegi, et meie hulgas kõnnib veel ringi inimesi, kes arvavad, et homoseksuaalsus on haigus, mida saab ja peaks ravima. Paar nädalat tagasi sattus ühes baaris selliselt arvav mees meie lauda istuma. Kui ta oma avaldusega välja tuli, sain ma üliväga vihaseks. Ma ei tea, miks mind mõnikord teiste inimeste rumalus täiesti endast välja ajab. Mul oli tunne, et ma võiks talle kallale minna. Ma arvan, et äkki on süüdi minu idealistlik maailmapilt, kus kõik inimesed on targad ja toredad ja kui ma saan aru, et keegi on nii loll, et ainult hädatapmine aitaks, ajab see mind marru. Kuid ma ei läinud sellele tüübile kallale, ma läksin hoopis ise minema.

Miks ma täna üldse seda postitust tegema hakkasin? Sest ma lugesin Rentsi postitust feminismist ja leidsin, et kuigi ta kirjutab kellestki teisest, käib tema postitus pisut ka ta enda kohta. See roosa värvi ja karvade ajamise teema pole juba ammu mingi teema. Mulle küll meeldib roosa värv ja ma tean ka mehi, kellele meeldivad roosad riided nende enda seljas, sest neile sobib roosa värv ja nad pole geid! Mulle üldse meeldivad ilusad asjad (ja hästilõhnavad mehed) ja ma satun alati vaimustusse, kui magusat kitši näen. Muidugi võib feminist jumaldada ülimalt naiselikuks timmitud välimust ja see ei tee temast veel mingit antifeministi. Jah, ma ise ei viitsiks kunagi nii palju vaeva näha, et endale mingit spets lillelis-roosat rida igal seitsmel juhul ajama hakata, aga mul on lihtsalt teine stiil.

Sama hästi võiks öelda, et kui naine kasvatab endale pikad juuksed, siis ta kardab, et lühikeste juustega ei saa keegi aru, et ta on naine. Ja mingid jobukakkudest poisikesed ju ka sonivad, et naisel peavad ikka pikad juuksed olema ja naised, ullikesed, üritavad neile meeldida, kuigi peaksid hoopis ära jooksma, sest järgmisena leiab too alaarenguga mees naise juurest järgmise vea ning tegelikult on tal endal mingid probleemid enesekindlusega. Aga ma ei hakka mingit juuste pikkuse jama ajama, sest igaüks teab ise, millise juustepikkusega ta end kõige paremini tunneb (või kuidas ta oma naiselikkust tõestab :P)  ja kõik, kel on teise inimese juuste pikkuse kohta midagi iniseda, on lihtsalt ebatolerantsed inimesed ja peaksid koos homofoobidega pimedas nurgas häbenema. Mulle meeldivad nii pikkade kui lühikeste juustega inimesed, peaasi, et nad end ise hästi tunnevad ega arva, et naistel ja meestel on erinev ajuehitus või et homoseksuaalsus on ravimist vajav haigus.

Tegelikult on hoopis põnevam feminismi keeleteaduslik osa. Käisin nädalavahetusel pulmas ja seal tuli juttu, et miks on olemas väljend “mehele minema”, aga väljendit “naisele minema” ei ole. Puhas antifeminism ja diskrimineerimine! Võtta saab õnneks nii meest kui naist. Kuna meil oli intelligentne seltskond, siis teatas üks mees kohe, et tema läheks küll hea meelega naisele. Kuigi, jah, see mees on juba õnnelikus abielus. Lisaks selgus, et soodne koht mehele saamiseks on Tallinnas Ameerika linnaosa ja et tegelikult on olemas nii naisi kui mehi, kes tahaksid abielluda ja samuti neid, kes ei taha. Pole nii, et ainult naised tahavad hullumoodi ja mehed põgenevad teise riiki, kui selgub, et jutt kisub pulmadele.

Ma loodan, et mul õnnestus tõestada, kui vihane feminist ma ikka olen!

Alfa-isast normaalne naine ei taha

19. august 2014 Lisa kommentaar

Ma kirjutasin kunagi ulmejutu zeeta-mehest. Spetsiaalselt valisin tähestiku lõpust, sest ma olin parasjagu haiget saanud ja pidin kätte maksma. Või midagi sarnast. Kuid ega ma ju täpselt ei kujutagi ette, mis asi see alfa-mees või naine peaks olema. Maailm muutub nii kiiresti, et tõed, mis kümme-20 aastat tagasi veel Maarjamaal kehtisid, on tänaseks teinud läbi kenakese iluoperatsiooni.

Kuna Printsess võttis juulis käsile teema, kus suvalistest luuseritest mehi õpetatakse alfaisastena käituma, siis tekkis mul küsimus, et mida alfa-isane tähendab. Ja kui on olemas alfa-isased, siis millised on alfa-emased?

Kõigepealt tuleks ära mainida, et põhiliselt on inimloomade seksuaalse apetiitsuse ja käitumise mõõtmiseks kasutusel kaks  süsteemi. Üks on kaheks jaotamine: alfa versus beeta ja teine on 10 punkti skaala. Kümne punkti skaala on lihtsam, sest otsus tehakse lihtsalt välimuse põhjal ja lühikese ajaga. Kümnepunktiline isend on nii kuuma välimusega, et paremat keha, nägu ja olekut enam olla ei saa ja ühene on kole kui öö. (Loll väljend – öö on väga hot nähtus, mu arust: salapärane, põnevate varjudega, üllatuslik). Naljakas nähtus nonde “pick-up artistide” juures on see, et nende kirjeldamiseks läheb vaja mõlemat süsteemi. Tegemist on meestega, kes näevad vaeva, et olla alfa-isased ja alfa-isased on neil vaja olla selleks, et saada 10-punkti naisi. Alfa-emased neid eriti ei huvita, sest tegelikult on need mehed luuserid :D

Algselt oligi alfade kirjeldamine kasutusel loomade tarbeks, nii emaste kui isaste ja see tähendab karja juhti, kes saab esimesena ihaldatavaid asju: sööki, paarituda, sooja magamiskohta. Nad on tugevamad või targemad, või mida peab oluliseks mingi loomaliik, kes karjas elab.

Kuna inimene on samuti grupis elav loom, on kasutusele võetud sama liigitus. Tegin kõigepealt otsingu alfa-emase kohta.

Urban dictionary järgi on alfa-emane naine, kes omab võimu ja on enesekindel, juhi tüüpi. Tema enesekindlus toetub tema heale välimusele ja kõrgele intelligentsusele. Ta teab, et õige riietumine annab talle ühiskonnas eeliseid. Ta saab suvalise mehe, keda ta tahab. Ta on tihtipeale sarkastiline, kuna on võimukas ja armastab mängida. Beeta mehed ja naised mõistavad teda valesti ja võivad temast rääkida kui litsist. Alfa emane eelistab kirge romansile.

Otsides alfa-isase kohta, pidin üllatuma. Alfa-isane on samas sõnastikus suhteliselt halvustatult kirjeldatud. Jääb mulje, nagu oleks tegemist teismelistega või meestega vanusega alla 25-aasta. Mitmes kirjelduses on sõna phony – teeseldud. Edasi otsides leidsin artikli The myth of the alpha male, kus on alfa-isast vastandatud mõjuka (ing. prestigious) mehega ja alfa-isane on pigem dominantne asshole. Paha poiss, ülbik, kes kohtleb naisi halvustavalt ja pigem ehmatab neid oma rünnakuga. Samas tekstis on ära märgitud ka nood pick-up artistid, kelle naiste ärarääkimise stiil on pigem ennastülistav ja naiste suhtes ründav. Artiklis on kirjeldatud ka naisi, kellele sellised isased sobivad: naised, kelle minevikus pole olnud erilist vanemlikku hoolitsust, kuid on olnud mitmeid ebakindlaid lühisuhteid, ebastabiilsed naised.

Aga millised on nood mõjukad mehed? Jah, loomulikult on ka nemad enesekindlad, kuid enesekindlusega käib kaasas tundlikkus. Seesama, mida eesti keeles halvustavalt pehmoks kutsutakse.

Domineerimine versus mõjukus

Selle peatüki kirjutan ainult sellepärast, et olen juba pikemat aega mõelnud, miks mingid täiskasvanud vallalised mehed käituvad nagu pisikesed poisid – kui mulle tüdruk meeldib, siis kisun teda patsist ja üritan liivaämbrit pähe tühjaks valada, et ta mind märkaks.

Käisin juulikuus mitu korda rannas ühe umbes 40-aastase mehega, kellel on perfektne keha (igapäevane trenn, mingid pulbrid – kaunid lihased), aga suhtlemise mõttes oli ta täielik hälvik ja meenutas mulle pidevalt ühte teist tuttavat 40-le lähenevat meest. Kummagagi pole võimalik normaalselt suhelda, kuna ta tegeleb sinu halvustamisega ja enese kiitmisega. Mingil teemal arutlemine ei tule kõne allagi, sest ta kasutab nii labaseid demagoogiavõtteid, et suu jääb lahti. Aeg-ajalt esineb lühikesi siirusehetki, kui saad teda, et ükski tema exidest ei soovi temaga enam peale lahkuminekut suhelda. Mõlemad mehed on kõrgharitud.

Miks ma peaksin tahtma suhelda mehega, kes ütleb mulle, et ma olen loll ja kole? Kuna ma pole kumbagi, siis on see esiteks vale ja kui ma oleksingi, siis ma ei taha ju seda kellegi suust kuulda. Kas on tõesti olemas naisi/tüdrukuid, kellele mingis imelikus alateadvuse haiguses meeldib, kui talle nii öeldakse? Neile äkki, kellele seda öeldi lapsepõlves ja nüüd tundub, et tegemist on tõelise isa-figuuriga, kuna ta halvustab samamoodi, kuidas su vanemad sind lapsepõlves iga asja eest laitsid? Jessas, vabastage end sellisest ennasthävitavast käitumisest. Maailm on täis toredaid inimesi, kes teid tegelikult hinnata oskavad ja kes teie enesekindlust tõstavad, mitte ei suru alla.

Aga mis selle pehmo-värgiga siis tegema peaks, enesekindlus ja mõjukus on ju ihaldatavad omadused? Tolles artiklis on mõjukusest pikk ingliskeelne jutt, mis lühidalt kokkuvõttes oleks, et kui sa päriselt oled piisavalt tark, siis sa ei pea teistele kuidagi oma väärtuslikkust tõestama. Sul pole seda vaja, sest sa ju oled tark ja usud endasse. Sa ei pea alati vaidluseid võitma, sest kokkulepete-kompromisside saavutamine on tänapäeval juhile olulisem oskus, kui oma tahte läbi surumine.  Ainult tark inimene teab kui rumal ta on ja mida ta (veel) ei tea. Kui inimene on mentaalselt terve, siis ta ei pea enda tõestamiseks teisi alla suruma. Nii ongi. Täiskasvanute maailmas.

PS! Tundub, et soolise võrdsusega on ka tolles alfa-liigituses kehvasti: alfa-emane on jätkuvalt midagi ihaldusväärset, aga alfa isast tahavad ainult vaimselt ebastabiilsed. Nagu ka googeldamisel leitud piltidest võib järeldada.

ID-kaardi täieliku hävimise aeg on lähedal

14. august 2014 Kommentaarid kinni

ID-kaart on Eestis kasutusel olnud umbes 13 aastat ja kogu aeg on sellega üks igavene jama. Esiteks muidugi tema kohustuslikkus – seadusega on ette nähtud, et iga kohalik inimene peab just ID-kaardi taolist plastiktükki omama. Kui üle piiri pole plaanis ronida, võiks enda isku tõendamiseks väga hästi ka näiteks juhioad sobida. Ei – endine autoritaarne riik vajab paremat kodanike kontrollimise süsteemi ja kodanikele meeldib, kui neid ja teisi lihtsal viisil kontrollida saab. Teistel Euroopa riikidel pole taolist kontrollmehhanismi sugugi nii lihsalt oma inimestele pähe määrida õnnestunud. Hea seegi, et algne idee, kuidas erinevad ettevõtted jms samuti oma kliendikaartide asemel ID-kaarti kasutama hakkavad, läbi pole läinud. Vähemalt mingid munad on erinevates korvides.

Kuid tühja sellest kontrollifriiklusest. Tegelikult tahtsin ma rääkida, et tehniliselt on see kaart ikka tõsine äpardus. Teised ettevõtted meie kaarti ei taha, aga pankadele sobib küll ja tegelikult on päris mõnus end just nii panka logida ja igasugu rahamänge mängida. Kuid viimasel ajal on mängimine raskendatud. Mingi nädal tagasi üritasin ma teha ülekannet Nordea pangast. Ei saanud, sest teist pinni ei lastud panna. Mitu korda proovisin ja loobusin. Mingi hetk arvutit kasutades tekkis ekraanile kiri, et minu id-kaardi tarkvara vajaks uuendamist. Noh, uuendame, kui ettepanek tuli. Pole aimugi, mida ta uuendas, aga igatahes sain ma pärast seda oma Nordea panga maksekorralduse ära teha.

Eelmisel nädalal mõtlesin, et maksaks SEB-pangast oma korteriüüri ära. Teen maksekorralduse ära ja tuleb kinnitamise koht, kui arvuti saadab ekraanile pildiloleva teksti. Usun ma teda jah, et kui ma akna kinni panen, talle minu kaart rohkem meeldima hakkab. Püüdku ullikesi! Aga nii naiivne olen küll, et proovisin teisel päeval ja kolmandalgi ja alati sama tulemus. Teada tõde, et eestlane laseb endale mitu korda s**tta pähe valada, enne kui kaebama läheb. Kuna mul puudub huvi mingi panga itimehega rääkida milliseid arvutiprogramme ja prausereid ma kasutan, siis otsustasin oma nördimuse välja blogida. Ma olen suht kindel, et probreem on selles id-kaardi tarkvara uuenduses, mille ma just arvutisse tõmbasin. Nüüd tuleb kannatlikult oodata, kuni panga itimehed samale mõttele tulevad ja asjad omavahel kokku viivad. Kuid kaua selline jama kesta saab?

Miks ma postitusele nii ambitsioonika pealkirja panin? Sest mul on siseinfi, kuidas kogu see ID-kaardi it-poolega tegelev inimhulk ei tea täpselt ise ka, mida nad teevad. Nagu ikka riigiasutustes – midagi tehakse, sest muidu ju pole õigust palka saada, kuid mida, ei tea keegi ja seepärast seal ka inimesed tööl ei püsi. Palju õnne meie e-riigile, kus hulk inimesi kujutab ette, et see kärnane topis, mis hüpata üritab, on tegelikult elujõus tiiger.

seb

Categories: Emotsioon, masendav

Tee ise! DIY ja LOL. Hakkame moodsaks :P

13. august 2014 Lisa kommentaar

Ma olen siin blogis varemgi taaskasutusest ja muudest käsitöövormidest kirjutanud. Viimasel ajal on üha tihedamini netist silma jäänud hääldamatu lühend DIY, mida eestlased sama suure vaimustusega kasutavad kui näiteks LOL-i. Kuidas nad seda välja hääldavad, pole mul vähimatki aimu. Kui keegi juhuslikult ei tea, siis LOL-i ja lolli häälduse vahe on umbes nagu palgil ja palgal, kui nüüd keegi aru sai, mida ma mõtlesin.

Tuleme tagasi hääldamatu lühendi DIY (Do it yourself) juurde, mille eestikeelne vaste on “Tee ise” ehk amerikaniseerunud tüüpidele TI! Vikis on selle kohta pikk kena artikkel, mis paneb käed sügelema ja pea tööle. Mida tähendab DIY? Kõik, mida sa teed ise ja ei kasuta mingi profi või firma abi. Viki andmetel võeti termin kasutusele 1912. aastal, selleks, et sõnastada tegevust, mida inimesed teevad, kui poest-turult pole sobivat teenust-kaupa normaalse hinnaga saada. Tänapäeval on mõiste laienenud ja omandanud ühiskondliku varjundi (sest mõnedes riikides on kõike saada, nii kaupu, aega kui palka) ja inimesed teevad DIY asja pigem mingist huvist lähtuvalt.

Kui sa ostad tavalisest poest käsitööna tehtud (või käsitööna paistvaid) asju, siis see pole mingi DIY, vaid täiesti tavaline kapitalistlik kaubavahetus. Kui ostad vanamemmelt tema kootud kampsuni, siis nagu oleks DIY, aga nagu poleks ka, sest  memm on terve elu kudunud ja teeb seda siiani, kuna pension on väike. Mitte et ta kudumist hullukanti naudiks. DIY uba tänapäeval on oma tegevuse nautimine, mitte vaese inimese sunnitud võimalus. DIY- ideoloogia on suunatud tarbijaühiskonna vastu, mitte ei peaks tarbimist soodustama.

Panen siia vikist tõlgitud ja pisut täiendatud nimekirja, mida uurides võib enamus inimesi rahulolevalt tõdeda, et nemad on DIY-i juba palju kordi teinud. Kui meil oleks arenenud ühiskond ja suurlinn, saaksime me sadade endasugustega regulaarselt kokku ja arutaks parimaid nõkse. Ehk sotsiaalteaduslikult lähenedes – kuuluksime aktiivselt DIY subkultuuri.

Erinevad DIY võimalused:

  • Raamatute ja ajakirjade ise väljaandmine. Zine, koomiksid: Reaktor, Lauamängu ajakiri 
  • Oma muusika, filmide, videote jms ise välja andmine. Näide: minu tehtud lugu ja video, mõlemad väga algajalikud, aga mõnuga tehtud.
  • Miksitud kassettide tegemine (Nostalgikutele, kel veel vastavat raudvara leidub). Aga tänapäevase tehnikaga võib igasugu helisid miksida ja juutuubi riputada.
  • Kõik taaskasutuse ja loodushoiu teema, ehk ingliskeelne lühend 3R “Recycle, Reuse & Reduce.” Minu postitused: Taaskasutus. “Upcycling ja downcycling”  ja Käsitööhuviline tutvub taaraautomaadi tühjendajaga. Mingeid on veel, kui otsida.
  • Käsitöö: heegeldamine, kudumine, õmblemine, keraamika, ehted, puutöö, metallitöö jne
  • Kutsete, kaartide jms disainimine ja ise tegemine
  • Mängude välja mõtlemine (lauamängud, rollimängud jms)
  • Mitmed mu tuttavad on hakanud sel aastal ise kodus õlut tegema ja jaotavad kaunilt sildistatud pudeleid ka sõpradele. Ilmselt läheks ka hobikokkamine ja mooside-hoidiste valmistamine siia alla.
  • Koduse kosmeetika valmistamine

Vikis oli veel mingeid asju, aga need tundusid liiga kummalised või minu arust sobimatud siia nimekirja. Näiteks see, et rulatajad ehitavad endale ise rulaväljaku, ilma, et neile keegi raha annaks. Rulaväljakute ja muude avalike hüvede loomine ja täiustamine on riigi ja linnavalitsuse kohustus.

Nüüd peaks vast kõigil (ja mul endal ka) selge olema, mida DIY eesti keeles tähendab ja saab rõõmsalt LOL mitte loll öelda :)

Lõppu panin video teemal, mis võiks inimesi huvitada ja mis on lihtne ja kiire – kuidas vanadest t-särkidest uusi särke ja asju teha.

Categories: Ideoloogia, roheline

Reedeõhtune mölajutt: jälle tissidest ja suurendamisest

8. august 2014 Lisa kommentaar

Täiesti arusaamatutel põhjustel (ok, ma tahtsin klikke) olen ma viimasel ajal oma blogis liiga palju tissidest kirjutanud. Kuna nägin just Postimehes Sabrina pilti, meenus mulle, mida ma mõtlesin tissidest aastal 1988, kui tuli välja Too Hitt. Tol ajal räägiti selle videoga seoses ainult Sabrina tissidest, kuna need olid selle aja standardi järgi väga suured.

Tol ajal (kaheksakümnendad) olid moes hullusti ärapäevitunud ja suhteliselt kondised naised ja loomulikult kondistel tavaliselt suuri tisse pole. Olen märganud, et siiani meeldivad minuealistele meestele pigem kõhnemapoolsed naised, samuti pole neil tugeva päevituse vastu midagi. Kuid meedia on inimesi nii palju muutnud, et suuri rindu tahavad liiga paljud. Muidugi meeldisid mõnedele meestele tol ajal ka suurte tissidega naised. Näiteks oli mul üks ex, kes minu tisse tol ajal liiga väikesteks pidas (need olidki väikesed, kuna ma olin suht kondine, aga muu keha oli täispüss). Hiljem nägin teda mingi naisega, kel tissid rippusid vöökohani. Päriselt ka! Sel hetkel taipasin, et ma ei oleks talle ju ühegi nipiga selliseid tisse saanud etendada, mul polnud isegi imetamise ja ülekaaluga sellist seljapiinamisriista olnud.

Kogu see ülisuurte tisside kultus on suht kummaline nähtus. Eksisteerib mingi üleüldine arvamus, et mida suurem seda parem, et kõik arvavad nii. Tegelikkus on siiski pisut teistsugune. Isegi kõigile meestele ei meeldi suured. 80ndatel oli levinuim mõõt, et kui mahub pihku, siis on paras. Sama mõõt kehtib ka tänapäeval palju inimeste ilumeeles. Kuid kuna kenasid ülekeha kurve esineb tänapäeva neiudel üldjuhul ikka palju tihedamini kui minu nooruses, on noormeeste maitsegi tugevalt volüümikamaks läinud. Kuid vähemalt 1 noormees rääkis mulle mõned nädalad tagasi, et tema maitse on väikesed tissid, ilus pepu ja ebakorrapärased hambad. Samasugust maitset olen varemgi kuulnud – huvitavatele meestele meeldivad eripärased naised. Igavatele massimeedia ajupesu.

Mida ma tahtsin oma postitusega öelda? Seda, et üldjuhul peetakse ilusaks seda, mida kõige enam nähakse ja naised ei pea kõik tormi jooksma, et oma ilusat suurt peput suuremate tisside vastu vahetada. Kui oma enesehinnang korda timmida ja ise endale meeldida, meeldid ka teistele. Nuga on valus!

Categories: Asjad

Sa ei tohi tappa!

7. august 2014 Lisa kommentaar

raamat Esimene samm suureks kirjanikuks saamise teel on astutud: ma suudan suvalise halva raamatu lõpuni lugeda. Nii kehvakese, et lihtne googeldamine ei näidanud kirjastus Pegasuselt 2013. aastal ilmunud pehme kaanega 207 leheküljele ühtegi arvustust.

Kuid mina lõpetasin eile õhtul Peep Ehasalu novellikogumiku “Aeg on selline” lugemise ja otsustasin “elamust” kirjeldada. Positiivse küljena mainiks, et kirjutaja hingel puudub algajate põhipatt: ta ei ole grafomaan, vaid kirjutab asjast, mis teeb raamatu kiirelt loetavaks ja lihtsaks. Ilmselt aitasid teda varem kirjutatud ajaviiteromaanid, mis võiks õpetada konkreetset sõnakasutust. Kuid novellide puhul ootaks pisut suuremat süvenemist keelekasutuse võludesse.

Põhimõtteliselt on juba pealkirja vaadates selge, et ta ei tea kirjutamisest midagi, sest sõnad “see” ja “on” vihjavad inimesele, kes pole iial ühtegi teist algajat halba kirjutajat kriitiliselt lugenud. Lihtne viis, mida ma kasutan oma juttude kaunimaks kribamiseks on “replace” nupp, mis otsib üles needsamad “see” ja “on” ning asendab need mingite muude sõnadega. Esimene liigutus peale jutu valmimist, kuna need sõnad ei ütle midagi. “Aeg imeb vilinal” või “Aeg armastab ausust” tekitaks potentsiaalses lugejas mingi tunde, et igavalt kujundatud raamatut endale voodikaaslaseks soovida (ma loen voodis).

Vahepala: gifide valmistamise programm Fixie töötas täna suurepäraselt, ilmselt oli tol korral viga minu nutikas. Liikuv pilt on palju põnevam kui seisev, kas pole?

Novellikogu läbiv teema on Piibli kümme käsku ja iga jutt peaks kirjeldama ühe käsu kasutamist tavaelus. Kuna minu suhtumine kristlusesse on leigevõitu, siis hakkas mind algusest peale huvitama kirjutaja suhe kirikuga, kuid selgust ei saanud ma lõpuni välja. Tegelikult ei saanud ma isegi täpselt aru, mida ta nende juttudega öelda tahtis. Üldjuhul rikkusid kõik tegelased noid reegleid, kuid mingit moraali ei järgnenud. Pigem vastupidi: rikkumine tuli neile isegi kasuks ja naid said hoopis rikkaks või jäid ellu või tundsid end mingil muul moel õnnelikuna. Kuigi kirjanduslikult ei olnud vahet, sest kõik need tegelased elasid oma tavalist elu ja minu kriteeriumite järgi olid nii igavad inimesed, et mina nendega sõbrustada ei viitsiks. Nad ei olnud ei halvad ega head, täiesti tavalised inimesed.

Tegelikult on igavast raamatust väga raske kirjutada. Ma arvan, et kõik inimesed võiksid osata kirjutada, aga ilukirjandusega saavad inimesi rõõmustada pigem kunstniku tüüpi inimesed, kuna neil töötavad ka muud meeled peale tavanägemise ja -kuulmise. Ratsionaalsed inimesed saavad oma kirjutamisvajadust rakendada ajakirjanduse ja käsiraamatute tarbeks. Samuti kirjutavad nad hästi blogisid, kuna kirjeldavad kenasti kuidas päriselu käib. Minu teekond totaalselt ratsionaalsusest pea pilvedes unistajaks alles kulgeb vaikselt.

 

Categories: raamat
Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 30 other followers