Käsitöö eri: õmbleme ise pesu

30. september 2014 Lisa kommentaar

Ma ei usu, et ma oleksin mingi väga eksklusiivse maitse või kehaga, aga pesupoes olen ma alati täielikus hämmingus, tavaliselt ei osta midagi või ostan püksid, mis mulle kodus enam ei meeldi. Pesusahtlit avades vaatavad mulle vastu jällegi needsamad valesti ostetud püksid. Mõned paarid on õnneks ka läinud ja ma olen neid jalga tõmmates endaga rahul.

Mul ei ole aluspükstele eriti palju nõudmiseid. Esiteks peavad nad peale vaadates olema tehtud ilusast pitsist või riidest. Puhas tunnetuse küsimus, vaatan ja tean, kas meeldib või mitte. Teiseks ei meeldi mulle, kui sääre servas on kumm. Ma pole just eriline rasvajalg, aga kumm paistab läbi õhemate teksaste triibuna välja. Pealegi ei saa ma aru, miks üldse peaks kummi alumises ääres vaja minema. Tavalistel pikkadel pükstel on kinnitus puusal ja kogu moos, ei ole ju allääres kummi. Ka ülaserva pole kummi vaja kui on tegemist veniva kanga või pitsiga.

Kolmandaks on enamus aluspesu õmmeldud halvast kangast ja ebakvaliteetselt. Mingi hetk hakkab kuskilt niit või kummiots tolknema ja juba peale vaadates on ka näha, et kehv töö. Olen mitu korda rahulikult üksinda riietudes sõrme läbi kanga/pitsi lükanud. Sama probleem ka enamuse valmisriietega. Inimene, kes jumaldab kangapoodi, saab valmisriiete poes kohe aru, et nii odavaid ja koledaid kangaid müüakse ainult neile, kes tööstuslikult ja odavalt tahavad riideid õmmelda. Puhas Eesti probleem, isegi Stockmanis on valmisriietes enamuses labased või väga vanad mudelid. Ilmselgelt puudub Eestis pisut suurema raha teenijatel maitse. Jah, enamus kuulsate firmade kaupa on korralikult õmmeldud ja paremast materjalist, aga mudelid on ikka imelikud. Pesu on enamuses mõeldud inimestele, kes oma pesu ainult üksi pimedas toas vaatavad.

Iseõmmeldud püksid

Iseõmmeldud püksid

Täna käisin Abakhanis lapsele lõnga otsimas. (See spets lõng oli otsas.) Loomulikult ei suutnud ma end kangahunnikutest eemale hoida, aga tegelikult polnud mul ühtegi plaani, mida ma õmmelda tahaksin. Ja siis tuli mõte, et ma võiksin ju endale ise pesupüksid õmmelda. Lappasin erinevaid hunnikuid, aga miski ei pannud kellukest helisema. Loobusin ja hakkasin väja minema ja just ukse kõrval oli kast erinevate laiade pitsidega. Täpselt sellised, millest aluspesu tehakse! Ja nüüd ma teadsin – muidugi saab kõige lihtsamalt õmmelda laiast pitsist. Valisin välja üleni musta veniva 14 sentimeetri laiuse pitsi. Seal kastis olid kõik tükid meetri pikkused, millest jagub kenasti ja jääb veel ka üle. Kõik pitsid maksid 79 senti meeter.

Ja nüüd neljas punkt, mis mulle poe pükste juures ei meeldi – jalgevahe on kitsas või imelik. Miks see sisemine riidetükk, mis pükstele sinna õmmeldakse on tihtipeale ainult natuke kinnitatud ja jalgevahe osa üldse imelikult kitsas? Mulle meeldib kui see osa on üleni kaetud. Stringidel jah on ainult pael, aga teistel pükstel võiks ikka piisavalt materjali olla. Ning kena kui see on puuvillane materjal. Puuvillast musta materjali mul kodus on – mingi hetk tegin oma t-särkides suurpuhastuse ja tõstsin need eraldi kotti, mida ma enam ei kanna. Vanadest t-särkidest saab igasuguseid asju ise uuesti teha.

Mustvalge külg

Mustvalge külg

Õmblemiseks kulus mul kokku umbes 20 minutit. Juba koduteel mõtlesin välja kuidas peaks lõikama ja õmblema. Alguses läks viltu ka. Ma arvasin, et kui ma selle pitsi lihtsalt ühe õmblusega tagant ringiks õmblen ja alla ühendan eest ja tagant jalgevahe tükiga, siis töötabki, aga ei töötanud. Pepu jäi välja. Õnneks olin pitsi tsuti laiema jätnud ja nüüd võtsin käärid ja pikendasin seda kokkuõmblemise kohta. See tähendab, et lõikasin diagonaalis ülemise serva kitsamaks, ehk tagumine õmblus sai poole pikem. Ma ei oska seda paremini selgitada, aga peale uuesti kinniõmblemist olid püksid täpselt parajad ja istusid kenasti. Esimesel pildil on ka näha tagumine osa pealpool.

Mõtlesin, et äkki ma saan teha ka pildi millised need püksid jalas välja näevad, aga ma tegelikult ikka ei sobi pesumodelliks ja ma ei viitsinud päris fotokat välja tirida. Tegin mingi uduse pildi moblaga külje pealt. Loodetavasti ei saanud liiast erootiline :P

Igatahes on mul nüüd plaanis veel kangapoodi minna ja vaadata üle kogu nende pitsivalik ja endale ise aluspükse õmmelda. Selliseid, mis mulle endale meeldivad.

Categories: garderoob

20 aastat tagasi Pariisis

28. september 2014 Lisa kommentaar
Rodin. Mõtleja

Rodin. Mõtleja

Sel nädalal meenutavad inimesed 20 aastat tagasi toimunud sündmuseid. Ajalehed kirjutavad Estonia hukust. Üldiselt inimesed ei mäleta minevikku väga täpselt, kuid kummalisel kombel teavad paljud, mida nad tegid täpselt 20 aastat tagasi tollel päeval-öösel. Mina mäletan ka, ma käisin elus esimest korda Pariisis.

20 aastat tagasi olid Eestis segased ja põnevad ajad, kogu aeg toimus midagi ja ma arvan, et enamus uskus, kuidas tulevik tuleb helgem kui minevik. Nõukogude ajal oli vaid mõnedel inimestel võimalus reisida väljapoole NSV Liidu piire ja kapitalistlikesse riikidesse said vaid need, kes kuulusid EKP-sse (Eestimaa Kommunistlik Partei) ja kel oli laitmatu minevik, kus polnud välismaal elavaid sugulasi. See-eest oli NSV Liidu piires võimalik reisida kõigil hoolimata kui rikkad või vaesed nad olid. Kuna enamuse nõuka aega olin ma alaealine, siis ei jõudnud ma kõikidesse suure kodumaa nurkadesse, kuid siiski päris kaugele. Kõige lõunapoolsem punkt oli Krimmis asuv Jalta.

Üks levinuimaid reisimisega seonduvaid unistusi oli eestlase unistus kord elus käia ära Pariisis. Meil on selle kohta isegi vanasõna, et enne Pariisi tuleb ära käia Nuustakul ning rumalaks sai pidada inimest, kes ei teadnud, et Nuustaku on Otepää. Vanasõna sisu seisneb selles, et eestlase arvates oli Pariis midagi nii lummavat, et võisid unustada oma kodumaa ja et seda ei juhtuks, pidid üle vaatama Lõuna-Eesti, mis on samuti omamoodi hingemattev.

Mina poseerimas Pariisi tänavalt leitud hõbedase relvaga

Mina poseerimas Pariisi tänavalt leitud hõbedase relvaga

Mina tegin 20 aastat tagasi põhitöö kõrvalt raamatupidamist Pariisi kultuurireise tegevale väikefirmale. Pariisis käisingi selle firmaga, mille üks omanik oli ka Lauri Leesi. Tema juhatas ka meie reisi. Kõik teavad, et Leesi prantsuse keel on parem kui prantslasel ja samuti teab ta Prantsusmaast rohkem kui keegi teine ehk meie reis oli väga hariv. Ma olen ka hiljem mitmeid kordi Pariisis käinud, kuid oma põhiteadmised linnast ja olulisematest vaatamisväärsustest ja kultuurinähtustest hankisin tollel korral.

Tegemist oli bussireisiga, mis algas ja lõppes laevasõiduga Tallinn-Travemünde. Travemünde on kena väike saksa linn, kus ma rohkem pole käinud, kuid tol korral tagasiteel koju veetsime seal etteplaneeritust väga palju rohkem aega, kuna kõik laevad olid merel ja otsisid Estonialt pääsenud külmas vees hulpivaid inimesi.

Meie sõitsime Tallinnast laevaga üle lahe öö varem kui Estonia ja tollest laevareisist pole mul eriti midagi meeles. Kuid mul on meeles too hommik, kui me olime juba Pariisis ja telekast lasti (prantsuskeelset) uudist suurest laevaõnnetusest. Mina prantsuse keelt õppinud pole, kuid paljud oskasid ja tõlkisid teistele. Meie grupist töötas laeval ühe naise tütar. Ma ei tea kuidas tema tütrega läks, aga ema ilmselt Pariisi eriti ei näinudki. Minu jaoks oli laevahukk küll kohutav sündmus, aga isiklikult ei tea ma kedagi, kes oleks laeval hukka saanud või pääsenud. Minu ema pärast rääkis, et keegi mees meie külast olevat välja ujunud, aga ma ei tundnud teda. Mul sõbrants rääkis, et tema mingi tuttava tuttav oli laevaga põhja läinud. Too tuttava tuttav sõitis laevas selleks, et Stockholmi varastama minna. Jah, selle jaoks sõitiski.

Laevaga Seine'i jõel

Laevaga Seine’i jõel

Siia postitusse panen pilte, mis on pildistatud diapositiivfilmile. Mul on Pariisist paberfotod ka ja nende kvaliteet on normaalne, aga diapositiivid on põnev ajalooline jäädvustus. Tänapäeval müüakse sellist filmi ka, aga ma ei tea kedagi, kes neid pildistaks ja kas raame ja vaatamiseks sobivaid masinaid enam üldse müüaksegi.

Paarkümmend aastat tagasi olid diapositiivid väga levinud. Mul on alles too masin, millega neid pimedas ruumis seinale näidata saab. Odav masin ja läheb jube kuumaks kui kaua töötab.

Siin vasakul viimasel pildil istun ma taga vasakul tolle tüdrukuga kõrvuti, kellega ma Pariisi reisi ajal tutvusin. Ma ei mäleta isegi enam ta nime. Me suhtlesime veel mõned korrad peale reisi, aga mingil hetkel enam mitte. Ta elas Narva maanteel selles majas, kus all oli Kodutarve pood.

Pariisi vaatamisväärsustest ma kirjutama ei hakka, seda võivad huvilised isegi lugeda. Tegingi postituse selleks, et kõik räägivad oma mälestustest 20 aastat tagasi ja ma mäletan ka. Huvitav, kas inimesed veel unistavad reisist Pariisi ja kas kõik, kes 20 aastat tagasi unistasid, on seal nüüdseks ära käinud? Mina pole Pariisist otseselt kunagi unistanud, minu unistustes on juba lapsepõlvest alates ja ikka veel India ja ma ei tea, miks ma sinna jõudnud pole. Kuid nüüd saavad ju ametlikult kõik reisida kuhu iganes nad soovivad, juhul kui esmavajaduste rahuldamisest veel mingi kopikas alles jääb…

Categories: minevik, Välismaalt

Ilublogija mõnuminutid: vannipall

18. september 2014 Lisa kommentaar

Sõpru vajatakse erinevatel põhjustel, mulle meeldib idee, et sõbrad on selleks, et su elu mõnusaks teha. Ja sina vastad neile samaga. Täna pean tänama Bibit, kes kinkis mulle vannipalli, mis muutis minu elu mitmeks tunniks mõnusaks. Ma pean veel mõtlema, kuidas talle tagasi teha.

Roosi vannipall

Roosi vannipall

Inimesed jagunevad kolmeks: duššiinimesed, vanniinimesed ja puhtusesse külmalt suhtuvad inimesed. Mina olen vanniinimene. Eluaeg olen olnud. Lapsepõlvest mäletan, et minu vann on oli täidetud ujuvate mänguasjade ja vannivahuga ja ma veetsin seal nii kaua aega, et vesi läks jahedaks. Vahepealsest ajast mäletan Kalamajas elamise perioodi, kui ma käisin igal õhtul vannis. Nüüd ma käin tavaliselt dušši all ja vannitamiseks võtan nädalas umbes kord või paar aega, et mõnuleda.

Alles sel aastal kuulsin mitme mehe käest järgepidi, et nemad käivad vannis koos klaasi veini või õllega. Ma polnud varem vannis purjutamise peale mõelnud. Proovisin ära ja minule mõjus see mõtlemist ergutavalt, mitu toredat mõtet tuli. Vannis magama jäämine on mulle ka suhteliselt tavaline tegevus, kuid väike hulk alkoholi uniseks küll ei teinud.

Ma olen proovinud mitmeid erinevaid vannivette lahustuvaid aineid, et leotamist mõnusamaks teha. Vahtu loomulikult ja erinevaid vannisoolasid. Kuid vannisoolad pole mulle siiani erilist muljet jätnud. Eriti arusaamatu on too siniste kristallidega variant, mis vee tsuti sinakaks teeb – milleks vesi värviline peaks olema. Kunagi kosmeetiku juures sain teada, et piimavanni tehakse tegelikult hoopis mingi kosmeetikapulbriga, mis teeb vee valgeks, aga mis pole piimapulber.

Siin postituses räägin aga Roosi vannipallist, mille tootjamaaks on märgitud Läti. Nende leheküljel öeldakse, et nad on inspireeritud loodusest ja tahavad läbi lõhnade pakkuda ka poodlemise mõnu. Ilmselt internetipoest seda küll ei saa. Kui lugeda palli kasutusõpetuselt, mida mu palli sisse topitud on, siis leidsin hulga kahtlaseid keemilisi asju ka, aga ma ju ei plaaninud palli sööma hakata ja peale võin ma endale paljutki määrida.

Õlised ja märgade tilkadega kaetud jalad StarTrekilises vannitoas.

Õlised ja märgade tilkadega kaetud jalad StarTrekilises vannitoas.

Kui vannivaht tuleb kohe vanni panna, kui hakkad vett laskma, siis pall läheb vanni alles pärast vanni täitumist. Tegelikult peaks selle palli kohta pomm ütlema, sest peale vette viskamist algas mu vannis ergas elutegevus. Pildistamine ei andnud mingit efekti ja seepärast tegin pisikese video. Pomm kihises meeletu energiaga, üle vanni serva just ei pritsinud, aga mul on päris sügav vann ka. Peale nähtamatute osakeste puistas ta vette ka mingeid tumedaid tükke, mis meenutasid põlenud paberitükke, aga tegelikult olid vist kuivanud roosi õielehed.

Võtsin alasti ja ronisin lõhnavasse vanni. Siis nägin, et vett kattis õlikiht. Nüüd hakkab minu kirjeldamisoskus vaikselt alla andma, sest mul oli tõeliselt õnnis tunne. Kogu vannituba lõhnas nagu roosiaed ja mina olin kaetud meeldiva õlikihiga, üleni. Ma kontrollisin end. Mitmeid minuteid järjest. Enda tavaline kreemitamine pole pooltki nii sensuaalne.

Leidsin, et väike õlimask oleks ka mu juustele kasulik. Juuksed olidki ainukesed asjad, mille ma šampooniga ära pesin ja tulemus oli sama hea kui alati, ei oska vahet näha. Pommi õpetuses oli ka kirjas, et peale 20 minutit õndsuses ligunemist loputage end õrnalt dušši all. Ma ei tea, kas ma olin vannis 20 minutit või vähem, kuid kuna tugev lõhn hakkas varsti pildile kehvasti mõjuma, pidin vannitamise lõpetama. Õpetuses öeldi, et läbitud elamus inspireerib romantikaks. Mhmh, inspireeris küll, sain endaga hästi läbi.

Ma käisin vannis eile õhtul ja võin kinnitada, et mõnus roosilõhn on siiani mitte vaid vannitoas, vaid ka mujal korteris. Üldiselt olen ma lõhnade suhtes ülitundlik, kuid mulle meeldib, kuidas korter lõhnab lilleaia järgi. Tahan veel selliseid palle!

Categories: Asjad, Emotsioon, ilublogi

Ilublogija põnev elu: küünekaunistused

16. september 2014 5 kommentaari

Mul oli laupäeval sünnipäev ja ma arvan siiani, et nii tore pidu oli viimati siis, kui ma 18 sain. Vähemalt sõpru olen ma oma pika elueaga lõpuks valima õppinud!

Küünekaunistused

Küünekaunistused

Kuna rahvas tuli mingil hetkel väga pisikeste vahedega, siis ma ei teagi enam päris täpselt, kes mulle kinkis komplekti küünekaunistusi. Hommikul vaatasin pakikest ja üritasin meelde tuletada, aga ei meenunud. Paar peamist kahtlusalust olen välja mõelnud. Kusjuures – kingitud põnevate õllepudelitega on sama asi – kahe kohta tean, aga kahe kinkija olen kuidagi ära unustanud. Kõik mu sõbrad teavad, et ma tavaliselt joon õlut. Ilmselt nad teavad ka, et ma pole kunagi elus küünekaunistusi proovinud ja tahtis põneva üllatuse teha. Mingil pidutsemise hetkel pakkus üks pisut purjus noormees, et ta võib mulle need küünekaunistused õigetesse kohtadesse panna, et äkki temast tulevikus saab küünetehnik, aga tol hetkel jätsin pakkumisele vastamata. Ta oli ilmselgelt minu tõrkumise peale õnnetu, aga ma tahtsin ise proovida.

Värviline lint

Värviline lint

Täna võtsin julguse kokku ja avasin pakendi ning sealt hüppas välja õhukesest hõbepaberist lindike. Mina arvasin, et seal on mingid küünest väiksemad asjad, mida saab kleepida, aga nüüd pidin manuaali välja otsima, et end sügavamalt peenesse tehnikasse pühendada.

Kasutusõpetus

Kasutusõpetus

Sain kohe aru, et mõnerealise kasutusõpetuse tõlkis eesti keelde algharidusega noor küünesõber, sest põhiharidusega inimesed juba teavad, et tühik käib kirjavahemärgi järgi mitte enne seda. Kuid kas too pisike armas laps ka võõrkeeli loeb, selles ma kahtlen, sest ingliskeelses tekstis oli kirjutatud, et laki küüned ja 10 sekundi pärast hakka dekoreerima, tema tõlkis, et oodata tuleb 10 minutit. Hea, et ta pildi järgi ei tõlkinud, et oodata tuleb kella kaheni.

Nojah. Võtsin oma peaaegu valge küünelaki, värvisin küüned ära ja arvestasin, et selleks läks natuke alla 10 sekundi, ootasin veel tsuti ja hakkasin näpuotsi linti mähkima. Ausõna – ma väga püüdsin! Ja ma olen küünte lakkimisele oma elus rohkem aega pühendanud, kui enamus ilublogijaid on siin maailmas elanud, kuid tulemus tuli … eee … lõbusavõitu.

valmis

Imeliselt pläkerdatud kaunisküüned

Ma tegin pildi ka, vaadake seda. Kas keegi on varem nii keerulist küüntekaunistamise süsteemi kasutanud ja ilusa tulemuse saanud? Tunnistan, et ma ei ole just kõige kannatlikuma loomuga persoon ja äkki läks minu esimene ilublogimise glamuurne artikkel aia taha kehva iseloomu tõttu. Võib-olla peaksin ikka selle noormehe poole pöörduma, et tema mind aitaks, aga ise ma küll enam hästi katsetada ei julgeks, kuigi mulle meeldib küll lakieemaldi lõhn.

Kinkige mulle veel põnevaid kaunistamise vahendeid, ma tahan veel katsetada :D

Categories: ilublogi

Kõik teed viivad Kapa-Kohilasse ehk kus on sildid Tallinna

11. september 2014 Lisa kommentaar

Kohustuslik seenepiltMul oli täiuslik plaan teha postitus oma seenelkäigust, aga selgus, et metsa vahel on muud huvitavamat. Ma pole palju aastaid seenel käinud, viis vähemalt. Kuna Feissi on tabanud seenepiltide uputus ja mul hakkasid koledad neelud käima, siis keelasin tuttavatel seenepiltide postitamise. Teine osa tuttavad laikisid mu julma regulatsiooni. Kuid sel nädalal sain auto ja otsustasin siduda plaani emal maal külas käia metsas seente otsimisega.

Ema juures oli mõnus nagu alati, ladusin pagassi aedvilju täis ning sõitsin poolenisti tundmatule teele, sest minu teada on Piibe maantee ääres igale seenele mitu soovijat. Sõitsin ja avastasin kodukanti – kõik kohad tundusid võõrad. Mul polnud aimugi, et see tee otse Albusse viib. Noh tühja ka, Albut ma natuke tean, ma olen neil teedel lapsena ka jalgrattaga ära eksinud. Kui ristmikult vasakule keerata, saab Järva-Madisele, Kaalepisse ja Ahulasse, neid kohti ma tean, aga kuidagi peaks ju teiselt poolt saama näiteks Jänedale ja Tallinna. Sildilt võis aga hoopis midagi muud lugeda, mingi koht, kus ma kunagi peatunud pole. Teate küll neid Tammsaare kandi Kõrvemaa külasid – mõned majad, palju põlde, soid, metsi ja tundmatute nimedega külasid.

Sõitsin, käisin metsas, korjasin seeni ja tundsin end imehästi. Ma tean, et ma pole Murueide tütar, aga mets on mu lapsepõlvemaa ja ma pean aeg-ajalt metsa saama, see taastab mu loomuliku energia tasakaalu. Täna polnud seal ei põdrakärbseid, ega muid hammustajaid, ainult ämblikuvõrgud jäid aeg-ajalt näkku kinni. Metsaalune oli mõnusalt pehme ja väikeste tennistega käimiseks täiesti sobilik. Ainult linnainimene käib metsas kummikutega. Korjasin pannitäie kuuseriisikaid, minu lemmikuid. Ei olnud nii palju, et istud maha ja korjad, kõndima pidi ka.

Natuke edasi sõites jõudsin ristmikule, mida ma teadsin, aga see tundus igav, pealegi näitas silt, et vastassuunas sõites on Tallinn 60 kilomeetri kaugusel. Ja see oli viimane silt, mida ma ristmikul nägin, kuhu oli kirjutatud sõna Tallinn. Edasi sõites kohtusin ma hulgaliselt erinevate ristmikega ja enam polnud mitte kuskile Tallinn kirjutatud. Kuna ma oma telefoni kodust väljas orienteerumiseks ei kasuta, siis mul seal kaarte pole (internetti ka mitte). Kuna auto pole minu oma, siis ma ei tea, kas seal paberkaarti sisaldub, kardan, et mitte. Nii ma siis orienteerusingi nagu tõeline matkaja päikese järgi. Ma tean, et kui ema juurest mööda Piibe maanteed Tallinna sõita, siis jääb loojuv päike ette vasakule.

Mesilane tööhoos

Mesilane tööhoos

Aga see tee muutkui keeras ja päike loojus vaikselt igasugustes erinevates suundades. Ma peatusin igal ristmikul ja lugesin korralikult silte. Ükskord panin terve liikluse kinni, sest silti sai lugeda (ja hiljem keeramiseks suunda valida) täpselt ristmiku keskel. Keegi ei tuututanud, õues oli tšill, udu kogunes, päike loojus ja mitte ühelegi sildile polnud kirjutatud Tallinn.

Ausalt, kellele neid silte pannakse? Neile, kes teede ääres tervisejooksu teevad, et nad kogemata valesse naaberkülla ei jookseks? Miks ei võiks kuskil olla pisike vihje, et selle tundmatu nimega küla taga võiks olla Tallinn? Või mõni muu koht, millest ma kuulnud olen – Tartu, Pärnu, Narva. Neid pruune silte, mis räägivad erinevatest kihelkondadest, jagus igale nurgale. Ma sõitsin läbi väga mitme kihelkonna. Enamust ma neist tean, kuna ma ma uurisin oma sugupuud 18-19. sajandil, mil need kiriku järgi jaotamised päriselt midagi tähendasid, aga ega nad eriti vihjeid ei jaga, kui mul on vaja leida too tee, mis Lenska maanteele jõuaks.

Ma ei hakka nimetama neid toredaid külasid, mida ma imetleda jõudsin. Kui ma lõpuks Piibe maanteele välja jõudsin, keerasin veel korraks valele poole, aga kuna Piibe maanteel tean ma igat kurvi, taipasin oma viga viie meetriga ja tegin sujuva tagasipöörde. Vot ja esimene silt, et siit saab Tallinna, oli seal, kus Piibe maanteelt Peterburgi maanteele saab. Seda aga teab iga laps juba ka. Mul oleks kõigi nende Jägala, Raasiku, Kehra, Soodla asemel Tallinna silti vaja olnud. Kas tõesti ainult minul? Kõik teised sõidavad pidevalt nendel teedel, mida nad tunnevad nagu oma viit sõrme? Ei usu! Peaks kuskile kaebama.

Categories: Eestis, roheline

Naistevahetusest, loomaarmastusest ja söögist

4. september 2014 Lisa kommentaar

Itaallase valmistatud norra lest

Itaallase valmistatud norra lest

Vaatasin täna hommikusöögiks internetist eilset naistevahetust. Kuna töötegemise tuju pole, siis mõtlesin hoopis oma tähelepanekud kirja panna. Muidugi ma tean, et tõsielusaated on halb meelelahutusvorm, kuid on raske olla üdini ennastarmastav ja ikka tekib aegajalt tahtmine end  millegi räpasega lõbustada. Meil on ju avalikult räägitud, et tõsielusaate idee ei ole inimese häid külgi näidata, aga ikka on inimesi, kes nendesse osalema lähevad. Nad on telekast enne näinud, kuidas täiesti tavalisest inimesest on õige kokkulõikamise tulemusel võimalik kogu rahva naerualune teha, aga keegi ei taha uskuda, et nemad võiksid nii rumalad olla, et millegi naeruväärsega hakkama saaks.

Nüüd saadeti ekstreemsuse mõttes Eestimaa vaesemas metsanurgas elav hipi Hispaaniasse kuuma päikese alla ja reisihimuline eestlane Hispaaniast tagasi koju. Põhimõtteliselt esindavad nad mõlemad suurt hulka eesti naisi, kes tahavad elult midagi enamat, saavutavad suurte pingutuste tulemusel oma uue eesmärgi ja äkitse leiavad end kuskil kummalises kohas, kus nad ise ka ei tea, kas nad ikka on saavutatuga rahul, või tahaksid hoopis midagi uut.

Kuid tegelikult tahtsin ma rääkida eestlase vastuolulisest  suhtumisest loodusesse. Ka naistevahetuse produtsent leidis, et setumaa hipi märkus “raamitud pärisliblikat seinal omavad inimesed peavad olema väga halvad inimesed”, märkimisväärsena ja näitas lõiku mitu korda. Võiks arvata, et liblikaid armastav inimene on looduslähedane hell-hing, aga tühjagi. Järgmisena jõuab naine lemmikloom jäneseni, kellega ei teki tal mingit roheliste varvaste tunnet, vaid hoopis tahtmine jänkul pea maha võtta ja supiks keeta. Võimalik, et naine arvas, et teeb head nalja, aga kindel ei saa olla. Juba järgmisel momendil teatab metsade ja põldude vahelt tulev neiu, et talle ei meeldi toalilled, ega üldse lilled, sest neid ei saa süüa. Kuna ta ei tundnud ära puu otsas kasvanud sidrunit, siis ma enam ei imesta, et ta söödavatest lilledest midagi kuulnud ei ole.

Ma loodan, et paljude inimesteni on jõudnud nood harivad videod ja pildid, kus räägitakse meie vastuolulisest suhtumisest loomadesse. Ühest küljest ei mõista me neid, kes koeri õhtusöögiks tarvitavad, aga sealiha söömine on normaalne tegevus. Ma ei pea ennast taimetoitlaseks, veel vähem veganiks, aga ma tunnistan endale, et liha söömine on ebaeetiline tegevus. Kuid kuna ma vaatan ka tõsielusaateid, siis ilmselt ei suuda ma elada läbinisti eetilisena, ma olen nõrk. Kuid ma teadvustan endale seda ja vähemalt püüan aegajalt parem olla. Teate, mis praktilisest küljest eristab veganit lihasööjast? Minu kogemuste järgi on selleks söögitegemisoskus. Ma tunnen ise mitmeid veganeid ja kuulun Feisis veganite gruppi. Nende eestlaste toiduvalmistamise oskused ja kirg ei anna eal võrrelda sellega, mida lihasöödikust tavainimene oskab. Liha on alati liha, ükskõik kes too loom koos naha ja karvadega varem oli, kuid taimetoiduks kasutatavate taimede hulk on nii suur ja valmistamisvõimaluste-mitmekülgne, et mina, kes ma ei ela selleks et süüa, ei saa kunagi isegi poolt sellest teada. Kuid lihatoidulised on minust rumalamad. Rääkimata kiirtoidulistest :P

Käisin eelmisel nädalal külas ühel itaallasel, kes on Eestis üle 10 aasta elanud. Ta tegi õhtusöögi. Olete suhelnud kunagi mingi itaallasega söögi teemadel? Nad arvavad, et teavad söögitegemisest kõike ja kõik teised inimesed on purulollid, kui midagi teistmoodi teevad kui nemad. Ja itaallased on rahvas, kes esimese käiguna põrutab kõhtu taldrikutäie makarone. (Nemad kutsuvad makarone pastaks, aga pasta on siiski hambapasta, eksole :D) Ma ei saa iial pidada söögi asjatundjaks makaroniõgijaid, ausalt. Ja soolaga on neil ka liiga soe suhe.

Kuid ta tõi välja huvitava nähtuse. Pärast makarone ja kala pakkus ta mulle puuvilju. Ma olin juba jupp aega suu vesine vaadanud pirni, mis puuviljakaussi ehtis ja noogutasin pakkumise peale hasartselt pead. Itaalane aga rääkis, et eestlased tavaliselt ei söö puuvilju. Ma olin üllatunud, minu arust söövad küll. Mina olen alati söönud, ma jumaldan igasuguseid puuvilju! Kunagi oli mul komme, et kui keegi ütles “Tahaks midagi head süüa”, mõtlesin ma kohe, et kas ma apelsini tahan. Kui tahtsin, siis nõustusin, et ma tahaks ka midagi head. Mõtlesin itaalase märkuse peale ja leidsin, et äkki eestlased ei söögi puuvilju. Minu eakamad sugulased tõesti ei söö. Õunu võibolla ja jõulude paiku mandariine, kuid ega eriti midagi muud. Selver, kui tüüpilise eestlase toidupood, on puuviljade kohalt väga kehv ja kõige kõrgema hinnaskaalaga, kui mitte arvestada kartul-porgand-peeti. Samuti on selveris odavamad piim ja leib-sai, kui näiteks Maximas. Ma arvan, et Selver arvestab eestlaste toidueelistustega ja on päris hea indikaator meie keskmisele lamedale toitumiskultuurile.

Alati kui ma satun söögist rääkima mõne siin elava välismaalasega, imestavad nad eestlaste toitumise peale. Miks eestlased söövad toitu, mis pole maitsev? Ja ma olen nendega nõus. Eestlase jaoks ei ole toidu puhul oluline kui maitsev see on. Toit on meile eelkõige kõhu täitmiseks, mitte nautimiseks. Meil räägitakse palju dieetidest, kodumaisusest ja toidu tervislikkusest, aga nauditavast toidust mitte eriti. Umbes nagu oleks gurmaanlus mingi õgimine või väga rikaste pärusmaa. Tegelikult ju ei ole. Kui süüa teadlikult igat suutäit maitstes ja nautides, on elu hoopis mõnusam. Enamus toite, mis paksuks teevad, on tavaliselt halva maitsega. Valge sai näiteks ja loomne rasv.

Nüüd sai toitumisest pikalt kirjutatud. Eks järgnevates naistevahetussaadetes ole näha, kas prantslasele õhtusööke valmistav naine on õppinud teistmoodi süüa tegema, kui jänkukest tappa tahtnud hipi.

 

Categories: roheline, welfare

Ukrainast, rahulikult

1. september 2014 Lisa kommentaar

Russia-Ukraine-FlagsMa pole juba ammu pidanud oluliseks välispoliitika teemadel sõna võtta, aga tundub, et ikka peab. Mõned emotsionaalsemad inimesed on kuidagi väga leilis kogu Ukraina-Venemaa olukorra pärast ja eesti ajakirjandus tegeleb pigem vee sogaseks ajamise, mitte selgitamisega. Ma olen ka emotsionaalne, aga ühtlasi meeldib mulle ise mõelda ja eesti ajakirjandust ei usalda ma juba ammu. Viimaseks piisaks minu karikas oli eile feissis lingitud ERR-i uudis, kus keegi tore tõlkija oli Appelbaumi sõnavõtust välja lugenud, et Venemaal oleks nagu plaan Eestile tuumapomm visata ja Appelbaum võtab seda tõsiselt. Ma ei hakka parem linkima, muidu saab mõni naiivne veel infarkti. Ja sel nädalal hakkab minu maja ümber USA president tiirutama, millega seoses tuleb erutavaid uudiseid Venemaa kohta ilmselt veelgi.

Räägin kõigepealt ära põhilised faktid, millele toetudes on võimalik teha rahulikke järeldusi. Puust ette ja punaselt. Eesti kuulub Euroopa Liitu, eksole. Ukraina Euroopa Liitu ei kuulu, küll aga on ta järjepidevalt semminud sellise liiduga nagu Sõltumatute Riikide Ühendus, lühend SRÜ, kuhu kuuluvad veel ka Valgevene, Venemaa, Moldaavia ja hulk teisi endisi NSVL riike. Riikide ühenduste mõte on tavaliselt majanduslikult ja ka sõjaliselt üksteist toetada. Noh nagu igasugused euroopa sõjalennukid meil siin ringi lendavad. Ja Venemaal ja Ukrainal on omavahelised liidusisesed sidemed väga tihedad.

Nüüd tuletame meelde, kuidas see Ukraina jama alguse sai. Ei olnud nii, et Venemaa kuulutas Ukrainale sõja. Pigem ikka läksid ukrainlased omavahel riidu. Ja esimene asi, mida Euromaidani omakaitse komandant Andri Parubi kuulutas, oli et nemad enam Venemaaga SRÜ-d ei mängi. Aa Venemaa oli Ukrainasse igasugu sõjatehast ja värki ehitanud. Mida Venemaa sellise ülbamise peale pidi tegema? Seda, mida ikka tehakse, kui koerapoeg karbist välja ronima kipub – naksad kannast ja kutsud korrale.

Kolm korda võite arvata, kumb on tegelikult sõjaliselt, poliitiliselt ja majanduslikult tugevam, kas kodusõjaga möllav Ukraina või Venemaa? Venemaa ikka. Kuid poliitika on suur ja põnev ja nii ärkavad tardumusest igasugused muude riikide poliitikud ja hakkavad sõna võtma, kui Venemaa midagi teeb. Loomulikult on Venemaa huvitatud, et Ukrainas valitseksid edasi jõud, kes nendega koostööd jätkata tahavad. Kummaline on see, et ülejäänud riigid ei taha sellega nõustuda. Näiteks eesti konservatiivsed poliitikud. Ok, meie konservatiividel on välispoliitikast selge arusaam – neile ei meeldi kõik see, mis Venemaale meeldib ja kui Venemaa midagi suurt teeb, siis on neil imepärane võimalus sellega eestlaste venehirmu kütta.

Nüüd edasi enam nii lihtsalt asju selgitada pole võimalik, sest mängu tuleb terve hulk erinevaid huvisid, mis minu jaoks on täiesti ebaloogilised. Ma vihkan võimumänge ja kõige nõmedamad on need siis, kui suurriigid mängivad neid mänge koos sõjatööstuse ja militaarselt mõtlevate inimestega. Minu loogika ütleb, et kõik oleksid rahul, kui eriti palju inimesi selles konfliktis enam surma ei saaks, ukrainlased suudaksid omavahel ilma relvadeta ära leppida ja ka Venemaaga normaalsed suhted taastada. Minu arvates on täiesti ükstaspuha millisele riigile kuulub Krimm, peaasi, et seal suvalisi inimesi ei tapeta. Euroopa Liit ju Ukrainat eriti ei taha. EL ei taha enam isegi Türgit, kuigi kunagi tehti kihlumine ära. Minu arvates oleks äärmiselt mõistlik, kui Venemaal lastaks Ukrainaga teha, mida nad tahavad ja teised oleks kenasti vait. Pole vaja, et see kodusõjalaadne arusaamatus seal mitme riigi vaheliseks jamaks läheks.

Ma ei näe põhjust kummagi Ukraina kakluspoole toetamiseks, ühed mustad kõik. Ma üldse ei arva, et ma peaksin kuidagi Ukrainat toetama ja Venemaad vihkama. Venemaa on käitunud väga loogiliselt, ukrainlased sugugi mitte. Minu arust on ka täiesti ebamõistlik otsus sellisel ajal Venemaa piirile nii lähedale Eestisse mingeid NATO väeosasid juurde tuua, aga see on juba otsustatud, ilma aruteluta. Venemaa nõelaga torkimine ei ole hea mõte. Venemaal pole mingit põhjust Eestiga nii käituda nagu Ukrainaga praegu. Aga kui NATO siia oma sõjaväe tassib, siis juba on mingi põhjus. Ja Obama võiks kah mujal oma reisihimu rahuldada.

Categories: Poliitika
Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 31 other followers