Ilublogija mõnuminutid: vannipall

18. september 2014 Lisa kommentaar

Sõpru vajatakse erinevatel põhjustel, mulle meeldib idee, et sõbrad on selleks, et su elu mõnusaks teha. Ja sina vastad neile samaga. Täna pean tänama Bibit, kes kinkis mulle vannipalli, mis muutis minu elu mitmeks tunniks mõnusaks. Ma pean veel mõtlema, kuidas talle tagasi teha.

Roosi vannipall

Roosi vannipall

Inimesed jagunevad kolmeks: duššiinimesed, vanniinimesed ja puhtusesse külmalt suhtuvad inimesed. Mina olen vanniinimene. Eluaeg olen olnud. Lapsepõlvest mäletan, et minu vann on oli täidetud ujuvate mänguasjade ja vannivahuga ja ma veetsin seal nii kaua aega, et vesi läks jahedaks. Vahepealsest ajast mäletan Kalamajas elamise perioodi, kui ma käisin igal õhtul vannis. Nüüd ma käin tavaliselt dušši all ja vannitamiseks võtan nädalas umbes kord või paar aega, et mõnuleda.

Alles sel aastal kuulsin mitme mehe käest järgepidi, et nemad käivad vannis koos klaasi veini või õllega. Ma polnud varem vannis purjutamise peale mõelnud. Proovisin ära ja minule mõjus see mõtlemist ergutavalt, mitu toredat mõtet tuli. Vannis magama jäämine on mulle ka suhteliselt tavaline tegevus, kuid väike hulk alkoholi uniseks küll ei teinud.

Ma olen proovinud mitmeid erinevaid vannivette lahustuvaid aineid, et leotamist mõnusamaks teha. Vahtu loomulikult ja erinevaid vannisoolasid. Kuid vannisoolad pole mulle siiani erilist muljet jätnud. Eriti arusaamatu on too siniste kristallidega variant, mis vee tsuti sinakaks teeb – milleks vesi värviline peaks olema. Kunagi kosmeetiku juures sain teada, et piimavanni tehakse tegelikult hoopis mingi kosmeetikapulbriga, mis teeb vee valgeks, aga mis pole piimapulber.

Siin postituses räägin aga Roosi vannipallist, mille tootjamaaks on märgitud Läti. Nende leheküljel öeldakse, et nad on inspireeritud loodusest ja tahavad läbi lõhnade pakkuda ka poodlemise mõnu. Ilmselt internetipoest seda küll ei saa. Kui lugeda palli kasutusõpetuselt, mida mu palli sisse topitud on, siis leidsin hulga kahtlaseid keemilisi asju ka, aga ma ju ei plaaninud palli sööma hakata ja peale võin ma endale paljutki määrida.

Õlised ja märgade tilkadega kaetud jalad StarTrekilises vannitoas.

Õlised ja märgade tilkadega kaetud jalad StarTrekilises vannitoas.

Kui vannivaht tuleb kohe vanni panna, kui hakkad vett laskma, siis pall läheb vanni alles pärast vanni täitumist. Tegelikult peaks selle palli kohta pomm ütlema, sest peale vette viskamist algas mu vannis ergas elutegevus. Pildistamine ei andnud mingit efekti ja seepärast tegin pisikese video. Pomm kihises meeletu energiaga, üle vanni serva just ei pritsinud, aga mul on päris sügav vann ka. Peale nähtamatute osakeste puistas ta vette ka mingeid tumedaid tükke, mis meenutasid põlenud paberitükke, aga tegelikult olid vist kuivanud roosi õielehed.

Võtsin alasti ja ronisin lõhnavasse vanni. Siis nägin, et vett kattis õlikiht. Nüüd hakkab minu kirjeldamisoskus vaikselt alla andma, sest mul oli tõeliselt õnnis tunne. Kogu vannituba lõhnas nagu roosiaed ja mina olin kaetud meeldiva õlikihiga, üleni. Ma kontrollisin end. Mitmeid minuteid järjest. Enda tavaline kreemitamine pole pooltki nii sensuaalne.

Leidsin, et väike õlimask oleks ka mu juustele kasulik. Juuksed olidki ainukesed asjad, mille ma šampooniga ära pesin ja tulemus oli sama hea kui alati, ei oska vahet näha. Pommi õpetuses oli ka kirjas, et peale 20 minutit õndsuses ligunemist loputage end õrnalt dušši all. Ma ei tea, kas ma olin vannis 20 minutit või vähem, kuid kuna tugev lõhn hakkas varsti pildile kehvasti mõjuma, pidin vannitamise lõpetama. Õpetuses öeldi, et läbitud elamus inspireerib romantikaks. Mhmh, inspireeris küll, sain endaga hästi läbi.

Ma käisin vannis eile õhtul ja võin kinnitada, et mõnus roosilõhn on siiani mitte vaid vannitoas, vaid ka mujal korteris. Üldiselt olen ma lõhnade suhtes ülitundlik, kuid mulle meeldib, kuidas korter lõhnab lilleaia järgi. Tahan veel selliseid palle!

Categories: Asjad, Emotsioon, ilublogi

Ilublogija põnev elu: küünekaunistused

16. september 2014 5 kommentaari

Mul oli laupäeval sünnipäev ja ma arvan siiani, et nii tore pidu oli viimati siis, kui ma 18 sain. Vähemalt sõpru olen ma oma pika elueaga lõpuks valima õppinud!

Küünekaunistused

Küünekaunistused

Kuna rahvas tuli mingil hetkel väga pisikeste vahedega, siis ma ei teagi enam päris täpselt, kes mulle kinkis komplekti küünekaunistusi. Hommikul vaatasin pakikest ja üritasin meelde tuletada, aga ei meenunud. Paar peamist kahtlusalust olen välja mõelnud. Kusjuures – kingitud põnevate õllepudelitega on sama asi – kahe kohta tean, aga kahe kinkija olen kuidagi ära unustanud. Kõik mu sõbrad teavad, et ma tavaliselt joon õlut. Ilmselt nad teavad ka, et ma pole kunagi elus küünekaunistusi proovinud ja tahtis põneva üllatuse teha. Mingil pidutsemise hetkel pakkus üks pisut purjus noormees, et ta võib mulle need küünekaunistused õigetesse kohtadesse panna, et äkki temast tulevikus saab küünetehnik, aga tol hetkel jätsin pakkumisele vastamata. Ta oli ilmselgelt minu tõrkumise peale õnnetu, aga ma tahtsin ise proovida.

Värviline lint

Värviline lint

Täna võtsin julguse kokku ja avasin pakendi ning sealt hüppas välja õhukesest hõbepaberist lindike. Mina arvasin, et seal on mingid küünest väiksemad asjad, mida saab kleepida, aga nüüd pidin manuaali välja otsima, et end sügavamalt peenesse tehnikasse pühendada.

Kasutusõpetus

Kasutusõpetus

Sain kohe aru, et mõnerealise kasutusõpetuse tõlkis eesti keelde algharidusega noor küünesõber, sest põhiharidusega inimesed juba teavad, et tühik käib kirjavahemärgi järgi mitte enne seda. Kuid kas too pisike armas laps ka võõrkeeli loeb, selles ma kahtlen, sest ingliskeelses tekstis oli kirjutatud, et laki küüned ja 10 sekundi pärast hakka dekoreerima, tema tõlkis, et oodata tuleb 10 minutit. Hea, et ta pildi järgi ei tõlkinud, et oodata tuleb kella kaheni.

Nojah. Võtsin oma peaaegu valge küünelaki, värvisin küüned ära ja arvestasin, et selleks läks natuke alla 10 sekundi, ootasin veel tsuti ja hakkasin näpuotsi linti mähkima. Ausõna – ma väga püüdsin! Ja ma olen küünte lakkimisele oma elus rohkem aega pühendanud, kui enamus ilublogijaid on siin maailmas elanud, kuid tulemus tuli … eee … lõbusavõitu.

valmis

Imeliselt pläkerdatud kaunisküüned

Ma tegin pildi ka, vaadake seda. Kas keegi on varem nii keerulist küüntekaunistamise süsteemi kasutanud ja ilusa tulemuse saanud? Tunnistan, et ma ei ole just kõige kannatlikuma loomuga persoon ja äkki läks minu esimene ilublogimise glamuurne artikkel aia taha kehva iseloomu tõttu. Võib-olla peaksin ikka selle noormehe poole pöörduma, et tema mind aitaks, aga ise ma küll enam hästi katsetada ei julgeks, kuigi mulle meeldib küll lakieemaldi lõhn.

Kinkige mulle veel põnevaid kaunistamise vahendeid, ma tahan veel katsetada :D

Categories: ilublogi

Kõik teed viivad Kapa-Kohilasse ehk kus on sildid Tallinna

11. september 2014 Lisa kommentaar

Kohustuslik seenepiltMul oli täiuslik plaan teha postitus oma seenelkäigust, aga selgus, et metsa vahel on muud huvitavamat. Ma pole palju aastaid seenel käinud, viis vähemalt. Kuna Feissi on tabanud seenepiltide uputus ja mul hakkasid koledad neelud käima, siis keelasin tuttavatel seenepiltide postitamise. Teine osa tuttavad laikisid mu julma regulatsiooni. Kuid sel nädalal sain auto ja otsustasin siduda plaani emal maal külas käia metsas seente otsimisega.

Ema juures oli mõnus nagu alati, ladusin pagassi aedvilju täis ning sõitsin poolenisti tundmatule teele, sest minu teada on Piibe maantee ääres igale seenele mitu soovijat. Sõitsin ja avastasin kodukanti – kõik kohad tundusid võõrad. Mul polnud aimugi, et see tee otse Albusse viib. Noh tühja ka, Albut ma natuke tean, ma olen neil teedel lapsena ka jalgrattaga ära eksinud. Kui ristmikult vasakule keerata, saab Järva-Madisele, Kaalepisse ja Ahulasse, neid kohti ma tean, aga kuidagi peaks ju teiselt poolt saama näiteks Jänedale ja Tallinna. Sildilt võis aga hoopis midagi muud lugeda, mingi koht, kus ma kunagi peatunud pole. Teate küll neid Tammsaare kandi Kõrvemaa külasid – mõned majad, palju põlde, soid, metsi ja tundmatute nimedega külasid.

Sõitsin, käisin metsas, korjasin seeni ja tundsin end imehästi. Ma tean, et ma pole Murueide tütar, aga mets on mu lapsepõlvemaa ja ma pean aeg-ajalt metsa saama, see taastab mu loomuliku energia tasakaalu. Täna polnud seal ei põdrakärbseid, ega muid hammustajaid, ainult ämblikuvõrgud jäid aeg-ajalt näkku kinni. Metsaalune oli mõnusalt pehme ja väikeste tennistega käimiseks täiesti sobilik. Ainult linnainimene käib metsas kummikutega. Korjasin pannitäie kuuseriisikaid, minu lemmikuid. Ei olnud nii palju, et istud maha ja korjad, kõndima pidi ka.

Natuke edasi sõites jõudsin ristmikule, mida ma teadsin, aga see tundus igav, pealegi näitas silt, et vastassuunas sõites on Tallinn 60 kilomeetri kaugusel. Ja see oli viimane silt, mida ma ristmikul nägin, kuhu oli kirjutatud sõna Tallinn. Edasi sõites kohtusin ma hulgaliselt erinevate ristmikega ja enam polnud mitte kuskile Tallinn kirjutatud. Kuna ma oma telefoni kodust väljas orienteerumiseks ei kasuta, siis mul seal kaarte pole (internetti ka mitte). Kuna auto pole minu oma, siis ma ei tea, kas seal paberkaarti sisaldub, kardan, et mitte. Nii ma siis orienteerusingi nagu tõeline matkaja päikese järgi. Ma tean, et kui ema juurest mööda Piibe maanteed Tallinna sõita, siis jääb loojuv päike ette vasakule.

Mesilane tööhoos

Mesilane tööhoos

Aga see tee muutkui keeras ja päike loojus vaikselt igasugustes erinevates suundades. Ma peatusin igal ristmikul ja lugesin korralikult silte. Ükskord panin terve liikluse kinni, sest silti sai lugeda (ja hiljem keeramiseks suunda valida) täpselt ristmiku keskel. Keegi ei tuututanud, õues oli tšill, udu kogunes, päike loojus ja mitte ühelegi sildile polnud kirjutatud Tallinn.

Ausalt, kellele neid silte pannakse? Neile, kes teede ääres tervisejooksu teevad, et nad kogemata valesse naaberkülla ei jookseks? Miks ei võiks kuskil olla pisike vihje, et selle tundmatu nimega küla taga võiks olla Tallinn? Või mõni muu koht, millest ma kuulnud olen – Tartu, Pärnu, Narva. Neid pruune silte, mis räägivad erinevatest kihelkondadest, jagus igale nurgale. Ma sõitsin läbi väga mitme kihelkonna. Enamust ma neist tean, kuna ma ma uurisin oma sugupuud 18-19. sajandil, mil need kiriku järgi jaotamised päriselt midagi tähendasid, aga ega nad eriti vihjeid ei jaga, kui mul on vaja leida too tee, mis Lenska maanteele jõuaks.

Ma ei hakka nimetama neid toredaid külasid, mida ma imetleda jõudsin. Kui ma lõpuks Piibe maanteele välja jõudsin, keerasin veel korraks valele poole, aga kuna Piibe maanteel tean ma igat kurvi, taipasin oma viga viie meetriga ja tegin sujuva tagasipöörde. Vot ja esimene silt, et siit saab Tallinna, oli seal, kus Piibe maanteelt Peterburgi maanteele saab. Seda aga teab iga laps juba ka. Mul oleks kõigi nende Jägala, Raasiku, Kehra, Soodla asemel Tallinna silti vaja olnud. Kas tõesti ainult minul? Kõik teised sõidavad pidevalt nendel teedel, mida nad tunnevad nagu oma viit sõrme? Ei usu! Peaks kuskile kaebama.

Categories: Eestis, roheline

Naistevahetusest, loomaarmastusest ja söögist

4. september 2014 Lisa kommentaar

Itaallase valmistatud norra lest

Itaallase valmistatud norra lest

Vaatasin täna hommikusöögiks internetist eilset naistevahetust. Kuna töötegemise tuju pole, siis mõtlesin hoopis oma tähelepanekud kirja panna. Muidugi ma tean, et tõsielusaated on halb meelelahutusvorm, kuid on raske olla üdini ennastarmastav ja ikka tekib aegajalt tahtmine end  millegi räpasega lõbustada. Meil on ju avalikult räägitud, et tõsielusaate idee ei ole inimese häid külgi näidata, aga ikka on inimesi, kes nendesse osalema lähevad. Nad on telekast enne näinud, kuidas täiesti tavalisest inimesest on õige kokkulõikamise tulemusel võimalik kogu rahva naerualune teha, aga keegi ei taha uskuda, et nemad võiksid nii rumalad olla, et millegi naeruväärsega hakkama saaks.

Nüüd saadeti ekstreemsuse mõttes Eestimaa vaesemas metsanurgas elav hipi Hispaaniasse kuuma päikese alla ja reisihimuline eestlane Hispaaniast tagasi koju. Põhimõtteliselt esindavad nad mõlemad suurt hulka eesti naisi, kes tahavad elult midagi enamat, saavutavad suurte pingutuste tulemusel oma uue eesmärgi ja äkitse leiavad end kuskil kummalises kohas, kus nad ise ka ei tea, kas nad ikka on saavutatuga rahul, või tahaksid hoopis midagi uut.

Kuid tegelikult tahtsin ma rääkida eestlase vastuolulisest  suhtumisest loodusesse. Ka naistevahetuse produtsent leidis, et setumaa hipi märkus “raamitud pärisliblikat seinal omavad inimesed peavad olema väga halvad inimesed”, märkimisväärsena ja näitas lõiku mitu korda. Võiks arvata, et liblikaid armastav inimene on looduslähedane hell-hing, aga tühjagi. Järgmisena jõuab naine lemmikloom jäneseni, kellega ei teki tal mingit roheliste varvaste tunnet, vaid hoopis tahtmine jänkul pea maha võtta ja supiks keeta. Võimalik, et naine arvas, et teeb head nalja, aga kindel ei saa olla. Juba järgmisel momendil teatab metsade ja põldude vahelt tulev neiu, et talle ei meeldi toalilled, ega üldse lilled, sest neid ei saa süüa. Kuna ta ei tundnud ära puu otsas kasvanud sidrunit, siis ma enam ei imesta, et ta söödavatest lilledest midagi kuulnud ei ole.

Ma loodan, et paljude inimesteni on jõudnud nood harivad videod ja pildid, kus räägitakse meie vastuolulisest suhtumisest loomadesse. Ühest küljest ei mõista me neid, kes koeri õhtusöögiks tarvitavad, aga sealiha söömine on normaalne tegevus. Ma ei pea ennast taimetoitlaseks, veel vähem veganiks, aga ma tunnistan endale, et liha söömine on ebaeetiline tegevus. Kuid kuna ma vaatan ka tõsielusaateid, siis ilmselt ei suuda ma elada läbinisti eetilisena, ma olen nõrk. Kuid ma teadvustan endale seda ja vähemalt püüan aegajalt parem olla. Teate, mis praktilisest küljest eristab veganit lihasööjast? Minu kogemuste järgi on selleks söögitegemisoskus. Ma tunnen ise mitmeid veganeid ja kuulun Feisis veganite gruppi. Nende eestlaste toiduvalmistamise oskused ja kirg ei anna eal võrrelda sellega, mida lihasöödikust tavainimene oskab. Liha on alati liha, ükskõik kes too loom koos naha ja karvadega varem oli, kuid taimetoiduks kasutatavate taimede hulk on nii suur ja valmistamisvõimaluste-mitmekülgne, et mina, kes ma ei ela selleks et süüa, ei saa kunagi isegi poolt sellest teada. Kuid lihatoidulised on minust rumalamad. Rääkimata kiirtoidulistest :P

Käisin eelmisel nädalal külas ühel itaallasel, kes on Eestis üle 10 aasta elanud. Ta tegi õhtusöögi. Olete suhelnud kunagi mingi itaallasega söögi teemadel? Nad arvavad, et teavad söögitegemisest kõike ja kõik teised inimesed on purulollid, kui midagi teistmoodi teevad kui nemad. Ja itaallased on rahvas, kes esimese käiguna põrutab kõhtu taldrikutäie makarone. (Nemad kutsuvad makarone pastaks, aga pasta on siiski hambapasta, eksole :D) Ma ei saa iial pidada söögi asjatundjaks makaroniõgijaid, ausalt. Ja soolaga on neil ka liiga soe suhe.

Kuid ta tõi välja huvitava nähtuse. Pärast makarone ja kala pakkus ta mulle puuvilju. Ma olin juba jupp aega suu vesine vaadanud pirni, mis puuviljakaussi ehtis ja noogutasin pakkumise peale hasartselt pead. Itaalane aga rääkis, et eestlased tavaliselt ei söö puuvilju. Ma olin üllatunud, minu arust söövad küll. Mina olen alati söönud, ma jumaldan igasuguseid puuvilju! Kunagi oli mul komme, et kui keegi ütles “Tahaks midagi head süüa”, mõtlesin ma kohe, et kas ma apelsini tahan. Kui tahtsin, siis nõustusin, et ma tahaks ka midagi head. Mõtlesin itaalase märkuse peale ja leidsin, et äkki eestlased ei söögi puuvilju. Minu eakamad sugulased tõesti ei söö. Õunu võibolla ja jõulude paiku mandariine, kuid ega eriti midagi muud. Selver, kui tüüpilise eestlase toidupood, on puuviljade kohalt väga kehv ja kõige kõrgema hinnaskaalaga, kui mitte arvestada kartul-porgand-peeti. Samuti on selveris odavamad piim ja leib-sai, kui näiteks Maximas. Ma arvan, et Selver arvestab eestlaste toidueelistustega ja on päris hea indikaator meie keskmisele lamedale toitumiskultuurile.

Alati kui ma satun söögist rääkima mõne siin elava välismaalasega, imestavad nad eestlaste toitumise peale. Miks eestlased söövad toitu, mis pole maitsev? Ja ma olen nendega nõus. Eestlase jaoks ei ole toidu puhul oluline kui maitsev see on. Toit on meile eelkõige kõhu täitmiseks, mitte nautimiseks. Meil räägitakse palju dieetidest, kodumaisusest ja toidu tervislikkusest, aga nauditavast toidust mitte eriti. Umbes nagu oleks gurmaanlus mingi õgimine või väga rikaste pärusmaa. Tegelikult ju ei ole. Kui süüa teadlikult igat suutäit maitstes ja nautides, on elu hoopis mõnusam. Enamus toite, mis paksuks teevad, on tavaliselt halva maitsega. Valge sai näiteks ja loomne rasv.

Nüüd sai toitumisest pikalt kirjutatud. Eks järgnevates naistevahetussaadetes ole näha, kas prantslasele õhtusööke valmistav naine on õppinud teistmoodi süüa tegema, kui jänkukest tappa tahtnud hipi.

 

Categories: roheline, welfare

Ukrainast, rahulikult

1. september 2014 Lisa kommentaar

Russia-Ukraine-FlagsMa pole juba ammu pidanud oluliseks välispoliitika teemadel sõna võtta, aga tundub, et ikka peab. Mõned emotsionaalsemad inimesed on kuidagi väga leilis kogu Ukraina-Venemaa olukorra pärast ja eesti ajakirjandus tegeleb pigem vee sogaseks ajamise, mitte selgitamisega. Ma olen ka emotsionaalne, aga ühtlasi meeldib mulle ise mõelda ja eesti ajakirjandust ei usalda ma juba ammu. Viimaseks piisaks minu karikas oli eile feissis lingitud ERR-i uudis, kus keegi tore tõlkija oli Appelbaumi sõnavõtust välja lugenud, et Venemaal oleks nagu plaan Eestile tuumapomm visata ja Appelbaum võtab seda tõsiselt. Ma ei hakka parem linkima, muidu saab mõni naiivne veel infarkti. Ja sel nädalal hakkab minu maja ümber USA president tiirutama, millega seoses tuleb erutavaid uudiseid Venemaa kohta ilmselt veelgi.

Räägin kõigepealt ära põhilised faktid, millele toetudes on võimalik teha rahulikke järeldusi. Puust ette ja punaselt. Eesti kuulub Euroopa Liitu, eksole. Ukraina Euroopa Liitu ei kuulu, küll aga on ta järjepidevalt semminud sellise liiduga nagu Sõltumatute Riikide Ühendus, lühend SRÜ, kuhu kuuluvad veel ka Valgevene, Venemaa, Moldaavia ja hulk teisi endisi NSVL riike. Riikide ühenduste mõte on tavaliselt majanduslikult ja ka sõjaliselt üksteist toetada. Noh nagu igasugused euroopa sõjalennukid meil siin ringi lendavad. Ja Venemaal ja Ukrainal on omavahelised liidusisesed sidemed väga tihedad.

Nüüd tuletame meelde, kuidas see Ukraina jama alguse sai. Ei olnud nii, et Venemaa kuulutas Ukrainale sõja. Pigem ikka läksid ukrainlased omavahel riidu. Ja esimene asi, mida Euromaidani omakaitse komandant Andri Parubi kuulutas, oli et nemad enam Venemaaga SRÜ-d ei mängi. Aa Venemaa oli Ukrainasse igasugu sõjatehast ja värki ehitanud. Mida Venemaa sellise ülbamise peale pidi tegema? Seda, mida ikka tehakse, kui koerapoeg karbist välja ronima kipub – naksad kannast ja kutsud korrale.

Kolm korda võite arvata, kumb on tegelikult sõjaliselt, poliitiliselt ja majanduslikult tugevam, kas kodusõjaga möllav Ukraina või Venemaa? Venemaa ikka. Kuid poliitika on suur ja põnev ja nii ärkavad tardumusest igasugused muude riikide poliitikud ja hakkavad sõna võtma, kui Venemaa midagi teeb. Loomulikult on Venemaa huvitatud, et Ukrainas valitseksid edasi jõud, kes nendega koostööd jätkata tahavad. Kummaline on see, et ülejäänud riigid ei taha sellega nõustuda. Näiteks eesti konservatiivsed poliitikud. Ok, meie konservatiividel on välispoliitikast selge arusaam – neile ei meeldi kõik see, mis Venemaale meeldib ja kui Venemaa midagi suurt teeb, siis on neil imepärane võimalus sellega eestlaste venehirmu kütta.

Nüüd edasi enam nii lihtsalt asju selgitada pole võimalik, sest mängu tuleb terve hulk erinevaid huvisid, mis minu jaoks on täiesti ebaloogilised. Ma vihkan võimumänge ja kõige nõmedamad on need siis, kui suurriigid mängivad neid mänge koos sõjatööstuse ja militaarselt mõtlevate inimestega. Minu loogika ütleb, et kõik oleksid rahul, kui eriti palju inimesi selles konfliktis enam surma ei saaks, ukrainlased suudaksid omavahel ilma relvadeta ära leppida ja ka Venemaaga normaalsed suhted taastada. Minu arvates on täiesti ükstaspuha millisele riigile kuulub Krimm, peaasi, et seal suvalisi inimesi ei tapeta. Euroopa Liit ju Ukrainat eriti ei taha. EL ei taha enam isegi Türgit, kuigi kunagi tehti kihlumine ära. Minu arvates oleks äärmiselt mõistlik, kui Venemaal lastaks Ukrainaga teha, mida nad tahavad ja teised oleks kenasti vait. Pole vaja, et see kodusõjalaadne arusaamatus seal mitme riigi vaheliseks jamaks läheks.

Ma ei näe põhjust kummagi Ukraina kakluspoole toetamiseks, ühed mustad kõik. Ma üldse ei arva, et ma peaksin kuidagi Ukrainat toetama ja Venemaad vihkama. Venemaa on käitunud väga loogiliselt, ukrainlased sugugi mitte. Minu arust on ka täiesti ebamõistlik otsus sellisel ajal Venemaa piirile nii lähedale Eestisse mingeid NATO väeosasid juurde tuua, aga see on juba otsustatud, ilma aruteluta. Venemaa nõelaga torkimine ei ole hea mõte. Venemaal pole mingit põhjust Eestiga nii käituda nagu Ukrainaga praegu. Aga kui NATO siia oma sõjaväe tassib, siis juba on mingi põhjus. Ja Obama võiks kah mujal oma reisihimu rahuldada.

Categories: Poliitika

Feminismist läbi kurja feministi silmade

26. august 2014 Lisa kommentaar

Kuna viimasest postitusest võis kogemata mulje jääda, et ma elan 21. sajandil ja polegi feminist, siis on viimane aeg ennast parandada. Kuigi pean mainima, et alfade jutt oli päris produktiivne ja mitu inimest soovisid päriselt teemat edasi arutada. Päristuttavad, silmast silma, mitte netis.

Tüüpiline feministi välimus

Pealkirja õigustamiseks toon päriselulise näite. Vahetevahel ikka juhtub, et käin linnas ja võtan mõnes hubases baaris õlu või paar. Kahtlematult kuulub sarnase tegevuse juurde uute inimestega tutvumine. Mõnikord olen ma leebe ja lasen inimestel rahulikult rääkida, mis neil hingel ja ise esitan vaid täpsustavaid küsimusi ja naeratan salapäraselt. Kuid teine kord juhtub, et ma olen pisut ägedamas tujus ja siis lähen ma mingitel teemadel kiiresti ja ohtlikult põlema. Kord tutvusin ühe noormehega ja jäin temaga lobisema. Ma täpselt ei mäleta, kuidas jutt kulges, aga mingil hetkel teatas ta, et naistel on teistsugused oskused kui meestel ja see on kaasa sündinud ning tuleneb nende teistsugusest ajuehitusest. Jutt käis IT-firmast ja vist oli mingi andmeanalüütiku ametikoha eripära, mille kohta mees väitis, et naised on seal paremad. Jah, ma olen nõus, et tema oli näinud samal kohal töötamas mõnda naist ja mõnda meest ja mehed ei saanud tööga hakkama, kuid naised said, aga kui rumal peab olema inimene, et arvata nagu oleks naistel ja meestel sooliselt erinev aju? Igaks juhuks küsisin talt veel täpsustavaid küsimusi põhikooli anatoomiast ja ta mõtles käigult välja mingeid anatoomilisi eripärasid, mis polnud seotud ei soo jätkamise ega hormoonidega. Kuid kuna ma olin juba selleks hetkeks piisavalt erutunud, siis ma ei mäleta ka enam millise avastusega ta välja tuli. Igatahes teatasin ma täiesti pandava välimusega noormehele, et ma ei kavatse temaga enam ühtegi lauset rohkem vahetada ja kõndisin sirgjoonelt minema, ise vihast vahutades.

Ok, aju uurimine on maailmas suhteliselt kehval järjel ja tegelikult ei suuda keegi tõsikindlalt väita, kuidas inimese oskused võiksid olla seotud mingi aju osa eripäraga, aga kõik me oleme ju koolis käinud ja teame, et suvalises aines, mida koolis õpetatakse, võivad nii poisid kui tüdrukud väga head olla ja kas nad on väga head või tõelised tainapead sõltub nende üldisest intelligentsusest, tahtmisest, õpetajast, kasvukeskonnast, vanematest, sõpradest, temperamendist ja veel hulgast teguritest, aga mitte sellest, kas neil on vagiina või mitte.

Teine kummaline müüt käib feministide kohta. Mingi hulk inimesi ei tea, et feminist võib olla nii mees kui naine ja lisaks arvavad nad, et kui naine on feminist, siis ta on kindlasti kole naine, kes oma välimusest üldse ei hooli. Sama arvatakse ka näiteks lesbide kohta ning tihtipeale arvataksegi, et kui feminist siis lesbi. No ma arvan, et nii kitsa maailmapildiga inimesi on kaduv vähemus, aga kes teab. Normaalses seltskonnas suheldes ei tule selle pealegi, et meie hulgas kõnnib veel ringi inimesi, kes arvavad, et homoseksuaalsus on haigus, mida saab ja peaks ravima. Paar nädalat tagasi sattus ühes baaris selliselt arvav mees meie lauda istuma. Kui ta oma avaldusega välja tuli, sain ma üliväga vihaseks. Ma ei tea, miks mind mõnikord teiste inimeste rumalus täiesti endast välja ajab. Mul oli tunne, et ma võiks talle kallale minna. Ma arvan, et äkki on süüdi minu idealistlik maailmapilt, kus kõik inimesed on targad ja toredad ja kui ma saan aru, et keegi on nii loll, et ainult hädatapmine aitaks, ajab see mind marru. Kuid ma ei läinud sellele tüübile kallale, ma läksin hoopis ise minema.

Miks ma täna üldse seda postitust tegema hakkasin? Sest ma lugesin Rentsi postitust feminismist ja leidsin, et kuigi ta kirjutab kellestki teisest, käib tema postitus pisut ka ta enda kohta. See roosa värvi ja karvade ajamise teema pole juba ammu mingi teema. Mulle küll meeldib roosa värv ja ma tean ka mehi, kellele meeldivad roosad riided nende enda seljas, sest neile sobib roosa värv ja nad pole geid! Mulle üldse meeldivad ilusad asjad (ja hästilõhnavad mehed) ja ma satun alati vaimustusse, kui magusat kitši näen. Muidugi võib feminist jumaldada ülimalt naiselikuks timmitud välimust ja see ei tee temast veel mingit antifeministi. Jah, ma ise ei viitsiks kunagi nii palju vaeva näha, et endale mingit spets lillelis-roosat rida igal seitsmel juhul ajama hakata, aga mul on lihtsalt teine stiil.

Sama hästi võiks öelda, et kui naine kasvatab endale pikad juuksed, siis ta kardab, et lühikeste juustega ei saa keegi aru, et ta on naine. Ja mingid jobukakkudest poisikesed ju ka sonivad, et naisel peavad ikka pikad juuksed olema ja naised, ullikesed, üritavad neile meeldida, kuigi peaksid hoopis ära jooksma, sest järgmisena leiab too alaarenguga mees naise juurest järgmise vea ning tegelikult on tal endal mingid probleemid enesekindlusega. Aga ma ei hakka mingit juuste pikkuse jama ajama, sest igaüks teab ise, millise juustepikkusega ta end kõige paremini tunneb (või kuidas ta oma naiselikkust tõestab :P)  ja kõik, kel on teise inimese juuste pikkuse kohta midagi iniseda, on lihtsalt ebatolerantsed inimesed ja peaksid koos homofoobidega pimedas nurgas häbenema. Mulle meeldivad nii pikkade kui lühikeste juustega inimesed, peaasi, et nad end ise hästi tunnevad ega arva, et naistel ja meestel on erinev ajuehitus või et homoseksuaalsus on ravimist vajav haigus.

Tegelikult on hoopis põnevam feminismi keeleteaduslik osa. Käisin nädalavahetusel pulmas ja seal tuli juttu, et miks on olemas väljend “mehele minema”, aga väljendit “naisele minema” ei ole. Puhas antifeminism ja diskrimineerimine! Võtta saab õnneks nii meest kui naist. Kuna meil oli intelligentne seltskond, siis teatas üks mees kohe, et tema läheks küll hea meelega naisele. Kuigi, jah, see mees on juba õnnelikus abielus. Lisaks selgus, et soodne koht mehele saamiseks on Tallinnas Ameerika linnaosa ja et tegelikult on olemas nii naisi kui mehi, kes tahaksid abielluda ja samuti neid, kes ei taha. Pole nii, et ainult naised tahavad hullumoodi ja mehed põgenevad teise riiki, kui selgub, et jutt kisub pulmadele.

Ma loodan, et mul õnnestus tõestada, kui vihane feminist ma ikka olen!

Alfa-isast normaalne naine ei taha

19. august 2014 Lisa kommentaar

Ma kirjutasin kunagi ulmejutu zeeta-mehest. Spetsiaalselt valisin tähestiku lõpust, sest ma olin parasjagu haiget saanud ja pidin kätte maksma. Või midagi sarnast. Kuid ega ma ju täpselt ei kujutagi ette, mis asi see alfa-mees või naine peaks olema. Maailm muutub nii kiiresti, et tõed, mis kümme-20 aastat tagasi veel Maarjamaal kehtisid, on tänaseks teinud läbi kenakese iluoperatsiooni.

Kuna Printsess võttis juulis käsile teema, kus suvalistest luuseritest mehi õpetatakse alfaisastena käituma, siis tekkis mul küsimus, et mida alfa-isane tähendab. Ja kui on olemas alfa-isased, siis millised on alfa-emased?

Kõigepealt tuleks ära mainida, et põhiliselt on inimloomade seksuaalse apetiitsuse ja käitumise mõõtmiseks kasutusel kaks  süsteemi. Üks on kaheks jaotamine: alfa versus beeta ja teine on 10 punkti skaala. Kümne punkti skaala on lihtsam, sest otsus tehakse lihtsalt välimuse põhjal ja lühikese ajaga. Kümnepunktiline isend on nii kuuma välimusega, et paremat keha, nägu ja olekut enam olla ei saa ja ühene on kole kui öö. (Loll väljend – öö on väga hot nähtus, mu arust: salapärane, põnevate varjudega, üllatuslik). Naljakas nähtus nonde “pick-up artistide” juures on see, et nende kirjeldamiseks läheb vaja mõlemat süsteemi. Tegemist on meestega, kes näevad vaeva, et olla alfa-isased ja alfa-isased on neil vaja olla selleks, et saada 10-punkti naisi. Alfa-emased neid eriti ei huvita, sest tegelikult on need mehed luuserid :D

Algselt oligi alfade kirjeldamine kasutusel loomade tarbeks, nii emaste kui isaste ja see tähendab karja juhti, kes saab esimesena ihaldatavaid asju: sööki, paarituda, sooja magamiskohta. Nad on tugevamad või targemad, või mida peab oluliseks mingi loomaliik, kes karjas elab.

Kuna inimene on samuti grupis elav loom, on kasutusele võetud sama liigitus. Tegin kõigepealt otsingu alfa-emase kohta.

Urban dictionary järgi on alfa-emane naine, kes omab võimu ja on enesekindel, juhi tüüpi. Tema enesekindlus toetub tema heale välimusele ja kõrgele intelligentsusele. Ta teab, et õige riietumine annab talle ühiskonnas eeliseid. Ta saab suvalise mehe, keda ta tahab. Ta on tihtipeale sarkastiline, kuna on võimukas ja armastab mängida. Beeta mehed ja naised mõistavad teda valesti ja võivad temast rääkida kui litsist. Alfa emane eelistab kirge romansile.

Otsides alfa-isase kohta, pidin üllatuma. Alfa-isane on samas sõnastikus suhteliselt halvustatult kirjeldatud. Jääb mulje, nagu oleks tegemist teismelistega või meestega vanusega alla 25-aasta. Mitmes kirjelduses on sõna phony – teeseldud. Edasi otsides leidsin artikli The myth of the alpha male, kus on alfa-isast vastandatud mõjuka (ing. prestigious) mehega ja alfa-isane on pigem dominantne asshole. Paha poiss, ülbik, kes kohtleb naisi halvustavalt ja pigem ehmatab neid oma rünnakuga. Samas tekstis on ära märgitud ka nood pick-up artistid, kelle naiste ärarääkimise stiil on pigem ennastülistav ja naiste suhtes ründav. Artiklis on kirjeldatud ka naisi, kellele sellised isased sobivad: naised, kelle minevikus pole olnud erilist vanemlikku hoolitsust, kuid on olnud mitmeid ebakindlaid lühisuhteid, ebastabiilsed naised.

Aga millised on nood mõjukad mehed? Jah, loomulikult on ka nemad enesekindlad, kuid enesekindlusega käib kaasas tundlikkus. Seesama, mida eesti keeles halvustavalt pehmoks kutsutakse.

Domineerimine versus mõjukus

Selle peatüki kirjutan ainult sellepärast, et olen juba pikemat aega mõelnud, miks mingid täiskasvanud vallalised mehed käituvad nagu pisikesed poisid – kui mulle tüdruk meeldib, siis kisun teda patsist ja üritan liivaämbrit pähe tühjaks valada, et ta mind märkaks.

Käisin juulikuus mitu korda rannas ühe umbes 40-aastase mehega, kellel on perfektne keha (igapäevane trenn, mingid pulbrid – kaunid lihased), aga suhtlemise mõttes oli ta täielik hälvik ja meenutas mulle pidevalt ühte teist tuttavat 40-le lähenevat meest. Kummagagi pole võimalik normaalselt suhelda, kuna ta tegeleb sinu halvustamisega ja enese kiitmisega. Mingil teemal arutlemine ei tule kõne allagi, sest ta kasutab nii labaseid demagoogiavõtteid, et suu jääb lahti. Aeg-ajalt esineb lühikesi siirusehetki, kui saad teda, et ükski tema exidest ei soovi temaga enam peale lahkuminekut suhelda. Mõlemad mehed on kõrgharitud.

Miks ma peaksin tahtma suhelda mehega, kes ütleb mulle, et ma olen loll ja kole? Kuna ma pole kumbagi, siis on see esiteks vale ja kui ma oleksingi, siis ma ei taha ju seda kellegi suust kuulda. Kas on tõesti olemas naisi/tüdrukuid, kellele mingis imelikus alateadvuse haiguses meeldib, kui talle nii öeldakse? Neile äkki, kellele seda öeldi lapsepõlves ja nüüd tundub, et tegemist on tõelise isa-figuuriga, kuna ta halvustab samamoodi, kuidas su vanemad sind lapsepõlves iga asja eest laitsid? Jessas, vabastage end sellisest ennasthävitavast käitumisest. Maailm on täis toredaid inimesi, kes teid tegelikult hinnata oskavad ja kes teie enesekindlust tõstavad, mitte ei suru alla.

Aga mis selle pehmo-värgiga siis tegema peaks, enesekindlus ja mõjukus on ju ihaldatavad omadused? Tolles artiklis on mõjukusest pikk ingliskeelne jutt, mis lühidalt kokkuvõttes oleks, et kui sa päriselt oled piisavalt tark, siis sa ei pea teistele kuidagi oma väärtuslikkust tõestama. Sul pole seda vaja, sest sa ju oled tark ja usud endasse. Sa ei pea alati vaidluseid võitma, sest kokkulepete-kompromisside saavutamine on tänapäeval juhile olulisem oskus, kui oma tahte läbi surumine.  Ainult tark inimene teab kui rumal ta on ja mida ta (veel) ei tea. Kui inimene on mentaalselt terve, siis ta ei pea enda tõestamiseks teisi alla suruma. Nii ongi. Täiskasvanute maailmas.

PS! Tundub, et soolise võrdsusega on ka tolles alfa-liigituses kehvasti: alfa-emane on jätkuvalt midagi ihaldusväärset, aga alfa isast tahavad ainult vaimselt ebastabiilsed. Nagu ka googeldamisel leitud piltidest võib järeldada.

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 31 other followers