Gifi äpp. Vol 2

25. juuli 2014 Lisa kommentaar

Kuna see eelmine gifide tegemise äpp tegi sisuliselt ainult kehva video, mida otse töödelda ka ei saanud, kustutasin ta ära ja tõmbasin uue: Fixie. Pealt vaadates tundus väga tore äpp. Kohe alguses tuleb kaamera lahti ja nupp, kuhu vajutades filmib telefon pisikese jupi videot. Ise lõpetab ja kohe on seivitud ka. Aga pärast seda läheb tantsuks.

Ma ei usu, et probleem on minu telefonis, kuna teised äpid pole arvanud, et nad rahulikult joosta ei saaks, aga too Fixie arvas. Ma nägin, kuidas ta võimaldaks mul tolle pisikese filmijupiga igasuguseid põnevaid trikke sooritada, aga ta lihtsalt ei lasknud mind neile ligi. Pika pusimise ja telefoni restartimise (igaks juhuks, vanasti arvutitele ikka mõjus) lubas ta videot töödelda. Valida sai erinevaid šrifte, millega suvalist teksti kirjutada; pildikesi, mida niisama lõbustuseks juurde kleepida; erinevaid raame. Kõigile sai ka värve valida.

Varbagif

Varbagif

Kuna mul midagi paremat filmida polnud, liigutasin tsuti varbaid, vabandust, kui mõnedele palja jala pildid ei meeldi. Mulle ka tavaliselt ei meeldi, välja arvatud enda omad.

Lisaks töötlemisele võimaldab see äpp ka kunstisaavutusi igale poole jagada: mailile, messidesse, feisse, küsi ainult. Tore, et võimaldab, aga ootama peab. Vajutan, et jaga feissi, tema hakkab oma ringikest keerutama ja jääbki keerutama. Proovisin mitu korda. Lõpuks õnnestus.

Feissi gifi jagamine oli mõeldud loomkatsena, sest kõik teavad kuidas feiss gife ei armasta ja neid liikuvana näidata ei kavatse. Too programm oli FB eripäraga arvestanud ja pani mu gifi mingile oma lehele ja FB-sse postitas lingi.

Kõnnivad maa alla

Kõnnivad maa alla


Siis proovisin teha nn. pikali asendis videot ja olen nüüd targem – on alanud portreeformaadis videote ajastu, sest ta keeras mu video püsti. Tekstiga sai küll igatpidi keerutada, aga videot mitte. Imetlege!

Kokkuvõte: ideeliselt on väga tore äpp, aga miks ta nii sigaaeglane on? Tõmban prooviks veel mõne, aga seda ära ei kustutata.

Categories: film, kunst

Eksklusiivsed fotod: Mallukas Daki Kortermaja esitlusel lapseta!

24. juuli 2014 2 kommentaari

This slideshow requires JavaScript.

Täna õhtupoolikul toimus Mardi tänav nr. 1 mingis uues peenes kohas Daki jutukogu “Kortermaja” esitlusüritus. Vanemad inimesed kindlasti mäletavad, milliseid põnevaid asutusi samas torniga majas varem on olnud, aga mulle meenus ainult saun. Seal saunas oli naiste poolel meeter korda meeter “bassein”. Või vähemalt minu mäluvaramutest kangastuvad kummalised pildid.

Kuid ega tänanegi seltskond vähem kummaline polnud. Nagu näha, olid naised tundide kaupa peegli ees vaeva näinud ja kleite ning juustevärve valinud, et võimalikult head välja näha. Tundus, et kõik kohaletulnud tegelevad igapäevaselt blogimisega. Kuna ma olen mõned aastad ajaveebindusega vähem kursis olnud, siis nüüd sain teada, et enam pole üle kolme lõigu mõtet kribada, kuna keegi ei viitsi rohkem lugeda. Teengi lühidalt.

*Daki luges oma juttudest lõike ette. Kõik lõigud ei innustanud, aga ülejäänud suutsid tekitada lugemishuvi. Selline pisut naistekas-klatš-värgid. Vist.

*Daki mees on häbelik, aga mängib ilusasti kitarri ja laulab kenasti hinge sisse. Daki istus kõrval ja talle läks kindlasti otse südamesse või mõnda teise siseorganisse.

*Mul on üks nummimaid emasid maailmas

*Mallukal on kodus meeletu hulk mütse, mida lapsele pähe panna, aga keegi ei usu seda niikuinii.

*On päriselt olemas 1 mees, kes tegi kondoomi sisse salaja augu ja sai isaks.

*Fertilitases küsitakse diagnooside eest ligi sada eurtsi

*Tutvumiseks võib kasutada lauset: “Vabandage, ma olen teie nime ära unustanud?”

*Mallukas mahub vabalt laua alla ja seda täiesti kainena. Ta lihtsalt ei suuda ei öelda, kui mõni pisike laps temaga peitust tahab mängida.

 

Categories: Asjad

Päevitusriietest

21. juuli 2014 Lisa kommentaar

Tänane päev kulus mul päevitusriietele. Mul on olemas mingi igivana trikoo ja adidase pävkarid, aga kumbki ei meeldi mulle eriti. Juba Berliinis vaatasin natuke ringi, kas jääb silma mingeid bikiine, mis sobiva tunde tekitaks, aga ei leidnud. Täna käisin kõigepealt Stockmanni Seppalas. Veetsin paari ruutmeetrise stendi juures umbes 30 minutit. Kõik värvid, mida nad pakkusid, mulle ei meeldinud. Uurisin musta värvi bikiine ja ka nendest ei meeldinud üksi.

Kõigepealt ülemisest osast. Kes tuli mõttele, et kõik naised vihkavad omi tisse ja tahaksid teistsuguseid? Kõik rinnahoidjad on paksenduspatjadega ja nende rõvedate metallist kaartega. Oma pesurinnahoidjatel ma kiskusin need metallist kaared välja ja tavaliselt saab neil ka osa paksendusi ära võtta, aga päevitusrinnahoidjatel sai ainult ühel variandil paksendusi ära võtta. Kui mina veel 25 aastat tagasi rinnahoidjaid igapäevaselt kandsin, polnud metallkaari ja paksendusi veel leiutatud. Ma arvan, et see on mingi rinnahoidjatootjate vandenõu, et naised end halvasti tunneksid. Neid kaari pole reaalselt vaja. Miks peaks päevitusrinnahoidjal paksendused olema, kui ujuda, ei kuiva need ju kunagi ära. Nüüd mõtlevad C ja suurema korviga naised kindlasti, kuidas neil on neid kaari hädasti tarvis. Aga on keegi ilma proovinud? Ok, ma olen eriline, kuna mul on B korv ja A-sse mahub ka ära ja seepärast ma üldse ei kanna seda hoidjat. Jah, need, kes iga päev kannavad, tunnevad end ilma alasti. Mina tunnenen end ahistatuna, kui miski mu rinnakorvi surub. Ja arvake ära kuidas hankida rippuvaid rindu? Õige vastus: kui neid kogu aeg lahases hoida.

Panin tolle hoidja, kus sai patju ära võtta kõrvale ja hakkasin sobivaid pükse otsima. Sama kohutav töö kui ilusate pesupükste leidmine. Kas naistel on täiesti ükstaspuha millise lõikega on nende püksikud? Bikiniitootjatel on küll täiesti pohhui. Enamus pükse olid tolle labase lõikega, mida ma juba lapsepõlvest mäletan, et tavalised püksid on sellised, kus kube pisut paistab. Noh ja siis müüakse veel ka stringe. Ma kannan stringe suvel küll: hea mugav, vähe riiet. Randa ma siiski stringidega ei läheks. Võtsin igaks juhuks 2 paari pükse ja käisin neid proovimas. Mul endal tekkis tunne, et ma ei taha enam mitu päeva seksida, kui neid pükse enda jalas nägin. Lahkusin vastikusvärinatega seppalast – jäägu minust nood 5 eurosed püksid ja 8 eurosed hoidikud ostmata.

Heitsin ka pilgu Stockmanni naiste pesuosakonda. Seal müüdi samasuguseid bikiine nagu seppalas, aga peal oli firmamärgid ja hinnale oli lisatud null või rohkem.

Maxima teisel korrusel on ka mingi riidepood, aga midagi asjalikku pole ma seal kunagi näinud. Sel korral olid seal mõned bikiinid päris ilusates värvides, aga viimseni kõik hoidikud olid neile, kes suuremaid rindu tahaksid.

Otsustasin, et õmblen oma bikiinid parem ise. Pärast Maximat on Abakhan, kust leiab alati kõik vajaliku. Leidsin kaalukanga, mille jupp maksis tsut üle nelja euro.

Kõige suurem väljakutse oli pükste õmblemine. Võtsin oma lemmikalukad ja joonistasin lõike paberile. Kangast lõikasin pisut suuremad kui originaalid. Mulle ei meeldi, kui päevituspüksid hullusti liibuvad. Ülemisse serva ajasin laia kummi, alumised keerasin niisama. Mina olen rahul. Kui ma poleks enne pildistamist söönud, oleks kõht ka pisut vähem ümmargune :P

Ülemise poolega oli mul ka mõned ideed. Punkt üks – kuulge, kas teie tõesti suudate rinnahoidjaid tagant kinni siduda/klõpsutada? Mina küll ei oska. Seega tegin sidumise ettepoole. Ülemise kinnituse vahel on valida, et kas traksid või üle pea. Tegin üle-pea-variandi, kusjuures reguleerimise võimalust pole. Loodetavasti pole ka vaja.

Kuna ma olen üksi ja kellelegi näidata ei saa, siis võtsin kätte ja tegin pildi. Suht friiki endast poolalasti pilti netti toppida, aga nägu pole ju näha ja õmblesin ma ju need selleks, et avalikku randa minna. Nüüd peaks uute riietega dušši alla minema, et näha, mis nendega veel juhtub. Teoreetiliselt ei tohiks midagi erilist juhtuda, aga kunagi ei tea.

Bikiinid

Bikiinid


PS! Tegelikult mu käevarred pole sama ümbermõõduga kui jalad – ülevalt pildistamise efektid.

Categories: garderoob

Gifi äpp

18. juuli 2014 1 comment

Eile tuli mõte, et ma vajan oma telefoniga gif-i tegemise äppi. Mingisuguseid eelnõudmiseid mul polnud, tõmbasin teise ettejuhtuva. Esimese tõmbamise ajal teatas telefon, et tema seda ei taha ja ma pole mingi sundija tüüp. Seega on mul nüüd äpp, mille nimi on “gif creator”.

Täna käisin naabri koeraga rannas ja üritasin järgi vaadata, mida too äpp oskab. Kuna Remus oskab väga hästi rihmast sikutada, siis oli tegemist tõelise väljakutsega. Päike säras samuti täies hiilguses, mis tähendas, et ega ma ise eriti ei näinudki, mida ma pildistan/filmin. Nii need rannas tehtud gifid untsu läksidki. Ainus, mis teada sain, et peale filmimist tuleb gifi salvestada ja kui koer rihmast tirib ja näpu otsas on kotike kakaga, on salvestamine suhteliselt tüütu tegevus, kuna võtab päris kenasti aega.

Lõpeks leidis Remus kondi ja ma sain rahulikult filmida, kuidas ta konti närib. Kodus selgus, et minu professionaalne arvamus, nagu tuleks videosid teha nn. pikali formaadis, ei ühti äppi tegijate maailmanägemusega ja kõik minu gifid on portree-vormis. Üritasin aru saada kuidas neid telefonis õigeks keerata, mina õiget nuppu ei leidnud. Ma saan videot küll töödelda mingite filtritega, aga keerata mitte. Tõmbasin pildid arvutisse ja töötlesin fotoshopis, keerasin õigeks, lisasin teksti, suurendasin, üritasin mingeid kaadreid töödelda. All on tulemus näha, suht kesine, kiirustasin liiast.

kondiga

Categories: film, video

Eesti haridussüsteem ei toeta riiki

15. juuli 2014 1 comment

Täna avaldas haridusministeerium teate, et “Aasta esimese viie kuu seisuga oli omavalitsuste raamatupidamisandmetel õpetajate keskmine brutopalk täistööaja arvestuses 966 eurot“. See tuletas mulle meelde Berliiniskäigul toimunud vestluse ühe matemaatikaõpetajaga.

Meil tuli juttu Saksamaa õpetajate palgasüsteemist. Keskealine meesõpetaja rääkis, et temal on õpetajana eluagne tööleping. Et siis kui Saksamaa ühendati, otsustati, et riigi seisukohalt on kõige olulisem valdkond haridus. Et õpetajatel peaksid olema sellised palgad, mis neis rahulolematust ei tekitaks. Õpetaja saab palka riigilt (omavalitsuselt vms) ja kui palga maksja on kooner, väljendub õpetaja rahulolematus jutus, mida ta õpilastele räägib. Kui lastele jääb koolis mulje, et nad õpivad kehvas riigis, on see riigile tuleviku seisukohalt ohtlik.

Õpetajate turvalisustunde alus on eluaegsed lepingud, millega kaasneb ka kõrgem palk kui algajal õpetajal. Neid lepinguid ei saa kohe, vaid peale mingi arvu aastaid koolis õpetanuna. See matemaatikaõpetaja ütles, et tema ja noorukese hispaaniakeele õpetaja palgavahe on tuhat eurot. Mina ajasin selle lause peale silmad suureks ja ütlesin, et Eestis ongi õpetaja palk umbes tuhat eurot. Nüüd selgub, et ma hindasin meie õpetajate palka tegelikust kõrgemaks. Kuid minu lause peale hakkas sakslasel piinlik. Umbes nagu heal inimesel tekib ebamugavustunne, kui ta avastab, et tavaline inimene, kellega ta just kohtus, on tegelikult juba nädal aega näljas, kuna tal pole raha. Õpetaja ütles mulle oma palganumbri ka, aga mul on numbrite peale kehv mälu ja see summa tundus haigelt suur. Umbes nagu 3800 eurot kuus. Ja hinnad on meil poodides sarnased.

Nojah, paljud teavad, et saksa haridussüsteem üldiselt on kehvavõitu, kuna lapsed jaotatakse juba varateismelise eas lollideks ja edasijõudvateks ja need lollid määrab haridussüsteem igaveseks madala haridusega inimesteks. Samuti pidavat neil veel igas liidumaas omaette haridusseadused-korraldus olema. Ühesõnaga: kummaline ja keeruline süsteem, aga vähemalt õpetajatele on tugev seljatagune loodud. Mäletate - umbes 100 aastat tagasi räägiti ka Eestis, et õpetaja on maa sool. Nüüdseks on õpetaja ja soola ühendus hetkes, kus ta hakkab higistama, kui oma pangaarvet vaatab.

Seoses nende eluaegsete lepingutega meenus mulle veel teinegi hiljutine “tore” muudatus meie haridussüsteemis, kus ülikooli professoritel võeti ära tähtajatud lepingud ja nüüd peavad nad iga mingi aja tagant uuesti kandideerima. Kas meil on tõesti nii palju professoreid, kes tahavad selle näruse palga eest ennast alandada lasta? Vaevalt küll, skandinaavia ja teiste arenenud riikide ülikoolidel pole midagi selle vastu kui nad sinna lähevad. Ega Eesti riigil ka selle vastu midagi pole.

PS! Berliini koolis, kus ma õpetajate peol käisin, oli meesõpetajaid pisut rohkem kui naisõpetajaid.

Tallinna Ülikool

Tallinna Ülikool

Töötamise register

7. juuli 2014 Lisa kommentaar

Alates 1. juulist 2014 tekkis ettevõtjatele uus põnev ülesanne – täita töötamise registris andmed oma töötajate kohta. Tänu seadusmuudatusele lõikavad juba mitmeid kuid erinevad koolitusfirmad läbi koolituste organiseerimise meeletuid kasumeid. Ma ei kujuta ette mida nad seal koolitusel räägivad! Õpetavad inimesi arvutit kasutama või niisama lobisevad ja teevad tähtsat nägu, sest tegelikult pole seal midagi õpetada. Kohe räägin, miks.

Kuna ma eelmisel nädalal puhkasin ja tegelikult lõin ma juba varem ka mitu nädalat niisama lulli, sest nii tundus tore, siis täna otsustasin asjalikuks hakata. Tegin parasjagu oma arveid, kui postkasti tuli e-mail, et kavala nimega firma “Stokmann Koolitus” pakub 75 eurtsi eest koolitust töötajate registri täitmise kohta. E-malis oli pikk nimekiri nendest, kes võiksid olla koolituse sihtgrupiks, aga polnud lisatud, et inimene peaks arvutivõhik olema :D “Kutsume Teid väga heale praktilisele koolitusele” – kirjutasid nad, nagu üritaksid lastaialast veenda. See-eest oli lektori kohta kirjas: “Rohtla Law Office partner / jurist, endine, Tallinna ja Harjumaa Töövaidluskomisjoni juhataja”. Mmm, kõlab soliidselt. Igatahes suudab ta 4 tundi mittemillestki rääkida.

Kuidas käib tolle töötajate registri täitmine. Peamiselt vaatluse teel. Logid end maksuameti lehele  oma firma alt sisse ja otsid ülevalt sinisest menüüst ülesse pealkirja “töötamise register”, avad selle ja vaatad, kas kõik su töötajad on kirjas. Sisuliselt on töötajate registri näol tegemist haigekassasse registreerimise mugavamaks muutmisega. Vanasti oli nii, et selleks, et töötajal kehtiks haiguskindlustus, tuli minna eesti.ee hullult keeruliseks aetud leheküljele ja sealt kuidagi sai väga halvasti kujundatud lehele, kuhu märkida töötajate andmeid. Või minna nende kontorisse ja rääkida seal teenindajaga, kes sinu eest tabeli ära täidab. Nüüd on seesama register maksuameti lehel. Need ettevõtted, kelle töötajatele juba oli haigekassas registreerimine ära tehtud, ei pea enam midagi tegema, sest kõik andmed on juba olemas. Need, kel on keegi puudu, täidavad ära etteantud lüngad äärmiselt lihtsalt kujundatud maksuameti lehel ja korras. Ausalt, nii lihtne ongi. Minge vaadake ise, kui ei usu. Mida sellest 4 tundi 75 euro eest rääkida, jääb mulle arusaamatuks. Kui soovite võite mulle selle postituse eest ülekande teha. Ükskõik kui suure. Arveldusarvet peate eraldi küsima :P

Link maksuameti selgituste lehele.

Berliinist. Lühidalt.

6. juuli 2014 Lisa kommentaar

Kirjutamine pole juba pikemat aega mu lemmiktegevus olnud. Ise ma naljatlen, et ma kirjutan vaid siis, kui midagi on untsus ja kirjutamisteraapia on parim abivahend. Kuid nüüd ma käisin nädalasel Berliinipuhkusel ja midagi võiks kirja ka panna.

Alustuseks sobiks sissejuhatuse tuules öelda, et puhkusereis kahekesi teismelisega Saksamaa pealinna läks nii positiivselt, et ma ei oska kuidagi midagi paremat isegi unistada. Ühtegi probleemi ei olnud, isegi tundidepikkused jalutuskäigud ei lõhkunud jalgu ära, rääkimata mingitest suurematest jamadest. Ma olen ülirahul!

Mõtlesin kirja panna kaks tähelepanekut, mille teadmine on Saksamaale sõitjale kasuks. Olulisim tähelepanek number üks: sakslased armastavad sularaha, mis tähendab, et tasuks juba Eestist umbes niisuguse pataka va krabisevat kaasa võtta, kui palju on plaanis ära kulutada, sest välismaa automaadist raha välja võtmine on tasuline ja mind jälitas veel lisaks pisike kõhedustunne “aga mis siis kui see ATM mu kaardi ära sööb, siis olen omadega pees”. Muidugi nii ei juhtunud. Üldine reegel on see, et alla 10 eurost arvet ei õnnestu mitte üheski kohas kaardiga maksta. Mõnes kohas on see ka kirjas, aga see on kirjutamata reegel. Sakslased maksavad oma igasuguses suuruses arveid sularahas. Kapitalismi- (ja pangad on kapitalismi kõige kurjemad elukad) ja digiusku eestlane ei pruugi sularahalembusest aru saada, kuna meil seonduvad suuremad pabereuro kogused pigem maksuvabade tasudega. Kuid iga sakslane, ka konservatiivse maailmavaatega, teab, et pank on ahne elajas ja kui kõike maksta vaid kaardiga, peab kaupmees hindu kergitama, kuna pank röövib igalt ostult oma protsendi. Nii lihtne see ongi ja hinnad on Berliinis enamusel asjadel odavamad kui Tallinnas.

Teine tähelepanek ei ole enamustele kinderstubega inimestele nii väga oluline, aga ära märkimine ei tee paha. Berliini inimene on väga viisakas, paistab pealtpoolt pisut uhkevõitu, aga seestpoolt on soe ja armas. Sa võid kogemata kedagi müksata ja müksatav jõuab enne sinu ees vabandada, kui sulle “Enschuldigung” meelde tuleb. Vabanda ka sina selle sõnaga, mida hääldatakse “enšuldigung”. (Mina suutsin kogemata pidevalt “vabandust” või “sorry” öelda, aga ajas asja ära, ma loodan.)

Kui sa juhtud elama kellegi juures korrusmajas mitte hotellis, siis arvesta, et kõik inimesed, keda sa hoovis, välisukse juures või trepikojas näed, ütlevad sulle “Halloo”. See sõnake tähendab tervitust ja viisakas oleks, kui sina samuti kõiki samas majas vastutulevaid inimesi sõbraliku naeratusega halootaks. Mu teismeline arvas, et äärmiselt sümpaatse välimusega poisile ei pea midagi ütlema, aga peab ikka, sest nii on kombeks.

Selle inimeste külmuse-soojusega on nii, et mina oskan ühte nummit naeratust, millega on võimalik enamus inimesi väga kähku ülesse sulatada, aga kui sul sellist imevõimet pole, siis ei pruugi sa teada saadagi, et pealtnäha pisut ülbe näoga teenindaja või juhuslik tuttav on tegelikult väga sõbralik ja oskab ka toda sulatavat naeratust. Berliinlaste huumorimeel on segu irooniast ja mustast huumorist. Kui seda teada, peaks kenasti nende tõsise nägudega tehtud õhkuahmimapanevatest märkustest jagu saama.

Berliinlane on enesekindel ja sõbralik inimene, kes ei kakle ega riidle kõva häälega. Tundub nagu tal poleks kunagi paha tuju. Ainult üks kord nägin metroos kuidas üks mees korraks oma koerale äigas. Rohkem ei näinud ma nädala jooksul ühtegi kohalikku, kes midagi kurjemat oleks teinud või öelnud. Ja berliinlasi on meeletu hulk ning nad kõik on erinäolised, ega pinguta väga oma vaba aja riietusega üle. Nad on täpselt nii mõnusalt riides, nagu neile endale tore tundub, erilist seksikust, mida meie pealinnas võib näha, polnud Berliinis ka 30 kraadi kuumaga.

Berliin on linn, kus ma tahaksin elada.

Pildil on John Lennoni kooli õpetajate õppeaasta lõpetamise pidu kooli hoovis. Käisin seal, kuna mu couchsurfingu host oli seal koolis matemaatikaõpetaja ja kutsus ka meid lapsega pittu. Ida-Berliinis asuv kool sai sellise nime peale müüri langemist, kuna direktor oli biitlite fänn. Hoovis on neil maja suure seinamaalinguga, millel Lennon tõmbab eriti suurt jointi.

Categories: Välismaalt
Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 30 other followers