Jessica Gruner ja Rob Reger. Emily the Strange. Kaotatud päevad

7. aprill 2014 Lisa kommentaar

Kassiga pluusKõigepealt hoiatus, et mina pole milleski süüdi ja minust ei ole saanud teismelist mässajat. Mina lugesin ilusti-kenasti keskealistele mõeldud halle varjundeid, kui sõbrants, kes neid laenutas, andis peale varjundite lõppemist küsimata hoopis selle pealkirjas mainitud raamatu.

Väga ilus raamat: palju pilte, kenasti kujundatud, heal paberil, hästi lõhnav. Tõesti – tuttavatelt on hea raamatuid laenata. Mul ei unune kunagi see õudus, kui ma keskraamatukogust laenutasin Troonide mängu, mis haises nagu oleks keegi seda okses hoidnud. Ma pidin raamatut väljasirutatud kätega lugema ja ma pole veel nii haigete silmadega, et seda vaja oleks. “Kaotatud päevad” lõhnasid hästi. Peaks minema poodi kontrollima, kas nende raamatud on sama aromaatsed.

Kohe, kui lugema hakkasin, sain aru, et tegemist on raamatuga, mis mõeldud pisut noorematele kui mu teismeline tütar: lihtsas keeles, hoolega lisatud noorte sõnavara, peategelane umbes 10 aastane mälukaotusega tüdruk. Väga pikalt tundus, et tegemist on lihtsalt tavalise raamatuga, kus introverdist tüdruk, kes armastab kasse, kaotas kogemata mälu. Tavaline noorteraamat, kus ka mõned täiskasvanud omi asju pisut imelikus ja väga korrumpeerunud linnas ajavad. Väikesed armumised, mis 10-aastase iiveldama ajavad jms. Kuid pisut enne raamatu keskpaika selgus, et tegemist on siiski kena fantaasiakirjandusega, kus igasugu lõngu põnevas fantaasiakastmes kokku sõlmitakse. Et siiski armas ulmeraamat.

Rohkem ma sisust ei räägiks, isegi läks liiga pikalt ja tegelikult polnud mul üldse plaanis raamatuarvustust kirjutada, kuid netist raamatu kohta infot otsides (ma teen seda alati peale lugemist) leidsin, et eesti keeles arvustusi sama hästi kui pole, kuid samas on tegemist muus maailmas hoopis hunniku erinevate asjade kui raamatuga. Vikipeedia jutt ingliskeeles siin. Tegemist on omamoodi brändiga, mis minu kehvade noortekultuuri teadmiste järgi võiks olla mingit tüüpi emotüdruk – ta kannab musti juukseid, musta kleiti; armastab musti kasse, ragulkat ja omab tehnilist taipu.  Loomulikult on sel brändil fännisait, kust saab nänni osta ja omasugustega suhelda: www.emilystrange.com.

Lapsevanematele soovitaks seda raamatut oma raamatuid mittearmastavatele lastele üritada pähe määrida – hea lihtne lugeda. Raamatuid armastavad lapsed leiavad selle ka ise. Mina lugesin naudinguga. Seekord ma kaanepilti ei pane, vaid hoopis ühe t-särgi nende netipoest. Hind 22 eurtsi, koeravihkajad armastavad :P

 

 

Categories: raamat Sildid:,

Kuidas maksta ja deklareerida miinimumpalka

10. veebruar 2014 Kommentaarid kinni

Viimasel nädalal on mul juba mitu korda vaja läinud väikefirma omanikele selgitada kuidas nad saaksid endale haigekassa vormistada ja makse maksta. Panen selle jutu ka siia kirja, et teised huvilised ka teaksid.

Haigekassa lehel on olemas õpetus, kuidas firmaomanik töötajale kindustuse elektrooniliselt saab vormistada. Alati võib ka ise nende kontorisse kohale minna. Viimastel andmetel hakkab kindlustus kohe kehtima, kui kõik oled ära vormistanud, kuid et kindlustus ka kehtiks, tuleb maksta makse.

2014. aastal on sotsiaalmaksu maksmise aluseks olev brutopalk 320 eurot kuus. See on pisut väiksem kui kohustuslik miinimumpalk. Miinimum(bruto)palk on 2014. aastal 355 eurot, kui on tegemist täispikkuses tööajaga ja vähemalt mida peab nõudma inimene, kes kellegi teise firmas orjab. Kuid väikefirma omanik, kel eriti sissetulekuid veel pole, kes oma firmas suvalistel aegadel töötab ja tahab, et tal oleks haigekassakindlustus, arvestab endale brotupalka 320 eurot kuus. Kui palju ta sellest summast peab maksuametile üle kandma, sõltub sellest, kas tal on pensionisammas või mitte. Tegin kaks erinevat näidis-palgalehte, millel on kirjas erinevad maksud, nagu need praegu kehtivad. Tulumaks on arvestatud nii, et 144 eurot on maksuvaba. Raamitud kastis näeb konteerimist (raamatupidamislik sõna, mis tähendab kuidas numbreid raamatupidamises nii arvestada, et bilanss ja kasumiaruanne välja tuleksid).

Palgaleht 2014

Palgaleht 2014

Kui haigekassa on vormistatud ja firmal on ka raha, et maksuametile umbes 155 ja endale umbes 277 eurot maksta, tuleb endale ka maksuameti leheküljel e-maksuameti  ärikliendina kasutamine vormistada ja palk ära deklareerida. Palga deklareerimiseks kasutab maksuamet deklaratsiooni, mida ta kutsub ameerikalikult TSD-ks.

2014 tsdKui pildile klikkida, avaneb sellest kavalast blanketist suurem vaade. Esimesena tuleks sisestada oma isikukood ja siis tekib sinna järgi inimese nimi. See “jah” tähendab, et tegemist on inimese põhitöökohaga. Antud näidisel pole märgitud ega arvestatud pensionikindlustust (selle saab märkida lahtrisse, mille pealkiri on “tk”). Maksuameti lehel ringi käies leiab ka koha, kus saab teha linnukese, et kui järgmisel kuul sama TSD-d tegema hakata on juba inimese ja palga andmed samamoodi täidetud, nagu eelmisel kuul.

Palkasid deklareeritakse maksuametis maksmisele järgneva kuu kümnendaks kuupäevaks. Samaks ajaks tuleb maksuametile ka maksud üle kanda. Ehk kui maksad palga endale välja jaanuaris, siis 10. veebruariks peab see tabel täidetud ja maksud ülekantud olema. Alati võib mõlemat teha ka mõned päevad varem, et oleks kindel ja rahulik vaikselt nokitseda.

Ja ongi kõik vajaminev valmis. Kui mõnel kuul firmal palkade ja maksude jaoks raha ei jagu, siis võib ühe kuu vahelt ka maksmata jätta ning haigekassa kohe kindlustust ära ei võta.

Allikas: Maksu- ja tolliamet

Lisainfo

Nii nummi kiisu

5. veebruar 2014 Kommentaarid kinni

Kogemata internetist leidsin, kõik on juba kindlasti näinud, aga ma tahan, et see pilt siin oleks.

Kassile ka süüa

Kassile ka süüa

Categories: video

Viiskümmend halli varjundit. I osa. E. L. James

28. jaanuar 2014 Kommentaarid kinni

Ana ja Grey filmis

Lugesin kahe päevaga kultusromaani läbi. Eile olin poole lugemisajast täielikus vaimustuses – minu teismeliseaegset armumist ja kirge mäletav mina kiljus vaimustunult: “Nii nummi naistekas, nii lahe kirg; ohh, milline mees!” Nii mõtlesin umbes ühe kolmandiku lugenuna, kuigi mind häiris tüüpiline naistekate stsenaarium – naiivne kuigi taibukas, kindlasti vaene, aga väga ilus naine leiab püstirikka ja väga ilusa mehe.

Naispeategelase naiivsus on hädavajalik kahel põhjusel: esiteks ei saa ta siis aru mis toimub ja teiseks saab ta pidevalt ohata, et küll rikas olla on ikka vahva. Kui tüdruk juba kolmandat korda ohkab, et mehe duššigeel lõhnab raha järgi, hakkas mul juba imelik. Eriti kui selgus, et seda duššigeeli saab hotelli vannitoast. Hotellides ei kasutata kunagi väga kalleid puhastusvahendeid, isegi väga kallis hotellis mitte. Tavalistes kasutatakse odavat ja kallites normaalset. Kalli duššigeeli soetamine ei tohiks autot omavale inimesele küll hull kulutus olla. Loomulikult oli tibi raha ja asjade vastuvõtmise suhtes tõrkuv, sest tunneb end prostina, aga kuna ta samas ka leiab, et lennuki business klassis on ikka parem seltskond kui teisel pool kardinat, siis pangu ennast põlema, eksole.

Aga mis mind võlus? Muidugi nood trikid kuidas tark mees naiivse naise ära hullutab – mõnikord teadlikult, mõnikord loomulikust andest või kes teab millest. Jah, ma tean, kuidas mehe pilk võib mult kõnevõime röövida ja selle asemel käib kuum jutt läbi keha. Minult, kel on alati pingeolukorras midagi öelda. Või mööda selgroogu ülesalla käiv elekter paljast puudutusest. Nende märkidega ei oska midagi muud teha kui ajaviiteks mõistuse kaotada. Ja mõistuse kaotamine on lahe. Väga lühikeseks hetkeks, pärast on puhas piin.

Kuid raamat hakkas ennast kordama. No ei ole nii, et iga kord on mõjuv pilk ja elekter. Kui juba mitu korda ühe päeva jooksul oled talt keppi saanud, siis elekter muundub. Pilgu kohta ma ei tea, kuna ma pole kõnevõimet kunagi tagasi saanud, siis selle pilgu omanikuga pole mul midagi juhtunud. Peale selle, et ma sain aru, et ta pilk on vaid osav trikk ja ta ise on igav.

Nüüd asjadest, mis mind tõsiselt häirisid. Kõige haigem koht kogu raamatus oli see, kui Anal olid päevad (Ha-haa, no on ikka kena nimi neiul, kuigi anaali ta ei saanudki, hoolimata lubadustest). Ma ei tea, kas kirjanikul pole kunagi päevi olnud, või milles küss. Ahh, õigus, ta kasutab rasestusvastase vahendina tablette ja siis polegi päevi. Igatahes oli Christjanil väga hea meel, et ta saab lõpuks ilma kondoomita seksida, sest päevade ajal mõnede arvates ei saa rasestuda (Jee, wrait, saab ikka, eriti kui värskelt seksieluga alustad ja/või hullukanti armunud oled). Mees võtab neiul tampooni tupest välja ja nad seksivad. Pärast seda ei toimu mittemingisugust pesemist, neiu tupp on servani spermat täis lastud ja nad ronivad kahekesi vanni ja seksivad veel. Mul läks süda pahaks mõeldes, mis sellise tegevuse tulemus oleks, aga raamatus ei juhtunud midagi, ainult vannivaht hõrenes, vee värvuse kiirelt muutumise kohta polnud ühtegi vihjet. Teine menstruatsioonipäev, nujah. Verevannis raju seks oleks raamatule põneva nüansi juurde andnud :D

Ning teine nilbe nüanss oli pidev karvadest rääkimine. 21-aastane neiu aastal 2011 võiks ju kasvõi hetkeks mõelda, et tema eakaaslased ei piirdu ainult jalgade ja kaenlalusega. Ja 27-aastane mees ei ole jätkuvalt väga vaimustunud kui ta sinna oma näo paneb. No kui on seksiraamat, siis võiks ju oma lasteealiste intiimelust midagi teada, mitte vaid oma keskealise unistustest kirjutada :P

Nüüd ma peaks Sellest kõige räägitumast seksist rääkima: sidumised, vägivald jms. Mina ei tea, muarust oli igav. Jube tüütu, et iga kord kui onu musitada tahtis, tõmbas ta tädit juustest. Booring! Nuh ja see laksutamine. Metoodiline. Mulle ei meeldi kui seksis on midagi planeeritut ja korduvat. Rutiin ja mõtlemine seksi ajal ei vii mind kuskile. Kas piitsaga kliitorisse on tõesti hea? Mina ei usu, et kui see õrnuke puruks läheks, ma lööja ellu jätaks.

Sidumine. Tundub, et seda kirjanik on proovinud, kõlas kuidagi tõepärasemalt. Või noh, ma arvan, et paljud on proovinud mingil viisil. Et mida sellest ikka kirjutada. See pole midagi nii erilist, et isegi mõni väga konservatiivne inimene ei julgeks, ma arvan.

Kirjanduslikust küljest. Kuna tegemist on romaani esimese osaga, siis kulminatsioon oli raamatu lõpus, seega jäi ära selle lahendamine. Raamat kordus pidevalt. Vahepeal tekkis mõte, et kirjanik kopeerib seksi erinevate osade kirjeldusi. See kuidas mees oma keelega pidevalt erinevates kohtades keerutas, muutus täiega tüütavaks. Kena, et keerutada oskab, aga veel. Orgasmid olid naisel kah suht sarnased. Kõigepealt oli mingi krambi asi ja mees rammis eriti ägedalt, siis oli teada, et mees ütleb miskit ja naisel peale mehe suulist märguannet tuligi  ja siis tuli mehel ka kohe ja naine suhtpuht minestas ja mees karjus orku ajal naise nime. Iga kord. Sama orgasmi pidev kordus. See on puhas ettekujutus, et kätte saab aint kiire ja sügava rammimisega. Mu arust ei kehti see mitte vaid naiste, vaid ka meeste kohta. Aeglaselt liigutades saab ka.

Kangelaste kujutamine. Kuigi kirjanik kirjeldas tegelasi mingis mõttes, siis ka need kirjeldused olid kogu aeg samad ja ma ei saanudki nende välimusest täpselt aru, peale selle et mõlemad olid väga ilusad ja laiali juustega. Naise tegelaskuju areng oli kummaline. Kohe kui ta esimest korda mehel suhu võttis, oli see väga proff ja et asi eriti kreisi oleks, võttis ta suhu vannis vee all. Mõningaid osavaid seksimanöövreid tegi ta veel kohe esimestel päevadel, aga pärast ei toimunud mingit arengut. Ei naise karakteris ega seksielus. Ta oli kogu aeg hullumoodi kiimas ja rahul mehe suure peenisega. Omavahelises suhtluses oli kah kogu aeg suht sama – sama suur kirg, ainult, et nad said üksteise kohta rohkem teada. Mingeid normaalseid tülisid või arusaamatusi ma ei leidnud. Armukadeduse ilmnemine vaid. Mõlemal ja ägedal kujul.

Nii, kas ma soovitan raamatut lugeda? Muidugi soovitan! Väga loetav raamat, kiirelt loetav raamat, haarav, kaasakiskuv, arvutist eemale kiskuv. Nagu Cartland. Tegelt ka, mõnus naistekas.

Categories: raamat

Temperamendi test

27. november 2013 1 comment

Leidsin Karikate Emanda blogist temperamenditüübi testi. Ma olen varem ka inimeste neljaks jaotamisega tegelenud ja lapsena arvasin, et sangviinikud on ikka kõige meeldivamad. Ise ma arvasin enda kohta siis, et olen koleerik ja flegmadest ning melanhoolikutest ei saanud ma üldse aru. Nüüd ma loen seda sangviiniku kohta käivat teksti ja pole enam päris kindel, et mulle siukesed ülitarmukad rabistised ikka nii väga ja pikas perspektiivis meeldivad. Flegmad ja melanhoolikud tunduvad hoopis huvitavamad (sest ma ei saa neist ikka veel esimese laksuga aru?)  Ma ise ilmselt ikka olen see, mis seal all kirjas ja flegma ei ole ma ikka üldse. Melanhooliku näitlemise peale ma veel mõtlen :P
Kirss.Net - Elu magusaimast küljest

Sangviinilise temperamendiga inimene on elav ja aktiivne, eriti kui tal on palju huvitavat tegevust; kui tal seda ei ole, muutub ta igavaks ja loiuks. Sangviinikule on iseloomulik kiire kohanemine muutuvate elutingimustega, ta leiab kiiresti kontakti ümbritsevatega, ei tunne kohmetust võõraste inimestega suhtlemisel, on mõnevõrra kärsitu, vajab uusi muljeid, mis tema aktiivsuse vallandaksid. Kollektiivis on sangviinik lõbus, elurõõmus, asub meeleldi, innuga uue ürituse kallale, on üldse tarmukas. Ent niisama ruttu kui ta süttis, võib ta ka jahtuda, kui üritus lakkab teda huvitamast, nõuab nokitsemist pisiasjade kallal ja kannatust. Talle on meeltmööda vaidlused ja võistlused, igasugune oma jõudude mõõtmise teistega. Liigutused on kiired, kõneleb kiiresti ja lülitub ruttu uude töösse. Tundmused, huvid ja püüdlused vahelduvad kiiresti. Reageerib rohkem antud hetke välisärritusele kui mõtiskleb minevikust ja tulevikust.

Categories: Emotsioon

Kuidas raamatupidamisfirma su süüdimatult pankrotti viib. Baltasar Consulting näide.

12. november 2013 Kommentaarid kinni

Täna olin tunnistajaks kuidas raamatupidamisfirma võib olla täiesti süüdimatu ja kuna mina pean nende kokkukeeratud jama ära klaarima, siis vihastasin piisavalt, et teistele hoiatuseks kirja panna, kuidas tunda ära raamatupidamisfirmat, mis võib su ärile ohtlik olla.

Lugu sai alguse paar nädalat tagasi, kui sain ingliskeelse telefonikõne firmaomanikult, kes otsis endale uut raamatupidamisfirmat. Kohtusime ja ta kurtis, kuidas ta ei suuda oma raamatupidamisfirma Baltasar Consultinguga suhelda ja kuigi ta üldse ei sooviks firmat vahetada, peab ta seda tegema. Käes on juba oktoober, aga firma pole siiani esitanud äriregistrile aastaaruannet, mille esitamise tähtaeg oli juuni lõpp. Vaatasime äriregistrist järgi ja tõesti, nad polnud aruande koostamist isegi alustanud. Lisaks pidi nendega olema pidev probleem, et kuigi neile on kõik paberid esitatud, saadavad nad ikkagi kirju, nagu nad poleks neid saanud. Kuni eelmise aastani olevat suhted korras olnud, kuid siis lahkus raamatupidamisfirmast üks inimene ja tema asemele tuli teine.

Leppisime kokku, et ma olen nõus alates novembrist neile teenust osutama, aga enne peab eelmine raamatupidaja valmis tegema 2012. aasta aruande, kuna nemad pidasid tol ajal paberite üle arvestust.

Nädala jooksul esitaski Baltasar Consulting aruande ära ja vormistas ka septembri lõpuga üleandmispaberid. Esimene küsimus, mis mul pabereid vaadetes tekkis oli, et kas neil on osakapital siiani eurodeks ümber arvutamata, kuna paberites olid näha sendid, mida olla ei tohiks. Kodus vaatasin äriregistrist järgi, osad olid eurodeks ümber arvutatud ja vormistud, kuid mingil arusaamatul põhjusel oli Baltasar Consultingu raamatupidaja kirjutanud aastaaruandesse vale summa 5112 euro asemel 5113 eurot (aastaaruandes ümardatakse sendid täiseurodeks). Võib ju tunduda, et mida euro siia-sinna ikka tähendab, aga mul hakkas hirm, sest nii labast viga ei tohiks teha, muu raamatupidamine on jupi keerulisem kui osakapitali üksainus number. Ja minu hirm oli põhjendatud. Edasisel paberite vaatamisel avastasin, et raamatupidamisfirma oli äriregistrile esitanud aruande, mille järgi firma on sisuliselt pankrotis. Omanik ei teadnud sellest midagi, sest talle ei öelnud keegi midagi.

Kuidas saab raamatupidamisfirma oma kliendi pankrotti viia? Nii, et jätab mingid arved arvestamata või arvestab valesti. Kogu põhjus on antud juhul liiga suures kahjumis. Äriseadustiku järgi, ei saa firma kahjum olla nii suur, et bilansi kõige viimane osa ehk omakapital läheb miinusesse. Kes täpsemalt teada tahab, loeb näiteks siit: Negatiivne omakapital võib olla ettevõtte sundlõpetamise ja registrist kustutamise aluseks.. Loomulikult võib firma juht olla kas pahatahtlik või kehv ärimees ja ajada ise oma firma pankrotti, aga antud juhul läheb firmal hästi ja ma tegin seda, mida Baltasar Consulting oleks pidanud tegema ja teatasin omanikule, mis on kirjas tema aastaaruandes. Eesti keelt mitteoskav omanik oli  äärmiselt üllatunud, kuna talle pole keegi midagi öelnud ja neil rahaprobleeme ega maksmata arveid pole.

Helistasin Baltasar Consultingu omanikule Veiko Nüüdile. Küsisin, et kas tema teab, mis on aastaaruandega halvasti. Alguses üritas ta naiivset mängida, kuid lõpuks tunnistas, et teab. Kuna ta aruande sisust midagi täpsemalt ei teadnud, andis ta toru raamatupidaja Malle Liivatile, kes teadis mis toimub, kuna tema selle sisestas. Leppisime kokku, et saame kolme osapoolega kokku ja räägime asjad selgeks.

Täna läksime kahekesi ingliskeelse omanikuga Baltasar Consultingu  kontorisse sadama juures, kuid sama hästi oleks võinud ka minemata jätta, sest käigu tulemus oli aruande seisukohalt null, kuigi suhtlemiskogemusena väga arvestatav.

Kogu vestlus oli põnev, aga kuna ma ei lindistanud, siis kirjutan siia põnevamad kohad. Kogu vestlust raskendas olukord, et Veino Nüüd, firma juht, sündinud 1971. aastal ei oska inglise keelt. Õnneks Malle, kes paistis temast vanem, oskas inglise keelt korralikult. Siiski toimus osa vestlust eesti keeles. Kõige kreisim oli koht kui Veiko ütles mulle, et ta on juba ammu mõelnud, et kindlasti tõstab ta klient lihtsalt raha kuskile kõrvale ja ma ei tohiks seda arvamust kliendile edasi öelda. Mina küll ei vastuta, et siin kolm aastat elanud välismaalane tegelikult ka eesti keelest aru ei saa. Eriti arvestades seda, et ta on minuga mõned laused ka eesti keeles rääkinud. Miks peaks keegi oma isiklikust firmast raha kõrvale tõstma, kui ta on firmale suures koguses laenu andnud, palka pole välja võtnud (maksud on kõik makstud) ja Eestis pole firma kasumil tulumaksu?

Kui ma küsisin, et miks nad firma omanikku suurest kahjumist ei informeerinud, oli vastuseks, et nad ei saanud firma omanikku kätte, et öelda. Kümme kuud ei saanud kätte :O Mina olen temaga alati kokku saanud, kui on vaja olnud. Küsimusele, et kas nad kavatsevad nüüd aruande üle vaadata ja selgitada välja, miks nad eduka firma on kahjumisse kirjutanud ning aruande ära parandada, vastasid nad resoluutse eiga. Nende arvamuse järgi pole võimalik esitatud aruannet uuesti esitada. (Loomulikult see on võimalik, just praegu tegin). Nende arvates oleks pidanud välismaalane ise neilt aruandeid näha küsima. Et nemad võiksid ise kliendile aruandeid esitada ja eestikeelsed read üle seletada, seda nad ei arvanud. Eriti ülbe oli nendest küsida, et miks ta siis kirjutas alla ja ei vaadanud. Kui inimene oskab raamatupidamist, siis ta ju ei palka endale raamatupidamisfirmat, eriti nii rumalat raamatupidajat.

Siis hakkasid nad pakkuma “toredaid” lahendusi, mida mina peaks tegema, et aruanne korras oleks. Nemad said raamatupidamise eest raha, ei saanud hakkama ja neil on ülbust mind õpetama tulla! Ma ei kujuta ette, kes on selle firma teised kliendid ja kuidas nad nendega suhtlevad, aga nende sõnul pidavat nende klientide aruanded pidavalt pankrotis olema ja mitte midagi ei juhtu, äriregister lihtsalt saadab hoiatuskirja, aga midagi ei juhtu. Ega ma ei imesta ka, et nende arvates ei juhtu. Miks peaks keegi selliselt firmalt veel teenust ostma, kel on ükstaspuha, mida ta kokku kirjutab. Mul võttis selle aastaaruande ümber tegemine aega 10 minutit. Nemad aga lihtsalt ei tahtnud tunnistada, et nad on rumalad ja pahatahtlikud ja nõus omi vigu parandama.

Kui ma näitasin neile pikka nimekirja nende arvates maksmata arvetest, mille kohta omanik ütles, et kõik on makstud ja nad ei annagi raamatupidamisfirmale maksmata arveid, siis jäid nemad endale kindlaks, et neil on õigus ja omanikul mitte. Kuigi nad olid loonud hulga erinevaid kontosid nimedega “ilma dokumentideta kulud, laenud, ettemaksud”, ei olnud nad nõus, et nad lihtsalt polnud suutnud asju omavahel kokku viia. Nad olid kindlad, et nemad on kõik õigesti teinud ja süüdistasid omanikku, et too polnud kättesaadav. Ma ei kujuta ette mida nad eelmisel aastal tegelikult tegid, sest aasta lõpuga maksmata arveid polnud. Kirjutasid mingid arved kaks korda kuludeks, et klappima saada?

Teine lause, mind mind sisemas õhku ahmima pani, oli Veiko pilkav lause mulle, et nüüd leidis see välismaalane endale uue odava raamatupidaja, kes on nõus seda jama tööd tegema. Jah, ma tean, et neile maksti vähe. Aga kui sa ei suuda kliendiga läbi saada, siis ei õnnestu sul ka temalt raha küsida. Ma olen ka kole kehv rahaküsija, aga ma olen õppinud südame kõvaks tegema ja esimese pauguga rohkem küsima, kui ta maksta tahab. Turismireisid moslemimaadesse õpetavad kauplema ja kauplemise tulemus peab mõlemaid pooli rahuldama. Ei ole nii, et küsid väikese summa ja pärast hakkad vastutasuks kliendile keerama. Kui suhtlemine ei tööta, ei ole ma nõus ka suure raha eest midagi tegema, närvid maksavad rohkem. Kuid veel vähem olen ma nõus ööd-päevad ilma rahata töötama.

Välismaalane imestas kontorist lahkudes, et miks nad nii käitusid, et tegelikult ju polnud tegemist armusuhtega, kus lõpus tehakse imelikke nägusid, kui suhe untsu läheb, oleks võinud ju sõbralikult lahku minna. Ega mina ka ei suutnud kättpidi hüvasti jätta, tema suutis. Eestlased! Rääkige veel, et meil pole kuuma verd :D

Eesti raamatupidamise turg on juba ammu peapeale keeratud. Ma olen sellest 3 aastat tagasi kirjutanud: Pisifirmade ahistamine! Jutu uba selles, et suurtesse raamatupidamisfirmasse lähevad tööle raamatupidajad, kes ei ole võimelised üksinda töötama – ei oma firmana või mingis suuremas ettevõttes üksinda. Suures raamatupidamisfirmas ei vastuta keegi selle eest, mida nad teevad, kindlustus ei anna kindlust, et üks hetk ei selgu, et kõik on pekkis. Tavaliselt palgatakse raamatupidaja tutvuse kaudu. Leping raamatupidajaga on päris intiimne asi: sa pead usaldama inimest ja raamatupidaja peab usaldama tööandjat. Ei ole vaja abielluda inimesega, kellega sa suheldud ei saa ja kes su soovidest aru ei saa.

Viru tänav september 2013

Viru tänav september 2013


Pilt on illustratiivne ja vihjab sellele, et Eestis on palju erinevaid välismaalasi.

Keda ma võiksin D&D-s mängida

23. august 2013 Kommentaarid kinni

Ex tegi testi milline tüüp ta võiks D&D-s olla. Ma pole D&D kunagi mänginud (midagi sarnast kunagi ammu olen), aga tahtsin ka testi teha. Võrdluseks. Kuna paljudel küsimustel mulle sobivat vastust polnud ja mitmele vastasin “midagi muud”, siis vastus tuli nagu tuli. Näiteks küsimus: Kas sa veedaksid 2 tundi parema meelega spordisaalis või kirikus? Loomulikult ma valisin kiriku. Ma võin sporti teha küll, aga värskes õhus. Spordisaalid imevad. Samas kirikud on huvitavad, eriti veel siis kui seal mõnda spets teenistust peetakse, millega mul isiklikult pole mingit pistmist. (Olen olnud kutsutud mingisse meie tavalisse kirikusse pulma ja kuna ma pidin seal algusest lõpuni istuma, hakkas igav). Sedatüüpi küsimusi oli veel. Seepärast ma vastuseks mingi spiooni saingi. Seal küsiti ka, et kas sa tahaksid spioon olla. Ma ei taha, sest muarust on totter kedagi teist kellegi kolmanda jaoks valetamisega teenida ja üldse riigid imevad. Seal oli aga variant, et ma seepärast ei taha, et ma olen hull rahvuslane. No tere hommikust.

Aga eksiga võrreldes on temal 3 esimest näitajat kõrgemad ja mul kolm viimast. Et ma eelistaks siiski meest, kel arvab, et tal on minuga võrreldes mõistust rohkem kui füüsist, ma arvan :D

Vot ja selline tulemus siis. Mina ei kujuta ette palju seal tõtt võiks olla.

I Am A: True Neutral Human Rogue (6th Level)

Ability Scores:

Strength-12

Dexterity-14

Constitution-14

Intelligence-18

Wisdom-15

Charisma-14

Alignment:
True Neutral A true neutral character does what seems to be a good idea. He doesn’t feel strongly one way or the other when it comes to good vs. evil or law vs. chaos. Most true neutral characters exhibit a lack of conviction or bias rather than a commitment to neutrality. Such a character thinks of good as better than evil after all, he would rather have good neighbors and rulers than evil ones. Still, he’s not personally committed to upholding good in any abstract or universal way. Some true neutral characters, on the other hand, commit themselves philosophically to neutrality. They see good, evil, law, and chaos as prejudices and dangerous extremes. They advocate the middle way of neutrality as the best, most balanced road in the long run. True neutral is the best alignment you can be because it means you act naturally, without prejudice or compulsion. However, true neutral can be a dangerous alignment when it represents apathy, indifference, and a lack of conviction.

Race:
Humans are the most adaptable of the common races. Short generations and a penchant for migration and conquest have made them physically diverse as well. Humans are often unorthodox in their dress, sporting unusual hairstyles, fanciful clothes, tattoos, and the like.

Class:
Rogues have little in common with each other. While some – maybe even the majority – are stealthy thieves, many serve as scouts, spies, investigators, diplomats, and simple thugs. Rogues are versatile, adaptable, and skilled at getting what others don’t want them to get. While not equal to a fighter in combat, a rogue knows how to hit where it hurts, and a sneak attack can dish out a lot of damage. Rogues also seem to have a sixth sense when it comes to avoiding danger. Experienced rogues develop nearly magical powers and skills as they master the arts of stealth, evasion, and sneak attacks. In addition, while not capable of casting spells on their own, a rogue can sometimes ‘fake it’ well enough to cast spells from scrolls, activate wands, and use just about any other magic item.

Find out What Kind of Dungeons and Dragons Character Would You Be?,

Categories: küsitlus
Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 27 other followers