Käisin teatris joodikuid ja sõltlasi vaatamas

20. november 2014 Lisa kommentaar

Mulle meeldib spontaansus. Eile kella kolme ajal helistas sõbrants ja küsis, kas ma seitsme aeg teatrisse tahaksin minna. Ma ei mõelnud üldse ja olin kohe nõus. Ega mind teatrisse eriti tihti ei kutsuta ka, kui mitte arvestada tuttavat, kes töötab draamas ja kes ikka vahel kutsub ja siis saab mööda igasuguseid lavataguseid redeleid ringi ronida.


Kuid eile õhtul läksime sõbrantsiga Laiale tänavale Nukuteatrisse Ajuloputust vaatama. Minu jaoks oli etenduse teema äärmiselt sobiv: tegevus toimub võõrutushaiglas, kus inimesed üritavad vabaneda mingist sõltuvusest: suitsetamine, joomine, narkootikumid jms. Minul sai eile juba 10 päeva hetkest, mil ma suitsetamisest loobusin. Jah, iga päevaga on lihtsamaks läinud, aga ma ei ole veel täiesti vaba. Ma ei ole selle 10 päeva jooksul ühtegi mahvi tõmmanud, aga soovid aegajalt tekivad. Vaadake seda etenduse plakatit vasakul. Seal on kujutatud mehe selg ja ta kaelas ripub pärdik. See pärdik on tema kallis-armas sõltuvus, kellest ta loobuda ei suuda. Sa võid oma sõltuvusepärdiku puuri panna ja puuri ära peita, kuid pärdik puuris nutab haledalt ja tahab uuesti käed su kaela ümber sõlmida. Siiani olen ma oma kõrvad tolle niuksumise eest suutnud kinni suruda. Kuid pole siin kerget midagi. Näiteks vaba aega jääb kole palju üle - suitsetamine võtab päris palju aega, poleks uskunudki. Ja harjumused on rasked muutuma. Mingi õhtu sammusin mõtlikult kööki, panin ukse selja tagant kõvasti kinni ja suundusin akna juurde. Siis taipasin, et ma ju ei suitseta. Köögi ust pole vaja enam kinni panna ja aknalaual võib istuda ka ilma suitsuta :P

Ma pole väga ammu nukuteatris käinud. Viimati käisin lapse lasteaia lõpetamisel, pidulikku üritust juhtis Jaagup Kreem. Laps oli Pai poisiga samas rühmas, seepärast. Ega seal majas vist palju polegi 9 aastaga muutunud, välisuksi on juurde tulnud.  Õnneks nägime kõrtsus Marti, kes ütles, et teine uks on õige ja et Ajuloputus on hea etendus.

Etendus on mõeldud alates 14-aastast ja saalis olid peamiselt ühe kooli poisid-tüdrukud umbes põhikooli lõpust. Sõbrants oli väga rahul, et peale suva õpilaste oli etendust vaatama tulnud ka mitu kuulsat inimest. Ma nimesid ei nimeta, läheks imelikuks. “Peaks tihemini teatris käima hakkama, kui kuulsuseid näidatakse,” leidis sõbrants. Lohutasin teda, et kui ma kuu aega tagasi Draama väikeses saalis käisin, siis ma ei näinud saalis isegi ühtegi tuttavat rääkimata kuulsustest.


Täiskasvanutele mõeldud nukuetendus on üliväga põnev asi. Kui alguses Taavi Tõnisson oma ahviga lavale tuli, siis ma jälgisin totaalselt äravõlutuna kuidas ta oma nukuga mängis. Peale selle, et ta peab nukku igatpidi liigutama - kõiki kehaosasid, suud – peab ta nuku eest ka rääkima ja loomulikult ei räägi ahv samasuguse häälega kui mees. Tavaline näitleja mängib korraga ainult ühte rolli, aga nukunäitleja peab hull multitaskija olema ja korraga kahte rolli mängima. Imetlusväärne!

Ma ei tea, kas Brasiilia/Hollandi lavastaja ja koreograaf Duda Paiva veel midagi on Eestis teinud, aga mulle etenduse moderntantsulaadne liikumine meeldis (laulmine ka). Võiks öelda, et tegemist on üliväga diibi etendusega ja tantsud toetasid mõtet ja ühtlasi tekitasid tunde, et nukunäitleja peab peale nuku keha valdamise ka enda kehaga äärmiselt sõbralikus suhtes olema.

Nii, nüüd olen etendust piisavalt kiitnud, aeg oleks midagi halba öelda. Etenduse stsenaarium imes! Teatrietendus peaks olema nagu novell või lühijutustus. Umbes kuskil keskel peaks tulema mingi konflikt ja pööre ning teises pooles lahendatakse see ära. See etendus muutkui kulges ja kulges. Sama asja näidati erinevate tehniliste lahendustega erinevatest punktidest. Etendus kestis tsuti üle tunni ja mul hakkas mingi hetk igav, sest midagi ei muutunud ja oli selge, mis on mis ja kes on kes. Kuna ma teatri kodulehelt ka ei leia, kes selle stsenaariumi kokku kirjutas, siis ma kahtlustan, et äkki keegi ei kirjutanudki.

Teine jama oli  see, et etenduses kasutati peale eesti keele ka väga palju inglise ja vene keelt. Noored inglise keelest vast saavad aru, aga mu sõbrants ei tea vene keelest enamvähem mitte ühtegi sõna. Kui etendus ära lõppes, siis ma rääkisin talle, mida too vahepealne venekeelne lõik tähendas. Spetsiaalselt jätsin meelde, sest ma teadsin, et ta ei saa aru. Võiks ju mingi tehnilise lahendusega selle tõlke kuskile seinale lasta.

Kuid kokkuvõttes oli tõesti väga hea etendus ja soovitan kõigile, kes mingist sõltuvusest vabaneda soovivad või on proovinud. Ja nendele ka, kellele diibid etendused meeldivad, need kus naerda ei saagi.

Kopeerisin siia alla teiste arvustuste linke, mida ma veel pole lugenud.

“Vastab Duda Paiva”, Teater.Muusika.Kino 1/2012
Mari Bassovskaja “Oskaks vaid piiri pidada”, Sirp 15.03.2012
Andres Laasik “Aju loputatakse hästi nukkude ja tantsuga”, Eesti Päevaleht 16.11.2011
Madli Pesti “Nukuteatri muundumine kunstiteatriks”, Sirp 09.12.2011
Meeli Parijõgi “Vanemõega sõltuvushäirest ja elust lastehaigla psühhiaatriakliinikus“, Õpetajate Leht, 31.10.2014

Categories: kunst, tervis

Kortsud ja kosmeetika

19. november 2014 Lisa kommentaar
Puuder ja pintsel. Uued.

Puuder ja pintsel. Uued.

Alati kui kuskil öeldakse, et üle 40 aasta vanuse naisena on nii- või naasugused vananemistunnused, tahaks ma lavale hüpata ja kiljuda, et ei ole. Kõigil ei pea olema! Minul ei ole!! Ma olin ka kunagi kolmkümmend ja juba siis ma mõtlesin, et kosmeetikafirmad teevad lihtsalt endale reklaami, kui nad toodavad mingeid kreeme kortsude ja vananemise vastu ja ütlevad, et neid peab juba kolmekümneselt kasutama hakkama. Ma igaks juhuks isegi ostsin mingit öist silmakreemi ja selle tulemusel oli hommikuks silmad paistes. Kord ostsin ka mingit muud öökreemi ja selle peale oli mul hull probleem uute ja huvitavate vistrikutega. Ja viga polnud odavates toodetes. Tol ajal meeldis mulle ainult firmakosmeetika lettide vahel ostelda. Peale noid katsetusi pole rohkem vananemisvastaseid tooteid minu koju teed leidnud. Read more…

Categories: Emotsioon, ilublogi

Aeg on kapist välja tulla. Kapsliaeg!

18. november 2014 4 kommentaari

Minu lemmikstiil, aga saapal on liiga palju kontsa

17. november 2014 läheb eesti blogimaastikul kirja kui kapselgarderoobi päev. Ma pakun, et seda võiks igal aastal tähistama hakata. November on nii kahtlane kuu, et iga päikesekiir kuluks marjaks ära. Kuid alustame algusest.

Hommik eile. Esimest korda ärkasin kell 6, kuna laps läks dušši alla ja kohe kui ta vee jooksma pani, hakkas ta äratuskell tirisema. Paar sekundit enne vee kinnikeeramist lõpetas plärisemise ise ära. Tegelikult pole see üldse oluline, sest ma pärast magasin ikka edasi. Kuid kui ma mingi hetk internetti lõbutsema jõudsin, oli Printsess kirjutanud mingi kahtlaselt toriseva postituse kuidas Merje oli kirjutanud väga koleda postituse kellegi neljanda inimese postitusest ja siis selle ära kustutanud. Ja jutt käis kapselgarderoobist. Kuna ma olen avastanud, et vanust muutkui lisandub, aga maailmas on veel mustmiljon asja, millest ma midagi ei tea, siis jäi mulle kummitama, et garderoobimaailmas on toimunud mingi meeletu läbimurre, aga mina tea mitte kui midagi.

Kuid päev oli kiirevõitu (kujutate ette, et keskturul keset päeva üritas peedimüüja minult ühte eurot röövida, aga ma panin ta paika, kuid sellest ma ei kirjuta) ja alles õhtul meenus, et õues juba pime, aga ma ikka ei tea veel kapselgarderoobist midagi. Väikese googeldamise tulemusena leidsingi algallika üles. Sellest postitusest võiks kirjutada nii labaselt mõnitava jutukese, et isegi lugejatel tekiks tahtmine häbist enesetapp sooritada, kuid mul tõesti pole vajadust kellegi kohta labast nalja tegema hakata. Teiste üle irvitamine on inetu ja näitab eelkõige irvitaja probleeme.

Igatahes sain teada, mis on kapselgarderoob. Katrin leidis selle idee siit ja põhimõtteliselt tuleb kogu riidekapp teha võimalikult loogiliseks ja kõiki asju peaks olema mingil konkreetses hulgas ja värvivalikus nii, et saaks neid omavahel klapitada. Teate, kallid ilublogijad, mina olen raamatupidaja ja isegi mina ei viitsiks oma riidekapis sellist sõjaväelist korda luua. Kuid ma arvan, et ükski mu tuttav ei vaidle vastu, et mul on riietumises oma isiklik stiil ja oma stiili kujundamisel pole ratsionaalsuse ja loogikaga mitte mingisugust pistmist.

Katrin, kes otsustas endale kapselgarderoobi teha, pani kokku oma nimekirja asjadest, mis tema soovitud stiiliga sobiksid ja küsis, et mida Ženja Fokin arvaks. Ma vaatasin paar aastat tagasi neid Fokini saateid ja leidsin, et mina temaga küll poodi minna ei tahaks. Teate, kes vajavad moenõustajaid? Inimesed, kelle huvidesse mahub vaid raha teenimine ja seepärast pühendavad nad end töö tegemisele, aga ei mõtle, kuidas stiilselt maitsekas välja näha. Seepärast oskab ka Fokin riietada noid naisi, kes kontorisse riideid vajavad. Ta suutis suvalise naise lamedaks kontorirotiks riietada! Naine oli sellega rahul, sest ta sobis omasse keskkonda, kuid sai uhkeldada, et kasutab stilisti. Kuna teda tööl ümbritsevad samuti tööle pühendunud kontorirotid, siis ei tea ka need muust kui karjääriredeli riietusest. Karjääriredeli riietus on selline riietus, mida teavad inimesed, kes redelil ronivad. Selles maailmas maksab raha ja nad tunnevad peale vaadates ära kalli hinnaga kellad, kingad, kleidid. Kas need on maitsekad, pole oluline. Kingareklaami mäletate? Täiesti 10-sse reklaam :) Armastus suurte summade teenimise vastu ja ilumeel ei mahu korraga ühesse inimesesse, kui just eduka kunstnikuga tegemist pole. Tööstress ei ole hea kaaslane poes riidekuhjade vahelt õigete asjade valimisel. Ükskõik milline stress.

Nii, ma siis tulen kapist välja ja räägin, mida ma oma kapis nägin. Noh põhimõtteliselt on mul enamvähem kõigist kõike olemas. Aastatega on kogunenud igasugu träni. Erinevalt Katrinist on mul mingi hulk kleite ka, neid saab külma ilmaga ka pikkade (või lühikeste) pükstega kanda, sest teadagi millises pikkuses kleidid mul kapis ripuvad. Tollest ajast, kui ma pidin kontorirotiks riietuma, on mul jäänud mitmeid kraede ja nööpidega pluuse, aga tavaliselt ma neid selga panna ei taha. Ära visata ka ei saa, sest nad läbivad testi, et ära visatakse riided, mida kolm aastat pole selga panna tahtnud.

Kogu minu garderoobi kujundamine ja riietumine käibki ühe reegli järgi – kuidas ma end nende riietega just praegu tunnen. Ma olen ostnud poest mingeid riideid nii, et pole päris kindel, kas ikka meeldib. Sellised riided jäävadki seisma. Sokke võib nii osta, aga mitte päris riideid. Ainult siis võib ära osta, kui asi sobib igast asendist. Kuna tundemeeltega asjade kaalumine on väsitav, ei suuda ma kunagi korraga üle kahe riideasja osta. Võimalik, et šopahoolikul on too hindamise masin rikkis, aga siis ei aita ka sõjaväekord kapis.

Kuidas aga leida riietumisel oma stiil? Väga lihtne – kui sa ise oled piisavalt isiksus ja riietud nii, et end hästi tunned, siis see ongi sinu stiil. Kõik vaatavad ju riietumisel peeglisse. Ma ei tea mida teised mõtlevad, aga mina mõtlen alati, et kas ma tunnen end nende riietega just praegu väga hästi. Mitte, et kas värvid sobivad või mida naabri Mari arvab, vaid kuidas ma end nendega tunnen. Ja kui ma tunnen end väga hästi, siis ongi väga hea ja ma võin igasugu imelikke riideid selga toppida.

Ma ei teagi, kas see oli kompliment või mitte, aga eelmisel talvel mingi võõras noormees teatas mulle lambist, et kas ma oma vanuse kohta liiga stiilselt riides ei käi. Just kasutas sõna “stiilselt” ja see ju ei tähenda litsakalt, eksole :D Noh, mul olid ka tol korral lühikesed püksid.

Ahjaa, elutarkus ka, et kuidas mitte litsakas välja paista. Lihtne reegel – sa tohid korraga demoda ainult ühte keha kaunist osa - kas ülemist või alumist. Ehk kui sul on mini ja palju paljaid jalgu, siis ei tohiks kanda suurt dekolteed ega läbipaistvaid pluuse ja kui on läbipaistev pluus või mingi muu ülakeha võlusid demov riietus, siis allpool on tagasihoidlikult mitteliibuvad tumedad pikad püksid või maani nunnaseelik.

Mina arvan, et see kapselgarderoobi idee on välja mõeldud inimestele, kes riietuvad mõistusega, aga erinevad meeled, mida inimesed kasutavad näiteks kunsti nautimisel, jätavad mängust välja. Kindlasti on ka nii võimalik end riidesse panna, aga kui inimene nendes riietes end mugavalt ei tunne, siis paistab see välja.

Mulle meeldivad nii mehed kui naised, lihtsalt mehed erutavad mind palju rohkem :P

Categories: ilublogi

Ma armastan sind nagu lutsukala ehk kalalkäik

16. november 2014 Lisa kommentaar
Kalameestega täidetud jõekallas

Kalameestega täidetud jõekallas

Nagu avalikult lubatud sai, käisin reede öösel ilusasti linnapeal pidutsemas. Päris imelike vibratsioonidega öö oli, peaks mainima, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Mingil päris pimedal kellaajal tuli kõrtsi üks mees, kes kevadel lubas mind kalale viia, aga hiljem ei helistanud. Reedel kordas ta oma ettepanekut uuesti ja loomulikult olin ma nõus, kuigi olin kindel, et ta ei helista ka see kord. Kuna ööst sai päris kiiresti hommik, sain koju alles seitsme paiku. Huvitav avastus – kui ei suitseta, võib vist lõpmatuseni õlut juua, sest energiatase aina tõuseb, aga uimaseks ei jää. Päris õudne!

Magasin laupäeval lõunani ja ärkasin telefonihelina peale. Jah, ta helistaski ja lubas, et pooleteist tunni pärast on kohal ja läheb kalale sõiduks. Sain teada, et sõidame kuskile Läänemaale ja sihtmärgiks on püüda lutsu. Teate, ma pole kunagi elus päriselt lutsu näinud. Minu kalalkäimised on ka väga amatöörilikud olnud. Eksil oli õng, aga need kalad, mida tolle õngega sai, oli parajad kassile söömiseks. Ega mul kalamehe iseloomu ka pole. Ma ei suuda väga kaua ühe koha peal istuda ja oodata, millal kala suvatseb vee sisse kavalalt ära peidetud konksu ülesse leida. Ma tahtsin kalale minna pigem eesmärgiga loodusesse saada.

Lahtivõtmata õnged

Lahtivõtmata õnged

Autosõit Läänemaale oli väga romantiline. Pilved kadusid vaikselt ära ja novembripäike oli suur nigu tõllaratas, mis värvitud kenade soojade loojangutoonidega. Lisaks võis lehevabas looduses näha viisakalt õhukest udukirmet, et peisaažile ahhetamapanevust lisada, aga mitte detaile ära kaotada. Kalamees rääkis kogu tolle hingematva ilu peale, et väga halb ilm, lutsule üldse selline ei meeldi. Luts tahab, et taevast kallaks külma vihma ja kalamees väriseks enne kui õnge sisse viskab.

Poole viieks jõudsime lõpuks õigesse kohta. Hoolimata sellest, et toda Eestis haruldast lutsupüügi kohta kutsutakse koodnimega “lautadetagune”, olid jõe kaldad täidetud tumedasse riietunud kalameestega, kes meid üldse sõbralike käeviibetega ei teretanud. Pressisime end nende vahele ja asusime õngi ülesse panema. Õigemini kalamees asus, mina tegelesin pildistamise ja ilus olemisega.

Lutsuga pidi selline asi olema, et ta peamiselt elab meres ja armastab jahedat vett. Novembri lõpupoole tuleb ta jõkke ja hakkab sööma ja ootama millal jõele jää peale tuleb, et kudema hakata. See enne jää tulemist olev aeg ongi ainus aastas, mil lutsu püüda saab, sest teistel aegadel ta ei söö. Luts on röövkala ja teda saab püüda lihaga, meil oli mingid räimed. Kogu see õngendus nägi kah keeruline välja. Kuid püüdmine oli imelihtne. Kalamees viskas oma kolme õnge konksud jõkke, pani kellukesed külge ja jäime ootama, mil kelluke tilisema hakkab.

Luts ja osa kalamehest

Luts ja osa kalamehest

Tallinnas ma ei kujutanudki ette, et maal võib vähe jahedam olla ja seepärast kulus mul ootamise aeg ringi kepslemisele. Kuid lõkke tegime ka. Kaasatoodud puudest. Kui esimene tund läbi, hakkas minul pisut tüdimus saabuma, kui äkitselt kelluke helisema hakkas. Ma arvan, et kõik jõeäärsed kalamehed said teada, et meil näkkas, sest loomulikult kiljusin ma vaimustunult terve see aeg, mis ta ürgpimeduses kala veest välja sikutas.

Ega see luts nüüd mingi eputamisväärse suurusega ei olnud, aga siiski suurim kala, mille õngega väljatõmbamist mina näinud olen. Natuke oli temast kahju ka, sest konks oli kuskile suhu kinni jäänud ja pärast väänles ta ka veel tükk aega piinavates valudes.

Viskasime õnged uuesti sisse ja ootasime veel pool tunnikest, aga kelluke enam heliseda ei tahtnud ja kalamees jäi nõusse, et võib küll koju sõita, kala on ju käes. Ma arvan, et teised kalamehed läksid meie ärasõidu peale kadedusest siniseks ja kaklesid pisut, et meie kohta endale võtta, sest tavaliselt pidavat kalamehed ikka terve öö jõe ääres viina viskama ja kellukesi kuulama, mitte ei tõmba kedagi (peale kaasjoodikute) veest välja :D

Kala enne ahju panemist

Kala enne ahju panemist

Kuna värske kala on kõige maitsvam, sõitsime minu juurde ja kalamees prepareeris lutsu ära. Ma väga täpselt ei jälginud, mida ta tegi, aga luts on seepärast hea kala, et tal pole soomuseid ega pisikesi luid, ainult mõned servades. Kuid liha on valge ja mitte väga rasvane. Ma tean, et ta kasutas valmistamiseks majoneesi ja juustu ja see läks pooleks tunniks ahju. Pärast ahjust väljavõtmist ma pilti teha ei jõudnudki, sest nüüd ma tean milline on maailma kõige maitsvam kala – LUTS. Ausõna!

Categories: Eestis

Peaaegu vaba, kuid vajan enesekiitust

14. november 2014 2 kommentaari

silm Suitsetamise hülgamise emotsioon täidab jätkuvalt mu päevi. Tundub pisut totter, umbes nagu mu elus midagi muud ei toimukski. Kuid ega, ausalt öeldes, ei toimu jah. Täna peaks kuues päev ilma olema. Reede. Veel teisipäeval kartsin ma kõige rohkem reedet, sest siis käin ma, raudpolt, väljas pidutsemas ja ma ju ei tea päris täpselt millised mõtted ja mõttetused mulle pidutsemise käigus võivad pähe tsurgatada.

Kuid kolmapäeva õhtul kutsus sõbrants mind välja ja ma leidsin, et see on hea mõte. Et ma olen juba piisavalt tugev, et end ekstreemsituatsioonis proovile panna (ekstreemsportlased võivad nüüd naerukrampides akendest välja viskuda). Kuna suitsu polnud vaja kaasa võtta, otsustasin endale suitsusilmad joonistada. Tolle meigiõhtult saadud eedeniaia komplektiga. Valida oli pruunide ja roheliste toonide vahel. Kasutasin mõlemaid, aga peamiselt jäi näha ikka too kõige heledam toon, mis kulmu alla käib ja mulle tundub, et heleroheline ei ole hea mõte (vaata fotot vasakul). Peab oma vanad varud üle vaatama ja mingi neutraalsema valge leidma. Kuid suvaliseks kõrtsiõhtuks polnud ju oluline kui imelikud mu silmad paistavad. Ja tundus, et see meik “töötas” küll. Sõbrants ei saanud üldse aru, et ma midagi teinud oleks. Üks tuttav noormees vaatas mulle otsa ja küsis, kas ma olen juukseid värvinud. Vastasin, et värvisin juukseid 2 nädalat tagasi ja tegelikult on mul hoopis silmad värvitud. Ta vaatas mind pisut uskumatu näoga, aga ei öelnud midagi. Ilmselgelt ei ole ma pädev prostimeigi tegija :)

Kolmapäeval õue minnes tundsin ma õues suitsu lõhna ja leidsin, et see on meeldiv, aga mitte kutsuv. Sama tundsin ka kõrtsis, kui kõik mu ümber suitsetama hakkasid. Mul ei tekkinud tahtmist kelleltki suitsu lunida. Kuid varsti võin ma oma suitsetavatele sõpradele vist tüütavaks muutuda, sest mulle meeldib oma kangelasteost rääkida ja ega neile ei meeldi nii väga sellest kuulata.

Kolmapäeval sain teada kuidas alkohol mõjub, kui enam ei suitseta. Eelnevalt oli hirm, et pisike promill võib tahta pisikest sigaretti. Aga vot ei taha. Ma ei ole kunagi juues närviliseks muutunud, et suitsu kimuma ajaks. Üks tuttav just paar kuud tagasi rääkis, et ma muutun juues aktiivsemaks ja räägin kiiremini. Ma ise polnud kunagi ennast nii vaadanud. Ma teadsin, et peale paari õlut on mul probleem ühel kohal istumisega ja ma tahan pidevalt seltskondi vahetada.  Ma ei mõelnud kuidas see teistele paistab. Kuid suitsetamine nüristab ka emotsioone ja vähendab energiat. Kolmapäeval peale esimest õllet tekkis mul selline tunne nagu filmis “Siin me oleme” Ervin Abelil, kui ta naine pööningule kinni jäi ja ta tema käekoti kätte sai. Mul tekkis vajadus minna õue ja joosta kohutava kiirusega mööda tänavat edasi-tagasi. Ehk õlu kalorid tekitasid energiapaugu, mis nõudis enda välja elamist elektrijänese kombel. Soliidses eas daam, nagu ma olen, hoidsin end tagasi ja jätsin kalorid kulutamata.

Kuna kolmapäeviti eriti pikalt juua ei saa (kõrtsid pannakse kinni), siis jõudsin peale kolme koju ja ma ei olnud ühtegi suitsu teinud ja seda isegi mitte igatsenud. See täitis mind veel suurema enesekindluse ja -usuga. Neljapäeval käisid suitsuisud juba suhteliselt harva. Kuid kuna nad käisid harvem, siis nad üllatasid rohkem. Kui esimestel päevadel ei tulnud mul tavapärastest lõunauinakutest midagi välja, siis eile päevaunega problet polnud.

Täna otsustasin blogida, kuna kirjutamine on üks parimaid närvisid rahustavaid tegevusi. Nimelt pidin ma täna lõpuks tööd ka tegema hakkama. Eelmistel päevadel on mul olnud piisav erutus, et tööd küll pole teha tahtnud. Kudusin mütsi ja tegin mingeid muid rutiinsemaid tegevusi. Ja töötamine ajab pisut närvi. Eriti kui tänase töö sisuks oli välja arvestada kui suured olid meie maja oktoobri kommunaalid. Vastikult suured. Raha tekitab lollakat stressi. Kuid ma ei saa enam pikemalt teksti välja imeda, et tööst pääseda. Lähen teen ühe võiku ja töötan edasi. Jah, ma olen kindel, et ma enam ei hakka suitsetama.

Categories: ilublogi, tervis

Lõpetasin suitsetamise. 4. päev

12. november 2014 7 kommentaari

suits Laupäeva õhtul said mu suitsud otsa ja võtsin vastu otsuse, et uusi enam ei osta. Aitab küll. Vaikselt olin suitsetamise lõpetamisele juba pikemat aega mõelnud. E-sigaretid tundusid lihtne aga kahtlane meetod. Üks tuttav ei tõmba enam päris suitse vaid igavesti jämedat e-sigaretti. Ma ei näe vahet, ikka ju tõmbab midagi. See ei oleks minu jaoks lahendus.

Sel aastal hakkasin mõtlema, et miks ma mõni kuu suitsetan vähem kui teine kuu. Korraliku üksikemana pean igapäevast kulude arvestust ja suitsud on eraldi kategooria. Keskmiselt võib öelda, et suitsetasin paki päevas. Kõige odavamaid suitse, mida kuskilt poest leidsin, aga ikkagi oli summa märkimisväärne. Ma ei pidanud ennast mingiks suitsetamise nautijaks, vaid labaseks sõltlaseks, kes ei suuda loobuda. Kuid ma märkasin, et ma suudan vähem suitsetada. Vanasti oli kindel, et kui reede öösel välja läksin, kulus terve pakk ööga ära. Ehk siis kuu arvestuses läks ühe joomaööga päeva kohta mitte pakk vaid kaks pakki. Nüüd olen mitmeid kordi jõudnud koju ja mul on veel suitse alles.

Ma tean ka, et kui mul on hea seltskond, siis ma ei tahagi suitsetada. Kuid nagu midagi natuke närvidele käib, on esimene reaktsioon suitsu teha. Eelmisel nädalal hakkasin imestusega jälgima millised tühised pisiasjad võivad selle kihu tekitada. Alati kui tekkis tahtmine suitsetada, lasin peast läbi, et kus oli põhjus. Ma hakkasin enda närvilisusel silma peal hoidma ja avastasin, et tegelikult olen ma väga tšill ja need nn. närviliseks tegevad asjad on liiga tühised, et neid üldse tõsiselt võtta. Teised neid niikuinii ei märka, kui nad just ei tea, et suitsu haaramine tähendas seda, et ma ei viitsinud talle öelda, et mine õige p*sse.

Pühapäeval ärkasin teadmisega, et täna ma suitsu ei osta. Mul oli kodus mingi sigarillo. Seda ma tsutike tõmbasin, aga see oli ikka jube vastik ja isegi ta kustutamine oli tüütu. Rohkem mul midagi tõmmata polnud. Kuid tahtsin küll. Noh nii umbes 15 korda päevas kindlasti. Päris põnev oli jälgida mille peale mul suitsuisu tekkida võis. Peale sööki kindlasti. Kui toast õue läksin. Kui poest õue läksin. Kui prügikasti ära viisin. Kui tekkis mõte või meenus midagi pisutki ebameeldivat. Nojah, 15 korda päevas. Haige. Õnneks need 15 tahtmist olid lühiajalised, mõned sekundid. Õppisin ennast tundma. Kui mõte kohe lihtsalt üle ei läinud, jõin vett. Eelmistel kordadel võtsin suitsetamise lõpetamisega ikka palju juurde. Sel korral ei tahaks jälle kole paksuks minna.

Kõige pikem paus suitsetamises oli kui ma rasedaks jäin. Mul on oma organismiga päris kena läbisaamine ja see oli väga lihtne otsus. Ma lihtsalt ühel hommikul ei tahtnud enam ei suitsu ega kohvi. Ma arvan, et teisel või kolmandal raseduskuul. Mingeid psühholoogilisi ega sõltuvuslikke probleeme polnud. Mu rase keha otsustas minu eest. Mingid arstitudengid võiksid seda uurida. Ma kahtlustan, et on olemas mingi rasedusega tekkiv hormoon või midagi, millega on suitsetamise maha jätmine imelihtne. Mul ju oli. Uuesti hakkasin suitsetama kui tahtsin uuesti tööle tagasi minna, aga sinna oli tulnud uus ülemus, kes tegeles oma raamatupidajaga mtü-st raha varastamisega ja mind raamatupidajaks tagasi ei tahtnud. Asi lõppes töövaidluskomisjonis minu võiduga. Valusa võiduga, sest ma hakkasin selle psühhoterrori tõttu uuesti suitsetama.

Mõned aastad hiljem üritasin veel kord suitsetamist lõpetada, aga aeg oli valesti valitud. Praegu tagasi vaadates oli see mu terve elu kõige närvilisem ja elumuutvam aeg. Ma ei mäletagi kui kaua ma vastu pidasin, aga enda kaalumise lõpetasin ära, kui kaal juba 85le lähenes. Isegi rasedana kaalusin vähem. Ja 10 kilo õnnestus mõne kuuga juurde võtta. Loomulikult ma sõin ennast paksuks, sest elu oli siganärviline. Jah, ma olen suitsetamist enamuses oma pingete maandamiseks kasutanud.

Kuid praegu on mul periood, kus mul pole mingeid erilisi pingeid. Ma olen mingisse tasakaalupunkti jõudnud. Mul enda ja teistega päris kena läbisaamine: mina armastan ise ennast ja meeldin ka teisetele. Aga mulle ei meeldi see suitsumehe köha, mille ma endale hankinud olen. Muideks, ka see tuleb mulle peale siis kui mind miski asi pisut ärritab. Internetis lubas, et paari nädalaga võiksin oma aastaid kestnud köhast lahti saada või siis ühe kuuga. Ma ootan.

Mis on nende nelja päevaga muutunud? Ma elaks nagu mingis kummalises maailmas. Need 3,5 päeva on jube pikad olnud ja ma olen pidevalt enda ja oma mõtetega tegelenud. Kui oktoobri lõpus päike ära kadus, otsustasin ma ööpäeva lihtsalt maha magada. See õnnestus päris hästi, enamuse ajast tõesti magasin. Aga tundub, et see oli ka suitsetamisega seoses, sest juba teist hommikut ei taha ma enam lõunani magada. Eile vaatasin netist järgi, mis kell raamatukogu avatakse ja sain teada, et alles kell 11. Kohutav! Miks hommikul kell 9 uusi raamatuid ei saa. Vanasti ma magasin igal hommikul 11-ni.

Mul oli isegi suitsetajana parem haistmine kui tavalistel inimestel. Lugesin, et suitsetamise lõpetamisel läheb haistmine paremaks ja naersin, et ei tea küll kuidas. Nüüd tean. Juba esmaspäeval sain teada. Ma võin nüüd jäljekoeraks hakata. Päris cool! :D

Täna öösel nägin unes, et tõusin hommikul ülesse ja olin nii uimane, et võtsin kuskilt ühe suitsu ja suitsetasin seda. Paar mahvi tõmmanud sain oma veast aru, sattusin paanikasse ja kustutasin suitsu. Päris vastik paanika oli. Nagu ma oleks ennast petnud. Unenäod näitavadki inimese sisemisi hirmusid. Mu alateadvus on väga loetavaks muutunud – see on tõesti mu suurim hirm hetkel, et ma ei suudagi suitsetamist maha jätta. Et tuleb mingi kohutav mõjutus, kui ma ei suuda enam ei öelda.  Ja siis ma olen endas väga pettunud.

Kuid tegelikult oli täna esimene hommik, kui mul polnud tõustes hullu tahtmist suitsu teha. Jee! Kolm esimest päeva olid küll suhteliselt sarnased nende kihude koha pealt. Ikka umbes 15 korda päevas. Täna tundub nagu harvem olevat. Igatahes pole mul veel mingeid depressioone ja vihahooge tekkinud. Ma hästi ei usu, et tekivad ka. Nägin täna aknast kuidas tänaval kõndis suitsetav mees. Ta tundus kuidagi hale ja õnnetu.

Categories: mõtelus, welfare

Malluka suitsusilmaõhtu Diipis ja palju klatši

10. november 2014 2 kommentaari

This slideshow requires JavaScript.

Erinevalt paljudest teistest soovijatest, õnnestus mul, täiesti ausal teel, ehk tänu tavaliselt kommentaarile Malluka blogis saada täna õhtul koos veel mõnede väljavalitutega Kalamajas asuvasse Diip restorani suitsusilma tegemise töötuppa. Ma arvan, et nii oleks kõige õigem öelda, et keegi ei arvaks, nagu oleks mingi suva läbu olnud. Muideks, Diip on täiesti diip koht. Mingil imelikul põhjusel polnud ma varem sinna sattunud, kuigi olin isegi sealt ukse alt mööda kõndinud ja mõelnud, et huvitav, mis koht see olla võiks.

Põhimõtteliselt saab fotodelt teada enamuse toimunud sündmustest õiges järjekorras. Kõigepealt istusid kõik pika laua taha ja olid hästi vaikselt ja tagasihoidlikult omadel toolidel. Diip oli lauale pannud peeneid kiluvõilebu ja tikuvõileibu, mis vist olid seenesalatiga. Lisaks pakuti vett, valget ja punast veini. Viisakas rahvas toidu kallale eriti asuda ei julgenud ja ka paar tundi peale ürituse algust sai laualt veel süüa.

Ühes laua otsas oli kena valik erinevaid kosmeetikatoodeid. Maret oli pisike vaikse häälega kuid väga sümpaatne meikar. Kõigepealt rääkis ta üldiselt erinevatest suitsusilma tegemise variantidest. Kui näidispildid laiali saadetud, värvis ta ära Malluka ühe silma. Pärast seda võtsime paaridesse ja asusime võõrast silma suitsusilmaks keerama. Selgus, et suitsusilm, see on imelihtne! Esiteks võtad jumestuskreemi ja tupsutad sellega kogu silmalau kuni kulmuni õrnalt sisse (alla pole vajagi aluskreemi panna :O). Siis valid välja 3 värvi, millega silma värvida kavatsed: tume, väga hele ja keskmine. Alustad keskmisega silmalau keskelt. Järgmisena paned tumeda lao välisserva ja siis heleda siseserva. Sama alumisele laule ka. Silma nühkida pole kasulik, kogu värv ja ka kreem kõigepealt, tupsutatakse omale kohale. Selgus, et tegelikult pole mingit vajadust laineriga möllamise järgi. Võib ju mingi aksendi teha, kui nii osav oled, aga vaja küll pole. Mina olen oma oskustega päris rahul.

Kui silmad ära möksitud, prioovisime ka kõiki muid värve, mida laual leidus. Mina katsetasin erinevaid huulte värvimise vahendeid. Mingi tuubis asuv vedel värk oli päris omapärane. Ma ei ole kindel, et sellised johhaidiid klassikalise huulepulga vastu saaks. Ja huulepulki oli ka väga ägedate värvidega: ereroosast ereoranžini. Ei mingit igavust!

Kui kogu nägu oli kenasti ära möksitud, said kõik osalejad ka personaalse kingikoti, milles sisaldus see lauvärvide komplekt. Mul on roheliste ja pruunide värvidega “Eedeni aia” värvivalik. Kui keegi tuttavatest soovib, siis ma võin ta silmad ära värvida küll. Küsige Malluka sõbrantsi Kätlini käest, et ma oskan.

Aga mis klatši puutub, siis seda ma ei saa rääkida, stalkijatest rääkimine pidavat halva õnne majja tooma. Või noh, ma olen rahul, et ma nägin Printsessi ära :P Ma saan aru küll, mida ta oma tagasihoidlik olemise jutuga mõtleb, on jah selline vaikseke ja nummi :D

Categories: Asjad, ilublogi
Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 31 other followers