Ma jumaldan hapukoort!

30. oktoober 2014 1 comment

Ma olen viimastel kuudel aktiivselt erinevaid blogisid lugema hakanud (ja isegi blogin tihedamalt kui näiteks eelmisel aastal). Kui täna nägin, et Merje on bloginud eestlaste hapukoorelembusest, siis ma teadsin kohe, millest käib jutt. Sest ma vaatan pea igal õhtul telekat.

Eestis on kaks kategooriat inimesi, kes armastavad telekat vaadata: vanemad inimesed, kel see on aastatega väljakujunenud harjumus ja noored titemammad, sest seda saab lapse kõrvalt edukalt teha. Kuna mul titte pole ja mu teismelise jätab telekas külmaks, siis ilmselt olen ma too vanainimene, kes ei saa harjumusest üle. Vot ja seepärast ma teadsingi, et Merje vaatas ka eile Naistevahetust ja nägi kuidas eesti naine ei saa hapukooreta elada. Kuna Merjel titte pole ja vana ta ka pole, juu tal on siis mingi muu kiiks, mis teda telekat vaatama paneb.

Kuid mina samastusin kohe selle hapukooresõltuvuses naisega. Mul on Alati külmkapis hapukoort. Isegi kahte erinevat: 10-protsendine, mis on vedelam ja sobib hästi salatite tegemiseks ja paksem, mida võib ükskõik kuhu plöristada. Ma oskan küll salatit õli ja veiniäädikaga teha, aga see ei eruta mind. Ma armastan kartuli- ja makaroni- ja riisisalatit, kuhu võib peale tolle põhikomponendi veel igasugu värke surada ja hapukoore ja majoneesiga segamini segada. Mulle maitseb!

Paksu hapukoort võib peale suva kohtade kasutada ka näiteks saia või leiva peale või asemel. Ma ei saa üldse aru, miks peaks võileibu või või margariiniga tegema, see on ju täiesti maitsetu rasvasöömine. Ma segan hapukoorele hulka sinepit, suhkrut ja soola ja saan hoopis mahlakama katte, enne kui sinna otsa vorsti ja/või aedvilju lõikuda.

Teine asi, mida mul on alati külmkapis, on heeringas. Ja heeringas küsib hapukoort. Kõva häälega ja sibulat küsib ka.

Vot siuke jutt mu eestlaslikust nõrkusest. Kuid siin all on pilt, mille tegin täna lauluväljakul. Sinna on püstitatud mingi suht päevinäinud välimusega telk, mille sees peitub peen restoran. Punane vaip trepil ja fuajees on kamin. Ausõna, telgis on kamin. Küll plasmaekraaniga, aga ikkagi. Läbi akende paistis seal sees veel igasugu kitši. Suitsuruum oli täiega nummi – kollased lehed maas ja potilill nurgas. Vot siuke peen söögikoht lauluväljakul. Söömissaal oli kuidagi segamini, äkki seda telki hoopis pakitakse kokku või püstitatatakse? Huvitav, kas seal hapukoort ka pakutakse, või on see liiga labane :)

kaminaga telk

Kaminaga telk

Categories: retseptid

Anti Kidroni psühhoterapeudi õpikud

28. oktoober 2014 Lisa kommentaar

jalg Kuidagi juhtus nii, et ühel FB lehel saab teada, et ma võin kaarte panna. Mu tuttavatest teavad seda vaid vähesed ja vanad tuttavad ilmselt kukuvad seda kuuldes istukile. Ei, mul pole katus ära sõitnud, aga mulle meeldib mõnikord kaarte panna. Taro kaartide seletused on väga asjalikud ja annavad täiesti pädevat nõu peaaegu kõikides olukordades, kus inimene omadega ummikusse võib sattuda.

Kuid seoses tolle FB leheküljega sain ma kaardipaneku soove inimestelt, kel oli tõepoolest elus mingi keeruline probleem, kus nad ise enam midagi teha ei oskanud. Ma olen ainult tsuti psühholoogiat õppinud ja vaimselt omadega täiesti untsus inimestega, pole ma peaaegu üldse kokku puutunud. Omade muredega saan tavaliselt ise üksi hakkama, kellegi ikka leiab, kellele natuke kurta saab. Mõnedest inimestest, kes mulle kirjutasid, jäi mulje, et neil polegi kellegagi oma muredest rääkida. Kuidas võõraid muresid kuulata (antud olukorras siis lugeda), seda ma omast kogemusest oskan. Üldiselt lõppesid kõik vestlused sellega, et need inimesed olid väga tänulikud, et ma neid kuulasin ja vestlesin. Ma ise olin läbi nagu läti raha ja hinge puges kahtlus, et mis siis kui ma teen midagi valesti. Otsustasin vastavat kirjandust lugema hakata. Ma olen elus mitmeid oskuseid iseseisva õppimisega omandanud, koolist saadud paari kõrgharidusega jms pole ma suurt midagi rahaks vahetada suutnud.

Kohalikus raamatukogus oli vastava kirjanduse riiul suhteliselt lühike ja pikitud tõelise esoteerikaga. Kõigepealt jäi asjalikest raamatutest silma Kidroni “Nõustamiskunst”, paar raamatut edasi oli temalt aasta varem samas kirjastuses ilmunud “Nõustamispsühholoogia”. Võtsin mõlemad. Kodus selgus, et kuigi nimi ja kaanekujundus on erinevad, on sisu sõnasõnalt sama, too kunstiraamat on pisut lühem.

Sain teada, et olin inimestega õigesti käitunud. Ma ei mänginud sõbrannat, kes kukub õpetama, mida teine tegema peab, vaid pakkusin neile mõtlemisainet, mis neil endal otsustada laseks. Üks naine oli pisut pahane, et ma talle otse ei öelnud, et kas ta peaks mehe maha jätma või ei.

Kuid leidsin raamatust ka asju, mille üle mõelda saab. Näiteks kohe alguses on kirjeldus inimesest, milline ma olen olnud, aga enam õnneks mitte. Inimene, kel on pidev pingeseisund. Tavaliselt on sellised inimesed, kes käivad tööl, mis neid ärritab ja peale selle pingutavad veel kodus ka. Sellised on tunnused:
–              ärritumine ootamisest, viivitamisest, aja kulutamisest,
–              häiritus pisipuudustest töös ja teiste inimeste iseloomus,
–              kärsitu, tõtlev elustiil,
–              pidev mure, rusutus lahendamata probleemide pärast,
–              kannatamatus pikatoimeliste inimeste suhtes,
–              pedantne, kramplik kohusetunne,
–              võimetus leppida asjade ja olukordade loomuliku kulgemisega,
–              madal frustratsioonitaluvus,
–              üIitundlikkus ebaõnnestumiste suhtes,
–              hajevil olek, mis on seotud raskustega teiste inimeste kuulamisel
Kõik need tunnused ei pea korraga olemas olema, aga kui tuleb tuttav ette, siis viitab see vajadusele enda eluga midagi ette võtta, enne kui infarktipoiss su jalust rabab. Tegelikult ei ole ju midagi toredamat kui aja surnuks löömine ja niisama pool tunnikest ootamine pole sugugi hullem kui millegi tegemine.

Ma ei hakka raamatu ümberkirjutust rohkem tegema, aga üks põnev ja peaaegu lihtne meetod, mida võib igaüks katsetada (ja mida vast paljud teavad, mina mitte) oli ka. Selle leiutas Viktor Frankl ja kutsutakse logoteraapiaks (tahan seda lingi all olevat raamatut). See tegeleb inimeste hirmudega. Näitena räägiti mehest, kel hakkavad tervitades käed higistama. (kui tervitada ülemust käepigistusega).Talle soovitati mitte mõelda, et ta kardab kuidas käed hakkavad higistama, vaid hoopis loota, et käed hakkaksid kohe meeletult palju higistama, nii et kohe tilguks. Ja selline naljakas mõtlemine mõjus. Toodi ka näide täiskasvanud inimesest, kes kokutab, aga ta ei kokutanud tol korral, kui ta eriti tahtis seda teha. Nimelt sõitis ta ilma piletita rongis ja kui tuli kontroll, otsustas, et kasutab oma kokutamist ära ja kokutab kohe nii, et piletikontrollil temast kahju hakkaks. Ja ei tulnudki tal tol korral kokutamine üldse välja. Kogu logoteraapia võlusõna on huumorimeel. Peab suutma oma haiguse või hirmu üle naerda ja nii võib probleem mõne aja ja mõningase kordamise pärast kadunud olla.

Järgmisena on mul plaanis ära lõpetada raamat psühhoterrorist, mille lugemine osutus psühholoogiliselt raskeks ja Jungi alateadvusest.

Categories: Emotsioon, Kool, raamat

J. Austen. Uhkus ja eelarvamus

9. oktoober 2014 Lisa kommentaar
Onu "võimleb" võsas

Onu “võimleb” võsas

Sellest raamatust kokkuvõtte tegemine on täiesti mõttetu tegevus, kuna kõik on seda lugenud ja vikis on ka olemas. Mina laenasin raamatu sõbrantsilt teisipäeva õhtul ja tänaseks (neljapäev) oli läbi. Kuna ma olen selle aasta alguses lugenud erinevaid halle varjundeid ja minevikus Cartlandi, siis olen ma naistekate neelamisega harjunud. Cartlandiga Austenil küll mingit vahet pole ja kui keegi ütleb, et talle Austen meeldib, aga Cartland on jama, on ta silmakirjateener. Jah, Austen oli esimene, aga mis siis.

Raamatus tõesti räägitakse palju uhkusest ja eelarvamustest, kuid veel rohkem tarkusest ja rumalusest. Kuna jutt käib ajast, mil sugudevahelised erinevused olid rõhutatult suured ja palju haridusesse puutuvat tehti ära kodustes tingimustes, siis oli huvitav teada, mida autor rumalaks pidas.

Mulle meeldis raamatu alguses tolle naistekarja isa. Ta oskas nii mõnusa peene ja hästisõnastatud irooniaga asju ümber nurga öelda. Kuid ta tegigi seda vaid alguses ja pärast oli sama rumal nagu enamus muid raamatu tegelasi. Ei mingeid peeneid nükkeid enam, ainult labane otsekohesus.

Peamine rumaluse näitamise koht oli suhtlemisel teiste inimestega. Täiesti eranditult olid rumalad kõik need inimesed, kes teisi kuulata ei oskanud või ei soovinud. See rumaluse definitsioon mulle meeldib. Ma olen ka alles viimasetel aastatel inimesi kuulama õppinud ja see tasub täiega ära – inimestele meeldib kui neid kuulatakse. Oo-mai-gaad kui palju inimesed rääkida tahavad, aga kuulajaid on ikka kole vähe. Mulle meeldib võõraid muresid kuulata, kui need just liiga masendavad pole. Mingeid tavalise inimese päeva kokkuvõtteid, kus esineb palju tundmatuid tegelasi, parema meelega ei kuulaks. Ma ise omi isiklikke asju kellelegi eriti rääkima ei kipugi, aga mõnikord tahaks ikka ka täiega kurta, kuid siis pole kuulajat. Ütled prooviks kaks lauset jutust, mida tahaks arutada, tuttav kuulab ära, noogutab ja jätkab omi jutte. No ma ju ei räägi siis, kui teda ei huvita.

Kuigi, jah, tark inimene on ikkagi see, kellega saab asju arutada. Kes ei saa kurjaks, kui ta on juba minuti oma tööst monoloogitsenud ja mul tekib tahtmine midagi vahele öelda. Hea arutelu tekib vaid siis, kui üksteise juttu kuulatakse ja räägitaksegi teise jutust lähtuvalt. Tüüpiline rumala inimese tunnus on see, et ta kuulab teise juttu ja siis talle meenub oma elust samasugune juhus ja siis ta hakkab oma jutule mõtlema ja enam teist ei kuula. Hea arutleja ei hakka monoloogi pidama. Ta ütleb korraga ühe mõtte ja selle sõnastamiseks kulub noh ütleme keskmiselt 5-6 tavalist lauset. Eriti raske juhus on inimesed, kes ei tee vahet arutelul ja vaidlusel.

Nüüd sattusin lemmikteemal jahuma, aga pidin ju raamatust kirjutama. Teine rumala inimese tunnus seal raamatus oli inimene, kes on väga teadlik oma klassipositsioonist ja käitub vastvalt sellele. Kui inimene on vaesem kui teine, siis lipitseb ja kui ta ise on rikkam, siis ülbitseb. Jälle väga hea rumaluse definitsioon. Tänapäeval kehtib samuti, kuigi peale raha mängib rolli ka inimese tuntus. No ei tee kedagi paremaks inimeseks see, kui ta kohtus tuntud inimesega ja pole vaja kellegi ees ja perekonnanime seepärast üle toonitada. Kui on põnev teema, pole nimed üldse tähtsad.

Aitab kah raamatust. Räägin lõpetuseks sellest gifist, mis üleval vilgub. Tegin selle mõned kuud tagasi Kadrioru pargis. Istusime sõbrantsiga mingil kivil ja lobisesime, kui meie tähelepanu köitis too võsas võimlev meesterahvas. Muidugi igasugused tervisesportlased jooksu vahele venitavad ja võimlevad, aga too onu oli ikka väga kummaline. Tema liigutused ei olnud ei venitus ega pingutus. Selline lahja puusaring väikese loksutamisega :P

Categories: raamat

Mida ma partnerlusest ja seksist arvan

6. oktoober 2014 Lisa kommentaar
Pühapäev Toompeal

Pühapäev Toompeal

Seda postitust alustan ma tsitaadiga, mis pärineb Mihkel Raualt ja leidsin selle Facebookist. Mihkel räägib pühapäevasest üritusest Toompeal.

Eemalt kostis Raimondo Laikre sulnis hääl. “Mis värvi on armastus?” küsis ta õdede Taulide toel rahvahulgalt, kes teadis väga täpselt, mis värvi armastus ei ole. Ja siis korraga nägin ma väikest seltskonda vikerkaarelipu alla kogunenud noori naisi. Nad seisid seal üksteise kõrval, kes tegi suitsu, kes hoidis kaaslasel käest kinni. Julgelt ja püstipäi. Mis sest, et poolkaarde tõmmanud kümmekond meest neid pehmelt öeldes ähvardavalt jõllitas. Ma pole vaprust kunagi nii lähedalt näinud. Ja ma poleks uskunud, et sellel meeleavaldusel armastust või oma rahvast kohtan. Aitäh.

Mihkel räägib meie seltskonnast. Esimest korda elus käisime anarhistidega Toompeal kaudselt valitsust toetamas ja see oli tsutike hirmus, aga vähem reaalselt ohtlik, kui me algselt eeldasime. Keegi kätega kallale just ei kippunud, aga erinevaid halvustavaid märkuseid kõlas küll. Mina kuulsin ühe lapsevankriga noore naise sisiseval häälel oma mehele lausutud kahte sõna “pederastõ i prostitutki.” Tüdrukud rääkisid, et neile oli põrgust jutlust peetud. Viha ongi see emotsioon, mis mulle sealselt ürituselt kõige tugevamalt meelde jäi ja jalad värisema võttis. Kõige agressiivsem oli üks vanem mees, kellest jäi mulje, et ta on purjus ja kes kandis silti president Ilvese pildiga. Tema tükkis meie seltskonda päris sisse ja üritas tüli norida. Läksid eemale, kõndis järgi. Ei, meie seltskonnas olnud noormeeste vastu ta huvi ei tundnud, ikkagi hetero, eksole :D

Kui aus olla, siis mul pole aimugi, millised on minuga koos vikerkaarelippude all kõndinute seksuaalsed eelistused. Aga mind pole see ka kunagi otseselt huvitanud. Mõnedega olen ma muidugi nende suhetest rääkinud, ikka tuttavatega tulevad suhteprobleemid jutuks, aga ma valin omi tuttavaid ja sõpru mingite mulle oluliste iseloomuomaduste järgi. Jah, mu tutvusringkonnas on alati olnud nii mehi kui naisi, kes intiimsetes olukordades eelistavad omast soost inimest. Mul on pea alati ka olnud mingi väga hea geisõber, keda nähes ma alati õnnelik olen. Kuid ma tean ka mõningaid väga konservatiivse maailmavaatega seksuaalvähemuse esindajaid ja nemad mu sõpruskonda ei kuulu. Inimestel võivad olla erinevad maailmavaated ja see ei seondu nende seksuaalse suundumusega. Seksuaalset suundumust ei saagi valida. Samuti on väga raske valida, kellesse sa armud. Ma võin täie südamerahuga armuda mehesse, kes üldse mu unistusele ideaalmehest ei vasta. Ja pärast pole südamerahust enam midagi järgi. Ja väga hea seks seda armumisvärki minus küll ei käivita, kuigi ma hindan head seksi päris kõrgelt. Kuid midagi on veel olulisem. Inimene.

Pühapaõhtuses TV3 uudistes rääkisid Randpere ja Riisalu partnerlusseadusest ja Riisalu rääkis, et kõik teda ümbritsevad inimesed on partnerlusseaduse vastu. Et ta ei saa selle poolt olla, kuna enamus on vastu. Minuga on täiesti vastupidi – kõik mind ümbritsevad inimesed on partnerlusseaduse poolt. Ma olen suht kindel, et enamus mu tuttavatest sooviksid ka, et abielu laieneks samasoolistele paaridele, samuti lapsendusõigus. Mul oli täna kohutavalt keeruline lapsele selgitada, miks need inimesed, keda telekast näidati ja keda oli terve Toompea plats täis, samamoodi ei arva. No ei ole argument, et nad on lihtsalt rumalad ja seepärast ei saa aru. Kuna enamus sellest SAPTK seltskonnast on vanemad mehed ja 20. sajandil oli päris pikalt homoseksuaalsus kriminaalselt karistatav, siis mina oskan seda piiratud maailmapilti põhjendada ainult nende õppimisvõimetusega. Homofoobid on mingi hetk oma arengus seisma jäänud ja see hetk, millal homoseksuaalsust hakati maailmas normaalseks ja homofoobiat haiguseks pidama, jäi neil lihtsalt kahe silma vahele.

Üks peamiseid põhjuseid, miks ma Toompeale Varro Vooglaiu korraldatud üritusele läksin, oli vastumeelsus nende sõnavõttude vastu, mida Varro erinevates kanalites on esitanud. Kuidas saab üks täiskasvanud mees avalikult rääkida, et kaks inimest abielluvad ainult selleks, et lapsi saada? Siis on ju ka täiesti ükstaspuha millise vastassoo esindajaga abielluda, peaasi, et ta oleks nõus sünnitama ja lapsi kasvatama. No ei taha ju suvalise inimesega isegi mitte koos elada.

Mulle meeldib erinevatele suhteküsimustele mõelda. Jah, ma olen idealist. Ma usun reaalselt, et päris õige armastus on olemas ja loomulikult leian ma selle ühel hetkel. Kuid nüüd ma olen juba nii elukogenud, et ma tean, millest pärisarmastus koosneb. Kolm lihtsat komponenti. Esimene on neist kõige lihtsam ja paljud arvavad, et see ongi armastus. Seks, kirg, loomalik tõmme kahe inimese vahel. Sellega kaasnevad ka muud pealiskaudsed asjad nagu sulle meeldib inimese välimus, lõhn, liigutused, kuidas ta räägib, ühesõnaga – kõik väline. Parimad kirjeldused kirest, mida autor peab armastuseks, on minumoodimaailm blogis. Nagu seks otsa saab, nii kaovad tunded ka ära.

Muidugi on võimalik ainult kirel põhinevast suhtest ka midagi rohkemat arendada, aga kirel on kena omadus silmist pimedaks lüüa. Lihtsaim täiend kirele on sõprus. Enamus inimesi ju teab, mis on sõprus? Sõber on inimene, kellega sul on huvitav ja meeldiv koos aega veeta. Üldjuhul on sul sõbraga mingid kattuvad huvid või iseloomuomadused. Sul on sõpra alati hea meel näha ja natuke kahju lahku minna. Sõber kiidab ja aitab, ega tee sind kunagi niisama maha. Sõbraga koos on võimalik ka ise paremaks inimeseks saada. Te täiendate ja mõistate üksteist. Sõbra puhul pole välimus, sugu ega vanus oluline. Iseloom küll, sest näiteks pideva vinguja-virisejaga ei viitsi keegi eriti kaua sõber olla. Sõpruse jaoks on, vanasõna järgi, vaja puud soola koos ära süüa.

Kolmas armastuse komponent on kõige keerulisem. Seda teavad inimesed emaarmastuse nime all. See on omakasupüüdmatu tahtmine teha kõik, et teine inimene end hästi tunneks, hoolitsemine teise inimese heaolu eest. Kui lapse ja vanema suhtes on see hoolimine ühepoolne, siis kahe täiskasvanu vahelises armastussuhtes on vaja mõlemapoolset üksteisest hoolimist. Sa tahad, et teine inimene tunneks ennast hästi. Sa suhtud teise inimese vingumisse ja virisemisesse kui probleemi, kus teist tuleb aidata ja/või lohutada. Sa lepid tema vigadega ja ei armukadetse, kui tal on teisi väga häid sõpru. Sul on hea meel, kui tal on hea olla. Sa oled kurb kui tal on kurb. Sa alati aitad teda, kui ta seda vajab, isegi siis kui see sulle kuidagi kahjuks võib tulla. Ja su teine pool, partner, suhtub sinusse samamoodi.

Nüüd ma panin kirja ideaalvariandi. Aga ma ei näe erilist põhjust, miks peaks keegi tahtma kellegi teise täiskasvanud inimesega koos elada, kui enamvähem sellist armastust ei ole. Ja ma kahtlustan, et Vooglaiu peres pole neist ühestki kolmest komponendist suht midagi. Või teistel homofoobidel. Muidu nad ju saaksid aru, et partnerluses hoolimata soost ei ole midagi rõvedat.

Kuidas ma pitsat teen

3. oktoober 2014 Lisa kommentaar

Pitsa on meie peres tavaline toit, ma teen seda umbes korra nädalas. Meid kumbagi pole ära tüüdanud ja kurjad keeled räägivad, et maitseb ka hästi. Nagu enamus toite, mida ma teen.

This slideshow requires JavaScript.

Kunagi tegin ma pitsataigna spets pulbrist, mida poes müüakse. Nüüd ma teen taigna ise, sest see on väga lihtne ja siis ma tean, mida sisse panen. Esiteks nisujahu, millesse segan sobiva koguse soola ja suhkurt. Suhkurt panen ma pea kõikidesse toitudesse, mulle maitseb. Siis kallan sinna sisse loigu õli ja vähehaaval segades vee. Kui aktiivselt segada, kattub kokatädi jahukorraga. Ning ongi kõik, ei mingit raketiteadust. Taigen jääb täpselt nii vedel, et seda saab lusikaga laiali ajada. Mul on gaasiahi ja ahjuplaadi peale läheb küpsetuspaber. Ei mingit muret plaadi pesemise või pitsa kinnijäämisega. Mulle väga ei meeldi taigna sisse käsi toppida ja pitsa puhul pole seda vajagi.

Järgmisena törtsutan laialisilutud taignale ketšupit ja ajan selle lusikaga ühtlaselt laiali. Sinna peale läheb esimesena praetud hakkliha. Ühele poolele rohkem kui teisele, kuna mul on kodus pirtsutaja, kes kõiki asju ei söö. Üle terve pitsa laotan veel toorest sibulat, paprikat ja tomatit. Kõik väikesteks tükkideks lõigatud ja ma ei viitsi neid kuidagi kenasti sättida, vaid lihtsalt loobin lahtise käega üle plaadi. Minu poolele lisan veel oliive ja seeni. Kui olen ananassikompotti ostnud, siis seda me sööme pitsakattena ka mõlemad.

Enne juustu toimub maitsestamine poes müüdava pitsa maitseaineseguga, põhjalikult. Nüüd võib ahju sooja panna. Kõige peale läheb loomulikult juust. Täna kasutasin poest ostetud riivitud juustu, sest see on praegu kõige odavam. Olen ka viilutatud juustu pannud. Ühes tükis müüdav juust on juba pikemat aega kallim kui riivitud või viilutatud, suht arusaamatu fenomen.

Noh ja siis kärutan pitsa ahju ja varsti võib välja võtta ja pooleks lõigata. Nämm-nämm.

Tänase postituse idee tuli mul kuna osalen oktoobris toimuval blogides toimuvas fotoülesandes. Esimesed pildid olin juba Facebooki pannud ja eile mõtlesin tänasele ülesandele. Arvasin, et teen sellise close upi, mida vikipeedias kirjeldatakse, huvitava inimese näoga, mille hangin tänavalt pika toruga. Kuid päev kujunes oodatust kohustusterikkamaks ja sinna vahele peab paigutama söögi valmistamise. Tuli mõte, et pildistan oma pitsat, aga siis leidsin, et ma võiksin ju kõiki koostisosasid lähedalt pildistada. Päris tore oli samaaegselt pildistada ja süüa teha.

Categories: retseptid

Käsitöö eri: õmbleme ise pesu

30. september 2014 Lisa kommentaar

Ma ei usu, et ma oleksin mingi väga eksklusiivse maitse või kehaga, aga pesupoes olen ma alati täielikus hämmingus, tavaliselt ei osta midagi või ostan püksid, mis mulle kodus enam ei meeldi. Pesusahtlit avades vaatavad mulle vastu jällegi needsamad valesti ostetud püksid. Mõned paarid on õnneks ka läinud ja ma olen neid jalga tõmmates endaga rahul.

Mul ei ole aluspükstele eriti palju nõudmiseid. Esiteks peavad nad peale vaadates olema tehtud ilusast pitsist või riidest. Puhas tunnetuse küsimus, vaatan ja tean, kas meeldib või mitte. Teiseks ei meeldi mulle, kui sääre servas on kumm. Ma pole just eriline rasvajalg, aga kumm paistab läbi õhemate teksaste triibuna välja. Pealegi ei saa ma aru, miks üldse peaks kummi alumises ääres vaja minema. Tavalistel pikkadel pükstel on kinnitus puusal ja kogu moos, ei ole ju allääres kummi. Ka ülaserva pole kummi vaja kui on tegemist veniva kanga või pitsiga. Read more…

Categories: garderoob

20 aastat tagasi Pariisis

28. september 2014 Lisa kommentaar
Rodin. Mõtleja

Rodin. Mõtleja

Sel nädalal meenutavad inimesed 20 aastat tagasi toimunud sündmuseid. Ajalehed kirjutavad Estonia hukust. Üldiselt inimesed ei mäleta minevikku väga täpselt, kuid kummalisel kombel teavad paljud, mida nad tegid täpselt 20 aastat tagasi tollel päeval-öösel. Mina mäletan ka, ma käisin elus esimest korda Pariisis.

20 aastat tagasi olid Eestis segased ja põnevad ajad, kogu aeg toimus midagi ja ma arvan, et enamus uskus, kuidas tulevik tuleb helgem kui minevik. Nõukogude ajal oli vaid mõnedel inimestel võimalus reisida väljapoole NSV Liidu piire ja kapitalistlikesse riikidesse said vaid need, kes kuulusid EKP-sse (Eestimaa Kommunistlik Partei) ja kel oli laitmatu minevik, kus polnud välismaal elavaid sugulasi. See-eest oli NSV Liidu piires võimalik reisida kõigil hoolimata kui rikkad või vaesed nad olid. Kuna enamuse nõuka aega olin ma alaealine, siis ei jõudnud ma kõikidesse suure kodumaa nurkadesse, kuid siiski päris kaugele. Kõige lõunapoolsem punkt oli Krimmis asuv Jalta.

Üks levinuimaid reisimisega seonduvaid unistusi oli eestlase unistus kord elus käia ära Pariisis. Meil on selle kohta isegi vanasõna, et enne Pariisi tuleb ära käia Nuustakul ning rumalaks sai pidada inimest, kes ei teadnud, et Nuustaku on Otepää. Vanasõna sisu seisneb selles, et eestlase arvates oli Pariis midagi nii lummavat, et võisid unustada oma kodumaa ja et seda ei juhtuks, pidid üle vaatama Lõuna-Eesti, mis on samuti omamoodi hingemattev.

Mina poseerimas Pariisi tänavalt leitud hõbedase relvaga

Mina poseerimas Pariisi tänavalt leitud hõbedase relvaga

Mina tegin 20 aastat tagasi põhitöö kõrvalt raamatupidamist Pariisi kultuurireise tegevale väikefirmale. Pariisis käisingi selle firmaga, mille üks omanik oli ka Lauri Leesi. Tema juhatas ka meie reisi. Kõik teavad, et Leesi prantsuse keel on parem kui prantslasel ja samuti teab ta Prantsusmaast rohkem kui keegi teine ehk meie reis oli väga hariv. Ma olen ka hiljem mitmeid kordi Pariisis käinud, kuid oma põhiteadmised linnast ja olulisematest vaatamisväärsustest ja kultuurinähtustest hankisin tollel korral.

Tegemist oli bussireisiga, mis algas ja lõppes laevasõiduga Tallinn-Travemünde. Travemünde on kena väike saksa linn, kus ma rohkem pole käinud, kuid tol korral tagasiteel koju veetsime seal etteplaneeritust väga palju rohkem aega, kuna kõik laevad olid merel ja otsisid Estonialt pääsenud külmas vees hulpivaid inimesi.

Meie sõitsime Tallinnast laevaga üle lahe öö varem kui Estonia ja tollest laevareisist pole mul eriti midagi meeles. Kuid mul on meeles too hommik, kui me olime juba Pariisis ja telekast lasti (prantsuskeelset) uudist suurest laevaõnnetusest. Mina prantsuse keelt õppinud pole, kuid paljud oskasid ja tõlkisid teistele. Meie grupist töötas laeval ühe naise tütar. Ma ei tea kuidas tema tütrega läks, aga ema ilmselt Pariisi eriti ei näinudki. Minu jaoks oli laevahukk küll kohutav sündmus, aga isiklikult ei tea ma kedagi, kes oleks laeval hukka saanud või pääsenud. Minu ema pärast rääkis, et keegi mees meie külast olevat välja ujunud, aga ma ei tundnud teda. Mul sõbrants rääkis, et tema mingi tuttava tuttav oli laevaga põhja läinud. Too tuttava tuttav sõitis laevas selleks, et Stockholmi varastama minna. Jah, selle jaoks sõitiski.

Laevaga Seine'i jõel

Laevaga Seine’i jõel

Siia postitusse panen pilte, mis on pildistatud diapositiivfilmile. Mul on Pariisist paberfotod ka ja nende kvaliteet on normaalne, aga diapositiivid on põnev ajalooline jäädvustus. Tänapäeval müüakse sellist filmi ka, aga ma ei tea kedagi, kes neid pildistaks ja kas raame ja vaatamiseks sobivaid masinaid enam üldse müüaksegi.

Paarkümmend aastat tagasi olid diapositiivid väga levinud. Mul on alles too masin, millega neid pimedas ruumis seinale näidata saab. Odav masin ja läheb jube kuumaks kui kaua töötab.

Siin vasakul viimasel pildil istun ma taga vasakul tolle tüdrukuga kõrvuti, kellega ma Pariisi reisi ajal tutvusin. Ma ei mäleta isegi enam ta nime. Me suhtlesime veel mõned korrad peale reisi, aga mingil hetkel enam mitte. Ta elas Narva maanteel selles majas, kus all oli Kodutarve pood.

Pariisi vaatamisväärsustest ma kirjutama ei hakka, seda võivad huvilised isegi lugeda. Tegingi postituse selleks, et kõik räägivad oma mälestustest 20 aastat tagasi ja ma mäletan ka. Huvitav, kas inimesed veel unistavad reisist Pariisi ja kas kõik, kes 20 aastat tagasi unistasid, on seal nüüdseks ära käinud? Mina pole Pariisist otseselt kunagi unistanud, minu unistustes on juba lapsepõlvest alates ja ikka veel India ja ma ei tea, miks ma sinna jõudnud pole. Kuid nüüd saavad ju ametlikult kõik reisida kuhu iganes nad soovivad, juhul kui esmavajaduste rahuldamisest veel mingi kopikas alles jääb…

Categories: minevik, Välismaalt
Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 31 other followers