Instagramm pole ainult teismelistele

17. detsember 2014 Lisa kommentaar
Kiluvõileivad

Kiluvõileivad

Mul sai täna täis sajas instagrammi pilt. Ma enne pildi postitamist ei teadnudki, et võiksin sellist pidulikku verstaposti tähistada :P Saatus tahtis, et sajandaks sai minu lemmikfoto sarjast #foodporn – kiluleivad. Ka esimene pilt selle aasta 3. veebruaril oli kiluvõileibadest. Kuid aeg-ajalt satun ma nägema imelikke pilke, nagu oleks instagramm midagi keskealisele daamile sobimatut. Muarust küll pole.

Ma olen terve oma täiskasvanuea pildistamist armastanud ja esimene asi, mille ma endale ostsin, kui ma 18-aastaseks sain, oli fotoaparaat. Ema varem ei lubanud, aga täiskasvanut ei saa ju keelata. Kuid fotoaparaadid on aastatega aina suuremaks ja võimsamaks läinud ja nende kaasas tassimine aina tüütumaks. Pealegi olen ma selgeks saanud milleks ma olen võimeline ja milleks mitte ning see on vähendanud suure aparaadiga pildistamise tuhinat. Kuid selle aasta alguses varastati ära mu tavaline telefon ning ma pidasin seda vihjeks, et nüüd pean minagi endale nutitelefoni ostma.

Ostes ma veel ei teadnud millised toredad äpid mind nutikas võiksid võrgutama hakata, aga nüüd võin öelda, et pildistamise võimalus on nutika kõige parem omadus (peale helistamise). Telefon on ju peaaegu kogu aeg kaasas ja käepärast, ehk iga kord kui midagi jäädvustamisväärset ette jääb, saab pilti teha. Kuna ma olen sotsiaalne inimene, ei saa ma pilte üksinda vaadata, vaid tahan ka teistega jagada. Iga päev FB-sse pilte postitada ei ole väga hea mõte, eriti kui need pildid sisaldavad järjekordset ilusat päikeseloojangut või minu õhtusööki. Ning kõigi nende toredate hetkemeeleolus võetud fotode jaoks ongi loodud instagramm. Minu jaoks on instagramm minu meeleolufotode jaoks.

Instagramm on palju avalikum koht kui FB. Ka seal saab oma profiili võõraste eest lukku panna, aga ma ei näe enda piltide peitmiseks vajadust. Instas on täiesti normaalne, kui hakkad kellegi kuulsa inimese piltide vaatajaks. Ma vaatan eestlastest näiteks M. Galojani, G. Kleini, Z. Fokini pilte. Välismaalastest Obama ümber tolkneva fotograafi, mingite profifotograafide ja modellide pilte. Kui keegi ära tüütab, lõpetan jälgimise. Ma ei mõista inimesi, kelle FB ja insta pildid 100% kattuvad. Ilmselt peaks nende insta jälgimise lõpetama. Kui ma tõesti tahan mõlemasse kohta panna, siis ma vähemalt teen kaks erinevat klõpsu. Need on ju kaks täiesti erinevat keskkonda, enamuses erinevate inimestega. Ahh õigus, enamus inimesi suhtlevad ju kõigi inimestega sarnaselt :P

Kuid Instagramm on koht, kus taagid (kui mingi märksõna ees on märk #) töötavad ja teevad selle keskkonna huvitavaks. FB-s kasutatakse neid ka, aga kuna enamus inimesi pole avalikud ja ei kasuta taage, siis FB-s pole see huvitav. Ma panen instagrammis alati oma piltidele taage ja klikin neid ka, sest nii leiab palju huvitavaid pilte. See pole puhas fotodega seonduv huvi, vaid midagi laiemat, mida on raske seletada. Umbes nagu pilguheit terve maailma inimeste mõttemaailmadesse, elutubadesse, kööki, magamistuppa.

See kiidukõne instagrammile ei kõlanud ju nüüd kui mingi teismelise vaimustusjutt? Instagramm on väga huvitav kaaslane suvalises vanuses nutitelefoni omajale. Mina soovitan soojalt.

Categories: Foto

Miks eestlased jõulude ajal nilbusi söövad? Vampiirid!

15. detsember 2014 14 kommentaari
Sea sisikond, s.h soolikad

Sea sisikond, s.h soolikad

Ma ei kavatse detsembri viimasel nädalal mingeid erilisi köögitrikke korraldada ja muarust on Eesti traditsioonilised jõulusöögid äärmiselt nilbed ja maitsetud. Loomulikult pärinevad nad kõik saksa köögist ja ajast, mil toidu headuse määras ära rinnale tilkuva rasva kogus.

Ma tahan rääkida kõige tuntumast jõulusöögist – verivorstist. Kas tõesti keegi arvab, et verivorst on mingi hea toit? Mu vanaema tegi ise kodus verivorste ja ma tean täpselt, kuidas neid tegema peaks. See on nilbus ruudus! Kõigepealt tuleb tappa siga. Sea seest saab soolikaid ja verd, mida on verivorstiks vaja. Soolikate sõnnikust puhtaks kraapimine on vastik töö. Kes saab aumärgi, et avastas kuidas soolikaid võiks süüa? Miks peaks üldse mingit sööki soolika sisse toppima? Soolikas ei ole mingi heamaitseline asi, vaid umbes sama hea maitsega kui ninast kougitavad tatikollid, mida lapsed söövad, aga ta on sitkem. Sea soolikad. Need samad, mille seest käis läbi sea toit. See voolik, milles voolas okselaadne aine.

Nojah, okei, mingi sakslane avastas, et soolikas kvalifitseerub toiduks, aga kes oli too nilbar, kes arvas, et veri on toiduaine? Vampiir? Zombi? Jah, ma tean, et on inimesi, kellel on hea meel, kui neil läheb näpp katki ja saab haavast verd limpsida, aga mul läheb selle mõtte peale juba süda pahaks. Kas sea veri on kuidagi erinev inimese verest? Võimalik, et pisut on, aga mitte eriti. Iuuu! Muideks – sooja verd pidi nii kaua segama kuni ta ära jahtus, sest muidu oleks ta klimpi läinud. Vereklimbid teile söögiks ei sobigi. Haavadelt koorikuid olete maitsnud?

Ja kolmas toiduaine verivorstis on odrakruup. Kui palju inimesi armastab odrakruupe? Ma mõnikord vahelduse mõttes teen ka odrakruupe, aga võrreldes muude lisanditega, on ta kõige kehvema maitsega. Seda kibedust on raske peita. Kuid vere maitse katab selle odrakruubi kehva maitse kenasti ära. Ehk verivorst koosneb kahest söödamatust ainest ja ühest kehva maitsega ainest. Selleks, et ta kuidagi söödav oleks, pannakse sinna sisse maitseaineid. Kui tavaliselt pannakse maitseaineid toidusse, et maitsele hõrke varjundeid lisada, siis verivorstile pannakse maitseaineid selleks, et nilbeid maitseid peita. Ma üldse ei kommenteeriks seda, et verivorsti sisse pannakse pekikuubikuid. Milline normaalse maitsemeelega inimene tahab öelda, et keedetud pekikuubik on hea maitsega?

Miks eestlased söövad sellist nilbust nagu verivorst? 21. sajandil. Isegi surmanuhlus on Euroopas keelatud, aga sea vere söömine on normaalne tegevus. Nilbarid!

Categories: minevik

Kingitused, mida ma EI taha. Kingitused, mis ei häiri. Väga head kingitused.

12. detsember 2014 5 kommentaari

Mina 4 aastat tagasi jõuluvanana

Mina 4 aastat tagasi jõuluvanana


Paar päeva tagasi arutasime tuttavaga, et küll on ikka keeruline teha nägu, et kingitus meeldib, kui tegelikult ei meeldi. Leidsime, et mõlemad oleme inimesed, kellele on keeruline kingitusi teha. Tema ütles, et talle meeldivad kingitused ainult siis, kui kingitakse täpselt seda, mida ta tellis. Mina tavaliselt ei oska midagi tellida ja siis pean lihtsalt teesklema, et kingitus meeldib. Aga mõnikord meeldib päriselt ka. Siis kui inimene tunneb mind. Kuid neid mindtundvaid inimesi on vähe.

Mis meid sõbrantsiga veel sarnaseks teeb? Mulle meeldib inimesi kaheteistkümneks jagada ja me mõlemad oleme neitsid. Me oleme kriitilised, väga kriitilised. Ka siis kui välja paistab tšill, töötab kriitikamasin täiel tuuridel. Võimalik, et see postitus kehtibki neitsite kohta. Võimalik, et kellegi veel. Aga meile mõlemale meeldib kingitusi teha, sest meie tehtud kingitused tavaliselt meeldivad saajale, sest meie teeme kingitusi tolle õnneliku pilgu pärast, mille kingisaaja teeb.

Kõige ebasobivam kingitus, mida ma saada ei taha, on küünlad. Ma vihkan küünlapoode, kuna need haisevad kohutavalt ja alati kui kaubanduskeskuses neist mööduma pean, kiirendan sammu. Üldse ei loe milline küünal välja näeb, kui suur või naljakas ta on – küünal on nõme kingitus. Küünal on ebaisikuline ja haiseb. Pealegi pole ma eriline küünlaromantika austaja. Ma liigitasin inimese, kes mu lapsele küünla kinkis, kõige hoolimatumaks sugulaseks. Ma ei öelnud seda kellelegi, aga ma mõtlen siiani nii :D Ta on mu lapsele 2 küünalt kinkinud, mitu aastat tagasi.

Lugesin kellegi blogipostitust ja tema arvas, et inimestele võiks kinkida jõuludeks seepi. Kõvat seepi, mitte vedelseepi. Vedelseep on, minu arvates, väga hea kingitus, kuna vedelseepi kulub palju. Aga kõvat seepi ju ei kulu. Mul on üks kraanikausi kõrval, et käsi pesta. Teoreetiliselt täiesti ükstaspuha, milline see on, peaasi, et vastikult ei haiseks. Viimane kõva seep, mille ma kingituseks sain, haises nii jälgilt, et ma pidin ta ära viskama. Šampooni ei tasu mulle ka kinkida, sest sa kindlasti ei tea, milline mulle meeldib.

Klassikaline jõulukingitus on sokid ja paljud arvavad, et see on lame kingitus. Minu arvates on sokid täiesti turvaline kingitus. Sokke kulub ju ka palju. Sokid on sama hea kingitus kui vedelseep – vähendab minu poeskäigukulutusi.

Täiesti turvalised kingitused on kõik söögid ja joogid. Sööki ja jooki kulub alati. Ma olen täiesti siiralt õnnelik, kui mulle kingitakse šokolaadi. Kui mul on parasjagu energia ülejäägid ja söögil või joogil on kena pakend, siis võin ma kinkijale ka tänutantsu esitada. Kena pakend on väga oluline näitaja. Näiteks õllepudeli puhul on õllepudeli sildi ilus kujundus minu jaoks täpselt sama oluline kui õlle maitse. Kui on vahva silt, jääb natuke kehvem maitse kahe silma vahele. Selleks, et teada milline on minu arvates ilus toidupakendi silt, tuleks mind tunda või omada väga head maitset.

Jääb mulje, et mulle meeldivad praktilised kingitused, aga päris nii ka pole. Kõige paremad kingitused on hoopis igasugused piletid. Teater on kindel valik, kontsert on pisut keerulisem. Mingi poe kinkekaart on natuke tore, aga tüütu. Mingi spa või ilusalong on kõige parem, sest neile ma ise kulutada ei raatsi, aga tahan neid küll.

Ja siis on mul ka imelikud kiiksud. Näiteks meeldivad mulle (ilusad) vaasid. Ja ma olen kohutavalt õnnetu, kui mulle sünnipäevaks lilli ei kingita. Ma mäletan, kes mulle viimase kolme aasta sünnipäevadeks on lilli kinkinud. Ja kes ei ole :D

Huvitav, kas teistel inimestel on ka asju, mida nad kindlasti kingiks saada ei taha?

Categories: Asjad

Tegin juustukarbist kinkekarbi

10. detsember 2014 1 kommentaar

Kui ma nädal tagasi oma Camambert’ valgehallitusjuustu ära olin söönud, jäin vaatama tema õnnetult tühjaksjäänud karpi: ilus karp, keegi on kujundanud, paberit, pappi ning trükivärvi kulutanud. Leidsin, et saan juustukarpi veel kasutada, aga pisut tuunimist kuluks ära.

Täna võtsingi kätte ja asusin tühjaksjäänud juustukarpi kaunistama. Vajaminevad asjad on mul kogu aeg kodus olemas olnud. Kunagi ostsin pidulikku paberit, kahte erinevat värvi: hõbedast ja punast. Töö käigus selgus, et mu pulgaliim oli liiga ära kuivanud, kuid õnneks oli mul PVA-liimi. Vedel liim on seepärast kehv, et mina suutsin end sellega päris kenasti ära möksida. Kord kukkus üks liimine riba isegi pükstele. Liimi laialiajamiseks kasutasin suvalisi paberitükke, mis mul tööst järgi jäi. Ja kuna ma pole eriline mõõtmise sõber, siis järgi jäi neid mul mitu. PVA-liim liimib hästi, temaga võib isegi mööblit liimida, rääkimata väikesest karbikesest.

Ühel pildil näete sinist masinat, mida ma väga armastan, sest ta oskab minu eest väga ilusaid otseseid jooni lõigata. Mina suudan kääridega ainult pisut sakilisi ja viltuseid jooni teha.

Ja nii ma meisterdasingi täna ühe väikese kinkekarbi. Lihtsa. Teie võite sinna peale veel joonistada ja lipsukesi-südameid-lumehelbeid kleepida, ma ei riskinud. Ma ei mäleta kaua mul aega kulus. Tunnike äkki. Kuid rõõm ise valmis tehtud asjast on alati mõnus, isegi siis kui see asi kuskilt pisut käkki on läinud :P

This slideshow requires JavaScript.

Categories: roheline Sildid:,

Detsembris pidavat kiire olema

9. detsember 2014 10 kommentaari
Võimupäkapikud, kes päriselust veel vähem teavad kui päris päkapikud

Kaart 2011 aastast.

Olete kuulnud ja lugenud, kuidas detsembris pidavat inimestel koletumalt kiire olema? Inimesed kurdavad (ma kahtlustan, et väikese uhkusvärinaga hinges) kuidas üks pidu ajab teist taga ja nad ei oskagi kohe valida millisele minna ja millisele mitte. Või et räägitakse kuidas tuleb käia paljudel inimestel külas, sest kõik muutkui kutsuvad. Ja kuidas detsembris läheb jube palju raha, sest tuleb osta igasugu kaunistusi tuppa, kingitusi ja sööke. Ilmselt 95 protsenti inimestest kõigi nende küsimustega maadlevadki. Kuid mina mitte.

Ma ei mäletagi millal ma viimati mingil suurel jõulupeol käisin. Kunagi ammu käisin jõulupidudel, mida kas minu või eksi töökohas korraldati. Mina ise pole tööl käinud juba üle kümne aasta ja kliendid on mul ka tavaliselt väikefirmad, mis jõulupidusid ei korralda. Eksi töökoha jõulupeod olid vägevad erinevate esinejate, peenete roogadega ja suurte rahvamassidega. Vot olid ajad, igaks peoks muretsesin uue kleidi ja puha. Või, noh, kaltsukast uue :P Mingi hetk enam nii suuri kaaslasega pidusid ei korraldatud.

Näärivanale salmi lugemas. Umbes 1971. aastal.

Mina näärivanale salmi lugemas. Umbes 1971. aastal.

Juhul kui sul on mingi elukaaslane, siis on probleeme küllakutsete ja kingitustega. Mul on ainult oma emale vaja külla minna ja kingituse kohta ütles ta, et ei taha midagi. Midagi ta ikka tahab, aga see pole eriti suur peavalu. Ja ongi kingitustega kõik. Laps on mul ateist ja sõna “jõulukink” suhu võtta ei luba. Isegi värvilisi tulesid ei lubatud välja võtta, aga ma ikka riputasin need seinale. Kuuske ei taha ma ise ka, ajab kõik kohad okkaid täis. Ema paneb enda juurde ülesse selle plastist kuuse, mille ta siis ostis, kui ma seitsmene olin.

Selliseid sõpru, kes korraldaks jõululõuna tüüpi üritusi, mul ka pole. Selliseid söögiorgijaid korraldavad perekonnainimesed, aga pereinimesed üksikutega ei suhtle. Eelmisel aastal kutsusin ma mingi hulga sõpru aastavahetuseks enda juurde. Mu arust oli väga inimlik varem kokku leppida, et mingeid kingitusi me omavahel tegema ei hakka. Et võtavad mingit sööki-jooki ja keskööni on meil niisama lõbus. Mis sellest aastavahetusest saab, ma veel ei tea.

Mul on detsember täpselt samasugune nagu jaanuar või november. Mingisugust vahet pole. Mul on alati aega ja ma ei kavatse end, asja eest teist taga, surnud looma verest paksuks süüa ainult seepärast, et algas kalendritalv. Mul on natuke kahju nendest inimestest, kellel kunagi aega pole, nad on kuidagi närvilised. Ainus asi, mida ma kadetsen, on suured toredad peod, kuhu ma tahaks ilusate riietega tantsima ja sööma minna. Aga kui pole siis pole. Tühja kah. Huvitav, kas on veel selliseid minu moodi inimesi, kelle jaoks detsember on nagu iga teine rahulik aeg?

Categories: mõtelus

Mu uus Essence BB-kreem Selverist hinnaga 4.49

7. detsember 2014 Lisa kommentaar

bbEnamus ilublogijaid kasutavad ainult sellist kosmeetikat, mille on valmistanud mingi tuntud suurfirma. Kui ikka palju maksab ja on loomade peal katsetatud, küllap siis on ka hea, arvavad nad. Üksikema endale sarnast lõbu lubada ei saa. Läksin täna Selverisse lapsele piima ostma ja mõtlesin, et heidan jumestuskreemidele ka pilgu peale.

Vanakooli inimestele: BB-kreem ongi tänapäeval seesama mögin, mida vanasti kutsuti jumestuskreemiks, kuid ta pole enam nii tihke kui vanasti. See tihedam ja läbipaistmatum mögin kannab hoopis nime “primer” ja seda pannakse ainult koledatele kohtadele värvile alla. Tänapäevane BB-kreem on peaaegu et näole kasulik, kuna tal on mingi päikesekaitsefaktor ja niisutajad jms sisse pandud. Peale nende kahe mahub nimetuse “jumestuskreem” alla veel ka Foundation ehk tooniv kreem.

Ma käin Torupilli Selkus ja seal on kosmeetika teisel korrusel. Loomulikult müüakse seal Maybelline’i, L’Oreali ja Lumene jumestuskreeme. Lumene valik oli kõige laiem, aga kõigi kolme firma hinnad jäid hinnaskaalal umbes 10 euro ja poole rohkema vahemikku. Ma oleks pidanud kuidagi nende vahel vahet tegema? Ei tea kuidas küll. Pealegi nägin just varem, et eesti netipood Levelzone pakkus negriidsele näonahale umbes sama hinnaga E. Ardeni jumestuskreemi ja Arden on tuntud vanade rikaste naiste rahakoti röövel.

Vaatasin veel ringi ja silmasin eraldi püstikut minu jaoks täiesti tundmatu firma Essence toodetega. Hindasid nähes vajus mul suu väga lahti – kõik hinnad olid vähemalt poole odavamad kui eelmisel kolmel firmal. Alguses tekkis tunne, et ma tahan neid kõiki asju. Noh näiteks oli seal kahetooniline primer, mis on pakitud nagu puuder, natuke üle kahe eurtsi. Ja igasuguseid toredaid asju oli, vaadake ise selle lingi alt. Surusin hambad risti ja ostsin ainult BB-kreemi 4.49-ga, nagu ma pealkirjas reklaamisin.

Kodus proovisin ühe silmaümbruse peal, et näha, kas on vahet kreemiga ja ilma kreemita silmal. Kõige kummalisem, et ongi :D Ma kasutasin peale kandmiseks svammi. Seal all videos asjatundja kasutab pintslit. Mul polnud sellisest võimalusest mingit aimu, rääkimata et mul võiks sahtlis kogemata selline pintsel olla. Aga see natural toon paistab mulle sobivat. Kui laps koju jõuab, saab vaadata, kas lumivalgukestele ka sobib. Ma olen nahavärvilt pigem latino kui eestlane.

Aga ega ma kosmeetikat nii kenasti kiita ei oska. Vaadake parem seda tibinat, too teeb kogu töö minu eest nii perfektselt ära, et ma tahaks näha kuidas kõik eesti überrikkuritest ilublogijad oma kolekallid kreemid nurka viskavad ja selverisse uue järgi jooksevad.

Categories: ilublogi

Kuidas ma peaks banaani näkku määrima ja sina ka. Hakkame ilusaks!

7. detsember 2014 Lisa kommentaar

Tegelikult mul polnud plaanis blogida, kuigi juba täna hommikul kell 07.46 algas minu blogimises uus ja loodetavasti meeldiv ajastu. Nimelt keegi Kägu küsis Eesti tuntumas meelelahutusportaalis Perekool, et millised on hetkel kvaliteetsed blogid ja minu aadress läks kohe laksust sinna kirja. Ausõna, linkija polnud mina. Mina laupäeva hommikuti sel kellaajal alati magan. Ja ma ei tahtnud sellest kirjutada.

Ilusad küpsised

Ma tahtsin kirjutada nahahooldustoodetest. Aga ilublogimise mõte tuli hoopis vajadusest leida homseks mingi küpsiste retsept, sest ma lõbustan end ühe fotoväljakutsega. Noh ja siis ma läksin Printeresti ja otsisin ja pidin kausi lõua alla panema, sest ila tilkus vulinal. Leidsin sealt kõrvaloleval pildil olevad küpsised ja kui ma linki klikkisin, lendasin hoopis mingisse naine24 tüüpi blogisse.

Ma olen maailma kõige pikemate sissejuhatuste kirjutaja.

Vot ja sellest blogist leidsingi artikli, kus kirjutati kui hea on kasutada näo hooldamiseks erinevaid aedvilju. Teate, miks ei ole võimalik müüa poes kosmeetikatoodet, kuhu poleks lisatud mingit keemiat ja kahtlaseid lisaaineid? Sest nad läheksid kohe käärima, hallitama vms, naturaalsed asjad ei säili eriti pikalt. Naiivsed arvavad, et kosmeetikatoodetele lisatakse lõhnaaineid et tarbijale meeldivad lõhnastatud tooted. Tegelikult ju ei meeldi, sest lõhnainetel on kena omadus allegiaid tekitada. Lõhnaaineid lisatakse selleks, et neutraliseerida keemia haisu.

Mm, ma vist olen radikaalne. Ärge pange tähele.

Aga alustagem. Seda, et nägu saab puhastada kurgiviilakutega, teavad vist kõik. Too välismaalane arvab, et kurgi peaks ära koorima. Muarust küll ei pea. Kurgil on põletikuvastane ja pehmendav toime. Nühid mahla nahale, hoiad pisut ja pesed sooja veega maha.

Järgnevaid värke ma ise proovinud pole.

Avokaado tundub päris hea idee olevat. Väidetavalt on ta rikas E- ja C-vitamiini poolest ja nood on omakorda abimehed vananemise vastu. Pealegi on avokaado päris rasvane, ehk niisutab nahka looduslikult moel ja seda kortsud kardavad. Blogija väidab, et avokaadomaski tehakse sarnaselt võileivakattele: purustad avokaado sisu kahvliga pudruks ja määrid peale. Sidrunit pole lisada vaja. Lõpuks pesed veega maha (seda lauset ma enam ei kirjuta, iga täiskasvanud inimene ju teab, et pesemiseks on (kraani)vesi, mitte näopiim vms keemiline ühend).

Piiname loomi, raha eest!Detsembris on kõik kodud täis mandariine, mõnikord ka apelsine ja sidruneid ehk tsitruselisi. Ma pole kunagi neid näkku määrinud, kuid selgub, et mandariin näos võib isegi ennetada nahavähki, kuigi katkisele nahale ei soovitata. Kuid jumele pidavat hästi mõjuma, kui 15 minutit maski nahal hoida. Sidruni puhul ma küll nii kaua ei julgeks, päris tugev hape siiski.

Mul on kodus pea alati banaane, kuna nad aitavad hästi, kui on tunne, et tahaks midagi süüa, aga ei tea mida. Banaan võtab kahtlase näljatunde naksti ära. Kuid selgub, et ka banaanimask on hea, eriti rasusele nahale. Blogija soovitab banaanipüree segada natukese mee ja sidruniga, määrida näkku, lasta seal ära kuivada ja pesta siis maha. Pidavat olema ülihea punnilise naha hoolduseks.

Nojah, igatahes soovitab ta veel kasutada õunu, marju, rohelist teed, ananassi, kaerahelbeid jne. Kusjuures ma arvan, et kunagi ma proovingi neid kõiki ja veel midagi lisaks. Kuna mul allergiaid pole, siis peaksid kõik looduslikud asjad mulle head olema. Tuleb ainult ära proovida.

Ja siis tuleb mul järgmisel nädalal endale sobiv primer ja BB-kreem leida. Vot see on raske ülesanne, sest neid juba loodusest ei leia.

Categories: ilublogi, roheline
Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 32 other followers