J. Austen. Uhkus ja eelarvamus

9. oktoober 2014 Lisa kommentaar
Onu "võimleb" võsas

Onu “võimleb” võsas

Sellest raamatust kokkuvõtte tegemine on täiesti mõttetu tegevus, kuna kõik on seda lugenud ja vikis on ka olemas. Mina laenasin raamatu sõbrantsilt teisipäeva õhtul ja tänaseks (neljapäev) oli läbi. Kuna ma olen selle aasta alguses lugenud erinevaid halle varjundeid ja minevikus Cartlandi, siis olen ma naistekate neelamisega harjunud. Cartlandiga Austenil küll mingit vahet pole ja kui keegi ütleb, et talle Austen meeldib, aga Cartland on jama, on ta silmakirjateener. Jah, Austen oli esimene, aga mis siis.

Raamatus tõesti räägitakse palju uhkusest ja eelarvamustest, kuid veel rohkem tarkusest ja rumalusest. Kuna jutt käib ajast, mil sugudevahelised erinevused olid rõhutatult suured ja palju haridusesse puutuvat tehti ära kodustes tingimustes, siis oli huvitav teada, mida autor rumalaks pidas.

Mulle meeldis raamatu alguses tolle naistekarja isa. Ta oskas nii mõnusa peene ja hästisõnastatud irooniaga asju ümber nurga öelda. Kuid ta tegigi seda vaid alguses ja pärast oli sama rumal nagu enamus muid raamatu tegelasi. Ei mingeid peeneid nükkeid enam, ainult labane otsekohesus.

Peamine rumaluse näitamise koht oli suhtlemisel teiste inimestega. Täiesti eranditult olid rumalad kõik need inimesed, kes teisi kuulata ei oskanud või ei soovinud. See rumaluse definitsioon mulle meeldib. Ma olen ka alles viimasetel aastatel inimesi kuulama õppinud ja see tasub täiega ära – inimestele meeldib kui neid kuulatakse. Oo-mai-gaad kui palju inimesed rääkida tahavad, aga kuulajaid on ikka kole vähe. Mulle meeldib võõraid muresid kuulata, kui need just liiga masendavad pole. Mingeid tavalise inimese päeva kokkuvõtteid, kus esineb palju tundmatuid tegelasi, parema meelega ei kuulaks. Ma ise omi isiklikke asju kellelegi eriti rääkima ei kipugi, aga mõnikord tahaks ikka ka täiega kurta, kuid siis pole kuulajat. Ütled prooviks kaks lauset jutust, mida tahaks arutada, tuttav kuulab ära, noogutab ja jätkab omi jutte. No ma ju ei räägi siis, kui teda ei huvita.

Kuigi, jah, tark inimene on ikkagi see, kellega saab asju arutada. Kes ei saa kurjaks, kui ta on juba minuti oma tööst monoloogitsenud ja mul tekib tahtmine midagi vahele öelda. Hea arutelu tekib vaid siis, kui üksteise juttu kuulatakse ja räägitaksegi teise jutust lähtuvalt. Tüüpiline rumala inimese tunnus on see, et ta kuulab teise juttu ja siis talle meenub oma elust samasugune juhus ja siis ta hakkab oma jutule mõtlema ja enam teist ei kuula. Hea arutleja ei hakka monoloogi pidama. Ta ütleb korraga ühe mõtte ja selle sõnastamiseks kulub noh ütleme keskmiselt 5-6 tavalist lauset. Eriti raske juhus on inimesed, kes ei tee vahet arutelul ja vaidlusel.

Nüüd sattusin lemmikteemal jahuma, aga pidin ju raamatust kirjutama. Teine rumala inimese tunnus seal raamatus oli inimene, kes on väga teadlik oma klassipositsioonist ja käitub vastvalt sellele. Kui inimene on vaesem kui teine, siis lipitseb ja kui ta ise on rikkam, siis ülbitseb. Jälle väga hea rumaluse definitsioon. Tänapäeval kehtib samuti, kuigi peale raha mängib rolli ka inimese tuntus. No ei tee kedagi paremaks inimeseks see, kui ta kohtus tuntud inimesega ja pole vaja kellegi ees ja perekonnanime seepärast üle toonitada. Kui on põnev teema, pole nimed üldse tähtsad.

Aitab kah raamatust. Räägin lõpetuseks sellest gifist, mis üleval vilgub. Tegin selle mõned kuud tagasi Kadrioru pargis. Istusime sõbrantsiga mingil kivil ja lobisesime, kui meie tähelepanu köitis too võsas võimlev meesterahvas. Muidugi igasugused tervisesportlased jooksu vahele venitavad ja võimlevad, aga too onu oli ikka väga kummaline. Tema liigutused ei olnud ei venitus ega pingutus. Selline lahja puusaring väikese loksutamisega :P

Categories: raamat

Mida ma partnerlusest ja seksist arvan

6. oktoober 2014 Lisa kommentaar
Pühapäev Toompeal

Pühapäev Toompeal

Seda postitust alustan ma tsitaadiga, mis pärineb Mihkel Raualt ja leidsin selle Facebookist. Mihkel räägib pühapäevasest üritusest Toompeal.

Eemalt kostis Raimondo Laikre sulnis hääl. “Mis värvi on armastus?” küsis ta õdede Taulide toel rahvahulgalt, kes teadis väga täpselt, mis värvi armastus ei ole. Ja siis korraga nägin ma väikest seltskonda vikerkaarelipu alla kogunenud noori naisi. Nad seisid seal üksteise kõrval, kes tegi suitsu, kes hoidis kaaslasel käest kinni. Julgelt ja püstipäi. Mis sest, et poolkaarde tõmmanud kümmekond meest neid pehmelt öeldes ähvardavalt jõllitas. Ma pole vaprust kunagi nii lähedalt näinud. Ja ma poleks uskunud, et sellel meeleavaldusel armastust või oma rahvast kohtan. Aitäh.

Mihkel räägib meie seltskonnast. Esimest korda elus käisime anarhistidega Toompeal kaudselt valitsust toetamas ja see oli tsutike hirmus, aga vähem reaalselt ohtlik, kui me algselt eeldasime. Keegi kätega kallale just ei kippunud, aga erinevaid halvustavaid märkuseid kõlas küll. Mina kuulsin ühe lapsevankriga noore naise sisiseval häälel oma mehele lausutud kahte sõna “pederastõ i prostitutki.” Tüdrukud rääkisid, et neile oli põrgust jutlust peetud. Viha ongi see emotsioon, mis mulle sealselt ürituselt kõige tugevamalt meelde jäi ja jalad värisema võttis. Kõige agressiivsem oli üks vanem mees, kellest jäi mulje, et ta on purjus ja kes kandis silti president Ilvese pildiga. Tema tükkis meie seltskonda päris sisse ja üritas tüli norida. Läksid eemale, kõndis järgi. Ei, meie seltskonnas olnud noormeeste vastu ta huvi ei tundnud, ikkagi hetero, eksole :D

Kui aus olla, siis mul pole aimugi, millised on minuga koos vikerkaarelippude all kõndinute seksuaalsed eelistused. Aga mind pole see ka kunagi otseselt huvitanud. Mõnedega olen ma muidugi nende suhetest rääkinud, ikka tuttavatega tulevad suhteprobleemid jutuks, aga ma valin omi tuttavaid ja sõpru mingite mulle oluliste iseloomuomaduste järgi. Jah, mu tutvusringkonnas on alati olnud nii mehi kui naisi, kes intiimsetes olukordades eelistavad omast soost inimest. Mul on pea alati ka olnud mingi väga hea geisõber, keda nähes ma alati õnnelik olen. Kuid ma tean ka mõningaid väga konservatiivse maailmavaatega seksuaalvähemuse esindajaid ja nemad mu sõpruskonda ei kuulu. Inimestel võivad olla erinevad maailmavaated ja see ei seondu nende seksuaalse suundumusega. Seksuaalset suundumust ei saagi valida. Samuti on väga raske valida, kellesse sa armud. Ma võin täie südamerahuga armuda mehesse, kes üldse mu unistusele ideaalmehest ei vasta. Ja pärast pole südamerahust enam midagi järgi. Ja väga hea seks seda armumisvärki minus küll ei käivita, kuigi ma hindan head seksi päris kõrgelt. Kuid midagi on veel olulisem. Inimene.

Pühapaõhtuses TV3 uudistes rääkisid Randpere ja Riisalu partnerlusseadusest ja Riisalu rääkis, et kõik teda ümbritsevad inimesed on partnerlusseaduse vastu. Et ta ei saa selle poolt olla, kuna enamus on vastu. Minuga on täiesti vastupidi – kõik mind ümbritsevad inimesed on partnerlusseaduse poolt. Ma olen suht kindel, et enamus mu tuttavatest sooviksid ka, et abielu laieneks samasoolistele paaridele, samuti lapsendusõigus. Mul oli täna kohutavalt keeruline lapsele selgitada, miks need inimesed, keda telekast näidati ja keda oli terve Toompea plats täis, samamoodi ei arva. No ei ole argument, et nad on lihtsalt rumalad ja seepärast ei saa aru. Kuna enamus sellest SAPTK seltskonnast on vanemad mehed ja 20. sajandil oli päris pikalt homoseksuaalsus kriminaalselt karistatav, siis mina oskan seda piiratud maailmapilti põhjendada ainult nende õppimisvõimetusega. Homofoobid on mingi hetk oma arengus seisma jäänud ja see hetk, millal homoseksuaalsust hakati maailmas normaalseks ja homofoobiat haiguseks pidama, jäi neil lihtsalt kahe silma vahele.

Üks peamiseid põhjuseid, miks ma Toompeale Varro Vooglaiu korraldatud üritusele läksin, oli vastumeelsus nende sõnavõttude vastu, mida Varro erinevates kanalites on esitanud. Kuidas saab üks täiskasvanud mees avalikult rääkida, et kaks inimest abielluvad ainult selleks, et lapsi saada? Siis on ju ka täiesti ükstaspuha millise vastassoo esindajaga abielluda, peaasi, et ta oleks nõus sünnitama ja lapsi kasvatama. No ei taha ju suvalise inimesega isegi mitte koos elada.

Mulle meeldib erinevatele suhteküsimustele mõelda. Jah, ma olen idealist. Ma usun reaalselt, et päris õige armastus on olemas ja loomulikult leian ma selle ühel hetkel. Kuid nüüd ma olen juba nii elukogenud, et ma tean, millest pärisarmastus koosneb. Kolm lihtsat komponenti. Esimene on neist kõige lihtsam ja paljud arvavad, et see ongi armastus. Seks, kirg, loomalik tõmme kahe inimese vahel. Sellega kaasnevad ka muud pealiskaudsed asjad nagu sulle meeldib inimese välimus, lõhn, liigutused, kuidas ta räägib, ühesõnaga – kõik väline. Parimad kirjeldused kirest, mida autor peab armastuseks, on minumoodimaailm blogis. Nagu seks otsa saab, nii kaovad tunded ka ära.

Muidugi on võimalik ainult kirel põhinevast suhtest ka midagi rohkemat arendada, aga kirel on kena omadus silmist pimedaks lüüa. Lihtsaim täiend kirele on sõprus. Enamus inimesi ju teab, mis on sõprus? Sõber on inimene, kellega sul on huvitav ja meeldiv koos aega veeta. Üldjuhul on sul sõbraga mingid kattuvad huvid või iseloomuomadused. Sul on sõpra alati hea meel näha ja natuke kahju lahku minna. Sõber kiidab ja aitab, ega tee sind kunagi niisama maha. Sõbraga koos on võimalik ka ise paremaks inimeseks saada. Te täiendate ja mõistate üksteist. Sõbra puhul pole välimus, sugu ega vanus oluline. Iseloom küll, sest näiteks pideva vinguja-virisejaga ei viitsi keegi eriti kaua sõber olla. Sõpruse jaoks on, vanasõna järgi, vaja puud soola koos ära süüa.

Kolmas armastuse komponent on kõige keerulisem. Seda teavad inimesed emaarmastuse nime all. See on omakasupüüdmatu tahtmine teha kõik, et teine inimene end hästi tunneks, hoolitsemine teise inimese heaolu eest. Kui lapse ja vanema suhtes on see hoolimine ühepoolne, siis kahe täiskasvanu vahelises armastussuhtes on vaja mõlemapoolset üksteisest hoolimist. Sa tahad, et teine inimene tunneks ennast hästi. Sa suhtud teise inimese vingumisse ja virisemisesse kui probleemi, kus teist tuleb aidata ja/või lohutada. Sa lepid tema vigadega ja ei armukadetse, kui tal on teisi väga häid sõpru. Sul on hea meel, kui tal on hea olla. Sa oled kurb kui tal on kurb. Sa alati aitad teda, kui ta seda vajab, isegi siis kui see sulle kuidagi kahjuks võib tulla. Ja su teine pool, partner, suhtub sinusse samamoodi.

Nüüd ma panin kirja ideaalvariandi. Aga ma ei näe erilist põhjust, miks peaks keegi tahtma kellegi teise täiskasvanud inimesega koos elada, kui enamvähem sellist armastust ei ole. Ja ma kahtlustan, et Vooglaiu peres pole neist ühestki kolmest komponendist suht midagi. Või teistel homofoobidel. Muidu nad ju saaksid aru, et partnerluses hoolimata soost ei ole midagi rõvedat.

Kuidas ma pitsat teen

3. oktoober 2014 Lisa kommentaar

Pitsa on meie peres tavaline toit, ma teen seda umbes korra nädalas. Meid kumbagi pole ära tüüdanud ja kurjad keeled räägivad, et maitseb ka hästi. Nagu enamus toite, mida ma teen.

This slideshow requires JavaScript.

Kunagi tegin ma pitsataigna spets pulbrist, mida poes müüakse. Nüüd ma teen taigna ise, sest see on väga lihtne ja siis ma tean, mida sisse panen. Esiteks nisujahu, millesse segan sobiva koguse soola ja suhkurt. Suhkurt panen ma pea kõikidesse toitudesse, mulle maitseb. Siis kallan sinna sisse loigu õli ja vähehaaval segades vee. Kui aktiivselt segada, kattub kokatädi jahukorraga. Ning ongi kõik, ei mingit raketiteadust. Taigen jääb täpselt nii vedel, et seda saab lusikaga laiali ajada. Mul on gaasiahi ja ahjuplaadi peale läheb küpsetuspaber. Ei mingit muret plaadi pesemise või pitsa kinnijäämisega. Mulle väga ei meeldi taigna sisse käsi toppida ja pitsa puhul pole seda vajagi.

Järgmisena törtsutan laialisilutud taignale ketšupit ja ajan selle lusikaga ühtlaselt laiali. Sinna peale läheb esimesena praetud hakkliha. Ühele poolele rohkem kui teisele, kuna mul on kodus pirtsutaja, kes kõiki asju ei söö. Üle terve pitsa laotan veel toorest sibulat, paprikat ja tomatit. Kõik väikesteks tükkideks lõigatud ja ma ei viitsi neid kuidagi kenasti sättida, vaid lihtsalt loobin lahtise käega üle plaadi. Minu poolele lisan veel oliive ja seeni. Kui olen ananassikompotti ostnud, siis seda me sööme pitsakattena ka mõlemad.

Enne juustu toimub maitsestamine poes müüdava pitsa maitseaineseguga, põhjalikult. Nüüd võib ahju sooja panna. Kõige peale läheb loomulikult juust. Täna kasutasin poest ostetud riivitud juustu, sest see on praegu kõige odavam. Olen ka viilutatud juustu pannud. Ühes tükis müüdav juust on juba pikemat aega kallim kui riivitud või viilutatud, suht arusaamatu fenomen.

Noh ja siis kärutan pitsa ahju ja varsti võib välja võtta ja pooleks lõigata. Nämm-nämm.

Tänase postituse idee tuli mul kuna osalen oktoobris toimuval blogides toimuvas fotoülesandes. Esimesed pildid olin juba Facebooki pannud ja eile mõtlesin tänasele ülesandele. Arvasin, et teen sellise close upi, mida vikipeedias kirjeldatakse, huvitava inimese näoga, mille hangin tänavalt pika toruga. Kuid päev kujunes oodatust kohustusterikkamaks ja sinna vahele peab paigutama söögi valmistamise. Tuli mõte, et pildistan oma pitsat, aga siis leidsin, et ma võiksin ju kõiki koostisosasid lähedalt pildistada. Päris tore oli samaaegselt pildistada ja süüa teha.

Categories: retseptid

Käsitöö eri: õmbleme ise pesu

30. september 2014 Lisa kommentaar

Ma ei usu, et ma oleksin mingi väga eksklusiivse maitse või kehaga, aga pesupoes olen ma alati täielikus hämmingus, tavaliselt ei osta midagi või ostan püksid, mis mulle kodus enam ei meeldi. Pesusahtlit avades vaatavad mulle vastu jällegi needsamad valesti ostetud püksid. Mõned paarid on õnneks ka läinud ja ma olen neid jalga tõmmates endaga rahul.

Mul ei ole aluspükstele eriti palju nõudmiseid. Esiteks peavad nad peale vaadates olema tehtud ilusast pitsist või riidest. Puhas tunnetuse küsimus, vaatan ja tean, kas meeldib või mitte. Teiseks ei meeldi mulle, kui sääre servas on kumm. Ma pole just eriline rasvajalg, aga kumm paistab läbi õhemate teksaste triibuna välja. Pealegi ei saa ma aru, miks üldse peaks kummi alumises ääres vaja minema. Tavalistel pikkadel pükstel on kinnitus puusal ja kogu moos, ei ole ju allääres kummi. Ka ülaserva pole kummi vaja kui on tegemist veniva kanga või pitsiga.

Kolmandaks on enamus aluspesu õmmeldud halvast kangast ja ebakvaliteetselt. Mingi hetk hakkab kuskilt niit või kummiots tolknema ja juba peale vaadates on ka näha, et kehv töö. Olen mitu korda rahulikult üksinda riietudes sõrme läbi kanga/pitsi lükanud. Sama probleem ka enamuse valmisriietega. Inimene, kes jumaldab kangapoodi, saab valmisriiete poes kohe aru, et nii odavaid ja koledaid kangaid müüakse ainult neile, kes tööstuslikult ja odavalt tahavad riideid õmmelda. Puhas Eesti probleem, isegi Stockmanis on valmisriietes enamuses labased või väga vanad mudelid. Ilmselgelt puudub Eestis pisut suurema raha teenijatel maitse. Jah, enamus kuulsate firmade kaupa on korralikult õmmeldud ja paremast materjalist, aga mudelid on ikka imelikud. Pesu on enamuses mõeldud inimestele, kes oma pesu ainult üksi pimedas toas vaatavad.

Iseõmmeldud püksid

Iseõmmeldud püksid

Täna käisin Abakhanis lapsele lõnga otsimas. (See spets lõng oli otsas.) Loomulikult ei suutnud ma end kangahunnikutest eemale hoida, aga tegelikult polnud mul ühtegi plaani, mida ma õmmelda tahaksin. Ja siis tuli mõte, et ma võiksin ju endale ise pesupüksid õmmelda. Lappasin erinevaid hunnikuid, aga miski ei pannud kellukest helisema. Loobusin ja hakkasin väja minema ja just ukse kõrval oli kast erinevate laiade pitsidega. Täpselt sellised, millest aluspesu tehakse! Ja nüüd ma teadsin – muidugi saab kõige lihtsamalt õmmelda laiast pitsist. Valisin välja üleni musta veniva 14 sentimeetri laiuse pitsi. Seal kastis olid kõik tükid meetri pikkused, millest jagub kenasti ja jääb veel ka üle. Kõik pitsid maksid 79 senti meeter.

Ja nüüd neljas punkt, mis mulle poe pükste juures ei meeldi – jalgevahe on kitsas või imelik. Miks see sisemine riidetükk, mis pükstele sinna õmmeldakse on tihtipeale ainult natuke kinnitatud ja jalgevahe osa üldse imelikult kitsas? Mulle meeldib kui see osa on üleni kaetud. Stringidel jah on ainult pael, aga teistel pükstel võiks ikka piisavalt materjali olla. Ning kena kui see on puuvillane materjal. Puuvillast musta materjali mul kodus on – mingi hetk tegin oma t-särkides suurpuhastuse ja tõstsin need eraldi kotti, mida ma enam ei kanna. Vanadest t-särkidest saab igasuguseid asju ise uuesti teha.

Mustvalge külg

Mustvalge külg

Õmblemiseks kulus mul kokku umbes 20 minutit. Juba koduteel mõtlesin välja kuidas peaks lõikama ja õmblema. Alguses läks viltu ka. Ma arvasin, et kui ma selle pitsi lihtsalt ühe õmblusega tagant ringiks õmblen ja alla ühendan eest ja tagant jalgevahe tükiga, siis töötabki, aga ei töötanud. Pepu jäi välja. Õnneks olin pitsi tsuti laiema jätnud ja nüüd võtsin käärid ja pikendasin seda kokkuõmblemise kohta. See tähendab, et lõikasin diagonaalis ülemise serva kitsamaks, ehk tagumine õmblus sai poole pikem. Ma ei oska seda paremini selgitada, aga peale uuesti kinniõmblemist olid püksid täpselt parajad ja istusid kenasti. Esimesel pildil on ka näha tagumine osa pealpool.

Mõtlesin, et äkki ma saan teha ka pildi millised need püksid jalas välja näevad, aga ma tegelikult ikka ei sobi pesumodelliks ja ma ei viitsinud päris fotokat välja tirida. Tegin mingi uduse pildi moblaga külje pealt. Loodetavasti ei saanud liiast erootiline :P

Igatahes on mul nüüd plaanis veel kangapoodi minna ja vaadata üle kogu nende pitsivalik ja endale ise aluspükse õmmelda. Selliseid, mis mulle endale meeldivad.

Categories: garderoob

20 aastat tagasi Pariisis

28. september 2014 Lisa kommentaar
Rodin. Mõtleja

Rodin. Mõtleja

Sel nädalal meenutavad inimesed 20 aastat tagasi toimunud sündmuseid. Ajalehed kirjutavad Estonia hukust. Üldiselt inimesed ei mäleta minevikku väga täpselt, kuid kummalisel kombel teavad paljud, mida nad tegid täpselt 20 aastat tagasi tollel päeval-öösel. Mina mäletan ka, ma käisin elus esimest korda Pariisis.

20 aastat tagasi olid Eestis segased ja põnevad ajad, kogu aeg toimus midagi ja ma arvan, et enamus uskus, kuidas tulevik tuleb helgem kui minevik. Nõukogude ajal oli vaid mõnedel inimestel võimalus reisida väljapoole NSV Liidu piire ja kapitalistlikesse riikidesse said vaid need, kes kuulusid EKP-sse (Eestimaa Kommunistlik Partei) ja kel oli laitmatu minevik, kus polnud välismaal elavaid sugulasi. See-eest oli NSV Liidu piires võimalik reisida kõigil hoolimata kui rikkad või vaesed nad olid. Kuna enamuse nõuka aega olin ma alaealine, siis ei jõudnud ma kõikidesse suure kodumaa nurkadesse, kuid siiski päris kaugele. Kõige lõunapoolsem punkt oli Krimmis asuv Jalta.

Üks levinuimaid reisimisega seonduvaid unistusi oli eestlase unistus kord elus käia ära Pariisis. Meil on selle kohta isegi vanasõna, et enne Pariisi tuleb ära käia Nuustakul ning rumalaks sai pidada inimest, kes ei teadnud, et Nuustaku on Otepää. Vanasõna sisu seisneb selles, et eestlase arvates oli Pariis midagi nii lummavat, et võisid unustada oma kodumaa ja et seda ei juhtuks, pidid üle vaatama Lõuna-Eesti, mis on samuti omamoodi hingemattev.

Mina poseerimas Pariisi tänavalt leitud hõbedase relvaga

Mina poseerimas Pariisi tänavalt leitud hõbedase relvaga

Mina tegin 20 aastat tagasi põhitöö kõrvalt raamatupidamist Pariisi kultuurireise tegevale väikefirmale. Pariisis käisingi selle firmaga, mille üks omanik oli ka Lauri Leesi. Tema juhatas ka meie reisi. Kõik teavad, et Leesi prantsuse keel on parem kui prantslasel ja samuti teab ta Prantsusmaast rohkem kui keegi teine ehk meie reis oli väga hariv. Ma olen ka hiljem mitmeid kordi Pariisis käinud, kuid oma põhiteadmised linnast ja olulisematest vaatamisväärsustest ja kultuurinähtustest hankisin tollel korral.

Tegemist oli bussireisiga, mis algas ja lõppes laevasõiduga Tallinn-Travemünde. Travemünde on kena väike saksa linn, kus ma rohkem pole käinud, kuid tol korral tagasiteel koju veetsime seal etteplaneeritust väga palju rohkem aega, kuna kõik laevad olid merel ja otsisid Estonialt pääsenud külmas vees hulpivaid inimesi.

Meie sõitsime Tallinnast laevaga üle lahe öö varem kui Estonia ja tollest laevareisist pole mul eriti midagi meeles. Kuid mul on meeles too hommik, kui me olime juba Pariisis ja telekast lasti (prantsuskeelset) uudist suurest laevaõnnetusest. Mina prantsuse keelt õppinud pole, kuid paljud oskasid ja tõlkisid teistele. Meie grupist töötas laeval ühe naise tütar. Ma ei tea kuidas tema tütrega läks, aga ema ilmselt Pariisi eriti ei näinudki. Minu jaoks oli laevahukk küll kohutav sündmus, aga isiklikult ei tea ma kedagi, kes oleks laeval hukka saanud või pääsenud. Minu ema pärast rääkis, et keegi mees meie külast olevat välja ujunud, aga ma ei tundnud teda. Mul sõbrants rääkis, et tema mingi tuttava tuttav oli laevaga põhja läinud. Too tuttava tuttav sõitis laevas selleks, et Stockholmi varastama minna. Jah, selle jaoks sõitiski.

Laevaga Seine'i jõel

Laevaga Seine’i jõel

Siia postitusse panen pilte, mis on pildistatud diapositiivfilmile. Mul on Pariisist paberfotod ka ja nende kvaliteet on normaalne, aga diapositiivid on põnev ajalooline jäädvustus. Tänapäeval müüakse sellist filmi ka, aga ma ei tea kedagi, kes neid pildistaks ja kas raame ja vaatamiseks sobivaid masinaid enam üldse müüaksegi.

Paarkümmend aastat tagasi olid diapositiivid väga levinud. Mul on alles too masin, millega neid pimedas ruumis seinale näidata saab. Odav masin ja läheb jube kuumaks kui kaua töötab.

Siin vasakul viimasel pildil istun ma taga vasakul tolle tüdrukuga kõrvuti, kellega ma Pariisi reisi ajal tutvusin. Ma ei mäleta isegi enam ta nime. Me suhtlesime veel mõned korrad peale reisi, aga mingil hetkel enam mitte. Ta elas Narva maanteel selles majas, kus all oli Kodutarve pood.

Pariisi vaatamisväärsustest ma kirjutama ei hakka, seda võivad huvilised isegi lugeda. Tegingi postituse selleks, et kõik räägivad oma mälestustest 20 aastat tagasi ja ma mäletan ka. Huvitav, kas inimesed veel unistavad reisist Pariisi ja kas kõik, kes 20 aastat tagasi unistasid, on seal nüüdseks ära käinud? Mina pole Pariisist otseselt kunagi unistanud, minu unistustes on juba lapsepõlvest alates ja ikka veel India ja ma ei tea, miks ma sinna jõudnud pole. Kuid nüüd saavad ju ametlikult kõik reisida kuhu iganes nad soovivad, juhul kui esmavajaduste rahuldamisest veel mingi kopikas alles jääb…

Categories: minevik, Välismaalt

Ilublogija mõnuminutid: vannipall

18. september 2014 Lisa kommentaar

Sõpru vajatakse erinevatel põhjustel, mulle meeldib idee, et sõbrad on selleks, et su elu mõnusaks teha. Ja sina vastad neile samaga. Täna pean tänama Bibit, kes kinkis mulle vannipalli, mis muutis minu elu mitmeks tunniks mõnusaks. Ma pean veel mõtlema, kuidas talle tagasi teha.

Roosi vannipall

Roosi vannipall

Inimesed jagunevad kolmeks: duššiinimesed, vanniinimesed ja puhtusesse külmalt suhtuvad inimesed. Mina olen vanniinimene. Eluaeg olen olnud. Lapsepõlvest mäletan, et minu vann on oli täidetud ujuvate mänguasjade ja vannivahuga ja ma veetsin seal nii kaua aega, et vesi läks jahedaks. Vahepealsest ajast mäletan Kalamajas elamise perioodi, kui ma käisin igal õhtul vannis. Nüüd ma käin tavaliselt dušši all ja vannitamiseks võtan nädalas umbes kord või paar aega, et mõnuleda.

Alles sel aastal kuulsin mitme mehe käest järgepidi, et nemad käivad vannis koos klaasi veini või õllega. Ma polnud varem vannis purjutamise peale mõelnud. Proovisin ära ja minule mõjus see mõtlemist ergutavalt, mitu toredat mõtet tuli. Vannis magama jäämine on mulle ka suhteliselt tavaline tegevus, kuid väike hulk alkoholi uniseks küll ei teinud.

Ma olen proovinud mitmeid erinevaid vannivette lahustuvaid aineid, et leotamist mõnusamaks teha. Vahtu loomulikult ja erinevaid vannisoolasid. Kuid vannisoolad pole mulle siiani erilist muljet jätnud. Eriti arusaamatu on too siniste kristallidega variant, mis vee tsuti sinakaks teeb – milleks vesi värviline peaks olema. Kunagi kosmeetiku juures sain teada, et piimavanni tehakse tegelikult hoopis mingi kosmeetikapulbriga, mis teeb vee valgeks, aga mis pole piimapulber.

Siin postituses räägin aga Roosi vannipallist, mille tootjamaaks on märgitud Läti. Nende leheküljel öeldakse, et nad on inspireeritud loodusest ja tahavad läbi lõhnade pakkuda ka poodlemise mõnu. Ilmselt internetipoest seda küll ei saa. Kui lugeda palli kasutusõpetuselt, mida mu palli sisse topitud on, siis leidsin hulga kahtlaseid keemilisi asju ka, aga ma ju ei plaaninud palli sööma hakata ja peale võin ma endale paljutki määrida.

Õlised ja märgade tilkadega kaetud jalad StarTrekilises vannitoas.

Õlised ja märgade tilkadega kaetud jalad StarTrekilises vannitoas.

Kui vannivaht tuleb kohe vanni panna, kui hakkad vett laskma, siis pall läheb vanni alles pärast vanni täitumist. Tegelikult peaks selle palli kohta pomm ütlema, sest peale vette viskamist algas mu vannis ergas elutegevus. Pildistamine ei andnud mingit efekti ja seepärast tegin pisikese video. Pomm kihises meeletu energiaga, üle vanni serva just ei pritsinud, aga mul on päris sügav vann ka. Peale nähtamatute osakeste puistas ta vette ka mingeid tumedaid tükke, mis meenutasid põlenud paberitükke, aga tegelikult olid vist kuivanud roosi õielehed.

Võtsin alasti ja ronisin lõhnavasse vanni. Siis nägin, et vett kattis õlikiht. Nüüd hakkab minu kirjeldamisoskus vaikselt alla andma, sest mul oli tõeliselt õnnis tunne. Kogu vannituba lõhnas nagu roosiaed ja mina olin kaetud meeldiva õlikihiga, üleni. Ma kontrollisin end. Mitmeid minuteid järjest. Enda tavaline kreemitamine pole pooltki nii sensuaalne.

Leidsin, et väike õlimask oleks ka mu juustele kasulik. Juuksed olidki ainukesed asjad, mille ma šampooniga ära pesin ja tulemus oli sama hea kui alati, ei oska vahet näha. Pommi õpetuses oli ka kirjas, et peale 20 minutit õndsuses ligunemist loputage end õrnalt dušši all. Ma ei tea, kas ma olin vannis 20 minutit või vähem, kuid kuna tugev lõhn hakkas varsti pildile kehvasti mõjuma, pidin vannitamise lõpetama. Õpetuses öeldi, et läbitud elamus inspireerib romantikaks. Mhmh, inspireeris küll, sain endaga hästi läbi.

Ma käisin vannis eile õhtul ja võin kinnitada, et mõnus roosilõhn on siiani mitte vaid vannitoas, vaid ka mujal korteris. Üldiselt olen ma lõhnade suhtes ülitundlik, kuid mulle meeldib, kuidas korter lõhnab lilleaia järgi. Tahan veel selliseid palle!

Categories: Asjad, Emotsioon, ilublogi

Ilublogija põnev elu: küünekaunistused

16. september 2014 5 kommentaari

Mul oli laupäeval sünnipäev ja ma arvan siiani, et nii tore pidu oli viimati siis, kui ma 18 sain. Vähemalt sõpru olen ma oma pika elueaga lõpuks valima õppinud!

Küünekaunistused

Küünekaunistused

Kuna rahvas tuli mingil hetkel väga pisikeste vahedega, siis ma ei teagi enam päris täpselt, kes mulle kinkis komplekti küünekaunistusi. Hommikul vaatasin pakikest ja üritasin meelde tuletada, aga ei meenunud. Paar peamist kahtlusalust olen välja mõelnud. Kusjuures – kingitud põnevate õllepudelitega on sama asi – kahe kohta tean, aga kahe kinkija olen kuidagi ära unustanud. Kõik mu sõbrad teavad, et ma tavaliselt joon õlut. Ilmselt nad teavad ka, et ma pole kunagi elus küünekaunistusi proovinud ja tahtis põneva üllatuse teha. Mingil pidutsemise hetkel pakkus üks pisut purjus noormees, et ta võib mulle need küünekaunistused õigetesse kohtadesse panna, et äkki temast tulevikus saab küünetehnik, aga tol hetkel jätsin pakkumisele vastamata. Ta oli ilmselgelt minu tõrkumise peale õnnetu, aga ma tahtsin ise proovida.

Värviline lint

Värviline lint

Täna võtsin julguse kokku ja avasin pakendi ning sealt hüppas välja õhukesest hõbepaberist lindike. Mina arvasin, et seal on mingid küünest väiksemad asjad, mida saab kleepida, aga nüüd pidin manuaali välja otsima, et end sügavamalt peenesse tehnikasse pühendada.

Kasutusõpetus

Kasutusõpetus

Sain kohe aru, et mõnerealise kasutusõpetuse tõlkis eesti keelde algharidusega noor küünesõber, sest põhiharidusega inimesed juba teavad, et tühik käib kirjavahemärgi järgi mitte enne seda. Kuid kas too pisike armas laps ka võõrkeeli loeb, selles ma kahtlen, sest ingliskeelses tekstis oli kirjutatud, et laki küüned ja 10 sekundi pärast hakka dekoreerima, tema tõlkis, et oodata tuleb 10 minutit. Hea, et ta pildi järgi ei tõlkinud, et oodata tuleb kella kaheni.

Nojah. Võtsin oma peaaegu valge küünelaki, värvisin küüned ära ja arvestasin, et selleks läks natuke alla 10 sekundi, ootasin veel tsuti ja hakkasin näpuotsi linti mähkima. Ausõna – ma väga püüdsin! Ja ma olen küünte lakkimisele oma elus rohkem aega pühendanud, kui enamus ilublogijaid on siin maailmas elanud, kuid tulemus tuli … eee … lõbusavõitu.

valmis

Imeliselt pläkerdatud kaunisküüned

Ma tegin pildi ka, vaadake seda. Kas keegi on varem nii keerulist küüntekaunistamise süsteemi kasutanud ja ilusa tulemuse saanud? Tunnistan, et ma ei ole just kõige kannatlikuma loomuga persoon ja äkki läks minu esimene ilublogimise glamuurne artikkel aia taha kehva iseloomu tõttu. Võib-olla peaksin ikka selle noormehe poole pöörduma, et tema mind aitaks, aga ise ma küll enam hästi katsetada ei julgeks, kuigi mulle meeldib küll lakieemaldi lõhn.

Kinkige mulle veel põnevaid kaunistamise vahendeid, ma tahan veel katsetada :D

Categories: ilublogi
Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 30 other followers