Näidisvannituba põdejatele

26. november 2014 5 kommentaari
Süsteem-balalaika

Süsteem-balalaika.

Lugesin täna Malluka piltidega postitust tema vannitoast ja ta väljendas seal õrna muret, kuidas ta vannituba pole piisavalt eestlaslikult askeetlik. Kuna minu vannituba-WC ehmatab tavalisel eestlasel kõhu pooleks aastaks kinni, siis mõtlesin sama teraapiat läbi neti proovida. Hallo, kõhulahtisuse käes vaevlevad esteedid, see lugu on teile!

Ma pole selle peale varem nii mõelnud, aga eestlaste jääkuninganna loomus väljendub vist tõesti kõige paremini nende vannitoas, kus kahhel kohtub kahheliga ja sobivates värvides käterätikud ripuvad täpselt pooleks voldituna poti kõrval. Malluka vannitoas on siiski ka isikupära, seega ei peaks ta üldse põdema, et Harju Keskmiseks ei kvalifitseeru.

Ülemine nurk vannikardinatoruga

Ülemine nurk vannikardinatoruga

Et te mõistaksite, miks ma sellise vannitoaga kokku elan, pean alustama eelmisest suvest. Ei, ma pole ebanormaalne, mul on üürikorter ja õnneks seda ei peeta enam ebanormaalsuseks. Eelmisel suvel toimus meie Kadrioru majas kapitaalremont mille käigus muuhulgas vahetati ära kõik torud. Nii sisse- kui väljavooluga tegelejad. Tänu torudevahetusele omandas minu vannituba tõeliselt uue ja põneva ilme, sest vanad torud tuli seinte pealt ja seinte seest välja kiskuda ja uutele torudele uued augud teha. Siin kõrval on pilt ühest vannitoa nurgast, kus neid torusid kõige rohkem leiab. Kuna nad on mähitud hõbedasse rüüsse, kutsun ma kogu toda ruumi staartreki vannitoaks. Siin fotol on ka näha minu tehniline taip. Jube probleem oli vannikardinat hoidva toru seismisega. Lahendasin selle väikese nööri abil, millega kinnitasin toru laes jooksva äravoolutoru külge.

Diip seinakompositsioon metallist riidepuudega

Diip seinakompositsioon metallist riidepuudega

Postituse esimesel pildil on aga näha mu korteriomaniku tehniline taiplikkus. Näete neid valgeid juhtmelaadseid värke, mis kraanikausi juurest vannikraani juurde jooksevad? Vot nii pandi sinna sooja- ja külmaveetoruasendajad :) Ilmselt igaveseks. Muideks, mul on need veemõõdukid, mis oma näidud õigel ajal kuhu vaja saadavad. Need ümmargused valgete juhtmete juures.

Kuid minu leiutatud lahendusi näeb esimesel pildil veelgi. Näiteks on väga hea väikest oranži harjakest hoida seinal kahe toru vahele pressituna, mugav ja käepärane. See helesinine plastist riiul seisab vana soojaveetoru peal. Toru jäi seina, kuna ta ei jäänud kellelegi ette ja mulle sobis ta väga kenasti riiuli toetamiseks. Et riiul alla ei kukuks, on ta nööriga toru külge kinnitatud.

Kunagi ammu-ammu, kui inimesed veel kahhelit ei oskanud panna, plaatisid nad ära tolle vannitoa. Kuna remondi käigus kippusid mõned plaadid ära kukkuma, siis leidsin, et kahhelite ja krohvi maha koksimine on päris mõnus füüsiline tegevus.

Trollipesake

Trollipesake


Vot ja nii ma lõhkusingi kahest seinast kahheli kuni puitseinani ära. Sodi tuli meeletult palju, muidu oleks äkki isegi terve kahheli viitsinud maha lõhkuda. Vanasti pandi pahtlit kuidagi kavalalt seinale naelutatud puitribade peale. Nii jäidki seinale naelad, mille külge sai riputada metallist riidepuud, mida ma kasutan riiete kuivatamiseks. (Saadud keemilisest puhastusest, täielik taaskasutus, nähtav potipildil).

Ja viimasena näitan oma vannitoa alalist elanikku (ühte paljudest). Ta kolis sisse umbes kaks nädalat tagasi. Torumehed õõnestasid seina sisse täpselt õige suurusega augu, kuhu trollipoiss kenasti ära mahub. Salajasteks mängudeks kasutab ta suurt teokarpi sildiga Cyprus, mille ma kunagi Nicosiast Tallinna tõin. Ausalt, minu vannituppa sobib trollipoiss nagu valatult!

 

Categories: Asjad, kunst

Ilublogija möllab jälle: erilised küüned

25. november 2014 Lisa kommentaar

DSC_5600
Ilmselt on mu lugejatele jäänud mulje, et ma üldse ei oska ennast naiselikult ülesse lüüa ja erinevatele kehaosadele värvilisi kaunistusi peale kanda. Tegelikult ma siiski oskan vähemalt kahte asja:

1. Ma oskan juukseid (ühe värviga) värvida.

2. Ma oskan küüsi (ka mitme värviga) lakkida.

Teine punkt tundub kahtlasem, kuna septembris tegin postituse kuidas ma ei saanud hakkama mingite küünekaunistuste peale määrimisega. Ma tahaks näha mõnda päris inimest, kes suudaks sama hästi mökerdada kui need kahtlased tibinad seda juutuubis teevad. Need tibid on küüntelakkimise digitaalsed robotid, kes võivad ükskõik millise toote ükskõik kuhu perfektselt peale panna. Kehva kosmeetikafirma märg unenägu.

Tühja neist robotitest. Tahtsin hoopis kirjutada maailma parimast küünelaki firmast Flormar. Sellist ülipositiivset kvaliteedi ja hinna suhet pole ma kunagi varem kohanud. Tegemist on kunagise Itaalia firmaga, mis praegu toodab Türgis erinevaid kosmeetikatooteid. Tallinnas müüakse Viru keskuse keldris.

Esimesel pildil oleva kolme laki soetamiseks kulutasin kolm eurot. Ja need lakid püsivad, näevad väga head välja ning on kergelt pealekantavad. Mul on neid veel mõned erivariandid, aga noid kolme proovisin eile ja täna mõtlesin pilti teha ja kirjutada.napud

Roheline on täiesti tavaline lakk. Esimene sinine on sätendav sinine. Olen seda proovinud mitme erineva värvi peale ja minule on kõik kombinatsioonid sobinud. Viimane hõbedane pudel on lakk, mis tekitab ise ilma mingite lisatrikkideta küünte peale põnevalt pragulise hõbedakihi.

Kuna hõbedane lakk maksis kõigest euro, siis ostsin ära ja arvasin, et pole võimalik sellist tulemust kodus saada ning ma võin ennast sellega niisama lõbustada. Kuid tühjagi. Võtad lakki, tõmbad üle küüne ja varsti hakkab ta  iseseisvalt pragulist mustrit moodustama. Iga küüs saab erineva mustri.

Kuid eile otsustasin teha nende kolme laki kombo. Kõige alla läks üks kiht rohelist, peale too pragunev hõbedane ja kõige otsa sinine sätendus. Mina jäin üliväga rahule. Esiteks on seda lihtne teha, teiseks pole kellelgi teisel midagi sellist ja need on eile värvitud küüned, millega ma käisin eile õhtul väljas paaril õllel ja alles täna pildistasin ning nad näevad samasugused välja kui eile.

kasi See sinine näeb pildil igavam välja kui päriselt. Läbipaistva laki sees on sinised tükid, mis eri nurkade alt valgust saades vastu helgivad. Võimalik, et videoga saaks seda jäädvustada. Fotošopiga ilmselt ka, aga nii poleks enam aus.
Nii, ma loodan, et olen nüüd suutnud tõestada, et ma oskan põnevalt ja kenasti küüsi värvida.

Categories: ilublogi

Mudisin oma blogi

24. november 2014 Lisa kommentaar
2010

2010

Mingit linkipidi leidsin täna, et Levelzone kirjutas ka tollest suitsusilma tegemise õhtust ja nimetas seal mind anonüümseks. Kuigi tal oli täielik õigus nii kirjutada, ei meeldinud see mulle. Mul on ju kogu aeg olnud siin kasutajanimi – Manjana. Kuid lisaks sellele on mu blogi aadress nimega “lastejutud” ja kolmanda variandina oli mu blogi prealkiri “Anonüümsed jutud”.

“Sellist jama on raske kommenteerida,” ütleks mõni klassik siinkohal. Kogu selle segaduse taustal otsustasin asja veel keerulisemaks ajada ja vahetasin blogi nime ära. Palju õnne, Manjana, Su blogi nimi on nüüd hoopis “Suurte inimeste jutud”. Alguses ma tahtsin panna “täiskasvanute jutud” ja “lastejutud”, aga mõlemaga tundusid suuremad probleemid kui suurte inimeste juttudega. Täiskasvanute jutud tähendavad seksijutte, eksju? Aga ma ei taha päriselt seksist rääkima hakata. (Kare lavatagune hääl hüüab: “Sest siis saaksid ainult sellest kirjutada kuidas sa pidevalt ilma oled :D”)

Lastejuttudega on jälle see viga, et ma ei hakka ju ometigi titeblogijaks, ma ei bloginud titte isegi siis kui mul ta oli olemas. Ma üritasin tol ajal igati normaalne inimene olla ja omi tuttavaid kakajuttudega mitte tüüdata :)

Lõpuks jäi see suurte inimeste jutud. Huvitav, kas inimestel tekib esimene mõte, et tegemist on paksudega või et täiskasvanutega, kui jutt käib suurtest inimestest?

Oma anonüümsusega tegelesin ka pisut. Täitsin gravatari lehekülge ja panin sinna uue pildi, mis rohkem tõelisusele vastab kui eelmine blondiinikas. Emaili leiab sealt ka, kui kellelgi peaks tekkima tahtmine mind isiklikult ja mitteavalikult täis sõimata või hoopis midagi muud.

Nii, ma loodan, et nüüd on pisut lihtsam mu blogi nimetamisega. Et võib öelda kas laste- või suurte inimeste jutud, aga kirjutaja olen ikka mina – Manjana.

Categories: Katekoorimata

Käisin teatris joodikuid ja sõltlasi vaatamas

20. november 2014 5 kommentaari

Mulle meeldib spontaansus. Eile kella kolme ajal helistas sõbrants ja küsis, kas ma seitsme aeg teatrisse tahaksin minna. Ma ei mõelnud üldse ja olin kohe nõus. Ega mind teatrisse eriti tihti ei kutsuta ka, kui mitte arvestada tuttavat, kes töötab draamas ja kes ikka vahel kutsub ja siis saab mööda igasuguseid lavataguseid redeleid ringi ronida.


Kuid eile õhtul läksime sõbrantsiga Laiale tänavale Nukuteatrisse Ajuloputust vaatama. Minu jaoks oli etenduse teema äärmiselt sobiv: tegevus toimub võõrutushaiglas, kus inimesed üritavad vabaneda mingist sõltuvusest: suitsetamine, joomine, narkootikumid jms. Minul sai eile juba 10 päeva hetkest, mil ma suitsetamisest loobusin. Jah, iga päevaga on lihtsamaks läinud, aga ma ei ole veel täiesti vaba. Ma ei ole selle 10 päeva jooksul ühtegi mahvi tõmmanud, aga soovid aegajalt tekivad. Vaadake seda etenduse plakatit vasakul. Seal on kujutatud mehe selg ja ta kaelas ripub pärdik. See pärdik on tema kallis-armas sõltuvus, kellest ta loobuda ei suuda. Sa võid oma sõltuvusepärdiku puuri panna ja puuri ära peita, kuid pärdik puuris nutab haledalt ja tahab uuesti käed su kaela ümber sõlmida. Siiani olen ma oma kõrvad tolle niuksumise eest suutnud kinni suruda. Kuid pole siin kerget midagi. Näiteks vaba aega jääb kole palju üle – suitsetamine võtab päris palju aega, poleks uskunudki. Ja harjumused on rasked muutuma. Mingi õhtu sammusin mõtlikult kööki, panin ukse selja tagant kõvasti kinni ja suundusin akna juurde. Siis taipasin, et ma ju ei suitseta. Köögi ust pole vaja enam kinni panna ja aknalaual võib istuda ka ilma suitsuta :P

Ma pole väga ammu nukuteatris käinud. Viimati käisin lapse lasteaia lõpetamisel, pidulikku üritust juhtis Jaagup Kreem. Laps oli Pai poisiga samas rühmas, seepärast. Ega seal majas vist palju polegi 9 aastaga muutunud, välisuksi on juurde tulnud.  Õnneks nägime kõrtsus Marti, kes ütles, et teine uks on õige ja et Ajuloputus on hea etendus.

Etendus on mõeldud alates 14-aastast ja saalis olid peamiselt ühe kooli poisid-tüdrukud umbes põhikooli lõpust. Sõbrants oli väga rahul, et peale suva õpilaste oli etendust vaatama tulnud ka mitu kuulsat inimest. Ma nimesid ei nimeta, läheks imelikuks. “Peaks tihemini teatris käima hakkama, kui kuulsuseid näidatakse,” leidis sõbrants. Lohutasin teda, et kui ma kuu aega tagasi Draama väikeses saalis käisin, siis ma ei näinud saalis isegi ühtegi tuttavat rääkimata kuulsustest.


Täiskasvanutele mõeldud nukuetendus on üliväga põnev asi. Kui alguses Taavi Tõnisson oma ahviga lavale tuli, siis ma jälgisin totaalselt äravõlutuna kuidas ta oma nukuga mängis. Peale selle, et ta peab nukku igatpidi liigutama – kõiki kehaosasid, suud – peab ta nuku eest ka rääkima ja loomulikult ei räägi ahv samasuguse häälega kui mees. Tavaline näitleja mängib korraga ainult ühte rolli, aga nukunäitleja peab hull multitaskija olema ja korraga kahte rolli mängima. Imetlusväärne!

Ma ei tea, kas Brasiilia/Hollandi lavastaja ja koreograaf Duda Paiva veel midagi on Eestis teinud, aga mulle etenduse moderntantsulaadne liikumine meeldis (laulmine ka). Võiks öelda, et tegemist on üliväga diibi etendusega ja tantsud toetasid mõtet ja ühtlasi tekitasid tunde, et nukunäitleja peab peale nuku keha valdamise ka enda kehaga äärmiselt sõbralikus suhtes olema.

Nii, nüüd olen etendust piisavalt kiitnud, aeg oleks midagi halba öelda. Etenduse stsenaarium imes! Teatrietendus peaks olema nagu novell või lühijutustus. Umbes kuskil keskel peaks tulema mingi konflikt ja pööre ning teises pooles lahendatakse see ära. See etendus muutkui kulges ja kulges. Sama asja näidati erinevate tehniliste lahendustega erinevatest punktidest. Etendus kestis tsuti üle tunni ja mul hakkas mingi hetk igav, sest midagi ei muutunud ja oli selge, mis on mis ja kes on kes. Kuna ma teatri kodulehelt ka ei leia, kes selle stsenaariumi kokku kirjutas, siis ma kahtlustan, et äkki keegi ei kirjutanudki.

Teine jama oli  see, et etenduses kasutati peale eesti keele ka väga palju inglise ja vene keelt. Noored inglise keelest vast saavad aru, aga mu sõbrants ei tea vene keelest enamvähem mitte ühtegi sõna. Kui etendus ära lõppes, siis ma rääkisin talle, mida too vahepealne venekeelne lõik tähendas. Spetsiaalselt jätsin meelde, sest ma teadsin, et ta ei saa aru. Võiks ju mingi tehnilise lahendusega selle tõlke kuskile seinale lasta.

Kuid kokkuvõttes oli tõesti väga hea etendus ja soovitan kõigile, kes mingist sõltuvusest vabaneda soovivad või on proovinud. Ja nendele ka, kellele diibid etendused meeldivad, need kus naerda ei saagi.

Kopeerisin siia alla teiste arvustuste linke, mida ma veel pole lugenud.

“Vastab Duda Paiva”, Teater.Muusika.Kino 1/2012
Mari Bassovskaja “Oskaks vaid piiri pidada”, Sirp 15.03.2012
Andres Laasik “Aju loputatakse hästi nukkude ja tantsuga”, Eesti Päevaleht 16.11.2011
Madli Pesti “Nukuteatri muundumine kunstiteatriks”, Sirp 09.12.2011
Meeli Parijõgi “Vanemõega sõltuvushäirest ja elust lastehaigla psühhiaatriakliinikus“, Õpetajate Leht, 31.10.2014

Categories: kunst, tervis

Kortsud ja kosmeetika

19. november 2014 Lisa kommentaar
Puuder ja pintsel. Uued.

Puuder ja pintsel. Uued.

Alati kui kuskil öeldakse, et üle 40 aasta vanuse naisena on nii- või naasugused vananemistunnused, tahaks ma lavale hüpata ja kiljuda, et ei ole. Kõigil ei pea olema! Minul ei ole!! Ma olin ka kunagi kolmkümmend ja juba siis ma mõtlesin, et kosmeetikafirmad teevad lihtsalt endale reklaami, kui nad toodavad mingeid kreeme kortsude ja vananemise vastu ja ütlevad, et neid peab juba kolmekümneselt kasutama hakkama. Ma igaks juhuks isegi ostsin mingit öist silmakreemi ja selle tulemusel oli hommikuks silmad paistes. Kord ostsin ka mingit muud öökreemi ja selle peale oli mul hull probleem uute ja huvitavate vistrikutega. Ja viga polnud odavates toodetes. Tol ajal meeldis mulle ainult firmakosmeetika lettide vahel ostelda. Peale noid katsetusi pole rohkem vananemisvastaseid tooteid minu koju teed leidnud. Read more…

Categories: Emotsioon, ilublogi

Aeg on kapist välja tulla. Kapsliaeg!

18. november 2014 4 kommentaari

Minu lemmikstiil, aga saapal on liiga palju kontsa

17. november 2014 läheb eesti blogimaastikul kirja kui kapselgarderoobi päev. Ma pakun, et seda võiks igal aastal tähistama hakata. November on nii kahtlane kuu, et iga päikesekiir kuluks marjaks ära. Kuid alustame algusest.

Hommik eile. Esimest korda ärkasin kell 6, kuna laps läks dušši alla ja kohe kui ta vee jooksma pani, hakkas ta äratuskell tirisema. Paar sekundit enne vee kinnikeeramist lõpetas plärisemise ise ära. Tegelikult pole see üldse oluline, sest ma pärast magasin ikka edasi. Kuid kui ma mingi hetk internetti lõbutsema jõudsin, oli Printsess kirjutanud mingi kahtlaselt toriseva postituse kuidas Merje oli kirjutanud väga koleda postituse kellegi neljanda inimese postitusest ja siis selle ära kustutanud. Ja jutt käis kapselgarderoobist. Kuna ma olen avastanud, et vanust muutkui lisandub, aga maailmas on veel mustmiljon asja, millest ma midagi ei tea, siis jäi mulle kummitama, et garderoobimaailmas on toimunud mingi meeletu läbimurre, aga mina tea mitte kui midagi.

Kuid päev oli kiirevõitu (kujutate ette, et keskturul keset päeva üritas peedimüüja minult ühte eurot röövida, aga ma panin ta paika, kuid sellest ma ei kirjuta) ja alles õhtul meenus, et õues juba pime, aga ma ikka ei tea veel kapselgarderoobist midagi. Väikese googeldamise tulemusena leidsingi algallika üles. Sellest postitusest võiks kirjutada nii labaselt mõnitava jutukese, et isegi lugejatel tekiks tahtmine häbist enesetapp sooritada, kuid mul tõesti pole vajadust kellegi kohta labast nalja tegema hakata. Teiste üle irvitamine on inetu ja näitab eelkõige irvitaja probleeme.

Igatahes sain teada, mis on kapselgarderoob. Katrin leidis selle idee siit ja põhimõtteliselt tuleb kogu riidekapp teha võimalikult loogiliseks ja kõiki asju peaks olema mingil konkreetses hulgas ja värvivalikus nii, et saaks neid omavahel klapitada. Teate, kallid ilublogijad, mina olen raamatupidaja ja isegi mina ei viitsiks oma riidekapis sellist sõjaväelist korda luua. Kuid ma arvan, et ükski mu tuttav ei vaidle vastu, et mul on riietumises oma isiklik stiil ja oma stiili kujundamisel pole ratsionaalsuse ja loogikaga mitte mingisugust pistmist.

Katrin, kes otsustas endale kapselgarderoobi teha, pani kokku oma nimekirja asjadest, mis tema soovitud stiiliga sobiksid ja küsis, et mida Ženja Fokin arvaks. Ma vaatasin paar aastat tagasi neid Fokini saateid ja leidsin, et mina temaga küll poodi minna ei tahaks. Teate, kes vajavad moenõustajaid? Inimesed, kelle huvidesse mahub vaid raha teenimine ja seepärast pühendavad nad end töö tegemisele, aga ei mõtle, kuidas stiilselt maitsekas välja näha. Seepärast oskab ka Fokin riietada noid naisi, kes kontorisse riideid vajavad. Ta suutis suvalise naise lamedaks kontorirotiks riietada! Naine oli sellega rahul, sest ta sobis omasse keskkonda, kuid sai uhkeldada, et kasutab stilisti. Kuna teda tööl ümbritsevad samuti tööle pühendunud kontorirotid, siis ei tea ka need muust kui karjääriredeli riietusest. Karjääriredeli riietus on selline riietus, mida teavad inimesed, kes redelil ronivad. Selles maailmas maksab raha ja nad tunnevad peale vaadates ära kalli hinnaga kellad, kingad, kleidid. Kas need on maitsekad, pole oluline. Kingareklaami mäletate? Täiesti 10-sse reklaam :) Armastus suurte summade teenimise vastu ja ilumeel ei mahu korraga ühesse inimesesse, kui just eduka kunstnikuga tegemist pole. Tööstress ei ole hea kaaslane poes riidekuhjade vahelt õigete asjade valimisel. Ükskõik milline stress.

Nii, ma siis tulen kapist välja ja räägin, mida ma oma kapis nägin. Noh põhimõtteliselt on mul enamvähem kõigist kõike olemas. Aastatega on kogunenud igasugu träni. Erinevalt Katrinist on mul mingi hulk kleite ka, neid saab külma ilmaga ka pikkade (või lühikeste) pükstega kanda, sest teadagi millises pikkuses kleidid mul kapis ripuvad. Tollest ajast, kui ma pidin kontorirotiks riietuma, on mul jäänud mitmeid kraede ja nööpidega pluuse, aga tavaliselt ma neid selga panna ei taha. Ära visata ka ei saa, sest nad läbivad testi, et ära visatakse riided, mida kolm aastat pole selga panna tahtnud.

Kogu minu garderoobi kujundamine ja riietumine käibki ühe reegli järgi – kuidas ma end nende riietega just praegu tunnen. Ma olen ostnud poest mingeid riideid nii, et pole päris kindel, kas ikka meeldib. Sellised riided jäävadki seisma. Sokke võib nii osta, aga mitte päris riideid. Ainult siis võib ära osta, kui asi sobib igast asendist. Kuna tundemeeltega asjade kaalumine on väsitav, ei suuda ma kunagi korraga üle kahe riideasja osta. Võimalik, et šopahoolikul on too hindamise masin rikkis, aga siis ei aita ka sõjaväekord kapis.

Kuidas aga leida riietumisel oma stiil? Väga lihtne – kui sa ise oled piisavalt isiksus ja riietud nii, et end hästi tunned, siis see ongi sinu stiil. Kõik vaatavad ju riietumisel peeglisse. Ma ei tea mida teised mõtlevad, aga mina mõtlen alati, et kas ma tunnen end nende riietega just praegu väga hästi. Mitte, et kas värvid sobivad või mida naabri Mari arvab, vaid kuidas ma end nendega tunnen. Ja kui ma tunnen end väga hästi, siis ongi väga hea ja ma võin igasugu imelikke riideid selga toppida.

Ma ei teagi, kas see oli kompliment või mitte, aga eelmisel talvel mingi võõras noormees teatas mulle lambist, et kas ma oma vanuse kohta liiga stiilselt riides ei käi. Just kasutas sõna “stiilselt” ja see ju ei tähenda litsakalt, eksole :D Noh, mul olid ka tol korral lühikesed püksid.

Ahjaa, elutarkus ka, et kuidas mitte litsakas välja paista. Lihtne reegel – sa tohid korraga demoda ainult ühte keha kaunist osa – kas ülemist või alumist. Ehk kui sul on mini ja palju paljaid jalgu, siis ei tohiks kanda suurt dekolteed ega läbipaistvaid pluuse ja kui on läbipaistev pluus või mingi muu ülakeha võlusid demov riietus, siis allpool on tagasihoidlikult mitteliibuvad tumedad pikad püksid või maani nunnaseelik.

Mina arvan, et see kapselgarderoobi idee on välja mõeldud inimestele, kes riietuvad mõistusega, aga erinevad meeled, mida inimesed kasutavad näiteks kunsti nautimisel, jätavad mängust välja. Kindlasti on ka nii võimalik end riidesse panna, aga kui inimene nendes riietes end mugavalt ei tunne, siis paistab see välja.

Mulle meeldivad nii mehed kui naised, lihtsalt mehed erutavad mind palju rohkem :P

Categories: ilublogi

Ma armastan sind nagu lutsukala ehk kalalkäik

16. november 2014 Lisa kommentaar
Kalameestega täidetud jõekallas

Kalameestega täidetud jõekallas

Nagu avalikult lubatud sai, käisin reede öösel ilusasti linnapeal pidutsemas. Päris imelike vibratsioonidega öö oli, peaks mainima, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Mingil päris pimedal kellaajal tuli kõrtsi üks mees, kes kevadel lubas mind kalale viia, aga hiljem ei helistanud. Reedel kordas ta oma ettepanekut uuesti ja loomulikult olin ma nõus, kuigi olin kindel, et ta ei helista ka see kord. Kuna ööst sai päris kiiresti hommik, sain koju alles seitsme paiku. Huvitav avastus – kui ei suitseta, võib vist lõpmatuseni õlut juua, sest energiatase aina tõuseb, aga uimaseks ei jää. Päris õudne!

Magasin laupäeval lõunani ja ärkasin telefonihelina peale. Jah, ta helistaski ja lubas, et pooleteist tunni pärast on kohal ja läheb kalale sõiduks. Sain teada, et sõidame kuskile Läänemaale ja sihtmärgiks on püüda lutsu. Teate, ma pole kunagi elus päriselt lutsu näinud. Minu kalalkäimised on ka väga amatöörilikud olnud. Eksil oli õng, aga need kalad, mida tolle õngega sai, oli parajad kassile söömiseks. Ega mul kalamehe iseloomu ka pole. Ma ei suuda väga kaua ühe koha peal istuda ja oodata, millal kala suvatseb vee sisse kavalalt ära peidetud konksu ülesse leida. Ma tahtsin kalale minna pigem eesmärgiga loodusesse saada.

Lahtivõtmata õnged

Lahtivõtmata õnged

Autosõit Läänemaale oli väga romantiline. Pilved kadusid vaikselt ära ja novembripäike oli suur nigu tõllaratas, mis värvitud kenade soojade loojangutoonidega. Lisaks võis lehevabas looduses näha viisakalt õhukest udukirmet, et peisaažile ahhetamapanevust lisada, aga mitte detaile ära kaotada. Kalamees rääkis kogu tolle hingematva ilu peale, et väga halb ilm, lutsule üldse selline ei meeldi. Luts tahab, et taevast kallaks külma vihma ja kalamees väriseks enne kui õnge sisse viskab.

Poole viieks jõudsime lõpuks õigesse kohta. Hoolimata sellest, et toda Eestis haruldast lutsupüügi kohta kutsutakse koodnimega “lautadetagune”, olid jõe kaldad täidetud tumedasse riietunud kalameestega, kes meid üldse sõbralike käeviibetega ei teretanud. Pressisime end nende vahele ja asusime õngi ülesse panema. Õigemini kalamees asus, mina tegelesin pildistamise ja ilus olemisega.

Lutsuga pidi selline asi olema, et ta peamiselt elab meres ja armastab jahedat vett. Novembri lõpupoole tuleb ta jõkke ja hakkab sööma ja ootama millal jõele jää peale tuleb, et kudema hakata. See enne jää tulemist olev aeg ongi ainus aastas, mil lutsu püüda saab, sest teistel aegadel ta ei söö. Luts on röövkala ja teda saab püüda lihaga, meil oli mingid räimed. Kogu see õngendus nägi kah keeruline välja. Kuid püüdmine oli imelihtne. Kalamees viskas oma kolme õnge konksud jõkke, pani kellukesed külge ja jäime ootama, mil kelluke tilisema hakkab.

Luts ja osa kalamehest

Luts ja osa kalamehest

Tallinnas ma ei kujutanudki ette, et maal võib vähe jahedam olla ja seepärast kulus mul ootamise aeg ringi kepslemisele. Kuid lõkke tegime ka. Kaasatoodud puudest. Kui esimene tund läbi, hakkas minul pisut tüdimus saabuma, kui äkitselt kelluke helisema hakkas. Ma arvan, et kõik jõeäärsed kalamehed said teada, et meil näkkas, sest loomulikult kiljusin ma vaimustunult terve see aeg, mis ta ürgpimeduses kala veest välja sikutas.

Ega see luts nüüd mingi eputamisväärse suurusega ei olnud, aga siiski suurim kala, mille õngega väljatõmbamist mina näinud olen. Natuke oli temast kahju ka, sest konks oli kuskile suhu kinni jäänud ja pärast väänles ta ka veel tükk aega piinavates valudes.

Viskasime õnged uuesti sisse ja ootasime veel pool tunnikest, aga kelluke enam heliseda ei tahtnud ja kalamees jäi nõusse, et võib küll koju sõita, kala on ju käes. Ma arvan, et teised kalamehed läksid meie ärasõidu peale kadedusest siniseks ja kaklesid pisut, et meie kohta endale võtta, sest tavaliselt pidavat kalamehed ikka terve öö jõe ääres viina viskama ja kellukesi kuulama, mitte ei tõmba kedagi (peale kaasjoodikute) veest välja :D

Kala enne ahju panemist

Kala enne ahju panemist

Kuna värske kala on kõige maitsvam, sõitsime minu juurde ja kalamees prepareeris lutsu ära. Ma väga täpselt ei jälginud, mida ta tegi, aga luts on seepärast hea kala, et tal pole soomuseid ega pisikesi luid, ainult mõned servades. Kuid liha on valge ja mitte väga rasvane. Ma tean, et ta kasutas valmistamiseks majoneesi ja juustu ja see läks pooleks tunniks ahju. Pärast ahjust väljavõtmist ma pilti teha ei jõudnudki, sest nüüd ma tean milline on maailma kõige maitsvam kala – LUTS. Ausõna!

Categories: Eestis
Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 31 other followers