Kuidas me sööme? Ei mingit kastet

Indigoaalane on püstitanud nii hea kirjutamisteema – kuidas inimesed kodus söövad. Ma arvan ka, et tänapäeval toituvad inimesed väga erinevalt ja seepärast ongi huvitav lugeda kui tavaline inimene, mitte toidublogija oma söökidest kirjutab. Näiteks Triinu-Liis kirjutab oma tavalistest söökidest päris tihti, aga ma arvan, et ta toidud on isikupärased. Ma kirjutan umbes samadest asjadest – täiesti tavalistest toitudest, mida ma mõnikord teen, aga ma kirjutan toidust siis, kui arvan, et mu retseptist võiks algale kodukokale kasu olla. Keerulisi asju ma blogisse kirja pole pannud ja ega ma eriti keerulisi asju ei tee ka.

Piparmündipuding – nauding, mida poest ei saa

Kas Teie teate milline erinevus on poes müüdaval vaniljepundingil ja vanaaegsel piimakissellil? Õige vastus on, et poe vaniljepungi koostises on täpselt samad ained kui vanaaegses piimakissellis, aga veel on lisatud: lõssipulber, stabilisaatorid: ksantaankummi, karrageen; lõhna- ja maitseaine, sool, toiduvärv: beeta-karoteen. Kuna mulle üldse need imelikud lisandid ei meeldi, sest põhimõtteliselt on ikkagi tegemist vanakooli piimakisselliga, eelistan ma kodusvalmistatud versiooni.

Lihtne õhtusöök – kartulipuder kana ja sibulaga

Mulle maitseb kartul. Vanasti kui me kolmekesi elasime, eriti tihti kartulitega möllata ei viitsinud, sest koorimine ju, aga kaheliikmelise kaunite figuuridega naisterahva majapidamises on kartulitoit tihti menüüs. Muideks, ma ei keeda kunagi terveid kartuleid, sest nii võib nende valmimist ootama jäädagi. Ma ei mõista eestlaste jutte, kuidas kartul on mure ja siis on hea. Mure, kartuli kontekstis, tähendab, et mugul on selline, kus külgedelt kukuvad kuivad tükid kurvana maha. Ma ei mõista, miks just nii peaks hea olema. Ma keedan kartuleid alati viiludena – saab kiirelt ja järgmine päev on praadida ka poole lihtsam. Mulle muretsemine ei istu üheski asendis.

Laisa inimese maitsev õhtusöök

Ma pakun, et kõigil, kes kodus regulaarselt süüa teevad, on olemas mõni toit, mida nad teevad siis, kui üldse köögis möllamise tuju ei ole. Mul küll on, kuigi aja jooksul on need road muutunud.

Vanasti ma ostsin poest pooltooteid. Vahel harva ostan nüüdki valmisküpsetatud kotlette või tavalisi viinereid, aga kunagi ostsin ikka tihti. Tundus, nagu kellegi poolt varem valmistehtud toitu oleks lihtsam ja kiirem valmistada. Nüüd ma enam nii ei arva. See kiirus on vaid illusoorne ja need toidud ei ole alati maitsvad. Nende sisse topitakse kahtlaseid aineid, mida ma ise ei kasutaks. Näiteks tehases maitsestatud toorest kana või teisi lihasid ma enam üldse ei osta, sest ma tahan ise maitsestada. See kulutab vaid hetke, ega nõua erilisi oskuseid. Ma ei osta ka maitseaineid nimega “lihamaitse”, “kanamaitse”, “kartulimaitse”. Ma oskan ise ka maitseaineid kokkusegada. Idamaiseid alati ei oska ise teha ja näiteks currit ostan poest.

Kaerahelbe-õunakook

Ma olen selline maiasmokk, kes oma vajaduste rahuldamiseks ise kõhu jahuseks teeb. Kuna tänapäeval on pea iga inimese põhiline mure tema kehakaal, siis on küpsetamiseks vabandusi vaja. Tänaseks süüdlaseks said 1. september, tarkusepäev ja lapse viimase gümnaasiumiklassi algus.

Poekoogid on mind juba ammu ära tüüdanud ja ka uute retseptide netist leidmine on vaevaline töö, kui magusaisu silmanägemist varjutab. Seega tuleb ise retsepte leiutada. Ega mul polnudki plaanis tänasest koogist blogipostitust teha, aga kuna pilt läks instagrammi ja seal inimesed tundis huvi retsepti vastu, otsustasin blogida.

Mida ma kunagi poest ei osta

Hapukurgihooaeg kestab ja peab kergemaid teemasid avama. Pealkiri sai väga prentensioonikas, aga kuna ma usun lausesse “never say never“, siis ei usu ma ise ka, et nii jääbki nagu ma praegu kirjutada kavatsen.

Aga esimese asjana, mida ma poest ei osta, nimetan pudelivee. Täiesti tavalise vee, mille sees pole ei mineraale ega mullikesi. Ma ei näe mingit vajadust osta poest pudelis seisnud vett, kui kraanist tuleb joodav vesi. Ma ei joo ka seda pudelit lõpuni, kuhu on vesi paariks päevaks seisma jäänud. Mulle on telefonis pakutud koju tasuta veeautomaati, ma ei tahtnud, mul on kraan.

Kuidas teie maasikaid sööte?

Käisin täna jälle Keskturul ja ostsin maasikaid. Leedu maasikad on keskmiselt 2 eurot kilo ja eesti omad neli. Mu jaoks on Leedu sama hea kui Eesti. Ostsin kilo.

Aga maasikaid käisin ostmas, kuna üleeile tegin jälle ise jogurtit ja koos värskete maasikatega on see kõige parem.