Sügav arusaam valust

Teisipäev oli väga kummaline päev. Mulle meeldib mõelda, et päeva panevad paika esimesed tunded ja mõtted, mis peale ärkamist tekivad. Teisipäev algas ülikehvasti. Esimese asjana läksin lapsega nii riidu, et rohkemat enam ei oskagi ette kujutada. Ei, mitte füüsiliselt riidu. Nii madalale pole ma kunagi langenud, et kellegagi füüsiliselt kokku läheks, küll aga verbaalselt. Seda ikka juhtub. Kuigi nooremana tuli halvasti lõppenud vaidlusi palju tihedamalt ette kui suuremaks saades. Ja mitte sellepärast, et ma oleks õppinud oma suud paremini kinni hoidma ja nüüd oskan halbu sõnu paremini hammaste taga hoida. Ei. Ma oletan, et elu on mulle mind ennast selgeks õpetanud ja halbu sõnu enam ei tekigi. Kuid teisipäev polnud see päev.

Advertisements

Loe mu mõtteid!

Küsimuste vastuste postituses keegi küsis mu heade ja halbade omaduste kohta ja muuhulgas mainisin, et ma oskan varjata, mida ma mõtlen, et ma ei lähe endast välja ja kui lähen, siis oskan seda hästi varjata. Tol hetkel ma pidasin seda heaks omaduseks, aga mida rohkem ma sellele mõtlen, siis pole enam üldse nii kindel, et see nii hea on. No mõnes mõttes ju on, aga too varjamine tuleb mul nii hästi välja, et ma teen seda automaatselt olukordades, kus mulle tuleks kasuks, kui mu emotsioonid välja paistaksid.

Eesti rahvusloom kui diagnoos

Paar päeva tagasi kuulutati Eesti rahvusloomaks hunt. Minust jooksis too uudis siis kuidagi mööda. Ma ei pööranud sügavat tähelepanu FB sõprade lõbusatele märkustele rahvuse, riigi, kivide ja muu kummalise teemal. Kuid täna jäi see uudis jälle kuskil silma ja siis mul hakkas punane tuluke ägedalt plinkima – ma ju alles mõni kuu tagasi tegin samal teemal omapärase avastuse.

Küsige, mis südant vaevab

Mallukas tegi postituse, kus ta vastas küsimustele, mida lugejad esitasid. Mina, kui Malluka peaaegu pidev lugeja, teadsin neid vastuseid juba varemgi, sest ta ju kirjutab kõigest. Väi vähemalt nii palju, kui ta ise endast teab. Kuid lugejatel oli ikka palju küsimusi. Võimalik, et fännidega ongi nii, et neil ei saa kunagi küllalt, ikka võiks natuke rohkem olla.

Kas täiuslikkus on kaasa sündinud või saab seda õpetada?

Sattusin täna Delfist lugema ühe lapsevanema õpetussõnu teistele lapsevanematele ja ei suutnud artiklit lõpuni lugeda, sest see tundus nii kirjutaja endaga seotud, et ma lihtsalt ei tahtnud selle emme isiklikest traumadest rohkem teada.  Kuid jutu esimene lõik rääkis kohe teemast, millega ka mina emmena kokku puutusin ja millest ma hoopis teistmoodi arvan.

Lugema õppimisest ja -õpetamisest

Lugesin just ühte blogi, kus kirjutati laste andekusest ja kuidas vanemad soodustavad lapse arengut või vastupidi – löövad koolist kojutulnud lapse igaks juhuks vastu seina. Selline äärmuslik jutt oli, kuid mulle meenus, et me rääkisime koolis sel nädalal umbes sarnasel teemal.

Miks on vanemaks saamine hea? Sest ma ütlen nii!

Ma olen vist samal teemal veel kirjutanud. Ma pean ju ennast veenma, et on hea ja tegelikult on ka. Või ma lihtsalt valetan endale? Nii hästi valetan, et ise ka usun. Üks asi, mille iga inimene elu jooksul ära õpib ja pärast ideaalselt oskab, on endale valetamine. Kõik vanemad inimesed on selles nii osavad, et nad ei saa isegi aru, kui ludinal see käib. Kõige tavalisem endale valetamine toimub teemal – ma ei oska, ei jõua, ei suuda, sest ma olen vana. Tegelikult on see puhas laiskus, sest vabalt jõuad, oskad, suudad, kui ainult tahad. Aga aastad on õpetanud, et mugavam on mitte tahta. Teha ära see, millest mööda hiilida kuidagi ei õnnestu ja kõige muu kohta arvata, et vananendes inimene ongi lollim ja nõrgem kui noorena. Ei ole, lihtsalt endale (ja teistele) oskab kauem elanud inimene paremini valetada.