Category Archives: psühholoogia

Kuidas teismelist kasvatada

Teismelise kasvatamise teema on mu lemmikteema. Mu teismeline on praeguseks juba 19, järgmisel aastal siseneb ta järgmisesse etappi ja ma arvan, et meie oleme tema teismelise-aastatega positiivselt hakkama saanud. Me oleme mõlemad suuremaks kasvanud. Mina olen küll kõik ned 9 aastat täiskasvanud olnud, aga ma arvan, et tegelikult on teismelise lapse kasvatamine väga suur väljakutse areneda just lapsevanemale ja paljud lapsevanemad sellega hakkama ei saagi ning süüdistavad enda asemel oma last. Kas kõik kasvatuses päriselt täppi läks, saab alles hiljem teada. Loodetavasti on mu blogi loetav ka 10 aasta pärast ja ma saan üle kontrollida.

Mida peab inimene 20-eluaastaks saavutama?

Esimesed 10 aastat on inimene laps, kes sõltub täielikult oma vanematest. Vanemad otsustavad tema eest paljusid erinevaid küsimusi – mida ta sööb, mida selga paneb, kuhu ja kui kauaks läheb. Üldjuhul on lapsed oma piiratud vabadusega rahul ja ootavadki vanematelt, et nende eest kenasti hoolitsetakse ja enamus otsuseid ära tehakse. Lapsevanemad on oma lastest päriselt targemad. Aeg-ajalt panevad lapsed vanemate kannatuse proovile ja ei nõustu kohe kõigega. Kuid see protest on tühiasi võrreldes selle proovilepanekuga, mis teismelise lapsega juhtuma hakkab. Kõik mu lugejad on teismelised olnud ja ilmselt mäletavad, kuidas ema ja isa või üks neist sellele mängule reageeris.

Teismeliseaastad on inimesele vajalikud, et ta laseks oma vanematest lahti. Üldjuhul on teismelised üks hetk oma vanematest vabanemiseks, enda arvates, täiesti valmis. Nad oskavad väga hästi enda eest otsustada. Juhul kui on tegemist teismelisega, kel nooremana pole ise otsustada lubatud ja vanemad on kõik otsused ise ära teinud, siis on lapse ettekujutus positiivse tulemusega otsustest nihkes ja hakkavad igasugused jamad juhtuma. Kuid ikkagi hakkab teismeline laps vaikselt aru saama, et isa või ema ei pruugi kõiki asju teada. Enamus lapsevanemaid ju ei oska lenneldes lahendada põhikooli lõpu ja veel vähem gümnaasiumi kooliülesandeid, sest need on keerulisemad kui rääkima- või lugema õppimine. Laps tunneb sisemiselt, et ta tahab kõiki omi asju ise otsustada.

Kuid lapsevanem ei saa aru, et laps on suureks kasvanud. Alles oli kodus väike nummi särasilm, kes sind täielikult usaldas, aga järsku on mingi tujukas tüüp, kes paneb oma toa ukse kinni ja ei vasta enam küsimusele, kuidas tal koolis läks. Veel enam, ta arvab, et sa ei tea midagi ja tahad teda vaid kontrollida oma näiliselt hoolitsevate küsimustega. Ja tavaliselt see nii ongi, sest lapsevanem tunneb, kuidas kontroll hakkab kaduma. Ta tunneb, et laps ei armasta teda enam nii nagu beebina armastas. Jäägitult.

Teismelise puhul on tema käitumine looduse poolt ette määratud. Ta saavutab küpsuse, tal hormoonid möllavad. Lapsevanem on aga ikka seesama täiskasvanu. Tihtipeale on teismelise lapse ema või isa ka ise keskeakriisis, kus tundub, et terve maailm hakkab käest libisema ja nüüd veel läheb armas laps ka imelikuks kätte. Partner juba otsustas, et ta armastab kedagi teist või ainult iseennast ja nüüd teeb laps sedasama. Seda ei tohi juhtuda lasta! Last tuleb kontrolli all hoida, arvab segaduses lapsevanem. “Ma ju maksan tema eest, mina ostan söögi ja maksan tema elamiskulud, mina pean teda üleval, ta peab mu sõna kuulama, sest ta on alles laps,” arvab lapsevanem. Kuid kas ikka peab?

Miks peab lapsevanem lubama teismelisel iseseisvuda?

Kui aus olla, siis mina ei tea, kuidas saada hakkama sellise lapse-lapsevanema suhtega, kus lapsevanem on kogu aeg kõik oma lapse eest ära otsustanud – kontrollinud tema hindeid, tema suhteid sõpradega, tema mõtteid. Mul pole sellist lapsepõlve olnud ja mu lapsel ka mitte, ma olen neid täiskasvanuid näinud, kel on sellised vanemad. Siiani samasugused. Ma kardan, et kui laps on kurja lapsevanema omand olnud ja tema käske kuulekalt kuni teismeliseeani täitnud, siis vist jääb selline suhe nende vahele elu lõpuni. Või katkeb suhe täielikult. Kuid mina räägin normaalsest inimese arengust, kus lapsevanem peab õppima oma teismelisesse suhtuma kui täiskasvanud inimesesse, kuigi ta on rahaliselt temast sõltuv. Sest muidu ei saa tema lapsest normaalselt iseseisvat täiskasvanut. No ei ole ju normaalne selline ema, kes oma pojukesele või tütrenummile terve elu üritab süüa teha ja pesu pesta. (Praegu ma, loomulikult, teen seda). Ma arvan, et alates 20. eluaastast peaks laste ja lastevanemate vahel valitsema normaalne võrdsete täiskasvanute suhe. Ning selle algõpe toimub lapse teismeliseeas.

Ma arvan, et mina olen selle perioodiga edukalt hakkama saanud. Ma olen läbi suurte sisemiste valude vabanenud vajadusest teda kontrollida, tema käitumisele hinnanguid anda, teada saada kõiki tema isiklikke probleeme, kui ta neid ise rääkima ei tule. Jube keeruline on olnud koolilapse puhul vait olla, kui ta kell kaks öösel ikka veel arvutis mängib ja järgmine päev on koolipäev. Aga see on tema otsus, tema hinded, mina ei õpi tema eest. Ja ma tean, et ta oskab enda eest vastutada. Ma tean, et ta teab paljudest teemadest rohkem kui mina. Ma tean, mida mina temast paremini tean. Õnneks ei ole ma endast päris kõlupea muljet jätnud ja ka tema teab, et ma pole lollakas. Ja ta teab, et ma armastan teda tingimusteta, mitte kui isiklikku omandit, kes peab mu pilli järgi tantsima, kuna mina maksan muusika eest.  Maksan jah, see on mu vanemlik kohustus, aga see ei tee temast minu orja. Ta on mu täiskasvanud nummikiisu.

kala

See pilt on tehtud 2003. aasta suvel, kui me käisime kalakasvanduses kalu püüdmas. Emme näitab lapsele kala.

Kuidas lapsele suhtlemishirmu õpetada. Tähed õpetavad

Kaamos kirjutas huvitaval teemal kuidas ühiskonnas on muutunud nõudmised inimestele ja seepärast satub üha suurem hulk inimesi imelike nimekirja. Sest normaalsust defineeritakse täpsemalt ja kõik, kes natuke erinevad, ongi automaatselt imelikud. Ma olen temaga nõus, aga kuna minu mätta otsast paistab heinamaa hoopis teistpidi, siis tahan oma vaatepunktist kirjutada. Jätka lugemist

Unenägudest ja nende lahtiseletamisest

Ma nägin täna unes, et ma olin vangis. Naistevanglas. Terve unenäo üritasin välja mõelda, et mille eest mind kinni pandi, aga ei tulnud meelde. Kogu aeg oli tunne, et ma olen lihtsalt unenäo alguse ära unustanud ja sellepärast ma ei teagi, et mille eest mind kinni pandi.

Mul käisid vanglas külalised ka. Ma ei mäleta täpselt, kes need inimesed olid, aga ma tean, et neid oli umbes kolm: mees ja kaks naist ja nad tõid mulle hulga riideid. Mantleid peamiselt: erineva tegumoega, erinevatest kangastest. Need inimesed ei olnud mu väga head tuttavad. Ma unenäos veel imestasin, et miks just need inimesed, et ma ei tunnegi neid eriti. Niisama teretuttavad.

Need riided, mis nad mulle tõid, olid ka kummalised. Nad nagu meeldisid mulle, aga mitte väga. Ma ei osanud sealt välja valida, et milline mantel mulle kõige rohkem meeldiks ja nii kaua kuni ma mõtlesin, olid osad riided juba ära kadunud. Teised naised võtsid ära, ma järeldasin. Ikkagi vangla ju, seal istuvadki inimesed, kes võivad teiste asju ära võtta. Nii ma mõtlesin ja ise veel imestasin, et nii toredad naised, et kuidas nemad nüüd niimoodi varastavad.

Ma olen terve teadliku elu üritanud oma unenägudest aru saada. Vanasti kasutasin vanaaegset unenäoseletajat, aga see vana eesti raamat tundus jube ebatäpne. Keegi tuttav kunagi soovitas, et pea unenägude kohta päevikut, aga ma ei ole oma unenägusid (varem) üles kirjutanud. Kui nende peale ärkvelolles mõelda või teistele rääkida, siis jäävad ise meelde.

Kunagi ma olin nii spets, et vaatasin unenägu ja samaaegselt selgitasin kõrvale. Umbes nii: “Oo, koer! Koer tähendab toredat sõbralikku inimest. Nii tore, et ma head inimest unes näen.” Nüüd ma enam nii unenägusid ei vaata. Nüüd ma tegelen magamise ajal unenäo probleemide lahendamisega ja ebaloogilisuste üle imestamisega. Ideeliselt olin ma noorena suhteliselt lähedal lucid dreamile. Kuna vahepeal oli mitmeid aastaid, kui ma eriti unenägusid ei näinud või ei mäletanud, siis pole ma unenägude juhtimise alal edasi arenenud. Seoses vanemaks saamisega, on unenägude selgitamine ka keerulisemaks läinud. Kõik puha sümboleid täis, ei mingeid vastukajasid eelmise päeva sündmustest. Ehk öösiti ronib mu alateadvus esile ja tahab, et ma teda mõistaksin.

Üldiselt ma ei taha lugeda teiste inimeste postitusi nende unenägudest, sest tavaliselt näevad inimesed unes asju, mida nad endale ei tunnistaks ja blogivad unenägusid kirjeldades asju, mida nad päriselt avalikult rääkida ei tahaks. Ma ei taha teada nende saladusi, see on nagu ebaaus piilumine võõrasse magamistuppa. Teiste inimeste, kellest juba ka vaid natuke tead, unenägude seletamine on lihtsam kui enda omade. Endale ju alati kõike tunnistada ei tahaks ja seepärast need asjad unenäkku ronivadki.

Tänapäeval on unenägude seletamine lihtne – tuleb googeldada. Naljakas on see, et unes vangla nägemine tähendab seda, et ma tunnen nagu miski takistaks mind elamast ja neid asju tegemast, mida ma tahaksin. Mul pole vähimatki aimu, missugustest asjadest käib jutt. Unenäos ma ju ka ei teadnud, mille eest ma kinni kukkusin. See, et pooltuttavad tõid mulle riideid, omab ka tähendust. Riided peegeldavad seda, milline inimene teistele välja paistab. Inimene ju riietub nii, nagu ta arvab, et tema positsiooni, vanuse ja sooga oleks antud keskkonnas sobiv. Ehk nood unenäo inimesed, keda ma ei tunnegi, üritavad mulle pakkuda rolle, mis võiks mulle sobida, aga ma ei arva, et need oleksid õiged. Kuid teistele paistavad need riided sobivat, ainult mina ei tea, mis mul viga on.

Ehk mu unenägu tähendab, et ma olen omadega ummikus, sest ma ei tea täpselt, kes ma olen ja kuhu ma päriselt sobin? Et ma olen samas vanglas, kus paljud teised naisedki. Tundub, et kirjutamisest on abi. Selline selgitus paistab reaalne, aga kust põrgust ma selle oma tõelise Mina nüüd kõrges eas ülesse peaks leidma? See tõeline mina on vist neutraalsest soost.

lambad

Fotol on suvine karjamaa, kus sööb lambakari. Kõik lambad peale ühe, musta, on valged. Esiplaanil on okastraataed ja aiast siinpool kasvavad kõrvenõgesed. Tagaplaanil on lehtpuud. Pildil puudub seos mu unenägudega, aga suve ja rohelist karjamaad tahaks küll.

Kui seiklushimuline sa oled? Testi end!

Mu üle-eelmine postitus tark olemisest, sai vist pisut keeruline. Ainult mu põhilised kommenteerijad kommenteerisid ja, tundub, et nad kommenteerisid ka vaid minu rõõmustamiseks. Igatahes tegelen ma ikka veel sama küsimusega ja nüüd ma leidsin netist mitu testi, et pilt numbritega selgemaks pühkida.

Üks test oli kole pikk ja vaatas kõiki viit elementi. Mina, kui suhtlemisest tüdinud ekstravert, skoorisin end seal nõks allapoole keskmist – 34% ehk introvertsusele kalduvuse. No näed, mis saab, kui nelja omaduse asemel viite küsitakse! Raha eest oleks seal põhjalikumalt ka teada saanud, millistes detailides mitu prossa sain, aga eks ma tean ju ise ka. Kuid selles uutele kogemustele avatuses sain ma 88%, ehk väga kõrge tulemuse. Ise ju vastasin ja ma peangi end pisut lillelapseks. Kõige madalama tulemuse, ehk 11% sain ma neurootilisuses, ehk mul on kõigest suht pohh.

Emaga tuli eile telefonis juttu, et mida ma erinevatest kuumadest teemadest arvan. Et need teleka- ja filmiauhinnad ja rongitee Lätti ja sellest, kes Eesti laulu võitis ja ma vastasin, et mul täiesti ükstaspuha. Ema oli imestunud. Temal oli kõige kohta arvamus olemas ja tavaliselt ei klapi see tulemustega. No mul mõned arvamused on, et tore, et Linna ei võitnud ja kena, et filmiinimestele pidu tehti ja mingu pekki oma lollaka raudteega, Kadriorus on pooled kõnniteed puudu ja pori on põlvini.

Ema küsis, et kas ma raadiost päevauudiseid kuulan. Ma ei kuula. Ma üks kord proovisin Vikerraadiot kuulata, aga seal hakkas kohe keegi mulle ebasobivat seisukohta avaldama ja ma panin raadio uuesti muusikakanali peale tagasi. Telekas ma vahetan ka kohe kanali ära, kui hakatakse millestki tujurikkuvast rääkima. Miks ma peaksin poliitikuid ja nende viltulihvitud arvamusi kuulama, ei huvita. Kehv meelelahutus. Muidugi ma ei lähe närvi, kui ma neid ei kuulagi. Mis ei tähenda, et ma ei võiks emotsionaalne olla. Näiteks kui juttu tuleb inimestest, kes teistsuguseid vihkavad vms. Mõnikord ma kuulan neid. Imestuse ja huviga, et mis tal viga on. Emotsionaalsusel ja närviminemisel on vahe sees. Oma emotsionaalsuse ma võin suva hetk välja lülitada, kui ära väsin. Närviminekut juba välja ei lülita.

Kui nüüd tagasi tulla uutele kogemustele avatuse testi juurde, siis ma leidsin ühe lühikese testi ka. Vot siin. Seal on tulemustes kõik erinevad küljed ka ära toodud: kujutlusvõime, loomingulised huvid, emotsionaalsus, seiklushimu, intellektuaalsed huvid. Viuh ja vastatud! Mitte, et tulemustes ühtegi uudist oleks. Ise ju hindad end. Kuid edev oleks end ikka avatumaks hinnata, sest teadlased on avastanud, et mida avatum, seda intelligentsem. Ausalt! Psychology Today-s on artikkel, et avatus uutele kogemustele avaldab mõju mõlemat tüüpi intelligentsusele.

vosas

Kuna ma olen siin blogis peamiselt enda kiitmisele spetsialiseerunud, siis tundus sobiv, et postitust ehiks just see talvine foto, kus ma näen parajalt totakas välja. No ikka juhtub nii, et läbinisti ilus ja maitsekas inimene paneb pähe imeliku mütsi, selga kummalised riided ja teeb pildistamiseks totra näo pähe. Ise üldse ei tea, et midagi oleks valesti. Ja polegi. 50 aasta pärast vaatan pilti ja arvan, et kena noor inimene.

Kas sind on kerge mõjutada? Jah, kui sa oled piisavalt tark

Hüpnoosipostitusega seoses tekkis küsimus, et milliseid inimesi on kergemini võimalik hüpnotiseerida ja milliseid halvemini. Vikipeedias vastust otsides jõudsin artiklini, kus räägitakse psühholoogide poolt pakutud Viie faktori mudelist. Eestikeelne artikkel siin. Tihtipeale räägitakse selle mudeli eelkäijast, kus inimesi jaotatakse kõigepealt introvertideks ja ekstravertideks ja pärast seda: sangviinik, koleerik, flgmaatik ja koleerik. Kuid viiest faktorist nii tihti ei räägita. Neljaks jaotamise süsteem selline: Jätka lugemist

Hüpnoos – hea või halb?

Pühapäeval näidati telkus eesti hüpnotisööri Maris Saarega tehtud meelelahutussaadet. Ma vaatasin seda teatud ettevaatusega, sest ma usun hüpnoosi, aga ma ei usu, et hüpnoos on midagi läbinisti toredat või lihtsalt meelelahutus. Hüpnoos on väga tõsine asi, millest eriti palju ei teata. Ja kuna ei teata, on see veel ohtlikum. Jätka lugemist

Ilus lapsepõlvemälestus

VV naine kirjutab tavaliselt kuidas tal on halb ja paha olla, aga nüüd kirjutas ta teraapiast ja kuidas terapeut küsis, milline on ta lapsepõlvest ilus mälestus. Temale meenus kuidas nad emaga koos laulsid. Jätka lugemist