Category Archives: psühholoogia

Miks on vanemaks saamine hea? Sest ma ütlen nii!

Ma olen vist samal teemal veel kirjutanud. Ma pean ju ennast veenma, et on hea ja tegelikult on ka. Või ma lihtsalt valetan endale? Nii hästi valetan, et ise ka usun. Üks asi, mille iga inimene elu jooksul ära õpib ja pärast ideaalselt oskab, on endale valetamine. Kõik vanemad inimesed on selles nii osavad, et nad ei saa isegi aru, kui ludinal see käib. Kõige tavalisem endale valetamine toimub teemal – ma ei oska, ei jõua, ei suuda, sest ma olen vana. Tegelikult on see puhas laiskus, sest vabalt jõuad, oskad, suudad, kui ainult tahad. Aga aastad on õpetanud, et mugavam on mitte tahta. Teha ära see, millest mööda hiilida kuidagi ei õnnestu ja kõige muu kohta arvata, et vananendes inimene ongi lollim ja nõrgem kui noorena. Ei ole, lihtsalt endale (ja teistele) oskab kauem elanud inimene paremini valetada. Jätka lugemist

Advertisements

Kuidas lapse kasvatusstiil mõjutab tema suhteid täiskasvanuna

Kõik on kuulnud teooriaid, kuidas lapse esimesed eluaastad mõjutavad tervet tema tulevast elu. Esoteerikud leiavad, et tegemist on suguvõsa needusega ja kui piisavalt küünlaid põletada või inimese energeetika ümber mängida, saab küsimus lahendatud. Mulle meeldib nõidu uskuda, kuid mõnedele küsimustele on ka teadlased juba vastuseid leidnud ja seepärast usun ma suhete teemal pigem psühholooge kui suguvõsa needust. Kuigi suguvõsa needus on suhteliselt õige sõnastus, kuna tegemist on käitumisega, mida lapsed õpivad oma vanematelt, kuid ringist välja murdmiseks on küünlast vähe abi. Jätka lugemist

Donatella Versacet tunnete, ehk kuidas suur raha koledaks teeb

Naljakas, et viimase paari päeva jooksul olen ma pidanud mitu korda Donatella Versace peale mõtlema. Ei, ma ei ole prada-gucci-versace haigeks jäänud. Selle tarbeks on juba lapsepõlves teatud eelduseid vaja. Hoopis teisel põhjusel. Nimelt on Donatella Versace muarust parim näide, mida on võimalik rahaga teha, kui oma loomuliku välimusega leppida ei suuda – hankida endale botoxinägu. Jätka lugemist

Koera-inimesed on lõbusamad

Ma olen pikemat aega püüdnud enda jaoks välja mõelda, millised on koera- ja kassiinimeste erinevused. Täna käisin naabrimehe koeraga jalutamas ja jõudsin otsusele, et kui ma vanasti olin kindlasti koera-inimene, siis nüüdseks on minust kassi-inimene saanud. Tegelikult mulle meeldivad igasugused loomad ja endal on mul kodus ainult viirpapagoid olnud. Kuid ikkagi tahtsin ma nüüd veel rohkem aru saada, mis vahe on koera- ja kassipidajatel ja googeldasin. Jätka lugemist

Hirm ja eneseusaldus

Täna andis laps mulle väga hea põhjuse, miks tekib inimesel kõrgusekartus – seepärast, et kui seista kõrgemal kohal, siis keha valmistub alla hüppamiseks ja see tekitab hirmu. Nii saab lihtsalt öelda, kuid ma mõtlesin veel edasi ja leidsin enda arvates päris hea põhjenduse. Isegi parema, kui selles Psühholoogia-ajakirja artiklis.

Igatahes käis mul ema külas ja ma sain teada, et tema kardab veel rohkem kõrgust kui mina. Me jalutasime jalakäijate sillal, mis läheb üle kanali Lasnamäele ja ma kutsusin teda serva juurde, et paremini linna näeks ja tema ütles, et ei julge serva juurde tulla. Sillal on kõrged tugevast metallist servad, ma küll ei kartnud midagi. Jätka lugemist

Inimeste iseloomu teadasaamise kiirvariant

Sõbranna mees tegi mu jalgrattale üle mitme aasta hoolduse ja nüüd on mu vana romu nagu uus täkk ja ma saan temaga rõõmsalt kümme kilti nii vändata, et ära ei väsi, aga märjaks lähen küll. Eriti sellise soojaga nagu sel nädalal. Õnneks mu sõbrad umbes kümneka kaugusel elavadki. Äkki ma sellepärast polegi bloginud, et rattaga linnas ringi kimada on vahvam. Väntad vastu tuult ja kujutad ette kuidas rasv moondub lihasteks. Jätka lugemist

Kuidas mitte haiget saada

Nüüd on Aegnast pea nädal möödas ja mul on tunne, et ma sain siis targemaks ja protsess veel jätkub. Mu tuttav munk oli noorena psühholoog-terapeut, ta õppis alguses seda. Kuna aga psühholoogias puuduvad paljudele küsimustele vastused, läks ta neid otsima budismist. Ma ei tea, kummast ta täpselt mu küsimusele vastuse leidis, aga kui ma küsisin ta käest, et mida teha, et teiste poolt öeldud “õiglane” kriitika haiget ei teeks, vastas ta ilma mõtlemata: “Tuleb lõpetada teiste kritiseerimine ja siis ei saa sa ise ka enam haiget.” See vastus tundus tol hetkel kuidagi nii õige, et ma olen juba pea nädal  järele mõelnud ja endale omaselt püüdnud kontrollida, mida ma teistest mõtlen, et juba eos halbadel mõtetel sabast kinni saaks ja neid julmalt tappa võiks. Jätka lugemist