Category Archives: psühholoogia

Hirm ja eneseusaldus

Täna andis laps mulle väga hea põhjuse, miks tekib inimesel kõrgusekartus – seepärast, et kui seista kõrgemal kohal, siis keha valmistub alla hüppamiseks ja see tekitab hirmu. Nii saab lihtsalt öelda, kuid ma mõtlesin veel edasi ja leidsin enda arvates päris hea põhjenduse. Isegi parema, kui selles Psühholoogia-ajakirja artiklis.

Igatahes käis mul ema külas ja ma sain teada, et tema kardab veel rohkem kõrgust kui mina. Me jalutasime jalakäijate sillal, mis läheb üle kanali Lasnamäele ja ma kutsusin teda serva juurde, et paremini linna näeks ja tema ütles, et ei julge serva juurde tulla. Sillal on kõrged tugevast metallist servad, ma küll ei kartnud midagi.

Kuid mul oli eelmisel nädalal põnev tunne, kui me käisime Vasknarvas. Seal on vana ordulinnus, kus saab natuke lagunevatel müüridel ronida. Laps tahtis, et ma pildistaksin teda, ronis üles ja ma pidin talle järgi minema, et aparaat võtta. Ega see väga kõrge serv ei olnud, kolm meetrit maast vast. Ma ronisin üles, vaatasin alla ja tundsin kuidas kõhus läheb õõnsaks. Kuid see õõnsaks minemine oli päris mõnus tunne, sest ma tundsin seda umbes nagu kõrvaltvaataja, sest ma ei kartnud. Tavaliselt mul on hirmus, kui ma vaatan teise korruse kõrguselt alla ja piiret ei ole, kuid nüüd ma tundsin kõhus hirmutunnet, aga pea oli selge ega kartnud midagi. Kuna laps tahtis, et ma teda alt pildistaksin, ei saanud ma oma õõnsat kõhtu liiga kaua nautida, vaid ronisin alla tagasi.

ordulinnus

Vasknarva ordulinnuse varemed aastal 2005.

Ja nüüd ma siis mõtlesingi, et millest mul vanasti hirmu kõrguse vastu tekkis. Ma teadsin, et minus tekkis eriti loll mõte: “Aga mis siis, kui mul tekib järsku soov alla hüpata ja ma ei saa oma soovile vastu ja hüppangi, kuid koht on hüppamiseks liiga kõrge.” Mitte et ma kogemata kukuks, vaid just lolli mõtte idee. Et äkki mingi osa ajust läheb lolliks ja tahab hüpata, kuigi päriselt ma ju ei taha. Ehk minu kõrguse kartmine on seoses enda mitteusaldamisega.

Kui on teada, et inimesel on olemas teadvus, ehk need mõtted, mida ta teab ja kontrollib, siis on lisaks olemas ka alateadvus, kuhu pidevalt igasugust infot salvestub, kuhu ta lükkab eest jalust ära kõik mured, hirmud ja probleemid, millega ta tegeleda ei soovi ja mis öösel unenägudena teadvusesse jõuavad. Vot seesama alateadvus ongi too pime ala, mille peale ei saa eriti kindel olla juhul, kui inimesel on kombeks paljusid endale olulisi teemasid prügikasti saata. Ma ise arvan, et kuna ma olen viimastel aastatel püüdnud kõiki omi kahtlaseid mõtteid ja tundeid analüüsida, siis on too prügikast pisemaks jäänud ja ma olen ennast rohkem usaldama hakanud.

Oma füüsilist keha usaldan ma isegi natuke rohkem kui põhjust oleks. Aeg-ajalt ma ikka saan teada, et tegelikult ma polegi nii sportlik, kui ma ette kujutasin, aga äkki on ülehindamisest ka kasu. Ma usaldan oma keha, kuid ma ka tean, et ma ei pinguta ennast kunagi üle. Rents just natuke aega tagasi kirjutas, kuidas tema võib rahumeeles endale mõne vigastuse külge sportida, mul pole kunagi sellist probleemi olnud. Ma jätan alati natuke enne asja katki, kui ma päriselt haiget saan, või liiga ära väsin.

Et me jõudsime täna lapsega järeldusele, et kõrguse kartmine on peamiselt seotud enese usaldamisega. Kas sa usud, et su katus ei võta kätte ja ei sõida iseseisvalt minema, sa ei lähe lambist peast segi ja et sa ka ei karda, et käed ja jalad hakkavad vales kohas värisema, kui alla kukkumiseks ühtegi välist põhjust peale kõrguse ei ole.

PS! Ma nägin täna öösel ulmelist unenägu, tavaliselt on mu unenäod tüütud ja täis tavalisi igavaid asju ja olukordi. Täna ma nägin 10-sentimeetri pikkuseid ilusate läbipaistvate tiibadega inimesi, kes lendasid püstiasendis ringi. Täiskasvanud mitte lapsed, mehed ja naised, saledad. Nagu kauni muinasjutu haldjad. Aga ma ei tea, mida see tähendab, et ma pidin neid puuri ajama, sest ma teadsin, et muidu saavad nad hukka.

Inimeste iseloomu teadasaamise kiirvariant

Sõbranna mees tegi mu jalgrattale üle mitme aasta hoolduse ja nüüd on mu vana romu nagu uus täkk ja ma saan temaga rõõmsalt kümme kilti nii vändata, et ära ei väsi, aga märjaks lähen küll. Eriti sellise soojaga nagu sel nädalal. Õnneks mu sõbrad umbes kümneka kaugusel elavadki. Äkki ma sellepärast polegi bloginud, et rattaga linnas ringi kimada on vahvam. Väntad vastu tuult ja kujutad ette kuidas rasv moondub lihasteks. Jätka lugemist

Kuidas mitte haiget saada

Nüüd on Aegnast pea nädal möödas ja mul on tunne, et ma sain siis targemaks ja protsess veel jätkub. Mu tuttav munk oli noorena psühholoog-terapeut, ta õppis alguses seda. Kuna aga psühholoogias puuduvad paljudele küsimustele vastused, läks ta neid otsima budismist. Ma ei tea, kummast ta täpselt mu küsimusele vastuse leidis, aga kui ma küsisin ta käest, et mida teha, et teiste poolt öeldud “õiglane” kriitika haiget ei teeks, vastas ta ilma mõtlemata: “Tuleb lõpetada teiste kritiseerimine ja siis ei saa sa ise ka enam haiget.” See vastus tundus tol hetkel kuidagi nii õige, et ma olen juba pea nädal  järele mõelnud ja endale omaselt püüdnud kontrollida, mida ma teistest mõtlen, et juba eos halbadel mõtetel sabast kinni saaks ja neid julmalt tappa võiks. Jätka lugemist

Hapu näoga naised

Ma ei tea, kas mu lugejad teavad sellist meest nagu Ramlov. Igatahes mina tean, kuna ta kuulub mu tuttavate ringi. Teine võimalus tema tundmiseks on läbi taro kaartide, kuna ta paneb neid ja ka õpetab panema, on vist  ka raamatuid sel teemal kirjutanud. Aga mul ei olnud plaanis täna kirjutada temast, vaid hoopis sellest, mida ta FB-s kirjutas. Blogi on hea koht, kuhu saab asju kirjutada ja pärast on neid lihtne ülesse leida. Jätka lugemist

Kas paksul emal on paksud lapsed?

Mul sai üleeile kohv otsa ja nüüd ma olen erk nagu nirk. Eelmine kord oli samamoodi. Ma olen veendunud, et kohvijoomine teeb inimese väsinuks ja seepärast ta seda ergutit pidevalt vajabki, et üldse toimida. No ja kuna ma ärkasin täna juba hommikul vara ja mul tänaseks ühtegi konkreetset tegevusplaani polnud, otsisin millega end netis lõbustada. Kõik blogid loetud, otsustasin suurt eMMi vaadata. Valisin saate maovähendusest. Ma ei saa aru, miks Mallukas oma saateid rohkem ei reklaami, jälle sattusin ülihea osa peale, kus kaks naist rääkisid oma elust paksuna. Kuna ma loen praegu netis raamatut emotsionaalsest söömisest, siis tekkis mul saadet vaadates lausa mitu ideed, millest peaks blogima. Ideid seoses paksuks söömisega. Jätka lugemist

Tasuta eesti- ja venekeelsete e-raamatute laenutus

Võimalik, et kõik teised teavad juba ammu, aga mina sain alles eelmisel nädalal teada, et Keskraamatukogul on lehekülg, kus saab tasuta e-raamatuid laenutada. Mul ei ole tahvlit ja üldiselt ei meeldi mulle ka arvutis raamatuid lugeda, aga järsku tundus, et ma pean neid kõiki saama! Päris raamatukogus mul ei teki kunagi sarnast tunnet. Seal on pigem probleem, et kuidas leida need raamatud, mis mulle päriselt ka meeldivad. Ma ei ole inimene, kes loeb raamatu isegi siis lõpuni, kui ei meeldi. Kui ikka esimesed 10 lehekülge huvi ei tekita, siis rohkem ma ei loe. Jätka lugemist

Kui enam üldse teistest aru ei saa

Ma ei tea, milline on empaatia täpne kirjeldus. Viimasel ajal on parimates blogides ja kommentaaridest sellest ühte ja teistpidi juttu olnud, aga, muarust, saavad inimesed empaatiavõimest täiesti erinevalt aru. Ma arvan, et empaatiat ei saagi nii kirjeldada, et kõik öeldud oleks, sest iga inimene saabki teistest inimestest erineva sügavusega aru.  Samuti on halvasti ütlemine suhteline mõiste, sest talumisvõime on inimestel samuti erinev. Kuid mulle tundub, et ma sain teada, mida tähendab, minu jaoks, empaatiavõime kadumine. Teadmise tekkimise abivahend oli kanep. Jätka lugemist