Category Archives: psühholoogia

Loe mu mõtteid!

Küsimuste vastuste postituses keegi küsis mu heade ja halbade omaduste kohta ja muuhulgas mainisin, et ma oskan varjata, mida ma mõtlen, et ma ei lähe endast välja ja kui lähen, siis oskan seda hästi varjata. Tol hetkel ma pidasin seda heaks omaduseks, aga mida rohkem ma sellele mõtlen, siis pole enam üldse nii kindel, et see nii hea on. No mõnes mõttes ju on, aga too varjamine tuleb mul nii hästi välja, et ma teen seda automaatselt olukordades, kus mulle tuleks kasuks, kui mu emotsioonid välja paistaksid.

Esimesena meenus aastatetagune olukord, kus ma läksin kõhuvaluga EMOsse. Nagu ikka, oli seal palju rahvast ja kuigi minu jäljekord tuli kätte, oli hulk inimesi, kes paistsid palju hädisemad kui mina ja nad võeti ette. Mina istusin arsti laua kõrval toolil, reibas ja rõõmus nagu alati, endal kõht meeletult valutas. Lõpuks võeti mult vereproov, kust selgus, et minuga on väga halvasti ja alles siis hakkasid arstid liigutama. Kusjuures ma ei mäletagi, mis mul tol korral viga oli, haiglasse mind ei pandud, aga ma sain ka normaalselt pikali, nagu teised haiged, kes valudes väänlesid. Ma mäletan, et ma olin väga õnnelik, et arstid lõpuks, tänu vereproovile, taipasid, et ma ei ole haiglasse nalja tegema tulnud. Aga miks ma ise käitusin nii, nagu ma oleks haiglasse naljatlema tulnud, ma ei teagi. Ma lihtsalt ei suutnud hädiselt käituda. Võimalik, et kui ma oleks kokku kukkunud, siis ka naeratusega.

Arstidega seoses meenub veel üks olukord. Üle 10 aasta tagasi, mul oli selg jube haige. No nii jube haige, et ma ei suutnud üle 10 meetri kõndida ja voodist väljasaamine oli üks keeruline ja valus ettevõtmine. Kord, kui valud juba eriti jubedaks läksid, kutsusin endale koju kiirabi. No ma arvasin, et teevad valuvaigistava süsti või midagi. See juhtus päevasel ajal, kui olin üksi kodus ja kui kiirabi tuli, pidin ise ukse lahti tegema. Ja ma tegingi ukse lahti, kuigi varem oli jube probleem ülestõusmisega. Ja ma ei suutnudki arste veenda, et mul on jubedad valud, sest ma kirjeldasin neile omi valusid, väga täpselt kirjeldasin, aga sealjuures olin täiesti tavalise terve inimese olemisega. Arstid vist arvasidki, et ma olen simulant, sest kes usub naeratava ja rahuliku inimese juttu, et tal on jubedad valud. Süsti nad ei teinud, kuigi ma küsisin, soovitasid valuvaigisteid süüa.

Eelmisel nädalal tuli mul samal teemal sõbrantsiga juttu. Sõbrants on psühholoog, me tunneme teineteist juba terve igaviku. Ma ise arvan, et mul on kõik hästi, terapeudi abi mul küll vaja pole, aga see tunnete väljendamise teema tekkis ja ta ütles, et on tõesti märganud, et tunnete väljendamise asemel, ma hoopis kirjeldan neid. Ma ise olen alati arvanud, et nii on hästi, sest mind ennast tohutult häirib, kui keegi on ärritunud või närvis ja seda täie auruga välja elab. See mõjub mulle kehvasti, teeb mind ka ärevaks ja välja ma seda ei näita. Nii palju näitan, et kui keegi on närvis, siis ma üritan teda rahustada. Enda huvides.

Vot nüüd ma siis mõtlengi, et kust see pärineb ja kuidas ma ennast muuta saaks. Pärineb see, loomulikult, lapsepõlvest. Ma arvan, et mu ema on küll aspi, sest ta ei saa üldse aru, mida teised inimesed tunnevad. Tihtipeale saab ta isegi siis teismoodi aru, kui inimene on talle midagi sõnaselgelt rääkinud, sest ta loeb tundeid täiesti valesti. Kui ma olin teismeline, siis emal oli minuga lihtne. Kui mul oli paha tuju, siis ma ütlesin talle, et mul on paha tuju ja ta enne minuga rääkima ei tulnud, kui ma ütlesin, et nüüd võib. Väga hästi töötav suhtlemisskeem, kui mõlemad reegleid teavad ja neist kinni peavad.

Mul oma tütrega on teistpidi. Meie mängime mõtete lugemise mängu. Võimalik, et see sai alguse ka mõnest puberteediga seotud suhtlusjamast, aga nüüd me võtame seda kui mängu – tema on vait, vaatab mulle otsa ja mina üritan ära arvata, mida ta mõtleb. Tavaliselt ikka küsimusele vastuseks või keset jutuajamist. Ma olen päris osav! See ei ole nagu ulmeline mõtete lugemine, see on kokku loogika, inimesetundmine ja kehakeel.

Jutt, et inimesed ei oska teiste mõtteid lugeda, ei ole 100 prossa tõsi. Kõik oleneb inimesest ja inimestevahelistest suhetest. Teate küll, kuidas mõne sõbraga läheb nii, et hakkate üksteise lauseid ja sõnu ette teadma? Ja mitte ainult sõbraga. Mul on mõnede klientidega ka nii. Aliase mängus on inimeste mõtetelugemisoskuse vahed kaugele näha.

Kuid fakt on see, et ma peaksin endaga tööd tegema, et ka võõrad inimesed mind paremini lugeda saaksid, ilma sõnadeta, sest mu välimus petab. Ma peaksin kehakeelega vähem valetama. Kuid ma kuidagi ei taha alustada sealt, et iga kord kui ma närvi lähen, siis näitangi kohe välja, kui närvis ma kellegi peale olen. Või kui mul on süda paha, siis käin ringi näoga, et kuhu saaks oksendada? Nii ei ole ju viisakas. Ma ei oska! Või kuidas peaks?

pilta

Täna jaotati lõbusat postitust, kuidas olla hea blogija, ma nüüd üritasin õiget pilti teha.

Advertisements

Eesti rahvusloom kui diagnoos

Paar päeva tagasi kuulutati Eesti rahvusloomaks hunt. Minust jooksis too uudis siis kuidagi mööda. Ma ei pööranud sügavat tähelepanu FB sõprade lõbusatele märkustele rahvuse, riigi, kivide ja muu kummalise teemal. Kuid täna jäi see uudis jälle kuskil silma ja siis mul hakkas punane tuluke ägedalt plinkima – ma ju alles mõni kuu tagasi tegin samal teemal omapärase avastuse. Jätka lugemist

Küsige, mis südant vaevab

Mallukas tegi postituse, kus ta vastas küsimustele, mida lugejad esitasid. Mina, kui Malluka peaaegu pidev lugeja, teadsin neid vastuseid juba varemgi, sest ta ju kirjutab kõigest. Väi vähemalt nii palju, kui ta ise endast teab. Kuid lugejatel oli ikka palju küsimusi. Võimalik, et fännidega ongi nii, et neil ei saa kunagi küllalt, ikka võiks natuke rohkem olla. Jätka lugemist

Kas täiuslikkus on kaasa sündinud või saab seda õpetada?

Sattusin täna Delfist lugema ühe lapsevanema õpetussõnu teistele lapsevanematele ja ei suutnud artiklit lõpuni lugeda, sest see tundus nii kirjutaja endaga seotud, et ma lihtsalt ei tahtnud selle emme isiklikest traumadest rohkem teada.  Kuid jutu esimene lõik rääkis kohe teemast, millega ka mina emmena kokku puutusin ja millest ma hoopis teistmoodi arvan. Jätka lugemist

Lugema õppimisest ja -õpetamisest

Lugesin just ühte blogi, kus kirjutati laste andekusest ja kuidas vanemad soodustavad lapse arengut või vastupidi – löövad koolist kojutulnud lapse igaks juhuks vastu seina. Selline äärmuslik jutt oli, kuid mulle meenus, et me rääkisime koolis sel nädalal umbes sarnasel teemal. Jätka lugemist

Miks on vanemaks saamine hea? Sest ma ütlen nii!

Ma olen vist samal teemal veel kirjutanud. Ma pean ju ennast veenma, et on hea ja tegelikult on ka. Või ma lihtsalt valetan endale? Nii hästi valetan, et ise ka usun. Üks asi, mille iga inimene elu jooksul ära õpib ja pärast ideaalselt oskab, on endale valetamine. Kõik vanemad inimesed on selles nii osavad, et nad ei saa isegi aru, kui ludinal see käib. Kõige tavalisem endale valetamine toimub teemal – ma ei oska, ei jõua, ei suuda, sest ma olen vana. Tegelikult on see puhas laiskus, sest vabalt jõuad, oskad, suudad, kui ainult tahad. Aga aastad on õpetanud, et mugavam on mitte tahta. Teha ära see, millest mööda hiilida kuidagi ei õnnestu ja kõige muu kohta arvata, et vananendes inimene ongi lollim ja nõrgem kui noorena. Ei ole, lihtsalt endale (ja teistele) oskab kauem elanud inimene paremini valetada. Jätka lugemist

Kuidas lapse kasvatusstiil mõjutab tema suhteid täiskasvanuna

Kõik on kuulnud teooriaid, kuidas lapse esimesed eluaastad mõjutavad tervet tema tulevast elu. Esoteerikud leiavad, et tegemist on suguvõsa needusega ja kui piisavalt küünlaid põletada või inimese energeetika ümber mängida, saab küsimus lahendatud. Mulle meeldib nõidu uskuda, kuid mõnedele küsimustele on ka teadlased juba vastuseid leidnud ja seepärast usun ma suhete teemal pigem psühholooge kui suguvõsa needust. Kuigi suguvõsa needus on suhteliselt õige sõnastus, kuna tegemist on käitumisega, mida lapsed õpivad oma vanematelt, kuid ringist välja murdmiseks on küünlast vähe abi. Jätka lugemist