Category Archives: psühholoogia

Kuidas endaks jääda ja kas see on võimalik

Ritsik kirjutas oma viimased postitused välismaa koolitusreisist. Mulle, üldjuhul, teiste reisikirjeldused huvi ei paku, sest mis mul sellest, et kellelegi meeldib rannas olla või šopata või midagi kolmandat teha. Mulle meeldib hoopis midagi neljandat ja enamus kirjutajatest tollest müstilisest neljandast (ma ise ka ei tea mis see on) ei kirjuta. Aga Ritsik kirjutas hoopis viiendast ja kuigi see pole päris too mu neljas (või äkki on?), mulle meeldis lugeda. Eriti meeldis mulle ta viimane postitus ja kuna seal oli küsimus, millele ma arvan vastust teadvat, siis nüüd ma sellest kirjutangi. Jääb ainult loota, et ma Ritsiku ühest lausest tehtud postitusega, kuskile võssa ei lähe. Muarust on seda varem juhtunud.

Kuid too lõik mis mind kirjutama pani oli selline:

Hameed, oh, see Hameed! Nii teistmoodi kui olla saab: araablane UK-st, taimetoitlane, eriti maneerliku käitumisega gay, ekstravagantne ninatark. Nii ta seal kooserdas sandaale lohistades ringi, nina püsti, kentsakas kott kaenlas. Alati kõikjale hilinemas, sadu selfisid klõpsimas, toidu üle nurisemas, grupitöödest viilimas, pidevalt sõna võtmas, padjaga keset koolitusruumi pikutamas. Oli igal pool aina ja üleni tema ise.

Mille tagajärg oli see, et keegi ei seltsinud Hameediga. Ma ei saanud aru, kas või kuivõrd see teda häiris. Tavernapeol oli küll ülirõõmus: tantsis kohalike rahvatantsijatega, pildistas lakkamatult jms. Peod ja klubid olid ilmselt tema loomulik keskkond.

Ma olen päris mitmes mõttes tolle Hameedi moodi. Nooremana rohkem, nüüd vähem. Ninatark võiks, vist, mu keskmine nimi olla. Mul nõuab raskusi mitte sõna võtta, kui ma arvan, et tean ja ma arvan, et tean, jube tihti. Ausalt, ma hoolega pingutan, et oma ninatarkust teistele vähem avaldada. Vaikselt need pingutused kannavad vilja ka. Vaikselt.

Ma küll ei hiline kunagi, üldjuhul ei nurise toidu üle, kuigi vahest juhtub, aga vähem kui keskmisel eestlasel, ma arvan. Ma ei klõpsi tihti selfisid, kuigi ma teen seda tihedamalt kui minu vanusegrupis kombeks. Paljud arvavad, et peod ja klubid on minu loomulik keskkond. Ekstravagantse välimusega olin ma noorena, nüüd enam välimusega silma paista ei ürita. Et ma tundsin end ära küll ja jäin mõtlema Ritsiku küsimuse üle. Esiteks: kas nii ollaksegi “mina ise”?

Ma ei ole üldse kindel, et nii just ollaksegi mina ise. Enamus sellest kirjeldusest kuulub minul sinna osakonda, mille ma kinni paneks, kui oskaks. Aga see sulgemine on jube raske, sest sedatüüpi käitumine ei ole asi, mida keegi teeks vabast tahtest ja teiste ärritamiseks meelega, vaid see lihtsalt on nii. Enamus tollest nimekirjast kuulub kaitsereflekside valdkonda, mis omakorda tulenevad mineviku traumadest. Jah, inimene ongi mina ise, kui ta käib ringi selliste kaitserefleksidest ehitatud müüriga, mida natuke psühholoogiast huvituv inimene saab enda jaoks ära tõlkida ja lugeda nagu lihtsalt kirjutatud elulugu. Aga milline on siis mitte mina ise? Too, kes näitleb, et on hoopis keegi teine? Et introvert teeskleb, et on ülevoolav rõõmupallike ja ekstrovert, et satub iga kord suurde ärevusse, kui keegi võõras temaga rääkima tuleb? (Jah, ma tean, et ekstravert, aga mulle meeldib o-ga). Nii mitte saama, ma arvan.

Ükskõik kuidas inimene käitub, on ta igal juhul ju tema ise. On ju? Isegi näitleja laval on tema ise, jube vähe on neid näitlejaid, kes täiesti kellekski teiseks oskavad muutuda. Ma arvan, et lavastajad valivad näitlejaid selle järgi, kel on eeldusi uut rolli ehtsamalt mängida, kuna neil on sarnasusi. Filmis on natuke teistmoodi, sest rolli ei mängita algusest lõpuni ja paar minutit suudab iga näitleja ka väga erinevat tüüpi mängida. Kuigi võib võlts jääda, kui ise ikka liiga erinev olla.

Nüüd jääb küsimus, kas keegi on õnnelik selle üle, et tema loomus on selline, mis teisi temast eemale lükkab? Kuna ma enam päris Hameedi moodi ei ole, siis ma võin minevikku analüüsides öelda, et selle jaoks on ka kaitserefleks. Kahekümnendates ma teadlikult mõtlesin, et kui keegi inimene minu hulle iseloomujooni ei armasta, siis mul on temast täiesti ükstaspuha. No ta pole ju minu inimene. Kõigile ei saagi meeldida ja ega mulle ka kõik inimesed ju ei meeldi. Kui ma oma iseloomu tõttu mõnes seltskonnas kedagi ei leidnud, kellega sobida, siis õnnetuks see küll ei teinud. Pole minu seltskond.

Ok, lugedes oma viimast lõiku uuesti üle, tõdesin, et ma praegu mõtlen samamoodi, aga ma olen jupi “kavalam”. Kavalus seisneb selles, et ma olen õppinud, kuidas ka selliste iseloomujoontega on võimalik teistele inimestele meeldida. Peamine on enda hoiak. Hoolimata sellest, kui kehv iseloom sul olla võib, on võimalik päris paljudele meeldida. Kui mõnedele inimestele õpetab elu, et enamus teisi inimesi on halvad ja rumalad, siis mina olen õppinud just vastupidist – kõik inimesed on head, targad ja ilusad. Isegi siis, kui nad ise endast nii ei arva. Ja kui ma juba eeldan, et kõik teised on sellised, siis enamus arvab, vastutasuks, minust ka samamoodi. Ega ma jätkuvalt kõikidesse seltskondadesse ei sobi, aga nad ei tea seda.

Ma ise olen suht veendunud, et ma olen õppinud olema inimene, kes enamustes seltskondades võõrastele inimestele meeldib. Hoolimata oma ninatarkusest. Jah, inimesed, kes mind kümmekond aastat tagasi tundsid, peavad mind tolleks, kes ma siis olin. Jah, jätkuvalt leidub ka võõraid inimesi, kellele ma ei meeldi, aga neid on vähemus. Lisaks olen ma ka selgeks saanud, kuidas esialgset halba arvamust minust on võimalik suhteliselt kiire ajaga vastupidiseks muuta. Aga sellest ma praegu ei kirjuta. Peaasi on see, et ma usun, et ma olen nummi ja et teised inimesed on ka nummid ja siis nii ongi. Lihtne.

tapal

Käisime eelmisel nädalal tütrega Tapa raudteejaamas. Kõigepealt tahtis tema, et ma teda pildistaks. Tema vanusegrupis on pildistamine kõvasti rohkem levinud kui minu omas. Aga kuna mina teda pildistasin, siis ma tahtsin, et ta mind ka pildistaks. Aga mul läks täiesti meelest ära, et pildistamise ajaks tuleb rõõmus nägu teha. Siuke ülbik ma olengi, kui rõõmsa näo tegemine meelde ei tule.

Muideks, tagaplaanil on võttegrupp. Ma ei tea, mida nad filmisid, aga me kõik ootasime rongi ja see oli huvitav.

Advertisements

Optimistid on kurjad inimesed

Mul on jupimat aega mõlkunud meeltes kirjutada veel ühest teemast, mille kohta on juutuubis Alain de Bottoni loeng – pessimism. Pessimismi peetakse tänapäeval hoiakuks, millega kaugele ei jõua. Klaas-pooltühi-inimesed tunduvad neile, kel klaas on alati poolenisti täis, kehvemad. Kuid Seneca olevat öelnud, et tegelikult on optimistid kurjad inimesed. Kurjad. Võimalik, et ma olen ka kuri inimene, sest optimism tuleb mul hästi välja.

Mille peale inimesed kõige sagedamini vihastavad? Tavaliselt nende asjade peale, mille muutmine pole nende võimuses. Näiteks autojuhtide seas on levinud vihastamine liiklusummikute peale. Kõik teavad, et peale tolle vihastava tüübi omab autot veel kari inimesi ja kõigi teiste autode ärakaotamine pole võimalik, ikka vihastatakse. Isegi nõid ei oskaks Tallinna tipptunnil teisi autosid minema nõiduda. Või toda pensionäri, kes Tartu maanteel 70-ga sõidab ja kõiki teisi ohtlikke möödasõite tegema “sunnib”.

Alain väidab, et kui inimene ootab rohkem, kui tegelikult on võimalik, siis mõni inimene vihastab teiste peale, aga mõni hakkab hoopis endast halvasti arvama. Siin on sobiv tuua näiteks oma kehakaaluga rahulolematud, need, kes tegelevad erinevate dieetide ja kõhnemaks saamisega. Need inimesed usuvad optimistlikult just nende inimeste lugusid, kes räägivad, et ei pidanud peaaegu üldse vaeva nägema, jätsid vaid süsivesikud menüüst välja ja nädalaga läks neli kilo. Või jõid hommikul klaasi vett ja 10 kilo läinud. Jah, inimesed usuvad neid optimistlikke jutte, aga neid sadu realiste, kes sõid iga päev kolm porgandit, jooksid 50 kilomeetrit ja kaal jäi ikka samaks või suurenes, vot neid ei usuta. Nääh, need olid ju luuserid, mina tahan ime-inimene olla! Kaaluvõlur!

Alain räägib, et enamus eneseabiõpikuid tuleks ära keelata, sest need on liiga optimistlikud ja tekitavad inimestes viha enese ja teiste vastu. Õpik, kus kogu aeg rõhutatakse, et sa saad hakkama ja muutud vaesest paksukesest rikkaks unistustekehaks, on puhas inimeste petmine. See, et tuhandest üks sai suitsutarest Riigikokku, ei tähenda, et kõigil sama hästi läheks. Niisugune on reaalsus, elu ei ole ulmefilm ja kui sinuga imet ei juhtu, pole põhjust ennast teistest kehvemaks pidada. Inimesed, kes pidevalt elavad unelmates, kuidas homme tuleb õnn nende õuele ja nad suudavad üle oma varju hüpata, peavadki pidevalt pettuma, sest tegelikult on elu raske ja ebaõiglane. Pole ju mõtet reaalsuse peale kurjaks saada. Kui endalt liiga palju ei oota, ei teki ka depressiooni ja liiga madalat enesehinnangut. Kui vahest lähebki hästi, siis sama kiirelt võib ka heast ilma jääda ja sellega võiks juba ette arvestada. Üldse soovitab Alain päeva alustada mõtisklusega, mis kõik algavas päevas võib untsu minna. Pärast on hea tunne, kui midagi neist asjadest hoopis hästi läks.

vabaduse

Ilmatargad räägivad, et see talv pidavat külmem tulema kui suvi. Vot neid ma usun ja panin oma usu kinnituseks pildi talvisest Vabaduse väljakust koos hulga inimestega, kes uskusid Actasse, aga tegelikult reklaamisid hõbepaberist mütsiga Ansipit.

Samas Alaini pessimismiloengus on juttu veel ka oskusest kaunilt kurvastada, aga selle ma jätan järgmiseks korraks, kui huvilisi leidub.

Selgitav lisandus postitusele peale kommide lugemist. Ma ei mõelnud pessimismi all üleliigset muretsemist ja hirmu tuleviku ees, vaid pigem realistlikku maailma nägemist, kus ka kurvastamine on loomulik tunne.

Kuidas teisi edukalt alandada

Eelviimases posituses ma kirjutasin, kuidas ma tahaks olla hea inimene. Noh selline, kes paljudele meeldib ja et kõik igatseksid minuga uuesti kohtuda. Ma kujutan ette, et enamus inimesi tahaksid head olla ja paljud usuvad, et nad ongi. Kindlasti on olemas täiskasvanud inimesi, kes meelega teistele haiget teevad, aga ma pigem usun, et enamus inimesi teeb kogemata. Noh umbes nii, et ma olen nii hea inimene, ütlen teistele tõe otse välja, ei valeta ega keeruta, aga nemad ei taha mind kuulata. Solvuvad. Nemad tahavad, et ma oleks halb inimene ja hoiaks oma suu kinni või valetaks. Ainult halvad inimesed valetavad. Jätka lugemist

Kuidas mehele emmet mängida

Sõbrannaga tuli juttu eneseabiõpikutest ja mulle meenus, et mul on kodus kaugest nõukaajast selline Vladimir Levi raamat nagu “Enesemuutmise kunst.” Raamatu välimust ja asukohta teadsin, aga sisu mulle küll ei meenunud. Meenus, et ma kunagi lugesin seda ja tegin isegi väljakirjutisi, aga mida täpsemalt, vot ei mäleta. No ja nii ma seda raamatut uuesti lugema hakkasingi. Juhuu, esimene paberist raamat, mida ma sel aasta pikemalt lugeda olen suutnud! Jätka lugemist

Ma tean kõike!

Inimesi alati huvitab, et kes on veel lollim kui tema, eksole. Eelmine postitus sai kenasti klikke just samal põhjusel. Mõnikord tundub, et blogimise populaarsuse uba peitubki kirjutaja oskuses näidata end rumalast, saamatust, õnnetust, haigest küljest ja teda loetakse, sest lugeja saab kinnituse – mul ei lähegi kõige halvemini, mõnel on veel kehvem, keegi on veel rumalam. Kuigi, teooria järgi, peaks kõige rohkem lugejaid leidma too, kellega kõige rohkem inimesi samastuda saab – ohh, ta just nagu mina – mõnikord õnnelik, mõnikord mitte, mitte kõige lollim, aga kindlasti mitte ninatark. Jätka lugemist

No ta on ju lollakas!

Eelmises postituses mainitud Alaini vaimustus ei ole veel üle läinud ja täna öösel tuli mul lõpuks tuju kirjutada ühest teisest teemast, millest ta on rääkinud. Kirjutanud vist ka, aga ta raamatuid ma ei plaani lugema hakata. Teema, mis puudutab kõiki inimesi ja enamusi ka päris valusalt. Kes lugeda ei viitsi, vaatab ise toda videot. Jätka lugemist

Armastusest ratsionaalselt

Kõik teavad, et juutuubist on võimalik leida midagi igale maitsele. Ok, pornot just mitte, aga kõike põnevat, millega päeva kaunistada.  Juuli keskel hõiskasin oma FB lehel, et leidsin põneva suhtenõustamise juutuuberi Matthew Hussey. Vaatasin teda nii kaua, kuni ta end kordama hakkas ja tüdinesin ära. Ta tegi oma asja väga profilt – videod olid kuni 8 minti pikad, ta ise väga filmogeeniline, oskab end ülihästi müüa. Jätka lugemist