Lemmik käsitööblogi – paberipalavik

Kuna eelmine postitus juba rääkis mu käsitööhobist, siis jätkan täna samal lainel. Õmblemine pole ainus käsitööline tegevus, mis mulle meeldib. Tegelikult meeldivad mulle kõik erinevad käsitööliigid, aga enamusega ma lihtsalt ei saa hakkama ja ülejäänud tulevad üle kivide ja kändude.

Täna tahtsin viidata oma lemmik käsitööblogile Paberipalavik. Ma ei suuda mõista, kuidas on võimalik midagi nii kaunist omaenese pisikeste kätega teha. Ja kuigi ta on, minu arvates, maailma kõige osavamate kätga blogija (liialdamine on mul käsitöö kõrval teine oluline hobi), käib ta vahetevahel erinevatel kursustel uusi tehnikaid õppimas. Ma olen üritanud juutuubi abil aru saada kuidas ta neid karpe ja kaarte teeb, aga tavaliselt on seal veel erinevaid vahendeid vaja, mida mul pole. Ja neid erinevaid paberitöötlemise tehnikaid on ka nii kolepalju – ma polnud neist varem midagi kuulnud. Kuid lisaks käteosavusele on seda blogijat õnnistatud ka väga hea kompositsioonitunnetusega.

Nojah, igatahes üritan ma vahetevahel ise ka paberist midagi kokku lõigata ja kleepida. Alumisel fotol saab näha, milleks ma võimeline olen. Palun, ärge kõva häälega naerge, mul lihtsalt pole sellist pisikeste detailide nikerdamise iseloomu. Mul oli kinkimiseks karpi vaja ja õnneks olin tagavaraks jätnud tühja sobiva suurusega kommikarbi, mille sai kinkekarbiks moondada. Saajale tundus mu nikerdus meeldivat. Võimalik, et ta ka teeskles meeldimist, aga igatahes õhkub sellest karbist isetegemise rõõmu. Tänapäeval on ju nii raske inimestele midagi kinkida, sest kõigil on alati kõik olemas. Sellise karbi nägemine on juba omaette elamus😛

karp

Pildil on näha mul olemasolevad abivahendid. Paberilõikaja, mille ma ostsin raamatupidamise arvete pooleks lõikamiseks. Ja viimati Tiigeri poest leitud tähekese lõikaja, mida ma ka hoolega kasutasin.

Jessas, kui mõnus kevad! Pesust ka

Tundub, et ma blogin siis, kui ma end eriti mõnusalt ei tunne. Mind ajavad kirjutama rahutus ja rahulolematus. Võimalik, et te pole sellest aru saanud. Elu on õpetanud, et mitte keeegi ei taha sinu halba tuju näha ja targem on end naeratuste taha varjata. Mõnikord naeratan ma nii edukalt, et jään ise ka uskuma, et kõik on hästi. Alles hiljem avastan, et ei tea mida mul tookord nii õitseda oli, tegelikult ju elu peksis parasjagu otsesuunas näkku.

Kogu sissejuhatus on tingitud asjaolust, et praegu on aasta kõige ilusam aeg. Mu ema arvab nii ja ma olen nõus. Kõik puud läksid just lehte ja korraga õitsevad toomingas, kastan ja sirelid. Terve tuba on täis maikellukeste lõhna (klient kinkis)  ja õhtupäike paistab pikalt sisse aknast, kust päikest näeb ainult põhjamaiste pikkade ööde aegadel.

Eelmisel nädalal sattusin Koplisse ja kuulsin seal ööbikuid. Pärast ööbikute ärakuulamist sain ülihead keppi. Kaisusmagamise ja hommikukohviga. Ei, armastust ei ole. Ei, juhuslik ka ei olnud. Ma ei viitsi juhuslikega, ma tahan garanteeritud headuses ameleda.

Sel nädalal sain vähemalt ühe uue kliendi ja neljapäeval sain kokku kolme kliendi ja ühe sõbraga. Tavalistel tööpäevadel kohtun ma umbes 0,2 tuttavaga.

Ma olen iga päev end umbes tund aega aktiivselt liigutanud ja saavutanud normaalkaalu.

Ja ma olen sel nädalal teinud blogisse ainult kaks postitust. Üldse pole kirjutamise tuju tulnud. Ainus järeldus, mida ma teha oskan – kui olen endaga ülimalt rahulolev, kirjutada ei viitsi.

Aga täna teen ühe postituse, sest lisaks raamatupidamisele tegelesin ma ka ühe oma lemmiktegevusega – käisin kangapoes, ostsin hunniku pitse ja õmblesin endale pesu. Ma olen siin varem ka kirjutanud, et mul on pesuga mingi kiiks. Ja pitside-kangaste-paelte-pärlite ostmisega. Mu blogilistist leiab ka ühe pesu blogi The lingerie addict, aga neid kohti on veel, kust ma viimaseid pesutrende vaatamas käin. Ja selliseid asju ei müüda. Või kui müüakse, siis kasukahinnaga. Aga mulle meeldib asju ise teha. Ja nii ma teengi endale ise aluspesu. Endale, teistele ma neid näitama ei kipu. Aga blogilugejatele ikka võib😛

Täna tuli mõte, et peaksin endale suveks pluusi alla õmblema midagi, mis nibusid varjaks. Mulle ei meeldi rinnahoidjad, ma kannan neid väga erandjuhtumitel, kuna need ahistavad hirmsasti ja ei lase rahulikult hingata. Aga nüüd kevadel, kui tuli kätte ainult pluusiga õues käimise aeg, hakkas mind häirima, et läbi pluusi on rinnad ja nibud liiga hästi näha. Ja siis ma mõtlesingi, et vaja oleks väikest pitsist asjandust, mis rinnad ära kataks. Muideks – ma olen rinnahoidja avamisel ilmselt palju kobam kui mõni mees, kuna ma olen nende avamisega väga vähe tegelenud. Seega ei tohi pitsist asjandusel olla mingeid kinniseid, vaid see käib üle pea. Vot ja sellise ma õmblesingi, nagu piltidel näha. Kuna ma ei tahtnud endast paljastavaid pilte teha, siis võite mu b-korvi vaid kunstilises fotos vaadata. Muidu ei saa üldse aimu, kuidas see seljas võiks olla. Ja teine pilt on niisama sinisel alusel.

1h2h

Alumisel pildil on värv natuke liiga kollane, tegelikult on ta suhteliselt ihu värvi nagu ka ülemiselt pildil. Selle eseme omahind on umbes 20 senti, kuna praegu on Abakhanis pitsid 6 eurot KILO.

Muideks, üks mu 22-aastane tuttav, kellel on C-korv rääkis, et ta on ka end vaikselt ilma rinnahoidjata käima harjutanud ja ostis paar spordi rinnahoidjat, et nii on ikka palju mugavam. Mu rinnahoidjate kahjulikkuse propaganda kannab vilju!

PS! Jep, see postitus on ühtlasi kevadine kompliment minu meeslugejatele😀

Kuidas Katrin Lust blogija ära tappis

Vaatasin täna uut TV3 saadet Kuuuurija ja mõtlesin, et peaks sõna võtma. Saate esimeses osas rääkis Katrin Lust selgeltnägija Veet Manost ja sellest kuidas Mano suhtus Kadri Luige surma. Ma tean küll, et selliseid kommertskanalite saateid tehaksegi selleks, et intriigi kiskuda ja stsenaarium on nii ette antud, et võimalikult suur hulk inimesi erutuksid, aga ma tahan ka erutunud olla. Pealegi oli see saate õpikunäide negatiivsest propagandast, mida meil vahetevahel ikka erinevate teemade puhul kasutatakse. Jätka lugemist

Mida ma nädalavahetusest arvan

Tegelikult polnud mul üldse plaanis oma nädalavahetusest rohkem kirjutada. Kultuurne postitus reede õhtust ju oli, keda minu eraelu maisemad küljed huvitavad, mitte kedagi. Kuid ma lugesin Costany’s Sparkles blogist, et blogide võistlusel pidavat rebimine toimuma. Et Marimell avaldab killukaupa eesriide taga toimuvat. Läksin spetsjomm Marimelli blogisse ja sain teada, et jah, just arvamus- ja elulistes blogides pidavat mingi üllatus olema. Ma ei tea, mis võiks Marimelli üllatada. Ma isegi ei tea, kas ma tahaksin arvamusblogide kategooriat võita või mitte, aga ma tean, et mulle ei meeldi kaotada. Seega teen ma nüüd oma nädalavahetusest postituse, et ühtlasi anda teada, et kui te soovite, et loll hüppaks veel kõrgemale, siis minge andke arvamusblogide all hääl blogile lastejutud.wordpress.com. ja kiitke lolli. Sisse logima vms keerulist tegema ei pea, otsid õige koha ülesse, klikid, kerid lehekülje alla ja vajutad “hääletatud” vms. Jätka lugemist

Käisin Krahlis Budapesti vaatamas

Umbes aprillikuus käis sõbrants Krahlis Budapesti vaatamas. Käis ära, sai kokku minu ja ühe teise sõbrantsiga ja arvas, et tegelikult peaks seda etendust hoopis meiega vaatama minema, sest me oleme suhtlejat tüüpi inimesed. Et naaber, kellega ta teatris käis, on pigem tüüpilise eestlase moodi. Mõledud-tehtud, ostsime 13. reedeks piletid ja eile käisime ja vaatasime tüki ära. Jätka lugemist

Millega sina armastad?

Olete kuulnud ütlust, et naised armastavad kõrvadega? Mis tähendab, et naistele meeldivad ilusad jutud ja osav sõnasepp võib naistelt kenasti valetades kõike saada. Mina armastan ilusaid sõnu küll, aga sõnadest jääb väheks. Ma olen visuaalne tüüp. Ma ei saa midagi teha, minu jaoks on kõige olulisem inimese välimus. See kuidas ta liigub. Ka miimika. Mees peab ilus olema. Õnneks on ilu väga suhteline mõiste ja alles selle aasta veebruaris selgus, et minu arvates ilus mees on nohiku välimusega. Minuteada meeldivad mulle sujuvate liigutuste ja natuke naiselike näojoontega mehed. Mehed, mitte naised. Naiste kaunidusele on mul ka reeglid, aga teistsugused. Jätka lugemist

Blogide võistlus 2016. Kes on kõige ilusam?

Kõik mu lugejad võib-olla ei teagi, et ka sel aastal toimub blogide maavõistlus erinevates kaalukategooriates. Kusjuures – kõige imetlusväärsem võistluse juures on see, et korraldajaks on üks inimene, kes tegutseb omast vabast tahtest. See inimene on Marimell (Tipp ja Täpp, kui keegi nii paremini teab). Kui ma oleksin kapitalistlik koduloom, siis ma mõtleksin sügavalt järele kuidas Marimelli enda kasuks tööle palgata, sest ma ei tunne eriti palju inimesi, kes viitsiksid-oskaksid-suudaksid midagi sarnast organiseerida. Siit leiab Marimelli kirjelduse mis värk on. Ta kirjutab, et kokku võistleb 2016. aastal 379 blogijat – hull mass ikka! Kes ütles, et blogimine on välja surnud! Jätka lugemist

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 51 other followers