Seksikad eripärad

Mul on päris meeldejääv välimus. Mitte, et keegi vaatab peale, ehmatab ja pärast räägib sõpradele ka, mida ta nägi, vaid ma jään inimestele päris hästi meelde. Mõnikord on tulnud võõrad mu juurde ja rääkinud, et nad teavad mind kusagilt, aga nad ei mäleta kustkohast täpselt. Kui halva mäluga inimese nägu mulle üldse tuttav ei tundu, siis ma vastan: “Mul on nii tavaline nägu, sellisega käib pool eestit ringi, juu te ajate mind kellegagi segamini.” Kui inimene mu vastusega rahule jääb, on rahu majas. Pole vaja rohkem segastel teemadel pead murde, sest kesse kõike mäletada jõuab. Kuid tegelikult mul pole tavaline nägu, ma jään meelde. Isegi siis kui ma olen vait ja istun kenasti ühe koha peal.

Kuid oma välimusesse saab suhtuda mitmeti. Kuni umbes 25. eluaastani olin ma endast suhteliselt halval arvamusel. Ma mitte ei pidanud end lihtsalt keskmiseks, vaid pigem inetu näoga neiuks. Oma kehaga ma olin rahul aga näoga mitte. Aga ega ma midagi eriliselt endaga ette ka ei võtnud. Kunagi väga noorena mul olid hambaklambrid, et esimesi hambaid tahapoole suruda, aga klambrite kandmine oli väga tülikas tegevus. Ma natuke kandsin neid, aga ega nad ei mõjunud ja siis ma ka ei soovinud neid enam kanda. Ma leppisin sellega, et mul on kole nägu.

Madala enesehinnanguga tütarlapsele satuvad ka partnerid, kelle enda enesehinnang on madal. Paremat ei oska ju tahta. Ja madala enesehinnanguga noormehed ei jäta võimalust kasutamata, et kehvasti öelda. Või vähemalt ei tee nad kunagi sulle komplimente, et sa oled ilus. Kui sa ise end ilusaks ei pea, on ka teistel keeruline su ilu märgata.

Ma mäletan, et mul oli 24-aastasena noormees, kes minu arvates nägi hea välja. Mitte mingi naistemehe tüüpi väga ilus, aga kena. Kuid ta ise arvas, et ta on inetu. Ma mäletan, et ta rääkis, et ta käib väljas koos ilusate sõpradega, et nood meelitavad naised kohale ja siis jääb talle ka midagi üle. Ma ei mõistnud teda, sest mu arvates oli ta kena, mina olin temasse täiega armunud.

Ma tean väga hästi, kuidas inimene muutub, kui sa temasse armud. Või noh, inimene ei muutu, aga ma näen teda teistsugusena. Mul on olnud mitu korda juhus, et alguses mees ei tundu ilusana, siis ma armun temasse mingil põhjusel ja siis ma näen teda ilusana ja ise imestan, et kuidas ma seda kohe ei näinud. Et ilu on vaataja silmades ja ka ennast saab valesti näha, rääkimata teistest.

Kuid mina sain oma alaväärsuskompleksidest lahti, kui ma kohtasin oma lapse isa, sest tema nägi mind kohe kõige ilusama ja parema naisena maailmas. Ta ei öelnud mulle kunagi, et ma olen kuidagi kole või valesti riides või halvasti meigitud vms. Eelmised noormehed tegid seda pidevalt. Sest mu lapse isa ei arvanud minust nii. Ta arvas, et ma olen ilus ja ka ütles seda mulle. Ja ta ei saanudki minust halvasti arvata, sest ma pole kunagi kole olnudki. Ma vaatan oma noorpõlvepilte, kui ma end koledaks pidasin ja ma ei saa aru, miks ma nii arvasin. Või tegelikult saan aru – mul oli madal enesehinnang.

Mu lapse isa ei arvanud, et ma olen paks, kui ma rasedusega kolepalju (20 kg) juurde võtsin ja sellest kaalust enam lahti ei saanud. Ma meeldisin talle igast asendist ja ta ei pidanudki seda pidevalt sõnastama. Ma mäletan, et tutvuse alguses ta tutvustas mind oma sõpradele ja sugulastele ja tegi seda uhkusega. Päriselt. Et näete, vaadake, mul selline viimasepeal naine. Mitte et ta oleks kuidagi sõnadega kiidelnud, aga ma sain tema käitumisest nii aru. Ja see hakkas vaikselt mu enesehinnangut tõstma. See ei olnud teadlik ja kindlasti mitte kiire muutus.

Ma mäletan, et ühest raamatust ma leidsin, et selle peategelasele meeldivad naised, kellel on silmapaistvad esihambad. Et alati, kui ta näeb mõnda sellise hambumusega naist, armub ta lootusetult. Kuna lootusetult armumine on täpselt minu tassike teed, siis veenis see raamat mind piisavalt, et minu hambumus on seksikas. See raamatu peategelane meeldis mulle ka.

Jah, ma ei suuda ka praegu pidada end ilusateks fotodel, kus ma tõeliselt suure suuga naeran, aga ma ei pea seda ka koledaks. Ja ma tean, et ma oskan täiesti vastupandamatult naeratada. Ma ei tea päris täpselt milline ma sel hetkel välja näen, aga ma tean, et see mõjub. Ma tean, et minu imelik hambumus, mis annab mulle eripärase välimuse, on seksikas. Natuke on kurb, et ma seda alles peale kolmekümnendat teada sain, aga tühja kah. Kahekümnendad peavadki rasked olema, et rohkem pingutades oma sisemisi väärtusi leida.

1999-3

Sellel fotol ma olen 30-aastane ja juuksur tegi mu blondile poisipeale lõbusaid rohelisi ja siniseid laike ja täppe. Oli vist halloween või midagi sarnast. Need täpid ei olnud jäävad.

Ilus lapsepõlvemälestus

VV naine kirjutab tavaliselt kuidas tal on halb ja paha olla, aga nüüd kirjutas ta teraapiast ja kuidas terapeut küsis, milline on ta lapsepõlvest ilus mälestus. Temale meenus kuidas nad emaga koos laulsid.

Ma hakkasin ka mõlema, et milline mälestus mulle lapsepõlvest ilusana meenub. Esimesena tuli meelde suvehommik vanaema juures. Ma olen sellest vist siin varem ka kirjutanud. Selline hommik, kus ma ärkan ülesse ja leian, et olen üksinda majas, kõik teised on kuskile ära läinud ja tühjaks jäänud maja kinnituseks välisukse taha luua pannud. Ja mina lähen kööki ja köögiakna kardinate vahelt paistab päike, akna peal sumisevad mõned kärbsed ja mulle on mingi toit lauale jäetud. Ma ei mäleta milline toit täpselt. Aga olulised detailid on päike, köök ja üksindaolek. Mulle meeldib täiesti üksi olla ja ma olen seda elu jooksul väga palju ka saanud. Üksik laps ju. Päike meeldib mulle ja soojus. Talvel pole ka viga, kui külm ei ole. Aga ma ootan juba kevadet ja suve, kuigi mul pole mingeid erilisi plaane, mida ainult suvel saaks teha, aga talvel mitte.

Teisi ilusaid mälestusi esimese hooga ei meenunud. Peab veel mõtlema. Huvitav, kas peaks halbade mälestuste peale ka mõtlema? Neid tuleks kohe mitu. Ja ise ma arvan, et ma halvad asjad unustan ära. Äkki unustan hoopis head.

kook

Laps pani eile instagrammi pildi meie köögist pealkirjaga “My beautiful kitchen.” Selles on midagi sarnast minu lapsepõlvemälestusega. Meie köök tavapärases olekus. Laual on klaasnõu justvalminud saiakestega.

Kas sulle meeldivad raamatud?

Ma vastan ise esimesena – mulle ei meeldi raamatuid omada. Mulle ei meeldi, et mul on igas toas, väljaarvatud köök, raamaturiiul, mis kogub tolmu ja hoiab endas raamatuid, mida ma väga harva lahti teen.

Ma arvan, et enamus mu tuttavaid armastavad raamatuid ja neile meeldib vaadata oma tubade seinu, kus raamaturiiulite vahelt tapeeti näha pole. Olete kuulnud, et olemas soovitus, et kui leiad endale uue suhte ja tal pole kodus normaalsete raamatutega täidetud riiulit või seina, siis jäta ta maha. Pole raamatuid, on ka seksis halb, nii räägitakse. Inimene, kes raamatuid ei loe, ei kõlba sõbraks. Nõus, aga miks ta neid raamatuid paberkujul oma kodus peaks hoidma?

Mul on kodus teatud hulk raamatuid. Mitte väga palju, aga isegi neist on mul osad juturaamatud lugemata ja ma ei suuda neid lugeda. Olen proovinud, ei tule välja. Jääb öökapile vedelema. Ma toon raamatukogust ka mitu raamatut ja kõiki ei suuda alati läbi lugeda. Viin lugemata tagasi, pole mõtet end piinata, kui juba algus ei meeldi. Juturaamat on meelelahutuseks, tavamaailmast põgenemiseks, mitte enda piinamiseks. Aga raamatukoguraamatud pole minu omad. Minu omasid ma lihtsalt ei taha kätte võtta. Mõnda vana lemmikut olen üle lugenud, aga see ei ole mõistlik tegevus, kui mul on nii palju raamatuid lugemata.

Eelmisel aastal üritasin omi raamatuid ema juurde viia. Noh tal on oma korter ja riiulitesse mahub juurde panna, kui hästi toppida. Ema ei olnud üldse rahul, et ma talle juurde tõin. Ta on ka kunagi esinenud lausega, et tahaks raamatuid ära visata. Ta käib ka raamatukogus laenamas ja hulk enda raamatuid on lugemata.

Eile õhtul voodis, kui uni kohe ei tulnud, tuli mõte, et peaks oma raamatud Osta.ee-sse panema. Jupikaupa. Täna tõusin ülesse ja pildistasin üles kogu hunniku ENE-sid ja kolm põnevikku. Ostas on raamatud imelikult kõrgete hindadega müügis. Ma panin, et mõlema komplekti saab kätte 10 sendiga, kui keegi teine ei taha. No ma ei taha nende eest raha, ma tahaks lahti saada. Ma tahaksin, et nad ei koguks mu riiulitel tolmu. Ma tahaks, et mul oleks suhteliselt tühi tuba. Selline, mille peale raamatusõber arvab, et frigiidne naine, raamatuid ka pole.

ponev

Vot need kolm põnevikku panin korraga müüki. Ma küll kahtlen, et keegi neid tahab, aga kui ei taha, siis need suudan ma täiesti süümepiinavabalt paberiprügikasti ka visata.

Ja siis panin müüki kogu seriaali ENEsid. Keda huvitab paberentsüklopeedia, kui on olemas internet? Ütleme, et esimesed raamatud on pisut huvitavamad, kuna need on kirjutatud nõuka ajal ja kommunistlikus võtmes, mida tänapäeval internetist eestikeeles ei leia, aga tegelikult pole mul ka seda vaja. Mul on erinevaid tarku nõukaaegseid raamatuid, milledest ma ei taha lahti saada, aga neid ENEsid pole mul tõesti vaja.

ene

Ma veel täpselt ei tea, millised raamatud ma järgmisena ära tahaks kaotada. Oleneb, kas keegi ostas mu pakkumistele reageerib. Tegelikult on mul hulk lasteraamatuid, mida ka vaja ei ole. Laps ei tundnud nende vastu erilist huvi ja nüüd on ta liiga vana juba. Mina lugesin neid teismelisena. Tänapäeva teismelised loevad ingliskeelseid raamatuid ja parema meelega elektrooniliselt. No ei ole neid paberraamatuid vaja. Eriti ilukirjandust. Koguvad tolmu. Ma leiutasin kavala variandi, et panen raamatud riiuli esimese servaga tasa, siis ei ole tolmul kogunemiseks kohta, aga ta tahapoole ikka vaikselt koguneb. Tüütu!

Kirjutan, järelikult olen loll

Kõik mu lugejad said kohe aru, et pealkirjas ma parafraseerisin Descartese
“cogito, ergo sum”-i. Eksju? Ma tean, et saite aru, sest kuidas on üldse võimalik osata mõelda, kirjutada ja lugeda ning olla sealjuures loll? Või olla minu blogi lugeja ja mitte mõista, millele ma pealkirjaga vihjata tahtsin. Aga tuleb välja, et on võimalik. Ma sain täna teada, et blogimine on alaväärtuslik tegevus, mida peaks uute tuttavate eest varjama ja sellest tundest vabanemiseks läheb palju aega. Ma olen uutele tuttavatele alati maininud, et ma blogin. Neile tuttavatele, kes mulle meeldivad ja ma arvan, et nad tahaksid minu mõtteid lugeda.

Ma nädala alguses arvasin, et noorblogijad teevad niisama nalja. Merje ju alati võimendab kõik asjad mitmekordseks, et lugejal huvitav oleks. Kas keegi blogija hakkas teda lugedes ennast idioodiks pidama? Mitmed blogijad hoopis leidsid, et nüüd on hea teema, millest kirjutada. Aga nende postitused ei pannud mind kirjutama, sest ma kirjutan siis, kui mul tuju tuleb. Mul pole vaja iga päev postitada, et klikinumber kasvaks. Mu laiskus on suurem kui mu ego. Kuigi mulle meeldivad suured numbrid küll, aga nii suuri numbreid nagu Mallukal, ma kardan. Ma tahan rahulikult ilma fännklubi ja heiteriteta blogida. Rahulikult.

Jah, leib maksab umbes 50 senti, aga mulle ei too blogimine ühtegi eurot sisse. Kui ma oleks pudelikorjaja, siis ma võiksin küll öelda, et saan selle tööga leiva lauale, sest ma loodan, et need pudelid ma ikka leiaks, mille eest 50 senti saaks. Kas see siis tähendab, et blogimine on kuidagi halvem tegevus kui pudelikorjamine, et leiba ei anna? Õnneks ei küsi ka. Leiba ei küsi.

Ma jõudsin natuke aega tagasi teadmisele, et ma vist blogin osaliselt seepärast, et mulle meeldib teisi õpetada. Ma olen edev tüüp ja lisaks ma arvan, et ma tean igasuguseid asju ja neid teadmiseid peaks teistele ka edasi andma. Eriti neid teadmiseid, mida ma eriti ei tea. No ja blogi on selleks sobiv meedium, sest ma saan teisi õpetada ilma diivanilt tõusmata ja hulga inimestega samas ruumis viibimata. Laps, põrguline, ei taha, et ma teda õpetama kipun. Ta teab ise juba igasuguseid asju.

See postitus tuli pisut totakas. Lugemiseks kulutatud ajaga oleksite võinud midagi asjalikumat teha. Aknast välja vaadata näiteks. See meeldib mulle ka. Vaatamine meeldib.

vares

Vares pidavat tark lind olema, kuigi ta ei oska ei kirjutada ega lugeda. Õnneks ei oska ta ka oskuste puudumise või olemasolu pärast põdeda. Mittepõdemine on hea ja võiks tulla vanusega. Kui ei tule, tulevad tabletid.

Pereteraapia. Kõik sõltuvad üksteisest. Vägivald on lahendus

Nagu ma eelmisestes postitustes lubasin, kirjutan nüüd kuidas süsteemiteooria perekonda lahkab. Ressursi- ja vahetusteoreetikud lähenesid perekonnale väga individualistlikult.  Nad vaatasid kuidas inimene üksinda arvutab kokku oma väärtuse ja vastavalt sellele uurib, kas teine tema nõudmistele vastab või mitte. Süsteemiteoreetikud arvestavad perekonda kui süsteemi, kus kõik liikmed on omavahel sõltuvuses. Seda teooriat reklaamitakse kui peamist pereteraapia abivahendit. Mulle see teooria väga ei meeldi, kuna see kõlab pisut liiga konservatiivselt ja nõuab osalistelt kole palju iseenda muutmist, mis enamusele meist on suht võimatu.

Paljud on vast õppinud, mida tähendab kommunikatsiooniteooria? See kuidas üks inimene ütleb teisele midagi ja kuidas see sõnum kohale jõuab ja siis teine reageerib sellele. Kahe ja ka rohkema inimese vahel võivad tekkida ja tavaliselt tekitavadki mingid info kohalejõudmise ja -vahetamise probleemid. Need probleemid takistavad teisel inimesel jutust nii arusaamist, nagu ütleja seda mõtles ja ta ei saa sellist tagasisidet nagu lootis. Või saab ja siis käitub samamoodi valesti edasi. Probleemid tulevad peamiselt kehvadest suhtlemisoskustest. Inimesed ei oska oma mõtet õigesti esitada, nad kujutavad ette, et teine on mõtetelugeja või nad ise üldse ei mõtle, et näiteks teise peale karjudes, ei jõua põhiline sõnum õigesti kohale. Süsteemiteoreetikust pereterapeut uuribki, kuidas näiteks mees ja naine omavahel suhtlevad.

Tavaliselt kujunevad perekonnas välja tüüpilised dialoogid, kus on juba ette teada, mis nende tulemusel juhtuda võib. Inimesed ise ei oska oma tüüpilisi vigu näha ja kordavad neid pidevalt, ajades asja kogu aeg hullemaks. Terapeut laseb inimestel oma probleemidest rääkida, vaatab kõrvalt, leiab tüüpvead ja ütleb, mida valesti tehakse.

Süsteemiteoreetikud räägivad ka sellest, et inimesed õpivad juba lapsepõlves, kuidas perekonnas käitutakse ja probleeme lahendatakse. Näide. Mees on kasvanud perekonnas, kus isa või ema reageeris ema- ja isavahelises lahkarvamuses vägivallaga. Laps vaatab ja õpib ja saab ta teada, et vägivald ongi väga hea lahendus probleemile – teine pool tuleb kas sõnade või rusikatega nii paika panna, et ta enam vastu ei vaidleks. Samuti lahendasid tema ema ja isa ka lastega tekkinud lahkarvamusi – laps sai peksa või korralikult sõimata, kui ta midagi “valesti” tegi.

Kui see poiss saab meheks ja loob oma perekonna, siis proovib ta samamoodi lahendada oma koduseid eriarvamusi. Ikka ju tekib mehel ja naisel omavahel lahkarvamusi. Mees teab, et kui naisele kolakat anda, siis jääb naine vait ja järgmisel korral püüab käituda nii, et konflikti enam ei tekiks, sest ta ei taha rohkem peksa saada. Naine püüab vältida peksasaamist ehk tagajärge. Ükskõik, kuidas naine ka käitub, teab mees, kuidas vaikus majja saada.

Kõik on omavahel seoses – mees saab pidevalt kinnitust, et vägivald on lahendus, kui talle midagi ei meeldi. Kui naine reageeriks mehe vägivallale mehe juurest ära kolimisega, saaks mees teistsuguse signaali, aga eriarvamuse lahendamist ikka ei õpiks. Äraminemine ajaks ta segadusse, sest tema ema või isa ei läinud tüli peale kodust ära. Kui naine ähvarduste ja lubaduste peale peale koju tagasi tuleb, saab mees teada, kuidas naist koju tagasi saab. Kuidas aga lahkarvamusi normaalsete inimeste moodi lahendada, tuleb mehel ja naisel pikalt õppida. Ja mina ei usu, et kõik inimesed on võimelised rahumeelset arvamustevahetust vaidlemise asemel ära õppima. Vägivald on ju väga konkreetne ja kiire tulemusega käitumine. Probleem kohe lahendatud. Vaikus majas. Ei mingit liigset targutamist ja uute süüdistuste talumist.

Kui naine läheks kohe esimese vägivallaakti peale mehe juurest igaveseks minema, saaks mees teada, et vägivald lõpeb naisest ilmajäämisega. Igaveseks. Nii nagu taldriku lõhkumine tähendab, et taldrikut enam ei ole. … ja tuleb uus osta … et oleks, mida järgmine kord lõhkuda. Seesama vägivaldne mees võib töö juures normaalselt käituda, sest töökaaslaseid ta ju peksta ei saa ja nood kutsuksid politsei, kui ta üritaks. Kuigi mõnikord ei kutsu ka, kui on kõrge ülemus.

abusive-relationship

Foto leidsin internetist. Sellel on portree hirmunud näoga ja sinikaga noorest naisest ja kahest käest, mis ta juukseid sakutavad.

See koduse vägivalla näide oli nüüd piisavalt ekstreemne. Normaalses perekonnas tuleb pidevalt ette tavapäraseid kriitilisi olukordi ja põnevaid arutelusid erinevate arvamustega. Paljud inimesed lihtsalt väldivad keerulisi teemasid, sest nad ei oska rahumeelselt arutleda. Kuid keeruliste vastuolude puhul tuleks nendele lahenduste leidmiseks analüüsida mõlema poole reaktsioone ja väljaütlemisi, sest igas tülis on kaks osapoolt. Üksinda endaga suhtlemisel kommunikatsiooniprobleeme ei teki. Või mõnikord ikka tekib? Enesepettused,  enesepettused.

Googeldamiseks kasuta family systems theory ja Systems psychology.

Kuidas partnerit leitakse ja miks tülli minnakse

Ma ei tea, kas teie olete jõudnud mu eilase postituse juba läbi lugeda, aga mul pani selle kirjutamine mõtted tööle. No ma kirjutasin ju teooriast, millele polnud paar aastat mõelnud ja vahepeal olen ise, enda arvates, targemaks saanud. Igatahes tekkis mul mitu head mõtet kuidas ressursi- ja vahetusteooria järgi kenasti lahti seletada, miks inimesed üksteiseist leiavad ja miks ühel hetkel tundub, et oled vale valiku teinud.

Nagu ma eile kirjutasin, siis raamatupidajaliku maailmavaatega psühholoogid arvavad, et inimesed omavad mingeid ressursse ja vajadusi ja vastavalt nendele leiavad endale partneri, kellega nad on rahul. Kõge kehvem variant on inimesega, kes on endast suhteliselt halval arvamusel ja lisaks on tal ka terve hulk rahuldamata vajadusi. Tema on turul kõige kehvemas olukorras ja võib vabalt sattuda näiteks manipulaatoriga armusuhtesse. Miks? Sest ta ei usu, et on ise midagi väärt ning seetõttu pole tal ka partnerile erilisi nõudmiseid. Teisena on ohtlikus olukorras inimesed, kellel on palju rahuldamata vajadusi, sest iga vähegi terve inimene suudab mõne vajaduse ikka ära rahuldada ja iga manipulaator oskab endale juurde luuletada midagi, mida teine temalt saada sooviks. Näiteks kui inimene leiab, et ta pole piisavalt rikas ja soovib rikast partnerit, siis enda rikkamaks valetamine on üks levinumaid valesid ja asjatundmatu inimene seda ka niipea ei avasta, eriti kui ta tahab uskuda, et tulevane ongi piisavalt rikas.

Kui sa arvad endast, et oled ilus, tark ja osav, oled ka partneri omaduste ja oskuste koha pealt nõudlikum, ega tee allahindlusi olulistes küsimustes. Tavaliselt on kõrgema enesehinnanguga inimestel ka vähem rahuldamata vajadusi, sest normaalne enesehinnang tuleneb rahulolust ümbritseva keskkonnaga. Inimene, kes on ilus, tark ja osav ja seda ise teab, saab ka ümbritsevalt keskkonnalt tagasisidet, et ta on ilus, tark ja osav, seega pole teda võimalik tühjade meelituste või suurema rahasummaga, mida manipulaatorid kasutavad, ära osta. Seega saab ta endale leida võrdsema partneri, kelle ressursid on tema omadega võrdsed ja nad rahuldavad üksteise vajadusi, kas siis ilusa, targa, osava või kõikide nende omadustega inimese osas.

238Kuid miks võib suhe, kus alguses rahuldasid mõlemad üksteise vajadusi ja seepärast kõrvuni ära armusid, järsku omadega metsa minna? Sest inimesed arenevad ja muutuvad. Näiteks valis mees partneri selle järgi, et ta oli sale ja armastas, tema arvates, tohutult seksi. Kuid siis jääb naine rasedaks, kaotab kogu figuuri ja seksi ka enam ei taha. Naine aga oli mehe valinud selle järgi, et mees tegi ilusaid kingitusi ja armastas teda kallistada ja ilusate nimedega kutsuda. Kuna mees enam naises esialgseid leitud väärtusi ei leia ja ta vahepeal muid väärtusi naise juures ka leidnud pole, lõpetab ta naise hellitamise kingituste ja muuga ning mõlemad pooled tunnevad, et armastus on läbi ning teine ei kõlba enam kuskile. Väga lihtne seletus vaadates ressursi- ja vahetusteooriat, onju?

Ehk mida vahetusteooria õpetab? Kõigepealt seda, et ära roni suhteturule, kui sa arvad, et sa midagi väärt pole, sest siis sa sealt ka midagi head ei saa. Turul pead sa oma hinda teadma. Teiseks mõtle järgi, mida sa teistelt ootad. Ootuse – peaasi, et keegi mu voodi teist poolt soojendaks – täidab ära ka soojaveekott. Soojakott võib lisaks ka ilus olla ning tema välimus ei muutu aja jooksul eriti ning kui ka muutub, võib ta täiesti ilma süümepiinadeta uue koti vastu vahetada.

Mida peaksid inimesed, kes juba on paarissuhtes, iseendalt ja partnerilt ootama vastavalt vahetusteooriale? Täpselt sedasama, mida suhte loomiselgi. Sinul peaks olema partnerile midagi pakkuda, kui sa soovid, et tema sulle midagi ihaldusväärset pakuks. Kuna te tunnete juba üksteist tükk aega, siis on kõiki kulusid ja tulusid ja ressursse hoopis keerulisem kokku arvestada, sest need on kõik teada ja neid on jube palju. Kuid igatahes peaksid kõige õnnelikumad olema paarid, kelle vajadused ja väärtused, kulud ja tulud on vastastikku võrdsed ja ootused täidetud.

Head sõbrapäeva!

PS! Järgmine postitus tuleb küll süsteemiteooriast.

Kas sinu peres on kõik korras?

Paar aastat tagasi kurtis sõbrants, kes õppis magistriõppes psühholoogiat, et tal on kohutavalt palju õppida ja ta enam ei jõua. Mina arvasin kohe, et see on paras koht omakasupüüdlikult abivalmis olla. Ma olen küll vaid sotsioloogiat õppinud, aga poteito-potato ja pakkusin, et ma võin teda aidata, kui tal on mulle mõni põnevam asi pakkuda. Ja tal oli vaja uurida erinevaid teooriaid, kuidas psühholoogid perekonda analüüsivad. Täpselt see, mis mulle meeldib!

Kõik on telekas näinud, kuidas inimene või paarike lähevad psühholoogi juurde teraapiasse, räägivad igasugust jama kokku ja siis psühholoog mõtleb natuke ja räägib, mida teha tuleb. Vot mina sain teada, mida psühholoog omaette mõtleb, enne kui ta vastuse leiab. Ei ole ainult see, et “kuidas sul lapsepõlves läks” nagu Eestis pidavat tehtama. Või ma ka ei tea, ma pole teraapias käinud.

Igatahes on psühholooge-psühhoterapeute sama palju nagu kirjusid koeri ja kõik nad kasutavad erinevaid metoodikaid, mis lähtuvad erinevatest teooriatest. Kõiki teooriaid, ega nende nende rakendusi, ma siin kirjeldada ei jõua. See oleks üliväga paks raamat või väga palju vägapakse raamatuid. Ma teen pisikese kokkuvõtte kahest erinevast teooriast: ressursi- ja vahetusteooriast ja süsteemiteooriast. Jutt käib perekonnast, kus on probleem juba välja selgitatud ja nüüd tuleb see uutmoodi tükkideks võtta ja ära lahendada.

Ressursi- ja vahetusteooria on natuke nagu raamatupidamine – tuleb kokku arvestada millist kasu või kahju perekonnaliikmed saavad. Vahetusteoreetikute jaoks on olulised küsimused: Miks inimesed jäävad halbadesse suhtesse, ega lahuta, kui neil on suhtes halb? Kas nende jaoks pole olemas ühtegi alternatiivset varianti, mis kaaluks üles olemasoleva suhte vead? Vahetusteoreetikud arvavad, et inimesed käituvad ratsionaalselt (oskavad kenasti arvutada ja ei lähtu labastest emotsioonidest) ja kui neil on valida kahe erineva elu vahel, siis nad valivad selle, kus isiklik rahulolu kaalub üles ettetuleva närvikulu ja muud tervist kulutavad probleemid. Nad näevad kasuna tunnustust ja rahuldustunnet, mida inimene suhtes olemisest saab. Ressursid on kõik materiaalsed ja sümboolsed asjad, mida on võimalik omavahelise suhtlemise käigus teisele anda ja saada. Kuludeks on erinevaid läbielatud karistused, mida kirjeldavad biheivioristid.

Kõige lihtsam on näha perekonnas rahaga seotuid probleeme, kui pereliikmetel on erineva suurusega sissetulekud ja erinev suhtumine rahasse. Kuid kui ühel on rohkem raha, siis teisel võib vastukaaluks olla rohkem sõpru ja toredaid sugulasi, mis on samuti ressurss. Näiteks moraalse vägivalla puhul proovib manipuleeriv pool vähendada oma elukaaslase sõprade arvu selleks, et teine tunneks end nn. vaesemana ja manipuleerija saaks olla võimupositsioonil, kes ütleb, mida teine tegema peab. Alluval poolel pole aga kelleltki abi küsida, kuna tal pole enam sõpru.

Samuti tuleb lisaks rahale ja sõpradele arvestada ka moraalsete kuludega. Mida sõltuvam on inimene oma suhtest, seda moraalselt raskem on tal suhtest lahkuda. Sisemine kulu on näiteks kohusetunne partneri ja laste vastu vastu, välised on mida teised minust arvavad, lahutuse bürokraatlik keerulisus. Suhtes kannataja pool arvutab, et kulud ei kaalu üles lahutusest saadavat tulu.

Vahetusteooriat kasutav pereterapeut pakuks sellisele perele välja lahendusi, kuidas pereliikmetel olevaid ja saadavaid tulusid ja ressursse võrdsustada, et kumbki pool ei saaks end vaesemana või rikkamana tunda. Tavaliselt peavad nad mõlemad kuidagi oma käitumist muutma.

meesnaine

Selle foto ma pildistasin 2004. aastal ja ma ei tunne seda meest ja naist, kelle hästisobivad profiilid ma kaadrisse sain.

Mulle tundub, et ma pean süsteemiteooriast uue postituse tegema, sest seesinane sai juba päris pikk. Kui kellelgi tekkis küsimusi, siis soovitan googeldada. Kõige parem oleks seda teha inglise keeles “Social Exchange Theory” ja “Resource Theory”. Mina ilmselt ei oska küsimustele vastada ja ma ka ei tea, kas mõni eesti psühholoog seda teooriat oma töös kasutab.

PS! Sõbrantsi õppejõud jäi mu panusega väga rahule