Lastevanemate koosolek kui meelelahutus

Ma käisin eile lastevanemate koosolekul. Teemaks oli gümnaasiumi lõpetamine. Ma pole terve gümnaasiumi kordagi koolis koosolekutel käinud. Erinevatel põhjustel. Esiteks ei olnud ma emaili listis, kuigi oleks soovinud olla ja kuna polnud, ei teadnud ka millal üritused toimuvad. Ja teiseks ei meeldi mulle koosolekud. Kuid eilse seisuga saan öelda, et nüüd mulle küll koosolekud meeldivad. Väga hea meelelahutus! Teine kordki lähen, kui kutsutakse.

Ma täpselt ei teagi, miks mulle vanasti koosolekud ei meeldinud. Pakun, et erinevad negatiivsed kogemused ajast, mil ma tööl käisin. Tööl tehti ainult nõmedaid koosolekuid, kus alati keegi üritas tõestada, et ta on teistest targem ja parem. Poliitikute koosolekud olid ka sama ideega – kuidas kuulata tundide kaupa kellegi olematu sisuga kauniskõnet. Prantslased ja itaallased olid kohutavad lobamokad! Ja lastevanemate koosolekutel käisid mulle närvidele rumalad lapsevanemad.

Kuid nüüd ma olen muutunud. Eilsel koosolekul oli umbes 4 ema, kes esitasid küsimusi ja mitte ainult küsimusi. Üks ema, näiteks, leidis erakordselt toreda võimaluse ühe õpetajaga vaidlusseansi korraldamiseks. Teadmiste teemadel, et kas koolis on toimunud mingi asi kaks või kolm aastat. Mul täiesti ükstaspuha, mitu aastat toda värki korraldatud on, aga vot seda ema huvitas. Ja mitte ainult ei huvitanud, vaid ta soovis sel teemal õpetajaga, kes juhuslikult oli nooremapoolne meesterahvas, debateerida. Nii vahva! Ma suhtusin asja kui toredasse meelelahutusesse ja hoidsin õpetajale pöialt. Kumbki ei tõstnud häält ega ropendanud, aga ikka oli lõbus. Vaidluse võitis ema, ega ta muidu poleks ju alustanudki, kui võit kindel poleks olnud. Kodus tal ilmselt oma teismelisega vaidlemisel nii hästi ei lähe, aga õpetaja ei saanud tal nina ees ust kinni lüüa või teda pikalt saata.

Need emad, kes õpetajatele lisaküsimusi esitasid, olid ka väga toredad. Jäi mulje, et nad päriselt hoolivad. No ikka päriselt, sest küsimused olid väga täpsed ja puudutasid asju, mis neid üldse puudutama ei peaks. Kodus teismeline sellist ülehoolitsust juba üle ei elaks, aga õpetajad on profid, nemad võivad lõpmatuseni lasteaialaste küsimustele vastata. Nii tore meelelahutus! Kõige lõbusam oli see koht, kus üks ema siiralt imestas, et miks küll klassijuhatajad oma raha eest ja vabast ajast on nõus karja teismelistega välismaale klassiekskursioonile minema. Klassijuhatajad väitisid, et neile meeldivad need lapsed. Et kohe päriselt meeldivad ja väljaspool kooli on nad veel eriti huvitavad. Võimalik, et päris mitu ema selle väitega nõus ei ole, aga kõik lapsevanemad sõna ei võtnud. Ma olin ka täiesti vait, kuigi eksiga me ikka lobisesime omavahel. Sest lõbus oli. Väga hea meelelahutus oli, kuigi ega ma eriti uut infot, mida mulle vaja oleks, ei saanud. Mulle ka oma teismeline meeldib, kui meil parasjagu korraga väga paha tuju pole.

saaremaa

Hetk lapse klassiekskursioonist Saaremaale 2015. aasta suvel

Kuidas raha kunagi otsa ei saa

Lugesin täna Triangli postitust, kuidas arvele jäi peale kohvi ostmist veel kolm eurot ja mõtlesin, et mul ei ole mitte kunagi elus nii juhtunud. Ausalt, mitte kunagi. Isegi lapsena mitte. Ma arvan, et see on iseloomu küsimus. Kaasasündinud iseloomu. Inimese selle osa küsimus mille muutmine on nii kohutavalt raske, et seda ei olegi võimalik muuta. Seega need, kel on pidevalt raha otsas, ei peaks ju muretsema, sest nad ei olegi võimelised muud moodi, see pole nende loomuses.

Ma olen mõnikord maininud, et ma olen peast raamatupidaja, aga ega ma nii väga ikka pole ka. No näiteks ei seisa mul igasugused numbrid meeles. Ma olen isegi enda telefoninumbri kullerile vale andnud ja loomulikult ei tea ma lapse telefoninumbrit peast, rääkimata sõpradest. Ok, ema lauatelefoni tean, aga mu ema teab peast igasuguseid numbreid raamatute kaupa ja ta pole mingi vihmamees, vaid päriselt peast raamatupidaja. Ta ütles, et ta võis siis, kui oli pearaamatupidaja, kõik aastaaruande numbrid peast öelda. Ma parem ei üritagi. Ma ei oska enda firma käivetki peast öelda, sest see pole oluline info peas hoidmiseks. Aga ma oskan raha koguda.

Lapsena ma sain raha mitmest kohast. Vanaema andis, kui me tal idavirus külas käisime. Viieka. Alates 4. klassist ehk umbes 10-aastasena läksin ma tööle. Kõik lapsed nõuka ajal käisid tööl. Siis nimetati seda töökasvatuseks. Suvel käisin põllul kõplamas ja kive korjamas, sügisel kolhoosipõllult kartuleid korjamas. Igal tööpäeval 4 tundi järjest. Ja selle eest sai raha. Sandikopikaid küll, aga raha. Mina kogusin kenasti oma kõik raha kokku ja ostsin suuri asju: kassettmaki, jalgratta, põrandavaiba. Vaip kõlab friikilt, aga mulle meeldis teismelisena ka ilusaid vaase osta, seega oli kõik kontrolli all. Mul oli alati raha, juba teismelisena. Suht arvestatavaid summasid, ma arvan.

No ja täiskasvanuna on samamoodi. Loomulikult. Alati on olnud. Nagu blogilugejad teavad, siis ma olen väga mõistlik kulutaja. Aga ma ise arvan, et ma ei koonerda, sest ma ju ostan kõike, mida ma tahan või vajan. Mul on praegu suhteliselt vähe vajadusi. Mind ei häiri mu mööbel nii palju, et seda välja vahetada. Tegelikult mind asjad üldse ei häiri, parem oleks kui mul neid vähem oleks. Ma olen mõelnud, et kõigil on kinnisvara ja värgid, et miks ma neid ei taha. Tegelt ma tahaks kinnisvara siis, kui mul oleks see raha kohe võtta. Ja “see raha” tähendab nõks paremat korterit kui ma praegu täismugavustega kolmetoaline Kadriorus üürin. Ehk kole suurt raha. Loteriivõidusuurust umbes. Tööd rabada ma ju ei viitsi. Kuid miks ma peaks endale halvemat korterit tahtma, kui ma üürin? Et oma raha eest ostaks asja, mida ma väga ei taha.

Vot ja nii ongi, et ma ei ole kunagi kellelegi võlgu ja mul on alati tagavaraks raha. Alati on olnud. Lapsest saati. See on nagu iseloomujoon. Kõigil pole ühesuguseid iseloomujooni ja mul pole mõtet ju seletada kuidas rahaga nii ringi käia, et ta lõplikult ära ei kaoks. Nii nagu mul pole mõtet rääkida, et elage nii nagu mina. Inimestele meeldib enda moodi elada.

ma

Ma ema juures telkut vaatamas.

Uues eesti komöödiafilmis võite mind näha

Käisin täna filmivõtetel. Võeti koomilist draamat “Minu näoga onu”, mille stsenaristideks ja režissöörideks on Katrin Maimik ning Andres Maimik. Täna filmisime Telliskivis kõige viimast stseeni, kus Rain Tolk ja Evelin Võigemast omavahel peol jagelevad. Nagu pealkirjast aru saada, võib peenel peol ka mind näha. Film tuleb kinno järgmisel sügisel. Selle aja peale on mu postitus ammu unustatud, aga ma ikka natuke kiitlen.

Ma saan aru, et kui keegi läheb kinno, siis tahab ta häid näitlejaid näha, mitte suvalist blogijat. Aga samas on ju natuke põnev ka, kui ekraanil tuttavaid näidatakse. Mul küll on. Ja alates sellest ajast, kui ma oma hobiks filmivõtetel taustajõu mängimise võtsin, on mul ekraanid pidevalt tuttavaid täis. Mulle meeldib! Nii on põnevam vaadata, sest ega eestlased ju ekraanil midagi erilist korda ei saada, aeg venib ja alati on aega taustalt uduseid nägusid otsida. Otsige mind lõpustseenidest baarileti äärest. Muideks, see kleit on sätendav, aga fotole jääb teistsugune. Ma spetsiaalselt filmivõtete tarbeks ise õmblesin selle. Paremal pool mind seisab Maimik ning kirju pintsakuseljaga on Chalice.

minuonu

Kõik ilmselt teavad, et näitlejad ja muidu tööga kuulsaks saanud inimesed ei diivatse, vaid käituvad alati sama normaalselt kui suvaline eestlane. Vaiksed ja tagasihoidlikud. Maimik täna ühe nalja rääkis kõva häälega ka. Filmis oli koht, kus Tolgi mängitav kangelane tutvustab Võigemasti kangelasele laulja Chalici ja siis Maimik rääkis, et tal juhtus selline asi … Jessas, ma unustasin ära kellega see juhtus! Kurat! No igatahes oli mingi kuulus inimene, kes pole näitleja, aga on rikas, umbes nagu Sõõrumaa, aga polnud Sõõrumaa. Ja sel kuulsal inimesel olevat mingil peol olnud ilus pruut kaasas ja siis ta tutvustas talle Maimikut ja kiitis ise sinna juurde, et Maimik on geenius ja lisas pruudile: “Onju ma tunnen ikka huvitavaid inimesi?” Originaalis tundus täitsa hea jutt, nüüd enam nii väga ei tundu.

Ma ei tea kui naljaks see onu-film tuleb. Võtetel küll eriti nalja ei saanud. Inimesed olid pigem unisevõitu.

Aga varsti peaks lõplikult valmis saama see filmikooli tudengi lühifilm, kus ma Ivo Uukkivi pead süles hoian. Täna hommikul ei katsunud ma ühtegi näitlejat. Või, noh, kedagi ei katsunud. Ja teksti mul ka polnud. Niisama tolgendasin leti ääres ja nutuke kõndisin koledate kontsadega ringi ka.

Kuidas ma jogurti ja kohupiima segi ajasin

Panin FB lehele küsimuse, et kas mu lugejaid huvitavad videopostitused ja sain kohe vastuseks, et ma kindlasti peaksin oma juustust liikuvat pilti näitama. Kuna lugejate sõna on seadus, siis koristasin köögilaua ära ja lõin piimad letti. Kuigi rohkem vastuseid sinna lehele ei laekunudki. Niuks! Mu FB leht ei ole üldse popp koht. Pigem selline intiimne nurgake.

Igatahes võite tänases videos näha kuidagi kahtlaselt loppis välimusega mind ja kuidas ma üheagselt söön ja lobisen. Ma ajan omavahel segamini piparkoogid ja glögi ning kohupiima ja jogurti. Aga inimestele ju meeldibki vaadata, kui teistel midagi viltu läheb, onju?

Lihtne õhtusöök – kartulipuder kana ja sibulaga

Mulle maitseb kartul. Vanasti kui me kolmekesi elasime, eriti tihti kartulitega möllata ei viitsinud, sest koorimine ju, aga kaheliikmelise kaunite figuuridega naisterahva majapidamises on kartulitoit tihti menüüs. Muideks, ma ei keeda kunagi terveid kartuleid, sest nii võib nende valmimist ootama jäädagi. Ma ei mõista eestlaste jutte, kuidas kartul on mure ja siis on hea. Mure, kartuli kontekstis, tähendab, et mugul on selline, kus külgedelt kukuvad kuivad tükid kurvana maha. Ma ei mõista, miks just nii peaks hea olema. Ma keedan kartuleid alati viiludena – saab kiirelt ja järgmine päev on praadida ka poole lihtsam. Mulle muretsemine ei istu üheski asendis. Jätka lugemist

Kas sa oled aseksuaalne?

Karikate emand tegi täna seksuaalsuse teste ja mul tekkis huvi, mis asi on aseksuaalsus. No ma põhimõtteliselt tean küll, mis see on, aga ma tahtsin teada, et kuidas testi tegijad seda kindlaks määravad. Tegin testi ära ja sain samasuguse tulemuse nagu Karikate emandki – 36%, ehk ma pole väga aseksuaalne, aga natuke ikka olen ka. Kui tulemus on üle 60%, siis oled päriselt. Test on siin, 20 küsimust. Ma Karikate emanda postitusele viitama ei hakka, sest mul on tunne, et ta ei tahaks seda. Jätka lugemist

Kuidas kõigile meeldida

Klikid ja laigid on need, mis maksavad, onju? Kui su blogil on palju jälgijaid FB-s, instas, twitteris ja ma ei tea kus kõik veel, siis nende numbritega saab raha teha. Nende laikidega saab meelitada erinevate firmade turundajaid sulle reklaamiraha andma. Kuid selleks, et su blogi nullist ülipopiks saaks, on endal turundusoskuseid vaja ja mitte ainult. Jätka lugemist