Jänku-Jussi lasteporno

Kõrvuti Savisaare kohtusaagaga on ajakirjanike viimase nädala kõige naljakam teema laest võetud probleem, et juutuubis on nii kohutavad pornovideod, et lapsevanemad ei tea, kuhu omi silmi suure häbiga panna. Iga inimene, kes natuke juutuubis on aega veetnud, teab, et juutuubist pornot ei saa, isegi midagi ligilähedast mitte, selle jaoks on teised leheküljed. Seepärast ei viitsinud ma ka vaatama minna, et millisest pastakast sel korral hapukurk välja imeti. Kuid täna sattusin ma ühte videot vaatama ja kuna oli päris naljakas, vaatasin edasi.

Kes ei tea millest jutt, siis Daki on teinud sellise loo: Jänku-Jussi looja Janika Leoste: paroodiate taga on lapsed, kes ei mõista oma tegude tagajärgi. Muideks – Janika on naine, kes õpetas mind 1993. aastal esimest korda arvutit kasutama, kuna ma läksin tööle firmasse, kus raamatupidamisprogramm oli tema tehtud. Hiljem tegi ta need Jänku-Jussi lastevideod, milledest nüüd on paroodiad tehtud. Need ilmusid just ajal, kui mu laps oli õiges vanuses ja ta vaatas neid korduvalt. Kuid väita, et juutuubis olevad paroodiad on pisikestele lastele kuidagi ohtlikud, on parim nali, mida üks täiskasvanust kuivik võiks teha.

2736

Ma ei hakka siin Jänku-Jussi paroodiate linke jaotama, leiate ise ka, kui soovite. Mulle teevad need paroodiad nalja seepärast, et ma mäletan küll, mis lasteaias lastele rõõmu valmistas. Ikka see, kui sai mõne suguelundi nimetuse kõva häälega välja öelda ja rumal täiskasvanu selle peale endast välja läks. Mu laps õppis oma esimesed roppused samuti lasteaias, me kodus ei ropendanud. Ta ei teadnud, mida need sõnad tähendavad, enamus lastest ei teadnud, aga nad teadsid, et emme ja issi hakkavad maru naljakalt käituma, kui mõnda sõna kasutada. Mina selgitasin oma väikesele tütrele sõnade tähendused täpselt ära ja tal kadus huvi neid poiste õpetatud rumalusi veel kasutada. Ma ju ei reageerinud ka nii nagu ette nähtud. Tekib küsimus, et mis on teistel täiskasvanutel viga? Miks nad oma imelike vihastamistega lastele kinnitavad, et tegemist on toredate sõnadega? Täpselt nagu praegu ajakirjanikud paanitsevad.

Tundub, et eesti lastest juutuubaritel on alates umbes selle aasta algusest vallandunud suhteliselt sarnane huumorisoon, mis kohati ongi naljakas. Ümber on tehtud palju saateid ja multikaid, tegijad on erinevad, aga uba on sarnane – teleekraanil ütlevad täiskasvanud inimesed ja tegelased suvalisi suguelundite nimesid ja muid sõnu, mida nad tavaliselt laste juuresolekul ei kasuta. Või vähemalt üritavad mitte kasutada. Mulle ettejäänud saadetest tundus kõige naljakam see:

Täiskasvanud – vaadake palki oma silmas ja tegelege oma lastega. Rääkige neile erinevate sõnade tähendustest ja ärge arvake, nagu seksist koledamat asja maailmas polegi.

Hirm ja eneseusaldus

Täna andis laps mulle väga hea põhjuse, miks tekib inimesel kõrgusekartus – seepärast, et kui seista kõrgemal kohal, siis keha valmistub alla hüppamiseks ja see tekitab hirmu. Nii saab lihtsalt öelda, kuid ma mõtlesin veel edasi ja leidsin enda arvates päris hea põhjenduse. Isegi parema, kui selles Psühholoogia-ajakirja artiklis.

Igatahes käis mul ema külas ja ma sain teada, et tema kardab veel rohkem kõrgust kui mina. Me jalutasime jalakäijate sillal, mis läheb üle kanali Lasnamäele ja ma kutsusin teda serva juurde, et paremini linna näeks ja tema ütles, et ei julge serva juurde tulla. Sillal on kõrged tugevast metallist servad, ma küll ei kartnud midagi.

Kuid mul oli eelmisel nädalal põnev tunne, kui me käisime Vasknarvas. Seal on vana ordulinnus, kus saab natuke lagunevatel müüridel ronida. Laps tahtis, et ma pildistaksin teda, ronis üles ja ma pidin talle järgi minema, et aparaat võtta. Ega see väga kõrge serv ei olnud, kolm meetrit maast vast. Ma ronisin üles, vaatasin alla ja tundsin kuidas kõhus läheb õõnsaks. Kuid see õõnsaks minemine oli päris mõnus tunne, sest ma tundsin seda umbes nagu kõrvaltvaataja, sest ma ei kartnud. Tavaliselt mul on hirmus, kui ma vaatan teise korruse kõrguselt alla ja piiret ei ole, kuid nüüd ma tundsin kõhus hirmutunnet, aga pea oli selge ega kartnud midagi. Kuna laps tahtis, et ma teda alt pildistaksin, ei saanud ma oma õõnsat kõhtu liiga kaua nautida, vaid ronisin alla tagasi.

ordulinnus

Vasknarva ordulinnuse varemed aastal 2005.

Ja nüüd ma siis mõtlesingi, et millest mul vanasti hirmu kõrguse vastu tekkis. Ma teadsin, et minus tekkis eriti loll mõte: “Aga mis siis, kui mul tekib järsku soov alla hüpata ja ma ei saa oma soovile vastu ja hüppangi, kuid koht on hüppamiseks liiga kõrge.” Mitte et ma kogemata kukuks, vaid just lolli mõtte idee. Et äkki mingi osa ajust läheb lolliks ja tahab hüpata, kuigi päriselt ma ju ei taha. Ehk minu kõrguse kartmine on seoses enda mitteusaldamisega.

Kui on teada, et inimesel on olemas teadvus, ehk need mõtted, mida ta teab ja kontrollib, siis on lisaks olemas ka alateadvus, kuhu pidevalt igasugust infot salvestub, kuhu ta lükkab eest jalust ära kõik mured, hirmud ja probleemid, millega ta tegeleda ei soovi ja mis öösel unenägudena teadvusesse jõuavad. Vot seesama alateadvus ongi too pime ala, mille peale ei saa eriti kindel olla juhul, kui inimesel on kombeks paljusid endale olulisi teemasid prügikasti saata. Ma ise arvan, et kuna ma olen viimastel aastatel püüdnud kõiki omi kahtlaseid mõtteid ja tundeid analüüsida, siis on too prügikast pisemaks jäänud ja ma olen ennast rohkem usaldama hakanud.

Oma füüsilist keha usaldan ma isegi natuke rohkem kui põhjust oleks. Aeg-ajalt ma ikka saan teada, et tegelikult ma polegi nii sportlik, kui ma ette kujutasin, aga äkki on ülehindamisest ka kasu. Ma usaldan oma keha, kuid ma ka tean, et ma ei pinguta ennast kunagi üle. Rents just natuke aega tagasi kirjutas, kuidas tema võib rahumeeles endale mõne vigastuse külge sportida, mul pole kunagi sellist probleemi olnud. Ma jätan alati natuke enne asja katki, kui ma päriselt haiget saan, või liiga ära väsin.

Et me jõudsime täna lapsega järeldusele, et kõrguse kartmine on peamiselt seotud enese usaldamisega. Kas sa usud, et su katus ei võta kätte ja ei sõida iseseisvalt minema, sa ei lähe lambist peast segi ja et sa ka ei karda, et käed ja jalad hakkavad vales kohas värisema, kui alla kukkumiseks ühtegi välist põhjust peale kõrguse ei ole.

PS! Ma nägin täna öösel ulmelist unenägu, tavaliselt on mu unenäod tüütud ja täis tavalisi igavaid asju ja olukordi. Täna ma nägin 10-sentimeetri pikkuseid ilusate läbipaistvate tiibadega inimesi, kes lendasid püstiasendis ringi. Täiskasvanud mitte lapsed, mehed ja naised, saledad. Nagu kauni muinasjutu haldjad. Aga ma ei tea, mida see tähendab, et ma pidin neid puuri ajama, sest ma teadsin, et muidu saavad nad hukka.

Laisklemise ja Ida-Virumaa kauniduse kaitseks

Ma nüüd vist olen oma berrelioosist lahti saanud, aga ega ma täpselt ei tea ka. Mu tuulepeast arst üldse ei maininud, et peaks järelkontrolli minema, eks ma augusti lõpus vaatan seda asja.

Ei teagi, mis mu tujusid rohkem mõjutas, kas borrelioos, antibiots või suvised ilmad, aga kirjutamistuju pole olnud. Ei ole nii, et kogu aeg torman ringi ja elu on nii põnev, et kirjutada pole aega. Mul on alati aega palju. Kui aega napiks jääb, siis ma muutun natuke närviliseks ja teen kõigile näo, et mind pole olemas ja võtan endale aja, et mitte midagi teha.

Kõige raskem on õppida kuidas mitte muretseda, kui tööd ei ole ja raha ei laeku. No, mul on mõni kuu tööd ja siis mõni kuu lihtsalt vilistan lakke ja ei tee midagi. Loomulikult on mul panka tagavaraks eurokesi kogutud, aga vanasti ma põdesin isegi siis. Et kuidas ikka nii saab, et ma olen kuu aja jooksul umbes pool tundi tööd teinud ja pangaarvele on laekunud 250 eurot, millest tuleb enne laristamist veel riigile maksud maksta. Ma teadsin, et mul on tagavara, aga ikkagi põdesin.

Ilmselt selle pärast paljud inimesed ei julgegi ettevõtjaks hakata, sest kuud ei ole vennad. Suvekuudel saab müüa ikka vaid neid asju, mida inimesed puhkamise jaoks vajavad. Raamatupidajat või vanade fotode restaureerimist (see on mu teine tore tegevus, mille eest ma raha küsin) inimesed suviti ja sooja ilmaga ostma ei kipu. Tavaliselt olen ma end lohutanud mõttega, et kunagi pole nii olnud, et kõik kliendid kaovad korraga ära ja saabki raha otsa. No ei ole nii olnud, ma olen 15 aastat nn. kodustöötaja või et eriti uhkelt kõlaks – ettevõtja – olnud. Selle ajaga harjub küll ära, et võib päev otsa diivanil internetti vahtida ja mitte midagi teha. Kuuma ilmaga mulle rannas vedeleda ei meeldi. Kui ma päriselt tegevusetuse üle muretseks, siis ma ju mõtleks välja millist asja või pigem teenust ma oskaks müüa inimestele, kes suvel puhkuse asju ostavad.

paadis1

Vasknarvas suure vene lipu taustaga poseerimas

Kuid ma olen ikka aktiivsema puhkamisega ka tegelenud. Eelmisel nädalal käisin Ida-Virumaal sugulastel külas. Jaanika kirjutas ülinaljakalt kuidas tema umbes samal ajal idavirus käis. No ta küll ei mõelnud oma postitust naljakana, aga mul oli naljakas. Ma olen seal kandis lapsepõlvest alates käinud ja ka muidu ikka Eestis palju ringi sõitnud ja ei arva, et idaviru paistab kuidagi negatiivselt silma. Paljud Eesti kohad on tühjaks jäänud maju täis. Kuid idavirus asub ka terve Eesti kõige rikkam ehk kõige suurema sissetulekuga vald. Ma ei tea, miks inimesed alati arvavad, et see vald on Viimsi. Peale haldusreformi ilmselt saabki nii olema, aga viimased paarkümmend aastat oli selleks Mäetaguse, kes nende rahadega restaureeris mõisakompleksi ja hooldas ümbruskonda.

Me käisime ka Peipsi ääres, aga ainult läbisõidul Vasknarva, kus on tehtud too ülemine paadiga foto. Vanasti venelastel teisel pool jõge nii uhket lippu küll ei olnud. Ega Vasknavarvas midagi muud vaadata polegi, kirik oli lukus. Peipsis käisime ujumas ka, minu teine ujumiskord sel suvel. Ma vist ei pea kiitma, et Peipsi on ülihea ujumispaik. Ta on soojem kui meri, aga teist kallast ei ole näha, vesi on mage ja imekauneid liivarandu männimetsadega on kilomeetrite viisi.

Sel korral me küll ei käinud, aga varem olen ma Kuremäel päris palju kordi käinud, kuid kurja nunna ma küll näinud pole. Ükskord üks nunn tegi imelikke nägusid, kui me terve perega lühikeste pükstega roosipeenarde juures grupipilte poseerisime. Me siis lõpetasime niikauaks pildistamise ära, kuni nunn nurga taha kadus.

Tagasi koju sõitsime sellist teed pidi, mis viis läbi Kiviõli linna. Kiviõli kohta räägitakse ka koledaima eesti linna jutte. Sõitsime mööda puiesteed, mis viis raudteejaamast tuhamägede poole ja küsisin lapselt: “Kas on kole linn, kõik räägivad, et peab olema?” Laps oli nõus, et täiesti tavaline Eesti linn kuni sinnamaani, kus tuhamäed tulevad. Tuhamäed on mu arvates eraldi eksootika, ega neid ju olematuks muuta ei saa, kui meil teistüüpi elektri tootmise peale eriti ei mõelda.

Seda aga, et keegi peab Sillamäed koledaks linnaks, lugesin ma esimest korda. Kõik teavad, et Sillamäel on haruldased alleed, mis algavad kaunite treppidega ja lõpevad rannas. Kas järgmisena pakub keegi, et Narva-Jõesuu, kus Venemaa eliit kunagi puhkamas armastas käia ja vist siiani käib, on kole linn?

Kuid teise Jaanika jutt pani mind Eesti peale teisiti mõtlema, sest tema käis siin nüüd külalisena ja sai aru kui armas ja eriline on ta kodumaa. Mulle tundub, et võrreldes enamuse ülejäänud maailma inimestega, on eestlaste suhe loodusega midagi erilist. Ma vist ei kirjutanud kuidas ma Aegnal üritasin Tai mungale selgitada, et enamus eestlasi suhtub metsa kui kohta, kus saab energiat koguda ja ei arva, et mets on hirmu sümbol. Tai mees arvas, et ma teen nalja ja ilmselgetl olen keegi ülijulge metsinimene. Kuid ei ole nii, ma olen teistelt ka küsinud, eestlased armastavad metsas käia. Pärast borrelioosi saamist ma küll natuke kardan, aga põhimõtteliselt on mets koht, mis mõjub rahustavalt enamusele eestlastele.

Nüüd kukkusin heietama! Näe, mis juhtub kui kaua pole bloginud. Autasustage end millegi magusaga, kes kogu teksti viitsisid läbi lugeda.

Teeme nagu välismaal

Ma kasutan kodus muusika kuulamiseks oma pc-s õunaprogrammi iTunes. Ma olen peaaegu kõik oma CD-s sellega arvutisse tõmmanud. Paned plaadi arvutisse ja programm ise küsib, et kas tahad, ma tõmban ta sulle arvutisse. Ma tahan. Viimati avastasin, et mul on Singer Vinger/Turist/Päratrust plaat “Troinoi” arvutisse tõmbamata. Kunagi Baumann kinkis selle mulle, vist on ise tehtud. Kontsertlindistus. Jätka lugemist

Veganlus kui ainus põhjendatud elustiil

Ma olen varem blogis veganlusest kirjutanud. Natuke. Seda, et ma saan sellest väga hästi aru, aga ma ise ei ole vegan, sest ma olen liiga nõrk. Eile lugedes neid jutte, mis seoses tolle ebaõnnestunud neti-veganiga üles tõusid, mõtlesin järgi ja leidsin, et tegelikult olen ma hoopis liiga tugev, et olla vegan. Tugev selles mõttes, mida saab seletada kui kalk, tundetu, ratsionaalne. Sest tegelikult on veganlus ainus elustiil, mis on konkreetselt põhjendatud.  Vajadus veganiks hakata tekib, sest teisiti pole ühel hetkel võimalik. Vegan kui teadlik elustiil võib alguse saada ka ratsionaalsest otsusest, aga tavalisem on inimese tundlikkus ümbritseva suhtes. Ta ei saa teisiti elada, sest tal oleks valus ja paha. Tal endal oleks paha, mitte vaid neil loomadel, keda ebanormaalsetes tingimustes või haige eesmärgi pärast kasvatatakse. Jätka lugemist

Saingi borrelioosi ehk Lyme’i tõve 50 varjundit

Nagu mäletate, käisin kuu aega tagasi Aegnal ja sain kaks puuki jala külge. Nädalavahetusel käisin saarel, esmaspäeval leidsin puugid. Imelik, ma käisin vahepeal dušši all ka, aga umbes seal kus sokiserv lõpeb, nad mul kenasti reas istusid. Ühe sain kiirelt kätte, teisel jäi osa sisse ja välja ma seda ei saanudki. Urgitsesin nõelaga ja jootsin talle viina, aga kätte ei saanud. “Ahh, tühja kah, küll välja mädaneb,” mõtlesin. Jätka lugemist

Kas kaotamishirm tuleb enne või pärast

August on käes. Viimane kuu üksikemandust ja siis on lihtsalt üksindus. Kui on ema, isa ja laps, siis öeldakse, et pojad lendavad pesast välja ja emal-isal tekivad tühja pesa probleemid. Et nad ei oska enam kahekesi elada, kuna terve elu on lastega koos elatud. Ma ei tea pesavärgist miskit, aga väljalennust on erinevate inimestega erinevaid jutuajamisi olnud. Jätka lugemist