Kuidas ma igasse pittu ei saa ja äkki ei tahagi

Blogidelugemine on ikka hariv tegevus. Meelelahutus küll, aga aeg-ajalt saab midagi uut ka teada. Helen kirjutas täna, et tal oli vist moodne FOMO-fenomen. Kuna postitusest ei selgutunud, millega seda fomo süüa saab, siis google rääkis: “Fear of missing out. Hirm, et sa jääd mingist sotsiaalse suhtlemise asjast ilma. Et kuskil toimub pidu, kuhu sa ei saa või sind pole kutsutud.”. Ma hakkasin mõtlema, et kas mul ka fomo vahest peale tuleb?

Mõnikord on küll kahju, et ma kõikidesse kohtadesse ei saa, kuigi tahaks. Näiteks mu eksi uus naine ostis talle purjeka ja eks ütles, et mina ei saa sellega sõitma. Laps ja kõik suva sõbrad saavad, aga mina mitte. Ja fb on pidevalt täis pilte kuidas nad jälle käisid purjekaga erinevaid väikesaari vaatamas. Ma jumaldan väikesaari!  Alguses eks põhjendas, et ta uus naine ei tahaks, et me liiga tihkelt suhtleme. Kuna armukadedus on mulle suhtleliselt võõras tunne, siis ma ei saa sellest aru. Ta on ju eks põhjusega, me ei sobi kokku elama, muidu inimestena ikka sobime. Kus on probleem? Mul ei ole mingit huvi vana viga kordama hakata, aga ma tahaks ka purjekaga sõitma. Ma pole kunagi saanud. Purjekaga sõita pole saanud.

Üks sõbrants käib ka, piltide järgi otsustades, kuskil purjekaga sõitmas. Aga ma ainult oletan, sest ta pole täpsemalt midagi rääkinud. Teoreetiliselt ma nagu tahaksin teada, et mis purjekas ja mis värk, aga ta ise pole midagi rääkinud. Ma ei küsi ka. Ma eeldan, et juu on üritus, kuhu mind kaasa kutsuda ei kõlba ja siis ei räägi ka. Et seal on mingid sõbrad, kellega ma täiesti segastel asjaoludel ühte paati ei mahu. Kuigi ma ise arvan, et ma mahun suvaliste inimestega samasse paati. Ma olen paindlik ja võin käituda kõikidesse olukordadesse sobivalt. Või ma vähemalt ise arvan nii. Äkki oli paat liiga väike?

Ma tean, et ma olen olnud minevikus erinevat tüüpi tüütu tegelane. Suve alguses selgus, et üks sõbranna, kellega me paar aastat tagasi tihedalt suhtlesime, ei saanud mind sünnipäevale kutsuda, sest nad olid ühe teise sõbrannaga jõudnud otsusele, et ma suudan igas pulmas pruudina käituda. Kolmas sõbranna üritas talle selgitada, et ma olen muutunud ja see ei ole enam üldse kehtiv tõde. Lõpuks võttis sünnipäevalaps suure riski ja kutsus mind sünnipäevale ja ma käitusin täiesti eeskujulikult. Ja mul oli ikka lõbus. Ja teistel ka. Ja kõik oli kõige paremas korras. Ja kõik esmased kahtlejad tunnistasid, et ma olen muutunud.

Nujah, mul ei ole enam seda deprekat, mis mind peale eksist lahkuminekut mõned aastad vaevas. Nii vaevas, et ma ise ka täpselt aru ei saanud, mis toimub. Deprekas peaks ju loiuks ja kontaktivõimetuks tegema? Nii vist seda kirjeldakse. Aga ma olin liigagi kontaktivõimeline. Selline suhteliselt äge ja kiire nagu ralliauto. Nüüd on mul tunne, et ma muutun aina introvertsemaks. Ma ei viitsi enam eriti uute inimestega ise tutvuda. Mõnikord isegi natuke pelgan, kui on vaja võõrastega kohtuda. Ja ei ole nagu tunnet, et ma olen kuskilt peolt kõrvale jäänud, sest ma ju käin täpselt nii palju kui tahan väljas ja tihtipeale tundub, et mõni käimine oleks võinud vabalt ka ära jääda ja midagi poleks puudu.

seened

Ma käisin sel nädalal kahel aiaga tuttaval külas ja mõlemas aias kasvasid seened. Peab ikka hull seeneaasta olema, kui Tallinna aedades söögiseened kasvavad! Mõnel aastal olen ma väga metsa seenele tahtnud, sel aastal ma üks kord olen käinud ja ma ei teagi, kas ma tahaks veel. Kui keegi kutsuks, siis läheks, aga erilist FOMO küll pole. Huvitav, mis seened need pildil võiks olla? See junn on pirn.

Nohikust ja kruvikeerajast

Mul läks köögikombain katki. No mitte lõplikult katki, aga ma ei saa seda kasutada, sest kaane küljest tuli tükk ära ja läks masina sisse. Tükk tuli ära selle jubina küljest, mis ühendab masina tööle. See tükk on varem ka katki olnud, aga tagasiliimituna tegi ta oma tööd korralikult. Umbes 20 aastat. Moulinex. Valmistatud Prantsusmaal. Mul oli noorena selle firma poole tõmme ja enamus mu köögimasinatest on samalt firmalt. Väga hästi peavad vastu. Aga nüüd siis selline jama.

Kuna ma just olin punkkontserdil tutvunud tüübiga, kes jumaldab ise asjade ehitamist ja kel on kodus igasuguseid masinaid, kirjutasin talle: “Sul on igasuguseid tööriistu, kas sul on kruvikeerajat, mis on otsast kuue asjaga, nagu ristpea on neljaga?”

No tüüp arvas kohe ära, mis imeviguriga on tegemist, aga küsis pilti ka. Tegin pildi:kruvi

Ja siis ta väitis, et see on super torx ja et tal peaks sellist kruvikeerajat olema küll.

Mina hoidsin kogu aeg FB vestlust üleval ja temalt laekus umbes üks vastus päevas. Jube tüütu! Mul oleks ikka kohe kruvikeerajat vaja. Isegi liimi ostsin juba Selverist ära, millega tükki tagasi liimida. No ja siis me jõudsime vestlusega sinnamaale, et kuidas ma temalt selle kruvikeeraja kätte saaks ja sinna see jutt jäigi. Mina olin kõigeks valmis: “kuidas sulle oleks kõige sobivam, et seda mulle anda? mulle sobivad kõik ajad ja variandid: ma võin ise järgi tulla, sa tood mulle, suva kohas jne.

Muidugi ma olin kõigeks valmis, sest mul on seda kruvikat hädasti vaja. Aga see tüüp lihtsalt enam ei vastanud. Ma ei saanudki aru, mis juhtus. Kui me tutvusime, oli kõik hästi, meil jutt klappis ja rääkisime ehete tegemisest ja muudest meeste ja naiste käsitöödest ja taaskasutusest. Normaalne inimene noh. Ta ütles, et tal pole FB-s oma nimi, aga mis nimi tal on, ta ei öelnud.

Aga FB on kaval koht. Ei mingeid saladusi. Ma nägin juba järgmisel päeval ta profillipildi järgi, et ta on mind stalkimas käinud, aga sõbrakutset ei saatnud. FB pakub neid, keda sa stalgid või kes sind stalgivad, sulle kohe sõpradeks. No ja saingi teada, mis tema varjunimi on ja saatsin ise sõbrakutse. Ta varjunime tähenduse selgitas mulle mu it-nohikute saladusi teadev tütar – kultusfilmi ühe osa pealkiri😀. Nimi oli feik, aga profiil on täis avalikke selfisid.

Ma tean, et tal on nutitelefon ja ta on kogu aeg internetis. Aga mu sõbrakutse võttis ta vastu alles järgmisel päeval. Ma juba kahtustasin, et see on mingi teismeliste värk. No tüüp on natuke alla 30 ja väga nohik. Küsisin lapselt järgi, et mis värk FB-s nende sõbrakutsete saatmise ja vastuvõtmisega on. Laps ütles, et jah, kohe ei tohi ei saata, ega vastu võtta, et siis jätad liiga meeleheitel mulje. Hahaa😀

Täiega hea nali ikka! Võimalik, et kui ma oleksin sellesse noormehesse kohe esimesel kohtumisel kõrvuni ära armunud, et ma siis poleks nii lampi kohe sõbrakutset saatnud. Aga muarust ta oli lihtsalt tore inimene, kellega hea vestelda. Ei mingeid liblikaid. Et kus see loogika siin? Kui ma mõne laheda naisega tutvun, siis on ju täiesti okei kohe sõbrakutse saata ja vastu võtta. Nojah, igatahes ei tunne ma inimesi ja kruvikat ka ei saanud.

Kirjutasin hoopis eksile, et kuule, mul siukest kruvikat vaja. Eks vastas ka midagi umbmäärast ja ma läksin ise ehituspoodi ja ostsin endale Torx-20 kruvika. Mis osutus liiga väikeseks, aga ma ostsin vastavaid kruvisid ka ja sain vähemalt oma seinalambi korralikult seina külge kinni kruvitud.

Lõpuks tuli eks ka oma kruvikate komplektiga ja siis selgus tõsiasi, et see kuradi torx-kruvikas peaks olema seest auguga. No nagu ka ülevaloleval pildil. Aga sellist kruvikat mu eksil ei ole. Ja ma ei tea, kas sellel nohikul on, sest ta pole mu sõnumitele kohtumise kohta vastanud, sest ma käitusin teismeliste reeglitele mittesobivalt ja juu ta arvab, et ma olen mingi hull jälitaja, kes talle kruvikeerajat makku tahab suruda või midagi veel hullemat.

Et kui kellelgi on sellist auguga torxi, mis on number 20-st veits suurem, ma tahaksin seda 15 minutiks laenata. Ma olen täiesti ohutu. Minuga kohtumisega ei kaasne mitte midagi ebatavalist. Me võime kruvikeeraja ülendmise täielikus saladuses organiseerida. Et sa peidad selle kuskile, ma leian ülesse ja pärast peidan tagasi. Nii ei pea isegi kohtuma. Ma tahaks seda kruvikat! Võimalik, et sellist kruvikat polegi olemas.

Baarinaljad

Lähen mina täna Facebooki ja seal on üks mu kirjastamisega tegelev tuttav esitanud rahvale küsimuse: “Kas keegi teab mõnda eestikeelset anekdooti, mis algaks sellega, et keegi läheb baari ja puänt oleks sõnamänguline? Ja peaks sisaldama sõnavahetust baarmaniga.”

Ja küll siis hakkas vastuseid tulema! Ilmselgelt pole inimestel kolmapäeva hommikul tööl targemat teha kui anekdoote meelde tuletada. Kuna mul ei seisa naljad kaua meeles, mõtlesin, et panen need siia kirja. Vähemalt need, mis mind naerma ajasid.

Eestlane, venelane ja sakslane sisenevad baari ja baarmen küsib: “Kas see on siin mingi anekdoot vä?”

Blondiin läheb baari ja baarmen küsib: “Mida neiu soovib?”
“Teed,” vastab blond.
“Mis teed?” küsin baarmen.
“Ah ei midagi, niisama tulin baari!” vastab blondiin.

Lõpmatu arv matemaatikuid astub baari. Esimene tellib liitrise õlle, teine pooleliitrise, kolmas veerandliitrise ja nii edasi.
“Kuradi idioodid,” vannub baarmen ja valab kaks liitrist õlut välja.

«Kas teil tööd oleks pakkuda?» uurib üsna kandilise kehaehitusega mees baarmenilt.
«Aga kellena te töötada tahaksite?»
«Võiksin väljaviskaja olla.»
«Väljaviskajat oleks meil õhtuti küll vaja, aga ma ei tea teie oskusi.»
Tööotsija läheb esimese ettejuhtuva ja küllaltki koguka kunde juurde, rabab tollel natist kinni ja viskab tänavale.
«No kuidas oli?»
«Pole paha… vaat kui omanik tänavalt tagasi tuleb, siis räägime edasi.»

Roolijoodik tuleb baarist, istub autosse, näeb hääletajat ja mõtleb: “Täna rohkem peale ei võta!”

lxb7i

Igapäevane vajadus ennustada

Kuna eelmine postitus lasi kogu auru kenasti välja ja ma tunnen end seetõttu pisut kehvasti ja vähe keppisaanuna, siis täna kirjutan hoopis pehmemal teemal. Avan kogu oma kahtlase ja ebaratsionaalse sisemuse, et te saaksite selle peal jalutada ja paljaste varvastega mõnusaid karvatorte sasida. Ma annan kõik lingid netiavarustesse, kus ma oma kummalisi vajadusi tuleviku ennustamiseks täitmas käin. Jah, ma usun tähtedesse ja mulle meeldib. Ei tea kellele see peaks haiget tegema, kui mina usun. Tasuta.

Mul on terve hunnik erinevaid horoskoobilinke. Kõige lihtsam on igapäevane neitsihoroskoop. Tegelikult loen ma sealt lühikirjeldust päeva põhimõjude kohta, mis kehtivad kõigile tähemärkidele. Iga päev ma ei uuri horoskoope. Kui tuju tuleb. Samal saidil on veel hunnik infot täpsemate tähtede seisude kohta ja keerulised jutud, kuidas tähetedega ennustada. Neid ma kunagi uurisin. Loomulikult on mul enda (ja kõigi lähituttavate) sünnihoroskoobid, kus on kõik planeedid ja majad kenasti kirjas. Muarust on sünnihoroskoop väga tore asi, et endast paremini aru saada. Ja teistest ka. Tuttavate kummalistele külgedele olen ma ka sünnihoroskoobist vastuseid leidnud. Siin lingil samal saidil saab paari nupulevajutusega koostada ühe parima sünnihoroskoobi, mis ma netis tean,  kuigi see on inglise keeles.

Kuid mõnikord on tahtmine rohkemate näitajate järgi. Näiteks sel lehel saab tasuta salvestada enda ja tuttavate sünniandmeid ja koostada erinevaid horoskoope. Millegipärast meeldivad mulle rohkem need, mida on teinud meeste nimedega koostajad. Näiteks on seal “Short Report – Forecast“, mis kirjeldab praeguse aja ja tuleva poole aasta astroloogilisi mõjusid. Hästi kirjutatud. Loed läbi ja kohe saad arui, et kõiges pole süüdi PMS või see, et pole ammu keppi saanud, hoopis tähed on süüdi. Mitte mina ise, tähed hoopis! Ja tähed annavad ka märku millal on õige aeg midagi teha või mitte teha. Mul on koostatud oma elus päriselt toimunud olulistest sündmustest tabel ja ma võin kinnitada, et mulle küll kehtivad tähetede mõjud. Kui on seis, et midagi olulist juhtub, siis juhtub ka.

23aug16

Minu tänase päeva tähtede seis

Ja on veel ka kolmas koht, kus ma tähti uurimas käin. Siin. Siin saab ka oma sünniaja salvestada ja kohutavalt suurel hulgal erinevaid raporteid erinevate ajahetkede kohta tasuta koostada. Aga tekstid on seal kehvavõitu, see-eest graafika on hea. Ja tabelid. See ülemine pilt ongi sealt pärit. Nagu näha, siis on täna päike on neitsisse sisenenud ja neitsis on veel terve hunnik erinevaid planeete, mis tähendab, et te kõik olete täna rohkem neitsilike iseloomujoonte, käitumise ja mõtlemisega kui tavaliselt. Kuigi vähemalt kuu, kes sisetundega tegeleb, sõidab täna sõnnis ja loodab, et kõik kulgeb rahulikult ja tavapärast teed pidi. Ja nii ongi!

Igaks juhuks täpsustan, et minu arvates on tähtede uurimine meelelahutus. Meelelahutus inimestele, kelle elu on enam-vähem korras. Kui oled oma elukese kas ise ära rikkunud või lubanud seda teistel teha, siis on äärmiselt keeruline ka tähtedest midagi välja lugeda ja võib veel suuremasse depressiooni kalduda.

Kas natuke suurem puur on natuke vähem vangla? Veganitest ka.

Kuna Ebapärlikarbi blogi paistab silma selle poolest, et ta armastab teha postitusi sellest, kui rumalalt keegi, tema arvates, käitub, siis tahaksin täna kirjutada tema enda viimasest postitusest, mis ajab korraga naerma ja nutma. Temast ju võib, kuna tema teeb ka teistele. Ja ta isegi ei põe.

Ebapärlikarp on varem oma blogis kirjutanud, et tema üritab mitte liha süüa ja toitub umbes nagu vegan taimetoitlane, sest veganlus on tema blondiiniajule liiga keeruline? Et süda läheb liha peale pahaks ja blaa-blaa. Juhuslikult kirjutas ka Eveliis täna veganlusest väga kummalise külje pealt ja ma saan mitu teemat kohe korraga hinge pealt ära. Esiteks seda, et mina pole vegan, aga ma pooldan veganeid. Mul on veel halbu iseloomujooni peale lihasöömise, aga mulle lihtsalt maitseb liha. Ma tunnistan endale, et ma söön laipu ja jätkan metslase eluviisi. Aga ma tunnistan omi nõrkuseid. Nagu ma juba ütlesin – mul on muidki puuduseid.

Eveliis kirjutab ka ausalt, et ka tema ei ole vegan. Aga selle asemel, et rääkida, et vere lõhn võtab tal ila jooksma, ajab tema mingit jama stiilis, et taimed paistavad taldrikul igavad ja pruunid, aga liha näeb taldrikul imekena välja. Ma ei tea milline liha see küpsetatuna värvilisem on kui taimed, aga see selleks. Veganlus on eluviis, mitte peen toitumisteadus, kuigi söögitegemist võiksid kõik osata, nii omnivoorid kui veganid. Punkt. Veganiks ei peaks hakkama sellepärast, et see on popp, vaid selle pärast, et sa ei taha põhjustada teistele elusolenditele piinu. Et sina ja su nälg pole väärt, et kedagi teist tapetaks ja piinataks. Normaalne vegan ei kanna ka loomset päritolu materjalidest riideid, ei käi imetlemas loomade tsirkust, ega pea ka ise puuriloomi.

Ebapärlikarp kirjutab kuidas ta käib poes vaatamas deegusid ja leiab, et neil on seal ikka nii paha. Ja siis kirjutab, kuidas ta ei saa oma tulevastele deegudele osta puuri, sest see on nii üüratu, et ei mahu talle autosse. Osta endale normaalne auto, man! Deegu normaalne elukeskond on ju ainult pisut suurem puur, eksole! Iga looduses ringikalpsav deegu ainult sellest unistabki, kuidas vahetada Tšiili mägedes omasugustega karjaelu toreda puuri vastu Kalamajas. Normaalse hinnaga. Nummi perenaise pilgu alla. Mhmh. Kuna ta on vegan taimetoitlane, siis tal ei käi vähemalt neelud deegu järele😀 Või mis see point oli, et tema kodus puuris on deegudel parem kui poes puuris.

deegu

Laps ja deegu tšintšilja

See tsilntšilja elas tuttava juures puuris. Ja neil olid veel ka kaks deegut, teises puuris. Kaks deegut pole kari.

PS! Ma ei ole kodus puuris peetavate loomade vastu, aga ma ei ole ka vegan. Ma söön suvalise looma liha hea meelega, kui see on hästi valmistatud. Ma ei ürita parem näida kui ma olen.

PPS! Mulle ei meeldi inimesed, kes vegan-eluviisi põlglikult suhtuvad ja tapmist kiidavad. Kui ma oleksin parem inimene, ma oleksin küll vegan.

Stiilsest riietumisest ja pükstest

Natuke aega tagasi kirjutas Kai kuidas ta riideid valib ja mis talle meeldib. Ma olin üdini hämmastunud – inimene ei näe (enam), aga tal on hoopis täpsem ettekujutus erinevatest värvitoonidest ja riietest kui minul, kes ma veel enamvähem ikka näen. Põhimõtteliselt ma võiks ka öelda, et mu riietusstiil on seinast seina, aga praktiliselt pilti järgides jäävad mul mõned seinaääred täiesti täitmata. Kuid ma pole kunagi mõelnud, et kus need minu nurgad täpselt asuvad, mille järgi ma enda stiili määratleda saaksin. Arvan, et mu sõbrad oskaksid hoopis täpsema kirjelduse anda, kui ma ise võimeline olen.

Laias laastus saab öelda, et ma riietun musta. Aga praegu ma kannan punaseid tenniseid. Täiesti normaalne musta riietuse osa, onju? Mustad tennised läksid katki. Lisaks olen ma kindlasti värviliste sokkide inimene, mille järgi võiks pakkuda, et ma olen hipsteri stiilis. Kuid hipster jälgib ju väga täpselt mida ta endale selga ajab. Mina ostan riideid ja panen neid ka selga puhta hetketunnetuse järgi.

Kindlasti saab öelda, et ma olen püksiinimene. Mul on terve hunnik erinevaid pikki ja lühikesi pükse. Aga mingit stiili nendega küll ei kaasne. Eelmisel nädalal tekkis tunne, et mul on tõeline mustade teksaste kriis, sest neid nagu ei oleks kapis enam olnud. Ma õmblesin endale eelmisel aastal sametisest mustrilisest riidest pikad püksid ja siis on mul veel ühed mustrilised liibuvad püksid. Aga selgus, et nende liibuvatega on väga ebamugav tänaval maas istuda, sest nad ei veni eriti. Ja siis on mul ühed 80-ndate lõikega Lee-firma mustad teksased, mis on heast paksust soojast materjalist, aga see 80ndate lõige ikka pole päris see. Samas on mul ikka veel kantavad eriti mõnusad sinised teksased 90-ndatest, mis on kõrge keskosaga ja alt väga laiad.

No ja siis ma läksin kaupsi ja Zaras oli terve laud erinevaid musti teksalõikelisi pükse 20 eurtsiga. Kõik suht ühesugused – väga liibuvad, aga ühed neist olid mõnusast pehmepinnalisest materjalist. Hoidsin pöialt, et number 40 mulle ikka mahuks, sest 42 seal polnud. Mahtusid, sest nad venivad korralikult. Ostsin ära. Täiesti kummaline on selliste pükstega kõndida, nad nagu aitaks ise sammule kaasa. Imelik.

Kuid eile tuli tuju Keskturu kaltsukaletti kammima minna. Ma ei teadnud isegi, mida ma sealt tahan, aga lõpuks jäid näppu harlemi haaremipüksid. Vot neid mul tõesti veel ei ole! Sõbrannal on ja kõik kadetsevad, aga seda kohta, kus ta ostis, vist enam ei ole. Ja nii ma ostsingi endale 50 sendiga harlemid haaremid. Mustad, taskutega. Värvlil on metallist nagad, mis pole kleebitud, vaid on kinnistega. Ma tean küll, et harlemi haaremipüksid olid hitt paar aastat tagasi ja et neid peetakse nõmedaks riietuseks, aga mulle meeldivad. Nii mugavad. Vot sellised:

puksid

Selline tunne, et neid tulebki naba paljas kanda. Vot ja nüüd tuleb järgmine probleem – vanus. Kõik kohad on täis jutte, mida võib mingis vanuses seljas kanda ja mida mitte. Mitte et mind need jutud väga häiriksid, aga vähemalt kord on mulle baaris võõras noormees teatanud, et ma käin oma vanuse kohta liiga ägedalt riides. Või mis see noortepärane sõna oligi😛 Ma ei mäleta, mis mul tookord seljas oli. Ma ikka mõnikord mõtlen selle peale ka, et minu eas ma peaksin juba roosa kleidiga ringi laskma, aga ma ei oska nii. Mul on üks must kaltsukast saadud kitlilaadne kleit, mida ma kannan teksade peal. Ma õmblesin sellele ühe suure tasku ka kõhu peale, et oleks mugav asju hoida.

Tavaliselt arvatakse mu välimuse järgi, et ma olen kunstnik. Mulle see pakkumine sobib. Paar aastat tagasi kaasnes sellega ka vanusepakkumine 32, aga nii hästi mul enam ei lähe. Peaks vist ikka roosa kleidi peale mõtlema hakkama.

Mul küll puhtusekiiksu ei ole

Sattusin täna juhuslikult lugema Eveliisi hotelliblogi, kus ta kirjutab hotellikülastajate kiiksudest ja tahab teada, kas lugejal on ka mingid kiiksud. Oma rõõmuks pean nentima, et mul pole ühtegi nendest puhtusega seonduvatest isikuhäiretest, millest seal kirjutatakse. Mul on isegi raske uskuda, et kas tõesti on inimesed pisikutega nii hüsteerias?

Inimesed kontrollivad, kas hotellitoa põrand on nii puhas, et seal paljajalu käia ja kui pole puhas, käivad plätudega. Ma käin kodus kogu aeg paljajalu. Aga ma eriti tihti põrandaid pesta küll ei viitsi. Esikut peab mitu korda nädalas pühkima, et liiv jala all ei krõbiseks. Ma käiks õues ka paljajalu, aga vot Tallinnas on õues tõesti liiga must, et paljajalu käia. Kui ma kellelgi maal külas käin, siis murul paljajalu on ju ülimõnus. Eriti mõnus, kui muru on märg. Eriti hea on selline muru, milles on piisavalt sammalt.

Inimesed teevad hotellis enda järgi voodi ära. Seda ma tean, et paljudele meeldib nii, et nad ongi harjunud voodit koristama. Vanasti, kui ma veel üksinda elasin, siis mul oli üks tuba ja diivan, mis tuli päevaks voodiriietest tühjaks korjata. Praegu pean ma ainult teki sirgelt peale panema, aga päevatekki mul  kodus küll pole. Täiesti tarbetu pesuese, muarust. Hotellis ma viskan selle lihtsalt põrandale, näiteks. Aga ma pole kunagi mõelnud, et hotelli päevatekk on kole must. Ta ju ei määri mind ja mingeid haiguseid ju ka nii ei saa. Peaasi et ei haise.

WC puhtuse kontrollimise kiiks. Arvestades seda kui kole tihti ma ühiskondlikes vetsudes käin, siis kõige olulisem on, et prilllaud poleks täispissitud. Aga hotellis on see tavaliselt täiesti kuiv ja muu mind ei huvitagi. Ma oma kodus ei viitsi ka iga nädal vetsupotti küürida. Ja iga nädal on hästi öeldud. Ma arvan, et pesen kodust vetsupotti harvemini kui kord kuus. Ülinõme töö ju, miks ma peaks seda tihemini teha tahtma.

Telekapuldi pisikute kartmine. Vot see mure on mul kodus. Ma tahaks oma kodust telekapulti küll pesta, aga seda ei saa ju tükkideks võtta ja suure veega pesta ja nii ma siis peangi kodus räpast pulti katsuma. Ma lihtsalt tahaks teda näiteks kord aastas ära pesta, igaks juhuks, aga ei viitsi lahti kangutama hakata. Hotelli telekapuldi puhul huvitab mind ainult, et see töötaks. Ma olen hotellis ka tühjade patareidega puldi saanud.

See koti lahtipakkimise tahtmine sõltub asjaoludest. Kui on nädalane puhkusereis samas hotellis, siis ikka pakin lahti, mugavam asju leida. Kui ainult nädalavahetus ja ärireis, no siis mul polegi midagi lahti pakkida.

Ühesõnaga – mul ei ole ühtegi puhtusega seonduvat hotellikiiksu. Aga mulle meeldib, kui mu hotellitoas on vann ja ma alati proovin ära, kas dušš on ikka sobiva survega.

kreeta

Ja mulle meeldib alati pildistada vaadet, mis hotellitoa aknast avaneb. Siin on 2007. aasta Kreeta puhkusereisil hotelli rõdult avanenud vaade. Kuna mind meri ujumise seiskukohalt ei kutsu, siis vaatamiseks on ta hea küll.

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 56 other followers