Mida koertelt ja kassidelt õppida saab

Mulle meeldivad mõttemängud. Mäng, kus kujutad ette mingit olukorda, mida tegelikult ei ole ega tule ja siis mängid läbi, mis juhtub ühel või teisel tingimusel. Ma elan ikka selle hingede hauataguse elu raamatu vaimus. Täna jõudsin oma mõttemänguga taassündide teemal ühte punkti, kus tundus, et võiks kirja panna. Kellegagi arutada oleks ka mõnus, aga laps on Tartus ja kedagi teist nii head pole ka käepärast. Jääte teie, mu kannatlikud lugejad.

Uba selles, et seal raamatus öeldi, et kui oled inimeseks sündinud, siis enam tagasiminekut, näiteks loomana sündimiseks, ei toimu. Kuid budismis usutakse, et inimene võib vabalt ka loomana taassündida ja mõnedes usulahkudes, et ka taimena. Taimena uussünni mõttemäng on keeruline, aga loomana uuesti maailma elu õppima tulla, tundub väga loogiline variant. Seal raamatus on jäetud selle jaoks auk. Nimelt kirjutati, et kui inimene elab ikka jube valesti, siis toimub hingele eriti range ümberkasvatus, kuid keegi hüpnotiseeritutest ei osanud sellest ajast midagi rääkida. Mina pakun, et see range kasvatus toimubki läbi loomaks sündimise. Loomana elades õpiks lühikese aja jooksul mitmeid oskusi, mida inimesena saada on keerulisem. Eriti koduloomana, kuna nemad peavad elama koos inimesega. Ja loom ei mõtlegi inimesele sarnaselt, väga raske oleks neid mõtteid ümberjutustada.

Kõige lihtsam näide on koerad ja kassid. Milles on koerad kõige paremad? Mida nad teevad väga hästi, nii hästi, et see võiks olla õppetund inimesele, kes oma eluga hakkama ei saanud? Ma pakun, et see on vankumatu truudus ja armastus. Koer vajab peremeest ja kui ta on endale peremehe saanud, siis ta armastab teda nii palju ja kaua kuni võimalik. Muarust võiks see olla päris hea õppetund neile inimestele, kes on halvad sõbrad. Neile, kes sõpradele tõsiselt käkki keeravad ja ei oska teiste inimestega sõbralikult käituda. Või õppetund neile inimestele, kes on jubedad ülemused. Ükskõik kui kuri ja suur on koer, ta peab inimesele alluma. Kui koer on täiesti taltsutamatu ja läheb kõigile kallale, siis lastakase ta maha. Pannakse magama. Kui inimene on kõrge ülemus ja kõikidele turja hüppab, siis täidetakse ta käske. Arvatakse, et hea ülemus, kord majas, inimesed töötavad hoolega, et mitte ülemuse halvakspanu teenida. Ülemus läheb õhtul ise magama, keegi ei pane teda süstla kaasabil.

Või sülekoer. Tema elu on ju meelakkumine, mida sealt õppida? See pisike karvanäss, keda perenaine lõputult nunnutab, kallistab ja parimate paladega toidab? Kindlasti on inimestel eriti halbu iseloomujooni, mille raviks võiks selline teraapia kasuks tulla. Noh näiteks need, kes on olnud kurjad nende sõprade ja sugulaste peale, kes neile ainult head tahavad. Hammustavad kätt, mis neid toidab. Aga päriselt toidab, mitte ei “soovi head”, ei rahulda oma egoisimi teemal: “Näe, ma kogu aeg õpetan teda elama, aga ta ei kuula mind!” Selle raviks oleks ka hea natuke koer olla ja õpetamist ilma vastu rääkimata kuulata. Ise ei saa kedagi õpetada, kes koera õpetusi siis kuulab.

Täiesti kindlalt sünnivad uuesti koerana need inimesed, kes on koertele haiget teinud, meelega koera löönud. Kasutanud ära, et koer on nõrgem ja oma viha tema peale välja elanud. Muidugi võiksid sellised inimesed hoopis sääsena sündida, aga õppetund jääks kole lühikeseks ja surm oleks liiga kiire. Jäägu sääsk leebematele probleemidele. Tsurkijatele.

Aga mida õpetab elu kassina? Iseseisvust, ma arvan. Oma tahte maksmapanemist sellisel moel, et peremees su soovid täidab ja arugi ei saa, mis toimub. Kuigi ma ei oska öelda milline halb karma saaks tulla sellest, kui inimesel puudub iseseisvus. Äkki siis, kui ta pidevalt inimesi petab ja nendega manipuleerib, et need tema tahtmisi täidaks? Et kui käitud elus nagu kass, siis saadki proovida, kuidas tegelikult oleks. Ega ma kasse ka väga hästi ei tunne. Kassid on ju ka parajad manipulaatorid. Kuid siin saavadki edasi mõttega mängida need, kes tunnevad kasse.

Onju vahva mäng?

rästik

Kes päriselt maoelu proovida saavad, pole vist raske välja mõelda. Foto minu erakogust mitu aastat tagasi.

Ja jahimehed saavad valida, kas neile meeldisid rohkem põdrad, metssead või pardid.

Advertisements

Miks on vanemaks saamine hea? Sest ma ütlen nii!

Ma olen vist samal teemal veel kirjutanud. Ma pean ju ennast veenma, et on hea ja tegelikult on ka. Või ma lihtsalt valetan endale? Nii hästi valetan, et ise ka usun. Üks asi, mille iga inimene elu jooksul ära õpib ja pärast ideaalselt oskab, on endale valetamine. Kõik vanemad inimesed on selles nii osavad, et nad ei saa isegi aru, kui ludinal see käib. Kõige tavalisem endale valetamine toimub teemal – ma ei oska, ei jõua, ei suuda, sest ma olen vana. Tegelikult on see puhas laiskus, sest vabalt jõuad, oskad, suudad, kui ainult tahad. Aga aastad on õpetanud, et mugavam on mitte tahta. Teha ära see, millest mööda hiilida kuidagi ei õnnestu ja kõige muu kohta arvata, et vananendes inimene ongi lollim ja nõrgem kui noorena. Ei ole, lihtsalt endale (ja teistele) oskab kauem elanud inimene paremini valetada.

Kuid tegelikult on ikka neid asju mitu, mis vanusega paremaks lähevad. Näiteks mu lapsele ei meeldi kriipimise hääl. No see, kui vead lusikaga mööda poti põhja ja teised sarnased kiuksud. Ma mäletan, et mulle noorena ka see hääl ei meeldinud, tekitas erinevatesse kehaosadesse vastiku tunde. Füüsiliselt vastiku. Isegi seda tunnet mäletan. Kuid praegu on mul kiuksutamisest täiesti suva. Ma kuulen küll et kriiksub, aga üldse ei häiri. Nii ma siis alati lapsele ütlengi, kui olen kriuksuga maha saanud, et latseke, saad suureks ja siis on kriuksust nii ükstaspuha. Saad rahulikult kriiksutada ja mitte üks ihukarv ei tõuse.

Eile koolis selgus veel üks probleem, mis on mul vanusega ära kadunud. Üks mu paarkümmend aastat noorem grupiõde tegi äkitse eriti valuliku näo ja hakkas silma nühkima, et midagi läks silma. Ja siis ma sain talle ka öelda, et kasvad suureks ja siis enam üldse ei häiri, kui midagi silma läheb. Ma mäletan ülihästi, kuidas mul üks kord põhikooli ajal läks hommikul midagi silma. Midagi täiesti nähtamatut, aga tekitas sellist valu, et ma mõtlesin, et nüüd suren. Ema oli paanikas, mina olin valudes ja midagi ei aitanud, sest seda valutekitajat silmas polnud isegi näha, et ära võtta. See valutekitaja oli imetilluke, aga haiget tegi nagu vanakurat. Nüüd ei meenugi enam millal silmas oleks valus olnud. Vahest ikka läheb asju silma, putukaid näiteks. Tunned, et midagi on silmas, võtad varrukanurga, tõmbad üle silma ja korras. Ei mingit erilist valutamist. Või nutad natuke ja vesi toob asja silmast välja. Silmas ärritustunne on, pisarad voolavad, aga valu ei teki.

Kuid kui ma seda postitust peas välja mõtlesin, siis sähvatas, et äkki teistel vanematel inimestel ei olegi nii. Täiesti võimalik, ma pole kriuksu- ja silmavalu teemal kellegagi rääkinud.

Ma tean, et mul on päris hea endale sisendamise võime. Parim näide tuleb minevikust, kui ma umbes 12-aastasena otsustasin, et kõdi kartmine on eriti nõme tunne ja ma ei taha enam kõdi karta. Mõeldud, muudetud! Pärast seda ma enam kõdi ei kardagi. Ei meeldinud ja läks ära. Igaveseks. Nüüd suurena olen mõelnud, et äkki oleks ikka tore vahelduseks kõdi karta. Teised nagu kardavad. Kui ma oma lugu kõdihirmu kaotamisest olen kellelegi rääkinud, on nad mind kui imelikku vaadanud. Aga ma tõesti tegin teadlikult nii. Ma vahest harva mingeil imelikel tingimustel tunnen kõdi, seda vastikut tunnet, kui sa ei saa mitte midagi muud teha, kui piineldes väänelda. Aga ma ei tea millistel tingimustel ma tunnen ja ma ei tea kuidas seda olekut nii sisse lülitada, et ta mulle sobival hetkel töötaks.

Kui ma siit edasi mõtlema hakkan, siis mul on hambaarstiga ka väga hästi. Vähemalt viimased 15 aastat kindlasti ma ei ole hambaarsti juures puurimisel valu tundnud. Mul on normaalse suurusega auke ka olnud. Kuid ma kohutavalt kartsin süsti ja eriti hambaarsti süsti ja seda nõmedat ila tilgub tunnet, mis süstiga kaasneb, et ma alguses lihtsalt otsustasin, et ma ei taha süsti, vaatame mis juhtub. Kuid juhtus see, et puurimine ei ole valus. No ja kuna polnud valus, siis pärast seda ma olen alati arstile öelnud, et ma ei taha süsti. Kusjuures alati on väike hirm olnud, et auk on ju päris suur, äkki on valus. No aga ei ole valus.

No ja siis ma mõtlesingi, et äkki ma olen hambavalu endalt süstihirmus ära progenud. No kui ma sain kõdistamishirmust lahti, siis miks ei. Ja äkki kõik need ebameeldivad asjad, mida ma lapsepõlvest mäletan, on ära kadunud, kuna ma ei tahtnud neid. Ma nüüd ei teagi. Et kas need on head asjad, mis kaasnevad vanadusega, või ainult minu eripärad.

Kuid teie, kes te olete näiteks üle 35-aastased, kas teil on alles need silma läinud sodi valud ja vastikus poti lusikaga kriipimise pärast? Hambavalu jääb küll inimestele alles, seda ma juba tean. Aga need teised lapsepõlvest teada vastikud asjad. Tõusevad ihukarvad püsti, kui keegi imelikku kriipivat häält teeb?

tilk

Selle tilgapildi ma tegin eelmisel nädalal, kui veel lund ei olnud.

Spoiler alert! Tants lohedega. Teine raamat

Nüüd on eestikeelne “Jää ja tule laul” raamatusari sama kaugel kui ingliskeelnegi. Kõik viis raamatut on tõlgitud ja täna lõpetasin ma viimase lehekülje lugemise. Ja nüüd on mul plaanis kirja panna faktid, mida ma viimasest raamatust leidsin. Nagu eelmise raamatu puhulgi.

Jon Snow löödi lõpuks maha, aga kui filmis nõiuti ta uuesti elama, siis raamatus mitte. Terve hunnik metslaseid on tegevusse toodud. Nende nimede meelde jätmine on ilmselt ebavajalik. Igatahes on kogu see mass müüril ja ei tee suurt midagi. Lisaks neile elavad müüril ka Stannise naine Selyse Florent, kellel on vuntsid ja kehv iseloom ja tütar Shireen, kellel on ühel pool näos halltõbi.

Raamatus võttis Stannis hulga mehi ja läks vallutama Talitundrut, kus Ramsay Bolton abiellus endateada Arya Stargiga, aga tegelikult suva tüdrukuga. Ramsay saatis Jon Snowle kirja, et ta tappis Stannise ära, aga Tõhk ja ta värske abikaasa said põgenema. Filmis oli Tõhk ehk Theon Greyjoy juba normaalseks hakanud, aga raamatus oli ta alles Talitundrus ja põgenes sealt Stannise juurde, kus oli ka vangina ta õde Asha.

Nende onu Victarion, kes sai juba varem Raudsaartel kuningaks, purjetab hulga sõjalaevadega Meereeni poole, kus ta tahab abielluda Daenerysega. Kuigi Greyjoyd kummardavad veejumalat, leiab ta oma laevale tuld kummardava preestri, kes ta mädaneva käe maagiaiaga “korda” teeb. Üldse on see tulejumalate värk kogu jää ja tule laulus kõige põnevama maagiaga tegevusliin.

Kuid Daenerys abiellub Meereenis kohaliku üliku Hizdahr zo Loraq’ga, kes lubab talle rahu teiste rahvastega ja vastutasuks tahab võitlusareenide avamist. Pulmapäeval nad areeni avavadki, kuid siis lendab kohale lohe, sööb mõned tüübid ära ja Daenerys lendab temaga teadmata suunas minema. Raamatus ta lendab suvalisele karjamaale ja õpib seal lohega lendamist, aga lohet juhtima ei õpi. Lõpuks leiavad dothrakid ta võpsikust üles ja sinna see raamatus lõpebki.

Kõigi lemmik kääbus Tyrion Lannister on sisuliselt laadatola koos ühe teise kääbusega, kes on naine. Nad esinevad ka Daeneryse abiellumisele järgnenud areenivõitluses ja õnneks jäävad ellu ja põgenevad koos Jorah Mormontiga oma orjapidaja juurest ära Teiste Poegade juurde.

Cersei on oma hooramise eest vangis ja teeb patukahetsusreisi alasti läbi linna. Tema onu Kevin on vahepeal faktiliseks riigijuhiks hakanud, kuigi pisinunnu Tommen on päriselt kuningas. Raamatu lõpus tapab eunuhh Varys Kevini ammuga ära.

Arya teenib jätkuvalt oma mitmenäolist jumalat ja saab järgmisele astmele, kus saab kõigepealt pimedaks ja siis uuesti nägemise tagasi ja isegi nägu vahetada. aga ta on ikka Braavose saarel, mitte müüril, kuhu ta filmis on juba jõudnud. Teine põneva maagiaga koht on see Valge ja Musta koda, kus mitmenäolise jumala värkidega tegeletakse. Tema vennast Brandonist, kelle liin mulle ka väga meeldib, ei kirjutata. Sansast ka mitte.

a_dance_with_dragons_by_yamao-d6770w0

Eestikeelsete raamatute kaaned on ühtlaselt igavad ja nii ma otsisin netist hoopis vahvama raamatu kohta käiva joonistuse. Deviantartis see autor joonistas: yamaorce.deviantart.com

 

Manjana jõulukingitused

Lugesin Ritsiku juurest, et blogijatele on keegi välja pakkunud teemad, millest kirjutada. Advendikalender. Tundus, et ma olen neid teemasid juba kuskil blogides näinud ka, aga ilmselgelt polnud need blogijad nii tõsiselt võetavad kui Ritsik. Ei, komplimendid pole tänane teema. Tegelikult klikkisin ma linki ainult proovimiseks, sest mina ju ometigi ei vaja etteantud teemat, et kirjutada. Mina kirjutan nagu blogijad muiste – siis kui tuju tuleb ja sisemine vajadus dikteerib. Mina ei ole kommertsblogija. Mina olen Blogija suure algustähega. Tõsine tegija. Nii ma arvasin.

Igatahes otsisin sealt kalendrist tänase päeva üles – neljas – ja vajutasin. Ning seal oli kirjas “Kingisoovitused.” Ma tegin eelmisel aastal täpselt ühe jõulukingi – emale. Sain vastu ka täpselt ühe – emalt. Ma ei ole jõuluinimene. Mu laps on jõulusid agressiivselt eitav ja vaenav inimene. Mulle meeldib teha kingitusi näiteks neljapäevaks. Või teisipäevaks. Sõbranna kunagi kiitis teistele, et ma oskan hästi üllatuskingitusi teha. Et keegi mainib suvaliselt jutu sees, et ta tahaks endale mingit asja saada ja siis ma lähen ja hangin selle asja ja kõige ootamatumal momendil teen üllatuskingituse. Näiteks neljapäeval. Ma arvan, et see on Neitsite stiil, mul üks sõbrants on neitsi ja ta on mulle ka nii teinud. Kuid sel aastal on teisiti.

Sel aastal ma läksin Kopli Ametikooli õppima ja meil toimub koolis jõululaat ja lahtised uksed. Sellel reedel ja laupäeval – 8. ja 9. detsember, Kopli tn. 98, Maleva peatus. Meie õpetaja ütles, et me peaksime ka mingeid asju selle jõululaada jaoks tegema. Et saame müümiskogemuse. Ma olen oma elus palju asju teinud, aga ma pole mitte kunagi leti taga müüja olnud. Ma olen telefonimüüja olnud, aga mu teenuseid müüb mu koduleht ja näost näkku ma müünud pole. Ja praegu ma ei usu, et ma kunagi letimüüjaks hakkan ka. Et lähen ka koos vanade käsitöölistega Mardilaadale ja müün enda tehtud asju. Vaevalt. Imelik. Ma ei usu, et see minu iseloomuga sobib. Ühes kohas passida ja kõigi vastu kena olla. Isegi siis, kui tuleb keegi tüüp ja nõmetseb, müüja ju ikka naeratab. Ei ütle nõmetsejale: “Võta tablett ära ja elu on jälle ilus!” Ma küll ütlen. Vist.

Nojah, igatahes olen ma nüüd mitu päeva asju teinud. Nahast. Neid, mida ma oskan. Käerihmu näiteks. Ma oskasin neid varem ka teha, aga varem ma ei teadnud, mida servadega peaks tegema. Nüüd ma tean, et servad oleks ilus ära värvida, et lõikejäljed jõhkrad ja koledad ei paistaks. Ja nurgad tuleks täisnurksemaks teha, et nad tulevikus valusana käenahale ette ei jääks ja näiteks rulli ei läheks. Eesti üks tuntuimaid nahadisainereid Stella Soomlais kunagi ei tee oma toodetele järelviimistlust. Nii nagu noa alt tulevad, nii müüki lähevad. Rääkimata vähemtuntud disaineritest. Käsitöölised tavaliselt teevad ikka järelviimistluse ka, nad on tehnoloogiatega paremini kursis, kui kõrgharidusega disainerid.

Vot ja nii ma siis otsustasingi, et kui see advendikalender ütles, et täna peaks jõulukingitustest blogima, ma siis näitan välja, mida ma tegin. Keegi pole neid veel näinud, ma üksinda kodus nikerdasin, liimisin ja kopsisin haamrikesega trukke. Lisaks käerihmadele, tegin ka tupsusid. Punasest kroomnahast ja kopra karusnahast. Neid saab kasutada kuusel, koti juures, võtmehoidjana. Muideks – kopranahka kasutasid vanad eestlased ka mütoloogilistel eesmärkidel. Et kaitseb ja toob õnne. Tupsud on nahkpaeltega.

asjad

Ma ei tea, kui palju raha ma nende asjade eest peaks küsima? Ma üldse ei kujuta ette, kes meile kooli neid asju ostma tulevad. Alla viie euri ma küll midagi teha ei viitsi. Ma mõtlesin, et kui tupsu hind on viiekas, siis oleks nagu normaalne, aga käerihmad? Stella müüb oma töötlemata servade ja kehva kinnisega nahast käevõrusid 15 euriga. Mul on parem kinnis, trukk. Nahk on ka lahedam, erilise mustriga, sisalik või krokodill, tegelt on muidugi lehm, nagu Stellalgi. Minu arust oleks 15 euri aus küsida, rohkem ju ka nagu ei kõlba. Kuigi mul on tunne, et ma panustasin rohkem aega ja kõik rihmad on erinevad. Ma ju räägin, ma ei oska asju müüa. Kas teie ostaksite sellise hinnaga minu tehtud asju jõulukingiks?

Lihtsa mütsi kudumine

Nagu talv kohale jõuab, tekib minul soov kududa. Päris imelik. Septembris tundub, et kudumine on ülinõme tegevus ja novembriks on see emotsioon ununenud ja tekib kahtlane tahtmine varrastega lõnga punuda. Eelmisel nädalal see muundumine lõpule jõudiski ja ma uurisin oma lõngade kilekotti ja leidsin sealt kollase lõnga, mis mul eelmise aasta kudumispalavikust üle jäi. Eelmisel talvel ma kudusin selle sallkrae, mida ka pildil näha saab.

Kuid postituse teen ma selleks, et rääkida, kui lihtne on mütsi kududa. Tahan julgustada neid, kes teoreetiliselt kududa küll oskavad, aga ei taha sellega tegeleda, sest aega läheb kole palju ja eriti nagu ei oska ka. Kui just väga erilisi nõudmiseid ei ole, on kudumine mõnus rahustav tegevus. See müts on kootud täpselt samamoodi, kuidas tehakse salli. Ma ei oska öelda kui palju mul kudumiseks aega läks, aga ma nädala jooksul peaaegu iga päev natuke kudusin. Iga päev küll mitte ja ega ma üle tunni aja ka järjest ei viitsi. Mulle meeldib, kui asjad saavad kiiresti valmis ja ma ei kurda, et selle mütsi valmimine oleks tüütult kaua veninud.

Nõuanne number üks – ära kunagi koo peenikeste varrastega! Kudumisõpetustes räägitakse, et kudumisel peab lõng olema täpselt sama jäme, nagu on see auk, mille varda paberist läbitorkamine jätab. Tegelikult ei pea. Mul on alati vardad jämedamad kui lõng. Kui varras on sama jäme või isegi peenem kui lõng, siis jääb tulemus tihe ja mõnikord lausa kõva, oleneb lõngast. Mulle meeldivad hästi painduvad kootud asjad. Kuid väga oluline on omada piisavalt jämedaid vardaid, sest nendega läheb töö kiiremini. Sa näed kuidas asi valmib, kuigi sa pole eriti kiire kuduja.

Nõuanne number kaks – ka lõng võiks jämedam olla. Lähed Abakhani ja avastad, et kõik ilusad lõngad on liiga peenikesed. Mida teha? Ostad mitu tokki ja kood neid korraga. Näiteks mul on nii see sall kui müts kootud kahe lõngaga. Neid ei pea kuidagi kokku kerima vms, niisama koodki, et võtad kaks otsa ja alustad.

Juba eelmisel aastal tekkis mul tahtmine palmikutega kudumite järgi. Kuna ma ühtegi konkreetset mustrit järgida ei viitsinud, siis mõtlesin kõik need palmikud kudumise käigus välja ja jätkasin neid. Sallil on mitu erinevat, mütsil üks servas.

Kuidas saab salli kududes hoopis mütsi kududa? No koodki edasi-tagasi ja aegajalt proovid, et kas juba ulatub ümber pea. Kui lõpuks ulatub, siis mina õmblesin suure nõelaga viimase rea vardal olevad silmad salli alumise otsaga kokku. Moodustus rõngas. Tegelikult võib kahe otsa silmi kokku ka kududa või heegeldada, aga see on hoopis keerulisem. Lihtsalt nõelaga õmmeldes jääb kokkupanemiskoht näha, siis tead, milline on mütsi tagumine külg. Õmblemisega saab kiirelt ja lihtsalt. Kui otsad on kokku õmmeldud, tuleb samamoodi nõelaga õmmelda kokku ülemine ots. Kui suured voldid sinna jäävad, oleneb sellest, kuidas sa õmbled. Selleks, et see ots väga paks ei jääks, kasutasin ma juba kudumise ajal oma salli iga rea viimaste silmade kudumiseks ühekordset lõnga. Algab rida palmikuga, lõpeb ühekordse lõngaga kududes. Nii jäi üks salliserv õhem ja lõpuks kinnikududes ei jäänud nii paks. Kuna ma olen varem ka samamoodi mütsi teinud, siis see mõte tuli kogemusest.

Muidugi võib kududa ka mitme vardaga ringselt või kasutada ringvardaid, aga mul on ringvarrastega ainult halvad kogemused ja mitme vardaga kudumisega on ka see jama, et nad kipuvad välja kukkuma, kui sa neid just parasjagu ei koo. Seepärast tundub, et kahega edasi-tagasi kudumine on eriti mugav.

Noh ja selline mu uus endakootud müts on:

muts

Palmiku serva kudumine on minu isiklik maitse. Mul pole sellist palmikuga mütsi ja ma tahtsin. Ülejäänud osa on kootud soonikuna: 2 paremat, 1 vasakpoolne silm ja tagasirida vastupidi. Mul oli vardal 50 silmust. Kudusin täpselt nii kaua, kuni ilusti ümber pea ulatus, ma ei viitsi üle lugeda, kui palju neid ridu tuli. Mul on vanast ajast kodus alumiiniumist vardad number neli, pikkusega 34,5 sentimeetrit.

Jubedad unenäod loomade piinamisega

Ma nägin eelmisel nädalal kaks koledat unenägu järjest. Neljapäeval ühe ja reedel teise. Mina arvan, et unenäod annavad alateadvusest teadvusesse teateid, mis minu elus toimub. Ennustavaid unenägusid ma ei näe, või ei tea nägevat. Et unenäod selgitavad toimunud tegevusi ja mõtteid. Minu suurim isiklik vastuolu teadvusega on alates sügisest olnud see, et ma läksin nahakunsti õppima. Praeguseks olen ma oma mure teadlikult tagasi surunud, kuna peamine nahk, millest saab ilusat nahakunsti teha, on veisenahk ja keegi ei kasvata lehmi naha pärast. Ehk kui inimesed lõpetavad piimatoodete ja veiseliha söömise, lõpeb ka nahakunst ära. Ehk praegu on nahakunst tegevus, mis aitab a la jäätmeid kenasti ära kasutada. Väga viisakas selgitus. Jätka lugemist

Suurem palk teeb kurjaks?

Kõik on vast kuulnud, et alates järgmisest aastast muutub Eestis palgalt makstava tulumaksu suurus. Iga aasta on muutunud, kuid nüüd muutub tulumaksu arvutamine keerulisemaks ja enamus artikleid, mida mina selle kohta olen ajakirjandusest leidnud on negatiivsed ja jube pahased, et just selline süsteem välja mõeldi. Jääb mulje, nagu me jääksime kõik palju vaesemaks, sest riik võtab kole palju ausalt teenitud palgast endale. Kuid kas tegelikult ikka on nii ja kes need on, kes kõige kõvemini kisavad? Jätka lugemist