Mine kooli ja mured lahenevad

Ma olen palju koolis käinud ja kujutan ette, et tean, millist kasu ja kahju kooliskäimine annab. Kui inimene kirjutab enda tutvustusse hariduse kohta, et tal on “eluülikool”, siis on mu diagnoos kiire tulema. No kuidas ta küll ise aru ei saa, mis on tema probleem ja miks ta ei lahenda seda? Tihtipeale ongi inimeste probleemid teistele paremini nähtavad kui endale. Ega ma pole erand, kuid kooliharidust pean ma tähtsaks. Kui inimene on ise õppinud ja elu õppetundidega targemaks saanud, on samuti väga hea. Ilma ametliku hariduseta võib ka tark olla, aga põdemine on halb. Iseendale ja lähedastele.

Leidsin täna õhtulehest meelelahutusliku artikli alt kommentaari, mis ilmestab väga täpselt põdeva inimese probleemi. Siin on kommentaar muutmata kujul:

“arst on õppinud palju aastaid, aga harituks ei saa ikkagi. Kas on kõrgkoolil puudused või õppijatel peas puudused, aga asi on ikka mäda küll. “Haritud” inimene laterdab nagu laadaeit ja tunneb ennast ilmselgelt omasuguste hulgas tähena. Neil, kelllel kooliaeg on lühikeseks jäänud on enamasti targemad.”

Te saate aru, kus on inimese suur probleem, mis teda ajalehte kommentaari kirjutama ajas? Too kommenteerija on sisemiselt murelik, et ta pole piisavalt koolis käinud ja otsib igalt poolt kinnitust, et ta on piisavalt tark ka ilma koolita. Tal on kaks lahendust: 1. ta lepib sellega, et on ilma hariduseta oma elu elamiseks piisavalt tark. 2. Ta läheb kooli ja saab selle hariduse, mille puudumine teda tõeliselt häirib. Lisaks on inimene sisemiselt teadlik, et ta laterdab liiga palju ja üritab seltskonnas tähena käituda, aga seda lahendada on palju keerulisem kui kooli minna. Too tähekompleks on mul endal lapsest saati kallal olnud.

Võib ju arvata, et kooli minemine on keeruline. Ühiskond kultiveerib ideed, et vanemal inimesel on koolis õppimine keerulisem kui nooremal. Ma ei ole sellega nõus. Vanemad inimesed on tihtipeale hoopis püüdlikumad kui noored. Nad on juba õppinud kuidas saavutada neid eesmärke, mida vaja. Ei tasu uskuda noid, kes räägivad, et keeruline. Ei ole. Uuesti õppima õppimine tuleb väga kiirelt, kui just ise sügavalt ei ei usu, et ei suuda, ei või, ei oska.

Mul üks tuttav paar päeva tagasi FB-s kirjutas, kuidas ta on käinud mitmes koolis ja pole neist ühtegi lõpetanud. Ta serveeris seda lisandiga, et teda on nendest koolidest välja visatud. Tegelikult ma tean, et ta on neist ise ära tulnud, kuna on ühel hetkel leidnud, et talle ei meeldi üks või teine asi ja ta ei taha edasi õppida. Minuarvates on tal äratulekuks väga head põhjendused olnud ja pole mingit põhjust ohvrit mängida, nagu oleks välja visatud. Eks inimene nooruses teeb ikka valesid valikuid ja pole ju mõtet käia lõpuni kooli, mille paberit sul eriti vaja pole ja kus õppimine on ebameeldiv. Kuid ta põeb, et tal pole kõrgharidust. Ta on väga hea iseõppija, oskab oma tööd väga hästi, on päriselt tark inimene, aga ikka põeb.

Jah, koolis käimisel on mitu erinevat tahku. Üks neist on õppimine, aga teine on koolis käimine. Ma ei tea täpset sõnastust ega täpset autorit, aga ühe teooria järgi on kool selleks, et õpetada inimest, kuidas vanglas hakkama saada. Põhikool. Põhikoolis käimine õpetab vaidlemata korraldustele alluma, ajaga arvestama ja vaidlemata leppima sellega, et su vabadus on ära võetud. Vanglarežiimiga harjumine ei peagi lihtne olema, aga see on õpitav – mõnele lihtsamalt, mõnele raskemini. Sa võid koolis lasta oma selgroo ära murda, aga ei pea. Sa võid koolist loobuda, aga ära siis hiljem imesta, et range režiimiga sotsialiseerumises kehv oled. Või üldse teiste inimestega kohandumises. Juhul kui suudad kohastuda raskete oludega, saad vastutasuks kenasti taldrikule asetatud oskused ja teadmised. Teadmised, mis on targemate poolt ära süstematiseeritud, karpidesse pandud ja valmis mälumiseks. Üksinda on paljusid tegevusi keerulisem teha ja iseseisvalt õppimine on nende hulgas. Et mina pakun kõigile, kes räägivad kuidas haridusel ja haritusel on suur vahe, minna kooli või lõpetada põdemine.

Ma ei ole Tartu Ülikoolis käinud, aga sinna saab sisse nii, et teed (märtsikuus)  ära akadeemilise testi, saad selle eest nõutava koguse punkte ja oledki sees pea suvalisel erialal, mis sulle meeldib. Testi tegemiseks ei ole vaja olla äsja kooli lõpetanud, mul üks keskealine tuttav sel kevadel tegi ja sai tulemuseks 80 punkti. Miinimum vajaminev on 65 ja siis oled tasuta kohal ja õpi kui palju tahad. Kui tahad.

Advertisements

Kuidas mehele emmet mängida

Sõbrannaga tuli juttu eneseabiõpikutest ja mulle meenus, et mul on kodus kaugest nõukaajast selline Vladimir Levi raamat nagu “Enesemuutmise kunst.” Raamatu välimust ja asukohta teadsin, aga sisu mulle küll ei meenunud. Meenus, et ma kunagi lugesin seda ja tegin isegi väljakirjutisi, aga mida täpsemalt, vot ei mäleta. No ja nii ma seda raamatut uuesti lugema hakkasingi. Juhuu, esimene paberist raamat, mida ma sel aasta pikemalt lugeda olen suutnud!

Igatahes on raamatu uba õpetada inimesi paremini suhtlema. Parema all mõtleb ta umbes seda, mida ma eelmises postituses kirjutasin – et teistel inimestel meeldiks sinuga suhelda, mitte nad ei hoiaks sinust eemale või ei tunneks ära minnes, et nüüd veetsin küll kehvasti aega ja peaks ühe uinaku tegema.

Viimati lugesin sealt juttu, mis kirjeldab, kuidas inimesed üksteist vahetpidamata hüpnotiseerivad ja erinevaid rolle mängivad. Too näitemängu kirjeldus tundus mulle huvitav ja oluline, lugesin kohe mitu korda. Põhimõte on see, et me pidevalt mängime mingisugust rolli: poriseja naaber, abivalmis töökaaslane, naeratav klient, range ema jne. Üks inimene on päeva jooksul mitmes erinevas rollis, astub järgmise inimese juurde ja roll muutub vastavalt teise ootustele. Või siis ei muutu ja tekib konflikt. Isegi null näitjaoskusega mees vahetab erinevate tuttavate ja võõrastega suheldes oma rolle ja see tuleb nii loomulikult, et keegi ei mõtlegi sellele.

Kuid ega too igapäevane rollivahetus alati tõrgedeta kulge. Kui eelmine roll on inimese täiesti endasse haaranud, ei pruugi rollivahetus vastavalt teiste ootustele välja tulla ja siis tekib probleem. Näide. Mees on tööl ja etendab seal tubli alluva rolli, aga ülemus leiab, et ta on hoopis üks laisklev ja käkkikeerav lollpea ja sõimab mehe läbi. Mees on endast väljas, laseb kõrvad lonti ja läheb koju. Aga kodus ootab teda naine, kes eeldab, et koju tuli tema kaisupall ja laste lõbus isa. Kuid mees on hoopis tusane ja vihane, ega taha naist ega lapsi üldse näha. Ta tahaks hoopis diivanil arvutiga mängida, et närve rahustada. Selle peale võtab naine sisse kurja ema rolli ja hakkab mehele sõnu peale lugema, et arvutis istumine rikub ära nii mehe silmad kui nendevahelise suhte. Mille peale mees käitub täiesti tavaliselt ja võtab endale vaikiva teismelise poja rolli, saadab naisele vihase pilgu ja nii nad riidu lähevadki. Kirjutasin suhteliselt tavalise olukorra, mida paljud on kogenud, ma arvan?

Kuid mida sellise näitemänguga tegema peaks, kui kõik on nii ettearvatav ja kulgeb mööda ettekirjutatud käsikirja? Levi väidab, et inimesed panevad omavahelised rollid paika tutvuse alguses. Minu näide. Väga levinud on mehe ja naisevaheline suhe, kus naine võtab endale mehe suhtes ema rolli ja mees on rahul, sest saab mängida sedasama mängu, mida ta terve lapsepõlve mängis – keegi hoolitseb tema eest ja tema peab ainult hea poiss olema ja sõna kuulama, või halva tuju korral ema pikalt saatma. Kuid mingi hetk tekivad tolles näitemängus mõrad sisse ja naine tahaks hoopis ise too olla, kelle eest hoolitsetakse ja nii leiab ta endale armukese, kes laseb tema naiselikkusel särada. Ja mees leiab omakorda teise naise, kes lubab tal täiskasvanud otsustuskindlat meest mängida. Levi arvab, et suhtes juba väljakujunenud rolle on hiljem raske (kuid võimalik) ümber muuta. Ta pakub, et kõige paremad suhtlejad on need inimesed, kes suudavad sama inimesega suheldes rolle vahetada. Ja ta ei mõtle teadlikult ettekavatsetud rollimänge, vaid et inimesed suudavadki vastavalt olukorrale võtta endale rolli, mida teine otseselt ei oota ja mis aitab omavahel paremini suhelda.

Ma arvan et see on jummala huvitav mõttekäik ja ma kavatsen tulevikus selle peale teadlikult mõtlema hakata. Vahetevahel ma teengi seda, alateadlikult. Kuid nüüd tahaks proovida teadlikult. Et kõigepealt teen kindlaks, millist rolli ma erinevate tuttavatega mängin ja siis mõelda endale välja hoopis mingi teise rolli ja mängida seda ja vaadata, mis juhtub.

Kuna Vladimir Levi on vist tegelenud ka päris hüpnotiseerimisega, siis ta soovitas ka nõksu, kuidas enda mängitavat rolli muuta. Ehk kuidas tuleks endale oskuseid-omadusi sisendada. Enesehüpnoos. Kõik teavad, et enesehüpnoos ei tohi olla negatiivne. Inimesed, kes usuvad, et nüüd läheb mul kõik pekki, neil lähebki, sest nad ju ootasid seda. Kuid endale ei saa ka sisendada vormis “Ma olen julge,” väidab Levi. Ta ütleb, et omadust ei tohiks kasutada määruse vormis vaid aluse ja sõna “mina” üldse ära jätta. “Julgus tuleb (minusse)”, “Jõud tuleb.”

Levil oli ka huvitav mäng, mida ta soovitas salaja mängida. Võta kätte ja mängi üks päev, et sa oled Altruist. Inimene, kes kogu aeg teeb teistele omakasupüüdmatult head. Oluline heateo juures on see, et tegu peaks ka pikemas perspektiivis teisele kasulik olema, mitte tekitama teises alaväärsustunnet vms. Raha andmine on küll heategu, aga kui sellega ei kaasne hingelise headuse andmist, siis võib raha loopimine hoopis halb tegu olla. Ehk annetamine ja sponsorlus ei loe. Kuid lisaks peab sinu tegevus olema anonüümne, keegi ei tohi otseselt teada, et sina tegid. Ma arvan, et see tingimus on seatud, kuna inimesed teevad tihtipeale heategusid selleks, et ennast teiste silmis paremana näidata, oma aktsiate väärtust tõsta, end upitada. Et mängime homme anonüümseid Altruiste? Või juba täna. Kui anonüümselt ei õnnestu, siis natuke võib avalikult ka, ma arvan.

Ma tean kõike!

Inimesi alati huvitab, et kes on veel lollim kui tema, eksole. Eelmine postitus sai kenasti klikke just samal põhjusel. Mõnikord tundub, et blogimise populaarsuse uba peitubki kirjutaja oskuses näidata end rumalast, saamatust, õnnetust, haigest küljest ja teda loetakse, sest lugeja saab kinnituse – mul ei lähegi kõige halvemini, mõnel on veel kehvem, keegi on veel rumalam. Kuigi, teooria järgi, peaks kõige rohkem lugejaid leidma too, kellega kõige rohkem inimesi samastuda saab – ohh, ta just nagu mina – mõnikord õnnelik, mõnikord mitte, mitte kõige lollim, aga kindlasti mitte ninatark.

Pekki, aga ma olen ninatark! Ma üldse ei taha enda kohta niimoodi mõelda, aga teised, vist mõtlevad. Õnneks mitte kõiki ei häiri ja kogu aeg ma ka ei kekuta. Minu ninatarkus väljendub selles, et ma ütlen liiga tihti: “Ma tean.” Noh, inimene hakkab pikalt laialt oma juttu pajatama ja mulle juba õige varsti tundub, et ma tean, mida ta öelda tahab ja siis ma ei kuulagi enam ja kõige kehvemal juhul teatan, et ma tean. Või teine ütleb ühe lause ja ma olen seda juba kuskilt kuulnud ja ütlen, et tean. Ja lisan kohe oma suure teadmise tema jutu otsa. Ja mulle, tegelikult, üldse ei meeldi inimesed, kes mulle nii teevad. Ninatargad! Kuid ma naiivselt arvasin, et ma ise pole selline, aga olen ikka küll. Vana tõde, et kõige rohkem käivad teiste puhul närvidele su enda vead. Eriti nood vead, mida tunnistada ei taha.

Aga ma nüüd tahan endale omi vigu tunnistada. Isegi kui on valus. Sest ma tahaks olla nii perfektne, kui iganes võimalik. Ma tean, et päris prefektseks saada pole võimalik, aga ma vähemalt proovin. Proovin parandada endas neid vigu, mida suudan välja selgitada. Eesmärk on enda heaolu – kui ma teistele millegagi närvidele käin, on ju halvasti. Vot ja nii ma siis guugeldasingi, et mida oma ninatarkusega pihta hakata ja miks ma siuke – enda arvates kõige targem ja ma-tean-kõike – olen.

Leidsin artikli, mis toob välja mõned põhjused, miks inimesed ninatargana käituvad. Artikkel: Seven Alternative Explanations For Know-It-All Behavior. Tõlgin need vastused oma tõlgenduses siia.

1. Oskamatus mõista, kuidas ma mõtlen. (võõrsõnaga: metakognitiivsuse puudus). Inimesed tihti ei saa aru, et enamus inimeste jutust pole mitte faktid ja ainus tõde, vaid tõlgendus millestki. Kellelgi pole tõe monopoli ja ei tasu arvata, et minul on. On inimesi, kes arvavad, et ainult teised inimesed tõlgendavad asju valesti, aga mina küll mitte. Oma mõtete viisakat väljendamist tuleb harjutada ja oma ainuõigusessse mitteuskumist ka. Me kõik ainult tõlgendame.
2. Inimesed ei suuda konfliktis paindlikult suhelda. Paljud ei mõista, et kui suheldes tekivad erinevad arvamused, siis arutelule tuleb kasuks, kui omi mõtteid väljendada lisandiga “ma arvan-oletan”, mitte “ma tean.”
3. Inimesed, kes on paindlikud, aga sealjuures liiga aeglased. Paljud inimesed teavad, kuidas oma arvamust mitte peale suruda, aga nad ei jõua kiires olukorras omi teadmiseid õigeaegselt kasutada.
4. Kurdid kuuljad. Inimesed, kes ei kuule, et teine väljendab end arutelu vormis (ma arvan, ma oletan) ja eeldavad, et teine alustas vestlust kuidas ta kõike teab. Selline kurtus tuleneb inimese lapsepõlvest, kui ta kuulis pidevalt oma vanematevahelist nääklust, kus mõlemad üritasid tõestada, et tema teab paremini.
5. Inimesed, kes kunagi ei kahtle ega kõhkle. Mõnedele inimestele on probleem, et nad pole endas piisavalt kindlad ja nad kardavad ebalevad näida. Nad kardavad, et kui nad korraks paistavad ebakindlana, vajub kogu nende imago kokku. Nad paistavad ülbed, kuid on väga haprad.
6. Inimesed, kes kogu aeg kõhklevad. Need inimesed pole kunagi milleski kindlad ja nad arvavad, et alati peaks olema avatud meelega, et uusi väljakutseid vastu võtta. Samas ei saa nad ka midagi ära tehtud. Nendel inimestel on nii palju kahtlusi ja kõhklusi, et sinna ei mahu enam ühtegi juurde. “Mitte täna, mitte niisugusel päeval, nagu mul praegu.” Nii mõtlevad ülikõhklevad inimesed ja tänu sellele ei saa nad ka väljendada end ma oletan, ma arvan viisil.

See viimane punkt on mulle suhteliselt arusaamatu, aga ma panin kirja oma tõlgenduse, mitte otsese tõlke. Kui keegi saab teistmoodi või üldse paremini aru, andke teada.

Viis, kuidas oma ninatarkust raamidesse suruda, on rohkem imestada ja olla uudishimulik. See on oskus, tänu millele inimesed õpivad. Kui neid oskuseid ei ole, ei ole ka mingit põhjust uskuda, et tegemist on targa inimesega. Kes õpivad lühikese ajaga kõige rohkem? Lapsed. Miks? Sest neid huvitab kõik ja nad topivad oma nina igale poole, et teada saada ja kuulavad suu lahti, mida suured inimesed räägivad.

On elukutseid, kus ninatark käitumine võib kasuks tulla. Näiteks poliitika ja ärijuhtimine. Nemad võivad rahulikult ülbitseda ja kõike teada, sest muidu väiksema pulga ninatargad lükkavad nad kolinaga troonilt ja lihtrahvas arvab, et suss ikka ministriks ei sobi.

Ma ei teadnud millist pilti panna ja leidsin arvutist pildi 1996. aastast, kui me sõbrantsiga Stockholmis käisime. Ma ei tea, miks ma selles tühjas kõrtsus pilti tahtsin, aga ma näen sel pildil suht imelik välja. 

No ta on ju lollakas!

Eelmises postituses mainitud Alaini vaimustus ei ole veel üle läinud ja täna öösel tuli mul lõpuks tuju kirjutada ühest teisest teemast, millest ta on rääkinud. Kirjutanud vist ka, aga ta raamatuid ma ei plaani lugema hakata. Teema, mis puudutab kõiki inimesi ja enamusi ka päris valusalt. Kes lugeda ei viitsi, vaatab ise toda videot.

Armastusest ratsionaalselt

Kõik teavad, et juutuubist on võimalik leida midagi igale maitsele. Ok, pornot just mitte, aga kõike põnevat, millega päeva kaunistada.  Juuli keskel hõiskasin oma FB lehel, et leidsin põneva suhtenõustamise juutuuberi Matthew Hussey. Vaatasin teda nii kaua, kuni ta end kordama hakkas ja tüdinesin ära. Ta tegi oma asja väga profilt – videod olid kuni 8 minti pikad, ta ise väga filmogeeniline, oskab end ülihästi müüa.

Ma olen igal pool käinud

Kõik kirjutavad kus nad on Eestis käinud. Ma võin rahulikult öelda, et ma olen Eestis igal pool käinud. Päriselt olen, ei kiitle ega suurusta tühja. Nimelt on olemas selline tore mäng nagu Geopeitus. Ma oma isikliku konto tegin sinna peale eksist lahkuminekut, enne me mängisime seda tema konto alt. Me alustasime geopeitusega Eestis suhteliselt esimeste hulgas ja olime ka leitud aarete osas esimeses otsas.

Hommikusöök on tugevatele

Ritsik kirjutas, mida ta hommikuti sööb. Kuna ma hommikuti ei söö ja mul on rohkem udujutu ajamise tuju, siis kirjutan üldiselt söömisest ja mis, minu arvates, on kasulik ühel inimesel põske pista. Põske pista karupoeg Puhhi stiilis, mitte nii, nagu ropparid arvavad. Ja inimeste all mõtlen pigem nõrku kui tugevaid inimesi. Neid nõrku, kes raskustega rinda ei pista.