Jälle uued kõrvakad! Tõmbavad ligi puhast armastust

Lubasin vahepeal lapsele, et virutan ta koolivihiku küljest spiraali ära, aga suutsin end ikka tagasi hoida. Talle see mõte ka ei meeldinud. Täna tegin läbiotsimise enda sahtlites ja leidsin, et mul on ka üks spiraaliga kaustik, millesse midagi eriti olulist kirjutatud ei ole. Kui valmis kõrvakatega lapse juurde marssisin, oli ta esimene küsimus: Kust sa traadi said? Sain ausa inimese pettunud näol vastata, et enda kaustiku küljest.

Allesjäänud materjal ja kummaliselt mustaks pildistatud kõrvakad

Allesjäänud materjal ja kummaliselt mustaks pildistatud kõrvakad

Täna kasutasin pisut teistsugust tehnikat kui tavaliselt – otsustasin traadi laiaks peksta. Juutuubis on välismaalastel spets. vahendid mille peal ehteid laiaks peksta, mina leiutasin jooksvalt. Mul on suur kirves aegadest, kui ma olin väga noor ja elasin puuküttega korteris. Kirve peal oli väga mugav haamriga peksta. Traat hakkas peksmise peale isegi rohkem helkima. Fotol paistab nagu oleks tuhm ja must, aga päriselt on natuke ühelt poolt. Ma ei teagi, kas kirve või haamri poolt. Mul ei tulnud pähe neid enne kasutamist pesta.

Traadi küljes ripub roosa kvarts, mida esoteerikud tunnevad kui tingimusteta armastuse kivi. Mulle sobib tingimustega armastus ka, et kui tuleb mõni tingimus kaasa, ega ma keela.

Ripub kõrva küljes

Ripub kõrva küljes

Pildipostitus on nii põnev! (esitada piuksuval häälel)

Mulle meeldib kui inimene kirjutab oma postituse pealkirja ilusti ja ausalt ära, et järgnev postitus on täis mingeid isiklikke fotosid – “pildipostitus”. Aitäh hoiatamast! Siis ma kohe tean, et pole mõtet üldse vaatama hakatagi. Mugav!

Inimesed võiksid alati sama mõistvad teiste inimeste aja ja taluvuse suhtes olla. Näiteks siis kui sõbranna arvab, et ta peaks sulle oma reisipilte näitama. 200 pilti!  Üks igavam kui teine. Ka 5 oleks juba liig! Kui su sõbranna pole just elukutseline fotograaf, siis ta tavaliselt ei oska ka huvitavaid pilte teha. Kallis fotokas võib asja isegi halvemaks teha. Fotokaga ei tule kaasa lihtsaid äppe, mis vead põnevusteks silub ja värvid söödavaks taandab. Muidugi on väikeseid inimlikke erandeid. Harva. Ka vastupises suunas, et on inimene fotograaf, aga isiklikud pildid teeb nii igavad, et hirmus.

Loomulikult armastan ma omi sõpru piisavalt, et suuta nende pilte nägusid tegemata vaadata, aga kommentaaridest nad küll ei pääse. Võimalik, et on inimesi, kellele meeldivad igasugused fotod.

Tegelikult on ainsad huvitavad fotod sõbrantsi telefonis need, mida ta sulle näidata ei taha. Ma vaataks küll huviga, millist isetehtud porri ja nõmedusi inimesed üksinda ja mitmekesi teevad. Mitte ei jõllitaks tundide kaupa, aga natuke. Ega ma mingi pervar pole! Lihtsalt huvitav kui kaugele tuttavad võivad minna. Neid pilte ju tehakse eesmärgiga, et kellelgi oleks huvitav vaadata. Mingeid reisi- ja peopilte plõksitakse täiesti suvalt ja kõik huvitavamad pildid (kuhu on midagi ebaviisakat või jube kole nägu peale jäänud) kustutatakse ära. Miks inimene hoiab alles pilte, kus taust on sama, aga käe asend muutus, on täiesti arusaamatu ja pildi vaatama sundimine peaks olema ametlikult kuritegu.

Nojah, pange alati oma nende postituste pealkirjadesse hoiatus, kuhu plaanite riputada hunniku pilte, kus teie ja veel keegi enda arvates ilusad ja korralikud välja näevad. Ärge kujutage ette, et teie reisivaimustus on kodusistujale nakkav emotsioon. Alati ei ütle 1 pilt rohkem kui põnevaks vürtsitatud jutustus.

Kui keegi usub, et maailmas on erinevaid halbu inimesi, siis oma ja laste pilte internetti riputades on need kõigile kättesaadavad. Ükskõik milleks. Nõidumiseks või eneserahuldamiseks. Ükskõik milleks. Uuu-spuuki!

Nüüd on mul valida, et kas ma panen siia lõppu mõne oma koduse porno- või igava reisipildi. Muidugi panen reisipildi, ega ma rumal pole. Aga ainult ühe, mitte 10.

Mina Triestes 2006 oktoobris

Mina Triestes 2006 oktoobris. Vähemalt näen ma pildil erikole välja.

PS! Mul on mingi imelik kiiks, mulle meeldivad Malluka lapse pildid, Mari on neil eriti numpsik. Ma ei tea, miks need mulle meeldivad, üldjuhul jätavad mind võõrad titepildid mitte ainult külmaks vaid jäätunuks.

Asjadest ja omamiskirest

Lendav ja Marta blogisid asjadest, võimalik, et keegi täiskasvanutest veel :P Lapsed ju muud, kui oma rõivahunnikutest, ei kirjutagi. Ma ei tea, kas nad on nende asjadega õnnelikumad kui ilma, aga “mul on uus kleidike” postitused on mingi kummaline trend, mis muudab blogid jube igavaks. Kuhu nad need riided küll panevad? Kuhu? Vaakumkottidesse? Ma üritan nüüd kirjutades nii ennast kui teisi veenda, et vajadus võimalikult vähe asju omada, pole mitte ainult vaimne ja popp, vaid annab päriselt vabadus- ja rahuldustunde.

Mul on asjadega täiskasvanulik suhe, ma loodan. Kuigi omamiskirg pole seotud vanusega, vaid millegi muuga. Ma ei tea millega täpsemalt. Ma jätkuvalt üritan end erinevatest sõltuvustest võõrutada. Blogijad rääkisid vajadusest kinnisvara järgi. Martal oli juba midagi sobivat ja Lendaval pesitses peas suur helesinine unistus.

Mina alati imestan, kui inimene ostab endale päriseks kinnisvara, mis ei vasta tema tegelikele soovidele vaid ainult rahakoti võimalustele. Miks? Mulle meeldib üürikorteris. Mulle meeldib elada kesklinnas, keskküttega, alati sooja vett võimaldava kraaniga. Mul peab olema vann, kus tundide kaupa liguneda. Mul peab olema piisavalt suur elamine, et ennast vabalt tunda. Üürikorteris vastutan ma ainult selle eest, et ma seda põlema ei pane, kõige muu eest vastutab ja maksab omanik. Mina maksan omade kulutuste eest ja kui midagi juhtub, helistan omanikule. Jah, ikka on juhtunud, et üürileping lõpetatakse korteri müümise tõttu ära, aga iga mu järgnev korter on eelmisest parem olnud. Kolimine on vastik, aga huvitav. Kui mul oleks lambist kaks korda nii palju raha, et selline korter osta, nagu mu üürikas, ilmselt ma siis ostaks. Muidu mitte. (Liiga suurtest üürihindadest rääkijad ei viitsi korteri otsimisega vaeva näha ja võrreldes müügihindadega on üürihind poisike).

Mulle ei meeldi millestki sõltuda. Taipasin seda eriti teravalt, kui suitsetamisest loobusin. Praegu on mul pooleli teine võõrutuskuur – ma vabanen harjumusest kanda käekella. Kõlab imelikult, aga mul on olnud käekell alates lasteaiast. Nüüd sai patarei tühjaks ja ma spetsiaalselt ei lähe patareid vahetama, sest mul on kellast sõltuvus. Mu käsi on kellata alasti. Õues ma ei teagi, millal tuli hommik, sest ma pole harjunud telefonist kella vaatama. Telefonist sõltuvust pole mul kunagi olnud.

Mul on olemas hea fotokas, aga ma ei tea kas mul on seda vaja, sest telefoniga saab ka pildistada ja ma ei soovi pildistamisega raha teenida. Ma ostsin fotoka peale seda, kui mu eelmine väga hea fotokas ära varastati. Vargad korteris on äärmiselt vastik tunne, aga mul oli hea meel, et ma sain endale uue fotoka osta. Muidu poleks ju põhjust olnud. Ma olen optimist ja klaas on alati pooltäis. Aga vargaid ma küll ei taha, sest kord nad varastasid mu arvuti, mida on mul töö tegemiseks vaja ja siis ma pidin pool aastat tööd uuesti tergema, kuna laiskvorst ei bäkkappinud. Ja muud mul varastada siit polegi. Kuldehted viisid vargad esimesel korral ja ma uusi pole tahtnud.

Mulle meeldib, et mul on mugav diivan ja telekas. Jube jama kui elutoas pole mugavat diivanit. Ma veedan siin kõik oma päevad. Mulle meeldib mu öise magamise voodi, mis lihtsalt peab mugav ja suur olema ja mõnusa pehme voodipesuga ja väikeste patjadega, mida on paras kaisutada.

Ja külmkappi on vaja ja korralikku suurt pliiti ahjuga, ühte panni ja kahte erisuuruses potti. Nõudepesumasinat ma ei taha, kunagi meil oli, täiesti ebavajalik. Ma jõuan vabalt nõud käsitsi ära pesta, see rahustab närve. Pärast suuremat pidu oleks nõudepesumasin vajalik, kuid mõni kord nädalas halvasti pestud ja külgekuivanud jamaga nõude pesumasinast välja võtmine ei rahusta. Vot tavaline pesumasin on hädavajalik riist, sest käsitsi pesupesemine mulle ei meeldi.

Ma kunagi arvasin, et mulle meeldiksid peenrad ja nendel igasugu toitu kasvatada. Nüüd ma olen kindel, et ma olen selleks liiga laisk. Samuti pole mul vaja autot, sest ma võin linnas pea igale poole kõndida ja Tallinna ühistransport on ülihuvitav ja mõnus kui seda vahest harva kasutada. Ma saan autot mõni kord aastas ju laenata.

Nii, kas veensin kõik ära kui vaba ma ikka olen? Kinnituseks foto mu köögiseinast, kus varem asus gaasiga veesoojendi, kuid mis võeti omaniku poolt sealt ära, tehti uus auk ventilatsiooni jaoks ja ma pidin mõtlema, kuidas seina odavalt kaunistada. Omas kallis kinnisvaras ma, ilmselt, nii imelikku kuid lõbusat pilti poleks teinud.

sein

 

By Manjana Posted in Asjad

Kevadest ja armumisest

Mul on armumisega päris head suhted – ma olen seda vahelduva eduga harrastanud terve oma elu. Kuskil kolmekümnendates toimus katkestus. Ühel päeval armumisele mõeldes sain aru, et ma ei ole armunud. Terve elu kogu aeg järjepidevalt olin selle seisundiga elanud, aga järsku mitte. Mõtlesin sügavamalt oma elu peale ja sain aru, et olin juba jupikese aega tolle positiivse tundeta elanud. Negatiivseid tundeid ikka oli. Näiteks tahtmine kõige peale vinguda, kuna tervis oli ka untsus. See oli mu kooselu madalaim punkt, ma arvan. Isegi too aeg, kui ma olin (platooniliselt) armunud kellessegi teise, mitte oma mehesse, oli parem, sest siis olid mul veel alles võime tunda.

Mingi hetk sai kooselu siiski otsa ja kõik vahepealsete aastate puudunud tunded paiskusid kohutava kosena mu peale. Oli see vast poolaasta! Armumiste ameerika raudtee. Loomulikult ei kannatanud ükski armumise ohver laviini välja ja nii ei koorunud neist tunnetest muud kui järjekordne valu lahkuminekutest. Siis ma otsustasin, et peaksin õppima mitte armuma. Ise ka ei tea kust pärines nii loll mõte. Eriti arvestades, et ma olin ju armumise tundest puudust tundnud.

Loomulikult armusin ma jälle. Kuid vahepeal olin ma tunnete osas juurde õppinud. Eriti mis puudutab inimestevahelisi suhteid. Armumine on küll kellegi teisega seotud, aga tegelikult pole seda teist inimest väga palju rohkem vaja kui alguses, et ta tõuke annaks. Hoopis parem on oma emotsiooniga kahekesi olla. Rumal on mõelda, et kui mina tunnen tema vastu midagi, et siis tollel teisel inimesel peaks samasugune tunne ka minu vastu olema. Kui olla üksinda ja silitada neid imelikke liblikaid, mis kõhus ringi tupsutavad, siis on võimalik armumist vaikselt omaette nautida. Kahekesi võib asi käest ära minna. Erineval moel untsu keerduda. Üksinda tean ma ise, kuidas oma tunnete otsas tegutsen. (Need, kes kunagi mõnda välismaa filminäitlejasse armunud pole olnud, ei mõista, millest ma kirjutan).

Nojah, Igatahes tundub mulle, et ma olen jälle armunud. Vahepeal oli mitu hirmutavat kuud, kui mul oli imehea suhe oma erinevate emotsioonidega, aga armumist nende hulgas polnud. Nüüd ma olen juba peaaegu nädal otsa pea iga ärkveloleku aja tema peale mõelnud. Ja ma jõudsin otsusele, et ma ei ütle talle. Ma ei tee mitte midagi, et temaga kokku saada. Ma üldse ei taha haiget saada ja kui ma midagi ei tee, siis on haigetsaamise võimalus väiksem. Palju väiksem. Aga ma tahtsin sellest kirjutada, sest ma ei saa sellest kellelegi rääkida. Kirjutada on hea. Keegi ei tea kellest käib jutt.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Soo

Hea päev või halb päev

Mul on olemas Kaupluse Test, et selgitada välja, kas parasjagu on hea või halb päev.

Halb päev on siis, kui sa pead poodi minema, viskad midagi täiesti suvalist selga, jooksed kiirelt poodi ja siis tulevad järjest vastu inimesed, keda sa natuke tunned, aga neil pole aimugi milline tuisupea ja kaltsupundar sa oma halvematel päevadel olla võid.

Hea päev on siis, kui sa paned selga riided, millega ennast (hoolimata riiete pisikesest eakohatust ekstravagantsusest) hästi tunned, värvid natuke huuli, sest rohkem meiki polegi vaja, kuna hea tuju teeb su nii kauniks, et ükski meik ei muudaks midagi ja lähed omaette peas viisikest ümisedes poodi. Juba ülekäigurajal tuleb vastu noormees, kes on sulle alati natuke meeldinud, kes elab su lähedal, aga millegipärast pole te varem kodukandis kokku põrganud. Te teretate rõõmsalt ja sa sammud edasi poe poole. Poe uksel tuleb vastu tuntud telekuulsus ja te vahetate nähtamatu rõõmsa naeratuse. Vot selline on hea päev. Mul täna oli üks niisugune.

Kui poe tee peal ja poes kedagi tuttavat ei kohta, on tavaline päev.

Plõksisin uusi FB-profiilipilte. Igasuguseid imelikke tuli välja.

Plõksisin uusi FB-profiilipilte. Igasuguseid imelikke tuli välja. Halvas näonahas on süüdi mingi näo toonik, mille ma endale rumala peaga soetasin ja nüüd ära pean viskama.

Tööriistapood, mis ei olnudki pood

Käisin täna Ülemiste keskuses. Jalgsi, sest ma olen endale suvehooajaks veel paar lisakilo hankinud ja suurest rasvumise murest rohkem sööma hakanud. Mul oli uusi kingi vaja ja kuna ma suutsin need kohe ära osta, jäi keskuses ringituuritamine lühikeseks. Muideks, kingad sain sellest poest, mille pilti allpool näete. Sõbralikud müüjad ja sõbralikud hinnad. Kaup, vist, pärineb Hiinast. Mina olen rahul. Minu hinnangul peaksid need kingad mind päris mitu aastat teenima.

pood

Kuna nad tegid Ülemiste keskuses kõik ringi, siis mõni kord ei leia ma enam seda keskmist väljapääsu ülesse ja pean tagumisest väljuma :D Täna juhtus ka nii. Sealt saan Ülemiste rongipeatusesse ja läbi tunneli teisele poole raudteed. Vanasti ma käisingi sealt kaudu, aga kuna nüüd on lasnaka kanali jalakäijate silla juures trepp remondis, siis pean Tartu maantee kaudu jalutama.

Tulin raudtee alt läbi ja keerasin kohe vasakule. Seal kandis polnud ma kunagi varem käinud. Uued kontoritemajad ja autopoed. Huvitav! Kõndisin majade vahel, kui järsku nägin, et ühes poes müüakse kruvisid ja mutreid, või nii vähemalt lubasid sildid. Sama seina peal oli ka tööriistafirmade reklaamid, nende hulgas ka see vene firma, mille näpitsad ma oma ehete tegemiseks ostsin. Maailma parim hinna ja kvaliteedi suhe! Mul oli vahepeal tekkinud vajadus veel ühte liiki näpitsate järgi, kuid kõik tööriistapoed on mu kodust tsut liiga kaugel ja Ülemiste keskuses normaalset tööriistapoodi üldse pole. Mõtlesin, et näe kui tore, et väike tööriistapood mulle juhuslikult ette jäi. Ukse peal olid lahtioleku ajad ka ja sõbralik silt uksel “tõmmata”. Ma tõmbasingi. Tegin ukse lahti ja kuulsin ühe mehe üle ruumi öeldud poolelijäänud lauset laojääkide kohta. Väikese tööriistapoe moodi ruumi ühes servas oli laud, mille ääres istus umbes kaheksa meest, kes kõik mind vaikides vaatama jäid.

Ma ei mäleta, kas ma ütlesin “tere”, igatahes olin ma pisut ehmunud sellisest tähelepanust. Ma juba kaugelt nägin, kus asub stend, kus ripuvad nood näpitsad, mida ma oleksin vaadata tahtnud. Kuid ma ei saanud sinna vaatama minna, sest need mehed vaatasid mind näoga, nagu ma ei peaks edasi minema.

“Kas see ei olegi pood?” küsisin

“Ei. Kuid mida te otsisite?” küsis mees väga sõbraliku häälega vastu.

Ma mõtlesin, et kas rääkida neile kuidas mul on tõmme ühe firma näpitstangide poole, et nood on nii mugavad ja täidavad ideaalselt oma funktsiooni. Või pole mõtet rääkida? Otsustasin, et olen juba piisavalt blondiini mänginud ja teatasin: “Kui siin pood ei ole, siis ma ei soovi midagi,” ja läksin ära.

Nad ju võiksid selle “tõmmata” sildi kõrvale panna sildi, et “siin ei ole poodi” ka. Miks nad riputavad poe moodi maja peale hulga reklaami ja poe moodi ruumi erinevaid kaupasid, kui see ei ole pood? Mingi meeste loogika, millest ma midagi ei tea?

Teravamaitselistest toitudest. Tom kha

Mu laps ei armasta pipart. Kui ta pisike oli, siis ta ürtles piprase kohta soolane ja oli väga õnnetu, kui midagi piprast sööma pidi. Nüüd on nii, et kui ma olen salaja mõnda toitu pipart pannud, süüdistab ta mind hiljem, et ma soovisin teda mõrvata. Noh ja nii ma lisangi pipart toitude hiljem oma kausis.

Kuid täna ma sain teada, et kõikide piparde vastu tal polegi eitavad tunded. Mul on kodus musta ja valget pipart ja neid punaseid kaunu – tšillit. Täna käisin poes ja idamaiste toiduainete leti ääres tekkis isu millegi eksootilise järgi. Ostsin Tom Kha supi valmistamise pulbri (Prismas 1.59). Seal tagumisel küljel õpetab, et veel läheb vaja kookospiima, kanafileed, tomateid ja seeni. Seeni ma ei ostnud, sest seeni mu tütrepirtsuke ka ei söö.

Valmistamine oli väga lihtne.

Koostisosad

Tom kha maitsesegu

Kookospiim

2 kanafileed

4 pisikest või 2 suurt tomatit

maitserohelist kaunistuseks

Valmistamine

Lõikad kanafileed väikesteks tükkideks ja praed pannil õliga küpseks, pruuniks pole vaja, see on ebatervislik.

Kallad poti poolenisti vett täis ja lisad sinna peaaegu terve purgi kookospiima, mis on paks nagu rasv ja 400 g plekkpurk maksis täna Prismas 1,55. Natuke jätad piima purgipõhja, sest sulle tuli idee seda näohooldusvahendina kasutada.

Avad maitseaine paki ja kallad terve paki potti. Segad kahvliga ja paned tulele. Kallad juurde valminud kanafileetükid (ja kes ostis seeni, need lisad ka) ja keedad 3 minutit. Vahepeal tükeldad tomatid ja lisad need keedetud supile. Lased korraks veel keema tõusta ja ongi valmis. Selline vedel. Ma lootsin, et supisegus olnud tärklis ka mõjub, aga ei mõjunud. Mingit soola vms kuskile lisama ei pea.

Poolenisti ärasöödud supp pliidil

Poolenisti ärasöödud supp pliidil

Tõstsin supid välja. Lapsele igaks juhuks vähem ja hoiatasin teda, et tegemist on Tom Khaga. Ise asusin sööma, laps veel mängis edasi. Sain paar lusikatäit söödud, kui suus puhkes tulekahju ja kole kurb hakkas, nutma ajas. Vasakust silmast. Kurgus aga kõdistas. Teatasin lapsele, et ta vist ei saa seda suppi süüa, sest see on hullusti piprane. Laps läks tõi taldriku köögist ära. Ma mainisin, et kas ikka oli mõtet ära tassida, ta seda niikuinii süüa ei saa. Ja ta sõi. Peale kolmandat lusikatäit ma küsisin, et kuidas on. Ta ütles, et ei midagi erilist, et liha on hea maitsega. Ta viimasel ajal ei taha kanaliha ka süüa.

“Kallis, kas sa oled haige? See on kanaliha. Tahad, ma teen sulle märga kompressi või midagi?” küsisin murelikult.

Kuid ta ei tahtnud mingit kompressi, ta sõi supi ära ja võttis veel juurde ka. Mingi värk on juhtunud! Ta ju ei söö pipraseid toite ja see supp on jummala äge! Ma söön vürtsikaid toite harva ja naudin neid kummalisi tundeid, mida söömine tekitab, aga tema oma jutu järgi ei söö üldse pipart. Tolles segus oli cayenne pipar. Juu talle siis see sobib. Tore! Kuidas teie peredes pipardega lood käivad?

Minu kolmas taldrikutäis suppi

Minu kolmas taldrikutäis suppi

Ahjaa, unustasin mainimata – jube hea supp oli, jube hea!

Noored valima? Jah, noored on targemad kui nende vanemad!

Täna võttis Riigikogu vastu seaduse, mis lubab noortel alates 16-eluaastast kohalikel valimistel hääletada. Minu arust on see väga hea mõte. See, et seadus ilma mingi kära ja aruteluta vastu võeti, on nõme ja ebademokraatlik, aga seadus ise on positiivne.

Minusse see seadusemuudatus otseselt ei puutu, kuna järgmiseks KOV-valimisteks on mu laps täisealine ja võib niikuinii valima minna. Kuid praegu on ta 17 ja kuna ta on poliitiliselt haritud ja aktiivsete vanemate laps, siis on ta erinevates küsimustes palju teadlikum kui enamik eestlaseid. Ja mitte ainult vanemate pärast. Enamus minuvanuseid inimesi ei tea demokraatlikust riigikorraldusest ei ööd ega mütsi, sest nad käisid koolis nõuka ajal ja pärast seda pole viitsinud enam midagi juurde õppida. Muidugi on minu seisukohalt väga nummi, et meile koolis ainult marksismi õpetati, aga kahjuks enamus eakaaslasi ei mäleta seda eriti ja kui mäletab, siis tihtipeale ei suudeta peavoolust erinevalt mõelda. Eriti lõbus kui vahest mõni vanem poliitik üritab marksistlike teooriatega vabaturumajanduse positiivseid külgi seletada.

Aeg-ajalt mingid kummalised täiskasvanud inimesed võtavad hirmunult sõna, et mis siis kui kogu seda samasooliste abielu- ja feminismiasja hakatakse meil koolis ka õpetama ja siis lähevad lapsed karjakaupa pededeks. Kuna mul on kooliõpikud vabalt käes, siis ma tean, et neile juba juba õpetataksegi. Juba 15-aastaselt või oli see varem, rääkis mu laps, et neil oli koolitunnis juttu homoseksuaalsusest ja terve klass oli nõus, et neil peaks olema samasugune õigus abielluda nagu erinevate sugudega paaridel. Terve klass oli nõus. Mul oli selle üle nii hea meel! Lootus, et noorem põlvkond kasvab tolerantsem kui nende vanemad ja vanavanemad, teeb ainult rõõmu.

Täiskasvanud inimesed paistavad ikka liiga tihti silma täieliku mõtlemisvõimetusega. No ei saa ju normaalseks pidada inimest, kes samasooliste paaride abiellumise teema all hakkab rääkima koeraga abiellumisest? Aga sellist juttu ajavaid täiskasvanud inimesi on meil palju ja neil on valimisõigus. Just nendesugustele tasakaaluks oleks väga hea, kui oma hääle saaksid anda ka noored, kes on päriselt koolis tänapäevast ühiskonnaõpetust õppinud ja saavad ise ka aru, kelle ja mille poolt nad oma hääle annavad.

PS! Jah, ma tean, on olemas ka neonatsidest noori, õnneks on neid kõvasti vähem kui sõbralikke teismelisi.

Instagramm: eksootilised toidud ja kuum liha

Mulle meeldib Instagramm. See ei ole üldse mingi teismeliste enekakoht, kuigi enamus inimesi seal on nooremast generatsioonist, pakuvad ka nemad huvitavaid pilte, rääkimata nendest pildistajatest, kel elukogemus selgas.

Nagu kõik teavad, siis internet leiutati selleks, et inimesed saaksid kassipilte jaotada ja laikida. Kassipiltide koha pealt olen mina tõeline internetiinimene – ma jumaldan kassipilte. Mul endal ei ole kassi ei praegu ega minevikus. Ma natuke kardan kasse, sest tavaliselt lõpeb nendega kohtumine minu jaoks sellega, et kass hammustab mind. No eks ma olen ise ka mõni kord süüdi. (Alati.) Ma olen väga paljude kasside hambaid tunda saanud ning need on valusad ja haavad paranevad kaua. Koertega on mul väga hea suhe, ka nemad hammustavad mind mõnikord, aga mänguliselt ja kirevabalt. Lapsena oli mul oma koer, vanavanamate juures. Mu ema loomi ei armasta, omil sõnul ta vihkab neid. Mina armastan loomi, kõiki, mõnesid pigem fotodel.

Kuid seoses vanemaks saamise ja elu mõtte osalise leidmise (elu on nauding) olen ma lisaks kassipiltidele hakanud ka  toidupilte armastama. Algselt ma tegingi endale instagrammi toidupiltide postitamiseks. Instagramm on tore koht, sest seal võid sa jälgida ja laikida suvalisi inimesi ja nende postitusi. Minu lemmikutelistis on vähemalt kaks täiesti võõrast inimest, kes postitavad ainult toidupilte. Üks neist teeb tassikooke ja teine korea toite. Alguses ma lihtsalt vaatasin neid pilte kui põnevat sööki. Kui siis andis laps head nõu, et ma saan translatoris ära tõlkida millise toiduga on tegemist. Ja täna sattusin ma väga ilusa söögi pildile. Vaadake ka, selline, on ju isuäratav?

Toidu nimi korea keeles on nii: 대한닭발 얼음소주. Ning googel tõlkis mulle, et toit on tehtud kanajalgadest. Ei, mitte sellest osast, mida meil süüakse, vaid varvastest, mis meil ära visatakse. Alguses pilti vaadates ei saanud ma midagi aru, aga nüüd näen ma neid varbaid küll. Päris nilbe, niisugustesse toidupiltidesse süüvides võib küll veganiks hakata. Aga ilusa väljanägemisega on see toit ikkagi. Enamus eesti rahvusköögist näeb ikka väga pildistamatu välja, kui keedupeeti ja -porgandit mitte arvestada.

Muideks, eilane uudis oli, et David Beckham liitus Instagrammiga. Loodame, et lisaks neile kehvakestele piltidele tuleb midagi profimat ja paljamat ka, kuum liha kulub ikka ära. Eriti nüüd, kevadel jahedaga.

Suitsuvabad koolilapsed ja alkovabad lasteaialapsed

Täna läks mul juba hommikul vara uni ära. Vara on seitse. Kaheksa ajal ajasin end voodist välja, sest siis oli kindel, et ma enam magama ei jää. Loomulikult veedan nüüd aega arvutis, isegi tööd olen paar tundi teinud. Taustaks mängib kuku-raadio, mis laseb pidevalt uudiseid ja täna olen ma juba mitu korda kuulnud uudist, kuidas lõppes suitsuvaba klassi võistlus. Kõik alustajad loomulikult ei lõpetanud, aga optimistik uudistelugeja teatab iga kord, et tegelikult on meil suitsudest vabanenud rohkem lapsi kui eelmisel aastal. Minu arust on see kõige lollim kampaania üldse, mida oleks võimalik välja mõelda. Jätka lugemist