Kes kuulab podcaste

Mulle ei ole eriti silma jäänud, et blogijad kuulaksid podcaste. Võimalik, et keegi on kuskil midagi kirjutanud, aga ma ei ole tähele pannud. Aga äkki eestlased ei teagi, mida ma räägin, sest tegemist on ingliskeelse sõnaga, mis eesti vikis on lingitud sõnaga taskuhääling, mis maakeeli kõlab pisut pervolt.

Mina sain podcastide kuulamisest teada tänu oma lapsele. Tema blogisid ei loe, tema vaatas juutuubist tüüpe, kes koos pildiga asjalikke jutte räägivad, aga lisaks kuulas ta enne magama minekut midagi kõrvaklappidest ja kui ma küsisin, et misvärkon, siis ta ütles, et kuulab podcasti. Mulle ongi mulje jäänud, et enamasti kuulatakse neid enne magaminekut, sest teine kokkupuude vihjas täpselt samasugusele käitumisele. Jaaninädalal ööbisin ma ühes toas noormehega, kes samuti läks magama kõrvaklappidega ja kui ma küsisin, et mida ta kuulab oli vastuseks, et podcasti.

Mida mu laps kuulas, sain ma teada siis, kui me suvel käisime ema juures ja õhtul ei olnud midagi erilist teha ja siis ta andis ühe kõrvaklapi mulle ja ma kuulasin koos temaga. Ma enam täpselt ei mäleta, millest jutt käis, aga põhimõtteliselt oli tegemist ühe inimese raadiosaatega, kus ta võttis kokku erinevad ühiskondlikult olulised teemad ja kestis see umbes tund aega. Rääkija oli ameeriklane ja kuna ma kunagi varem ei ole ingliskeelt ilma pildita kuulanud, siis ma olin enda üle meeldivalt üllatunud, kuna ma sain kõikidest sõnadest aru. Ma arvasin, et ma oskan halvemini ingliskeelt. Filmi vaadata või päriselus suhelda on ju üks asi, sest saab muid märke ka jälgida, aga ainult teksti kuulates peab ikka kõigest aru saama, sest muidu pole ju mõtet aega raisata.

Võimalik, et podcastide kuulamine on pigem nende noorte huvi, kes on ingliskeeles väga kodus. No mu laps suhtles rohkem netis kui päriselus ja gümna lõpueksamil inkas maksimumtulemust saada polnud talle mingi küsimus. See jaanipäevane noormees oli oma esimesed eluaastad Ameerikas elanud ja koolis käinud, ilmselt oli ka talle see loomulik keskkond.

Kuid tegelikult kuulan ka mina praegu regulaarselt ühte podcasti, mille nimi on Naistejutud ja mida teeb Daki, keda kõik blogijad võiksid teada. Tal on seal alati ka mõni vestluskaaslane. Loomulikult on see eesti keeles ja nemad ei lahka seal poliitikamaailmas toimuvat, vaid pigem teemasid, milledel naised lobiseda armastavad. Mulle meeldib. Daki teeb saadet kord nädalas ja ma kuulan millal meelde tuleb. Näiteks täna kuulasin enne selle posituse kirjutamist. Kuna mulle ei meeldi kõrvaklappe kasutada, kuulasin seda oma läpakast kõlaritega. Seadsin end mõnusalt diivanile teki alla pikali ja lihtsalt kuulasin, ega teinud sel ajal midagi muud.

Kuid rohkem ma mingeid podcaste ei kuula ka. Muidugi olen ma vanasti kuulanud raadiost saateid, kus inimesed konkreetsetel teemadel räägivad, aga see pole päris see. Samas netist saab erinevaid saateid ka suvalisel ajal järelkuulata ja siis see jälle on see, mida noored podcastideks kutsuvad.

Kas teie kuulate netist mingeid podcaste? Ma saan aru küll, et intiimne teema, et mida teie enne magamajäämist voodis teete, aga ikkagi. Kõik mu lugejad ju ei maga kellegagi koos voodis, et neil seal midagi paremat oleks teha.

kapp

Vaatasin arvutist pilte, mida võiks postitusele lisada ja leidsin foto aastast 2004, kus on mu laps ja Käpp. Ainsad koduloomad, kes meil kunagi elasid, oli kaks viirpapagoid. Fotole on jäänud emane, kelle nimi oli Käpp. Teine oli isane, sinist värvi ja tema nimi oli Kell. Me kahte eri soost lindu ostes arvasime, et äkki nad moodustavad omavahel paari ja neil on tore kahekesi olla, aga tegelikult nende iseloomud üldse ei sobinud. See Käpp oli suht ülbe ja polnud üldse Kella õrnutsemisest huvitatud.

Advertisements

Marilyn Kerro suhteprobleemid ja muud selgeltnägijad

Mulle meeldivad selgeltnägijate saated. Teate küll. Praegu vaatan korraga Eesti ja Venemaa saadet. Mis vahe on kahel saatel, kirjutasin juba eelmisel aastal. Eero Liiv saatejuhina mulle ikka üldse ei meeldi. Sel aastal häirib mind tema kätega vehkimine. Ma ise vehin ka rääkides kätega ja mul pole midagi kätega rääkijate vastu, aga Eero vehkimine ei meeldi. Umbes nagu ta valetaks. Ta käeliigutused ei ole loomulikud, ta nagu liigutaks neid teadlikult, sest nii on vahva. Huvitav, mida see minu kohta ütleb? Ja lisaks ei meeldi mulle kuidas ta saates osalejate vastu sümpaatiat ja antipaatiat välja näitab. jah, väljanäidata võib, aga kui keegi ei meeldi, siis mõnitamine ehk nagu eestlased ütlevad – irooniline naljasoon, hoidku oma “sõprade” tarbeks.

Vene saatejuht Marat Bašarov on ka edev, aga see mind üldse ei häiri, ta ei tee kellegi arvel julmi nalju.

Kuid tegelikult ma tahtsin hoopis Marilyn Kerrot taga rääkida. Kui te ei tea, kes on Marilyn Kerro, pole mõtet edasi lugeda. Mina jälgin teda. Tänapäeval on jälgimine täiesti süütu tegevus ja ma kasutan jälgimiseks tema fännilehte Facebookis. Täna sain teada, et ta on oma poodi uue müügiartikli lisanud – taro kaardid, tema kujundatud. Vaatasin mina kaartide pilti ühelt ja teiselt poolt ja nägin seal Marilyni ja tema luhtaläinud esimest armastust Aleksander Šepsi. No vaadake ise:

cu6o3xxhaic

Ma usun, et Marilyn üritab rahuldada tema ja Šepsi armastusloo fänne, aga miks peaks keegi fännama untsuläinud suhet? Marilynil pidavat ju keegi uus polt ka juba olema, ma kuskilt lugesin pealkirja.

Vaadates neid kolme kaarti, mis reklaamis näidatakse, siis ma pakun, et tegemist võiks olla karikate kaartidega. Kuid ega kindel saa olla, sest mina selliste nimedega kaarte ei tunne. Loomulikult võib iga kujundaja teha kaardid, mis just talle parimad tunduvad ja neid nimetada nagu hing ihaldab, kuid mul pole aimugi millistele klassikalisele taro kaartidele vastavad näiteks tuli ja deemonid, mida ma kahelt parempoolselt välja loen. Kuid ma saan väga hästi aru, mida piltidega on tahetud öelda. Et nende kaartidega saavad ennustada inimesed, kellel on sama kiiks mis Marilynil – mul oli sõltuvussuhe, kus kohtusid hull printsess ja taltsutatud lohe.

Kuid tegelikult on igasugusel ennustamisel varjuküljed. Eriti kui kasutada abivahendeid – pendel, kaardid, ruunid jne. Sa kunagi ei tea, kes su küsimustele tegelikult vastab ja miks. Mul on taro kaardid ja ma vahest kasutan neid, kui ma ei oska ise jah või ei öelda ja tegelikult erilist vahet pole, kumb vastus tuleb. Kuid ma olen ka sõltuvuses olnud. Vähemalt üle päeva tahtsin vaadata, mida kaardid näitavad. Haige! Üle läks. Siis läks üle kui ma sain aru, et kaardid valetavad ja juba järjepidevalt.

Üks hetk ostsin ma endale pendli. Sõbrants kinkis kinkekaardi poodi, kus neid müüdi. Ise valisin. Tulin koju ja googeldasin, mida oma uue relvaga teha ja sattusin igasugustele hirmutavatele juttudele. Muuhulgas leidsin ma soovituse, et enne kui hakata pendliga vehkima, tuleks küsida, kes minuga räägib. Ma siis küsisin, et kas see, kes minuga räägib, on minu suhtes sõbralik ja ta vastas “Võib-olla.” Mul kadus kohe igasugune huvi pendliga mängida. Mis mõttes ta on võib-olla sõbralik? See oli jah või ei küsimus!

Igatahes tahtsin ma oma postitusega öelda, et ei ole erilist mõtet osta endale ennustamiseks kaarte, mis on täis kellegi isiklikke pilte kummalisest suhtest ja neid kaarte müüb sulle nõid, kes armastab verd nuusutada ja suhtleb surnutega. Kui inimesel on küsimus, siis on tal sellele ka vastus olemas, aga mõnikord ta tahab, et vastus oleks teistsugune ja siis võetakse kahtlased abivahendid kätte ja sõidetakse omadega metsa.

Üksinda elamine ja söömine

Jaanika kirjutas kuidas tema elu on muutunud, kui ta üksinda elama hakkas. Ei, meil kahel pole mingit sarnasust, aga huvitav oli ikka lugeda. Tahad ju teada, mida teised üksikud hundid tunnevad. Mina olen praeguseks poolteist kuud üksinda elanud ja enne seda elasin viimati päris üksinda siis, kui ma olin umbes samavana kui Jaanika. Üksinda elamine tähendab, et ikka päris üksi-üksi, et ei ole ei üksikema lastega, ega vanemate-sugulaste katuse all. Ise vastutad kogu elamise-olemise eest.

Mõeldes kodutöödele, siis mu laps olid nagu Jaanika – ta ei tegelenud ühegi ebameeldiva kodutööga: wc-seebi vahetamine ja potipesu, prügikasti väljavedu, koristamine. Kuid oma voodipesu vahetamisega sai mu laps küll ilma minuta hakkama. See tekikoti vahetamise jama sõltub ju inimeste taibukusest. Mul on kõik tekikotid ergonoomilised, ehk sisaldavad nurkades aasasid, kuhu nööbid kinnitada ja teki külge on õmmeldud nööbid – ettepoole ühesugused ja tahapoole teistsugused. Võib ainult ühte otsa ka panna, aitab sellestki. Nii on lihtne tekikotti vahetada ja tekk ei kao magamise ajal tekikotis teadmata hunnikutesse. Ma olen näinud kuidas pereinimesed kahekesi ühe tekikoti kallal möllavad. Ma ise tegin seda ka kunagi, kui ma mehega koos elasin. See koht, kus üks ronib kõrgemale kohale ja teeb tekiga saputusliigutusi on lõbus. Kuid, tunnistagem, see ei ole eriti mõistlik koostegevus, üksinda on lihtsam. Kahekesi tekib võimalus teist süüdistada, kui tekk kogemata valepidi läheb, muud kasu küll pole.

Näitude vaatamine on minu kodus minevik, sest nii vesi kui elekter saadavad oma näidud ise sinna kuhu vaja. Tehnikasajand. Vanadel aegadel tegelesin sellega mina.

Kuid söögitegemises on seoses lapse ärakolimisega küll suur muudatus tekkinud. Vanasti ma tegin iga päev süüa. Vahest harva mõnel päeva ei teinud, vahest tegin ka ühel päeval kaks korda. Ja ma üritasin peaaegu alati midagi huvitavat kokata. Midagi uut ja põnevat. Kui ma ei üritanud, tähendas see, et mul on halb tuju. Praegu tagasivaadates tundub, et ma tegin päris tihti süüa sellepärast, et laps oskas positiivset tagasisidet anda. Ma olen täielikult see tüüp, kes hüppab kõrgemale, kui teda kiita. Mu kokaoskused arenesid just viimaste aastate jooksul, kui me lapsega kahekesi elasime. Kolmekesi elades käis mulle lõpus närvidele, et meil on kaks täiskasvanud inimest, aga süüa pean ainult mina tegema. Kodune mehe ja naise tööjaotus tuleb kohe kooselu alguses panna paika selline, et mõne aasta pärast see kummalegi ahistav ei tunduks. Hiljem kodust tööjaotust muuta on kole raske.

Kuid nüüd ma enam iga päev süüa ei tee, kaugel sellest. Pakun, et pliidi juurde on mul asja umbes poolteist korda nädalas. Ok, kahel päeval nädalas ma saan koolist sooja sööki, kuid teistel päevadel ma ka kodus süüa ei tee. Väljas ma söömas ei käi, kui kooke ja kohvi mitte arvestada. Nüüd ma kokkan nii, nagu ei varem eales – teen nii palju süüa, et seda jagub mitmeks päevaks. Ma ei oska ainult endale üheks korraks vaaritada, see tundub aja raiskamisena. Noh ja nii ma keedangi suure potitäie suppi ja söön seda kolm päeva. Sel nädalal küpsetasin ühe pika aja pitsat, seda sain kaks päeva nosida.

Ehk ma olen üksinda elades hakanud igavamalt toituma ja tihtipeale ei viitsi süüa teha, sest keegi ei kiida. Mul pole kellelegi vaaritada ja ainult enda tarbeks pingutamine pole huvitav. Jama on ka sellega, et piim läheb kogu aeg halvaks. Ma lihtsalt unustan ta külmikusse ja kui üks kord tuleb meelde, on ta halvaks läinud. Tegelikult ma joongi piima ainult moosisaia ja pannkookidega. Pannkooke ma armastan! Pannkooke olen selle pooleteise kuu jooksul vähemalt kuus korda teinud. Kuid moosisaia asenduseks avastasin, et saia asemel on riisigalett väga hea. Vaarikamoosiga.  Ärge valesti aru saage, mulle meeldib küll valge nisusai, aga ma viimati ostsin Kirde saia ja see oli jube maitsetu. Perenaise sai on parem. Riisigalett on hea maitsega, parem kui Kirde sai.

Jessas, nüüd ma olen igavese pika postituse eimillestki kokku lobisenud, juba nagu Jaanika. Sorry!

aknast

Sügisene aknast avanev vaade

Kuidas lapse kasvatusstiil mõjutab tema suhteid täiskasvanuna

Kõik on kuulnud teooriaid, kuidas lapse esimesed eluaastad mõjutavad tervet tema tulevast elu. Esoteerikud leiavad, et tegemist on suguvõsa needusega ja kui piisavalt küünlaid põletada või inimese energeetika ümber mängida, saab küsimus lahendatud. Mulle meeldib nõidu uskuda, kuid mõnedele küsimustele on ka teadlased juba vastuseid leidnud ja seepärast usun ma suhete teemal pigem psühholooge kui suguvõsa needust. Kuigi suguvõsa needus on suhteliselt õige sõnastus, kuna tegemist on käitumisega, mida lapsed õpivad oma vanematelt, kuid ringist välja murdmiseks on küünlast vähe abi.

Eelmisel nädalal sain ma kokku ühe oma sõbrannaga, kes on 20 aastat psühholoogiat praktiseerinud ja temaga vestluse käigus jõudsime teooriani, mis seob lapsepõlve kasvatusstiili sellega, kuidas inimene endale täiskasvanuna suhteid leiab ja kuidas ta erinevates suhteprobleemides reageerib. Tegemist on Ameerika psühholoogi Mary Ainsworthi “Attachment” 3-tüübi teooriaga aastast 1978, neljanda tüübi lisas Mary kolleeg Mary Main 1990. aastal, hiljem on sama teemaga veel hulk tüüpe tegelenud. Eesti keeles kõlab see teooria kui kiindumisteooria, kuigi minu arvates on “attachment” kergem sõna kui “kiindumus”, aga “seotus” kõlab kuidagi valesti ja ma pole siin, et eestikeelset psühholoogia sõnavara täiustada. Ma kopeerin sealt artiklist natuke ja lisan juurde mõtteid ja täpsustusi, mis ma veel netist leidsin.

Turvaline kiindumus
Turvaline suhe tekib lapsevanemal lapsega siis, kui vanem on lapse mure lahendamiseks emotsionaalselt ja päriselt olemas ja vastab tema probleemidele adekvaatselt – ta ei eita, ignoreeri ega karista last, kui lapsel on probleem. Lapsevanem oskab nii positiivseid kui negatiivseid emotsioone täiskasvanulikult  väljendada. Tüüpilised halvad emotsiooniväljendused:
ära nuta, sellest pole midagi;
ära nuta, ole vait;
oo-mai-gaad, nii palju verd!

Kui turvaliselt kasvatatud laps saab täiskasvanuks, siis ta on nõus väidetega: “mul on teistega enamvähem lihtne emotsionaalselt lähedaseks saada; mul pole probleeme, kui ma sõltun teisest inimesest, või tema sõltub minust; ma ei karda kui olen üksinda või teised mind ei aktsepteeri.” Turvalise kiindumusega inimesed on rahul oma suhetega teiste inimestega.

Vältiv kiindumus
Vältiv kasvatusstiil on vanematel, kel pole oma laste kasvatamiseks aega või neil on aega, aga nad ei pööra lapse muredele-rõõmudele piisavalt tähelepanu. Kui laps nutab, nad ei lohuta vaid ignoreerivad või naeruvääristavad. Nad arvavad, et lapsevanema peamine kohustus on olla lapsele õpetaja, aga jätavad emotsionaalsed vajadused tähelepanuta. Selliselt kasvatatud lapsed ei nuta, kui neis vanematest eraldada ja ei näita erilisi emotsioone, kui vanemad välja ilmuvad. Nad ei reageeri eriti ka siis, kui vanematel on viha või mure.

Vältiva kasvatustiiliga lastest kasvavad täiskasvanud, kes on väliselt rahul, kui neil pole emotsionaalselt siduvaid suhteid, neile meeldib olla sõltumatu ja iseseisev. Nad oskavad oma tundeid hästi varjata. Neile on nende vajadused olulisemad kui partneri vajadused. Nad fokuseerivad end positiivsele ja arvavad, et nende lapsepõlv oli väga tore või normaalne. Neile meeldivad faktid. Kui teistel on tugevad emotsioonid, nad eralduvad või lahkuvad.

Ärev kiindumus
Ärev kiindumus kujuneb välja lastel, kelle vanemad käituvad üks kord nii ja teine kord naa. Kord nad vastavad lapse probleemile, kord saadavad nad pikalt või pole üldse kohal. Laps ei tea kunagi millise vastuse ta saab ja see muudab lapse ebakindlaks. Vanemad on ka ise ebakindlad ja otsivad teistelt kinnitust, kas kõik on ikka õigesti. Vanematevaheline suhe on kahtlane ja ebakindel. Tihti otsib lapsevanem, et laps rahuldaks tema vajadusi, mitte vastupidi. Ärevad lapsed kasutavad tugevaid negatiivseid emotsioone, et oma vanematelt tähelepanu saada. Või laps loodab, et kui ta teeb nagu lapsevanem tahab, siis ta saab soovitud tähelepanu.

Selliselt kasvatatud lapsed muutuvad täiskasvanuna samuti ärevateks, kes klammerduvad liigselt, on meeleheitel ja kasutavad oma probleemide väljendamiseks  üliemotsionaalset käitumisviisi (kui sa mind ei armasta, siis…). Ta võib ette kujutada, et on rüütel valgel hobusel, kes päästab oma partneri kurja lohe käest. Nad ei saa tihtipeale aru, et mida nad tegema peaks, et tõelist armastust leida.

Desorienteeritud või ka hirmunud kiindumus
Viimane kategooria on eriti kehvade perekondade näide. Nende, kus last koheldakse vägivaldselt ja lapse murele regeeritakse löömise, hirmutamisega. Last võidakse nii kaua peksta, kuni ta enam ei nuta. Hiljem lapsevanem vabandab lapse eest, aga järgmine kord reageerib jälle vägivallaga.

Selliselt kasvatatud lapsed kardavad suhteid ja üldjuhul ei leiagi neid niikaua kuni lapsepõlve traumast tervemaks pole saanud.

f1_medium10

Nüüd panin ma, nii hästi kui õnnestus, kirja need neli erinevat stiili. Ma loodan, et mu lugejad teavad, et ma ei ole psühholoog ja seepärast võisin ma ka kogemata mõne vea sisse teha, aga enam-vähem võiks see klappida. Ma olen selle teemaga vähem kui nädal tegelenud ja tahtsin enda jaoks põhiasjad üles kirjutada. Kui keegi enda või oma lapsevanema kasvatusstiili üles leidis, siis on ju tore, aga mida edasi teha? Otsisin jutu juurde pilti ja leidsin selle tabeli, mida ülevalpool näete. See pärineb siit artiklist. Sellel pildil on näidatud milline külg kellelgi parandamist vajab. Kas liigne sõltuvus või liigne eemale hoidmine. Kes loodab nõidadele, kes iseendale ja kellel on kõik, enda teada, kõigeparemas korras.

Võtsin ennast kokku. Kodulehe uuendus

Ma olen oma pika elu jooksul igasugu erinevate asjadega tegelenud. Mõnedega enda rõõmuks, aga mõnedega olen ka natuke raha teeninud. Näiteks kodulehekülgede tegemisega. Ma ei oskagi öelda, millal ma oma esimese kodulehe tegin. Kuid lehekülje teema oli mu enda armastusväärne isik. Väga imelik mõelda, et ma tegin kodulehekülje selleks, et end tutvustada. Jah, ma olin siis vaba ja vallaline. Vist. Väga imelik. Mul polnud tol hetkel enda müümiseks ühtegi tõsiseltvõetavat põhjust. Ma isegi ei reklaaminud seal oma firmat ja blogisid polnud tol ajal üldse olemas.

Ma tutvustasin seal iseennast ja asju, mis mulle meeldisid. Näiteks oli seal lehekülg mu toalilledest, minu sugupuu, mille uurimisega ma päris mitu aastat vanade kirikuraamatute lappamise abil tegelesin, endatehtud muusika. Muusika tegemiseks kasutasin juhuslikult saadud arvutiprogrammi, kus olid erinevad helid ja pillid, mis ma lugudeks kokku keevitasin. Loomulikult oli seal isiklik fotogalerii. Ikka nii imelik, kuid paljudel, kes tol ajal, umbes 90-ndade keskel, netis käisid, tegid selliseid kummalisi kodulehekülgi. Hoidsin lehekülge tasuta ühe tuttava serveris. Ühel hetkel ammendas see liputamine mind ära ja ma kustutasid lehekülje ära.

Tol ajal olid kodulehed suhteliselt koleda välimusega ja nende kokkukirjutamiseks kasutati ainult html-i, (kes teab, mis on freimid, siis ka tead, millest ma räägin). Umbes samal ajal hakkasin ma raamatupidamise kõrval kodulehekülgede valmistamise teenust ka teistele pakkuma. Arvan, et umbes 2000. aastal. Tegelesin telefonimüügiga ja pakkusin oma teenust lasteaedadele. Ma olen vist vähemalt kümnele lastaiale kodulehekülje teinud. Kuid järsku hakkas kodulehekülgede koostamine aina keerulisemaks muutuma ja mul puudus huvi näiteks java-t või mõnda muud keerulisemat programmeerimiskeelt juurde õppida. Umbes sellel ajast tegin ka oma firmale kodulehekülje ja see tuksus siiani vaikselt netis oma ürgvanas kujunduses. Ma vahetasin seal ainult natuke tekste, aga põhiline välimus jäi samaks. Seda ei saanud normaalselt telefoniga lugeda ega midagi.

Sel kevadel käis mul üks klient, kes ostis mult raamatupidamise konsultatsiooni ja ta mainis, et mu kodulehekülg näeb jube vanaaegne välja. Ma vabandasin end välja, et mulle endale meeldib, et nii nummi ja armas. Kuid hiljem mõtlesin ümber ja leidsin, et tegelikult ei ole armas, tegelikult on kole. Vot selline:

page

Aga kuidas uut kodulehte teha, kui kogu maailm on kümne aastaga täiesti teistsuguseks muutunud? Või vähemalt ma arvasin, et kõik on täiesti teistsuguseks muutunud. Tänapäeval vastab google kõikidele küsimustele ja ma otsustasin, et otsin endale programmi, mis mul uue moodsa lehe teha aitab. Minu kõige suurem mure seisnes selles, et ma tahtsin, et kodulehekülg oleks loetav nii tavalises arvutis kui mobiilis. Tänapäeval ju mõned inimesed enam arvutit ei kasutagi ja tahavad kogu info kiirelt mobiiliga üles leida. Leidsin tasuta programmi, mis lubab, et temaga saab teha mobiilis loetavaid kodulehti. Kuid ma ei leidnud seda kohe, sest tasuta asjadel on alati konks küljes ja paljud programmid pakuvad lahendust, mis toimib netis ja ei anna võimalust lehekülge tasuta oma aadressile riputada. Leitud programmi nimi on “mobirise”.

Ka selle programmi põhiline keel on html ja lisaks on tal java ja css-lehed. Mida css kujutab, ma teadsin juba varem, millega javat sudida, pole mul õrna aimugi. Kuid õnneks kõik töötas ja kogu tasuta programmi pahn oli ainult html-s, kus ma sain selle kaunilt üle kirjutada.

Vot ja sel nädalal ma kodulehe tegemisega tegelesingi, täna lõpetasin. Mul oli vaja teha kaks lehekülge, sest ma tegelen nii raamatupidamisteenuse kui fototöötluse müümisega. Ma loodan, et enam ei ole mingeid näpukaid sees, aga ega ma ju ka ei tea. Igatahes võivad huvilised vaadata raamatupidamise asja siit ja fototöötluse asja siit. Minu idee oli teha kõik võimalikult lihtne ja arusaadav, lisaks peaks ka keskealised, kes enam väikest kirja ei armasta, end koduselt tundma.

See on nii kohutav, et blogides nii palju müümisega tegeletakse. Minu posituse uba ei ole müüa seda tasuta programmi ega iseennast. Mul puudub igasugune huvi kellelegi teisele kodulehekülje valmistamise teenust müüa, kuigi tänapäevase kodulehe valmistamine ei ole väga keeruline. Raamatupidamist ja fototöötlust võin müüa küll, aga ma usun, et mu lugejad teavad niigi, et ma neid teenuseid müün. Pigem oleks mul hea meel, kui teile jääb seal lehtedel mingi jama silma ja te mulle sellest teada annaksite, aga mingit kohustust vaadata ja kritiseerida küll ei ole.

Donatella Versacet tunnete, ehk kuidas suur raha koledaks teeb

Naljakas, et viimase paari päeva jooksul olen ma pidanud mitu korda Donatella Versace peale mõtlema. Ei, ma ei ole prada-gucci-versace haigeks jäänud. Selle tarbeks on juba lapsepõlves teatud eelduseid vaja. Hoopis teisel põhjusel. Nimelt on Donatella Versace muarust parim näide, mida on võimalik rahaga teha, kui oma loomuliku välimusega leppida ei suuda – hankida endale botoxinägu. Jätka lugemist

Tasuta iluprotseduurid suva jopedele

Lubasin FB-s, et täna hakkab ilublogija möllama, aga möllamise tuju ei tekkinud. Käisin protseduuridel ära ja tunne on lihtsalt “Mähh”. Pole ei positiivne ega negatiivne, täiesti emotsioonitu, nalja ka ei saanud. Kuid mis lubatud, tuleb teha – ma kirjeldan teile, mis toimus ja miks ma ühtegi emotsiooni ei saanud. Jätka lugemist