Kas teha põrandavaip vanast pluusist või trikoopaelast? + Spordijutt hantlitega

Tundub, et mingit osa blogijatest on tabanud trikoopaelaga heegeldamise vaimustus. Juba siis kui ma nägin kõige töökama Jaanika blogis trikoopaelast tehtud vaipu meenus mulle, et mul on ka umbes samasugune vaip, aga ma ei teinud seda trikoopaelast.

Vahepala. Ma nimetan seda Jaanikat kõige töökamaks, sest ma ei kujuta mingi valemiga ette, et ma suudaksin niisugusel haldjakergusel hakkama saada sellise suure majapidamisega, nagu tema õlgadel lasub ja lisaks rabeleda veel väljaspool kodu ka. Täielik respect naisele!

Vaiba juurde tagasi. Mina heegeldasin oma vaibakese juba vähemalt aasta tagasi, aga kuna töö jäi poolikuks, siis ma vaibast ei bloginud. Mina kasutasin trikoopaela asemel isetehtud kaltsupaela. Mul on terve korvitäis erinevaid kangajääke, mida ma aegajalt erinevateks projektideks kasutan. Sealt sain sinise villaselaadsest materjalist eriti karvase paela, mida näeb vaiba keskel. Musta ja valgega pael on üks mu vana ruuduline seelik, mille ma lühemaks lõikasin ja nii jäi terve jupp kangast üle. Pruunides toonides on mu vana ruuduline pluus, mille ma nii hõredaks kandsin, et ühel hetkel pluusi selga pannes rebenes ta selja pealt pooleks. Enne pruuni on kitsas riba halli, mis tuli õmblemisega untsuläinud pükstest.

vaip2

Kuidas saab vanadest riietest kaltsuvaipa teha? Tuleb asjad peenikesteks ribadeks lõigata. Mina lõikasin umbes 1,5-sentimeetri laiusteks. Hakkad ühest otsast lõikama, edasi-tagasi, nii kaua kuni võimalik. Need otsa peal tagasikeeramise kohad ei jää heegeldades näha, aga tasub nii lõigata, et väga tuntavalt laiem ei tuleks, nurki võib eraldi kääridega ümardada. Kui kangastest on samajämedused paelad välja lõigatud, siis õmblesin käsitsi paari pistega need paelad otsapidi kokku ja võiski heegeldama hakata. Kuna ma kasutasin tavalist harunevat kangast, siis tuli ka vaip mõnusalt karvane. Heegeldamise ajal oli kõikjal toredaid niidijuppe, hiljem enam mitte. Kui näiteks t-särkidest või muust trikooasjadest teha, siis ei jää karvane. Kogu vajaminevat paela ma korraga valmis ei teinud, siis peaks seda paela keradesse kerima ja ei tasu endale liiast tööd juurde leiutada.

Mina heegeldasin kahe erineva silmusega – ühekordse samba ja vahele väikeseid kettsilmasid. Mingit mustrit ei kasutanud, ise sättisin, et korviks ei läheks või lokkima ei hakkaks. Heegelnõel on mul metallist 5,5 mm jäme. Plastikust nõel läks kohe pooleks, kuna tegemist on päris füüsilise tööga.

vaip1

Sel fotol on näha, et mul põrandal on juba kaltsuvaip. Poest ostetud. Enda heegeldatud vaip jäi alguses tooli peale ootama, millal ma teda edasi viitsin teha, aga tundub, et ma ei viitsigi ja ta jääbki sinna kiiktoolile katteks.

Kui ma oma kaltsuvaipa pildistama hakkasin, jäi kaamera ette jalgade toetamise tool, mis hetkel tegeleb mu hantlite hoidmisega. Mul on tõelised vanakooli hantlid. Üks kaalub oma kolm kilo. Algselt ma kasutasin neid jalataldade massaažiks. Ülimugav! Aga kuu aega tagasi selgus, et mul on kätesse jõudu vaja. Hädasti. Sest nad on liiga nõrgad ja ma tahaks endale veel ühte hobi, mille jaoks on tugevaid käsi vaja. (Vanaiinlane norib muhku! Nali, hahaa, me ei kohtu, ilmselt, kunagi päriselt :D)

No ja nii ma nüüd mõned korrad päevas vehingi hantlitega. Kõige lõbusam on nii, et panen mõnusa tantsumuusika mängima ja siis tantsin hantlid käes. Võib niisama vehkida või lihtsalt käsi üleval hoida. Kuna hantlid on jube rasked, siis ega ma üle paari minuti ei jõuagi karelda. Igatahes on see lõbusam kui vihase näoga niisama harjutusi teha. Ma ei tea, kas ma olen juba tugevam või mitte, igatahes muskleid füüsiliselt näha veel pole. Kui ma kunagi tulevikus selle uue hobiga juba midagi ära teen, siis kirjutan siia ka.

Nii, nüüd sai kahel populaarsel teemal korraga blogitud. Kuidas teil käsitöö ja enda liigutamisega läheb? On ikka piisavalt lõbus või pigem sarnaneb enesevägistamisega?

Kuklid ja kunstpildistamine

Juba keskpäevast saati vaevas mind magusaisu ja siis meenus, et täna on legaalne vahukoorekukleid süüa. Oi, mis tore! Mulle on vastlakuklid alati maitsenud. Ma ei tea miks, sest saialemb ma pole ja vastlakuklis on surmkindlalt liiga palju saia ja häbematult vähe vahukoort.

Läksin poodi plaaniga osta maalriteipi ja vastlakukleid. Torupilli Selveris tõsteti viimase remondiga saiakeste lett uude kohta ja mulle mõjus see saiakestest võõrutusena, kuna mulle poes see nurk ei meeldi ja seepärast ma sinna ei satu. Täna läksin uurima, et kas vastlakukleid on. Mina ei leidnud. Mõtlesin juba, et äkki ma olen üksinda kodus midagi segamini ajanud ja täna polegi see päev.

Otsustasin päris saialetist kukleid uurida, ilma vahikooreta variante, et teen parem ise. Kuklite valik oli väga kesine. Rosinakukkel nägi hea välja, aga spets vastlakukli kukkel oli liiga lontis. Kuid siis jäid mulle silma pisikesed kuklikesed sildiga “krõmpsuv kukkel kanepiseemnetega.” Mulle tundusid need lausa mitmel erineval moel eriti sobilikud: piisavalt pisikesed, kui krõmpsub on lõbus ja kui seemned, siis tervislik. Ostsin ära. Kuna ma ei tea, kus purgivahukoor end Selveris peidab, ostsin piimaletist vedela vahukoore, sest tegelikult on vahustamine väga lihtne tegevus.

Hiljem leidsin Selverist vastlakuklid sealt letist, kus eripakkumisi hoitakse. Eile olid samas kohas kalad.

Koju jõudes hakkasin kohe koort vahustama ja kukleid pooleks lõikuma. Et sai kuiv poleks, määrisin vahele kihi õunamoosi. Ausalt – need vastlakuklid tulid tõesti väga head ja krõmpsuvad. Nii nämmud, et ma sõin kaks valmistehtut ära ja alles siis meenus, et pildistada oleks ju ka võinud.

Järgmisel hetkel meenus, et juba pea kuu tagasi leidsin Jaanika blogist hea idee, kuidas kunstfotosid teha – tuleb taustale asetada kortsutatud hõbepaber. Mul seisis kapis juba ammu üks vana pildiraam, mille peale oli maalriteibiga väga lihtne hõbepaberist katet panna. Tulevikus saab seda hõbepaberiga raami pildistamisel valguse peegeldamiseks kasutada.

kuklid

Ega ma pikalt pildistamisega möllata ei viitsinud. Kokku tegin kuus pilti, kolmas oli kõige parem.

Tagaplaanil on purgid moosi ja vahukoorega. Et kui keegi tahab vastlakukleid, aga need tavalised ei eruta, siis soovitan küll neid kanepiseemnetega kukleid kasutada, Selveris maksab viiene pakk 59 senti. Vahukoor tasuks magusam teha, kuna kuklid ei ole magusad. Moos võiks olla õrnalt hapukas, et vahukoorega sobiks.

Mida ma pühapäeval tegin?

Tõusin ülesse hommikul kell 7.05.

Põõnutasin natuke

Jõin ära ühe kohvi suhkru ja piimaga

Tegin endale eriti korraliku meigi.

Jalutasin natuke Kadrioru pargis.

Sõitsime Kehrasse.

Mulle tehti veel natuke meiki.

Tutvusin umbes 10 uue inimesega.

Õppisin käigult pähe umbes 15 lehekülge teksti ja esitasin seda koheselt kaamera ees.

Sõin lõuna paiku ebatervislikult.

Päeva jooksul vahetasin riideid umbes 7 korda.

Õppisin umbes kahe minutiga ära automaatkäigukastiga autoga sõitmise. Õpetaja oli väga murelik ja rohkem närvis kui mina, sest ma ei näinud kus gaasipedaal asub, sest oli pime ja pedaal oli pisike. Sidur-pidur-gaas-gaas laulu ei laulnud. Ma tean ainult mida D ja R tähendavad, teisi käigukangi märke ei tea.

Üritasin päeva vältel ära juua 2,6 liitrit vett. Päriselt nii palju vist ei õnnestunud. Ma ei tea kui suur see tops oli, millega ma jõin, seega ma ei saanud oma uude äppi täpselt märkida, palju ma joon.

Üritasin eriti armsa musta kassiga mõtete teel rääkida. Enam-vähem õnnestus.

Kuna me olime eriti tublid, siis lõpetasime kaks tundi enne ametlikku lõppu ehk kell kuus õhtul.

Läksin sõbrantsi sünnipäevale, jõin seal ainult ühe lahja koksi ja mitu klaasi vett.

Keskööks jõudsin koju ja üritasin veel natuke teksti pähe õppida.

Pool üks – unerahu.

kehra

Eile Kehras telefoniga tehtud pilt.

Midagi rohkem tohin ma öelda alles märtsis või aprillis.

Kuidas saada aru, et Ott Kiivikas on nõustamas käinud?

Ei ole midagi lihtsamat, kui saada aru, kas Ott Kiivikas on nõustamas käinud või mitte. Arvate, et pärast teda on inimesele tekkinud imekaunid musklid ja rasvaprotsent on kahanenud statistilise vea piiridesse ja siis ongi kõik selge? Vale puha, on hoopis teine meetod, kuigi ka sel puhul on tegemist vähenenud rasvaprotsendiga. Selle meetodi nimi on “proteiin”. Jätka lugemist

Enamus inimesi jätab sõbrapäev külmaks või nad vihkavad seda

Te ilmselt teate, et sõbrapäev läheneb? Ma küll tean, sest ma vihkan sõbrapäeva. Kui mõned kuud tagasi võis veel mõelda, et küllap sõbrapäevaks on keegi, kes mulle suure šokolaadist südame kingib, siis nüüd on jäänud vaid nädal ja lootus on väga pisikeseks kahanenud. (Optimisti lootus kaob 13. kuupäeva õhtuks, eksole)

Tegelikult ei tunne ma end sel aastal veebruari alguses enam nii halvasti kui eelmistel aastatel. Peale lahkuminekut oli ikka kõige hullem. Siis tundus, et kui üksinda rannas jalutada, on see nagu üksinduse manifestatsioon keset õnnelikke paarikesi. Enam ma end nii haledalt ei tunne. Jätka lugemist

Tegin pildi

Ma olen juba 2kümmend aastat hoogu võtnud, et peaks uuesti joonistama ja maalima hakkama. Kui ma keskkoolis käisin ja natuke ka peale seda, joonistasin päris palju. Mul olid isegi õlivärvid, kuigi maalisin nendega mitte lõuendile vaid vineerile, mis oli kättesaadavam. Enamus neist maalidest pole ei naivism ega ka päris kunst ehk lihtsalt jamad. Pliiatsiga käis mu käsi paremini, ma arvan. Mu tolleaegne sõbrants, kes praegu on Haus galeriis asjapulk, arvas, et mul on annet. Jätka lugemist

Kuidas nutitelefoni mälu saladuslikult täis saab

Eelmise aasta lõpus oli mul oma nutitelefoniga tõelised probleemid – kõvaketta mälu oli servani täis. Põhimõtteliselt võiks ju ükstapuha olla, aga ta ei lubanud enam normaalselt telefoni põhifunktsiooniga, milleks on helistamine, tegeleda.

Vahemärkusena olgu öeldud, et mul on kaks aastat vana LG, hästi levinud versioon, mida näeb minu eelmise postituse fotolt. Telefoni mälu on 2 giga ja ma ostsin talle lisaks ka 15 gigase SD-kaardi. Lisakaardi ostsin juba üle aasta tagasi, sest mulle meeldib telefoniga pildistada ja 2014 suvel teatas ta Berliini reisi ajal, et talle ei mahu enam rohkem fotosid. Ma ei tea kuidas teiste nutikatega käib, aga minu oma ei luba äppe SD-kaardile salvestada. Tal on küll äppide vaatamise juures funktsioon, et tõstame sellest osakese kaardile, aga üldiselt ei tee see midagi ja lisakaardil on ainult kaameraga pildistatud fotod. Erinevate fototöötlusäppidega saadud fotod paneb ta telefonimällu. Jätka lugemist

Mida elu mulle on praeguseks õpetanud?

Indigoaalane (edaspidi: Indigo) bogis asjadest, mida 45-aastane juba kindlasti teab. Kuna iga täiskasvanu on oma elu erinevalt veetnud ja ka elukogemused tulevad erinevad, läks keskealistel kommentaarides pisut lappama. 45-aastane inimene juba teab, et teisel arvamusel olijatega pole mõtet vaielda ja nii soovitaski Indigo, et kirjutage ise oma blogidesse, siis on kõigil huvitav lugeda.

Hea öelda, et kirjutage. Kritiseerima olen ma mihkel küll, aga kui pean ise konkreetselt elu jooksul omandatud teadmiseid kirja panema, tundub esimese hetkega, nagu polekski midagi kirjapanemisväärset õppinud. Ma ei hakka ju oma hinnetelehti siia kopeerima ja kiitlema, et näe neid teemasid valdan ma D-st A-ni. Need ei ole päris need teadmised, mida elu õpetab. Jätka lugemist

Kuidas feng šuiga kaalu kaotada. Või suitsetamisega …

Kaalu langetamine on kohutavalt keeruline ettevõtmine. Kui seda vägisi tegema hakata, siis kaob enne kannatus kui ülekaal. Ma ei ole inimene, kes oleks terve elu vaid oma kehakaalule mõelnud, enamuse aja on see kenasti normi sisse mahtunud. Ometi on minugi elus pontšakamaid aegu olnud. Ja alati on need olnud seotud suitsetamisest loobumisega. Jätka lugemist

Kuidas ma Eesti riigi internetiuuendusi kardan

Just praegu räägitakse uudistes, kuidas esmaspäevast alates hakkab ID-kaardi süsteemis mingi suur uuendus kehtima. Kõik, kes internetipangas ID-kaardiga käivad, ilmselt mõistavad mind – ma vihkan seda süsteemi. Kirglikult! Eesti ID-kaardi programm on kõige halvemini töötav programm, mida ma üldse kasutanud olen. Ma võin teistele ka rääkida, miks ma oma energiat bittide vihkamisele kulutan. Jätka lugemist