Lugejate küsimuste vastused

Ma kartsin, et äkki üldse küsimusi ei tule, aga tuli ja veel nii palju. Mul on nii hea meel! Aitäh kõigile!
Blogimisküsimused
Miks sa hakkasid blogima, kuidas see idee tuli? 2004. aastal muutus blogimine Eestis esimest korda popiks, kuna ma olin ka siis arvutisõltlane, siis see oli loomulik, et ma tahtsin ka.
Millal kavatsed blogimise lõpetada, millal see võiks sinu jaoks ennast ammendada? Ma olen vahepeal pausi pidanud, ma ei mäletagi täpselt miks, aga paljud esimese ringi blogijad panid oma blogid päris kinni, mina jätkasin, kui blogimine uue põlvkonna seas popiks muutus. Ma ei kujuta ette millal mul nüüd ära ammendab.
Kas pidasid kunagi ka kirjalikku nö vanakooli kaustikpäevikut? Jah, mul on teismeliseeast väga korralik üleskirjutus kellesse ja kui hullupööra ma armunud olin ja mis üldse juhtus. Enda jaoks väga huvitav lugemine.
Kes on sinu jaoks kõige ebameeldivam blogija? Millised blogid sa järjepidevalt loed ja miks? Kas sa Marimelli blogi ka loed? Ma loen kohutavas koguses blogisid. Feedlis on 66 blogi, õnneks nad kõik ei kirjuta väga tihti ja mõned enam üldse mitte. Marimelli loen ka. Ma lisan ja kustutan oma listist päris tihti erinevaid blogisid. Tavaliselt kustutan neid, kes enam ei kirjuta või on end minu jaoks ära ammendanud. Kui ma arvan, et mõni inimene on ebameeldiv, siis on see tavaelus seotud sellega, et ta on minu suhtes ebameeldivalt käitunud. Keegi ei saa oma blogis minu suhtes ebameeldivalt käituda, kirjutamine ei ole see.

Hobide küsimused
Miks sa osalesid “Suletud uste taga” saates? Mõni aasta tagasi avastasin, et hobinäitlemine on lõbus ajaviide. Lavale mind ei tõmba, aga filmimine on teistmoodi. Suletud uksed oli üks mu tipphetki, sest päheõpitavat teksti oli omajagu. Ma teadsin ette, et ega see asi profi näitleja moodi välja ei tule, aga ikka oli jube huvitav. Selle eest sai isegi raha.
Kas sul on mõni lemmikasi või lemmiktegevus, millest sa kunagi loobuda ei tahaks? Sõltuvused ehk ka teisitiöeldes lemmiktegevused on mu lemmikteema. Ma nimelt üritan neist nii palju vabaneda kui võimalik. Lemmikasjadega on samamoodi, ma ei tahaks ühtegi asja liiga oluliseks pidada, sest mis siis kui ära kaob vms.
Kui su elu oleks dokumentaalfilm, siis kes (sina ise välja arvatud) võiks filmile teksti peale lugeda? Minu absoluutne telelemmik on praegu Joonas Hellerma “Plekktrummi” saatejuht. See kuidas ta suudab suvalise inimesega teha saate, mis näitab külalist tema parimast küljest, on lihtsalt vaimustav. Tema võiks küll oma häälega peale lugeda, mida ma mingil aastal tegin või mõtlesin. Minust jääks kohe kindlasti laksust targa inimese mulje.
Millised filmid sulle meeldivad? See on hetkel raske küsimus, kuna ma olen viimasel aastal filme teistmoodi tunnetama hakkanud kui varem. Mulle meeldib ja natuke ei meeldi ka, kui film mulle sellise tunde tekitab, et ma ei suuda ekraanile vaadata. Aga romantilisi komöödiaid olen ma alati armastanud, need ei tekita eriti mingeid tundeid, peale “meel on ära lahutatud”.
Millised on Su poliitilised vaated tänasel päeval? Mis teema siis selle kommunismiga on, kui ise oled ettevõtja ja see sulle ka meeldib? No kui oleks kommunism, siis ma ei oleks ettevõtja, ega see ettevõtja olemine ka mingi meelakkumine ju pole. Aga ma üritan olla nii eetiline kui võimalik, ma ei võta endale tööle inimesi, ehk alluvussuhteid ei ole, klientidega hierarhiaprobleeme polegi. Mulle meeldib võrdsus, ükskõik kui utoopiliselt see kõlab, aga minuarvates võib maailmavaade vabalt utoopiline olla, mis mõtet on uskuda vigadega olevikku.
Kuhu tahaksid reisida piiramatu ressursi korral? Ma ei fänna eriti reisimist pikkade vahemaade taha. Reis näiteks Tartusse, Pärnusse või Narva, on väga mõnus vaheldus Tallinnale.
Mis on olnud kõige lemmikum reisisihtkoht? Ma ei oska öelda, et mõni koht on kindlasti parem olnud kui teine, mu tunded sõltuvad sellest, kuidas reis on läinud ja kas kõik on olnud piisavalt lõbus ja huvitav, kellega ma kohtunud olen. Kõige imelikum reis oli vist see, kui ma käisin Türgis Ankaras president Recep Tayyip Erdoğani kutsel ühel suurel naiste kongressil. Kõik oli pidevalt 5 tärni ja erinevad tähtsate inimeste vastuvõtud. Väga kummaline kogemus.
Mis keelt sa tahaksid osata (mida sa veel absoluutselt ei oska). Mul on mitu keelt, mida ma olen õppinud, aga ei oska, vot neid tahaks osata. Näiteks hispaania ja hiina keelt.
Muusika kohta. Mis stiilid sulle rohkem istuvad? Ja siis paluks mingi kerge lemmiklugude list kah! Kui ma küsimust lugesin, siis mulle esimesena meenusid kaks viimaste aastate lemmikut, mis ma hankisin nii, et neid kuulas keegi (2 erinevat), kellesse ma parasjagu armunud olin: Aventura, Stromae. Viimaste aegade muusikast on Despacito minult päris palju klikke saanud, ehk siis latino meeldib mulle kohe kindlasti, vanasti olin pikalt UB40 fänn. Aga lisaks kuulan hea meelega ka näiteks Antwoordi ja see laul, kus naine laulab, et ta on albatross, vot seda videot ma olen nii palju kuulanud, et mu tütrel sai sellest ikka väga siiber.
Kas sulle kududa, heegeldada, õmmelda, tikkida meeldib? Ma olen kõike neid teinud, aga praegu meeldib ainult õmmelda, sest mulle meeldivad enda tehtud asjad.
Kas sa pigem sõidad jalgrattaga või ujud? Sõidan jalgrattaga. Sel nädalavahetusel tõin esimest korda ratta välja ja käisin sõbrantsil külas. Ujumiseks on meil vesi liiga külm ja kloorivesi mulle ei meeldi. Suvel kuskil järves mõnusalt hulpida on aga kindlasti mõnusam kui rattaga sõita.
Milline Tallinna pubi on sinu meelest parim? Ma käin paaris konkreetses kohas, sest ma leian sealt tuttavaid eest. Ma ei teagi, kas nad on kõige paremad kohad, mind viimasel ajal on hakanud häirima milliseks baariskäivad võõrad inimesed muutuvad, kui nad purju jäävad, vanasti see mind ei häirinud.
Kus sa elaksid, kui peaksid valima koha peale Eesti? Kuskil kus oleks nii soe ja mõnus, et üldse raha poleks vaja ja võiks kogu aeg mittemidagi teha.

Isiklikud küsimused
Miks sul on ainult üks laps? Mulle sünnitamine üldse ei meeldinud ja see üks tuli jube hästi välja, nii et rohkem polnud vajagi.
Kas ootad lapselapsi? Ei oota, see pole ju minu otsustada. Mul on mitmel sõbrannal väikesed lapsed, ma saan nende peal ka titaarmastust katsetada.
Kas kardad vananemist? Jah, täiega kardan ja ma üldse ei tea, millal see algab ja mis siis juhtub. Praegu on nii libedalt läinud ja elu on pidevalt ainult paremaks muutunud, et kas siis tuleb suur jama, on hirm.
Mida sa õhtuti kodus üksi teed ja kas sa kunagi igavust ei tunne? Ma arvan, et igavus on siis, kui mulle uni peale tükib. Siis ma lähen näiteks vanni, seal saab alati tunnikese uneleda. Või vaatan mingeid filme või seriaale netist. Käsitööd teen päris palju, see ajab alati une ära. Sõpradel käin külas või meelitan neid enda juurde. Kord nädalas käin kõrtsus, kuigi see hakkab vaikselt ära tüütama.
Mida sa tahaksid elus veel saavutada? Millest unistad? Enda arendamise plaanis mul erilisi suuri unistusi pole, ma arvan, et olen päris palju töö ja hobialaselt saavutanud. Isiklikus plaanis on üks unistus: ma pole kunagi abielus olnud ja tahaks. Suure ja ilusa armastusega ja lühike perekonnanimi võiks olla.
Mina tahan teada, kas keegi on meie romantilist kohtingut üle trumbanud 😀? Ei ole, vaatasin oma pabermärkmiku peale seda 29. jaanuari üle ja ei midagi. Minevikust meenub sedalaadi küünalde, klaverimängu, kaunis tühi ruum, kus mina ja klaverimängija kahekesi improviseerime või meie kahekesi sinuga tantsime, ainult ajast, kui mul oli püsipartner. Sel päeval oli lihtsalt imeline tähtede seis, ma muud ei oska süüdistada.
Miks oma lapse isaga lahku läksid ja kas oled seda kahetsenud? Me elasime koos 15 aastat, tunded said otsa ja me ei oskanud seda kuidagi korda teha. Ei ole kahetsenud.
Kelleks sa lapsena tahtsid saada? Balletitantsijaks, bioloogiks, nuusutamise spetsialistiks.
Kas sa unistad tihti (kui üldse?) Jah, liiga palju. Alati kui ma mõtlen mingi romantilise või huvitava loo välja, siis kunagi nii ei lähe.
Kui sa veel ema ei olnud, siis kas kujutasid lapsevanemaks olemist teistmoodi ette? Ma ei unistanud nooremana eriti lapse saamisest, see kuidagi lihtsalt juhtus.
Milliseid omadusi pead enda juures parimateks, milliseid halvimateks? Teistega võrreldes. Ma olen teistest kiirem, mis on korraga nii hea kui halb, ma mõtlen kiiresti, aga tihtipeale tegutsen liiga kiiresti. Ma ei lähe endast välja ja kui lähen, siis saan valida, kas näitan seda teistele või mitte. See on hea omadus, või õigemini õpitud oskus.
Mis nõuande annaksid oma nooremale minale? Ma oleksin võinud aru saada, kui ilus tark ja osav ma olin ja seda oleks võinud rohkem endas hinnata, ehk enesehinnang oleks võinud mõnest kohast kõrgem olla, oleks mõned lollused vähem teinud.
Milline inimene sa olid põhikooli ja keskkooli ajal? Silmapaistev või hall hiireke, heade hinnetega või mässaja? Mul pole kunagi õnnestunud hall hiireke olla, aga mul olid head hinded ja mässamine on mulle ka alati sobinud. Meie klassis oli imelik olukord, kus heade hinnete saamine oli hea näitaja ja neid inimesi ka hinnati kõrgemalt, kui neid, kes said halvemaid hindeid ja olid pigem halli hiire rollis.

Kas sa juba kahetsed et selle postituse tegid? 😀 Ei, ma olen täiesti rahul, rohkem kui rahul! Te olete nii armsad ja heatahtlikud!

Advertisements

Küsige, mis südant vaevab

Mallukas tegi postituse, kus ta vastas küsimustele, mida lugejad esitasid. Mina, kui Malluka peaaegu pidev lugeja, teadsin neid vastuseid juba varemgi, sest ta ju kirjutab kõigest. Väi vähemalt nii palju, kui ta ise endast teab. Kuid lugejatel oli ikka palju küsimusi. Võimalik, et fännidega ongi nii, et neil ei saa kunagi küllalt, ikka võiks natuke rohkem olla.

Minu blogi lugejad on ilmselt teistsugused ja neid on ka kordades vähem kui Mallukal, aga mul tekkis ka tahtmine siiras olla ja kõik ilusti ära rääkida. Eriti arvestades seda, et ma blogin nii, et tekstide järgi võib ju midagi järeldada, aga mitte väga palju rohkem, kui ma parasjagu öelda tahan. Kui teid isikliult minu meeldiv isik ei huvita, siis äkki huvitab mingi muu küsimus, millest ma võiksin teada?

Paljud mu lugejad teavad mind isiklikult ja nendelt ma ikka vahetevahel pinnin, et ütle nüüd kõik välja, mida sa minu halbadest külgedest arvad, aga nad ei taha öelda. Ilmselt kardavad, et läheb jamaks, kuigi ma alati rõhutan juurde, et ma ei solvu. Ma arvangi, et ma ei solvu, sest ma päriselt tahan endast kõike teada ja alati kui kellegi peale solvun, üritan hästi põhjalikult endasse kaevuda ja solvumise juurteni jõuda, sest seal võib peituda midagi olulist. Mingi nõrkus, mida ma üritan alla suruda.

Igatahes viskan ma õhku palli, mida te võite kinni püüda, aga ma olen arvestanud ka sellega, et küsimusi ei tule. Küsige siin kommentaarides minu kohta käivaid küsimusi, millele te vastust tahaksite. Ma luban, et vastan kõigile, millele vastust tean ja ei kustuta ühtegi küsimust ära. Isegi selle kommenteerija küsimusi, kelle kommentaare ma pidevalt kustutan, ei kustuta. Räägin ühest inimesest, kes, minu arvates, on lihtsalt õel… Üldiselt peaks siin kommenteerimine, minu teada, kõigile vaba olema.

Eile tehtud selfi

Andke tuld!

Milline ajupesu sulle rohkem meeldib?

Täna on Lenini sünniaastapäev. Paar päeva tagasi oli Hitleril samasugune tähtpäev. Millalgi siinkandis on Mart Laari sünnipäev ka. Ma mäletan Lenini kuupäeva kõige paremini, kuna mu emal on ka täna sünnipäev, aga ma ei tahtnud oma emast kirjutada vaid Leninist ja ajupesust. Õnneks pole ma ainus. Jalutuskäik ajas tegi täna Leninist rääkivast raamatust ka pika postituse mida alustas lausega “Tõeline ajupesuraamat.” Ma ei lugenud postitust läbi, aga see esimene lause pani mind mõtlema ajupesu teemal.

Fakt on see, et sinu aju pestakse pidevalt, mõnikord sa saad sellest aru, mõnikord mitte. Kui puhastusoperatsioon on läbipaistvalt lihtne, siis tahad, et keegi ei roniks seebiga su pähe, muutud pahaseks ja üritad mõelda risti vastupidiselt sellele, mida sulle pähe topitakse. Võtame selle sama Lenini raamatu. Ma ei pea seda lugema, aga ma tean juba ette, et raamat räägib ühest inimesest ja ajupesu seisneb selles, et temast räägitakse ainult head. Kui tubli, tark, sõbralik, üllameelne, töökas jne edasi see inimene oli. Kohutav onju? Tekitab kadedust ja vastikust, et nii ei ole ju võimalik! See on väljamõeldis, mina niisugust mõõdutundetut kiitmist küll ei usu. Kõik ju teavad, et ta oli nõme vanamees, kes rikkus miljonite inimeste elu ära ja lisaks suri süüfilisse, sest ta oli tavaline ebamoraalne inimene, nagu me kõik.

Enamus inimesi ei seedi sellist ajupesu, kus kellestki või millestki räägitakse häid asju. Lenin ja nõukogude kord on kõige kaunimad näited. Kui keegi hakkab rääkima, et nõuka ajal oli midagi ilusat, arvab kohe mitu inimest, et teda on mõjutanud kahtlased jõud, või ta lihtsalt ei taha tõde tunnistada, sest nõuka aeg on avaliku teabe järgi vastik aeg, kus inimesed kannatasid rõhumise, salakuulamise, nõmeda valimissüsteemi, raudse eesriide, muusika ja kunsti piirangute, poliitiliselt kallutatud ajakirjanduse, piinamise, küüditamise all. Kui inimestele anda valida, mis on nende arvates ajupesu, siis nad tunnevad kohe ära pesemisviisi, kus räägitakse midagi head ja neile tunduvad hoopis tõepärasemana jutud, kus neid veendakse milleski halvas, inimeste kannatustes, piinades, valus ja pisarates. Onju nii?

Ma näiteks jõudsin otsusele, et mina ei kavatse vaadata filmi “Seltsimees laps”. Ma olen nüüd mitmest blogist lugenud, mida inimesed filmist arvavad ja aru saanud, et tegemist on propagandafilmiga, kus peamine rõhk on negatiivsusel. Keegi olevat lausa pisaraid valanud, sest nii kurb oli. Üldine blogijate ja ajakirjanduse seisukoht on, et seda filmi peab vaatama, sest see laps mängib oma rolli nii hästi.

Kindel, et “sm. Laps” on parem film kui näiteks “Hallid varjundid”? Hallid varjundid on film ja raamat, mille kohta on väga legaalne öelda: “Mulle see raamat ja film ei meeldi, ma pole neid vaadanud ja ei kavatse ka.” Kõik saavad sinust aru ja noogutavad, sest miks peaks vaatama filmi, kus räägitakse küll vägivallast, aga kõik lõppeb hästi? Nii totter ja eluvõõras. Päriselt elus nii ei ole ja armastusfilme kiidavad ainult ajukääbikud, kes tõelisest kunstist aru ei saa. Tõelises kunstis peab inimene vaevlema ühiskonna ebaõigluse, mitte labase kire käes.

Ok, mängufilmidega on nagu on. Maitse asi, hallides varjundites ju tegelikult ajupesu eriti ei tehta. Sigarikka ilusa ja kuuma mehega võib seksida ka ilma seda filmi vaatamata. Kuid rikka ja ilusa teema on kahtlane värk ikkagi. Võtame tootereklaamid. Kõik inimesed teavad, et reklaamid tegelevad ajupesuga. Sulle näidatakse viinapudelit või autot ja räägitakse, et kui sa endale need ostad, läheb su elu kohe ilusaks. Jube ajupesu! Kõik teavad, et viina joomisega kaasneb pohmell, kuritegevus ja kahtlased sekssuhted ja et autoga Tallinna tänavatel sõitmine võib närvid täiega krussi ajada, rääkimata võimalusest end vigaseks sõita. Ajupesu! Valetavad, teevad elu ilusamaks! Nõmedad reklaamid, mina ennast küll nendest mõjutada ei lase!

Eelnevad näited on suht mustvalged ja lihtsad. Kui surnud poliitikute juurde tagasi tulla, siis näiteks Hitleriga on asi hoopis keerulisem. Hitlerist heal toonil rääkida on vastuoluline küsimus. Kõik teavad, et tema juhitud poliitika viis miljonite inimeste surmani ja et ta oli raassist, juudivaenulik ja pooldas talle ebameeldivate inimeste pikaajalist piinamist. Kuid temast positiivselt rääkimist peetakse paljudes ringkondades heaks tooniks. Täiesti normaalseks peetakse tema ja Stalini konktekstis väita, et Hitlerist räägitakse halvasti ainult sellepärast, et ta kaotas sõja. Stalin oli ka tõeline elajas, aga ta võitis sõja ja see annab õigustuse temast paremini rääkida kui Hitlerist. Ma ei ole Eestis kohanud ühtegi inimest või sotsiaalset gruppi, kes Stalinist head räägiks, aga Hitleri tervitus on väga ja väga legaalne tegevus. Et Hitler on hea näide, kuidas kellestki hea rääkimine on normaalne tegevus. Õnneks kehtib Stalini kohta normaalne lähenemine – temast tuleb rääkida ainult halba.

Kas täiuslikkus on kaasa sündinud või saab seda õpetada?

Sattusin täna Delfist lugema ühe lapsevanema õpetussõnu teistele lapsevanematele ja ei suutnud artiklit lõpuni lugeda, sest see tundus nii kirjutaja endaga seotud, et ma lihtsalt ei tahtnud selle emme isiklikest traumadest rohkem teada.  Kuid jutu esimene lõik rääkis kohe teemast, millega ka mina emmena kokku puutusin ja millest ma hoopis teistmoodi arvan.

Delfi ema kirjutas, kuidas ta arvab, et lapsi peaks õpetama vigade tegemist nautima. Tal on kolm last ja kolm erinevat kogemust ja mul ainult üks. Kuid mina ei tea, milline haridus tollel emal on. Mina olen koolis õppinud sotsioloogiat, mis uurib, kuidas keskkond mõjutab inimesi ja see teema on mind ka isiklikult pikemat aega huvitanud. Kui palju on inimestes kaasasündinud omadusi ja millised omadused neile keskkond juurde kasvatab?

Minu kogemuse järgi võib kartus vigade tegemise ees olla ka kaasa sündinud. Mina ise olen sellist tüüpi, et vigasid eriti südamesse ei võta ja tänu oma pohhuismile, teen ma pidevalt erinevaid vigu. Too ema arvab, et mina olen õnnelik inimene, kuna ei põe, kui midagi viltu läheb. Nüüd on üks minu koolis õppimise teemasid endas see omadus ringi kasvatada. Kuid minu laps on esimesest eluaastast alates hoolega vigade tegemist vältinud ja mina ei ole seda talle õpetanud, issi ka mitte. Kuidas ma seda tean? Ta alustas vigade tegemise vältimist juba pisikesena, ta ei olnud nõus tegema midagi, mida ta hästi ei oska. Kõlab nagu õppimistakistus? Tegelikult mitte.

Esimene asi, kus mu laps seda rakendas, oli käima hakkamine. Teate küll kuidas beebid kõigepealt roomavad, siis käputavad nagu koerad ja siis üritavad kõndima hakata ja muutkui kukuvad? No mu laps ei hakanud enne käima, kui tal käimine päriselt välja tuli. Ta ei kukkunud, ta hoidis servadest nii kaua kinni, kuni tundis, et nüüd on tasakaal ja jalad valmis kõndimiseks. Ta oli siis juba paar kuud üle aasta vana, kui käima hakkas, normaalselt käima. Ma ei sundinud teda ka. Ma ei sundinud teda ka roomama, sest muarust on roomamine piisavalt nõme tegevus ja ta ei roomanudki. Ma olen üldse kehv sundija.

Kuid terve tema lapsepõlve ma nägin, kuidas ta ei olnud nõus asju enne tegema hakkama, kui ta oli omaette endale asja sisu selgeks teinud ja võis tehes kindal olla, et saab hästi hakkama. Tänu sellele omadusele, ei juhtunud temaga lapsepõlves üldse õnnetusi, ta ei tormanud mõtlematult ei tea kuhu, ei kukkunud üle servade, ei pistnud suhu igasugust jama jne. Nüüd on ta kakskümmend ja ta teab seda ka ise, et tal on selline omadus, et ta ei taha teha avalikult asju, mida ta veel eriti ei oska. Lõpuks ei jää midagi tegemata, vaid ta alustab siis, kui saab hakkama. Vigu ei teki nii palju.

Kuid mida saavad ema ja isa lapses kasvatada, on hirm teha vigu. Hirm, paanika, ärevus – seda saab õpetada, aga mitte vastupidi. Seda kasvatavad lapses need vanemad, kes peaaegu mitte kunagi lapse tehtuga rahul ei ole, alati on natuke veel puudu, et last kiita saaks, kuid alati on põhjus, mille eest on laps noomimise, kritiseerimise, irisemise, laituse ära teeninud. Tavaliselt pole need vanemad ka rahul sellega, kuidas ja mida nad ise teevad. Neil jagub kriitikat nii teistele kui endale. Keegi pole piisavalt hea, et kriitikast pääseda. Sellise kasvatusega võib lapsele erinevaid probleeme juurde kasvatada, nimekiri on pikk. Sinna sisse võib kuuluda ka perfektsionism, aga tavaliselt lihtsalt hulk ärevushäireid.

Kuid kõikidel asjadel on head ja halvad küljed. Mina õpin praegu käsitööd ja käsitöös on perfektsionism väga hea iseloomuomadus. Nahatöös on oluline iga millimeeter ja tihtipeale ka pool millimeetrit. Kui kaks nahka on üksteise peal ja üks neist on millimeeter viltu, näeb kogu töö välja inetu.

Ma sattusin koolis kõrvuti istuma naisega, kes on väga täpne, kõik õpetajad viimaseni kiidavad, kui korralikult on tehtud tema joonestused ja  käsitööasjad. Kuid kui tal läheb natuke midagi viltu, on ta täiesti endast väljas ja löödud. Kohe kooli alguses saime aru, miks me kõrvuti sattusime – mina saan temalt õppida, kuidas asju perfektselt teha ja tema minult, kuidas mitte miski ei suuda mu head tuju ära rikkuda. Me mõlemad oleme rahul selle omadusega, mis meil juba on olemas, aga kuldne kesktee annaks mõlemale suurema rahulolu endaga. Ega ma ka rahul ei ole, kui mul mõni asi viltu läheb, ma lihtsalt ei põe selle pärast eriti. Kuid ma oleksin õnnelik, kui kõik alati perfektselt välja tuleks.

Ma ei tea, kas mu pinginaabri perfektsionism on seotud tema kasvatusega või ei. Võimalik, et tal on see ka kaasa sündinud. Kuid ma tean, et perfektsionismi on võimalik ise õppida. Ma ei mõtle seda haiglast perfektsionismi, kus inimene ei ole rahul mitte kellegi teise tegemisega, seda iseloomuomadust ei taha endale keegi, ma loodan. Kuid kuidas teha asju väga korralikult, saab küll õppida. Mul juba enam-vähem tuleb välja.

Minu takistus asju perfektselt teha pole mitte see, et ma pole piisavalt kriitiline, vaid see, et mul on alati natuke liiga kiire. Ma tähtsustan kiirust ja aega kõrgemalt kui perfektsust. Raamatupidamisega oli mul alguses samamoodi, kuid töö õpetas, et iga viimanegi sent tuleb paika panna, või muidu on pärast suured jamad. Nüüd ma pean oma käsi samamoodi õpetama, nagu ma kunagi õpetasin oma pead, et arvutusi tuleb rahulikult ja süstemaatiliselt teha, et vigu ei tuleks.

Siin on kõrvuti minu ja pinginaabri õmmeldud kotid. Me mõlemad saime viied, aga tema kulutas selleks kõvasti rohkem närve kui mina. 

Kas teil on ka iseloomuomadusi, mida tahate endas ümber kasvada?

Majandusõpe ja kuidas raha ei saa

Ma olen oma blogis päris mitu korda kirjutanud, et hakake ettevõtjaks, see on nii lihtne. Tuleb ainult alustada ja pärast läheb kõik ludinal. Põhimõtteliselt nii ju ongi, aga mida keegi lihtsaks peab, pole üldse üheselt mõõdetav. Varem neid postitusi tehes ma ei mõelnud, et minu jaoks võib oma ettevõtte majandamine lihtne tunduda, kuna ma olen seda pea terve oma täiskasvanu elu teinud. Minu jaoks on paberimajandus umbes sama kui tavalisele inimesele kümne piires arvutamine. Kui midagi oskad, on vahest keeruline aru saada, et teised peavad hoopis rohkem pingutama, et samad asjad ära teha, kuna nad ei ole harjutanud.

Ma hakkasin ettevõtlusega tegelemise raskusest paremini aru saama, kui meile koolis majandust õpetama hakati. Millalgi talvel. Kui ma loen Ritsiku blogist, et ta käib erinevatel kursustel, kus talle umbes samasuguseid asju õpetatakse, nagu mulle praegu koolis (meil oli lisaks majandusele suhtlemise nime all loengud, kus ennast ettevõtjana avastama vms õpetati)  ja ta suhtub kõigesse nii positiivse elevusega, tekib mul tahtmine vahele hüüda: “Need koolitajad ajavad sulle kärbseid pähe, päris elu on teistsugune!” Vot nüüd ma sellest kirjutangi. Mu majandusõpetaja juba kord ütles mulle, et ma peaksin vähem sõna võtma. Ja tal oli õigus, aga jube raske on kaks tundi vait olla, kui mul on midagi kommenteerida. Blogis ma võin. Ma ei taha kellegi elevust maha tõmmata, ma ainult natuke räägin, kus kivi all probleemid võivad elada.

Ühes majandustunnis tuli meil juttu, et riigilt saab raha, kui neile projekt kirjutada. On selline tore koht, nagu EAS ja sealt saabki raha. Kuid nagu teada, siis päris suur osa rahast, mida sealt saada on võimalik, jääb välja võtmata. Õpetaja küsis, et mida meie arvame, et miks seda raha välja ei võeta. Mul oli parasjagu tunnis kaasarääkimine keelatud ja ma olin vait. Ma isegi ei oianud kõvasti, kui mu grupiõde mingit täielikku jama ajas ja õpetaja rõõmsalt kaasa noogutas. Meie majandusõpetaja rääkis, kuidas tema ka ei saanud raha ühest fondist (äkki oligi EAS, ma täpselt ei mäleta enam), sest ta ei oskanud neile nõutavat äriplaani kirjutada. Majandusõpetaja, kes õpetab majandust, ei oskanud äriplaani kirjutada.

Kuid tegelikult on imelihtne välja uurida, miks EAS-lt liiga vähe raha küsitakse. Kõigepealt tuleb välja mõelda, mille jaoks võiks raha küsida ja siis minna sinna lehele ja kulub umbes 10 minutit, et teada saada, et sina seda raha sealt küll ei saa, ole sa nii osav projektikirjutaja kui iganes.

Oletame, et ma tahaks teha uue firma, mis tegeleb nahktoodete tegemisega, seda ma ju koolis õpin. Täpselt sellise asja jaoks on EAS-s olemas Starditoetus. Kõik tore, loed punkte, et raha saab põhivahendite ostmiseks  – kui nad on kallimad kui 100 euri. No leiab nii kalleid masinaid küll, aga odavam tavaar tuleb oma rahaga muretseda. Antakse reklaamiks ja arvutiprogrammide ja isegi personalikulude jaoks. Kena! Pidu! Teeme firma ära!

Ja siis tuleb punkt, et firma käive peaks kolmanda aasta lõpuks olema 80 tuhhi. Tundub tühiasi? Jah, kui sa oled tuntud bränd, aga isegi mitte siis. Oletame, et sa müüd nahast naiste käekotte, mille hind on 100 euri tükk. Selleks, et aastas 80 tuhhi teenida, pead sa iga päev müüma vähemalt kaks sajaeurost kotti. Tundub jälle lihtne? Ja jah ja ei. Stella Soomlais ilmselt müüb, sest interneti andmetel on tal palgalehel 8 inimest ja 2018. aasta prognoositav käive tuleb 242 tuhat, ehk kolm korda rohkem, kui EAS alustavalt tundmatult kotitegijalt ootab. Kuid kes ei teaks Stellat?

Võtame natuke vähemtuntud nahktoodete firma – Radikainen. Lisaks kottidele teeb ta ka maru vahvaid värvilisi jalanõusid. Sama internetiallikas (inforegister) ütleb, et temal pole palgalehel ühtegi inimest ja tema ennustatav käive sel aastal tuleb 27 tuhat, firma asutatud 2012. aastal. Ja tegemist on brändiga, kes oli esindatud näiteks sügisel disainiööl, kus olid ainult väga tegijad disainerid (ka Soomlais) ja Saku suurhalli käsitöölaadal, kus on metsik kohatasu. Ehk tegemist on tuntud disaineriga, kellel on kvaliteetsed huvitavad tooted ja tema käive jääb väga palju alla 80 tuhande.

Radikaineni müügilett Käsitöömessil

Võimalik, et ma lihtsalt arvutan liiga palju, aga raha saamiseks pead kirjutama EAS-le äriplaani, kus on kirjas, kuidas sa suudad kolme aasta pärast müüa need kaks 100-eurost kotti päevas. Usutavalt pead kirjutama. No mina  igatahes nahktoodete peale EAS-i starditoetust küsima ei läheks.

Te nüüd arvate, et tühiasi, võtan siis mõne teise teema, millega raha küsida. Kuid alati, kui sa sealt mõne teise teema välja valid, jõuad kiirelt punkti, millele vastamiseks pead sa midagi ilmvõimatut tegema või omama või olema. Tavaliselt peab sul juba endal palju raha olema, et juurde küsida.

Nüüd te arvate, et ma olen lihtsalt laisk, loll ja saamatu. Tegelikult ma olen mitmeid projekte kirjutanud ja raha saanud, kuid need on alati olnud mingid tutvuse kaudu värgid. Alati. Välismaale olen kirjutanud ja Eestisse. Eestis oli  mitu aastat tagasi ja see käis nii, et keegi tundis ühte poliitikut, kes ütles, et näe, küsi sealt ja siis saadki. MTÜ oli, ma enam ei mäleta, mille jaoks see raha küsiti, aga kõik toimis. Õige inimene õigel ajal ütles, kus raha vedeleb. Sellepärast enamustel poliitikutel on ka oma MTÜ-d, et vedelev raha ära korjata, aga nad ka kõike ei jõua. Ja mitut poliitikut sina, alustav ettevõtja, tunned, kes sulle kasulikke vihjeid jagaks? Ega igal poliitikul neid vihjeid ka ei ole.

No aga kui sul juba on idee, millega saab raha teenida, siis tee see firma juba ära, pole seda riigi raha vajagi!

Kristallid võivad südame pahaks ajada

Ma käisin eelmisel nädalal Kristallikojas. Juba enne minekut olin näinud selgeltnägijate saadet, kuidas nad seal käisid ja lugenud Marimelli pikka ja kiitvat üllitist.  Midagi oli meie külastustes sarnast ja midagi täiesti erinevat. Üritan oma nõtrade näppudega võimalikult kauni ülevaate koostada, kuigi ma ei teeninud tolle külaskäiguga midagi. Kuid ma ka ei maksnud midagi, kuna mu sõbrants sai selle ühelt tuttavalt, kes ise ei saanud minna ja oli selle ka tasuta saanud.

Tervis korras, karv läigib?

Nädala alustuseks tahan kirjutada pea pesemisest. Ma olen juuste pesemisest varem ka kirjutanud, aga täna on teine põhjus. Ma tahan kõige esimene kirjutaja olla, sest mu selgeltnägija võimed teatasid, kuidas varsti hakkavad kõik juustest ja peanahast kirjutama. Hilinenud aprillinali! Mu selgelt nägemine on sama kehv kui enamusel inimestel ja ma ei hakka seda paremaks valetama. Mul on hoopis siseinfot.