Kuidas enesekindlalt käsutama õpitakse

Ma sõitsin täna mitme linnaliini bussiga ja mind tabas valgustatus. Ma lahendasin ühe hetkega ära küsimuse, miks ma olen väga halb teiste käsutaja. Tegelikult on vastus imelihtne, nagu psühholoogia algkursuse õpikust – mind pole lapsepõlves käsutatud.

Aga valgustatus tabas mind Lasnamäe bussis, mis mind koos klassitäie umbes 8-aastaste lastega kesklinna viis. Kõik lapsed kandsid kollaseid veste ja pidasid end väga viisakalt ja vaikselt üleval. Minu kõrval seisis üks poiss, kes mängis telefonis kahe kolli kaklusmängu. Tema kõrval istus pisike konkreetse näoga tüdruk. Peatuses läks tüdruku kõrvalt istumast tädi ära ja tema asemele tahtis telefoniga mängiv poiss istuda, aga ei saanud. Ei saanud, kuna tüdruku arvates tegi poiss midagi valesti. Ma ei saanud päris täpselt aru, mida poiss valesti tegi, ega poiss vist ka ei saanud, aga käsku ta täitis. Mind köitis tüdruku väga konkreetne ilme, kui ta poisile seda valetegu selgitas. Vene keeles. Igatahes seisis poiss vahekäigus edasi, tüdruk istus oma toolil ja mina sain valgustatud. Ma olen alati natuke neid kadestanud, kes teistele väga konkreetselt oskavad käske jagada. Mul õnnestub see ainult ekstreemolukordades, kui keegi midagi ise teha ei oska.

Ilmselt on sellel tüdrukul väga konkreetseid nõudmiseid esitav ema. Või isa. Kui see ema või isa midagi tüdrukul teha käsivad, siis saab tüdruk ilma konkreetseid sõnu mõistmata aru, mida ta tegema peab ja teab, et käsk on vanem kui meie. Ei ole mingit huina-muinat, kus ema vingub kümme korda, et kas sa juba koristad oma toa ära, kuigi ta teab, et lapse tuba koristab lõpuks ikka ta ise mitte laps.

Näiteks minul oli selline lapsepõlv, kus ma ei pidanud mitte midagi kasulikku kodus tegema. Mul oli naabritüdruk, kellele ma kaasa tundsin, sest tema pidi kogu aeg terve korteri ära koristama ja kõikide nõud ära pesema ja kommi tal ka kunagi kodus ei olnud. Mul oli alati kodus kommi, aga ma ei koristanud midagi. Mu ema on vaikse häälega tagasihoidlik inimene, kes ei käsuta kedagi. Naabritüdruku viskas ema kodust välja, kui tüdruk sai 18-aastaseks: “Sa oled nüüd täiskasvanu, saa ise hakkama.” Tal oli uue mehega uus väike laps.

Mu laps alati, kui ma talle tema toa koristamist mainin, toob vabanduseks selle jutu, kuidas ma ju ka ei pidanud lapsepõlves koristama, aga näe kui normaalne täiskasvanu minust kasvas. Nüüd ma koristan ja oma lapse tagant ka. Peaks oma lapsele rääkima, et kuna mina olen selline leebe, siis tema lapsed ei hakka ka üldse koristama ja ta peab ka oma lapse tuba koristama.

Tegelikult peaks äraõppima teiste käsutamise. Niisama, õppimise ja oskuste mõttes. Mu ema oleks võinud oma emalt käsutamist küll õppida. Minu ema kartis oma ema, sest nooremana oli vanaema igavesti käre mutt, vanemas eas rahunes juba maha. Tädi küll väitis, et see lapsepõlve-aegne suhtumine emasse oli austus, aga ma kahtlen selles sügavalt. Mu vanaema oli üle küla kõige kurjem käsutaja mutt, keda kartsid teised külalapsed ka, väitis mu ema. Ilmselt on tädi enda jaoks lapsepõlve leebemaks mõelnud ja kartmise austamiseks luuletanud. Kuigi minu vanaema ei visanud ühtegi last kodust välja, kui nad täiskasvanuks said, et ära enam tagasi tule, nagu see naabrinaine, kes oli mu emaga ühevanune, aga nüüd on surnud.

Ma arvan, et see tüdruk bussis austab oma ema või isa, sest ta jäljendab teda. Mina armastan oma ema ka, sest ma jäljendan teda, kuigi mul on teine temperament. Vanaema austamise ma lõpetasin sel hetkel ära, kui ma mõistsin, mida vanaema mu hüüdnimega “Tüütu” mõtles. Lapsena ma suhtusin sellesse kui nimesse, mis ei tähenda midagi. Nimed ju tänapäeval ei tähendagi. Kui ma saan üle kompleksist, et ma olen teistele inimestele oma jutu või juuresolemisega tüütu, siis saan vast vanaemasse uuesti normaalsemalt suhtuda. Ta on juba 18 aastat ja kaks päeva tagasi surnud.

vanaema

Mina vanaemaga

Kuidas ma varsti Oskari saan

Laupäeval oli järjekordne oluline verstapost minu näitlemise hobis – tegin esimese sõnalise rolli lühifilmis. Muidugi ma mõtlesin terve päeva, kuidas sellest blogi lugejatele kirjutada, aga ei kirjutanudki. Ma kirjutan blogisse oma seiklustest siis, kui kellelegi rääkida ei ole, aga laupa õhtul oli ühel sõbral sünnipäev ja siis ma sain oma elamustest mitme kandi pealt rääkida.

Tegelikult ma ei tea, kas see film üldse suurema avalikkuse ette jõabki, sest tegemist on tudengifilmiga. Kuid kuna tudeng on juhtumisi näitlajate laps, siis on peaosades Ivo Uukkivi ja Kristel Leesment. Ehk ma sain mängida koos päris näitlajtega, mis minus omajagu elevust tekitas. Sõpradele ma kiitlesin, et sain Ivo Uukivi pead süles hoida. Sain jah!

Aga päris näitlejaid on põnev jälgida. Me filmisime Solarise toidupoes. Kuigi laupäeva hommikul rahvast väga palju ei olnud, siis mõned ikka ostlesid. Meil on stseen, kus Uukkivi viskub minu kui turvanaise ees pikali ja teeskleb, et tal on paha olla. Mina pean teda turgutama. Ma ei jõudnud veel eriti midagi teha, kui lamava Ivo ette seisab üks naine ja küsib eriti kaastundliku näoga:

“Kas Teil on väga paha olla? Kas ma saan aidata?”

Ma vaatasin teda suu  lahti, sest mina küll esimese hooga nii kenasti kaastunnet etendada ei oskanud. Aga mina teadsin, et filmitakse, tädi ei teadnud. Uukkivi väljus hetkega oma rollist ja teatas pahasel häälel, et meie siin filmime. Tädi põgenes teadmata suunas ja ma üritasin järgmistes duublites seda tädi võimalikult täpselt jäljendada.

Aga ma sain oma osaga vist päris hästi hakkama. Tudengid arvasid küll, et et kõik oli kenasti. Ei olnud pahaseid nägusid ega erilisi õpetussõnu.

Kõik võtted toimusid pisut nagu udus, sest enamus tudengitest olid öö otsa magamata, kuna nad filmisid ka eelmisel päeval ja läks väga pikalt. Ma üldse ei liialda, kui väidan, et tundsin end kui ülitemperamentne lõunamaalane, sest ega keegi eriti ei jutustama ei kippunud ja võtete lõpuks tekkis tunne, et mõni vist kukub varsti kokku. Kummalisel kombel saime valmis paar tundi enne ettenähtud aega. Ma tundsin end peale võtteid kummaliselt ja arvasin, et äkki ma peaks ka magama enne kui sünnipäevale lähen, aga see oli vaid kaastundeväsimus, sest magama ma küll jääda ei saanud.

Kuid järgmisel päeval olid mu jalalihased valusad. Ma kandsin võtetel umbes 3-sentimeetriseid kontsasid ja enamuse päevast seisin, kuna poes ega laoruumis, kus me ettevalmistusi tegime,  polnud eriti kuskil istuda ja ma ei tundnud ka vajadust. Vot mis juhtub, kui umbes seitse tundi seista, kui tavaliselt oled harjunud diivanil losutama. Huvitav.

Ma sõpradele lubasin, et peaksin tegema linkidega nimekirja filmidest, seepidest, reklaamidest, kus ma osalenud olen. Äkki ma kunagi teengi. Siis kui on välja tulnud ka need rollid, kus ma sõna olen saanud sekka öelda. Praegu mulle lihtsalt meeldib suurelt unistada kuidas ma üks kord Oscari saan.

kaamera

Foto tehtud Solarise laos, kus ma pool laupäevast veetsin. Esiplaanil meie kaamera.

Kutsu mind Manjanaks

Olete Ekspressist Robi ühte vana lugu lugenud? Seda: Sa või minna kui sa tahad. Hullumoodi täpselt kirjeldab, mis meil siin riigis toimub. Minu arvates täpselt. Sa võid minna, beibe, ega iga armastus ei kestagi igavesti! Jep, seepärast on suht mõttetu kellelegi öelda, et ta sulle päriselt meeldib, sest nii pole normaalne. Nii on klammerdumine. Ma ise lõpetan ka liigse meeldimise peale suhtlemise ära ja teen näo, nagu midagi poleks olnudki. Ei hakka minu vabadust piirama!

Ma tahan omada vabadust igal nädalalõpul käia väljas järgmise sõbrantsiga ja iga järgmine kord seksida kellegi teisega kui eelmisel korral. Ei, mitte päris võõraga, see on juba keerulisem ettevõtmine ja kogu loodetav nauding võib lihtsalt ära jääda. Keegi äraproovitud tüüp on kindla peale minek ja soovitatavalt selliste väliste tunnustega, et ei klammerduks. Abielumehed on hea variant, sest vabasuhe on ju tänapäeval nii moodne. Pidavat jahtunud suhtesse särtsu tooma. Ha-haa: olnud seal, teinud toda!

Või siis suure vanusevahega. Vanuseline ebavõrdsus hirmutab ka korraliku eestimaalase ära, sest nii pole kombeks. Mees peab olema naisest pikem ja vanem! Rikkam enam ei pea olema. Sel teemal on feministid kõvasti vaeva näinud, et naistele ära selgitada, et mees ei pea sinust rikkam olema. Naine võib ise ka rikas olla. Kuigi seda teadsid eesti naised juba ammu. Vähemalt tugevam osa meist teadis. Aga seda, et naine võib mehest pea jagu pikem olla, vot seda ei suuda enamus alla neelata.

Aga tegelikult meenutas Kurvitz mulle hoopis, et Scooter oli igavesti vahva bänd, mis oli kunagi Eestis kuulsam kui oma kodumaal Saksas. Kõigepealt kuulasin “Harder, faster, Scooter” ja siis tuli see:

Ma teadsin seda laulu küll, aga siis ma polnud veel Manjana. Ma võiksin selle laulu oma blogi hümniks võtta😀 Ma olen selle laulu saatel rohkem kui ühel korral hüpelnud ja täna tegin ma seda jälle. Proovige, hullult vabastav!

 

Mis eile juhtus

Aus oleks eilsele postitusele järg kirjutada, äkki keegi elas kaasa ja tahab teada, mis juhtus. Kirjutasin eile, et ootan endale koju praktikanti.

Kummalisel kombel ma eile isegi närveerisin natuke. Mitte nagu põnevusenärv, et kohe läheb lahti, sest ma ju teadsin täpselt, mis juhtuma hakkab – me istume maha ja räägime koolist ja raamatupidamisest. Pigem selline närv-närv, ebameeldiv kripitav tunne kurgu piirkonnas. Ütlesin endale mõttes, et mis sa loll närveerid ja närv põgenes varjatud olekusse. Olen sama trikki varem ka proovinud. Näiteks autoga sõitmise jaoks. Ma sõidan autoga kord kvartalis ja vanasti alati närveerisin. Siis mõtlesin asja üle järgi ja leidsin, et mingit mõtet pole närveerida, see ainult segab keskendumist. Neile, kel närvid päris läbi, nii lihtne meetod ei mõju. Mul on närvid korras, ma suudan mõttega end mingis piiris kontrollida.

Praktikant tuli kohale täpselt õigel ajal. Sai kohe plusspunkti kirja- täpsed inimesed mulle meeldivad. Istusime maha ja rääkisime natuke, kuni märkasin, et ta mudib närviliselt sõrmi. Tegin ettepaneku teed juua. Köök, vee keetmine ja tee joomine ongi selleks välja mõeldud, et inimesed end mõnusalt tunneksid. Lobisesime edasi, õigemini mina rääkisin. Praktikant rääkis, et ta kirjutas praktika küsimiseks 50-le raamatupidamisfirmale ja ainus, kes oli nõus, olin mina. Kujutate ette – 50 äraütlevat vastust erinevate pliiatsist imetud põhjustega. Ma ju rääkisin eelmises postituses, et raamatupidajad on introverdid.

Tüdruk oli väga tagasihoidlik ja suhtus minusse nagu tähtsasse õpetajasse. See mulle natuke meeldis ja natuke mitte. Ma pole ammu sarnase suhtumisega kokku puutunud. Vanasti suhtusid nii minusse lapse sõbrad, aga nüüd ei käi tal eriti sõpru külas. Praktikant on paar aastat mu lapsest vanem. Mina oma lapsele austust vanemate inimeste vastu õpetanud ei ole, sest ma ise pooldan võrdsust kõikide inimeste vahel hoolimata vanusest ja positsioonist.

viruhotel Kuid praktikandiga läks kõik hästi, ma arvan. Me saime tunni ajaga jutud räägitud. Klientidega läheb mul ka tavaliselt nii kaua. Leppisime kokku, mida ma nendest asjadest, mis talle raamatupidamises huvi pakuvad, pakkuda saan. Ma loodan, et ta jääb rahule, kuigi mul on imepisike firma, kus kolleegidega suhtlemise harjutamine piirneb ainult minu meeldiva isikuga.

 

 

Selle foto tegin oma esimeses Tallinna töökohas 1992. aasta lõpus. Mu tööruum asus Viru hotelli numbritoas. Ametiks oli raamatupidaja.

Õigus teisi õpetada. Äkki läheb põnevaks?

Ma olen täna ootusärevuses – mulle tuleb praktikant. Nii põnev! Kella üheks tuleb. Ma ise pakkusin sellise kellaaja. Kella üheks olen ma alati juba üleval ja mitteunise näoga. Tegelikult läks mul juba üheksa aeg uni ära. Kummalist unenägu nägin. Sellist, et ma peaksin lilledel mulda vahetama. Ma ju mainisin, et mul on pealtnäha igavad unenäod. Huvitav, kuidas praktikandiootus unenäos lillede eest hoolitsemiseks moondus? Lause ärakirjutanuna saan aru küll kuidas.

Ega see praktikant mind kohe ei tahtnud ka, aga õnneks ei tahtnud ükski teine raamatupidamisfirma jälle praktikanti. Ta kirjutas mulle juba paar nädalat tagasi, et tal algas eile praktika ja kas mu firmasse mahub üks praktikant. Ma leidsin, et nii tore vaheldus argipäeva ja kirjutasin talle vastu, et mul on üheinimese kodune firma, kus ma enamuse aja laisklen niisama, aga olen valmis selle aja kellegi õpetamisega täitma küll. Et kui ta tahab, ma olen nõus. Ja ta ehmatas nii ära, et paar nädalat pold ei kippu ega kõppu.

Loogiline, et tänapäeval on raske praktikakohta leida. Miks peaks keegi tahtma oma kontorisse inimest, kes ei tea mitte midagi ja temaga tuleb suhelda? Raamatupidajad kardavad võõraid inimesi ja nendega suhtlemist. Raamatupidamine on introverdi töökoht ja seda nokitsemist polegi nii lihtne teha. Raamatupidamine võib ju pealt vaadates lihtne paista, aga mina õppisin seda koolis kõigepealt kaks aastat ja ei saanud suurt midagi aru. Alles päris tööl lõi pildi selgeks.

Kuid ma ei ole introvert, mulle meeldivad võõrad inimesed ja õpetada meeldib mulle ka. Kui ma ülikoolis õppisin, siis ma sain päris palju seminare ja loenguid anda. Õpetamisvärk meeldis mulle hullusti. Aga tavaelus inimesed ju ei taha, et neid õpetakse, praktikant peab tahtma. Ma olen raamatupidamist varem ka individuaalkorras tuttavatele õpetanud. Ma arvan, et ma oskan päris hästi õpetada. Aga tavaliselt ma võtan selle eest raha, sest inimestel on vaja seda kommertslikel eesmärkidel. Mu praktikant õpib tegelikult sekretäriks ja lisaks õpib raamatupidamist. Ma võin teda ju oma lõbuks aidata küll. Eks täna näeb, mis juhtuma hakkab.

ccqbbd5wmaa_psg

Sõna “praktikant” on eesti keelde vist saksa keelest tulnud ja praktikante mujal maailmas kasutatakse selleks, et neile naljakaid tööülesandeid anda. Ma mõtlen selle öökullilaadungi tellimise peale.

Pealtkuuldud seksijutt

Jah, mulle meeldib kuulata mida võõrad inimesed omavahel räägivad. Mitte alati. Aga päris tihti juhtub, et jään võõrast juttu kuulama. Ise vaatan hoopis mujale ja teen nägu nagu kuulaks kedagi teist või mõtleks omi mõtteid.

Eile käisin väljas. Kuna reedel oli ema sünna, siis sissesöödud kommi- ja koogihunnik vajas maharaputamist. Ma olen siin varemgi kiitnud, et parim koht jalakeerutusteks paikneb Vene tänaval klubis Kelm. Üldiselt käivad seal noored kahekümnendate eluaastate algusest ja isegi alla selle, aga aina tihemini eksib sinna rahvast igasuguses vanuses. Ruumi jagub kõigile. Jätka lugemist

Mees, kes otsib armastust. Mida kaardid ennustavad

knight_of_cups_poster Lugesin täna Andrese postitust filmist “Karikate rüütel” (ingl. k. “Knight of cups“) ja ma tahtsin kohe seda filmi näha. Mitmel põhjusel. Esiteks mulle meeldivad tavalisest erinevad asjad. Filmikunsti areng on, mu arust, kõikidest kunstiliikidest kõige kummalisem olnud – kunsti pole eriti juurde tulnud, küll aga on ägedalt arendatud tehnikaid. Kuigi Andres eriti sisust ei rääkinud, sain ma kohe aru, et seal pole kunstiga kokku hoitud. Iga vaataja saab filmist oma versiooni rääkida ja kõigil on nn. “õigus”. Jätka lugemist

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 50 other followers