Vastikus valimiste vastu

Ma vist pole kunagi varem tundnud sellist vastikust valimisreklaami vastu nagu sel aastal. Äkki varem oli parteidel reklaami jaoks vähem raha? Ma räägin telekareklaamist. Tänavareklaam mind pole kunagi seganud, üldjuhul on nendel plakatitel kohutavalt suured poliitikute lõustad pigem koomilised ja nali mulle meeldib. Kuid tänavareklaamile panid nad piirid, kuna see on kõigile taskukohane ja väheefektiivne. Vot teleka ajupesu on tõeline puhastustuli!

Üldiselt suudan ma telekat nii vaadata, et reklaam mind ei häiri. Kui mõnel klipil on helitaust, mis kõrvu jääb või huvitavam idee, siis vaatan ja tavaliselt ma isegi ei tea mida reklaamitakse. Kuid praegu jääb telekat vaadates tunne, nagu enam muud ei reklaamitagi kui poliitikute ilaseid nägusid. Nende samade tüüpide, kes on vähemalt viimase aastakümne parlamendis ja valitsuses istunud ja minu riiki peesse keeranud ja nüüd tahavad minult jälle häält välja kerjata.

Kõik need poliitikud näevad ekraanil ebainimlikud välja. Päriselus on nad välimuselt nagu me kõik, aga ekraanil muutuvad siledakslimpsitud nukuks, kel tuleb suust täiesti uskumatut juttu. Nagu liputajad, need ka ei saa aru, et nokut näidata ei ole hea mõte. No mitte ühtegi parteid enam ei huvita, et nende reklaamid võiks võtta kokku ühe lausega – meie laseme selle riigi põhja. Valijat peetakse totaalseks idioodiks. No kõik need rahade lubamised. Võimalik, et on mõni inimene, kes ei tea, et rahakotist raha võtmiseks on vaja see raha sinna kõigepealt panna, aga poliitikud nagu üldse ei teaks. Nemad on harjunud, et raha tuleb kuskilt kilekotiga ja parem on, kui ei tea, kuidas raha kilekotti sai. Riigi eelarve klapitasid nad kokku Euroopa Liidust saadud rahadega (ja ühtlasi mõnitasid selle eest Kreekat) ja mille jaoks Euroopa raha ei anna, seda pole meil vajagi. Kui juhuslikult on vaja mõni eelarve auk kinni lappida, võtame selle tavatarbija taskust erinevate tarbimismaksude näol.

Kuid õnneks saab selle nädalaga jälkide reklaamide aeg otsa, sest nädala lõpus lüüakse Riigikokku saanute nimekirjad lukku. Ilmselt pääseb sel korral parlamenti ka mõni uue nimega partei. Ma loodan. Loodetavasti saab Keskerakond kõige rohkem hääli, sest Taavi Rõivas näeb välja nagu multikakangelane ja mul on reformi haigest multifilmist kõrini. Kuid mina ei kavatse sel korral valima minna. Isegi elektroonilise valimise ajal ei tekkinud kordagi mõtet, et läheks vaataks kuidas sel korral uus hääletusprogramm töötab. Nagu teada, siis vanadel arvutitel enam ei töötanud, sest vaesed hääletagu jalgadega. Vot, ja jalgadega ma hääletangi ja loodan, et sel korral tuleb valimisprotsent rekordmadal, sest nii põhjas riiki ja nii ülbeid poliitikuid, pole ma oma elus veel näinud. Mina neid ei vali! Sellist juttu, et need, kes ei vali, ei tohi 4 aastat poliitikateemadel sõna võtta, on võimalik ainult neile rääkida, kes peale valimiste muid poliitika mõjutamise vahendeid ei tea.

Valimisteaegne pealinn 2015

Kuulsate ja kummaliste pidu

Teiste inimeste peolkäimise jutte on blogidest päris mõnus lugeda. Kuna ma käisin ka eelmise nädala neljapäeval pidutsemas, võiksin ju ka millegi meelelahutuslikuga omi lugejaid kostitada. Eelmisel neljapäeval tähistas ajaleht Keskus, mida teatavasti veab Juku-Kalle Raid, hipsterite klubis Sinilind oma kahekümnendat sünnipäeva. Kuigi ma vahepeal tundun endale piisavalt hipsterilaadne, olin ma samas kohas vaid kinomaja aegadel käinud. Kuid nüüd ulatuvad ruumid veel laiemale alale kui vanasti ja kõik nad olid täidetud vähem ja rohkem tuntud inimestega.

Ning seal peol oli tasuta alkohol! Kujutate ette – kultuurirahva ja poliitikute pidu, kus saab tasuta juua? Päris jõhker lugu tänapäeval! Kuid tundub, et enamus inimesi on õppinud ilma liigsete väliste tunnusteta alkot tarbima. Vaid üks tuntud kirjamees tuikus märgatavalt, kuid järgmine päev palus millegipärast Feispukis vabandust. Ei saanud ta ühegi jamaga hakkama, polnud seal midagi vabandada. Vabandama peaks see taksojuht, keda oli kutsutud sõidutama ühte vanapapit ja kui onu kahe inimese abil kinomaja uksest välja aidati, teatas taksojuht, et tema sellist ei sõiduta. Talle selgitati viis minutit, et tegemist on vana inimesega, mitte purjus inimesega (staarõi ne pjaanõi) ja lõpuks ta ikka viis (päris purjus) papi tema kottu.

Nagu ma mainisin, oli kohal päris arvestatav hulk poliitikuid, enamus konservatiivsemast servast. Kuid näiteks sotsdemm Eiki Nestor mängis rahvale muusikamasinast Frank Zappat, Eiki on päriselus kuidagi väike ja kuivetunud. Samuti paistis mu kujutelmast väiksemana tema parteikaaslane Anvelt, kes ei talu vist hästi alkoholi, kuid see-eest oli ta naine kaunis nagu alati. Juhan Parts pidas lõbusamapoolse kõne, ülejäänud poliitikud lavale ei läinud. Mingi hetk käis kõlakas, et ka Urve Tiidus (praegune reformikast kultuuriminister) tuleb kohale ja tahab laval midagi rääkida. Suur oli mu üllatus, kui minister päris pika aja oma kõnest horoskoopide seletamisele kulutas. Kuna ma jutu algust ei kuulnud, siis ma ei teagi kuidas tal selline vallatu idee tekkis. Purjus ta ei olnud, kuna pidutsemas ma teda ei näinud.

Huvitav nähtus, kui palju sellisel üritusel mingeid iidvanu tuttavaid võib kohata! Selgus, et kunagi 20 aastat tagasi olevat ma kuskil kõrtsus tutvunud ka Keskusi omaniku Reinaasiga, kuigi mina seda küll ei mäletanud. Rääkisin talle, et ma olen kunagi mitmeid artikleid Keskusi kirjutanud, aga viimased 10 aastat enam mitte. Ta leidis et ma võiksin veel kirjutada. Seksist. Mina ei tea, miks ta just nii pakkus, ma olin väga sündsalt riides, aga leidsin, et kuna ma käisin kinos halle varjundeid vaatamas, siis ma võin sellest kirjutada küll. Marekile sobis. Juku-Kallet tunnen ma juba ammu. Küsisin temalt ka üle, tol hetkel jäi ta nõusse. Kuid nüüd mul tulebki artikkel kirjutada ja see on kohutavalt raske, kuna nii emotsioonekütvat asja pole ammu kinos näidatud, nagu mu blogiski selgus.

Ürituse muusikaline külg oli ka vinge. Kõigepealt oli mingi diip vene bänd, siis punkbänd Köömes, mis rahva kenasti liikuma pani ja õhtu rosinaks mahtus Ivo Linna, kes laulis neid samu laule, mida ta terve elu on laulnud, kuid kuna ta on selline mõnus tüüp, siis olid kõik vaimustunud, et vanameistrit kuulata said. Ta esines kahekesi koos Margus Kappeliga ja ka Kappel on mulle alati meeldinud. Telefoniga pimedas pildistamine ei ole tänuväärne tegevus, aga Linna on ju äratuntav?

Ivo Linna ja Margus Kappel

Minul õnnestus end tollel peol kummaliseks juua. Esiteks otsustasin end negatiivselt avada Marko Mihkelsonile, kelle poliitikateemalised sõnavõtud mind alati maruvihaseks ajavad, sest need on täpselt vastupidised minu arvamusele. Noh ja nii ma leidsingi, et oleks õige aeg talle seda öelda. Ta oli suhteliselt üllatunud. Umbes nagu ta oleks sinnamaale elanud naiivses usus, et ta on kõikide poliitiline lemmik. Minu üllatuseks ta ei teadnud, kes ma olen, ma ei öelnud ka. Ta küsis Juku-Kallelt, aga ma ei lubanud ka Juku-Kallel talle öelda.

Selleks, et Mihkelsoniga kogutud halba karmat hüvitada, otsustasin ühele teisele mehele jälle komplimendi teha. Nimelt oli seal mees, kelle majandusest rääkivad artiklid on alati ideaalsed. Hardo Pajula. Mis siis et tal on ilmselt teistsugune maailmavaade kui mul, ta on Eestis kõige vingem majandusest kirjutaja ja rääkija. Tal oli väga hea meel minu komplimenti kuuldes, aga ka tema üritas teha nägu, nagu ta ei usuks mind. Tema üllatunud reaktsiooni peale teatasin bravuurikalt ja vastuvaidlemist mittetaluvalt toonil, et kas tema siis teab mõnda, kes oleks tast targem :D

Ja siis ma tutvusin veel Mats Õunaga, keda kõik mu tuttavad teavad, aga mina mitte. Tema fotod meeldivad mulle ka tohutult ja siis ma talle kiitsingi kui kenasid pilte ta ikka teeb (kuigi ta maailmavaade imeb). Mina ei teadnudki, et ta on hariduselt kunstnik. Ilmselt seepärast ta pildid jupi paremad ongi, kui ilma kunstihariduseta end fotograafideks pidavatel tehnikutel. Kuid Mats ei pidavat eriti sobima ei kunstnikele ega fotograafidele. Mulle ta tööd tõesti meeldivad!

Mingi hetk leidsime sõbrannaga, et võiks linna peale taaruma minna. Käisime lausa paar lemmikut kohta läbi, jättes kõige lemmikumas käimata ja mina jõudsin (jalgsi, nagu alati, taksod on nõrkadele) umbes kolmeks koju. Pittu olime me õhtul kaheksaks läinud. Vot kus ma ikka jõuan! Reedel magasin päeval kolmeni ja tundsin end siis ülireipana, kuna mul pole ju kunagi pohmelli.

Keegi ei tohi kiita halle varjundeid, sest mina ei taha neid näha!

Nüüd ma tean, miks ma oleksin pidanud teesklema, kuidas 50 halli varjundi film ajas mind oksele, tekitas minus ülima tülgastuse ja kinnitas arusaama, kes on tõeline feminist! Kui ma oleksin eelmises postituses selle filmi maatasa teinud, oleksin ma praegu sobinud nende inimestega, kes teavad, kuidas tuleb kunsti suhtuda. Ma tunneksin ühtekuuluvustunnet nende mõistlike inimestega, kes küll pole filmi näinud, aga teavad, et sellist paska nad ei vaataks ka. Isegi nuga kõril ei vaataks.

Mingi kaader mingist filmist

Kuid, jah, ma käisin esmaspäeval kobarkinos ja maksin 5.50 et “50 halli varjundit” näha. Ma olen patune. Ma hälbisin juba eelmisel aastal, kui ma lugesin läbi kõik need kolm raamatut, kus räägitakse Ana ja Grey kummalisest suhtest. Normaalne inimene on heal juhul lugenud mõned leheküljed ja saanud aru millise imala käkerdise otsa ta on sattunud. Enamus normaalseid inimesi ei libastu kunagi nii rängalt, et loeks mõnda armastusromaani. Juba kunagine kultuuriminister hr. Lang ütles, et Cartland tuleks ära põletada ja soovitatavalt isamaalasi laule lauldes, sest armastusromaanid rikuvad meie riigi majanduslikku heaolu. Armastusromaane lugev inimene muutub liiga labaseks ja kujutab ette, et armastus võib tulla ka ilma Tammsaare moodi rasket tööd rabamata. Tammsaarel ja Langil oli õigus!

Normaalne inimene loeb näiteks juhtimise õpikuid või kuidas saada riskiinvestoriks. Või noh, puhkepäeva puhul on lubatud ka ilukirjanduse riiulisse piiluda, aga et oleks siis Nobeli preemiaga raamat, mitte mingi huina-muina.

Ma loodan, et olen nüüd oma eelmise postituse patud selle postitusega lunastanud? Igatahes kustutan ma eelmise postituse alt ära need kommentaarid, mis mulle ei meeldi nendelt inimestelt, kes midagi sellist kirjutasid, nagu siin postituses lugeda saab. Kui kellelgi on soov internetis näha nimekirja raamatutest, mida nad kõik lugeda ei kavatse, siis nad võivad selle nimekirja siia postituse kommentaaridesse kirjutada.

Normaalne garderoob mehele, kes romantikasse ei usu

Käisin kinos: vägivaldse mehe 50 halli varju

Mina kinos ehk suurte jalgadega naine

Mida iganes keegi selle 50 halli varju raamatu või filmi kohta on halba öelnud, ma ei viitsi teeselda – mulle meeldisid mõlemad. Kuigi ma ei teagi, et mida täpselt peaks teesklema? Mulle on jäänud mulje, et tolle raamatu lugemine ja kiitmine jätab sinust intelligentses seltskonnas halva mulje. (Muideks – süütuna suremine jätab sinust veel halvema mulje). Üks blogija teatas ka, et loomulikult ei käinud ta kinos Seda Filmi vaatamas, et ta pole isegi raamatut lugenud ja talle kumbki ei meeldi niikuinii :D Jah, raamat pole just kõige diibimalt kirjutatud, aga mulle meeldis. Vähe sellest – ma lugesin kõik need varjud läbi. Neid on kokku kolm. Esimene oli vast kõige algajalikuma kirjakeelega, teised olid palju sujuvamad. Esimesest raamatust tegin siia postituse ka. Ja kui nüüd see film kinno tuli, otsustasin, et lähen üle pika aja kinno.

Laupäeva õhtul tuli sõprade seltskonnas juttu, et tahaks kinno halle varje vaatama minna ja ainult 1 sõbrants ütles kohe, et lähme, teisi jättis külmaks. Nii me esmaspäeval kinno läksimegi. Kuna mul on viimase aastaga nägemine kuidagi kehvemaks läinud, kartsin, et äkki ma ei näe hästi ja nii me võtsimegi piletid neljandasse ritta. 3 esimest rida olid tühjad. Väga mõnus, kui keegi ees ei tupsuta! Me nägime kõike ideaalselt ja rohkemgi veel – kõige tabamiseks pidi peaga vehkima :D

Lasin sõbrantsil endast mingis ilusas toolis sildiga pilti ka teha, et oleks blogipostitusele pildilist lisa ja alles kodus taipasin, et see polegi filmi reklaam vaid mingi hotelli oma. Nojah, imetlege siis minu imelikku naeratust ja ärge laske end reklaamist häirida, niikuinii on hotellid sigakallid ja paketis käeraudu pole.

Filmi kohta on ajakirjanduses erinevaid arvamusi tulnud, kuid meie mõlemad sõbrantsiga leidsime, et jummala hea film. Ja sõbrants on mul kasinasti 22, ehk see pole vaid mingite keskealiste naiste värk.

Filmist ka. Nii nagu teatris, ootavad ka kinos inimesed nalja ja ausõna, seal filmis sai naerda ka. Päris mitu korda lausa. Mees peaosaline oli väga hea näitleja. Füüsiliselt polnud see mees üldse minu maitse. Esiteks on mul eelarvamus meeste kohta, kes on oma rinna- ja kõhulihased välja treeninud ja teiseks ei olnud ta nägu ka minu maitse. Kuid ta mängis nii hästi, et mulle vaikselt tundus, et ma võiksin temasse ära armuda küll – kui ma unustaksin ära millised on vägivaldse mehe tunnused ja sel mehel olid need kõik olemas. Mingil määral peab mees võimukas olema, aga see näitleja mängis oma osa nii hästi, et ma vaheldumisi vihkasin ja kartsin teda. Ta tõesti mõjus läbi kinolina. Ta hoidis pinget üleval. Kuid raamatus oli ta ka kohutavalt armukade, filmis ei paistnud niiväga välja.

Naine oli ka kenake. A-korv, ilus keha, armas tagumik ja nagu raamatus öedud – karvu hakkas ta alles filmi lõpus tsuti rohkem piirama, aga nulliga ei ajanud. Mingi hetk hakkas ta mulle näo poolest ühte blogijat, keda ma päriselus ei tunne, meenutama. Ma ei ütle keda :P

Kui keegi arvab, et varjude film on mingi porno, siis pornoga on Eestis asjad hästi, selle asjatundjaid on meil ju nüüd kõik kohad täis – kui seksivad on porno. See film oli kindlasti väga erootiline, aga hoolimata minu ja sõbrantsi vaiksetest palvetest – nokut ei näidatud. Seksi oli küll, mitmes poosis ja peaaegu 5 tõuget igas stseenis. (Sain just laupäeval teada, et korralikus hollivuudi filmis ei tohi üle 5 tõuke järjest näidata). Sidumist oli ja laksutamist oli ja isegi natuke rohkem, aga minge vaadake ise, porno see küll ei olnud, sest nokut ei näidatud.

Kuid mina selle mehega käia ei sooviks – mina sellist ebavõrdset seksi ei poolda. Greyl oli vägivaldne lapsepõlv ja tüüpiliselt tulevadki vägivaldsed mehed sellisest taustast, kuid filmis jäid mitmed asjad lahti seletamata. Mulle meeldis kuidas raamatus kutsus Grey tavalist suudluste ja amelemisega seksi vaniljeseksiks. Nii nummi väljend, filmis seda väljendit ei kasutatud. Samuti võib eestlasele jääda filmi nimi segaseks. Need hallid varjud tähendavad härra Grey tujusid, mis väljendusid ka tema hallides silmades ja grey on eesti keeles hall ja need varjundid olid tema erinevad küljed.

Täiesti hea armastusfilm ja sugugi mitte seksi pärast, põnev oli ja tundeid ja kirge oli. Kaamera- ja näitlejatööd pakkusid muidki naudinguid peale alakeha omade. Kui aus olla, siis ma ei kujuta ette, mida inimesed sealt endale koju voodisse toovad. Esimeses raamatus (filmis jupi vähem) oli härra Grey totaalne siga, kellega kogenud naine teist korda enam voodisse ei roni. Aga minge ja vaadake ise!

Kuidas köögikappi kodukeemiast säästa

Sattusin reedel ETV-st vaatama saadet Mõistlik või mõttetu, kus räägiti vetsupoti puhastamisest ja muust seonduvast. Räägiti, et inimesed kasutavad kohutavalt palju kodukeemiat, mis hoolimata puhastusjaamadest, jõuab mingil kujul merre ja paneb seal imelikke taimi vohama. Veepuhastusjaamas näidati linti, kus jooksis kogu sodi, mida inimesed oma kodusesse wc-potti on loopinud. Kondoomid ja hügieenisidemad on tavaline kraam, mida ei tohiks potti visata, aga visatakse. Puhastusjaama töötaja rääkis, et mingi hetk olevat kanalisatsioonist kole palju naiste aluspükse tulnud. Huvitav, kas see oli mõne mehe kättemaks naisele, kes ta sokke koristada ei tahtnud :D?

Kas lõhnaõli kasutamine on vanamoodne?

Ma isegi ei tea, miks mulle on tunduma hakanud, et tänapäeval inimesed enam lõhnaõlisid ei kasuta, et lõhnaõli kasutamine on vanamoodne. Ma ei ole kellegi käest küsima kippunud, aga enamik minu tuttavaid ei kasuta lõhnaõli. Ma lõhna järgi arvan. Ebaviisakas oleks ju üle küsida. Tühja ta pärast usub, et see polnud mingi “väike vihje” tema kehalõhna arvel. Tegelikult mul polegi eriti selliseid sõpru, kellega ma kosmeetikast räägiksin. Kuid blogis on ju lubatud küsida kõike.

Mina olen lõhnaõli usku. See on minu väikekodanlik veidrus, mis algas juba siis … kui ma olingi väike ja kodanlik. Esimese tõelise lõhnaõli kinkis mulle üks soomlasest noormees, kui ma olin umbes 22-aastane. Oi – see oli nii hea lõhnaga! Ma nime enam ei mäleta. (Soomlase nime ka enam ei mäleta). Kuni eelmise aastani olid mul kõik oma elu jooksul tarvitatud lõhnaõlide pudelid alles, kuid just eelmisel aastal leidsin, et ma ei saa oma eluga edasi minna, kui ma kogu aeg igasugu vana träna alles hoian ja nii kandsin prügikasti igasuguseid kummalisi kogusid.

3 kuud suitsuta, juhuu!

9. veebruaril täitus mul kolmas suitsuvaba kuu. Tekkis tahtmine teada, et kui palju tervemana mul nüüd surra õnnestuks kui asjaks peaks minema. Tegin pisikese googelduse. Oo-mu-kollane-jumal! Väga tark minust, et ma varem midagi nii õudset ei googeldanud. Sattusin mitmesse foorumisse, kus suitsetamisest loobunud inimesed jagasid omi kohutavaid kogemusi, millised õudused neid peale loobumist tabasid. Kui ma seda kõike oleks varem teadnud, suitsetaksin praegu südamerahus nagu auruvedur. Kuid õnneks ma ei teadnud.

Kommenteerid Mallukat, räägid endast

Ma loodan, et mul ei teki kunagi “head” mõtet endale Ask teha. Või kui tekib, siis keegi võiks mulle meelde tuletada, et ma ei ole teismeline ja võiksin mind hävitavatest tegudest hoiduda. Eelmisel nädalal sattusin Malluka aski lugema. Ta oli sinna mu blogi linkinud ja ma tahtsin teada, mis toimub. Oi-oi, kui kole koht! Ma olen varem ühe noormehe aski näinud, tal ainult neiud lõid külge. Malluka mehe aski ka kunagi vaatasin – sama tegevus, mis mu tuttava noormehe askiski –  kõik paistis lill. Kuigi ma ei saa aru, miks peaks keegi hõivatud mehele külge lööma? Kuid see kõik on tühi-tähi võrreldes sellega, mis Malluka askis toimub.

Kuidas mulle üritati potti pähe tõmmata

Tegin täna väikese ringi õues. Imeilus päev, lund langes nagu oleks jõulud tulemas. Kõndisin oma tuntud kiirel sammul mööda tänavat, kui mu kõrval peatus auto. (Minuga juhtub seda alatihti). Juht keris akna alla ja küsis midagi. Läksin lähemale ja juht rääkis mulle arusaamatus keeles midagi. Ma vaatasin, et hädas välismaalane, juu tahab teed küsida. Mees hakkas mingit paberit lahti voltima, aga see ei olnudki linnakaart, vaid hoopis mingid keedupottide pildid. Siis ta küsis vähe väiksema aksendiga, et kas ma vene keelt räägin, et tema on šveitslane. Ma mõtlesin laksust, et see on küll esimene šveitslane mu elus, kes vene keelt oskab. Aga ma oskan vene keelt küll.

Onu rääkis, et ta käis Tallinnas rikastele inimestele potte esitlemas ja nüüd peab ta lennuki peale minema, aga tal pole oma ülejäänud potte kuskile panna. Et kas ma neid endale ei tahaks. Kuna ettepanek oli väga ootamatu, unustasin ma suu lahti, ega öelnud midagi. Onu kargas autost välja ja läks pagasniku juurde, avas luugi ja seal olid mingid jubesuured pottide karbid.

Nori haiseb nagu suvine Pirita tee

Paar nädalat tagasi tuli mul hea mõte ise kodus sushit teha. Ma olin varem sushit söönud, ei midagi erilist. Kala olen ma terve elu jumaldanud. Igasugust. Ma kahtlustan, et õppisin kilude puhastamise selgeks juba enne kooli ja alla terve karbitäie ma üldse sööma ei hakanudki. Kellegi blogist lugesin, et tema ei tea kedagi, kes nõuka ajal kalasuppi oleks söönud. Mina küll sõin. Külasööklas tehti imehead kalaseljankat! Kunagi koolieas ma üritasin Tapa raudteejaama sööklat heeringast tühjaks süüa, aga enne tuli rong ja ma sõitsin vanaemale külla ning neile jäi veel mõni heeringas alles.