Kas sa oled piisavalt naiselik?

Kui keegi loodab, et ma hakkan oma postitusega soostereotüüpe lahkama, siis seda ma teha ei kavatse. Ma sain sel nädalal enda jaoks lõpuks selgeks mõeldud naiseliku ja meheliku poole teooria nii, et see mulle kõigiti loogiline tundub. Te ju teate, et igas inimeses on natuke mehelikku ja natuke naiselikku?

Kõige tuntuim neist teooriatest on hiina yin ja yang teooria. Idamaades selgitatakse sama filosoofiaga ära terve maailma toimimine, sealhulgas ka mikromaailm ehk inimene. Kui mõned räägivad heast ja halvast, siis mulle meeldib rohkem naiseliku-meheliku tõlgendus ilma liigsete siltideta, mis on halb või hea. (Lollakate meeste tõlgenduses naiselik on halb). Ma pooldan mõtet, et halb on see, kui mehelik ja naiselik pool pole inimeses (või maailmas) omavahel tasakaalus. Ja ma mõtlen neid pooli nii füüsilises kui vaimses plaanis. Füüsilist külge näeb inimese erinevates kehapooltes, mis omakorda annab vihjeid inimese vaimsest- ja sisemaailmast.

Ma üritan nüüd lihtsalt seletada, kuidas ma selle enda jaoks loogiliseks mõtlesin. Kindlasti on ida filosoofid samu asju juba kuskil selgitanud, aga ma pole neid lugenud. Või kui olen lugenud, on need jutud liiga keerulised ja ebaloogilised tundunud.

Mina olen paremakäeline nagu enamus maailma rahvastikust. See tähendab, et mu parem käsi on palju osavam kui vasak ja ka palju tugevam, kui vasak käsi ja ilmselt on nõrgem terve vasak kehapool. Õnneks ei ole seda võimalik niisama peale vaatamisega näha, aga ma tean, et ma jõuan parema käe otsas rasket kotti kauem tassida kui vasaku. Seoses sellega tekkis mul küsimus, et kas need inimesed, kes teevad pidavalt jõutrenni ja kasvatavad uhke välimusega muskleid, kas nendel on mõlemad käed sama tugevad? Peaksid ju olema, sest muidu on nende musklid ka erineva suurusega ja see ei teeni enam nende huve – näha alasti kenasti muskliline välja. Üks pool suurem ei ole ju ilus, eksole?

Kuid kui tavaline inimene ei pööra enda välimusele ja sisemusele erilist tähelepanu ja arvab, et nii ongi normaalne, et ta parem pool on vasakust tugevam, siis vanemaks saades hakkab see füüsiliselt välja paistma. Samuti ka inimeste rumal mõte, et tema on kas reaalainete või humanitaarainete inimene. Ei ole vaja end ühekülgselt vigaseks mõelda! Olete näinud inimesi, kellel on suu viltu? Üks suunurk on rohkem allapoole kui teine? Kui teha portreefoto, poolitada see keskelt ja panna kokku kaks uut portreefotot, siis on kohe näha, et kõikide inimeste näopooled on erinevad. Hoolimata vanusest. Näiteks olen ma pea terve elu kandnud juuksetukka paremale poole. See kõik näitab tasakaalust väljas olemist.

Kuid miks see peaks mind huvitama? Et juuksed on paremale ja parem käsi on tugevam jne? See tähendab, et mu mehelik pool on tugevam kui naiselik. Mehelik idamaises kontekstis tähendab inimese ratsionaalset poolt. Seda, kes huvitub rahast ja loogilistest selgitustest, teeb sporti ja oskab matemaatikat. Naiselik pool on inimese loominguline pool, see kes oskab oma ja teiste emotsioone tõlgendada, näeb maailmas kõike kaunist ja suudab seda kaunist ka ise läbi erinevate kunstiliikide väljendada.

Kui nüüd mõelda, et enamus inimesi on maailmas paremakäelised, siis on ju täiesti loogiline, et maailmas tunnustatakse rohkem neid inimesi, kes oskavad hästi raha lugeda ja maailma ratsionaalsest küljest hinnata. Paljud soovivad just neil teemadel tippu jõuda. Neid ullikesi, kes puid kallistavad ja oma lõbuks pilli mängivad, vaadatakse kui jäänukeid teistest dimensioonist.  Sest maailma valitseb ratsionaalne ja tugev mehelikkus. Loogiline, et tugevam valitseb.

Loomulikult ei ole ükski inimene täielikult mehelik või täielikult naiselik, hoolimata millised sootunnused tal füüsliselt on keha küljes olemas. Kuid nii kaua, kuni inimene ei suuda endas neid kahte poolust tasakaalu viia, ei saa ta ka kunagi päriselt õnnelikuks. Ei saa õnnelikuks puhas loominguinimene, kes oma elu natukegi ratsionaalselt juhtida ei suuda ja ammugi ei tee õnnelikuks raha lugemine, ilma kaunite kunstideta.

Kuid kuidas ma saan enda kohta teada, mida teha? Jube raske on enda kohta otsustada, et kas ma olen tasakaalust väljas või mitte. Ja vot sellepärast mind see erinevate kehapoolte füüsiliste erinevuste küsimus huvitama hakkaski. Nooremast peast on suht ükstaspuha ja kooli ajal oskasin ma nii matemaatikat kui kirjandeid kirjutada. Kuigi matemaatikas olin ma silmapaistvalt hea, kirjanditega lihtsalt hea.

Kuidas mu huvi alguse sai? Mul oli varem pidev komme diivanil oma vasaku jala otsas istuda. Kevadel tõstsin ma terve oma elutoa ringi nii, et vahetasin erinevad pooled omavahel ära. Lihtsalt nii tundus, et tuba toimib paremini. Ja siis ma avastasin, et parema jala otsas ma küll istuda ei suuda. Vot siis mul tekkiski küsimus, et mis selle jala otsas istumisega toimub? Mõnikord ma suutsin nii kaua istuda, et jalg suri ära ja kui ma püsti tõusin, kukkusin pikali, sest jalg oli surnud. Ma hakkasin ka teisi inimesi nägema, kes ka samamoodi istuvad.

Vot ja nüüd ma lahendasin enda jaoks mõistatuse ära. Ma pean end tasakaalu viima! Ma ei tohi endas nõrgemat poolt enam rohkem alla suruda. Ma võin alustada füüsilise tasakaaluga, äkki vaimne tuleb ise järgi. Ma ei taha, et mu näo üks pool oleks imelik. Kusjuures pikemad juuksed on mu juukselahu keskele toonud. Poisipeaga oli see alati ühe külje peal. Pikad juuksed on naiselik, ka kunstnikud eelistavad pigem pikemaid juukseid, eksju?

vasak

Juunis ma üritasin seda portreed ka teha, kus samad näopooled uuesti näoks saab teha. Jube keeruline! Ma pildistasin arvuti kaameraga, siis saab ennast paremini otse sättida, aga pärast arvutis näo õigest kohast poolitamine on ikka jube keeruline. Et segi ei läheks, kumb pool on kumb, siis tõstsin vasaku käe v-tähega. Et see pilt vasakul on päris foto ja paremal vasaku näopoole oma. Parema näopoole portree ma lõikasin pildilt ära, et pilt blogisse ilusti ära mahuks. Päris imelikku nägu on mõlemad, ma meigiga ei viitsinud möllata. Mingit analüüsi selle põhjal teha ei saa, aga lihtsalt põnev teada, milline viltune nägu mul on.

Klassikaline halb emme

Et keegi ei arvaks, et ma tegelen Ebapärlikarbi blogist vaid negatiivse üleskorjamisega, siis täna juhtub täiesti vastupidine. Tema kirjutas milline normaalne ema ta on ja ma võin rahulikult öelda, et võrreldes temaga olen mina küll väga halb emme. Päriselt ka. Kuid küll ka tema jõuab emmena muutuda, minu laps läks sügisel viimasesse klassi, tema oma on alles päris pisi-tupsuke.

Kui kohe hommikust alustada, siis umbes teisest klassist alates on mu laps pidanud hommikuste toimetustega ise hakkama saama, sest tema emme ja issi tudivad. Kui ta oli pisem, siis ma tegin õhtul talle pudru valmis ja ta soojendas seda ise mikrokas. Mida selga panna, ise otsustas ja sisse on ta selle 10 aasta jooksul paar korda maganud. Täpsuse koha pealt on ta emmesse – meie ei hiline. Kuid ma olen terve ta kooli aja olnud nn. kodune. Mitte sellepärast, et lapsukese eest hoolitseda, aga kuidagi on nii läinud. Vahepeal käisin ise ka ülikoolis, aga töökohustused mind kodust suurt välja ei vii.

Õppimise kontrollimisega pole ma kunagi tegelenud. Kuid küsimise peale olen aidanud võõrkeeli õppida. Saksa keelt ja vene keelt. Reaalaineid ta armastab, nagu ka mina armastasin. Ühe matemaatikaõpetaja vallandasin, kuna ta ei osanud õpilastega käituda ja ma rääkisin (õigemini kirjutasin) direktorile kõik ära ja ma võin väga ilmekalt kirjutada. Minu last ei ahistata!

Lapsevanemate koosolekul olen mõned korrad ikka käinud, aga need olid üliigavad. Meil koolis tehakse selliseid koosolekuid ka, kus kõik lapsevanemad kutsutakse koolisaali ja räägitakse kõigile üldiseid jutte. Nendel pole ma kunagi käinud. Eelmise aasta arenguvestlusel käis issi, kuna laps tahtis nii, sest issi ei ela meiega ja teda suurt teiste inimeste asjad ei huvita ka. Ma ei mäletagi millal ma viimati koolis käisin. Põhikooli lõpetamisel äkki?

Meil põhikoolis olid mingid aktiivsed emmed, kes igal pool käisid ja igasuguseid asju tegid. Ma mäletan, et kunagi algklassides ma ostsin kõigile jõulukingitused ja pakkisin need üksinda ära ka. Kellegi teise lapse issi aitas autoga kooli ära viia. Ma ei tea, miks mu eks mind ei sõidutanud või ma ise ei sõitnud, aga see isa oli päris kena mees. Ma ei tea, miks ma tol talvel nii ennastohverdavaks muutusin, jube imelik. Kahtlustan, et juhtus see jama, mis minuga ikka vanasti juhtus – ma tegin valel ajal suu lahti. Lastevanemate koosolekul. Seepärast ma neil käia ei tahtnudki.

Aga ma käisin 2010. aastal klassiekskursioonil Soomes Fazeri tehases. Sinna ma tahtsin ise minna, kuna ma olen ülimaias. Aga sellest lugege ise, ma blogisin ka. See käik läheb küll hea emme kontole kirja, kuigi ma sain tehases ühe teise emme käest sõimata (ja ma ei kirjutanudki sellest), sest juba siis, kui ma ise koolis käisin, sain ma täiskasvanutelt klassiekskursiooni ajal alati sõimu. No ma kipun alati end millegi toredaga lõbustama, mis närvihaigetele naistele meeldida ei pruugi😀

E-kooli ma ka ei armasta. Septembris korraks käisin vaatamas, ei midagi põnevat. Nende 11 aasta jooksul on nad seda pidevalt edasi “arendanud” ja enamus uuendusi on keskkonda nõmedamaks teinud. Oma paroolid andsin ma lapsele juba paar aastat tagasi, et ta endale ise puudumistõendeid kirjutaks. Ise ta ju otsustab koju jääda, kirjutagu siis vabandus ka! Enamus lapsevanemaid on gümnaasiumis need õigused lastele andnud. Seega –  soolaku e-kooliga jälitamisteenus omale sisse!

Trennid-ringid. No jälle on laps minusse – talle ka ei meeldi koolivälised üritused. Mul nõuka ajal polnudki maal mingeid erilisi võimalusi, aga mõni klassikaaslane käis rajoonikeskuses tantsimas vms. Mu laps käis mõned aastad jalkatrennis, kuna ta muidu istunuks terve vaba aja arvuti taga. Me panime ta valiku ette, et valigu mingi sport, ta valis jalka, aga eelmisel aastal oleks ta pidanud naistekoondisesse minema ja seda ta ei tahtnud ja enam ta trennis ei käi. Loomulikult käis ta trennis ise ühistranspordiga. Kui me Kassisabas elasime, siis käis ta Nõmme Kaljus kahe transpordiga ja pärast, kui ära kolisime, Kalevis jalgsi.

jalka

Noh ja siis ma pole veel talle suutnud selgeks õpetada, et ta peaks oma tuba koristama ja tavaliselt korjan mina tema toa põrandalt mustad riided kokku ja pesen ära. Süüa teen ka mina ja käin poes. Ma ei ole suutnud talle ühtegi kodust või koduvälist tööd pähe määrida. Erinevalt klassikaaslastest teda pidutsemine ei huvita ja mina tema poiss-sõbraga hängimist ei reguleeri. Mul pole kunagi nii normaalset poiss-sõpra olnud kui tal praegu! Või noh, lapse issi oli ka viimasepeal, või vähemalt mulle tundus, et kõigi eelmistega võrreldes oli. Praegu ma ei oska nii vana värki enam objektiivselt hinnata.

Vot selline jama emme olen – ei sunni ega keela midagi. Seega halb emme, kuna ei pinguta nii et keel vestil. Ma pole lihtsalt pingutaja tüüpi.

Pilves Elver Loho küsib blogijatelt tasuta artikleid

Kui ma pühapäeva hommikul arvuti avasin, leidsin postkastist omapärase koostööpakkumise. Omapärase nii mitmeski mõttes. Ma ei taipa, kuidas mind nende imelike pakkumistega ikka õnnistatakse?! Võimalik, et Mallukas saab neid ka, aga kuna talle tuleb normaalseid pakkumisi piisavas koguses, siis ta kummalistele lihtsalt ei reageeri. Ma olen lihtne ja viisakas inimene – vastan kõikidele telefonikõnedele ja kirjadele. Kuigi neile kirjadele ikka ei vasta, kus palutakse kohe raha saata või surnud vanaisa miljoneid vahendada. See pühapäevane pakkumine kandub pigem selle viimase kilda.

Nagu mu blogilugejad teavad, siis septembri alguses ma kirjutasin, et ma ei poolda kanepi legaliseerimist. Peamiselt kirjeldasin omi kogemusi, eriti peensustesse ei langenud. Samal päeval levitati sotsiaalmeedias ühes vanakooli blogis Memokraat ilmunud artiklit, mis rääkis kui tore asi on ravikanep ja kuidas Eesti vajab hädasti kanepituru riiklikku reguleerimist. Ka selles artiklis kirjutas mees omadest kogemustest. Pika sõnavahu alt koorus välja üks konkreetne uba – kuna temal on ajuvähk, siis kanep aitab tal magama jääda, tabletid meeldivad talle vähem kui kanep.

Kuid see kiri, mille ma pühapäeval avasin, oli teele saadetud laupäeva öösel pool viis ja saatjaks oli Elver Loho. Tundub, et Elver küll kanepit parema une saamiseks ei kasuta, või see ei mõju talle niiviisi. Kes teab. Kuid Elveri esimene kiri oli täiesti tüüpiline netiturundaja jutt pealkirjaga “Koostööettepanek blogi teemal.” Kuid kuskil polnud kirjas, mida mina sellest koostööst saan. Tavaliselt ikka pakutakse kasvõi oma toodetki ja siis mõned naiivsemad blogijad kirjutavad huulepulga eest maad ja ilmad kokku. Ma arvasin, et Elver luges mu blogist, et ma ei poolda kanepit ja seepärast ei tahtnud mulle kanepit pakkuda, aga selgus, et polnud üldse midagi lugenud. Kuid mina googeldasin Elver Lohot ja sain teada, mis jama ta kanepi teemadel koos räigete roppustega on kirjutanud. Mulle ta õnneks (või kahjuks) roppuseid ei saatnud.

Ma siis toon välja, millised trikid mind kõige rohkem Elver Loho kanepisõjas häirivad.

Nad väänavad sõnu ja hämavad. Ei ole olemas sellist asja nagu Ravikanep, tegemist on täiesti tavalise kanepiga. Kanepi nimetamine ravikanepiks on lihtsalt propagandatrikk. Hämamine. Elver ise ka kirjutas netis, et kui rääkida kanepi legaliseerimisest, on inimesed vastu, aga kui öelda “ravikanep”, on 76 protsenti küsitletutest kohe nõus. Ja nii ongi! Ma tean ka mitut inimest, kes kanepi kasutamist ei poolda, ise nad seda tarvitada ei taha, aga nad arvavad, et haigetele oleks ravikanepit vaja. See, et kanepil on erinevaid liike, kõik teavad. Kuid keegi pole aretanud välja mingit spets ravikanepit. Jutt kuidas ravikanepit kasutatakse väiksemates kogustes on ka pigem jama. Tavalist kanepit kasutatakse samuti väikestes kogustes. Need, kes pidevalt tarvitavad, peavad kaifi saamiseks rohkem võtma. Mulle piisab ühest mahvist, et katus sõitma hakkaks, kaks mahvi ajavad juba südame pahaks. Tekstidest võib välja lugeda, et ravikanep on lihtsalt rohkem kontrollitud sisuga. Kuid miks peaks diiler oma klientidele jama müüma? See, et Elver kunagi kanepi pähe salveid ostis, on tema isiklik “tragöödia”.

Ja teine ravikanepi sõprade probleem, on turu reguleerimine. Ei ole olemas sellist asja nagu kanepiturg. See on narkoturg ja narkoturgu kontrollib igal pool kuritegelik maailm. Seega küsimused teemal, kuidas mina arvan, et peaks kuritegelikku maailma reguleerima, on esitatud valele inimesele. Mina oma nina sinna ei topi, aga ma arvan, et Elver on toppinud ja palju õnne talle. Ta kirjutas mulle kuidas ta läheb Riigikogusse komisjoni, mille nime ta ei maininud ja siis läheb värk suurde saali ja hoplaa! No kuidas saab nii suur mees nii naiivne poliitikate läbiviimise koha pealt olla? Tema läheb, tema teeb, aga presidendivalimised on igavad. Jajah! Päriselt ka ta kirjutas mulle, et presidendivalimised on tüütu teema. Ära siis roni poliitikasse, kui see on tüütu!

See tekst hakkab jälle natuke liiga pikaks venima. Elver Loho saatis mulle kirja, et ma aitaksin ühiskonnas kanepiteemalist disskussiooni arendada. Kuna mulle tundub, et ravikanepi pooldajate hulk on liiga suureks läinud, siis ma otsustasin blogisse jutu kirjutada, aga kuna Elver ei pakkunud mulle kirjutamise eest mingit tasu, siis diskussiooni ei järgne. Ma panen selle jutu kommentaarid kinni.

1794772t100h0714

Ma ei kirjutanud siin jutus ühtegi konkreetset põhjust, miks ma kanepi legaliseerimist ei poolda. Ma olen varem sellest kirjutanud ja kuna ma olen mitu korda kanepit suitsetanud ja eelmise laupäeva öösel pakuti mulle kolme erineva inimese poolt, et kas ma sooviksin veel, siis ma arvan, et nii suur turg reguleerib end ka ilma selleta, et riik peaks narkoparunitega midagi kokku leppima. Ja Elver on vaid kummaline tööriist ei tea kelle kätes.

Laisa inimese maitsev õhtusöök

Ma pakun, et kõigil, kes kodus regulaarselt süüa teevad, on olemas mõni toit, mida nad teevad siis, kui üldse köögis möllamise tuju ei ole. Mul küll on, kuigi aja jooksul on need road muutunud.

Vanasti ma ostsin poest pooltooteid. Vahel harva ostan nüüdki valmisküpsetatud kotlette või tavalisi viinereid, aga kunagi ostsin ikka tihti. Tundus, nagu kellegi poolt varem valmistehtud toitu oleks lihtsam ja kiirem valmistada. Nüüd ma enam nii ei arva. See kiirus on vaid illusoorne ja need toidud ei ole alati maitsvad. Nende sisse topitakse kahtlaseid aineid, mida ma ise ei kasutaks. Näiteks tehases maitsestatud toorest kana või teisi lihasid ma enam üldse ei osta, sest ma tahan ise maitsestada. See kulutab vaid hetke, ega nõua erilisi oskuseid. Ma ei osta ka maitseaineid nimega “lihamaitse”, “kanamaitse”, “kartulimaitse”. Ma oskan ise ka maitseaineid kokkusegada. Idamaiseid alati ei oska ise teha ja näiteks currit ostan poest.

Aga täna ma valmistasin oma praegust lemmik kiirrooga ja keset söömist tuli mõte, et sellest peaks kirjutama. Äkki keegi tahaks veel oma köögielu kergendada ja teistel on vast midagi samaväärset vastu pakkuda.

Toitu valmistamiseks on vaja ühte suurt potti.

Ained:
kanajalad
peakapsas
porgand
riis
sibul, küüslauk
sool, suhkur, pipar jm maitseaineid.

Kogused ei ole olulised ja kõik nad lähevad kokku ühte potti vette keema. Mõnikord on mul ainult kapsast või ainult porgandit ja siis panen ainult seda. Kapsa ma lõikan ribadeks, porgandid koorin ja lõikan pooleks. Laps mul keeduporgandit ei armasta ja kui on suured tükid, siis on tal neid lihtsam vältida. Kogu värk keeb potis nii kaua kuni liha tuleb kondi küljest ära ja siis võib ka kondid toidust välja korjata. Laps mul kanakonte ka ei armasta.

kanatoit

Välja näeb see toit päris suvaline, aga maitseb hästi ja on tervislikult tasakaalustatud, kuna sisaldab võrdselt liha, taime ja lisandit. Kanarbik pildil on lihtsalt värvi pärast. Muarust moodustab kapsas, kana ja riis meeldiva maitsekoosluse. Ja see kõik kokku on ka päris odav, kui kana soodukaga saab, kapsas on enamuse ajast poes odav ja porgand ka.

Jagage ka oma lihtsaid ja maitsvaid laisa inimese õhtusööke.

Kuidas ma hoolega üritasin, et sünnipäev oleks parim päev

Mul oli eile sünnipäev. Juba mitmeid kuid tagasi jõudsin ma tänu oma targale lapsele otsusele, et ma ei tee oma sünnipäevast välja. Kui ei ole mingeid ootusi, ei saa ka midagi untsu minna.

Mina küll 18. eluaastaks nii mõistlik ei olnud kui mu laps praegu on. Mulle ikka meeldis, et sünnipäeval on kingitused ja pidu. Ja kuni 18-aastani sai toitude ja kodu ettevalmistuses ju emale loota. Eriti naiivne on praegu täiskasvanuna ise enda sünnipäeva ettevalmistuse ja tagajärgedega tegeleda. Nagu mingi koduabiline ja välisukse avamise ekspert ühes isikus. Omal sünnipäeval. Kõik pidutsevad, sina toimetad ja jooksed. Jätka lugemist

Käisin joogatrennis, ei jäänud magama

Septembris pakutakse erinevaid tasuta proovitrenne. Kuna ma pole ammu võimlemas käinud, mõtlesin, et prooviks midagi, äkki hakkab meeldima. Eelmisel sügisel oli mul ka samasugune plaan, aga tahet jäi väheks. Nüüd saatsin kutse ka sõbrantsile ja tema oligi asjalikum pool. Valis välja päeva ja kellaaja ning saatis nõutud e-maili ja uuris, kas ma ikka saatsin kirja. Ei olnud ma midagi saatnud, aga küsimise peale kirjutasin ära. Ja nii me eilseks nimed kirja saimegi. Joogasse. Jätka lugemist

Inimese pildistamise algtõed. Kompositsioon

Tänapäeval on kõikidel pisikestel fotohuvilistel oma korralik poolprofi aparaat ja nad aina pildistavad. Vaimustunult. Kirega. Lilli, loomi, maju ja inimesi. Mul on ka fotokas. Tänaseks olen piltinud juba peaaegu 29 aastat. Vaimustusajad on udusesse minevikku jäänud. Natuke olen pildistamisega isegi raha teeninud. Inimeste pildistamisega. Ma ei tea, kuidas see nüüd kõlab, aga raha olen teeninud aktifotoga. Nii meeste kui naiste jäädvustamisel. Ikka üks inimene korraga ühel pildil. Viisakalt. Kunstilise maiguga. Kuidagi on nii läinud, et mulle on makstud just alasti piltide eest. Modell on alasti, mitte mina. Aga ma ei pea ennast fotograafiks, sest tean paljusid, kes on minust palju paremad. See ei takista mind teisi õpetamast😛 Jätka lugemist