Gümnaasiumi lõpetamine ja oraatorlus

Eelmisel kolmapäeval lõpetas mu laps gümnaasiumi ja pärast aktust sõitsime me mõlemad linnast ära. Eile tulin tagasi. Nagu te vist märkasidte, siis ma sel ajal ei bloginud. Aitäh, et kirjutasite huvitavaid komme, mida te 25. aastat tagasi tegite, nii põnev oli eile neid lugeda! Mul ju telefonis netti pole, kuid see ei meenus vaid siis, kui teised oma telefoniasjade peale itsitasid. Vähemalt ühest sõltuvusest olen prii. Kuid kõigest järgemööda.

Suvisel pööripäeval, 21. juunil, toimus ka minu jaoks pöördeline üritus – mu laps sai kätte gümnaasiumi lõputunnistuse. Kui aus olla, siis mina tema hea tunnistuse jaoks küll midagi erilist ei teinud – pakkusin katust ja süüa, koputasin ta toa uksele enne kui sisse murdsin. Kuid miskipärast olin ma teisipäeval nii närvis, et ei suutnud magama jääda. Lõpetamine aina ketras mu silme ees ja mingi imeliku tuju ajel hakkasin ette kujutama, kuidas ma pean lõpetajatele lõpukõne. Kõne mõtlesin ka algusest lõpuni välja. Ja siis jäin magama.

Järgmisel hommikul sain lastevanemate grupikirjast teada, et klassijuhataja otsib lapsevanemat, kes aktusel kõne peaks. Ütlesin lapsele, et selline kiri tuli ja et ma valmistasin eile voodis teki all juhuslikult ühe kõne ette. Kuid laps vist ei kuulnud mind korralikult ja vastas, et see kiri ei rääkinud minust.

Aktus algas kell kolm, lapsed läksid kaheks kohale ja poole kolme aeg helistas laps ja küsis, et kas ma tahaksin lõpuaktusel kõnet pidada, et neil on ikka kedagi hädasti vaja. No kuna mu selgeltnägijavõimed olid minuga eile kõne ette valmistanud, imelik oleks nüüd tõrkuma hakata. Olin nõus.

Tegelikult ei ole ma juba vähemalt kümme aastat avalikult laval esinenud ja ma olen massidele otse esinemist ka pisut peljanud. Eks neid võimalusi ole ikka olnud, aga mul pole sellist imelikku huvi tekkinud. Ma ei tea, mis minuga juhtus. Ma esitasin aktusel kõne enam-vähem täpselt nii, nagu ma eelmisel õhtul ette kujutasin. Ma kujutasin ette ka seda, et ma ei taha puldist ja mikrofoni rääkida, sest see on imelik. Mul on endalgi piisavalt tugev hääl ja usk enesesse, et milleks mulle pult. Kõik esinejad seal pulti ei roninud (lapsed näiteks), aga mikrofoni kasutasid kõik.

Peale aktust sõitsin kohe sõbrantsi juurde, et koos Saaremaale minna, aga sellest ma kirjutan järgmine kord. Samuti sõitis laps aktusega samal päeval koos klassikaaslastega kuskile turismitallu lõpetamist tähistama. Laps jõudis tagasi juba jaanilaupäeval, mina alles eile. Saate aru, mul oli feedlys 88 lugemata blogipositust. Ma ei tea, millal ma need kõik ära lugeda jõuan.

Laps rääkis, et tema jäi oma lõpupeoga väga rahule ja mitu klassikaaslast oli maininud, et minu aktusel peetud kõne oli kõige parem. Et minu kõne oli kõige huvitavam. Oleks ma neile rääkinud, et ma selle teki all ette valmistasin, oleks veel huvitavam olnud.

See pilt on tehtud aktusel peale tunnistuse kätte andmist. Pilt on valesti kadreeritud, kuna lapse issi tegi selle istuvate peade vahelt. Millalgi tulevad päris fotograafide, kellele me poseerime, pildid ka, aga ma ei tea millal.

Lapsele ma õmblesin lõpukleidi ise ja lapsele meeldis. Mina põdesin, kuna ma olen õmblemises iseõppija. Enda riietuse valimine oli sama keeruline. Teate kui palju oli aktusel emasid, kellel keskeakriis kaugele välja karjus? Ikka palju rohkem kui neid, kes end oma nahas mugavalt tundsid.  Ma otsustasin boheemlasliku stiili kasuks. Vähemalt klapib mu sisemusega. Ja ingelliku lapsega ka.

Mida teie 25 aastat tagasi tegite?

Nagu täna ajalehed meelde tuletasid, siis täna 25 aastat tagasi, tuli Eestis Nõukogude rubla asemel kasutusele Eesti kroon. Ilmselt polnud osasid lugejaid siis veel olemas, mõned üritasid head lapsed olla ja mingi osa tegeles juba täiskasvanud inimeste asjadega. Mina kuulun viimasesse gruppi. Mina töötasin Keila Tarbijate Kooperatiivis raamatupidajana ja nagu kõik teised kooperatiivi töötajad, tegin ma poes inventuuri.

Enne seda, kui 1992. aastal meile oma raha tuli, oli rahaga pidevalt mingi jama. Kuna NSVL-s käis täistuuridel perestroika ja kogu riik varises vaikselt kokku, siis hinnanumbrid tõusid pidevalt, aga poes ei olnud kaupa ja pangas polnud raha. Ma raamatupidajana nägin, kuidas mitte ühelgi ettevõttel ei olnud arveldusarvel raha, kuigi tegelikult pidi olema, aga kõik firmad olid üksteisele võlgu. Jube imelik!

Inimestele maksti palka ainult sularahas. Kaks korda kuus. Ise võisid oma raha panka viia kui tahtsid. Ainus pank eraisikutele oli tol hetkel Hoiukassa, umbes aasta hiljem hakkas pankasid hoolega juurde tekkima. Hoiupangas raha arvestamiseks oli väike papitükk, millele pangatöötaja kirjutas pastakaga peale, palju ma raha tõin või ära võtsin.

Nagu ma jutu alguses mainisin, siis mina tegin 25 aastat tagasi inventuuri. Mind saadeti Munalaskme poodi. Ma ei mäleta, kuidas ma sinna läksin, aga ära tulin ma kindlasti häälega. Ma olen eluaeg hääletada armastanud. Ilm oli imekaunis ja inventuur võttis vaid nii palju aega, et tühjad paberid ära vormistada, sest poes ei olnud üldse mingit kaupa, mida üle lugeda. Mõned kalakonservid olid. Kuna mul olid mõned kopikad, siis ma ostsin need ära.

Mina 25 aastat tagasi raha vahetamas ei käinud, sest mul ei olnud sularaha. Ma ise arvan, et juu mu raha oli ikka Hoiukassas, sest mul pole kunagi elus nii olnud, et raha oleks päris otsas.

See pilt ei ole tehtud 1992. aastal vaid paar aastat varem 1989. aastal, kui ma koos teiste raamatupidajateks õppijatega Jaltas koolilõpu ekskursioonil käisin. Jalta on see kant, kus nüüd Venemaa ja Ukraina omavahel müdistavad. Tol ajal oli kõik üks Nõukogude Liit ja Ukrainasse lendasime me lennukiga ning see ei olnud summa, mille pärast oleks muretsema pidanud. Siis kehtis veel rubla.

Kuidas nohu ninna saab

Teate seda vanarahvast, kes oli tark ja pani oma teadmised huvitavatesse lausetesse, mida vanasõnadeks kutsutakse? Ma ei ole folklorist, aga olen viimasel ajal tihtipeale mõelnud, et vanarahvas teadis palju, kuid täiesti teisi asju kui praegune rahvas. Ma pakun, et paarsada aastat tagasi teadsid inimesed, kuidas erinevad haigused inimestele külge hakkavad. Nende ravimismeetodid oli küll vähemefektiivsed kui praegusel ajal, aga nad oskasid haiguseid vajadusel vältida.

Muideks, igaüks, kes on näiteks sugupuud uurinud (ehk vanade eestlaste eluaastaid) teab, et jutt, kuidas eestlased surid vanasti noorelt, peab paika vaid osaliselt. Jah, laste suremus oli väga suur, ehk keskmine oli palju madalam kui nüüd, aga paljud inimesed elasid ka väga vanaks, kuigi haiglaid matsidele küll ei olnud. Inimesed pidid ise targad olema, et ellu jääda. Looduslik valik töötas päriselt.

Kuna kirjutada matsid ei osanud, siis panid nad oma tarkused hästikõlavatesse lausetesse ehk vanasõnadesse. Kuid vanasõnu saab tõlkida mitut moodi. Mina pakun, et imelike kehaosadest rääkivate väljendite taga on tihtipeale hoopis haiguste põhjuste vihje. See on puhtalt minu isiklik arvamus, ma ei ole seda mujalt lugenud. Võimalik, et sellest on varem ka kuskil räägitud, aga ma kavatsen blogida ainult enda mõtet. Kuna kohvijutuga juhtus nii, et mõned inimesed arvasid, et ma kuulutan maailmalõputõde, siis teadke, et praegune jutt on sama hästi kui fantaasia. Fantaasia mu lemmikteemadel.

Minu tervisega seonduv huviobjekt on viimasel ajal mu nina. Peamiselt need kummalised aevastushood, mis tulevad täiesti ootamatult külla, toodavad hulga tatti ja kaovad sama kiirelt ehk umbes 10 mintsa pärast. Allergia, ütleb tänapäeva meditsiin. “Aga kust tuleb allergia?” Tahan mina teada. Miks ühel on allergia ja teisel pole? “Organism on vastuvõtlikum,” luuletab arst ja ei mõtle, et miks vastuvõtlikum. Ja keegi ka arstilt ei küsi, et miks, sest lääne meditsiin ei tea põhjuseid, vaid likvideerib keemia ja noaga tagajärgi.

Kuna ajakirjanduses räägitakse, et posijad ei lase inimesi operatsioonidele ja inimesed surevad tänu usule nõidadesse, siis mina ei ole posija ja ma ei kirjuta siin praegu ravimisest ei halba ega head. Ma ei ole öelnud, et tabletid ja operatsioonid on ebavajalikud. Ma tahan teada, kust haigused tulevad.

Ainus, mis ma siiani olen välja mõelnud, on et nohu tuleb kadedusest. Aga see ei tundu väga tõepärane olevat. Ma ei suuda endas alati kadedusmõtet leida, kui nohu kallale tuleb. Midagi muud peab veel olema. No ja nii ma läksin täna http://www.folklore.ee lehele ja otsisin sealt “nina”, et meelde tuletada, mida vanarahvas nina kohta imelikku ütles.

Siin on tulemused:

Nina norgu laskma – kurvastama

Nina kirtsus – rahulolematu olema

Nina peale viskama, nina peale kirjutama, nina alla hõõruma – kritiseerima

Nina hõlma alla pistma – häbenema. Kuigi häbenemisega on pigem ikka, et häbene silmad peast.

Ja tavaliselt räägitakse tatisest ninast seoses sellega, et tegemist on alles noore ja rumala inimesega, kel on ninaalune tatine. Tihtipeale polegi tegemist vanuseliselt noore inimesega, vaid kellegagi, kes teiste arvates rumalalt käitub ja keda on vaja paika panna.

Kuhu ma nüüd oma jutuga jõudsin? Ma pakun välja teooria, et inimesed, kes on kurvad (nina norgus) või pole millegagi rahul (nina kirtsus) võivad endale nohu külge korjata.  Eriti hästi tuleb nohu veel siis, kui teised neid liigselt lapsikuse eest kritiseerivad. Kas minu teooria ka paika peab, tuleb alles järgi uurida. Kui kellelgi on midagi haakuvat öelda, ootan huviga.

Eluraskused jätavad näkku koledaid jälgi

Ma arvasin, et ma ei taha kirjutada selle nädala kõige koledamast asjast. Sellest kuidas üks minust umbes kümme aastat noorem blogija vaatas EBA pilte netist ja leidis: “Kui ma EBA piltidel Manjanat nägin, siis pidin tõdema, et ma näen sama jube välja. Selline äraaetud näoga, väsinud olemisega, kõik elumured näkku kirjutatud. Ma päris kindlalt ei tea, aga me oleme vist enamvähem samas vanuseklassis naised.” Kui ma selle lõigu FB-sse kopeerisin, siis paljud mu tuttavad ja lugejad leidsid, et see on hea nali. Mulle läks aga hinge, sest füüsilise vananemisega on raske leppida ja ma ju ka ei tea, kuidas ma teistele paistan. Mis siis, et minuarvates on mu elu suhteliselt lillepidu.

Kuid siis kirjutas Ritsik raskest elust ja püstitas küsimuse, et kas sinu elu on olnud raske, või on kõik lihtsalt tulnud. Hakkas tunduma, et äkki ma optimistina ikka hindan midagi valesti. Äkki ma näen oma elu lihtsana, aga tegelikult pigistan silmad kinni kui raskuseid näen?

Kõige lihtsam on vastata küsimusele lapse kasvatamise kohta. Ühe lapse kasvatamine ei ole keeruline. Kuna ma olen ise ka üksinda kasvanud, siis ma ei saa aru, miks inimesed üldse rohkem lapsi tahavad. Mul tuli esimene nii hästi välja, et mingit vajadust polnud veel lapsi saada. Lapse isal on vend ka, aga ka tema teadis kindlalt, et rohkem ei taha, sest tema lapsepõlv vennaga möödus ainult kaklemises ja tema oli nõrgem.

Meie laps on kogu aeg terve olnud. Välja arvatud üks aasta teismelisena, kui tekkis kilpnäärme alatalitus, mille kohta öeldakse, et see ei parane kunagi. Lääne arstiteadus! Mina leidsin selle tekkimisele põhjuse oma nn. ebateadusestest ja kui põhjus oli kadunud, oli ka laps terve. Uskuge või ärge uskuge, nüüd on ta jälle aasta täiesti terve ja usub mu esoteerikajutte pisut rohkem. Et lapse kasvatamine on olnud puhas armastus ja õpetanud ka mulle, mida see tähendab.

Teine probleem, millega inimesed maadlevad, on elukoht. Ma olen terve oma täiskasvanuea elanud Tallinna kesklinnas. Mitmetes erinevates korterites, iga järgmine eelmisest nõks parem. Kuna kesklinna korterid on jube kallid, olen ma ainult noorena mõelnud, et peaks omale kinnisvara soetama, aga see mõte oli vaid fantaasia, sest arvutused näitavad, et kõigi mugavustega normaalse suurusega kesklinna korteri ostmiseks tuleb end segaseks töötata. Üürikorter on hoopis lihtsam. Jah, mõnikord peab kolima, aga see võtab ainult natuke aega ja järgmine üürikas on ju alati parem olnud.

Nüüd ma jõuangi töö juurde. Ma tulin 17-aastasena Tallinna ja õppisin raamatupidajaks. Peale kooli said kõik suunamise peale minu. Mina pidin töökoha otsima. Täiesti juhuslikult leidsin ka. Kui ma nüüd tagasi vaatan, siis ma olen alati töökohta vahetanud siis, kui seal on rutiinseks läinud. Kõik head uued kohad olen leidnud tuttavate kaudu. Tavaliselt on olnud selleks tuttavaks mõne eelmise töökoha sekretär, kellega ma olen sõbrustanud. Kõige hullem oli peale sünnituspuhkust tagasi tööle minemine, sest seal oli uus ülemus oma tuttava raamatupidajaga, kellega nad koos rikka MTÜ tagant varastasid ja mind tagasi ei tahtnud. Käisin töövaidluskomisjonis, sain kompensatsiooniks poole aasta palga ja leidsin päris kiirelt tutvuse kaudu uue töökoha. Mõne halli karva ma selle paari kuuga ikka sain.

Kuna raamatupidajatele ikka pakutakse, et tee mulle natuke raamatupidamist, siis on oma firma tegemine tuli kuidagi kogemata. Vahepeal arvasin, et peaksin audiitoriks pürgima ja läksin selletarbeks ülikooli. Ülikoolides veetsin enamuse oma 30-ndatest, aga kooli kõrvalt oli keeruline tööl käia, nii ma hakkasingi pigem oma firma alt tööle. Peale magistri lõpetamist üritasin tööle kandideerida, et värskeid oskusi rakendada, aga keegi ei tahtnud mind: imelikult vana, liiga kõrgelt haritud, aga tööl käis viimati mitu aastat tagasi. No kui ei taha, pole vajagi, olen omaette tark ja haritud. Audiitoriks tahtmine läks ka üle, liiga palju pingutamist ja seda ainult raha nimel.

Oma firma alt töötamine on natuke närviline siis, kui kliente veel eriti palju ei ole ja mõne ära kadumine tekitab rahakotti augu. Enamuse kliente olen ma saanud läbi oma firma kodulehekülje. Võõrad inimesed helistavad või kirjutavad ja küsivad, kas ma raha tahan. Ma, tavaliselt, tahan. Elu on näidanud, et kui keegi kaob ära, siis varsti tuleb mitu keegit asemele. Mulle meeldib uute klientidega tutvumine. Näeb nii palju erinevaid huvitavaid inimesi ja saab teada, kuidas nad raha teenivad ja mida nad üldse elust arvavad. Mulle vaheldus sobib.

Oma firmaga töötamine tähendab ka seda, et ma teen tööd millal tahan. Tavaliselt ma magan lõunani, sest ma ei ole kunagi hommikuse tõusmisega olnud. Mõnikord nädala lõpus tagasi vaadates olen leidnud, et sel nädalal ma tööd ei teinudki. Siis on natuke imelik, et kuidas ikka nii tohib. Aga kuna kodus töötamisega ei kaasne mingeid kulusid, siis on kõik hästi. Raamatupidajana pole ma kunagi elus kuu lõpus rahatu olnud, mu kodune raamatupidamine on korras ja kasumis, milleks siis liigselt põdeda. Mul ei ole kunagi unevõlgu, sest kui ma ühe öö pidutsen, siis ma võin järgmise päeva magada.

Nüüd on jäänud veel üle suhete valdkond. Kuigi mul praegu kedagi ei ole, ei oska ma sel teemal ka kurta. Mul on tunne, et ma ei tahagi väga kedagi, sest ei ole seda auku südames, mida täitma peaks. Seksipakkumisi ikka laekub, aeg-ajalt võtan vastu, aeg-ajalt mitte, oleneb inimesest. Tegelikult on olnud ka suhtepakkumisi, aga ma tahaks ainult tõelist printsi valgel hobusel. Hobune võiks ka väga tubli ja südamlik olla. Vist.

Halvad minevikusuhted olid nooruses, enne seda kui ma lapse isaga kohtusin. Seal oli küll palju nõmedusi, mida ma nooruserumaluses tegin, aga ma ei usu, et need mu näkku jälgi jätsid. Kui ma lapse isaga kohtusin, siis ma arvasin, et ma olen maailma kõige õnnelikum inimene, mul on maailma parim suhe ja parim mees. Umbes 15 aastaga läks see tunne ära ja kuna me seda uuesti tekitada ei osanud, kolisime lahku. Praegu saame täiesti normaalselt läbi. Näiteks laenab ta mulle aeg-ajalt autot, kui mul kuskile sõita on vaja ja kui kohtume ja on aega, siis lobiseme pikalt.

Sorry, et ma nii pika isikliku postituse tegin! Tegelikult ei suutnud ma ka selle kirjutamise käigus neid eluraskusi avastada, milles ma silma kinni pigistan. Mul ei ole ühtegi tervisehäda ja perearst on sellega nõus. Ma pakun, et mulle ei ole eluraskusi näkku kirjutatud ja hallid juuksed värvin regulaarselt üle. Ilmselt too blogija peegeldas mind vaadates ennast ja ma ei peaks end halvasti tundma, vaid hoopis kaasa tundma.

Veenuse lohud ja orgasmid

Otsisin eile endale lugemist ja leidsin Eestis elava portugallase João Lopes Marquesi raamatu “Eesti ilu välimääraja“, mis on kokku pandud tema Postimehes ilmunud juttudest. Jõudsin seal looni, mis rääkis anatoomilisest nähtusest, millest mul siiani aimugi polnud – veenuse lohud (inglise keeles Dimples of Venus). Kuidas ma nii vanaks olen elanud ja neist midagi ei tea!? Teie teadsite?

Igatahes on tegemist alaselja peal oleva kahe augukesega, mida võib esineda nii naistel kui meestel, aga kõigile neid ka jagunud pole. Ja need lohud pidavat mõnede meeste arvates naise seljal eriti seksikad olema. Kusjuures need ei diskrimineeri naisi kaalu alusel, kuna nad ei sõltu kaalust. Nad lihtsalt kas on või pole.

Muidugi jooksin ma oma uue anatoomilise teadmisega kohe peegli juurde kontrollima, et kuidas mul läheb. Jess, mul on olemas! No kui olemas, siis tuleb uurida, mis neist veel kasu on peale selle, et saab paari meest paljalt seljalohukeste näitamisega hulluks ajada. Ingliskeelne googeldamine andis teada, et need naised, kel on veenuse lohud, on eriti õnnelikud just voodis, sest lohukesed pidavad garanteerima, et saad seksides orgasme. Küll elu on ikka lihtne, kas pole? Tuhanded naised ja mehed murravad pead, miks neil voodielu kiiva kisub ja nüüd on lihtne vastus olemas. Päriselt? Kuid nüüd ma siis vähemalt tean, millele tänulik olla, et ma kunagi ilma ei jää, olgu mees nii igav kui iganes. Lisaks leidsin mingi jutu, et kui neile lohukestele survet avaldada, saab kohe hea tunde kätte. Proovisin, suht okeika oli, aga liiga kummaline ka. Ma liiga pikalt ka sellisele kummalisele eneserahuldamisele aega ei pühendanud, seega orgasmi ei tulnud.

Kusjuures mulle meenus, et teismelisena ma teadsin, et alaselg on väga erootiline koht. Nii meestel kui naistel. Millegipärast olen hiljem selle tarkuse ära unustanud. Kuid ma ikka ei ole kindel, et elu on nii lihtne. Või on?

Ega ma nüüd ei usu, et ma saan siia samapalju komme nagu kohvijutule ja et kõik tulevad ja räägivad, et neil on lohukesed ja multiorgasmid ja siis kirjutavad ka need kel pole ja orgasme ka pole. Aga äkki ma ikka vaikselt tahaksin seksist kirjutada? Kas te jooksesite hirmunult laiali või vastupidi- teil oleks konkreetsed teemad pakkuda, millest lugeda tahaksite? Suvi noh.

Kuidas sa kohvi kätte ära sured

Ma olen oma blogis mitmeid kordi kohvist kirjutanud. Et ma olen kohvisõltlane ja üritan kohvijoomist maha jätta. Nii ma olen mitu korda ka maha jätnud, kuid ikka uuesti alustanud. Ma isegi enam ei mäleta mitu korda ja kui pikk on olnud pikim kohvivaba periood. Igatahes sai mu kodune kohvipakk otsa 10. mail ja uut pole ostnud. Reede on mu patupäev, siis ma ostan suitsu ja maitsen tassikese kohvi. Peamine on mitte sõltuvuses olla ja iga päev kohvi juua, arvan ma.

Kuid miks on kohvisõltuvus halb?

Fantaasiad parima blogipeo teemadel

Siin ja seal on räägitud erinevaid ideid, milline võiks olla ideaalne blogipidu, et arvajale meeldida. Marimell tegi ka küsitluse, kus sama teema. Ma ei viitsi hetkel küsitlustele vastata, aga mulle meeldib pakkuda erinevaid lahendusi esitatud probleemidele. See, mis ma järgnevalt kirja panen, on pigem fantaasia, kui ettekirjutus, mida Mari-Leen järgmine aasta kindlasti järgima peab.