Tegin video kuidas me sööme

Täna on see päev, mida iga blogija kannatamatult ootab – Valio saatis mulle kotitäie uudistoodeid. Ma juba ammu teadsin, et paljude blogijate külmkapid on täis erinevaid piimatooteid, mida nad on niisama saanud. Ega kunagi täpselt tea, miks mõni inimene oma piima kahtlaselt kiitma hakkab, aga ma oletasin, et nad on toitu blogimise kõrvalsaadusena saanud.

Mulle meeldib kõik kenasti välja lobiseda ja nüüd ma räägingi, kuidas see kotike minuni jõudis. Mulle kirjutas Valio turundusinimene eelmisel neljapäeval ja küsis, et kas ma tahaksin nende tooteid maitsta. Ma, loomulikult, tahtsin, aga küsisin ikka üle ka, et millised tingimused selle maitsmisega kaasnevad. Tema kirjutas vastu, et mingeid tingimusi pole. Väga tore, arvasin mina ja andsin neile aadressi. Täna lõuna paiku helistas mulle kuller ja tõi kotikese mulle koju kätte.

Juba alguses ma mõtlesin, et võiks neid tooteid videopostituse jaoks kasutada. Mulle meeldib vaadata, kuidas näiteks Marko Reikop suvalisi toite proovib ja imelikke nägusid teeb.

Kuna üksinda söömine teeb paksuks, kutsusin oma tütre kampa. Ja nii meil täna valmiski kuueminutiline video kuidas me elutoa põrandal sööme.
Head isu meile!

Midagi on teravuse ja valgusega untsus, aga järgmine kord teeme paremini. Juhul kui teile video meeldib.

Video ja postitus ei ole kinni makstud, aga kotikese eest ei maksnud ma punast sentigi.

Käsitöö algajatele – käteräti riputusaas

Nüüd tuleb lühike ja kasulik postitus. Ma loodan. Pakun teile ühe lihtsa mooduse, kuidas oma kodustele käterätikutele lihtsalt riputamise aasad külge panna. Kindlasti on keegi veel samale mõttele tulnud, aga mina leiutasin selle täiesti iseseisvalt.

Vaja läheb suvalist rätikut, heegelnõela ja mingit paela. Kuna mulle meeldivad taaskasutusideed, siis mina kasutan neid paelu, mis on õmmeldud uute t-särkide ja kampsunite külge, kaelusest kipuvad välja tolknema ja mida seal tavaliselt vaja ei lähe.

Väike heegelnõel läheb ettevaatlikult lükates suvalisest kangast nii läbi, et kangas jääb terveks. Tõmbad heegelnõelaga õige pikkusega paelakese läbi rätiku, seod otsad kokku, põletad paela otsad näiteks küünlaleegiga ära, et hargnema ei hakkaks ja valmis. Ei mingit õmblemist või ripatseid, mis kogu aeg ära kipuvad tulema või on vale suurusega. See pael kannatab ka pesu.

ripats

Postituse tegemise idee tekkis mul eelmisel nädalavahetusel, kui ühel ulmelisel neiul kaela juures uue t-särgi paelad tolknesid, ta need noaga ära lõikas ja ma talle rääkisin, mida nende paeltega edasi võiks teha. Talle mu idee meeldis. Ma mõtlesin, et äkki meeldib teistele ka.

Pagulastest, aitamisest ja filmimisest

Ärge nüüd kujutage ette, et ma vabatahtlikult kutsun endale kurja karja ja kukun oma blogis pagulastest kirjutama. Kõik teavad, et öelda sõna “pagulane” võõras seltskonnas on sama nagu bensujaamas tikke loopida. Ma tahan hoopis kirjutada mida ma täna tegin. Iga korralik blogija peab vahetevahel kirjutama, mida ta tegi. Vista del Marista küll kardab, et mingist vanusest enam pole kena oma elust blogistada, aga ma olen nii vana, et mind üldse ei huvita, mida “nooremad ja lahedamad” blogijad ära tahavad keelata😛

Nagu mu FB-lehe agarad jälgijad teavad, siis sain ma pühapäeval telefonile pakkumise mingiks salapäraseks ÜRO rahadega tehtavaks sotsiaalreklaamilaadseks tooteks, kus osaleb ka Marko Reikop ja milles räägitakse mingil päevakohasel teemal, mis pole poliitika. Mina sain pakkumise, kuna käisin Liis Lemsalu videos. Alguses ma mõtlesin, et ma ei taha suvalises filmiklipis osaleda, kus ma iseennast mängima pean. Et ma teen hobikorras näitlemist ja niisama telekaekraanil tolknemine pole minu rida. Aga siis ma mõtlesin, et ega mulle ju liiga tihti ka ei helistada lihtsalt niisama ja ei kutsuta mingisse projekti osalema. Ja sellest saaks ju blogida😀 Pealegi on mul BFM-i tudengitega koostööst ainult väga positiivsed muljed olnud. Ja ma ütlesin jah.

Ning täna see salapärane filmimine BFM-i majas toimuski. Peale Reikopi oli meid vestlusringis neli inimest ja kokku filmiti nelja vestlusringi, kõik sooliselt tasakaalustatud. Nii see noormees kes mulle helistas (alumisel pildil), ega teised, kes filmimisruumis ei olnud, väitsid, et nemad ei tea midagi sellest teemast, millest vestlus tuleb. Et nii ongi ette nähtud, et keegi midagi ette ei saaks valmistada. Et samasuguse ideega tehakse ka teistest riikides lühike filmiklipp, mida levitatakse vaid internetis, mitte telekas.

Vestlus algas teemast, millest ma eelmisel nädalal kirjutasin: kas oled osalenud vabatahtlikus töös. Kuna eitavad ja negatiivsed vastuseid ei tahetud, siis polnud mul midagi öelda. Kuid õnneks olen ma käinud naabri koeraga jalutamas, nii et päris ignorant ikka pole. (Jessas, mulle praegu meenus, et naabripoiss tõi mulle nende koerajalutamiste eest pudeli). Veel uuriti kuidas me üldse inimeste aitamisesse suhtume ja mida me teeksime, kui meile tuleks sõda ja enam poleks kodus elektrit ja vett. Siis ma sain aru, et kohe läheb jutt pagulastele ka. Kuigi ma arvasin seda juba enne filmimisele minekut. No mis veel ÜRO-d huvitada võiks? Aga minu üllatuseks ajasid need teised inimesed vestluslauas ikka väga silmakirjalikku juttu. Et kui nende maja ümber käiks tulistamine ja pommid langevad, siis nemad tormaks kohe teisi abistama. Mina vastasin ausalt, et mina kavatsen küll paanikahoo saada. Aga varem olid nad ka rääkinud, et kui neil oleks haige naaber, siis nad kogu aeg kontrolliksid, et kas see naaber ikka käib korrektselt iga päev õues ja kui ei käi, siis võtaksid midagi ette. Muarust kõlab nagu muinasjutt. Ma küll ei julge iga päev oma vanurist naabrit tülitada ja uurida, ega ta veel surema ei hakka. Kui ta seina taga abi hakkab karjuma, siis ma läheks, aga muidu mitte.

Viimasena näidati nelja konkreetse Lähis-Ida inimese pilti ja räägiti nende kurb lugu ja küsiti, kuidas teie isiklikult aitaksite. Ma teatasin, et ma isiklikult ei teeks mitte midagi. No ma ju ei teekski. Ei tee praegu midagi ja plaanis ka pole. Et selle vastuse järgi saab öelda, et mind jätab võõras mure külmaks. Ma ei suuda rääkida mureliku näoga poliitiku möla, kuidas ma teeksin kõik endast oleneva, et maailma rahvad oleksid õnnelikud, rahul ja hästi söönud.

Ma ei kujuta ette, kuidas nad selle sotsreklaami kokku lõikavad. Minu arusaamise järgi rääkisid meie vestlusringis olijad juttu, mida nad arvasid, et peaks rääkima, aga mitte seda, mida nad tegelikus elus teeksid, kui nad sama asjaga kokku puutuks. Nendega võrreldes olin ma täielik külmsüda paanikaosakond. Juu ma siis olengi. Vastuoluline.

ilja

Kuna ma vestlusringis pildistada ei saanud, siis pildistasin neid tudengeid, kes seda orgunnisid. Vasakpoolne on see, kes mu telefoniga sinna supi sisse ära rääkis. Mulle meeldis ta huumorimeel. Ma loodan, et sellest klipist midagi kummalist lõpuks ei tule, nagu mu elus tihtipeale süütult alanud asjadest on saanud.

Kuidas teha fotoarhiivi

Indigoaalane kirjutas täna ülihea postituse fotodest: 100 reisifotot. Ma olen terve ta postitusega otsast otsani sama meelt. Kui sa ei teeni just fotodega rasket raha, siis tavainimesele on fotod ajaloojäädvustus ja ei lille ega looduspildid oma aja möödudes enam erilist väärtust.

Ma olen varem ka kirjutanud, et üks minu lapsepõlve unistustest oli saada endale fotoaparaat, aga ema arvas, et pildistamine on liiga kallis hobi ja keelas fotoaparaadi ostmise ära. Esimene asi, mida ma tegin, kui 18 sain, ostsin endale odava fotoaparaadi. Ilmustustehnika sain onult tasuta. Tegelikult ei olnud pildistamine ka 1980-ndatel kallis hobi, mustvalgete fotode kemikaalid ja paber ei maksnud eriti palju. Loomulikult ei ilmutanud ma värvilisi pilte, sest selle äraõppimist pidasin juba liiga keeruliseks ja ebavajalikuks.

Igatahes olen ma järjepidevalt pildistanud terve oma täiskasvanuea, omanud päris mitut aparaati ja mõne aja vaevelnud ka sõltuvuse küüsis. Sõltuvuse, mis tahtis, et ma endale lisavidinaid soetaksin. Aga kuna ma sain aru, et ma ei ole silmapaistvalt hea pildistaja, siis ma suutsin sisemise šoppajale vastu astuda ja eriti palju raha tehnikale ei raisanud. Praegu on mul 2011. aastal ostetud Nikon D3100 kahe objega ja ma ei plaani paremat aparaati osta. Sellega saab ka filmida ja kui ma tahaksin, võiksin sellega raha eest pildistada, sest ega pildistamistehnika ei saa ka lõpmatuseni arenda nagu ka nuppu vajutav tüüp, kes tegelikult oluliseima töö ära tegema peab.

Ka mina olen seisnud küsimuse ees kuidas oma digipilte arhiveerida. Kunagi tegin ma neist CD-d ja paari aasta pärast avastasin, et neid plaate pole võimalik enam lugeda. Nad läksid riiulis seismisega rikki. Kui järgmisena mingi osa pilte arvutite vahetusega kogemata kaotsi läks, sain aru, et tegelikult ei ole mul üldse oma fotokogu sellisel kujul vaja. Sest ma olen terve oma elu fotod paberile välja trükkinud. Jah, paber võib ära põleda, aga mis siis. Terve elu on õbluke.

fotod

Siin on raamaturiiul fotoalbumitega, kuhu on jäädvustud terve mu minevik, alates sünnist kuni selle aasta märtsini, mil ma viimati pilte ilmutasin. Paberile ilmutan ma valitud pilte. Olulisest sündmusest paar fotot, kohatud inimesed, nädalasest reisist 3-10 pilti. Ei ole raske 3 pilte valida, kui oled kunagi 24-kaadrisele filmile pildistanud. Ma ei ole ka digiaparaadiga väga metsik klõpsija. Ma panen oma blogipostitustele samuti vaid ühe foto, selleks et pildivaatajaid natuke rõõmustada. Kui ma loen kellegi blogi ja hakkavad pildid tulema, ma edasi ei loe. Ma ei tee teistele seda, mida ma ise ei taha saada.

Aga peale paberfotode teen ma ka digitaalset albumit, kus on nii palju pilte, kui palju ma sündmusest hankinud olen. Ma olen vist umbes 10 aastat kasutanud programmi Jalbum, mis teeb fotodest digitaalse albumi. Need albumid on mul kenasti kronoloogiliselt oma arvutis ühele html-lehele reastatud nagu paberfotodki. Peast raamatupidaja, nagu ma olen. Aga nii on ju mugav. Avalikku ruumi postitatud albumite eest olen ma väga valusad vitsad minevikus kätte saanud, kus võõrastel tüüpidel oli haige vajadus nende kallal ilkuda.

Kui ma olen ära teinud mõlemad arhiivid nii paber- kui digialbumitesse, võiksin ma suured falid tegelekult ära visata, sest elu on õpetanud – neid ei lähe enam vaja. Ma ei ole omi vanu fotofaile ära visanud, aga ma ka ei põeks, kui need jälle kogemata kaotsi läheks.

Minevik on oluline, aga minevik ei pea tingimata olema 10-megaste failidena. Vaatamiseks sobivad ka hoopis väiksemad, aga kui nad on töötlemata ja sorteerimata, siis ei viitsi keegi neid hunnikuid enam hiljem uurida.

Kuid pildistamine on rahulduspakkuv tegevus. Õhtulehes on jutt, et seda kinnitab ka vastav uuring. Pildistamine täiustab saadud elamust. Mina FB-sse eriti fotosid ei pane, aga instagramm on mul küll puhas naudiguvahend ja mälu jaoks samuti. Enamus fotosid seal omab minu jaoks teistele arusaamatut koodi.

Kas Teil ajab kodune sassis fotoarhiiv pea valutama või olete suutnud leiutada mingi hea variandi enda tarbeks, et piltidest vaid naudingut saaks?

Kuidas ma ulmekirjanike ja -huvilistega metsas kokku sain

Sel nädalavahetusel käisin üritusel nimega Estcon. Palamuse juures, Udu talus. Nagu kaugele näha, siis ürituse nimi on välismaalt sisse vehitud, kuid tegelikult on tegemist eesti ulmekirjandushuviliste iga-aastase kokkusaamisega, mis toimus juba üheksateistkümnedat korda ja kus käis sel nädalavahetusel kohal kokku 97 inimest. Mina olin sel aastal neljandat korda.  Kahest esimesest, kus ma käisin, on mul ka blogis ülevaated tehtud: Estcon 2010 ja Estcon 2011. 2012. aasta omal käisin ma ka, kuid sel ajal blogisin ma väga harva ja selle kohta blogijutt puudub.

Ma ei kujutagi ette kelle jaoks ma seda postitust praegu kirjutama peaksin. Enamus mu blogi lugejatest pole ilmselt kunagi kuulnud, et eestis esineb hästiorganiseerunud ulmeullikeste grupeering, kes saavad regulaarselt iga kuu nii Tartus kui Tallinnas kokku ja lisaks pidutsevad ja räägivad üliasjalikke ulmejutte terve ühe nädalavahetuse juulikuus looduskaunis kohas. Neile lugejaile võiks pakkuda Facebooki lehekülge üritusest, kus on juba hulk fotosid, päevakava ja ühtlasi saate kontrollida, kas mõni teie virtuaalne tuttav ka minuga nädalavahetust veetis.

Teisest küljest kavatsen ma oma juttu ka Udu talus kohalolnutele jagada ja nemad juba haigutavad ja varsti hakkavad kahetsema, et minusuguse läbikukkunud ulmekirjanduse soperdaja kirjatükile sattusid. Ma kirjutan parem endale!

Sel aastal sattusin ma estkonnile, kuna kevadel sain ühel Tallinna ulmehuviliste kohtumisel juhuslikult kokku oma eelmise üürika naabripoisiga ja kuidagi jõudis meie jutt sinna, et võiks suvel mootorrattaga ulmeüritusele sõita. Temale kuuluva mootorrattaga. Vist oli musta värvi, marki ma ei tea, aga sai sirgelt istuda ja Harley ei ole. Mina pole elusees sellise riistapuu selga saanud! Ma olen ainult rolleri tagaistmel sõitnud.

Mõeldud-tehtud! Sõit selle riista selgas reedel Jõgevamaale ja täna tagasi oli hullumoodi hea. Ma ei liialda väites, et sama hea kui seks, sest ma kahtlustan, et ma sain kätte. Ma väga täpselt ka ei tea, sest 110 km/h kiiruse juures oli isegi keeruline aru saada, kas ikka veel sajab või enam mitte. Igatahes sattusime me reedel korraks ka paduvihma, milles ratta seljas ujudes tekkis mul ülieufooriline tunne. Ei, ma ei tõusnud tagaistmel püsti, ega teinud ühtegi muud lollust, ma lihtsalt nautisin.

Ma pisut pelgasin ka seda üritust, sest paar aastat oli vahele jäänud ja kõikidel eelmistel kordadel olin ma suht nõmedas deprekalaadses olekus, mis tegi minust kaklushimulise naesterahva. Või vähemalt mulle tundus eelmistel kordadel, et mingi hulk inimesi tahtis mind rünnata. Kuid mu hirmud olid täiesti üleliigsed, sest maailm on täpselt sama kaunis, nagu sa isegi ja ulmeullikesed on mõnus, rahulik ja keskmisest intelligentsem rahvas. Mul oli tunne, et neil oli ka hea mind üle mitme aasta uuesti kohata. Mul neid küll oli. Ja kõigi nendega, keda ma kartnud olin, leppisin ma ka pärast Spiriti pakutud leedu päritolu jooki, mille nimi oli 999, aga meie hoidsime seda peamiselt 666 asendis ja nii sai minust kiirelt inimene, kes mitte kellegagi maailmas riielda ei taha ja kallistama kipub.

Ma ei tea, kas ma peaksin asjalikumast osast ka kirjutama? Ma kuulasin hoolega mitut ettekannet ja osalesin ulmejutu kiirkirjutamisel, aga kõige põnevamad olid ikka vestlused erinevates pisikestes ringikestes ja neid ringe jagus palju, kuna see turismikompleks on laiali laotatud majadega ja seepärast sai pidevalt ühe seltskonna juures teise manu jalutada ning igav ei hakkanud kunagi.

Meeldejäävamad vestlused? Noh oma toanaabriga lobisesime me eile öösel oma mõnusates voodikestes päris mitu tundi, kuigi me pole varasemalt erilised südamesõbrannad olnud. Kuid taevas siras peaaegu ümmargune kuu ja see teeb inimesed avatumaks ja haavatavamaks.

Kolm aastat tagasi nägin ma esimest korda Sulbit ja siis mulle tundus, et ta vihkab mind. Lihtsalt niisama. Või mingitest eelarvamustest. Sel aastal oli ta täiesti teistsugune. Mulle täiega meeldis temaga vastastikku üksteise kallal õrnalt nokkida. Ja kõige kummalisem avastus oli, et ta naeris ja rääkis enamvähem täpselt samasuguse häälega, nagu üks tüüp, kellesse ma 2 aastat tagasi armunud olin.

Kivisildnikule ma kurtsin, et ei suuda ta luuletamisõpikut lõpuni lugeda, ta mõistis mind. Noh et see raamat ongi teletupsude laadis kirjutatud, sest inimesed üldse ei saa aru, mis asi see luuletamine on. Ja siis me rääkisime veel natuke kirjutamisest.

Harglaga rääkisime portreepiltidest. Indrek Hargla ütles, et teda muutkui pildistatakse ja ta tahab ka pildistada. Kui ta pildi ära tegi, selgus, et tal on ka samasugune komme nagu mul – vaadata inimese pilti ja lugeda, mida see nägu jutustab. Ma olen võõraste inimeste vaikivatelt nägudelt lugemist aastaid harjutanud, aga ennast ma lugeda ei oska. Tema oskas. Mind.

robi

Ma loodan, et Robi ei pahanda, et ma tema pildi oma postituse pildiks panin (käes hoiab ta Diana loomingu varasalvest pärinevaid kulinaartooteid), kuid temaga olid mul ka mitmed ülihuvitavad vestlused. Eelkõige oli põnev kuulata HD Tanelist, kes on eesti  väga tuntud videoblogija ja kellest mina polnud midagi varem kuulnud. Huvitav, kas ta blogide võistluse nimekirjas oli? Igatahes tegid Robi ja ta naine Maria, keda sel korral kohal polnud, sellest blogijast dokumentaalfilmi “Mängur”, mille äravaatamine oli minu esimene tegevus, peale söömist, kui ma täna koju jõudsin. Ja Robi lubas must multika teha, kui ma talle miljooni annan.

Muidugi lobisesin ma veel väga paljude inimestega, aga kõik jutud ei mahu siia ära. Mul on kahju, et ma ei saanud Evaga rääkida, sest ta mõjus oma kurvalt äraoleva näoga natuke hirmutavalt. Ja veel ei saanud ma erinevatel asjaoludel hakkama sellega, mida ma varem olin plaaninud – et ma oleksin saanud paremini tuttavaks Liinaga, kes on päris pikalt mu lapsele nagu kasuema ja huvitav oleks temast rohkem teada. Oma eksi eksiga oleme me alati väga hästi läbi saanud.

Vot siuke üritus oli. Mulle meeldis. Loomulikult. Sel aastal ma vist ei teinud midagi nii erilist, mida keegi kunagi varem tehtud pole ja millest pärast aastaid tagatjärgi rääkida saab.

Väga väga naine blogis ka estconist.

Heategevusest ja vabatahtlikust orjamisest

Eile leidsin ajalehest artikli, kus räägiti uuringust, mille käigus saadi teada, et inimesi teeb kõige lihtsamalt õnnelikuks seksimine. Kuid peale seksi oli seal veel erinevaid tegevusi. Mind pani imestama, et seksiga samasse nimekirja sattus vabatahtlikuna töötamine ja üldse heategevus. Mind teeb siiski vaid seks õnnelikuks, aga vabatathliku töö on minu jaoks võrdsustatud tasuta tööga kellegi heaks ja kui mul selle kellegagi isiklikku suhet pole, siis teeb mind selline asi pigem kurvaks ja õnnetuks. Miks orjatöö õnnelikuks peaks tegema?

Kuna täna jäi mulle õhtulehest jälle samasugune jutt silma, siis mõtlesin, et kirjutan. Vabatahtlikust tööst. Googeldasin “vabatahtlik töö” ja sattusin otsejoones CV-onlinesse. Jätame välismaale vabatahtlikuks minemise kõrvale, sest mõnedele inimestele on võimalus reisida juba asi, mis neid õnnelikuks teeb. Võimalik, et neid mõnesid on rohkem kui mõned. Et jätame selle kõrvale. Jätka lugemist

Sünnipäevad ja kingitused

Blogimine on ikka lahe asi, saad teada, et on olemas täiesti erinevad maailmad, mis on kohe siinsamas kõrval, aga neil pole mingit sarnasust minu maailmaga. Peale selle, et nad asuvad füüsiliselt samas linnas, riigis, maakeral.

Kristallkuul kirjutas täna sünnipäevadest ja nüüd ma sain aru, miks meie mõtted rikkusest ja rahast kuidagi kokku ei sobinud. Umbes nagu üks räägiks aiast ja teine mitte aia august,  vaid draakonitest, mis Volbriööl üle mägede lendavad. Vahet ei ole kumb draakonitest räägib, erinevused on mäekõrgused. Jätka lugemist

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 57 other followers