Harju lits, harju ära! Ehk – mida ma täiskuuöödel teen

Ma arvan, et tänasel täiskuuööl ei tee ma enam mittemidagi erilist peale rahumeelse üksindamagamise. Oleks tore vaheldus neile kahele viimasele kummalisele ööle, mille käigus ma paljude toredate ja naljakate inimestega kohtusin. Ei, te saite valesti aru, postituse pealkiri ei tähenda nagu ma oleksin endale uue karjääri välja möelnud. Ei midagi sellist. Töörindel on kõik täpselt samasugune nagu paar viimast aastat.

Mõnikord tekib küll tahtmine kogu raamatupidamine pikalt saata, aga siis tuleb meelde, et mul on elamajäämiseks raha vaja ja nii ei toimugi mingeid muutuseid. Sel nädalal oli isegi üks hea uudis mu tollelt kliendilt, kes on esimesel kohal nimekirjas, keda ma silmapilkselt pikalt saadan, kui juhuslikult peaksin ilma töötamata rikkaks saama. Ma vihkan ei armasta teda, sest kui me alguses hinnas kokku leppisime, andis ta lubadusi, nagu oleks tal hiljem juurdepakkuda väikeseid ajutisi raamatupidamisi. Aga ei olnud. Ainult ta enda firma maht kasvas ulmelise kiirusega ja kui ma tahtsin tasu osas uuesti läbirääkida, käitus ta nii ebameeldivalt, et ma vihastasin end natsiks ja needsin mõttes tervet tema rahvust, mida on  vähemalt 1,3 miljardit isendit. Nüüd sain ma sekretärilt kirja, et ta ikkagi tahaks tasu suurendada, et millal me võiks kokku saada. Ma saatsin silmapilkse vastuse, et kui mulle raha pakutakse, sobivad mulle kõik päevad ja kõik kellaajad, olgu need päeval või öösel.

Aga ma pidin hoopis kirjutama, mida ma kaks viimast ööd olen teinud. Neljapäeval oli Viimane Neljapäev. Igakuine amatöörluule üritus Tallinnas. Erinevates kohtades. Sel korral toimus Telliskivis. Mind üldiselt jätab luule külmaks, aga sel korral mulle väga meeldis. Mitu väga vaimukat tüüpi olid. Jah, ma eelistan depresiooniluule asemel naljakat ja teravat. Juhul kui ma midagi eelistama peaks.

Aga kuna ma ei kannata kaua ühe koha peal olla, läksin Telliskivi peale kondama. See on tõepoolest Tallinna üks põnevamail kohti! Kõigepealt mängisin natuke aega pinksi. Seal on mitmeid pinksilaudu, aga ikka ei pidavat piisavalt jaguma. Õnneks pimedas sai kohe löögile ja nii ma tegelesin vähemalt pool tundi lõbus-sportliku tegevusega. Järgmiseks põnev-sportlikuks tegevuseks sai elektrilise mootorrattaga sõitmine. Mingi eestlane pidavat neid ise tegema. Ma natuke kardan mootorrattalaadseid sõiduvahendeid, kuna ma olen kunagi koos exiga end rolleriga puruks kukkunud. Aga kuna ma ei suuda ka erutavatele asjadele ei öelda, siis tegingi selle põnev-ohtliku riistapuuga ühe pisikese ringikese pimedas Telliskivi linnakus. Ma sain sellest nii suure adrekalaengu, et see lahtus alles viie minuti pärast. Mul telefoni pold, seepärast ei teinud ka pilti. See ratas oli suhteliselt madal ja aku asus tagumises suuremas rattas, esimene ratas oli palju pisem ja selle juures sai suht selililamangus jalgu hoida.

Too mootorrattalaadne riist oli koos mingite meestega, kellega mu kaaslane Viimaselt Neljapäevalt oli mõned tunnid varem tutvunud. Kui me nende juurde jõudsime, teatasid nad, et tulevad Tartust, neil pole kuskil ööbida ja panevad vist sinnasamasse telgi püsti. Tagavara magamisvariandina pidavat ka pinksilaud kärama. Mõne aja pärast selgus, et tegelikult elavad nad enamvähem kõrvaltänavas, kuid kelbast jagus neid veel mitmeks tunniks. Miks ka mitte kui selline tänulik kuulaja nagu mina kohe käepärast võtta. Ma olen kohati täielik blondiin! Räägi ja ma usun!

Heleda peaga tüüp oli lihtsalt võrratu lugudejutustaja. Ta sõber väitis, et päris kogu aeg ka nii vaimukas ei pidavat olema, aga neljapa öösel küll oli. Heleda peaga mees (HPM) leidis, et meie seltskond annab talle energiat ja kuigi ta oli ainus meist, kes reedel pidi tööle minema, leidis ta häid vabandusi mittemagamaminekuks. Kuna mulle keeleliselt osavad inimesed imponeerivad, tegin ettepaneku, et ta võiks mu vanaisaks hakata. Et ma istuks ta põlvel ja kuulaks ta jutte. Tundus, et talle see mõte ka meeldis :D Tutvustusringis, kus muuseas ka vanuseid küsiti, minult seda teada ei tahetud. Aga vanaisa võib kümneka noorem ka olla. Eriti kui ta seda ise ei tea.

Neljapaöösel jõudsin ma veel päris mitme inimesega erinevates kohtades lõbutseda, aga eredamad hetked jäid Tellikivi müüride vahele.

Kuna sõbrants tuli suvilast suve lõppemise tõttu linna, siis otsustasin ka reedeöö väljas veeta, et temaga üle pika aja juttu ajada. Mingil põhjusel jäid meie jutuajamised lühikeseks ja hoopis hunnik teisi inimesi jäi mu teele ette. Möödaminnes tegin ühe võõra inimese ülimalt õnnelikuks. Mulle oleks piisanud vaid tema õnneemotsioonist, aga ta tahtis tänutäheks veel joogi osta. Ma ei suutnud keelduda. Inimesi on lihtne õnnelikuks teha! Me kohtusime eile esimest korda minu kodubaaris. Nad istusid hämaravõitu hoovis meie kõrvallauas. Tema magas laua ääres ja sõber rääkis telefoniga. Üks hetk nad tõusid ja lahkusid. Ma arvasin, et aitan baaridaami ja viin laualt tühjad pudelid ära. Pudelit võttes avastasin, et noormees oli oma telefoni lauale unustanud. Viisin koos pudelitega ka ta telefoni baari. Hiljem teises baaris nägin ühte neist ja ütlesin, et andsin ta sõbra telefoni baaridaamile. Ta ütles, et nad said juba kätte ja tõi mingi hetke pärast oma sõbra mu juurde, et too mind tänada saaks. Nii tore! Ta kallistas mind.

Mu jutt kipub täna kuidagi eriti pikaks venima, aga nüüd ma jõuan lõpuks selle litsijutu juurde ka. Seal teises baaris, mida nüüd vist Kukust Väljaks kutsutakse, oli suhteliselt vähe rahvast reedeöö kohta. Aga kohe ukse ees nägin ma toda tüüpi, kellesse ma arvasin, et olen armunud, mingi blondiiniga andnult lobisemas ja siis ka ühte tüdrukut, keda ma igaks juhuks Eevaks kutsusin ja kelle päritolumaad ma ei mäleta. Ta on juba natuke aega Eestis elanud ja oskab hunnikut toredaid eestikeelseid sõnu. Mulle on ta alati pisut väsitavalt mõjunud, kuid eile oli ta mingis täiesti erilises tujus, mis ta sealt ebahuvitavate inimeste nimekirjast hoobilt välja tõi. Ta käitus umbes sarnaselt nagu too heleda peaga mees eelmisel ööl Telliskivis. Ajas täiesti võimatut Ainult Eestimaal Kohatavat Kelbast. Muuseas oli baaris ka Sneik, kes oli Eevaga (kes tegelikult pole Eeva) kunagi varem tutvunud ja nüüd teda rõõmsalt teretas “Harju lits, harju ära!” Eevale alguses ei meenunud milles kolb, aga kui talle meelde tuli, hakkasid tal silmad särama ja ta nõudis minult tungivalt, et ma võiksin talle veel oma kaunist emakeelt juurde õpetada. Kuna mul on täiesti ükstaspuha, kas välismaalased oskavad eesti keelt või mitte, jätsin ma sel hetkel emakeelsed roppused enda teada. Lihtsalt tegin talle selgitustööd teemal “Eesti erinevad maakonnad”, korda minu järel  – Harju lits elab Harjumaal. Harju ära!

Vahepeal käisin tagaruumis tantsu vihtumas ja kui väsinud kuid õnnelikuna tantsuruumist ära tulin, oli ka minu viimane kräšš oma blondiinist tuttavaga ruumidesse saabunud. Mõtlesin just kuulama asuda, mida nad omavahel räägivad, kui Eeva koos ühe mehega, keda ta kui leedukat tutvustas, mulle pähe sadas. Edasi rääkisime surmtõsiste nägudega eesti, läti ja leedukeele omavahelisest sobivusest oma mõtete kinnituseks aeg-ajalt joviaalselt “Harju lits, harju ära” hüüatades. (Muidugi polnud too noormees mingi leedukas, kuigi ma seda alguses igaks juhuks uskuma jäin). Igatahes sain ma aru, et Eeva on tegelikult Saatuse Sõrm, mis osutas täiesti ühemõtteliselt faktile, et ma ma ei peaks selle kräššiga rohkem oma pead vaevama. Tegelikult puudus mu kräššil ilusate silmade ja suu taga huumorimeel ja nalja peab saama. Eks ole?

Mul on täna väga hea tuju! Ja alles täna on päriselt kuu täis. Kuid need eelvõnked on alati palju põnevamad kui õigel ööl.

Mina eelmisel pühapäeval vanalinnas punase jakiga

Mina eelmisel pühapäeval vanalinnas punase jakiga. Foto tundmatult autorilt FB-st.

PS! Tõestatud! Kui ma joon vähem kui 4 õlut, siis ma suudan ka eriti kuuma välimusega noormehe pikale ilusale jutule, et lähme minu juurde, “ei” öelda. Võimalik ka, et ma olin juba varem liiga hästi ära rahuldatud.

Ei saa sind keegi enne tõeliselt armastada, kui sa ise end armastama pole õppinud?

Pealkirjast leiab tarkusetera, mida ikka ja jälle üksikutele inimestele öeldakse, kui nad ebakindlusest värisedes oma üksindust kurdavad. Kohustusliku enesearmastuse nõude juurde käivad ka õpetussõnad, kuidas keegi teine ei tee sind kunagi terveks, pole mõtet mingit parandajat oodata. Või et kui sa oled poolik, siis ei ole vaja teist inimest otsida, et ta sind täiuslikuks teeks. Ise tuleb end ära ravida ja alles siis võid partneri leida. Jama puha!

Mu elukogemus väidab, et jama puha. Tõstku nüüd kõik need käed, kes leidsid endale suhte siis, kui nad olid täis enesekindlust ja said ka üksinda elamisega ilusti hakkama? Tavaliselt leitakse elukaaslasi ikka kahekümnendates ja siis pole keegi ei eriti enesekindel, ega oska end eriti õrnaste armastada. Minnakse kokku ühiste nõrkade külgede sobimise tõttu.

Ma arvan, et  inimene otsib enda kõrvale kedagi just siis, kui ta on nõrk, poolik, enesekindlusetu, saamatu ja lisaks ka natuke ebaatraktiivse välimusega. Ja sellisena ta ka endale partneri leiab. Miks? Sest enamus inimesi, kes partnerit otsivad ja ka leiavad ongi sellised. Enesekindel endaga hästi hakkamasaav inimene ei vajagi püsisuhet või kui vajab, siis on tal kas mingid väga ülevad või väga alatud eesmärgid oma ego rahuldamiseks.

Ma toon enda näite. Mina leidsin oma lapse isa siis, kui ma just olin lõpetanud oma eelmise suhte. Tema täpselt niisamuti. Me mõlemad olime parasjagu täiesti õnnetud ja katki, aga nii kenasti ühtemoodi purud, et teineteise leidmine oli täielik õnneloos. Mu eelmine suhe oli lõpetatud teadlikult. Ma ise lõpetasin selle, kuna oli näha, et peale kolme aastat kehva suhtlust (aga head seksi), polnud rohkemaks mingit väljavaadet. Mu uus suhe oli täiesti ideaalne. Tema tegi mulle selgeks, et ma olen maailma kauneim neiu. Ennem ma arvasin, et koledaim. Me arenesime koos ja parandasime üksteist. Kuni see suhe enam ei töötanud ja ma hakkasin purunema.

Ma arvan, et ma nüüd olen juba tervenenud oma eelmise suhte purunemisest ja ägedatest kolmekümnendatest. Ma pean ma end stabiilseks ja õnnelikuks inimeseks, aga mul pole mingit aimu, kust kohast ma sama terve inimese endale kõrvale peaks leidma. Mul ei ole mingit huvi kellegi teise haavasid parandada. Minuvanused vabad mehed on jubedalt elu poolt räsitud, ikka õudsamat moodi. Kellegi teise oma ma ka ära võtta ei tahaks. Paarissuhtes säilib eesti mees jupi paremini kui üksinda. Kui mees pole 33. eluaastaks endale ühtegi pikemat suhet veel leidnud, on see edaspidi jube keeruline, kuna ta küpseb üle, läheb õrnalt hallitama või isegi mädanema. Seestpidiselt ja seda on väljastpoolt näha. Ausõna. Tean selliseid. Jube rasked tüübid.

Mul on üksinda palju lihtsam kui koos kehva partneriga. Ma arvan, et mul on suhtele mingid täiesti kummalised ootused võrreldes teiste inimestega. Või ei? Mul ei ole vaja, et keegi mind toetaks, kuna ma pole vigane. Ja ma ei taha, et keegi mind ära kasutaks. Ma tahaksin suurt ilusat puhast naiivset armastust. Ma tahaksin inimest, kellega me saaksime üksteist arendada ja meil oleks koos huvitav. Noh ja ma muidugi tahaks, et meil voodis klapiks. Ja mulle meeldivad ilusad mehed. No ei ole ju jube keeruline, aga selliseid üldse pole. Kõik on kuidagipidi katkised (või liiga noored). Võimalik, et ma ise ei kõlba ka enam kuskile – jube vana ja ülekaaluline, üksikema pealekauba. Ja täiesti iseseisev, terve ning endasse armunud. Aga see pealkirja tõde käib seksi kohta küll.

PS! Pealkiri kopitud siit artiklist.

Kultuurileht Sirp linkis mind

Blogi statistikat on huvitav vaadata. WordPressi oma on küll igavam kui blogspotil, sest ta ei näita eriti otsingusõnasid, aga kust mind on lingitud ja mitu korda kuskil klikitud, saab ikka teada. Täna avastasin, et ma olen saanud ühe kliki kultuuriajalehest Sirp. Ma olin väga üllatunud. Üks klikk kõlab liiga kummaliselt, et tõsi olla. Näiteks Malluka blogist saab päevas sada klikki. Malluka blogi on sada korda loetavam kui ajaleht Sirp? :D

Aga mida ma ikka keerutan. Siin see artikkel, kust klikk pärineb, asubki. Selle aasta maikuust. Ma varem pole midagi märganud. Mihkel Samarüütel on kirjutanud kokkuvõtte blogidest, kes raamatutest kirjutavad. Lõpus on antud lingid ja nende vahel ka minu blogi. Hale selle asja juures on see, et sel aastal olen ma ainult ühest raamatust kirjutanud – Vaariku praktikaaruandest. Ega ma rohkem raamatuid lugenud ka pole. Mul on mingi blokk peal, ma ei taha raamatuid lugeda. Ma olen alustanud, aga lõpetada ei suuda. Ei teagi miks. Eelmistel aastatel olen ikka raamatu, kaks või rohkemgi kuu ajaga läbi saanud. Kuid nüüd loen rohkem blogisid.

Ega ma Sirpi ka enam ei loe. Varem lugesin. Peamiselt kirjandusarvustusi ja arhitektuurist. Ma ei tea, miks ma enam ei loe. Võimalik, et ma hakkan vaikselt manduma. Aga ma tunnen end täitsa hästi ja taibukana. Isegi Sirp lingib.

Üks mu raamaturiiulitest. mõned on veel, teistes toanurkades.

Üks mu raamaturiiulitest. mõned on veel, teistes toanurkades.

By Manjana Posted in raamat

Minu esimene söögivideo. VLOG vol. 1

Ma olen juba ammu mõelnud, et prooviks ka ühe videopostituse teha. Teiste omi on huvitav vaadata. Kirjutav inimene on üks asi, aga vaadata kuidas ta päriselt räägib, hoopis teine. Kuna ma kohe nii osav pole, et mingit arutelu kaamera ees arendama hakata, tegin prooviks söögivideo. Fotokaga, statiivilt.

Windows arvuti imeb, kuna sellele pole saja aasta jooksul suudetud normaalset vabavaralist videotöötlusprogrammi teha. Ma küll googeldasin kuidas androidi äppe pc-s jooksutada, aga tegudeni ei jõudnud. Kas keegi on katsetanud? Millise progega?

Aga kuna windows imeb, siis pole ma videot lõikanud ja filmisin selle ühe laksuga algusest lõpuni esimese korraga valmis. Äärmiselt ebaproff, sest päris filmitegijad teevad ikka mitu võtet ja erinevate nurkade alt. Videole taustalauluks panin ühe oma lemmiku – Aventura. Muusika, algustiitrid ja video vägistasin kokku Windows live movie Makeriga. Video on kõigest poolteist minutit pikk. Kommentaarid tekkinud emotsioonidest on siia blogisse oodatud. Luban, et kannatan kriitika ka ilma oigamata välja. Võib-olla.

Ahjaa – ma meikida ei viitsinud, sorry!

Kuidas me sõpru valime

Käisin eile väljas sõpradega lobisemas ja tantsimas. Lühikesel ajahetkel tuli juttu sõpradest. Mina arutasin ühe sõbrannaga, et ma nägin teda unes, ta oli imekaunis ja olin tema peale tohutult kade. Teine sõbranna istus pisut kaugemal, haaras õhust jututeema ning ütles, et temal on viimasel ajal kõik sõbrannad juristid või sarnase elukutse esindajad. Õhtu oli hiline, õigemini õhtust oli juba paar tundi tagasi pilkane öö saanud. Tol hetkel ma ei tahtnud loengut esitada. Mul on teooria kuidas sõbrannad omavahel haakuvad. Panen selle üldjoontes siia kirja. Jätka lugemist

Sigaaus postitus. Alasti võtan järgmisel korral

Sõber oli feisis jaotanud lehekülge 22 lausega, mida kõik mõtlevad, aga ei julge tunnistada. Sõber ka imestas, et kuidas ei julge tunnistada. Ilmselt on eestlased väga siiras rahvas võrreldes tolle ingliskeelsega, kes pealkirja pani. Ma ei saaks öelda, et ma kõiki neid mõtteid mõtlen, aga enamust küll ja ma ei teadnudki, et need pisut imelikud mõtted võiksid väga levinud või varjamisväärsed olla. Teil on ju ka selliseid mõtteid?

Nüüd tuleb üks üdini isiklik ja aus postitus, kus ma annan ükshaaval imelikel teemadel avalikult aru. Need, mis polnud huvitavad ega naljakad, kustutasin vahelt ära. Jätka lugemist

By Manjana Posted in Eestis

Kas tapetud siga on lihtsalt vastikult haisev lihakäntsakas? Sööme ära?

Ma üritan igapäevaselt end uudistega kursis hoida, kuigi see on väga raske. Vaimselt raske. Alates juuli lõpust tehakse pidevalt uudislugusid sigade katkust ja loomade karjakaupa tapmisest. Viimase nädala kõige kuumem uudis rääkis kuidas too auk, kuhu need laibad aeti, oli halvasti kinni aetud. Kari ajakirjanikke jooksis filmima ja pildistama maapinnale tulevaid sealaipu.Täna nägin ise noorukest tütarlast metsateel, kes mikrofon käes rääkis põnevusest silmad välkumas sealaipadest. No nii kuum uudis! Jätka lugemist

Arvamusfestival on tegelikult tšikkide rebimise ürr

Umbes sel ajal, kui mulle tundus, et Eestis hakkab vaikselt välja kujunema korralik demokraatiapuudus ja suur hulk inimesi on kas vait või räägivad ühesugust jama, hakati Paides arvamusfestivali korraldama. Millegipärast on mulle Paide arvamusfestival jätnud samasuguse mulje nagu Rakveres korraldatav punklaulupidu – valitsusele meelepärane tsirkus, et lihtrahval oleks lõbus ja nad kenasti oma kullast puuris püsiks. Ma ei ole kummalgi üritusel käinud. Ei taha. Intuitiivne vastumeelsus. Jätka lugemist

By Manjana Posted in Eestis

Vähem teravust ja Julienne

Mulle meeldib idee, et ma blogin iga päev. Kirjutamise mõttes. Et sulg roostesse ei läheks. Et Pegasus liiga kaugele ei kaoks. Aga ei saa. Eile ma oleks juba äärepealt bloginud, et Maksuametit taga rääkida, aga vaevalt sain õige lehekülje avatud ja pealkirja esitähe trükitud, kui küünarnukk läks vastu kohvitassi ja kogu mu hommikukohv laotus ühtlaselt üle laua ja hakkas kiiruga maha tilkuma. Vee mängu on alati kena nautida, aga korralikus kodus ei uju laud ja põrand aromaatsetes kohviloigukestes. Seepärast pidin kirjutamise asemel koristama hakkama. Jätka lugemist

By Manjana Posted in Asjad

Kuidas Tele2 müüjal polegi minu kohta eelarvamusi

Neljapäeval valasin oma emotsioonid Tele2 teeninduse peale siia blogisse ämbriga välja ja tundsin end puhta ja kuivana. Reedel sain Elisast uue lepingu ka kätte ja see oli nii hullumeelselt soodne, et mul tekkis hirm, et kuskil peab mingi trikk peidus olema. Ma saan 1000 (tuhat) kõneminutit 3 korda odavama paketihinnaga kui mul varem tele2-s oli ehk ühe euroga. Ma tavaliselt räägin kuus 15 minutit telefoniga. Mulle ei meeldi helistada, aga ilma telefonita ju ka tänapäeval ei saa – sellega on hea pildistada ja kliendid helistavad mõnikord ja pakuvad raha. Nüüd hakkan vanadele tuttavatele helistama ja igasuguseid suhteid soojendama! Või teeks ise telefonimüüki? Jätka lugemist