Kuidas partneri telefonis nuhkida

Vaatasin eile enne magamaminekut netist Malluka suure eMMi šõu osa, kus kaks naist, kes alaealisena olid sünnitanud, rääkisid oma elust ja suhetest. See ei ole Malluka poolt kinnimakstud blogipostitus, aga mulle tohutult see saade meeldis. (Võimalik, et ma järgmise nädala veedan Mallukale helistades ja uurides, kuidas talle mu postitus meeldis, aga võimalik, et ka mitte). Mu arust oli see pool tundi pidevat vestlust saade, millist meil telekas pole ja ma ei usu, et keegi suudaks seda ka sama hästi teha kui Mallukas. Nii hea saade!

Ma ahmisin pidevalt õhku kui loomulikult inimesed suutsid vestelda erinevatest tabuküsimustest, mis tavaajakirjanduses on vaid natuke puudutatud ja siis ka alati jääb mulje, et saatejuht ei saa hakkama. Mallukas sai. Tema külalised tundsid end tema diivanil hästi ja ma arvan, et peale saadet tunnevad nad end isegi paremini kui varem, sest said asjadest lihtsalt rääkida.

Kuid mulle jäi kipitama üks koht sealt saatest. Vasakulpool istuv naine rääkis oma vägivaldsest suhtest ja mainis, et tal ei olnud sel ajal sõpru. Mallukas oli selle koha üle rõhutanud, aga pikemalt nad teemasse ei süüvinud. Kuid tegelikult on see sõprade asi vägivaldses suhtes päris oluline asi. Vägivaldne tüüp teab, et ohvrile ei tohi jätta alles sõpru, kes teda aidata saaksid, sest siis jääks tema mängurõõm lühikeseks.

Ma räägin praegu vaimse vägivallaga suhtest, kuna see on palju rohkem levinud, kui arvata oskaks. Suhtest, kui üks pool on teisest oma ohvri teinud ja temaga oma maitse järgi manipuleerib. Sotsiopaadi suhe ohvriga. Kui lisaks vaimsele vägivallale otsustab sotsiopaat oma ohvrit ka peksma hakata, on tema haiglane loomus ju hoopis paremini näha. Mul oli küll plaanis, et ma enam sotsiopaatidest ei räägi, aga pidevalt jääb midagi ette ja tundub, et tavaline inimene ei tea ka kõige tavalisemaid tundemärke, kuidas sotsiopaati ära tunda. Võtke siis arvesse, kui teie suhte ajal hakkavad teie parimad sõbrad ja lähedased teie kõrvalt kaduma ja teie partner on kuidagi kaudseltki sellega seotud ja olukorraga rahul, on teil tegemist sotsiopaadiga, kes sinuga manipueerib.

Ok, ma toon näite. Mul oli alla 25-aastasena mitu suhet sotsiopaatidega, sellepärast ma neist asjust ühtkomateist teangi. Tol ajal ma muidugi ei saanud aru, kuhu suppi ma kukkunud olin, aga seda selgem paistab asi nüüd. Mul oli tol ajal sotsiopaadist poiss-sõber ja kolm head sõbrannat. Kõik kolm teatasid üksteise järgi, et nemad ei soovi enam minu poiss-sõpra näha. Et nad on minuga suhtlema nõus ainult siis, kui seda tüüpi minuga koos ei ole. Ma ei teagi, miks mulle too tüüp meeldis, aga ta oli ülivastik inimene. Siiani on. Selline, kellel on kõigi kohta midagi halba öelda, aga vahetevahel on jälle nii armas ja hoolitsev ja siis jälle tõeline siga. Ta suutis mu kolmele sõbrannale kõigile nii halvasti öelda, et sõbrannadel piisas üks kord teda näha ja rohkem polnud vaja. Ma ei mäleta kuidas mu poiss-sõbrast sotsiopaat sellesse suhtus, parastavalt ma arvan. Edaspidi suhtlesin oma sõpradega siis, kui mu hullu poiss-sõpra polnud. Ta ei keelanud mul sõpradega suhelda. Hea seegi. Ta lihtsalt rääkis neist ka edaspidi halba. Ta rääkis kõigist halba. Ka minust.

Ma olen temaga ka praegu FB-s “sõber”. Me ei suhtle, aga ta on seal olemas. Paar päeva tagasi arvas ta, et võiks sõna võtta minu sõbra postituse all, mis oli avalik ja kuna ma seda kommenteerisin, siis ka tema seinale ilmus. Ma ei hakka täispikka kommentaari siia kopeerima, sest siis ma peaksin veel hunniku juttu siia kopeerima. Aga mu eks poiss-sõber ei tunne minu sõpra ja tal ei olnud mitte midagi teema kohta öelda, tal oli minu kommentaari kohta vaja möliseda. Teate tüüpe, kelle kommentaarid on umbes sellised “Aga mul ajab iga kord harja punaseks see, kui siis tullakse targutama, manitsema ja üldistama“. Nad kirjutavad iseendast. Jookske kaugemale, kui sellist näete, neil läheb pidevalt hari punaseks ja te ei taha seda teada.

Et keegi valesti ei arvaks, siis ma ei kirjutanud praegu oma lapse isast, too tüüp oli ikka 7 aastat varem. Siis kui mul polnud aimugi, milline peaks olema normaalne suhe, kuna mul polnud lapsena isa. Ma pidin katse-eksituse meetodil ise vastused leidma. Aga tegelikult oli too sotsiopaat päris normaalne võrreldes mõnede teistega, kelledega ma nii lähedalt kokku puutunud pole. Tema ei keelanud mul kellegagi suhelda, ka ei olnud ta armukade.

Tol ajal polnud internetti ja mobiiltelefone, aga tänapäeval on ohu märk ka see, kui su partner su järgi luurab, su telefoni ja FB-suhtluseid kontrollib. Pole vahet kuidas ta seda põhjendab, isegi suhtes on inimesel õigus päris privaatsetele asjadele. Nii nagu vanemad ei tohi nuuskida oma teismeliste laste järgi, ei tohi ka oma partneri kirjavahetusi lugeda. No kui ta oma kirjavahetust ise näitab mingi kolmepoolse ühise teema, mis ei käsitle teie suhteid, siis jah. Kuigi on ju ka olemas grupitšat, eksole. Mina oma lapse isa telefoni ja FB sisu vastu küll huvi ei tundnud. Ma teadsin väga täpselt, et ta ei peta mind ja kui pettis, sain ma sellest ka kohe teada, sest valetada ta ei osanud. Ei, me ei läinud selle pisikese seikluse pärast lahku. Aga nüüd on jutt juba liiga pikale veninud.

Mida ma tahtsin öela, et kui sa oled sotsiopaat ja sul on kena suhe, kus su partnerist ohver kuulab kenasti su sõna ja allub su manipulatsioonidele, siis eemalda ta nendest sõpradest, kelle õlal ta nutta saaks. Nutku omaette!

hein

Pildil on suvaline hein palju aastaid tagasi.

Need, kes tulid seda postitust lugema, et teada saada, kuidas partneri telefonis tuhnida, mõelge nüüd ilusti järgi, kes te sellised olete!

Puhas poliitiline postitus pronksööst

Mulle ei meeldi enam poliitikast kirjutada, aga täna oli tunne, et peab. Mitte sellepärast, et kõik ju kirjutavad. Igasugsutel suurematel ja väiksematel ninadel on midagi olulist öelda. Jääb mulje, et pronksöö on Eesti lähimineviku üks olulisemaid sündmuseid, mida peab tähistama. Märtsiküüditamisega sarnane. Õnneks oli märtsiküüditamine nii ammu, et enamus seda ise ei näinud ja nüüd on jäänud vaid muinasjutud, mida põlvest põlve edasi räägitakse. Kas pronksööst saab samasugune muinasjutt eestlaste raskest minevikus või suudame selle kuidagi normaalsemalt lahti rääkida?

Ei, ma ei kavatse nüüd meelde tuletama hakata, kus ma neil päevadel olin, mida ma tegin ja mida mäletan. Kuigi mulle tundub, et mul on parem mälu, kui paljudel teistel. Lugeda ma neid pronksööst jutustavaid propagandaüllitisi ei suuda. Mul on poliitilise propaganda vastu tugev allergia. Kasside vastu ei ole, tolmu vastu ka mitte, et poliitiliselt kallutatud jutud tekitavad minus vastureaktsiooni. Ja ma tean kui hästi selline propaganda töötab. Inimestele meeldib, kui keegi neile ette ütleb, kuidas on turvaline poliitiliselt erutavatesse sündmustesse suhtuda.

Kuid ma arvan, et pronksööst samasuguse sündmuse kujundamine nagu oli märtsiküüditamine seab kogu meie demokraatia suure küsimärgi alla. Märtsiküüditamine toimus autoritaarse riigikorra ajal, kus valitsejatel oli õigus ja võim toimida nii nagu nad paremaks pidasid. Pole oluline millise sildi all seda autokraatlikku korda teostati. Demokraatia tingimustes ei oleks inimesi massiliselt küüditada saanud. Märtsiküüditamist võib meelde tuletada kui valitsevate jõudude vägivalda oma rahva kallal. Kuid pronksiöö ajal oli Eestis ju demokraatlik kord. Võimude lahusus ja demonstratsioonivabadus.

Inimesed, kes natukenegi on huvi tundnud Lääne-Euroopas toimuva poliitika vastu teavad, et valitsusevastased demonstratsioonid on seal suht igapäevane nähtus. Alati, kui valitsevad jõud tahavad vastu võtta mingit otsust, siis tuleb mingi hulk rahvast tänavale ja tihtipeale lõppeb see sellega, et mõned inimesed saavad haiget ja mõned autod keeratakse ringi ja pannakse põlema. No näiteks sel nädalavahetusel toimus Prantsusmaal presidendivalimiste esimene voor, kus teise tulemuse saavutas naine, keda kõik liberaalsesse ühiskonda uskuvad inimesed, pehmelt öeldes, põlgavad. Ja ainult selle pärast, et ta sai teise koha, toimusid Prantsusmaal demonstratsioonid. Aknaid vist päris ei lõhutud, aga nii suur probleemi ka veel polnud, et päris närvi peaks minema. See, et lääneeurooplased osalevad pidevalt riigi eelarve arutlustel mässates tänavatel nõmedate otsuste vastu, on tavalise demokraatliku riigi toimimise normaalne nähtus.

Kuid meil puudub tänavademokraatia. Ma kahtlustan, et meil üldse puudub demokraatia lääneeuroopa mõistes. See kuidas praegu käsitletakse pronksööd, on selle väga otsene väljendus. Ma nägin mingit saadet kus politsenik kurtis, et politseiülemad ei oskanud rahvast õigesti maha rahustada ja ise sel ajal sõid head-paremat. Telekas näidatakse kaadreid kuidas poodide katkistest akendest kaupa välja tassitakse, aga sellest kuidas tuntud natsid käisid mitu aastat järjest 9. mail sõja lõppu tähistavaid veterane mõnitamas, seda ei mäleta enam keegi. Umbes nagu oleks 10 aastat tagasi toimunud mingi labane põhjuseta märatsemine.

Seda, kuidas valitsus lõpuks otsustas käituda nii, nagu need natsid nõudsid, on täiesti mälust kustutatud. Pronksööd olid need paar ööpäeva, lääne mõistes täiesti tavapärast, vastuhakku valitsuse ebademokraatlikule otsusele. Valitsus toetas oma tegevusega eesti esinatside nõudmiseid, neile tuli öelda, mida sellisest otsusest on võimalik arvata. Ma ei tea, mis nendest natsidest praeguseks on saanud. Sellest ei räägita. Ei räägita kuidas mitu aastat anti pronksöödele hagu alla. Nüüd räägitakse ainult märatsemisest. Ühest ainsast, mis meil lähiajaloos on toimunud. Me peaksime häbenema, et meil puudub tänavademokraatia ja ainus, mida on ette näidata, on too hale pronksöö. Kahekümne viie aasta jooksul ainult üks tõsine meeleavaldus. Lame!

kaabliga

Kas te olete kuulnud nende suvaliste inimeste mälestusi, kes võeti linnas maha lihtsalt seal olemise eest, ilma et nad oleksid midagi ebaseaduslikku teinud? Nende sadade mälestusi, kes topiti sadamaterminaali külmale põrandale.

Kuidas teismelist kasvatada

Teismelise kasvatamise teema on mu lemmikteema. Mu teismeline on praeguseks juba 19, järgmisel aastal siseneb ta järgmisesse etappi ja ma arvan, et meie oleme tema teismelise-aastatega positiivselt hakkama saanud. Me oleme mõlemad suuremaks kasvanud. Mina olen küll kõik ned 9 aastat täiskasvanud olnud, aga ma arvan, et tegelikult on teismelise lapse kasvatamine väga suur väljakutse areneda just lapsevanemale ja paljud lapsevanemad sellega hakkama ei saagi ning süüdistavad enda asemel oma last. Kas kõik kasvatuses päriselt täppi läks, saab alles hiljem teada. Loodetavasti on mu blogi loetav ka 10 aasta pärast ja ma saan üle kontrollida.

Mida peab inimene 20-eluaastaks saavutama?

Esimesed 10 aastat on inimene laps, kes sõltub täielikult oma vanematest. Vanemad otsustavad tema eest paljusid erinevaid küsimusi – mida ta sööb, mida selga paneb, kuhu ja kui kauaks läheb. Üldjuhul on lapsed oma piiratud vabadusega rahul ja ootavadki vanematelt, et nende eest kenasti hoolitsetakse ja enamus otsuseid ära tehakse. Lapsevanemad on oma lastest päriselt targemad. Aeg-ajalt panevad lapsed vanemate kannatuse proovile ja ei nõustu kohe kõigega. Kuid see protest on tühiasi võrreldes selle proovilepanekuga, mis teismelise lapsega juhtuma hakkab. Kõik mu lugejad on teismelised olnud ja ilmselt mäletavad, kuidas ema ja isa või üks neist sellele mängule reageeris.

Teismeliseaastad on inimesele vajalikud, et ta laseks oma vanematest lahti. Üldjuhul on teismelised üks hetk oma vanematest vabanemiseks, enda arvates, täiesti valmis. Nad oskavad väga hästi enda eest otsustada. Juhul kui on tegemist teismelisega, kel nooremana pole ise otsustada lubatud ja vanemad on kõik otsused ise ära teinud, siis on lapse ettekujutus positiivse tulemusega otsustest nihkes ja hakkavad igasugused jamad juhtuma. Kuid ikkagi hakkab teismeline laps vaikselt aru saama, et isa või ema ei pruugi kõiki asju teada. Enamus lapsevanemaid ju ei oska lenneldes lahendada põhikooli lõpu ja veel vähem gümnaasiumi kooliülesandeid, sest need on keerulisemad kui rääkima- või lugema õppimine. Laps tunneb sisemiselt, et ta tahab kõiki omi asju ise otsustada.

Kuid lapsevanem ei saa aru, et laps on suureks kasvanud. Alles oli kodus väike nummi särasilm, kes sind täielikult usaldas, aga järsku on mingi tujukas tüüp, kes paneb oma toa ukse kinni ja ei vasta enam küsimusele, kuidas tal koolis läks. Veel enam, ta arvab, et sa ei tea midagi ja tahad teda vaid kontrollida oma näiliselt hoolitsevate küsimustega. Ja tavaliselt see nii ongi, sest lapsevanem tunneb, kuidas kontroll hakkab kaduma. Ta tunneb, et laps ei armasta teda enam nii nagu beebina armastas. Jäägitult.

Teismelise puhul on tema käitumine looduse poolt ette määratud. Ta saavutab küpsuse, tal hormoonid möllavad. Lapsevanem on aga ikka seesama täiskasvanu. Tihtipeale on teismelise lapse ema või isa ka ise keskeakriisis, kus tundub, et terve maailm hakkab käest libisema ja nüüd veel läheb armas laps ka imelikuks kätte. Partner juba otsustas, et ta armastab kedagi teist või ainult iseennast ja nüüd teeb laps sedasama. Seda ei tohi juhtuda lasta! Last tuleb kontrolli all hoida, arvab segaduses lapsevanem. “Ma ju maksan tema eest, mina ostan söögi ja maksan tema elamiskulud, mina pean teda üleval, ta peab mu sõna kuulama, sest ta on alles laps,” arvab lapsevanem. Kuid kas ikka peab?

Miks peab lapsevanem lubama teismelisel iseseisvuda?

Kui aus olla, siis mina ei tea, kuidas saada hakkama sellise lapse-lapsevanema suhtega, kus lapsevanem on kogu aeg kõik oma lapse eest ära otsustanud – kontrollinud tema hindeid, tema suhteid sõpradega, tema mõtteid. Mul pole sellist lapsepõlve olnud ja mu lapsel ka mitte, ma olen neid täiskasvanuid näinud, kel on sellised vanemad. Siiani samasugused. Ma kardan, et kui laps on kurja lapsevanema omand olnud ja tema käske kuulekalt kuni teismeliseeani täitnud, siis vist jääb selline suhe nende vahele elu lõpuni. Või katkeb suhe täielikult. Kuid mina räägin normaalsest inimese arengust, kus lapsevanem peab õppima oma teismelisesse suhtuma kui täiskasvanud inimesesse, kuigi ta on rahaliselt temast sõltuv. Sest muidu ei saa tema lapsest normaalselt iseseisvat täiskasvanut. No ei ole ju normaalne selline ema, kes oma pojukesele või tütrenummile terve elu üritab süüa teha ja pesu pesta. (Praegu ma, loomulikult, teen seda). Ma arvan, et alates 20. eluaastast peaks laste ja lastevanemate vahel valitsema normaalne võrdsete täiskasvanute suhe. Ning selle algõpe toimub lapse teismeliseeas.

Ma arvan, et mina olen selle perioodiga edukalt hakkama saanud. Ma olen läbi suurte sisemiste valude vabanenud vajadusest teda kontrollida, tema käitumisele hinnanguid anda, teada saada kõiki tema isiklikke probleeme, kui ta neid ise rääkima ei tule. Jube keeruline on olnud koolilapse puhul vait olla, kui ta kell kaks öösel ikka veel arvutis mängib ja järgmine päev on koolipäev. Aga see on tema otsus, tema hinded, mina ei õpi tema eest. Ja ma tean, et ta oskab enda eest vastutada. Ma tean, et ta teab paljudest teemadest rohkem kui mina. Ma tean, mida mina temast paremini tean. Õnneks ei ole ma endast päris kõlupea muljet jätnud ja ka tema teab, et ma pole lollakas. Ja ta teab, et ma armastan teda tingimusteta, mitte kui isiklikku omandit, kes peab mu pilli järgi tantsima, kuna mina maksan muusika eest.  Maksan jah, see on mu vanemlik kohustus, aga see ei tee temast minu orja. Ta on mu täiskasvanud nummikiisu.

kala

See pilt on tehtud 2003. aasta suvel, kui me käisime kalakasvanduses kalu püüdmas. Emme näitab lapsele kala.

Kuidas rõõm uutest kaltsudest võib kurbuseks muutuda

Reede puhul kirjutan täna kergemal teemal – kaltsukatuurist, mis esmapilgul läks täiega aia taha. Kolmapäeval paistis päike ja kuna Keskturu kaltsukas on suht lahtise taeva all, tundsin äkilist vajadust teiste vanu riideid sorteerida. Algne plaan oli leida mõni nööpidega pluus, mille varrukad oleksid kas pikad või lühikesed, mitte nagu enamustel mu pluusidel – poolde käsivarde ja kui kampsuni selga paned, lähevad ebamäärasesse kohta hunnikusse.

Turule jõudes sain teada, et maasikahooaeg on alanud. Värava juures oli suur punameri hinnaga 1.50 kuni kaks euri kilo. Aga ma tahtsin riideid, mitte süüa. Läksin turu tagumisse otsa, kus kogu kaltsumajandus paikneb. Vanakaltsu poodides ma ei käi kunagi, mulle meeldivad lahtised hunnikud, sealt võib kulda leida. Alustasin paremast servast ja edasi ma ei jõudnudki.

Ma juba tean, kus on kõige soodsamad hunnikud – mõlemal pool otsas on kõikide riiete hinnad 30 senti. Kolmapäeval selgus, et üks ots on läbinud hinnatõusu – 30 sendi asemel oli 35. Ma ei lasknud end 16,666 protsendilisest hinnatõusust häirida ja asusin hunnikut ringi tõstma. Vähese kogemusega kaltsukatuurijad vast ei tea, et sellises hunnikus sobramine annab tulemusi kui vaid materjali järgi otsida. Kindlam viis on asjad kiiresti ringi tõsta. Kõrge hunnik oli, müüja rääkis sõbrannale, et kolepalju uut kaupa tuli.

Kuid kohe alguses jäi mulle näppu üks velvetist jakk. Väga ilusat värvi, pildilt ei saa täpselt aru, aga ta on sügavlilla. Mulle tundub, et mul on vist lapsepõlves sarnasest materjalist mingi riietusese olnud, sest ma tundsin selle jakiga kohe sugulustunnet.

Jaki sees oli suuruseks kirjutatud “Large” ja jakile peale vaadates tundus nagu poleks seda üldse kantud – ei mingeid kulumise märke. Velvetil on kulumismärgid kergelt tulevad. Proovisin korraks jope peale selga ja tundus, et kõik sobib. Ma nii tahtsin seda jakki! Järgmisena leidsin need teksad, mis mul pildil jalas on. Need olid huvitavad, sest tagumistel taskutel ja pükste allservas oli muster. Lõpuks leidsin ka ühe pluusi, küll mitte nööpidega, aga huvitavast materjalist. Ma ei proovinud ei pluusi ega pükse, sest 35 senti tükk, vahet pole. Seal turul saab proovida ka, aga see ei ole eriti mugav.

Tulin koju ja hakkasin riideid proovima ja avastasin, et see jakk, mille suurus on large, on mulle kitsas. Konkreetselt kitsas. Ma ei ole Eriti Suur Naine! Sama värk pükstega. Ma sain nad jalga küll, aga suure pressimisega. Luku kinnitõmbamiseks tuleb kõht ikka väga hoolega sisse tõmmata. No ja see pluus, mis ma ostsin, pidigi liibuv olema, aga ma ei saa sellega pilti teha, sest ma pole kindel, et ma soovin end ühelegi inimesele nii seksikana näidata. Kui mul oleks oma kindel sekspartner, siis talle. Aga mul pole sellist partnerit. Ma ei ütle pluusi kohta midagi muud, aga ma arvan, et ei loe, milline on mehe (või naise) maitse naiste suhtes, kui ma end talle selle pluusiga näitan, siis olen mina see maitse.

Viskasin kõik kolm riideeset kurvana nurka. Euro ja viis senti, nutta ju pole mõtet, aga mulle meeldisid need riided! Eile otsustasin, et pesen riided ikkagi üle ja vaatan siis, mida edasi teha. Pesin jakki ja sain teada, et ta annab tohutult värvi. Seda jakki vist polnud varem keegi pesnud. Hakkasin jakki väänama ja avastasin, et õmblustega on midagi valesti. Vaatasin lähemalt ja avastasin, et keegi oli mõlemad küljeõmblused üle õmmelnud. Kitsamaks. Saate aru!? Keegi oli jaki külgedelt palju kitsamaks õmmelnud ja sellepärast oligi large jakk mulle väike ja imelik seljas.

Harutasin märjalt jakilt sisseõmblused ära ja naeratasin omaette rõõmust. Väga hästi harunes, ei mingeid probleeme. Kui mina midagi kitsamaks õmblen, lõikan ma üleliigse riide ära. See õmbleja polnud midagi lõiganud ja tänu sellele sain ma jaki esialgse kuju probleemideta taastada. Kuna jakk oli märg, siis proovida ma ei saanud. Pidin tänaseni ootama, kuni ära kuivab. Vot ja täna sain ma lõpuks oma tutika 35-sendise jaki selga ja ma olen nii rahul. Tõesti, nii rahul!

jakk

Vot selline jakk. All on veel üks nööp, ma unustasin selle pildistamiseks kinni panna. Värv ei tule pildil ja pimedas väga välja, aga vähemalt pole ta must, vaid siiski värviline. Nii ilus värv! Nüüd ma siis tean, et kaltsukast võib igasuguseid imesid leida. Ma ei kujutanud ette, et keegi võib nii kummaliselt oma jakki väiksemaks õmmelda. Nüüd ma tean. Aga pükste kandmiseks pean vähem sööma.

Kas sul on oü või startapp ehk kuidas rikkaks saada

Paar kuud tagasi sattusin kõrtsis kokku ühe meesterahvaga, kellele meeldis rääkida. No ikka juhtub. Selleks ju inimesed kõrtsi lähevadki, et nina täis tõmmata ja võõrastele kõik südamelt ära rääkida. Tema jutustas oma firmast. Õigemini küll oma startappist, sest tänapäeval on niipidi kombeks. Mina üritasin välja uurida, et miks ta ei taha lihtsalt öelda, et mul on oma firma nagu vanasti räägiti või osaühing nagu oleks tehniliselt kõige õigem väljenduda. Tuli välja, et osaühingul ja osaühingul on suur vahe. Kohe kirjutan milline.

Startapp on meie rahva teadvuses selline firma, mille käima tõmbamiseks tuleb kuskilt raha küsida. Raha küsimiseks on erinevaid variante: hooandja, feisbukk, niisama internet, erinevad riigitoetused. Startapp on värske firma, see on asutatud viimase kolme aasta jooksul ja asutaja pole varem ettevõtlusega ise tegelenud. Seepärast ta ei teagi, et suvalise oma firma asutamisel võib raha teistelt ka küsida, mitte ei pea ainult oma rahaga jamama hakkama. Aga tänapäeval saab ju osaühingu 190 euroga asutada.

Paar nädalat tagasi sattusin ma ettevõtlusest rääkima mehega, keda teatakse kui majanduse asjatundjat, kuna ta õpetab midagi ülikoolis ja omab majandusmagistrit. Tema oli endale ka startapi teinud ja ma tundsin jälle huvi, et miks just startapp, mitte niisama oma firma ning tema jutt kinnitas tolle paar kuud tagasi kohatud mehe juttu. Startapile on kuskilt tegevuse käivitamiseks raha küsitud ja lisaks ei teeni selle firmaga midagi ehk kogu raha, mis saadakse, pannakse huugama, aga ise midagi juurde ei teenita. Isegi see palk, mida ettevõtja endale maksab, on eesti keskmisest väiksem. Ehk tegemist on küll ettevõtlusega, aga nii kehvaga, millega ära ei ela.

Tolle paar kuud tagasi kohatud mehega oli mul pikem vaidlus teemal kasum ja kahjum. Too mees ütles, et ta ei teeni oma firmaga mitte kui midagi. Ma küsisin, et kas firma on siis kahjumis. Tema vaatab mind nagu ma oleks midagi väga imelikku küsinud ja kordab ennast, et ei teeni midagi, et kulud on sama suured kui tulud. Kusjuures – tema firma tegeles alkoholi tootmisega ja oli sellega alustamiseks teistelt raha küsinud, mitte omanike rahaga alustanud. Tema ise muidugi arvas, et kuna ta ei suuda oma pisut imeliku alkoholiga kasumit teenida, siis tema osaühinguna registreeritud asi peaks üldse mittetulundusühing olema. No ikka juhtub, et firma teeb inimene, kes ei tea, mis asi on kasumiaruanne, aga kui ta tahab toota alkoholi, aga müüa seda ei oska, siis ei aita ka enda startappiks nimetamine, ma arvan.

Kuid ma sain ka teada, mida nn. startappi omavad inimesed osaühingust arvavad. Nemad kutsuvad sellist inimest, kes on teinud samamoodi osaühingu nagu nemadki, aga oskab sellega ka tulu teenida, ooüütamiseks. Kuid sõna “ooüütamine” on nende jaoks negatiivse varjundiga. Nad arvavad, et kui kellelgi on firma ja ta võtab sealt kasumi välja dividendidena, siis see on inetu tegevus. Ma arvan, et see on startappijate kadedus, mis neid nii arvama paneb. Startappija on ilmselt teinud osaühingu, mille osakapital on sisse maksmata. Kui osakapital on sisse maksmata, siis ei saa ka dividende välja võtta. Loomulikult ei saa ka dividende ettevõttest, mille omanik ei tea, mida tähendavad sõnad “kasum ja kahjum”, kuna ta ta ei oska kasumit teenida. Ta oskab ainult kulutada. Teiste antud raha.

eduvalem

See foto on tehtud 4 aastat tagasi, praegu on seal uus ärihoone.

Ma ei tea, kas ma kirjutan sellest tulevikus või ei, aga ma avastasin veel ühe väga naljaka hobi, millega need moodsad startapitajad tegelevad. Nad lähevad kogu täiega pilve! Ma eile lugesin mitu artiklit sel teemal ja aina irvitasin omaette kui naljakaks on ärimaailm muutunud.

PS! Kindlasti on ka startappijaid, kes oskavad kasumiaruannet koostada ja oma tegevusega kasumit teenida. Lihtsalt mina kirjutasin keskmisest eesti mehest, kes 20 aasta tagasi tegi uhke näoga Oma Firma, aga tänapäeva samasugune mees teeb Startappi, kuigi ta ärisoon on kuiv kui suhkruhaige kurk.

Suhtes naised on karvasemad. Kui karvavaba peaks mees olema?

Üldiselt on teada, et kui naine on pikemat aega püsisuhes ja tundub, et see mees on nii oma, et tema juuresolekul võib vabalt kõhugaase väljutada, siis loobub naine ka ebamugavast karvade ajamise probleemist. Ta lihtsalt ei püga end enam intiimpiirkonnast, sest teab, et õige koha leidmisel pole vahet, kas karvane või karvatu ja kui valikut pole, pole mõtet ka nuriseda. Ma olen olnud nii pikaajalises suhtes kui ka pikaajaliselt suhteta – minu puhul kehtib see reegel küll. Vestlused erinevate sõbrantsidega kinnitavad karvakasvamise teooriat, kuid kindlasti on ka erandeid.

Näiteks tuli mul viimasel sügisel idee, et sel talvel ma enam jalgu karvavabaks ei aja. Peale püsisuhte lõppemist pole ma omi jalgu karvastena näinud ja huvi oli ka, et kui pikaks need karvakesed ikka kasvavad. Ma olen tumedat verd naine, seega on mul karvakasvuga hästi. (Nii tumedat verd ei ole, et väga hästi oleks.) Nüüd on küll kevad käes, aga ma ei raatsi noid karvu enam ära ajada. Mu arust on nad päris armsad. Minu lohutuseks ilmus täna ka õhtulehes artikkel, et ameerikamaal kuumad fitnesstibid ka ei aja jalgadelt karvu ja panevad instasse paljastavaid karvaseid pilte. Uus kuum trend! Tegelikult käib see trend hooti, kui jälle keegi kuulsam naine endast avalikke karvaseid pilte levitab.

Mina nii julge ei ole, et ma oma karvaseid jalgu pildistaks ja neid teile näidata julgeks, kuigi mul ei kasva nii võimsalt nagu nondel õhtulehe tüdrukutel seal artiklis. Ma nüüd ei teagi, kas ma julgen terve suve karvaste säärtega linnas ringi sebida või ma ikka ei julge?

Jalgadelt karvade ajamiseks ei leia ma ühtegi hügieeniga seotud põhjust. Kuid kaenla alt ja häbeme piirkonnas on karvade äraajamine väga loogiline tegevus. Ma ei saa aru neist inimestest, kes panevad kaenla alla deodokat, aga seal on karvad. Karvadesse panevad deodokat? Karvad ju ei erita higi, kaenlaalusest nahast tuleb see higi ja karvad korjavad higi endasse ja marineerivad seda koos deodokaga. Suhteliselt nilbe muarust.

Täpselt sama asi on ju häbemepiirkonnaga, kuna ka seal toimub erinevate seedimisjäänuste väljutamine ja kui seal on karvad, siis saavad need jäänused ka karvadesse minna ja seal seista. Iuu! Meil ju pole kombeks, nagu mõnedes lõunamaariikides, iga WC-külastuse järel paberi asemel end alt veega pesta. Kui iga kord end pesta ei soovi, oleks normaalne see piirkond karvavabana hoida, ma arvan. Loogiline. Minu jaoks loogiline. Kui teise inimese jaoks on loogiline kord nädalas dušši all käia, siis temal on hügieenile teistsugused standardid ja tema mõtleb teist moodi ja ta ei pea minuga nõus olema. Ka normaalne.

q410nhp1-5xd

Selle pildi võtsin õhtulehest ja nemad said selle instast, aga mind üllatab pildil just see, et tol neiul on karvased nii põlved kui reied. Naised on end viimastel aastakümnetel nii pidevalt ja massiliselt karvavabana hoidnud, et mina ei teadnudki, et naistele ülalpoolt säärt jalale karvad kasvavad. Ma kujutasin ette, et nii on ainult meestel.

Mõnikord tunnevad mehed huvi, et kui karvaseid mehi naised tahaksid näha. Mulle mõjub positiivselt, kui mees on kaenla alt ja kubemest karvavaba. Kui mees on loomulikult näiteks rinnalt karvavaba, siis minu jaoks on see väga normaalne. Kunagi ma arvasin, et karvase rinnaga mehed on jube nilbed, enam ma nii ei arva. Kuigi mul tekib alati natuke oksetunne, kui mehel on eest palju nööpe avatud või suure kaelaauguga pluus ja sealt paistab karvane rind. Tavaliselt on see karvane rind täiesti hooldamata – karvad liiga pikad ja suvalises suunas, nagu mingi musta lamba pepu. Ma ei arva, et karvase rinnaga mehed peaksid rinna siledaks ajama, see oleks imelik, kui just head põhjust pole, aga natuke võiks neid karvu ikka hooldada, kui nad sinna kasvavad, et nad kenasti hoiaksid. Meeste karvaste jalgade kohta pole mul mingeid mõtteid. Mehe karvane selg mõjub natuke hirmutavalt, aga ise ju oma selga hooldada ei saa, seega las olla. Siuke karvajutt täna siis.

Kilekotid ja Hitleriga autosõit

Täna jaotas keegi FB-s vanaaegse sotsiaalse reklaami pilte ja mul tekkis tahtmine veel üks keskkonnasäästupostitus kirjutada. Eelmine postitus osutus kasulikuks – ma sain teada, et ei peagi pakendeid enne sortimist ära pesema, aga kuna ma ikka ei viitsi välja uurida, kus spets prügikast asub, siis ma pakendeid ei sordi. Minu jaoks oli ka uudis, et igal pool polegi samad kohustuslikud prügikastid nagu Tallinnas. Tallinnas on viimased paar aastat olnud minu kortermajale kohustuslik omada kolme prügikasti – segaprügi, paber ja papp (mis viiakse tasuta ära, aga konteineri rent on tasuline) ja bioprügi. Tundub, et mujal linnades pole nii.

Ma panen siia vahele toreda reklaami, mis räägib sellest, et üksinda autoga sõitmine on kuritegu keskkonna vastu. Praeguseks ajaks on küll Hitleri sõprade hulk nii suureks läinud, et nende jaoks võib see plakat vastupidiselt mõjuda, aga siiski. Mina igapäevaselt autoga ei sõida, seega ma ei saa tühja autoga sõitmise teemal kaasa rääkida, kuid kui vanasti laps ei tahtnud minuga koos maale autoga sõita, siis ma läksin liinibussiga, mitte üksinda autoga.

auto

Keskkonna teema, millega puutun pidevalt kokku, on kilekotid. Ma veel mäletan aegu, mil kilekott oli moehulludele sama oluline atribuut nagu praegu samasugustele inimestele on Korsi kott. Päris Õiget Kilekotti hoiti hellalt ja seda sai osta vaid mustalt turult, sest NSV Liidus selliseid veel ei toodetud. Meil tehti kilekotte, mille pildid olid kultuurist üleküllastunud inimesele igavad – kunstnike joonistatud, mitte värviline kommertsfoto.

Mina käin poes ainult seljakotiga. Minu seljakotti mahub täpselt üks korvitäis kaupu. Käe otsas lõpetasin ma kottide tassimise peale seda, kui mul selg haige oli. Mind ei huvita, et minuvanusele naisele ei pruugi olla sobilik värvilise seljakotiga linnas ringi kõndimine.  Minu jaoks on see äärmiselt mugav ja tervisele hea. Ehk ma ei osta kunagi kilekotte ja loobun pakutavast firmakotist, kui ostetud asi mulle kotti mahub. Loomulikult kasutan ma kõiki tasuta saadud kilekotte mitu korda ja nad on mul kodus suuruse ja liigi järgi sorteeritud, et taaskasutamine mugavam oleks. Kui ma lähen linna väikese kotiga, siis kõikides mu käekottides on alati sees riidekott, juhuks kui tekib vajadus poodi minna.

Kuid kõige rohkem koguneb koju neid väikeseid läbipaistvaid puuviljakotte, mille kohta eelmisel aastal räägiti, et selle aasta juulist alates neid enam poest tasuta saada ei tohi. Ma ostan alati aedvilja osakonnast palju asju ja üritan pakendada nii vähe kui võimalik. Näiteks pole vaja kilekotti banaanidele, kuna nad on koos ja ka neile asjadele, mida ma ostan ainult ühe tüki, sest neile saab hinna peale kleepida. Kuid kui ma ostan palju ühesuguseid asju, nagu õunu või kartuleid, siis need tuleb ju kokku panna. Mina ei ole nii julge, et võtaks kaasa oma kile- või riidekotid ja pakendaks juurviljaosakonnas asjad nendesse. Ma lihtsalt häbenen ja kõik, sest minule on jäänud mulje, et nii ostjad kui müüjad armastavad noid väikeseid kilekotte.

Näiteks vanasti, kui iseteeninduskassasid polnud, siis kippusid kassapidajad mu oste üle pakendama, nad panid kilekotid ümber veel paljudele asjadele, millele nad arvasid, et kilekott sobiks. Kui ma asetasin lindile toore peedi, mis on tavaliselt ainult veits tolmune, siis nad vaatasid seda jälkustundega ja panid kilekotti. Juurviljaosakonnas näen ma pidevalt, kuidas inimesed topivad, raskustega võideldes, banaanikimpu kilekotti ja pakendavad üksikuid puuvilju. Kui meedias rohkem räägitakse, et kilekottide kasutamine teeb keskkonnale tohutut kahju, siis müüjad küsivad üle, kas ma tahan kilekotti, aga tavaliselt nad ei küsi, sest on teada, et enamus inimesi tahab tasuta kilekotte. Tallinna Kaubamajas vist alati küsitakse koti kohta, aga ma täpselt ka ei tea. Stockmannis pakitakse nõud hoopis paberisse mitte kilekotti.

Kuid ma kogun need läbipaistvad kilekotid ka kodus eraldi kotti ja üritan neid nii kaua korduvkasutada, kuni nad puhtad püsivad. Näiteks külmkappi toidu pakkimiseks jms.

Ma tõesti loodan, et suvest lähevad kõik kilekotid tasuliseks ja siis muutub normaalseks, et ma võin juurviljaosakonnas ennast imelikuna tundmata õunu ja kartuleid oma kottidesse pakkida, sest kõik teised inimesed teevad ka nii. Keskmisele inimestele on vaja, et neile tehakse trahvi, kui nad halvasti käituvad, neile ei piisa, kui nad näevad talvel lehtedeta puude otsas kilekotte lapendamas. Vähemalt terve aasta võib selline kott puu otsas lapendada, enne kui päris ribadeks läheb ja ära lendab, mul oli akna all selline puu. Kuid need ribad püsivad kauem kui inimelu.

Ma ei hakka oma lugejatelt spetsiaalselt üle küsima, mida teie tasuta kilekottidest arvate. Ma tean, et te teate nende kahjulikkust loodusele ja loomadele ja muretsete nagu minagi.