Kuidas ajupesust filmiga aju pesta

Vaatan praegu filmi Põhja-Koreast. Alguses mõtlesin, et ei vaata, sest meil näidatakse väga harva filme nn. kommunistlikest riikidest ilma, et nad oleksid tugevalt kallutatud. Kuid kuidas saada aru, et sa vaatad filmi, mis üritab sinu kui vaataja aju pesta.

Ma ei tea, kas teie ka vaatasite TV3-st Põhja-Koreast rääkivat filmi  North Korea. The great illusion? Kuid kindlasti olete kunagi varem sarnaseid filme näinud. Miks ma ütlen, et see film mitte ainult ei näita ajupesu, vaid peseb ka minu kui vaataja ajusid? Väga lihtne. See film on väga lihtne. Sulle ei jäeta ühtegi võimalust ise mõelda, mida ekraanilt näed. Hea dokumentaalfilm näitab erinevaid inimesi ja olukordi, leiab põnevaid vaatenurki, kuid ta jätab vaataja otsustada, mida ta vaadatust arvab. Hea dokumentaalfilm on neutraalne, eriti kui räägitakse poliitikast, aga teistel teemadel ka.

See film ei jäta ruumi mõtlemisele. Filmis näidatakse näiteks giidi, kes teeb linnaekskursiooni ja räägib sinna kõrvale täiesti jaburat juttu Suurest Juhist. See, et giid peab autokraatlikus riigis sellist juttu rääkima, on täiesti normaalne. Normaalne inimene vaatab seda giidi ja saab aru, et giid räägib ettekirjutatud imelikku juttu. Kuid filmitegija ei saa sind niisama omaette mõtlema jätta. Äkki sa oled kretiin ja ei saa aru, mida sa just parasjagu kuulsid? Seepärast räägitakse kaadritaguse häälega veel kord üle, et sa ikka tõesti aru saaksid, et tegemist on Suure Juhi totra kiitmisega. Propagandaga, ajupesuga. Propagandafilm ei jäta sulle mingit võimalust ise mõelda. Sulle jäetakse ainult üks võimalus – mõelda nii nagu filmitegijad sinult ootavad. Mõelda nagu nemad. Mõelda nii nagu see Põhja-Korea imekaunis giid, kes rääkis täielikku jama.

Mul tekib küsimus, et miks on vaja meile sellist ajupesufilmi näidata. Kas kellelgi tiksub ajus mõte, et kui Eestis või muudes riikides, mis parasjagu ei ole sellised nagu rumalalt iseseisev Põhja-Korea, mõtlevad inimesed järsku ringi ja hakkavad ka samasugust riiki tahtma? Et enne kui selline loll mõte tekib, tuleb aju viuh-viuh ära pesta? No väike hirm võib ju isegi olla, sest Eestis käib ka aegajalt jutt, et meil on iseseisvus, kuigi tegelikult ju ei ole. Mul isiklikult küll pole mingit vajadust isesiseisvuse või seda tüüpi “kommunismi” järgi, nagu Põhja-Koreas. Muarust on enamus eestlasi, kes iseseisvust võib-olla isegi tahaksid, rohkem kui väga kommunismi vastu, igasuguse, ka näilise. Seega publik puudub?

Kuid Eestis on päris palju neid inimesi, kes tahaksid üheparteisüsteemi ja rohkem autokraatiat. Mõned neist näevad ka ennast võimule lähedal, mitte opositsioonis. Paljud neist töötavad riigiametites. Nad ei ütle oma igatsust sellises sõnastuses nii välja, sest nii pole ilus öelda ega mõelda. Näiteks eile sattusin lugema inimõiguslase artiklit, mis olevat ka päevalehes ilmunud. Reaalsuse hävitamine. Lapikust maast on totalitarismini tilluke samm. See on väga keeruliselt kirjutatud artikkel, mille sisu on see, et igasugused kodanikeühendused ja esoteerikud, kes mõtlevad keskvõimust erinevalt, on ohuks normaalsele riigile ja parem oleks, kui me kõik ühtemoodi mõtleksime. Väga lihtne on ära kasutada lapiku maa argumenti, et inimesi endaga nõustuma meelitada ilma, et nood aru saaksid, millega nad nõusse jäid. Lapikust maast pooldavalt rääkimine ei ole väga taibukas tegu. Nendega on lihtne vastanduda. Inimõiguste keskus! Inimese õigus mõelda nii, nagu on kokku lepitud, et nüüd kõik mõtlevad.

Kuid selles Põhja-Korea filmis näidatakse autokraatiat päris positiivsest küljest. Näidati mida kõike kaunist rahvale etendatakse ja ehitatakse, et rahvas rahulolu tekitada. See haigla, kus oli naise suguorganiga sarnane ühter, oli imekaunis! Ja paraadid lõbusate inimestega, filmifestival jms. Autokraatsel riigil on alati ilusamad paraadid kui vabamates riikides, sest seal oskavad kõik sõdurid marssida. Neil on kaunid laiad väljakud ja peatänavad, kus paraade korraldada. Autokraatses riigis on kõva kontroll ehituste ja kunsti üle, et igasugune halb arhitektuur ja kunst läbi ei läheks. Rahaga ei osta endale mingit ehitusõigust, selline trikk töötab kapitalismis, mis teenib rahajumalat. Autokraatne riik teenib suurt juhti ja tema lähikondseid.

slide_310512_2747153_free

Ei, ma ei taha autokraatiat. Mulle meeldib pluralism selle algses mõistes, kus inimestele on lubatud eriarvamused ja nad võivad ka nende arvamuste juurde ka lõpuni jääda. Ilma, et see lõpp kohe peale väljaütlemist saabuks. Seepärast pole mul ka mitte midagi propagandafilmide vastu. Kuid kui ma nüüd olen näinud Põhja-Koreast tehtud propagandafilmi, siis ma järgmisel nädalal tahaksin telekas näha Põhja-Koreas tehtud propagandafilmi. Ükskõik millest. Propagandafilmid on tegelikult lõbusad. Tore nagu hea tantsulaul, kus ei pea mõtlema, vaid on lihtsalt lõbus.

PS! Ilmselt näitas TV3 filmi lihtsalt sellepärast, et tundus tore ja tasuta sai.

Vandenõuteooriad ja terroristid

Ma olen päris suur esoteerikasõber. Kõige rohkem meeldib mulle väljamaine esoteerika: venemaa selgeltnägijad ja ingliskeelsed tekstid netis. Ma üldse ei vaena telegrammi, aga millegipärast ma ei satu sinna. (Mulle ei meeldi inimesed, kes sinna ka ei satu, aga igaks juhuks suhtuvad põlastavalt). Vahest harva olen sattunud raadio kahest kuulama saadet “Hallo, Kosmos”.

Viimasel neljapäeval jäi mul raadio köögis kogemata raadio kahe peale. Tavaliselt kuulan mõnda jaama, kus ainult muusikat lastakse, sest kuulan raadiot köögis söögitegemise taustaks. Ma vist praadisin midagi, sest kuulsin raadiot ainult kohati ja kõik need kohad olid väga intrigeerivad. Tundus, et räägitakse millestki, mida meil raadios kunagi ei räägita. Kohati jäi lausa täiesti riigivastase jutu mulje. Imelik oli naise hääl, kes kogu teksti monotoonsel häälel esitas. Teksti, mis rääkis riigijuhtide, nende käsilaste ning suure raha vandenõust.

Pärast läksin FB-sse ja sain teada, et keegi oli veel seda saadet kuulma juhtunud ja FB-sse postitanud, et “WTF ma just praegu kuulsin” #hallokosmos. Mul tekkis eriti suur huvi teada saada, et mida kuradit ma siis raadiost kuulasin. Järgmisel päeval kuulasin netist üle. SIIN see saade asub. Ma olin toidutegemise vahele pooltest asjadest valesti aru saanud, aga vandenõudest räägiti seal saates küll. Rääkijaks oli taanlane Ole Dammegård ja monotoonne naishääl oli tõlkija.

Ma olen terve oma teadliku elu vandenõuteooriatesse sügava eelarvamusega suhtunud. Mu arust on enamik vandenõuteoreetikuid väga parempoolse maailmavaatega ja see juba iseenesest tähendab, et ega inimene mõtlema harjunud ei ole. Eestis kunagi tegutses selline mees nagu Jüri Lina, ma ei tea, mis temast on saanud? Ma ei ole teda ammu kuulnud, vanasti ta esines tihti meedias ja ta ei meeldinud mulle. Äkki nüüd meeldiks?

Aga see  taanlane rääkis väga veenvalt. Ausõna! Ja põnevalt ka. Kujutate ette, et suutis päris veenvalt selgitada, et Michelle Obama on tegelikult mees. No see on suhteliselt naljakas vandenõu ja tegelikult pole minu jaoks mingit vahet, et kas ta on mees või naine. USA presidentide suguelu on alati keskmise kodaniku tupsutamisest põnevam olnud.

Kuid hoopis pikemalt ja põhjalikumalt rääkis ta erinevatest terroriaktidest. Kuna täna juhtus järjekordne terroriakt Inglismaal, siis meenus mulle kogu see saade ja ma suhtusin toimunud tapatalgusse hoopis teistmoodi. See taanlane kirjeldas millised on tüüpilised “terroriakti” meediasse jõudvad faktid. Kes võtavad sõna, milline on süüdiolev inimene, kuidas politsei tegutseb jne. Pisidetailideni. Ma ei hakka siin kõva häälega välja kuulutama, milline on tolle taanlase arvates terroaktide vandenõuteooria põhipunkt. Keda huvitab, kuulab selle pika jutu lingilt ära. Kui sa tavaliselt vaatad ajakirjandusest terroriaktidest rääkivaid uudiseid, siis peale seda juttu, sa neid enam samamoodi vaadata ei saa. Kusjuures mulle meeldib see vandenõuteooria. Väga loogiline jutt. Muidugi võib olla kokkulangevus, et kõik need Euroopa terroriaktid on sarnaste detailidega, aga mis siis. Vähemalt ei ennustanud ta terroriakti Eestisse vaid pigem Leetu.

Harjumäelt

Vabaduse väljak 2006. aasta kevadel

Vabaduse väljak on lahe koht, mis näitab kui kiirelt kõik muutub. Praegu tundub, nagu oleks see rist seal juba terve igaviku seisnud, tegelikult alles mõned aastad. Sama nagu terrorismist hakati pidevamalt rääkima pärast seda kui 11. septembril 2001. aastal Ameerikas kaksiktornidega halvasti läks. Vahet pole, kes seda tegi.

Hapu näoga naised

Ma ei tea, kas mu lugejad teavad sellist meest nagu Ramlov. Igatahes mina tean, kuna ta kuulub mu tuttavate ringi. Teine võimalus tema tundmiseks on läbi taro kaartide, kuna ta paneb neid ja ka õpetab panema, on vist  ka raamatuid sel teemal kirjutanud. Aga mul ei olnud plaanis täna kirjutada temast, vaid hoopis sellest, mida ta FB-s kirjutas. Blogi on hea koht, kuhu saab asju kirjutada ja pärast on neid lihtne ülesse leida.

Aga Ramlov kirjutas täna lõunapaiku:

Päris palju kirjutatakse mehelikkusest ja naiselikusest. Veidi vähem, aga siiski piisavalt kirjutatakse ka viltuläinud või ebapiisavast mehelikkusest ja naiselikkusest.

Aga on olemas ka hapuksläinud mehelikkus ja naiselikkus. Nähtus, mida rahvakeeli vahel nimetatakse ka “kurja onku” või “tädistumise” fenomeniks.

Ja hiljem, kui keegi soovis täpsemalt teada millised mehi ja naisi ta mõtleb ja kuidas see hapusus väljendub, selgitas:

Nehel ja naisel veidi erinevalt. Mehed kipuvad muutuma vaimselt väga jäigaks, vastuvaidlemist mittetaluvaks, nende areng on otsekui x päeval lõppenud ja peale seda algab periood, kus nende meelest peaks maailm nüüd juba nende järgi kohanema.
Naised on sageli sõnades vägagi romantilised (ütleks, et liigagi), aga samas on väga idealistlikud ja nõuavad seda ideaali ka teistelt. Väga sageli tunneb selle tüübi ära vaimsetes foorumites ja gruppides teistele etteheidete tegemise järgi – eriti selle järgi, et nende meelest pole teised piisavalt õiged, eetilised, puhtad ja armastavad.

Ma ei ole kunagi nii mõelnud, aga see on väga huvitav mõte. Umbes sinna aiaauku, kus mul meeldib mõtiskleda. Mina ise olen praegu hapuksläinud tädist veel kaugel. Ma arvan küll, et ideaalis võiksid kõik inimesed olla eetilised, puhtad ja armastavad, aga ma arvan, et selle saavutamine on kole raske ja keeruline ning kellegi manitsemine ‘sa oled nii paha’ ei aita. Vaimsetes foorumites ma ka ei käi, sest kui ma kunagi ühte sattusin, siis hakkas mulle tunduma, et vaimsete inimeste asemel on seal vaimupuudega inimesed. Vabandust, kui see halvasti kõlab, aga  ma pidasin silmas täiskasvanud inimesi, kellel on mõtlemine ja teadmised algklassi tasemel. Ma ei pea silmas lameda maa armastajaid, mulle esoteerika meeldib, kuigi lame maa ei meeldi, aga lameda maa armastajate vastu pole mul midagi.

Kuigi ma ei tunne ise selliseid liiga romantilisi naisi, siis selliseid hapusid mehi ma tean küll karjade kaupa. Minuarvates on kõik mehed, kes torantsust vihkavad ja netis neid inimesi, kes ei vihka geisid, pagulasi ja venelasi, tolerantideks kutsuvad, nood arengus seismajäänud mehed, kes peale keskkooli või ülikooli lõpetamist nõuka ajal, lõpetasid igasuguse õppimise. Nad jäidki oma põhiteadmistega sinna punkti  ja varsti hakkasid ka need koolis omandatud teadmised otsast ära murenema. Aju, mida regulaarselt õppimiseks ei kasuta, laseb end lõdvaks. Pealegi on uues sajandis nii palju uut infot, et neil meestel kiilus aju kinni ja tulemuseks oli hapuksläinud onu, kes pole nõus oma mõtlemist, et venelased ja pagulased on kogu kurja juur, kuidagi muutma.

maja

Ma ei osanud mõelda, millise foto ma peaks sellise pisut negatiivse teksti juurde panema, sest tuleks ju olla ikka armastav ja eetiline. Tegin oma arvuti pildikataloogi lahti ja leidsin kuskil tundmatus kohas kevadisel ajal pildistatud laguneva maja. Tundus sobivat.

Kuidas ma endale bloginime sain

Juba on kell paarkümmend minutit reedes, seega on igasugused meelelahutuslikumad teemad täiesti asjakohased. Isegi siin, kuhu ma viimasel ajal ainut tõsisemate teemadega kribama olen sattunud. Neljapäeval kirjutasid Ritsik ja VVN kuidas nad endale bloginime said. Väga blogimisteema. Jätka lugemist

Kas paksul emal on paksud lapsed?

Mul sai üleeile kohv otsa ja nüüd ma olen erk nagu nirk. Eelmine kord oli samamoodi. Ma olen veendunud, et kohvijoomine teeb inimese väsinuks ja seepärast ta seda ergutit pidevalt vajabki, et üldse toimida. No ja kuna ma ärkasin täna juba hommikul vara ja mul tänaseks ühtegi konkreetset tegevusplaani polnud, otsisin millega end netis lõbustada. Kõik blogid loetud, otsustasin suurt eMMi vaadata. Valisin saate maovähendusest. Ma ei saa aru, miks Mallukas oma saateid rohkem ei reklaami, jälle sattusin ülihea osa peale, kus kaks naist rääkisid oma elust paksuna. Kuna ma loen praegu netis raamatut emotsionaalsest söömisest, siis tekkis mul saadet vaadates lausa mitu ideed, millest peaks blogima. Ideid seoses paksuks söömisega. Jätka lugemist

Pehme, naljakas ja lihtne

Ma pole ammu ühtegi raamatuarvustust kirjutanud, aga nüüd ma tahaks. Nimelt käisin ma reedel kõrtsis. Kõigepealt olin oma kodukõrtsus ja õppisin selgeks hääletu rääkimise, aga suu pealt lugemist ma ikka ei oska. Kui tuttav vaegkuulja koju läks, suundusin oma tavalisele kojuminekuringile, mis algab Levikaga. Kõik teavad, et Levikas on viimastel aastatel ikaldus ja seal ei käi enam eriti rahvast. Eriti seda vanade kogenud joodikute kontigenti. Mingid suvauitajad ikka eksivad sinna. Jätka lugemist

Kallihinnaline rämpspost

Ma saan kogu aeg e-maile, mis pakuvad abi, kuidas oma erektsiooni kivikõvaks moondada. Kui ma oleks mees, oleks mul juba ammu tekkinud mure, et äkki peakski midagi ette võtma. Et kes teab, kui kõvaks ikka teistel läheb? Äkki neil läheb rohkem ja mul läheb vähem ja ma olen neist halvem ja minu viimane pääsetee on vastata rämpsulikele e-kirjadele. Hankida salakaval vahend, mis erektsiooni väga heaks teeb?! Jätka lugemist