Seksikad eripärad

Mul on päris meeldejääv välimus. Mitte, et keegi vaatab peale, ehmatab ja pärast räägib sõpradele ka, mida ta nägi, vaid ma jään inimestele päris hästi meelde. Mõnikord on tulnud võõrad mu juurde ja rääkinud, et nad teavad mind kusagilt, aga nad ei mäleta kustkohast täpselt. Kui halva mäluga inimese nägu mulle üldse tuttav ei tundu, siis ma vastan: “Mul on nii tavaline nägu, sellisega käib pool eestit ringi, juu te ajate mind kellegagi segamini.” Kui inimene mu vastusega rahule jääb, on rahu majas. Pole vaja rohkem segastel teemadel pead murde, sest kesse kõike mäletada jõuab. Kuid tegelikult mul pole tavaline nägu, ma jään meelde. Isegi siis kui ma olen vait ja istun kenasti ühe koha peal.

Kuid oma välimusesse saab suhtuda mitmeti. Kuni umbes 25. eluaastani olin ma endast suhteliselt halval arvamusel. Ma mitte ei pidanud end lihtsalt keskmiseks, vaid pigem inetu näoga neiuks. Oma kehaga ma olin rahul aga näoga mitte. Aga ega ma midagi eriliselt endaga ette ka ei võtnud. Kunagi väga noorena mul olid hambaklambrid, et esimesi hambaid tahapoole suruda, aga klambrite kandmine oli väga tülikas tegevus. Ma natuke kandsin neid, aga ega nad ei mõjunud ja siis ma ka ei soovinud neid enam kanda. Ma leppisin sellega, et mul on kole nägu.

Madala enesehinnanguga tütarlapsele satuvad ka partnerid, kelle enda enesehinnang on madal. Paremat ei oska ju tahta. Ja madala enesehinnanguga noormehed ei jäta võimalust kasutamata, et kehvasti öelda. Või vähemalt ei tee nad kunagi sulle komplimente, et sa oled ilus. Kui sa ise end ilusaks ei pea, on ka teistel keeruline su ilu märgata.

Ma mäletan, et mul oli 24-aastasena noormees, kes minu arvates nägi hea välja. Mitte mingi naistemehe tüüpi väga ilus, aga kena. Kuid ta ise arvas, et ta on inetu. Ma mäletan, et ta rääkis, et ta käib väljas koos ilusate sõpradega, et nood meelitavad naised kohale ja siis jääb talle ka midagi üle. Ma ei mõistnud teda, sest mu arvates oli ta kena, mina olin temasse täiega armunud.

Ma tean väga hästi, kuidas inimene muutub, kui sa temasse armud. Või noh, inimene ei muutu, aga ma näen teda teistsugusena. Mul on olnud mitu korda juhus, et alguses mees ei tundu ilusana, siis ma armun temasse mingil põhjusel ja siis ma näen teda ilusana ja ise imestan, et kuidas ma seda kohe ei näinud. Et ilu on vaataja silmades ja ka ennast saab valesti näha, rääkimata teistest.

Kuid mina sain oma alaväärsuskompleksidest lahti, kui ma kohtasin oma lapse isa, sest tema nägi mind kohe kõige ilusama ja parema naisena maailmas. Ta ei öelnud mulle kunagi, et ma olen kuidagi kole või valesti riides või halvasti meigitud vms. Eelmised noormehed tegid seda pidevalt. Sest mu lapse isa ei arvanud minust nii. Ta arvas, et ma olen ilus ja ka ütles seda mulle. Ja ta ei saanudki minust halvasti arvata, sest ma pole kunagi kole olnudki. Ma vaatan oma noorpõlvepilte, kui ma end koledaks pidasin ja ma ei saa aru, miks ma nii arvasin. Või tegelikult saan aru – mul oli madal enesehinnang.

Mu lapse isa ei arvanud, et ma olen paks, kui ma rasedusega kolepalju (20 kg) juurde võtsin ja sellest kaalust enam lahti ei saanud. Ma meeldisin talle igast asendist ja ta ei pidanudki seda pidevalt sõnastama. Ma mäletan, et tutvuse alguses ta tutvustas mind oma sõpradele ja sugulastele ja tegi seda uhkusega. Päriselt. Et näete, vaadake, mul selline viimasepeal naine. Mitte et ta oleks kuidagi sõnadega kiidelnud, aga ma sain tema käitumisest nii aru. Ja see hakkas vaikselt mu enesehinnangut tõstma. See ei olnud teadlik ja kindlasti mitte kiire muutus.

Ma mäletan, et ühest raamatust ma leidsin, et selle peategelasele meeldivad naised, kellel on silmapaistvad esihambad. Et alati, kui ta näeb mõnda sellise hambumusega naist, armub ta lootusetult. Kuna lootusetult armumine on täpselt minu tassike teed, siis veenis see raamat mind piisavalt, et minu hambumus on seksikas. See raamatu peategelane meeldis mulle ka.

Jah, ma ei suuda ka praegu pidada end ilusateks fotodel, kus ma tõeliselt suure suuga naeran, aga ma ei pea seda ka koledaks. Ja ma tean, et ma oskan täiesti vastupandamatult naeratada. Ma ei tea päris täpselt milline ma sel hetkel välja näen, aga ma tean, et see mõjub. Ma tean, et minu imelik hambumus, mis annab mulle eripärase välimuse, on seksikas. Natuke on kurb, et ma seda alles peale kolmekümnendat teada sain, aga tühja kah. Kahekümnendad peavadki rasked olema, et rohkem pingutades oma sisemisi väärtusi leida.

1999-3

Sellel fotol ma olen 30-aastane ja juuksur tegi mu blondile poisipeale lõbusaid rohelisi ja siniseid laike ja täppe. Oli vist halloween või midagi sarnast. Need täpid ei olnud jäävad.

Ilus lapsepõlvemälestus

VV naine kirjutab tavaliselt kuidas tal on halb ja paha olla, aga nüüd kirjutas ta teraapiast ja kuidas terapeut küsis, milline on ta lapsepõlvest ilus mälestus. Temale meenus kuidas nad emaga koos laulsid.

Ma hakkasin ka mõlema, et milline mälestus mulle lapsepõlvest ilusana meenub. Esimesena tuli meelde suvehommik vanaema juures. Ma olen sellest vist siin varem ka kirjutanud. Selline hommik, kus ma ärkan ülesse ja leian, et olen üksinda majas, kõik teised on kuskile ära läinud ja tühjaks jäänud maja kinnituseks välisukse taha luua pannud. Ja mina lähen kööki ja köögiakna kardinate vahelt paistab päike, akna peal sumisevad mõned kärbsed ja mulle on mingi toit lauale jäetud. Ma ei mäleta milline toit täpselt. Aga olulised detailid on päike, köök ja üksindaolek. Mulle meeldib täiesti üksi olla ja ma olen seda elu jooksul väga palju ka saanud. Üksik laps ju. Päike meeldib mulle ja soojus. Talvel pole ka viga, kui külm ei ole. Aga ma ootan juba kevadet ja suve, kuigi mul pole mingeid erilisi plaane, mida ainult suvel saaks teha, aga talvel mitte.

Teisi ilusaid mälestusi esimese hooga ei meenunud. Peab veel mõtlema. Huvitav, kas peaks halbade mälestuste peale ka mõtlema? Neid tuleks kohe mitu. Ja ise ma arvan, et ma halvad asjad unustan ära. Äkki unustan hoopis head.

kook

Laps pani eile instagrammi pildi meie köögist pealkirjaga “My beautiful kitchen.” Selles on midagi sarnast minu lapsepõlvemälestusega. Meie köök tavapärases olekus. Laual on klaasnõu justvalminud saiakestega.

Kas sulle meeldivad raamatud?

Ma vastan ise esimesena – mulle ei meeldi raamatuid omada. Mulle ei meeldi, et mul on igas toas, väljaarvatud köök, raamaturiiul, mis kogub tolmu ja hoiab endas raamatuid, mida ma väga harva lahti teen.

Ma arvan, et enamus mu tuttavaid armastavad raamatuid ja neile meeldib vaadata oma tubade seinu, kus raamaturiiulite vahelt tapeeti näha pole. Olete kuulnud, et olemas soovitus, et kui leiad endale uue suhte ja tal pole kodus normaalsete raamatutega täidetud riiulit või seina, siis jäta ta maha. Pole raamatuid, on ka seksis halb, nii räägitakse. Inimene, kes raamatuid ei loe, ei kõlba sõbraks. Nõus, aga miks ta neid raamatuid paberkujul oma kodus peaks hoidma?

Mul on kodus teatud hulk raamatuid. Mitte väga palju, aga isegi neist on mul osad juturaamatud lugemata ja ma ei suuda neid lugeda. Olen proovinud, ei tule välja. Jääb öökapile vedelema. Ma toon raamatukogust ka mitu raamatut ja kõiki ei suuda alati läbi lugeda. Viin lugemata tagasi, pole mõtet end piinata, kui juba algus ei meeldi. Juturaamat on meelelahutuseks, tavamaailmast põgenemiseks, mitte enda piinamiseks. Aga raamatukoguraamatud pole minu omad. Minu omasid ma lihtsalt ei taha kätte võtta. Mõnda vana lemmikut olen üle lugenud, aga see ei ole mõistlik tegevus, kui mul on nii palju raamatuid lugemata.

Eelmisel aastal üritasin omi raamatuid ema juurde viia. Noh tal on oma korter ja riiulitesse mahub juurde panna, kui hästi toppida. Ema ei olnud üldse rahul, et ma talle juurde tõin. Ta on ka kunagi esinenud lausega, et tahaks raamatuid ära visata. Ta käib ka raamatukogus laenamas ja hulk enda raamatuid on lugemata.

Eile õhtul voodis, kui uni kohe ei tulnud, tuli mõte, et peaks oma raamatud Osta.ee-sse panema. Jupikaupa. Täna tõusin ülesse ja pildistasin üles kogu hunniku ENE-sid ja kolm põnevikku. Ostas on raamatud imelikult kõrgete hindadega müügis. Ma panin, et mõlema komplekti saab kätte 10 sendiga, kui keegi teine ei taha. No ma ei taha nende eest raha, ma tahaks lahti saada. Ma tahaksin, et nad ei koguks mu riiulitel tolmu. Ma tahaks, et mul oleks suhteliselt tühi tuba. Selline, mille peale raamatusõber arvab, et frigiidne naine, raamatuid ka pole.

ponev

Vot need kolm põnevikku panin korraga müüki. Ma küll kahtlen, et keegi neid tahab, aga kui ei taha, siis need suudan ma täiesti süümepiinavabalt paberiprügikasti ka visata.

Ja siis panin müüki kogu seriaali ENEsid. Keda huvitab paberentsüklopeedia, kui on olemas internet? Ütleme, et esimesed raamatud on pisut huvitavamad, kuna need on kirjutatud nõuka ajal ja kommunistlikus võtmes, mida tänapäeval internetist eestikeeles ei leia, aga tegelikult pole mul ka seda vaja. Mul on erinevaid tarku nõukaaegseid raamatuid, milledest ma ei taha lahti saada, aga neid ENEsid pole mul tõesti vaja.

ene

Ma veel täpselt ei tea, millised raamatud ma järgmisena ära tahaks kaotada. Oleneb, kas keegi ostas mu pakkumistele reageerib. Tegelikult on mul hulk lasteraamatuid, mida ka vaja ei ole. Laps ei tundnud nende vastu erilist huvi ja nüüd on ta liiga vana juba. Mina lugesin neid teismelisena. Tänapäeva teismelised loevad ingliskeelseid raamatuid ja parema meelega elektrooniliselt. No ei ole neid paberraamatuid vaja. Eriti ilukirjandust. Koguvad tolmu. Ma leiutasin kavala variandi, et panen raamatud riiuli esimese servaga tasa, siis ei ole tolmul kogunemiseks kohta, aga ta tahapoole ikka vaikselt koguneb. Tüütu!

Kirjutan, järelikult olen loll

Kõik mu lugejad said kohe aru, et pealkirjas ma parafraseerisin Descartese
“cogito, ergo sum”-i. Eksju? Ma tean, et saite aru, sest kuidas on üldse võimalik osata mõelda, kirjutada ja lugeda ning olla sealjuures loll? Või olla minu blogi lugeja ja mitte mõista, millele ma pealkirjaga vihjata tahtsin. Aga tuleb välja, et on võimalik. Ma sain täna teada, et blogimine on alaväärtuslik tegevus, mida peaks uute tuttavate eest varjama ja sellest tundest vabanemiseks läheb palju aega. Ma olen uutele tuttavatele alati maininud, et ma blogin. Neile tuttavatele, kes mulle meeldivad ja ma arvan, et nad tahaksid minu mõtteid lugeda. Jätka lugemist

Pereteraapia. Kõik sõltuvad üksteisest. Vägivald on lahendus

Nagu ma eelmisestes postitustes lubasin, kirjutan nüüd kuidas süsteemiteooria perekonda lahkab. Ressursi- ja vahetusteoreetikud lähenesid perekonnale väga individualistlikult.  Nad vaatasid kuidas inimene üksinda arvutab kokku oma väärtuse ja vastavalt sellele uurib, kas teine tema nõudmistele vastab või mitte. Süsteemiteoreetikud arvestavad perekonda kui süsteemi, kus kõik liikmed on omavahel sõltuvuses. Seda teooriat reklaamitakse kui peamist pereteraapia abivahendit. Mulle see teooria väga ei meeldi, kuna see kõlab pisut liiga konservatiivselt ja nõuab osalistelt kole palju iseenda muutmist, mis enamusele meist on suht võimatu. Jätka lugemist

Kuidas partnerit leitakse ja miks tülli minnakse

Ma ei tea, kas teie olete jõudnud mu eilase postituse juba läbi lugeda, aga mul pani selle kirjutamine mõtted tööle. No ma kirjutasin ju teooriast, millele polnud paar aastat mõelnud ja vahepeal olen ise, enda arvates, targemaks saanud. Igatahes tekkis mul mitu head mõtet kuidas ressursi- ja vahetusteooria järgi kenasti lahti seletada, miks inimesed üksteiseist leiavad ja miks ühel hetkel tundub, et oled vale valiku teinud. Jätka lugemist

Kas sinu peres on kõik korras?

Paar aastat tagasi kurtis sõbrants, kes õppis magistriõppes psühholoogiat, et tal on kohutavalt palju õppida ja ta enam ei jõua. Mina arvasin kohe, et see on paras koht omakasupüüdlikult abivalmis olla. Ma olen küll vaid sotsioloogiat õppinud, aga poteito-potato ja pakkusin, et ma võin teda aidata, kui tal on mulle mõni põnevam asi pakkuda. Ja tal oli vaja uurida erinevaid teooriaid, kuidas psühholoogid perekonda analüüsivad. Täpselt see, mis mulle meeldib! Jätka lugemist