Joodik on see, kes purju ei jää

Eveliis on täna arutlenud teemal, et kes on joodik. Nii huvitav teema! Ma ei ole kindel, et ma küsimusele õiget vastust tean, aga midagi ma ikka tean. Ma käin juba mitu aastat stabiilselt umbes kord nädalas kõrtsis ja tunnen karjade kaupa inimesi, keda ma olengi näinud ainult siis, kui nad joovad. Alkoholi. Ehk mul on tutvusringkonnas väga suur hulk inimesi, keda ma ei kujuta kainena ette. Või noh, kujutan ette ikka, sest fantaasia töötab, aga ma ei tea kui palju mu ettekujutus tõele vastab. Mõnede kohta ma arvan küll, et nad on alkohoolikud, enamus kõigub piiri peal.

Kuid ma arvan, et joodik on see, kes enam ühest pudelist tavalise kangusega (4,5 kraadi) või klaasist veinist purju ei jää. See ei pea tähendama, et inimene on alkoholist sõltuv, see tähendab, et ta joob liiga tihti ja liiga palju. Kui juua piisavalt tihti, siis on vaja sama joobetunde saamiseks juua juba natuke rohkem. Joodik on see, kes joob rohkem kui mittejoodik. Kõlab ju loogiliselt? Kui inimene on nii joomisega harjunud, et väike kogus enam ei mõju, siis ta on joodik ehk alkohoolik.

Ma arvan, et joodik ongi see, kes joob liiga tihti ja liiga palju. Kuhu tõmmata piir, et kui tihti on liiga tihti ja kui palju on liiga palju? Vot seal ongi piir, et normaalsel tervel inimesel tekib peale esimest klaasi või pudelit purjus olemise tunne. Purjus olemise tunne on tavaliselt sumin peas, muutused meeleolus ja kõnes. Kuidas kellelgi. Minu isiklike kogemuste järgi tekib ühe pudeliga purjusjäämise tunne siis, kui joodki nädalas ühel õhtul ühe pudeli õlut. Või siis ühe klaasi veini. Kusjuures ma arvan, et mul on keskmisest parem alkoholitaluvus, sest mul ei teki ka umbes 6 pudeli õlle joomise tagajärjel pohmelli ja rohkem ma lihtsalt juua ei taha, sest siis ma olen juba sigalakkutäis. Ma paar aastat tagasi tegin katse kus ma jõin palju erinevaid alkohole segamini, et kontrollida, kas mul tõesti ei tekigi kunagi pohmelli. Tookord ikka tekkis, aga ma nägin ka kõvasti vaeva.

Et täieliku mittealkohooliku tunneb selle järgi ära, et nagu ta joob ära 2 pudelit õlut või paar klaasi veini, on tal käpp maas ja ta peab oksendama minema või teeb muid imelikke tegusid. Tõeline alkohoolik peab sellise oleku saamiseks ikka hirmus palju vaeva nägema. Tõelisel alkohoolikul kulub korraliku joobe saamiseks kole palju alkoholi. Muidugi, kui inimene on tsüklis ja vahetpidamata jooma peab, siis pole enam vaja uurida, kas ta on alkohoolik või mitte, ja ma ei tea milliseid koguseid sõltuvusalkohoolikud vajavad. Enamus inimesi jääb selle mittealkohooliku ja sõltuvusalkohooliku vahele.

Ma ei saa aru, miks joovad need inimesed alkoholi, kel tekib pohmell. Ma tahaks öelda, et inimene peab ikka alkohoolik olema, kui ta teab, et tal tekib pohmell, aga ta ikka joob. Kuid kuna ma ei tea eriti, peale enda, neid, kel pohmelli ei teki, siis ma vist ei tohi sel teemal sõna võtta.

Teine asi, mis on minu arvates kahtlane asi, on kodus üksinda joomine. Olenemata alkoholi kogusest, on see kahtlane. Ma saan aru, et seltskonnas juuakse, sest teised joovad ja pole lihtne eristuda ja siis on kõik ühtemoodi purjus totakad. Aga miks peaks kodus üksinda jooma? Ok, nüüd kui ma seda kirjutama hakkasin, saan ma sellest aru. Inimesed joovad tavaliselt sellepärast, et kainena on nad liiga pinges ja alkohol lõdvestab lihaseid ja meeli ja siis inimene pole enam nii pinges. Mina kodus üksinda ei joo, sest ma tunnen end oma kodus väga turvaliselt ja siin ei tekita minus miski pingeid. Ma joon teistega väljas, sest võõrad inimesed ja väljasolemine tekitab pingeid. Ehk teisisõnu – inimesed, kes ei oska oma pingetega mitte üheski kohas teismoodi hakkama saada, kui alkoholi juues, on potentsiaalsed alkohoolikud? Kui sa juba kodus üksinda ka alkoholi tahad, tuleb sul alkoholiga ettevaatlik olla ja oma pingetega tegeleda.

Kolmas asi, mida ma ei mõista, on pohmelli ravimine uue koguse alkoholiga. See on küll täielik alkohooliku tunnus? Mul puudub üldse huvi mitu päeva järjest “pidu panna.” Ma olen seda teinud, aga ma ei mäleta enam millal, aga ma olen seda alati vastumeelsusega teinud. Umbes nii, et muud ei jää ju üle, kui ma juba sellisesse kohta sattunud olen. Ma arvan, et pohmelli ravivad alkoholiga ikkagi vaid alkohoolikud. Teised üritavad abi saada kurgisoolveest või millestki muust. Onju loogiline?

koht

4 aasta vana pilt mu kodukõrtsist, kui seal toimus kontsert.

Et kes siis on alkohoolik? See, kes joob nii palju, et talle enam mittealkohooliku kogus pähe ei hakka. Loogiline vastus muarust. See, kui keegi on alkoholisõtlane, on juba haigus, kust tagasiminekut ei ole. Kuid neid, kes joovad joodiku kogustes ja saavad sealjuures oma eluga perfektselt hakkama, on väga palju. Kui nad kõik end alkohoolikuteks tunnistaks, oleks esimene samm tagasi tehtud ja nad teaksid kontrollida oma tarvitatavaid alkoholi koguseid. Tegelikult ei ole enda ja teistega hästi läbisaaval inimesel üdse alkoholi vaja. Alkoholi tarbimine, ükskõik millises koguses, on probleemide näitaja. Täiesti probleemivabu inimesi ma ei tea kust leiab.

Noh, suhelda ikka oskad v?

Ma olen end eluaeg heaks suhtlejaks pidanud. Ekstraverdi asi, võin suvalises olukorras suvaliste inimestega suvalist juttu rääkida. Või täiesti rahulikult vait olla. Viimastel aastatel on vaitolemise faktor hakkanud vaikselt rääkimise faktorile ära tegema. Ma enam ei viitsi üldse ise rääkida ja ei arva, et vaikiv inimene oleks halvem suhtleja kui pidevalt midagi rääkidaoskav tüüp. Pigem vastupidi. Ma kardan, et 20 aastat noorem mina ei olnud hea suhtleja, sest ta vaikis harvemini kui praegune mina ja võis oma ülekeeva rõõmusolekuga ehmatavana mõjuda. Ehmatamine ei kuulu hea suhtlemise hulka, ma arvan. Kuid ma olen alati väga hea küsimusteesitaja olnud, et teised räägiksid.

Kõige kohutavamad on minu jaoks inimesed, kes üldse ei suuda vait olla ja näiteks televiisorist mõnda huvitavat lõiku algusest lõpuni kuulata. Või kahekesi koos istudes pisutki vaikust nautida. Vaikust kartvad inimesed väsitavad. Kuna suhtlemine on vähemalt kahe inimese vaheline asi ja kui kellegagi suhtlemine väsitab, siis too keegi on halb suhtleja. Onju? Loogiline. Mis on väsitavas vestluspartneris head? Igatahes mitte tema suhtlemisoskus. Hea suhtlemise lõpus peaksid mõlemad pooled end hästi tundma. Kui see nii pole, oli tegemist halva suhtluse ja halbade suhtlejatega.

Kuid mulle tihtipeale tundub, et keskmine eestlane peab heaks suhtlejaks seda, kes suvalises olukorras võib suvalist juttu rääkida, hoolimata sellest, mida ümberolijad tema jutust arvavad. Mingi tüüp inimesi näiteks ei tahagi, et teised üldse midagi arvaks. Nad aina räägivad ja räägivad, ega soovi, et kuulajad samal teemal sõna sekka ütleks. Kui kuulaja lõpuks saab oma arvamuse vahele poetada, siis alustab too rääkija oma vastulauset sõnaga “ei”, sest ta kardab nagu oleks teisel tema jutule vastupidine arvamus ja see tuleb konkreetselt maha suruda. Ma olen, mõnikord, neile, kes oma vastust alati Ei-ga alustavad, seda ka öelnud.

“Miks sa alustad vastust alati sõnaga “Ei”?”

“Alustan või? Ma ei teadnudki.”

Inimesed vestlevad teise inimesega ja nad ei tea, mida nad räägivad? Nad ei tea, et, tegelikult on iga vestlus natuke võõrama inimesega nende jaoks natuke hirmus ja rünnaku moodi ja seepärast kaitsevad nad end eitustega? Ma ei tea kuidas teistel, aga mul hakkab pulss kohe kiiremini tööle, kui keegi vastab mulle ja alustab lauset sõnadega “Ei, aga.” Mul tekib sellise alguse peale tahtmine päriselt nõmedalt kaklema hakata, mitte jätkata rahumeelset arutelu. Hoopis kavalam oleks alustada oma juttu sellega, et natuke kiidad takka sellele, mida teine ütles ja alles siis ütled oma arvamuse. Aga kui su arvamus on täiesti vastupidine vestluskaaslase arvamusele, siis on targem see üldse ütlemata jätta, sest meeldivat aruelu see kaasa ei tooks. Kui on huvi pisut kakelda, võib oma arvamuse alati laksuga letti lüüa. Ka kaklus on suhtlus, aga hea suhtlus on ta vaid juhul, kui mõlemad pooled on kaklusest teadlikud ja seda naudivad.

acta

Foto on tehtud 2012 veebruaris ACTA-vastasel miitingul Vabaduse platsil. Hõbepaberist mütsid olid siis popid

Mida ma öelda tahtsin? Et hea suhtlemine ei tähenda üldse alati rääkimist. Võib ka vait olles hästi suhelda. Kusjuures mulle meeldib suhelda inimestega, kes blogivad ja kes mu blogi loevad. Siis ei pea üldse igal teemal rääkima. Ütled, et ma blogisin sellest, mäletad, teine noogutab ja polegi vaja oma seisukohta rohkem selgitada. Oma blogipostituse ülerääkimisel ma tunnen end alati nagu rikkis plaadimängija.

Hammaste parandamisest

Kõige vastikum on hammaste parandamise juures töö maksmus. Kui mul tekib tõrge uue jope kõrge hinnaga, mõtlen viimasel korral ühe tavalise hambaaugu parandamiseks kulunud 70 eurole ja sellele kui väikese plommikese ma ligi saja eurtsi eest sain. Jope on ikka palju suurem ja võib ka kallim olla. Tundub ju loogiline? Jah, aga mul ei ole poole aasta pärast uut jopet vaja, sest mu käsi kukkus ära. Aga umbes nii juhtub hammastega. Mul kukkus täna hamba küljest tükk ära ja see ei meeldi mulle üldse!

Ma vaatasin oma ekselitabelist üle – ma käisin sedasama hammast oktoobris parandamas. Siis ta oli teise külje pealt katki. Täna sõin hommikuks head pehmet suhkrusaia ja järsku tunnen, et saia sees on imeliku maitsega tükk. “Ikka juhtub,” mõtlesin ja sülitasin tüki välja. Kui lõpuks suu saiast tühjaks sain söödud, avastasin, et mu kõige kallimast hambast (mitmeid kordi plommitud, ma ei teagi, mis ta maksumuseks tuleb) on sisemine pool kadunud ja teravad servad varitsevad keelt nagu ohtlikud kaljud surfajaid. Esimene mõte oli, et ma ei taha arstile! Ei, ma ei karda puurimist.

Ma pigem kardan süstimist ja seepärast ma kunagi ei lase end enne hambaparandust süstida. Ma olen hammaste kohapealt suht tundetu mutt. Mul hambad ei valuta ja puurimine pole ka valus. Kunagi noorena ma olen hambaarstilt tuimestavaid süste suhu saanud. See oli õudne! Aga siis pidi arst mu hambaid suretama või välja tirima, enam pole seda vaja läinud. Päriselt! Puurimine on ebameeldiv, aga kaasnev valu pole mainimisväärt.

Ma varem arvasin, et äkki see on kuidagi pideva suitsetamisega seotud, et puurimine valus pole ja peale suitsetamise mahajätmist natuke kartsin puurimist, aga kõik oli samamoodi. Mul on üldse valudega hea suhe – me ei suhtle. Mul ei ole kodus valuvaigisteid, sest ma ei valuta.

Laps käis paar nädalat tagasi ka hambaarstil (ta saab täna 19, homsest enam tasuta ei parandata), tema lasi küll süsti teha, aga tal hakkas hiljem hoopis teine hammas valutama. Hiljem ta luges netist, et võibki suva hammas hakata pärast valutama ja kuna tal on oskus end valutama ja valutamast ära mõelda, siis sai ta oma valust lahti. Ta teab oma oskust end ise mõjutada, aga ta ei oska seda veel väga hästi kasutada ja tihtipeale läheb vastupidi. Kuna ma arvan, et valud on märk erinevatest pingetest ja ebakõladest elus, siis ma üritan pingete tekkimisest hoiduda ja kui probleemid tekivad, võimalikult ruttu need ära lahendada. Miks peaks Sõnumitoojat tabletiga vaigistama? Et paned aga silmad kinni ja arvad, et kui ei valuta, ongi tore, küll keemia kõik probleemid ära viib.

hambapol

Ma lõpuks ikka otsustasin, et lähen viin oma arstile järjekordsed 70 eurot. Tema juurde saab netis registreerida. Tuleb see blankett täita, mida pildil näeb. Kõige lõbusam on ankeedi lõpp, kus tuleb teha linnuke kasti sisse “Ma ei ole robot.” Kujutad ette, kui mõni robot saaks vastuvõtuaja, avab arstitoolis suu ja kui puurimine algab, saavad kõik elektrišoki.

Kas inimene vananedes läheb rumalamaks?

Paljud vanemad inimesed leiavad, et neil on täielik õigus loll olla, sest nad on selleks piisavalt vanad. Kuid kas nad tegelikult ikka on lollid, või on elu neid õpetanud lolli mängima, on küsimus, mllele nad ise ka tihtipeale vastata ei oska. Või ei taha. Kuid mina tegin täna Tartu Ülikooli akadeemilise testi, et enda aju liigutamise olukord kindlaks teha. Muideks, täna on viimane päev seda teha, sest juba kolmapäeval saab minna Tartusse selle aasta testi tegema.

Ei, mul ei ole plaanis kuskile ülikooli sisse saada, aga ma arvan, et ma nibin-nabin ma isegi saaksin. Ma sain testi eest kokkuvõttes 59 protsenti, mis tähendab, et ma olen targem, kui keskmine eelmisel aastal ülikooli sisseastuda üritaja (keskmine on 50). Kuid kindlasti saavad kõik sisse 65 protsendiga. Mis tähendab, et ma olen võrreldes keska lõpuga rumalamaks jäänud, sest siis ma oleksin selle testi kindlasti 65-le ära teinud. Ma olin hinnete järgi päris taibu.

Kuid mis on mu teadmistes muutunud? Ma sain tehtud kaks seitsmest erinevast osast: inglise keele ja eestikeelsest tekstist arusaamine. Täiesti loogiline tulemus – neid kahte kasutan ma pidevalt enda lõbustamiseks, seega oskan ma neid hästi. Kuid näiteks keska lõpus, ei osanud ma inglise keeles ühtegi sõna, kuna ma õppisin võõrkeeltest vene ja saksa keelt. Ma ei usu, et ma oleksin keska lõpus suutnud sarnast keeletesti saksa või vene keeles teha. Ma ei lugenud tollel ajal oma lõbuks midagi teistes keeltes.

Kuid mida ma keskas hästi oskasin, olid matemaatika, loogika, ruumiline värk. Kuna ma nüüd kartsin, et ma olen kogu matemaatika valemitevärgi ära unustanud, siis ma jätsin selle lõppu, aga tegelikult oli see suhteliselt lihtne ja tahtis pigem natuke loogikat ja peast arvutamist. Ehk ma feilisin tänu argusele ja võimete alahindamisele. Testi sai teha kolm tundi ja ma olin kolme tunni lõpuks nii sigaväsinud, et ma enam ei viitsinud. Mul oli läinud hunnik auru asjadele, mida ma arvasin, et ma lihtsalt oskan, aga ei osanud, sest juhe jooksis kokku. Ma saan küll igasuguste graafikute ja maakaartide vahtimisega hakkama, aga ma teen seda ikka väga harva. Ja see oli koledamal kombel väsitav. Ma ei ole harjunud kolm tundi järjest intensiivselt oma pead murdma ja ma ei osanud oma võimeid õigesti hinnata.

trepp

Pildil vaatetorni trepp. Puust. Praegu tundub, et tegemist on allakäigutrepiga, aga kui teisest otsast vaadata?

Milline on vastus pealkirjas esitatud küsimusele? Ma arvan, et inimene ei lähe vanemaks saades rumalamaks. Kuid inimesel on valed arvamused oma võimetest, mis takistab ülesandeid hästi lahendada. Teadlased ka väidavad, et inimese vaimne võimekus ei kao kuskile, kui sind just kole peavigastus ei taba. Minu puhul tundub, et ma olen oma võimekuse kandnud ühest kohast teise. Ruumilise mõtlemise olen ära vahetanud võõrkeele vastu. Huvitav, kas see tõestab seda, et aju on kindla suurusega nõu? Minuteada teadlased nii ei arva. Aga isegi minusugune ekstravert ei suudaks mitmel rindel rabada. Kuid kõik need vanemad inimesed, kes ajavad on rumalust või õppmisvõimetust vanuse süüks, nad on tavaliselt laisad ja valetavad, või nad pole ka nooruses eriti teravad pliiatsid olnud.

Unenägudest ja nende lahtiseletamisest

Ma nägin täna unes, et ma olin vangis. Naistevanglas. Terve unenäo üritasin välja mõelda, et mille eest mind kinni pandi, aga ei tulnud meelde. Kogu aeg oli tunne, et ma olen lihtsalt unenäo alguse ära unustanud ja sellepärast ma ei teagi, et mille eest mind kinni pandi.

Mul käisid vanglas külalised ka. Ma ei mäleta täpselt, kes need inimesed olid, aga ma tean, et neid oli umbes kolm: mees ja kaks naist ja nad tõid mulle hulga riideid. Mantleid peamiselt: erineva tegumoega, erinevatest kangastest. Need inimesed ei olnud mu väga head tuttavad. Ma unenäos veel imestasin, et miks just need inimesed, et ma ei tunnegi neid eriti. Niisama teretuttavad.

Need riided, mis nad mulle tõid, olid ka kummalised. Nad nagu meeldisid mulle, aga mitte väga. Ma ei osanud sealt välja valida, et milline mantel mulle kõige rohkem meeldiks ja nii kaua kuni ma mõtlesin, olid osad riided juba ära kadunud. Teised naised võtsid ära, ma järeldasin. Ikkagi vangla ju, seal istuvadki inimesed, kes võivad teiste asju ära võtta. Nii ma mõtlesin ja ise veel imestasin, et nii toredad naised, et kuidas nemad nüüd niimoodi varastavad.

Ma olen terve teadliku elu üritanud oma unenägudest aru saada. Vanasti kasutasin vanaaegset unenäoseletajat, aga see vana eesti raamat tundus jube ebatäpne. Keegi tuttav kunagi soovitas, et pea unenägude kohta päevikut, aga ma ei ole oma unenägusid (varem) üles kirjutanud. Kui nende peale ärkvelolles mõelda või teistele rääkida, siis jäävad ise meelde.

Kunagi ma olin nii spets, et vaatasin unenägu ja samaaegselt selgitasin kõrvale. Umbes nii: “Oo, koer! Koer tähendab toredat sõbralikku inimest. Nii tore, et ma head inimest unes näen.” Nüüd ma enam nii unenägusid ei vaata. Nüüd ma tegelen magamise ajal unenäo probleemide lahendamisega ja ebaloogilisuste üle imestamisega. Ideeliselt olin ma noorena suhteliselt lähedal lucid dreamile. Kuna vahepeal oli mitmeid aastaid, kui ma eriti unenägusid ei näinud või ei mäletanud, siis pole ma unenägude juhtimise alal edasi arenenud. Seoses vanemaks saamisega, on unenägude selgitamine ka keerulisemaks läinud. Kõik puha sümboleid täis, ei mingeid vastukajasid eelmise päeva sündmustest. Ehk öösiti ronib mu alateadvus esile ja tahab, et ma teda mõistaksin.

Üldiselt ma ei taha lugeda teiste inimeste postitusi nende unenägudest, sest tavaliselt näevad inimesed unes asju, mida nad endale ei tunnistaks ja blogivad unenägusid kirjeldades asju, mida nad päriselt avalikult rääkida ei tahaks. Ma ei taha teada nende saladusi, see on nagu ebaaus piilumine võõrasse magamistuppa. Teiste inimeste, kellest juba ka vaid natuke tead, unenägude seletamine on lihtsam kui enda omade. Endale ju alati kõike tunnistada ei tahaks ja seepärast need asjad unenäkku ronivadki.

Tänapäeval on unenägude seletamine lihtne – tuleb googeldada. Naljakas on see, et unes vangla nägemine tähendab seda, et ma tunnen nagu miski takistaks mind elamast ja neid asju tegemast, mida ma tahaksin. Mul pole vähimatki aimu, missugustest asjadest käib jutt. Unenäos ma ju ka ei teadnud, mille eest ma kinni kukkusin. See, et pooltuttavad tõid mulle riideid, omab ka tähendust. Riided peegeldavad seda, milline inimene teistele välja paistab. Inimene ju riietub nii, nagu ta arvab, et tema positsiooni, vanuse ja sooga oleks antud keskkonnas sobiv. Ehk nood unenäo inimesed, keda ma ei tunnegi, üritavad mulle pakkuda rolle, mis võiks mulle sobida, aga ma ei arva, et need oleksid õiged. Kuid teistele paistavad need riided sobivat, ainult mina ei tea, mis mul viga on.

Ehk mu unenägu tähendab, et ma olen omadega ummikus, sest ma ei tea täpselt, kes ma olen ja kuhu ma päriselt sobin? Et ma olen samas vanglas, kus paljud teised naisedki. Tundub, et kirjutamisest on abi. Selline selgitus paistab reaalne, aga kust põrgust ma selle oma tõelise Mina nüüd kõrges eas ülesse peaks leidma? See tõeline mina on vist neutraalsest soost.

lambad

Fotol on suvine karjamaa, kus sööb lambakari. Kõik lambad peale ühe, musta, on valged. Esiplaanil on okastraataed ja aiast siinpool kasvavad kõrvenõgesed. Tagaplaanil on lehtpuud. Pildil puudub seos mu unenägudega, aga suve ja rohelist karjamaad tahaks küll.

Minu instagrammilemmikud kassist meesteni

Need, kes Instagrammiusku veel astunud pole, ei tea, mida ma tunnen, kui seal pilte lappan. Kuna telefonis on pildid liiga väikesed, vaatan neid tavaliselt oma läpakas. Kuid läpakas ei lähe videod ise tööle ja ma alati klikkida ei viitsi. Ehk liikuvat pilti vaatan harva. Ma naudin fotosid ja täna tahan tutvustada valitud lemmikuid.

Minu täielik lempar on üks kass, kes elab Moskvas. Mulle on alati meeldinud kollased kassid, aga tema on veel eriti nummi näoga. Ma pidevalt laigin teda, nagu mingi sõltlane. Isegi videosid klikin.

hosico

Toidupildistajaid on mu jälgimisnimekirjas vaid mõned, aga lemmik on “Love and macarons”. Ma jälgin eesti tassikookide instat ka, aga nende fotograaf on hale käkerdis võrreldes mu lemmikuga. Need kanadakad on väga fantaasiaküllased oma uudistoodetega. Kummline on see, et ilusate toidufotode vaatamine ei aja mind isutama, ma lihtsalt armastan vaadata, käsi ei sirutu külmkappi. Koledamate toidufotode vaatamine ei mõju kuidagi.

macarons

Maiustuste juurest on lihtne minna Instagrammi kõige naljakama naiseni, keda enamus ilmselt teab – Celeste Barber. Tema fotolavastused ja piltide allkirjad on lihtsalt liiga head!

celeste

Naljaka naise juurest jõuan ma sujuvalt teise seina – ilusad naised. Neid naisi pildistab ilusaks Gavin O’Neill NY-st. Põhimõtteliselt pildistab ta kõige puhtamat kommertsi, aga mulle meeldib. Kõikidel naistel on sametine nahk ja imekaunis ümbrus. Nagu mingi muinasjutt.

gavinoneil

No ja lõppu tuleb mu lemmik instagrammi-mees – Jon Kortajarena. Ta on modell Hispaaniast, kes on koostööd teinud paljude erinevate kuulsate moefirmadega ja  mänginud filmides. Ta lihtsalt meeldib mulle. Selline näotüüp ei kuulu mu lemmikmeeste galeriisse, ta meeldib kuidagi tervikuna. Tundub, nagu ta oleks väga tore inimene. Tema insta pildid jätavad sellise mulje. Üdini päikeseline. Mu geiradar on täiesti ükskõikne, ta meeldib mulle lihtsalt niisama.

kortajaren

Need viis valisin ma selle järgi, kes kohe olulistena meelde tulid. Muidugi vaatan ma väga hea meelega oma tuttavate ja blogijate insta pilte, aga praegu ma ühtegi siia välja tooma ei hakka. Eks need, keda ma jälitan, ise teavad.

Kui seiklushimuline sa oled? Testi end!

Mu üle-eelmine postitus tark olemisest, sai vist pisut keeruline. Ainult mu põhilised kommenteerijad kommenteerisid ja, tundub, et nad kommenteerisid ka vaid minu rõõmustamiseks. Igatahes tegelen ma ikka veel sama küsimusega ja nüüd ma leidsin netist mitu testi, et pilt numbritega selgemaks pühkida.

Üks test oli kole pikk ja vaatas kõiki viit elementi. Mina, kui suhtlemisest tüdinud ekstravert, skoorisin end seal nõks allapoole keskmist – 34% ehk introvertsusele kalduvuse. No näed, mis saab, kui nelja omaduse asemel viite küsitakse! Raha eest oleks seal põhjalikumalt ka teada saanud, millistes detailides mitu prossa sain, aga eks ma tean ju ise ka. Kuid selles uutele kogemustele avatuses sain ma 88%, ehk väga kõrge tulemuse. Ise ju vastasin ja ma peangi end pisut lillelapseks. Kõige madalama tulemuse, ehk 11% sain ma neurootilisuses, ehk mul on kõigest suht pohh.

Emaga tuli eile telefonis juttu, et mida ma erinevatest kuumadest teemadest arvan. Et need teleka- ja filmiauhinnad ja rongitee Lätti ja sellest, kes Eesti laulu võitis ja ma vastasin, et mul täiesti ükstaspuha. Ema oli imestunud. Temal oli kõige kohta arvamus olemas ja tavaliselt ei klapi see tulemustega. No mul mõned arvamused on, et tore, et Linna ei võitnud ja kena, et filmiinimestele pidu tehti ja mingu pekki oma lollaka raudteega, Kadriorus on pooled kõnniteed puudu ja pori on põlvini.

Ema küsis, et kas ma raadiost päevauudiseid kuulan. Ma ei kuula. Ma üks kord proovisin Vikerraadiot kuulata, aga seal hakkas kohe keegi mulle ebasobivat seisukohta avaldama ja ma panin raadio uuesti muusikakanali peale tagasi. Telekas ma vahetan ka kohe kanali ära, kui hakatakse millestki tujurikkuvast rääkima. Miks ma peaksin poliitikuid ja nende viltulihvitud arvamusi kuulama, ei huvita. Kehv meelelahutus. Muidugi ma ei lähe närvi, kui ma neid ei kuulagi. Mis ei tähenda, et ma ei võiks emotsionaalne olla. Näiteks kui juttu tuleb inimestest, kes teistsuguseid vihkavad vms. Mõnikord ma kuulan neid. Imestuse ja huviga, et mis tal viga on. Emotsionaalsusel ja närviminemisel on vahe sees. Oma emotsionaalsuse ma võin suva hetk välja lülitada, kui ära väsin. Närviminekut juba välja ei lülita.

Kui nüüd tagasi tulla uutele kogemustele avatuse testi juurde, siis ma leidsin ühe lühikese testi ka. Vot siin. Seal on tulemustes kõik erinevad küljed ka ära toodud: kujutlusvõime, loomingulised huvid, emotsionaalsus, seiklushimu, intellektuaalsed huvid. Viuh ja vastatud! Mitte, et tulemustes ühtegi uudist oleks. Ise ju hindad end. Kuid edev oleks end ikka avatumaks hinnata, sest teadlased on avastanud, et mida avatum, seda intelligentsem. Ausalt! Psychology Today-s on artikkel, et avatus uutele kogemustele avaldab mõju mõlemat tüüpi intelligentsusele.

vosas

Kuna ma olen siin blogis peamiselt enda kiitmisele spetsialiseerunud, siis tundus sobiv, et postitust ehiks just see talvine foto, kus ma näen parajalt totakas välja. No ikka juhtub nii, et läbinisti ilus ja maitsekas inimene paneb pähe imeliku mütsi, selga kummalised riided ja teeb pildistamiseks totra näo pähe. Ise üldse ei tea, et midagi oleks valesti. Ja polegi. 50 aasta pärast vaatan pilti ja arvan, et kena noor inimene.