Kuidas endale sarkasmiga ära keerata

Eile olevat aasta kõige sinisem esmaspäev olnud ja ma, naiivne rõõmurull, ei saanud sellest üldse aru. Mul oli väga tore päev: käisin sõbrannal külas ja käppisin tema numptšikut beebit.
People having a bad day
Selle foto leidsin tolle sinise esmaspäeva jutu juurest ja seal on kujutatud inimesed, kel eile eriti halvasti läks. Foto sobib vaatamiseks inimestele, kes arvavad, et sarkasm on hea nali.

Eile number 1a bussis sõbrantsile külla sõites, kuulsin pealt kahe umbes 16-aastase tüdruku vestlust. Üks kurtis teisele, kuidas ta sõbrast ilma jäi. Nimelt olevat nad tuttava noormehega juba päris hästi läbi saanud ja noormees võttis kord südame rindu ning üles ühel kenal kohtumisel, et ma loodan, et nüüd hakkame tihedamalt suhtlema. Kuid neiu polnud eriline suhtlemisgeenius ja arvas, et oleks õige hetk proovida “head nalja” teha ning ütles endaarvates piisavalt naljaka hääletooniga: “Miks ma peaksin sinusugusega üldse suhelda tahtma!” Või umbes midagi sellist. Teate küll, tibid arvavad, et sarkasm on tore naljategemisvorm, kus on võimalik teisele kehvasti öelda ja kujutada ette, et oled standup koomik. Noormees ka ei arvanud, et mõnitamine oleks naljakas ja lõpetas “koomikuga” suhtlemise. Tüdruk kurtis kogu lugu sõbrannale, ega teadnud, mida ta tegema peaks. Tal oli väga kahju, et heast sõbrast ilma jäi. Ta sõbrants ka ei teadnud, mida teha. Ma mõtlesin, et kas ma peaksin hakkama noortele oma tarkuseteri jaotama või ei. Otsustasin, et saagu ise hakkama või küsigu oma emalt. Vaevalt, et teismelised naudivad, kui suva tädi bussis neile suhtlemist õpetama hakkab.

Kodus rääkisin jutu oma lapsele ka ära, ta ka ei teadnud kuidas probleemi lahendada. Nii lihtne vastus ju. Vabandust tuleb paluda!  Kui oled teisele inimesele halvasti öelnud, mis siis et kogemata, siis tuleb vabandust paluda. Teine on ju südamest solvunud, et sa ta hea kavatsuse eest pikalt saatsid. Ja tark oleks meelde jätta, et teine kord ei ole vaja sarkastiline olla, kui inimene sulle tegelikult meeldib. Nalja võib enda arvelt teha, teiste arvelt nali tuleb varsti heleda laksuga tagasi.

Me kõik oleme natuke aspid

Kahe eelmise postitusega seoses meenus, et tegelikult ei ole emotsionaalne külmus alati vaid elu jooksul karmide kogemustega omandatud, vaid tihtipeale on see kaasasündinud. Ma tahan rääkida autismi spektri ühest vormist. Raskematel juhtudel segab ebatavaline sotsiaalne käitumine inimestel elamist – kui on tegemist väga tugevalt väljenduva autismiga. Kuid autismil on ka kergemaid vorme, nagu näiteks aspergeri sündroom ehk aspi, mille erinevaid näitajaid esineb enamustel inimestel ja see ei sega neil elamist. Tihtipeale hoopis vastupidi – aitab inimestel edukaks saada, kuna edukuseks on vaja teistest paremat süvenemisvõimet ja järjepidevust.

Ma ei tea, kui hästi mu lugejad on aspiga kursis, kuid mina hakkasin selle vastu huvi tundma alles paar aastat tagasi. Mulle pakkus aspi huvi, kuna ma sain teada, et mõnedel inimesetel, kes käisid tihtipeale minu kodukõrtsis, kus on kombeks kõigil omavahel sõbralikult läbi saada, on aspergeri sündroom. Ma isegi ei mäleta, kes mulle seda ütles, aga see lahendas minu jaoks ära küsimuse, miks need inimesed mulle kohati närvidele käisid. Ja kui ma sain teada, milles küsimus, langes probleem ära ja ma sain nendega edasi täiesti tavaliselt suhelda. Nende pisut kummaline käitumine ei ärritanud mind enam. Mida nad erilist tegid? Peaasjalikult on neil komme pidada ülipikke monolooge neile meeldival teemal ja neil on täiesti ükstaspuha, et see teema kedagi ümbritsevatest ei huvita. Kuna ma ei jõudnud pikalt kuulata ja tõusin peale esimest 20 minutit lihtsalt püsti ja kõndisin minema, nad solvusid.

Noh, kas tunnete mõnda inimest, kes selliseid monolooge peab? Aga see ei pruugi veel aspi olla. Ingliskeelne viki seletab aspi omadusi nii: neil on raskusi inimestevahelistes suhetes ja mitteverbaalses suhtlemises, millega kaasnevad piiratud ja korduvad käitumismudelid ja huvid. Nad võivad olla pisut füüsiliselt kohmakad ja kummalise keelekasutusega. Aspi on kaasasündinud, ega kao kuskile.

Mida tähendab “raskused suhtlemises”? Selle järgi võiks oletada, et enamus eestlaseid on aspid? Kuid aspidel on see kaasa sündinud ja nad ei suudagi teistmoodi suhtlema õppida. Seal kirjutatakse, et aspid on suhtlemisel aktiivsed, aga imelikud. Mõned neist ei taha üldse teistega suhelda. Mõni neist on nõus suhtlema ainult nende inimestega, kes talle meeldivad. Mõni kasutab aegajalt vaikimise taktikat. Imelik käitumine on seoses sellega, et neil on keeruline mõista sotsiaalseid norme ja aru saada, mida teised oma näoilmete ja kehakeelega ütlevad.

Kusjuures kõige suurem takistus sotsiaalsete normide täitmisel, on neil, minuarust, see, et nad ei oska valetada. Siin kohal läheb valetamise alla ka oskus õigel kohal vait olla ja mitte asju välja öelda ja rääkida. Tihtipeale öeldakse inimeste kohta, kes ei suuda sotsiaalseid norme jälgida, et nad on lapsesuud. Ütlevad välja kõik, mis pähe torkab. Siinkohal ongi neil ülisuur vahe nende inimestega, kes on emotsionaalse tundlikkuse elu jooksul kaotanud. Nood valetavad iga kord kui neile tundub, et oleks vaja. Aspi ei oska valetada. Kuid mõni aspi oskab manipuleerida. Teiste inimestega manipuleerimiseks on vaja kehva empaatiavõimet.

Kusjuures – inimested, kel on aspi, ei pruugi seda üldse ise teada, kuigi teised inimesed ümberringi teavad. Ja ma tuletan meelde, et nad ei ole keskmisest rumalamad, tavaliselt on nad hoopis targemad, neil on väga hea jälgimisvõime ja faktimälu. Nagu ma alguses mainisin, siis mul on mõningaid aspi tuttavaid ja ma tean juba paar aastat, et nad on aspid.

Sel suvel tuli mul ühe sellise tuttavaga juttu aspergeri sündroomist. Ta on sümpaatne umbes 40-aastane meesterahvas, kes aegajalt üritab teisi surnuks rääkida. Lisaks meeldib talle rääkida milliseid kuulsaid inimesi ta kõik tunneb ja kui mõni kuulsus meie kõrtsi siseneb, siis mõnikord teatab liiga purjus aspi kõva häälega kuulsuse nime ja millega ta kuulsaks on saanud. Ja mu tuttav aspi rääkis mulle sel suvel, et ta sai just teada, et ta on aspi. Ja et ta naine on aspi ja lapsed ka. Ta oli oma teadmisega pisut kurvavõitu. Ma lohutasin teda, et pole hullu, et kõik on tsuti aspid ja kuna ma olen ka ise pisut, siis teatasin siiralt, et ma teadsin juba ammu, et sa oled ja mulle väga meeldib su siiras olek. Mille peale ta siis üritas end välja vabanda, et pole ta nii siiras midagi, et ta oskab inimestega päris hästi manipuleerida.

Aga miks ma selle postituse tegin? Sest äkki on teie seltskonnas ka keegi, kes käib närvidele oma jubepikkade ja tarkade juttudega mingil pisut igaval teemal. Keegi, kes armastab kiidelda, milliseid kuulsaid inimesi ta tunneb. Keegi, kes kunagi ei valeta ja võib su saladused süüdimatult välja rääkida. Või lihtsalt keegi, kes võõrastega üldse ei räägi. Ei ole vaja tema peale närvi minna, ta on väga abivalmis inimene ja ta ei valeta sulle kunagi. Ta küll ei saa aru, mida sa tunned, aga mis siis, ta ei saa sinna ka midagi parata. Ta ei ole kunagi pahatahtlik.

tanav

See on täiesti suvaline pilt. Ma ei oskanud midagi sobivamat oma jutu juurde otsida.

Kuu on vist sefiirikorvi tähtkujus!

See, et tee naise südamesse käib kõhu kaudu, on vana tõde. Täpselt nii minuga eile juhtuski ning minu panuseks jäi leida söögi kõrvale sobiv film, mis võiks sillutada teed kokkava mehe südamesse. Moodsad ajad, konservatiivsed kombed.

Kuidagi kiireks läks õige linateose valimisega. Vikipeedias auhinnafilmide läbikappamisega leidsin kuldse palmioksa, mis naiivse minu arvates pidi andma ka vihje õhtusöögi sisule – “Lobster.” Valge veini ostsin ka, kuigi ma eelistan punast.

hqdefaultTegelikult ma ikka nii sinisilmne vihjete jaotaja pole ning otsustavaks sai kirjeldus “musta huumoriga armastusfilm”. Jessas, ma poleks kuidagi paremini valida saanud, sest see film oli kõige sobivama suurusega rusikas, mis eales mu silmaauku on tabanud! Film oli täpne vastukaja mu eelmisele postitusele ja viimaste aastate mõttetööle kuidas empaatiavõimetud inimesed saavad hakkama autokraatses paarissuhtele orienteeritud ühiskonnas. Ja ongi selline film! Minu kirjeldus sotsiopaatidest on olnud poisike võrreldes sellega, millise vindi film kogu ideele peale keeras. Ja ma pean seda vähemalt kord veel vaatama, sest ilmselt jäid mõned killud arusaamatuks, kuna kõike nüansse me käigult ka välja mõelda ei jõudnud. Kindel filmisoovitus ka neile, kelle silmad halle varjundeid vaatama ei paindu. Ei ole seksfilm, kaugel sellest, aga fotol nähtav stseen oli võrratu. Ja irooniline. Netis on eestikeelsed supakad ka.

Kui keegi nüüd arvab, et ma kavatsen midagi veel oma õhtusöögist kirjutada, siis ma pean talle pettumuse valmistama. Kõik oli täiesti perfektne ja meenutab päris hea romantilise filmi algust, aga mu ebausk ei luba loo lõppu ära sõnuda.

Kuid ma soovin kirja panna hoopis toreda juhtumi, mis minuga täna juhtus. Nimelt eile, kui ma käisin õues suitsetamas, leidsin trepilt vedeleva kauni käevõru ja arvasin kohe, et see kuulub mu aastavahetusel tutvutud naabrinaisele. Nii oligi ja ta küsis, et kas ma sooviksin tulla nende sünnipäevapeole. Et nende korteri kõige ilusamal meesmodellil on sünnipäev. Aga mul oli õhtu juba planeeritud.

Täna käisin lõuna paiku jällegi õues suitsetamas. (Ma otsustasin, et ma suitsetan ainult reedeti, aga eile ma külla poolikut suitsupakki kaasa ei võtnud ja nii jagus veel tänaseks ka.) Õue tulid ka naabripoisid. Kuna ma teadsin, et ühel neist oli sünnipäev  ja ma tundsin teda nägupidi, kuna ma nägin teda modellisaates, kuigi me tutvunud pole, ainult koridoris teretanud, siis soovisin talle sünnipäevaks õnne. Tema küsis vastu, et millises korteris ma elan, ma ütlesin millises ja viie minuti pärast oli kaks piltilusat noormeest mu ukse taga. Sünnipäevalaps tõi mulle, saate aru mulle!!!, purgitäie kartulisalatit ja pudeli veini. Ma olin täielikult šokeeritud ja üritasin ootamatust kingitusest loobuda. Aga ta arvas, et ma ikka pean vastu võtma ja ma siis võtsingi, öeldes ise, et üks kord siis peame selle pudeli koos ära lahendama. Saate aru, ma tegin üliilusale meesmodellile täiesti imeliku ettepaneku koos juua! Ja ma ei saanudki aru, miks ta täpselt mulle sellise kingituse tegi. Laps väitis, et tema ei kuulnud mingit peomöllu, millele nad vihjasid.

Ma ei tea, mis imelik tähtede seis see täna on, aga ma olen ikka veel ülisuures hämmelduses. Väga hea kartulisalat oli! Ahjaa, lisaks kirjutas mulle FB messengeris üks hästi tore tuttav noormees “Mjauu”. Kui ma küsisin, et mis on, siis ta ütles, et ma lihtsalt tulin talle meelde. Nii nummi! Kui mul juba poleks üliviimasepeal laupäev olnud, siis see mjäu oleks ka väga tujutõstev olnud, aga nüüd ma enam üldse ei tea. Pessimist minus räägib, et nüüd saab elu ainult täiega peesse minna. Ikka 100 ja miljoniga aia taha. Aga ma olen ju optimist! Äkki ma olen ikka kuidagi nii kiisunurr olnud ja kogu selle toreduse kuidagi välja teeninud? Onju onju onju!!!

Kuidas põnevusfilmi vaadates ellu jääda

Vaatasin eile tv3-st põnevusfilmi “Röövitud“. Ilmselgelt olin ma täpselt filmi õige vaatajaskond, sest seal rööviti prostituudiks 17-aastane tüdruk, kes sõitis sõbrannaga Pariisi ja siis emast lahutatud isa hakkas teda taga otsima. Jubeõudne film oli! Seal ikka näidati kohe kõike, et vaatajatel väga paha hakkaks. Näiteks see sõbranna, kellega ta Pariisi läks, oli nii narkotsi täis süstitud, et ta oli surnud ja keegi ei reageerinud seal filmis sellele poole sõnagagi. Jätka lugemist

Kuidas mälu kaotada. Romantiline draama elust enesest

Lugesin esmaspäeval Õhtulehest artiklit ilusatest armastusfilmidest ja nende staaridest. Arusaamatul põhjusel polnud ma näinud nimekirjas esimest filmi “Notebook“, kus ühte peaosa mängib Ryan Gosling, kes hakkas mulle hullumoodi meeldima filmist “Drive“.

Aga drive-tüüpi filmid pole üldse mu lemmikud. Kõige parema meelega lõõgastun ma naistekaid vaadates. Neid filme, kus armastusega lehvitatakse. Pole vahet, kas suur või väike armastus. Võlts või nagu-päris, vägivaldne või öökimaajavalt magus. Mulle meeldivad armastusfilmid. Ja ma suhtun eelarvamusega inimestesse, kes ütlevad, et hallide varjundite film on halb, ilma et nad seda vaadanud oleksid. Need, kes on näinud ja ikka arvavad, et halb film, mingu vaadaku oma krimisaateid ja laipu edasi, kui vaid see neil närvi liikuma paneb. Jätka lugemist

2016. aasta lõpetamine

Jõuluinimene ma ei ole, aga aastavahetust mulle meeldib tähistada. Erinevat meediat jälgides jääb mulje, et keegi vist eriti ei pidutsenud. Titatega blogijatest ma saan aru, siis ongi keeruline, kuigi ma olen selle aja juba ära unustanud ja viimased aastad olen ma alati aastavahetusel pidutsenud. Need vist ei blogi, kes pidutsemisele rõhku panid. Ma loodan, et mu postitus ei mõju häirivalt inimestele, kes öösel ringiuitamisest, tantsimisest jms ei hooli. Jätka lugemist

Tselluliidikreem ei mõju kellelegi

Ma ei kirjuta tavaliselt kosmeetikast. Ei räägi ka, sest ega ma eriline asjatundja enese ülesselöömise alal pole. Kuid täna hakkasin ma enne äraviskamist vaatama kosmeetikapoest saadud tšekki ja avastasin, et ma olen tselluliidivastase ihupiima ostnud. Milline üllatus! Kuna tänapäeval on popp ilutoodetest blogida, siis otsustasin elamuse ära kirjutada.

Ega vananemine pole kerge. Üks hetk hakkab silmanägemine nõrgemaks jääma ja pisikest kirja enam hämaras lugeda ei näe. Kuna ma ei taha leppida tõsiasjaga, et pimedus ligi hiilib, siis prille ei plaani ma endale veel niipea osta, sest see tundub tõelise allajäämisena. Nii ma ei vaevugi poes kahtlaseid väikseid kirju lugema ja ootan, mil nägemine uuesti tagasi tuleb, nagu ta varem on tulnud. Jätka lugemist