Kumb kõrv on parem?

Inimesel on kaks sarnast külge, aga ta kasutab neid ebavõrdselt. Vasak pool ja parem pool, samasugused, aga ebavõrdsed. Nagu sugupooledki. Kui oled paremakäeline, on parem käsi tugevam ja osavam ja vasak saab enamuste tegevustega kehvemini hakkama. Täpsemate tegevustega jääb üldse jänni. Hantlitega vehkimine tõestab koheselt, et vasak käsi väsib kiiremini. Nõrk! Nagu mingi eit!

Jalgade kohta mäletan seda, et kui kunagi lapsena koolis tuli kergejõustikuga tegeleda, siis üks jalgadest oli tõukejalg ja teine hüppas niisama kaasa ja tekitas tuuletakistust. Nüüd ma hüppan nii nagu parasjagu pähe tuleb ja sisemas loodan, et mu mõlemad jalad on umbes sama tugevad-osavad, sest käimisel ja trepist ronimisel kasutan mõlemat võrdselt. Kindel ei ole, aga loodan.

Kuid eelmisel nädalal sain ma uue elamuse seoses kõrvadega. Kuidas teie telefoniga räägite? Mina olen paremakäeline ja tõstan telefoni parema kõrva juurde. Terve elu olen nii teinud. Kui käsi ära väsib, siis võtan telefoni vasakusse kätte, aga telefoni jätan ikka parema kõrva juurde. Eelmisel nädalal, kui lapsega telefoniga rääkisin, tuli ka sellest ülemaailmselt olulisest küsimusest juttu.

Mu laps on vasakukäeline, aga ta oskab paljusid asju ka parema käega teha. Nii on kujunenud, keegi pole midagi sundinud. No ja selgus, et kui tema vahetab telefoniga rääkides kätt, vahetab tema ka kõrva. Ma esiteks mõtlesin, et kuidas ma olen nii imelikult käsi ristanud ja miks ma ebaloomulikult käitun. Kuid ma olen alati arvanud, et ma vist ei oska vasaku kõrvaga telefoni kuulata.

Võtsin lapsega kõne ajal julguse kokku ja panin telefoni vasaku kõrva juurde ja silmad lõid särama. (Blondiini test, haahaa!) Loomulikult ma kuulsin telefoni normaalselt. Aga tunne oli, nagu ma teeksin midagi täiesti uut ja põnevat. Jummel, kui vähe on ikka vanainimesele vaja, et elevust lakke tõsta. Kuid kuna me käed olid juba väsinud, siis pikalt ma uut tunnet proovida ei saanudki.

Täna helistas ema ja mulle meenus, et ma võiksin veel vasaku kõrvaga telefoni kuulamist proovida. Ja jälle oli vahva! Kuid lisaks tundus, et ma kuulen vasaku kõrvaga paremini kui paremaga. Huvitav, kas eluaegne parema kõrvaga telefoni kuulamine on kuulmisele halvasti mõjunud? Või ongi parem kõrv loomulikult pisut nõrgem? Huvitav. Igatahes kavatsen ma tulevikus veelgi endale elevust pakkuda ja vasaku kõrvaga telefoni kuulata. Kuidas teie telefoniga räägite ja kuulate? Eriti siis kui käsi ära väsib.

korv

Postituse illustratsiooniks tegin oma paremast kõrvast värske foto ka. Vasak on enam-vähem samasugune. Mul on kael pestud, aga telefonis mingi ilusaks tegemiseks programm tegi hoopis koledaks.

Advertisements

Mida teha halva tujuga?

Muideks, see on üks inimese olulisemaid küsimusi, et mida sa endaga teed, kui tuju on kehv. Küsimus, millele inimene peaks oskama une pealt vastata. Te teate ikka seda väljendit, et une pealt? Kui ma koolis käisin, siis kogu aeg räägiti, et ükskord juhtub nii, et keegi õpetaja ilmub öösel su voodi kõrvale, raputab õlast ja küsib, et kui palju on 7 korda 8 ja sa pead kohe teadma, et 56, või midagi muud.

Kuid küsimus: “Mida sa teed, kui elu sakib”, on ellujäämisküsimus. Vastus tuleb välja mõelda siis, kui tuju on normaalne, sest kui kõik on pekkis, siis ei tule enam meelde, millega toda pilve ära ajada kõlbaks. Lihtsamad vastused on: muusika kuulamine, tantsimine, kudumine, toidupoe kassapidaja läbisõimamine. Mis kellelgi kõige paremini töötab, eks igaüks ise tea.

Nojah, ma vaatasin täna kodus üksinda filmi. Ma eelmisel aastal vaatasin filmi Lobster ja leidsin, et tegemist on minu lemmikfilmiga, sest nii hea huumor. Nüüd sain teada, et sama autor on uue filmi teinud. Reklaamiti stiilis, et lahkab inimeste probleeme oma tuntud moel. Mainiti ka seda, et vägivaldne, aga Lobster oli ka, aga komöödia vägivald ei sega kedagi. Ühesõnaga – uue filmi nimi on “The Killing of a Sacred Deer ja seal kirjelduses polnud, et komöödia, aga oli “õudus” ja see on nii jube film, et mul oli täiega kehv olla. Ja paha hakkas juba poole peal. Tuju läks aina kehvemaks ja kehvemaks. Siis otsustasin, et kui ma veel edasi vaatan, siis olen omadega liiga rappa vajunud, et ma pean vahepeal kuidagi oma tuju tõstma.

Kõigepealt otsustasin, et helistan lapsele. Ta on Tartus õppides kõigega nii rahul, et torisevast teismelisest pole enam killukestki järele jäänud. Sama armas inimene, kes ta enne teismeliseks jäämist oli. Eks ta saab kuu aja pärast juba 20 ka. Igatahes rääkisime telefonis tunnikese ja mulle tegelikult ei meeldi telefoniga pikalt lobiseda, aga oma lapsega meeldib. Ta on ju nii armas! Kusjuures – selle filmi teema oli ka vanemate ja laste suhted.

Peale lapsega telefonilobisemist oli mu tuju normaalsel tasandil tagasi, aga ma ikka ei tahtnud filmi edasi vaadata. Nagu korraga tahtsin ja ei tahtnud ka. Tahtsin, sest huvitav oli, väga hästi tehtud ja mängitud film, aga ma kartsin, et mul hakkab uuesti paha. Otsustasin, et lähen Vesivärava kohvikusse ja ostan vastlakukleid. Kolm korda võite arvata, kas kuklid olid otsa saanud või jaa. Ostsin siis kohupiima-, õuna- ja singi-juustu saiakesi. Singi-juustu saia maitse minu maitsega ei klappinud. Jäta meelde – ei tohi neid kunagi enam osta! Teised olid okei ja ma julgesin, kõht saiakesi täis, filmi edasi vaadata.

Enamuse aja vaatasin otse ekraanile, aga vahepeal vaatasin kõrvale ja üritasin muusikat ja pilti mitte jälgida, et kergem oleks. Panin arvuti ka tööle, et saaksin filmiga paralleelselt Facebooki skrollida. Igatahes sain filmi lõpuni vaadatud ja lõpp oli eriti vastik – kõik tegelased olid õnnelikud, ilmselt ka too, kes maha lasti. Väga hea õudusfilm!

sunnysuljickillingsacreddeerphotocallfy4orusv8rgl

Filmi peategelased ilma peategelaseta

Aga teie teate, kuidas oma tuju tõsta, kui ta, mingil põhjusel, kehvaks on läinud? Kiiremad ja aeglasemad lahendused?

Ei oskagi midagi tahta või soovida

Käisin eile sünnipäeval ja kahe inimesega tuli hüpoteetiline küsimus: “Milline on sinu kõige suurem soov, mida sa tahaksid?” Ja ma ei oskanud midagi tahta. Eile öösel ei oskanud ja täna olen veel jupikese samal teemal juurelnud ja ikka ei oska soovida. Ja minu suutmatus teeb mulle muret. Äkki ma petan ennast? Valetan endale, et ei taha midagi, et sügaval sisemas ikka tahan, aga ma ei oska enda mõtteid lugeda. No ma võtsin hunniku loogilisi vastuseid läbi ja ükski ei sobi, et vot nii võikski olla, et see ongi mu soov.

Öösel suutsin ainult vastata, et lennata tahaks. Ise lennata, mitte lennuki või abivahendiga. Täna mõtlesin oma vastusele ja leidsin, et väga tülikas soov. Pole kindel, et ma kogu jamaga viitsiksin tegeleda, mis Tallinna kesklinnas ringi lendamisega võiks kaasneda. Siin ei tohi isegi drooni lennutada, ilma et oleks Lennuametile teatanud. Mis ma helistan Lennuametile ja ütlen, et kuulge, mul on plaanis Kadriorust Raekojaplatsi lennata. Oletame, et nad lubavad, et hästi, lenda siis umbes viie paiku, et sel ajal pole ühtegi rahvusvahelist lendu oodata, millega kokku põrgata. Aga ega edasi ka libedalt ei läheks. Ainult unenäos on nii, et lendan ringi ja kedagi ei huvita. Ma küll ei tahaks televisioonimajast mööda lennata ja õhtustest uudistest vaadata, et näe, mingi tundmatu tädi lendas hõlmade lehvides ringi, endal selline nägu peas, nagu lendamine oleks normaalne.

Sõbranna pakkus, et tema tahaks Pariisi, istuda seal kohvikus ja tunneks end mõnusalt. Ma olen Pariisis mitu korda käinud ja kohvikus ka istunud. Ei ole erilist vahet, et kas Pariisis või Tallinnas, aga Tallinnas on tuttavaid rohkem. Nii hea on Tallinnas kohvikus istuda ja siis hakkab erinevaid tuttavaid tulema ja saab nendega lobajuttu ajada. Pariisis võib ka täiesti kogemata mõni tuttav mööda juhtuda, aga on selleks vaja nii kaugele lennata? Meie kohvikutes on ka head koogid ja kohv.

Reisimine on üldse mitme otsaga asi. Tavaliselt kaasneb reisimisega närvipinge, erutus, segadus. Ja ööbimine hotellis. Ma olen maailmas igasugustes hotellides ööbinud, no pole vahet, et kas on palju või vähe tärne, hotell on ikka steriilne vähese arvu tubadega võõraste asjadega ruum. Mul on kodus parem voodi ja omad asjad. Hommikusööki pole valmis. Aga hotellides on tihtipeale probleem, et söömiseks tuleb vara tõusta ja kohe sööma hakata. Mulle ei meeldi vara tõusta ja vuhinal sööma hakata.

Võõrastes linnades seiklemine on natuke huvitav, aga mitte niimoodi huvitav, et ma seda igatseks. Võib ära eksida, kohata väga imelikke tüüpe, kes sulle end sappa haagivad ja ära ei taha minna, sest neil on sinult midagi vaja ja nad arvavad, et turisti võiks tüüdata. Mida võõras linnas näeb? Erinevaid kultuurikombeid, teismoodi riietuvaid inimesi, imelikke maju. Meil näeb ka, kui silmad lahti hoida. Näiteks meeldib mulle meie poe kassas vaadata, mida inimesed süüa ostavad. Teine eestlane võib täiesti teismoodi elada kui mina ja seda on lihtsam avastada, sest mul on väga head taustateadmised. Võõrastel tänavatel fotode klõpsimine on tegevus mida tehakse, sest nii on kombeks. Saab feisspukis edvistada – näe, ma nägin maja! Tegelikult on heade fotograafide pildid hoopis paremad, kui mina teeks. Tallinnast ma saan häid pilte, sest ma elan siin ja tean valguseid ja kohti. Ja lõppude-lõpuks – kui ma tahaks, ma ju võiks välismaale minna, see pole üldse ülejõu kallis.

Lõpuks jõuangi ma oma soovidega sinnamaale, et kõik, mida tahta võiks, ei ole kättesaamatus kauguses ja võib ise ära teha. Lendamist ei õpi ära, aga näiteks õpin ma praegu oma kätega erinevaid asju tegema. Aeglane ettevõtmine küll, aga ma näen edasiminekut. Nii mõnus! Et sooviks, et ma oskaks homsest kitarri mängida, nagu maailma parimad mängijad. See oleks ikka kuidagi kahtlane. Mul on pehmed näpuotsad, kitarrimängimiseks peaks nad teistsugused olema. Sellised, mis tekivad harjutamisega. Tasa ja targu.

Või tüüpiline soov – oleks mul palju raha. Pekki, ma ei isegi ei tea, mida ma selle palju rahaga teeks. Ma just ostsin endale väga hea uue telefoni. Tundub ideaalne. Arvuti ka töötab normaalselt ja uue installimine ja kätte harjutamine on tüütu tegevus. Rohkem või kallimalt söömine ja riietumine ei mängi välja, ma toitun normaalselt, kallima raha eest saaks halvemaid valikuid ja paksuks. Ühtegi suurt asja või masinat ka nagu vaja ei ole. Kui ma tahaksin rohkem teenida, peaksin rohkem reklaami tegema. Kuid ma pole üldse kindel, et ma tahaksin väga palju rohkem tööd teha. Natuke ju võiks, aga mitte palju, siis hakkavad asjad kuhjuma ja see teeb närviliseks. Praegu on mõnusalt tšill. Vaene ja tšill.

Oma korter oleks tore, siis ei pea muretsema, et keegi üüri tõstab, või et keegi mind välja tõstma hakkaks, kui raha otsa saaks. Aga oma korter tundub ka nii ebamõistlik. Need uued majad, mis ehitatakse on kahtlaselt odavalt tehtud ja vanadel majadel on omad vead. Ma olen oma praeguse korteriga nii ära harjunud. See võiks küll minu oma olla! Aga kui ma arvestan, palju mul üüriks läheb ja palju see korter maksta võiks, siis on ostmine täiesti rumal tegevus, jubedad käärid! Kuidas ma teeksin rahaliselt nii  ebamõistliku otsuse? Arvutada ei oska või?

No ja nii ma ketran oma soovmõtetega ja jõuan iga kord samasse kohta tagasi – mul pole soove ja kui on ongi, siis ma juba tegelen nende täitmisega või võiksin tegeleda, juhul kui tõesti tahaksin, aga juu siis ikka ei taha, kui ei tegele. Nii raske elu! Teil on palju unistusi?

parrsis

Vaatasin oma 2006. aasta Pariisi fotokausta üle ja leidsin sellise kohviku pildi. Tol korral käisime Pariisis tolle ilukirurgiga, kes sel nädalal Mallukal otsaesist silendas. Samasuguse pildi võiks teha ka Tallinnas. Või ilusama. Sel ajal Marjukas veel ilusüstidega ei tegelenud, ta ongi kogu aeg selline kaunitar olnud. Ta kõrval istub üks sakslane ja raputab pead.

Mulle meeldivad blogijad ja blogipeod

Peaks ka vist EBA teemal sõna sekka ütlema. Mina osalen. Lihtsalt sellepärast osalengi, et mulle meeldib, et Marimell viitsib blogijate kokkusaamise üritust orgunnida. Mul on täiesti ükstaspuha, kas ta teenib sellega miljoni või viieka, et ma osalen, aga ma osalen. Võõras rahakotis sorimine on ebaeetiline niikuinii.

Mul täiesti ükstaspuha, et mulle paljud Marimelli postitused ei meeldi. Ma olen Mari-Leenuga paar korda põgusalt rääkinud ja nende kordade põhjal on ta tore inimene. Võimalik, et kui me oleksime homsest südemesõbrantsid ja iga päev koos hängiks, siis ma saaks teada, et ta mulle tegelikult ei meeldigi, et ta on igavene mõrd, kellega ma ühes ruumis viibida ei suuda. Praegu ta mulle küll meeldib.

Mul täiesti ükstaspuha, et Marimelli arvates on EBA turundamise üritus, kus blogijad mõtlevad enda müümisele ja suured kõndivad rahakotid nende äraostmisele. Mul ükstaspuha. Mina müün ennast siis kui tahan, neile keda tahan ja nii palju kui tahan. Keegi teine mind küll müüma sundida ei saa. Pealegi on meil sutenöörimine keelatud.

Ja kõige olulisem – EBA reeglites ei ole kirjas, et kingituseks antud nännist peab blogima. Kuulge, miks blogijad lugeda ei oska? Kirjutamise said selgeks, lugemist mitte. Lause “igal sponsoril on kindlasti väga hea meel, kui võitjad ja eripreemiate saajad oma sotsiaalmeedias ja blogis saadud auhindadest ja kinkekoti sisust kirjutavad ja pilte jagavad” ei tähenda, et blogijal on kohustus kirjutada ja kiita. Teistele heameele tegemine ei ole ju kohustus. Kui juba lugemise teemadel fantaseerimiseks läks, siis ma tõlgiks seda parem nii, et kui sul midagi ilusat öelda pole, ära ütle midagi. Aga sellest mõttest juhindub ju normaalne inimene niikuinii.

Aga ma veel täpselt ei tea millises kategoorias ma osalen. Kultuur on nüüd seal pisut täpsemalt sõnastatud kui eelmisel aastal. Ma olen natuke filmidest kirjutanud, aga filmiblogi ma küll pole. Haridusteema tundub nagu õigem olevat, sest koolist ma ju kirjutan ja blogis teiste õpetamine meeldib mulle väga. Äkki siis ikkagi haridus? Üks mu lemmikblogijatest Murca lubas ka end hariduse alla kirja panna. Ja palju teisi toredaid blogijaid on kirjutanud, et nad osalevad.

nagu

Juba pildilt on näha, et eelmisel aastal oli vahva, vähemalt minul. Teised on vist varem peegli ees korralike nägude tegemist harjutanud.

Mina panin enda kalendrisse 16. juuni juba kirja ja tahaksin teisi toredaid blogijaid ka sel päeval näha. Tänu Marimellile olen ma mitme inimesega just neil üritustel tutvunud. Ma küll enne vana kaevu ei sülga, kuni uus luud pole pühkima hakanud.

Täiendus peale postituse ilmumist. Varem olevat EBA reeglites tõesti kirjas olnud kohustus, et tuleb blogida, kui nänni saad.

Sõltuvus ongi su sisemine deemon

Sõltuvused on minu teema. Ma olen siin blogis neist kirjutanud nii mitmeid kordi, et ma ei hakka linkima. Minu teema sellepärast, et ma tegelen enda sõltuvustega ja ma defineerin neid nii julmalt ja ausalt nagu nad on ära teeninud. Deemon ei ole deemon vaid sellepärast, et ta on halb, vaid sellepärast, et ta on sealjuures ka tark, osav, kaval. Sõltuvus ehitab su sisse ilusa sooja pesa ja teeb kõik, et teda sealt välja külma kätte ei aetaks. Tal on peaaegu pohhui, et soe pesa võib külmaks ja vastikuks muutuda, ikka parem kui ilma pesata. Deemon!

Mina olen vabanenud täielikult ühest sõltuvusest – ma ei mängi arvutimänge. Juba nii palju aastaid, et ma ei mäletagi millal ma viimati mängisin. Wiiga olen trumme mänginud, aga see oli tõesti ainult lõbu ja ma ei tundnud neist vähematki puudust, kui enam ei saanud. Samuti nagu mul ei teki mitte mingisugust vajadust telefonis või FB-s mõnda mängu proovida.

Kuid mul on täiesti kindlalt sõltuvus suitsetamisest. 2015. aastal ma ei suitsetanud, kuid nüüd suitsetan jälle, aga vähem kui enne 2015. aastat. Ma isegi ei naudi seda ja esimene suits hommikul murrab mu füüsiliselt maha. Iga kord peale esimest voodisse kukkudes vannun end, et näed kui halb sul on, ära enam tee. Kas ma teen? Jah, muidugi. Õnneks ei kaasne sellega alkoholisõltuvust. Kuid kohvisõltuvus kaasneb. Praegu mul pole kodus kohvi juba umbes kuu aega. Kuid ma jumaldan kohvi lõhna. Maitset mitte, kuid mulle meeldib see kofeiinilaks, mille ma saan, kui olen paar kuud kohvivabalt elanud. Ma olen suukaudne sõltlane.

Aga ma hakkasin täna kirjutama hoopis Kristallkuuli postituse tõukel – Kasiino imeline põrguvärav või sõltuvus. Ma käisin eile väljas ja sain teada, et üks mu tuttav on kasiinosõltlane. Ma tutvusin temaga kõrtsis mitu aastat tagasi ja ta rääkis tol korral, et sõidab trikiratast ja ta kehas pole pea ühtegi konti, mis katki poleks olnud. Ta on umbes 25-aastane. Ma tean et ta tarbib ka narkootikume. Eile ta väitis, et on tarbinud spiidi ja kokaiini. Tal oli hea põhjendus ka – sõber võitis kasiinos 1000 euri ja tegi välja.

Me istusime sama laua ääres ja ta pusis midagi oma telefoniga, kui üks hetk andis selle mulle ja palus, et ma aitaksin tal koode sisse toksida. Mul on natuke nägemisega probleeme ja ma ei ole ka eriti osav nutitelefonis toksimisega, aeg-ajalt läheb näpp viltu. Aga ma sain ta panga koodid ja paroolid sisse toksitud ja ta sai teada, et tal on arvel veel 19 eurot ja suundus õnnelikult baari õlut ostma. Mina toksisin purjus peaga telefoni koode paremini sisse, kui 25-aastane noormees. Tema ei saanud sellega hakkama. Minuarvates õudne.

Kuid meie jutuajamine kasiinodest oli veel õudsam. Ta rääkis umbes samasugust juttu, kui Kristallkuul, et kasiino on lihtsalt lõbustuskoht. Umbes nagu lõbustuspark. Et maksad raha ja saad selle eest lõbustuse. Minuarvates ei ole. Ma tõin talle võrdluse, et kas karusselliga sõitmine ja ruletirõngas on samasugused lõbustused, väliselt on ju mõlemad ringikujulised? Õigemini tõi ta ise karusselli näite. Minuarvates ei ole karusselli pileti ostmisest saadav nauding samasugune nagu ruletilauda paigutatud kümneka eest saadav nauding. Karuselliga minnakse sellepärast sõitma, et sa saad puhta süütu elamuse, täpselt sellise mille eest sa maksid. Ruletti ei mängita sellepärast, et sametist laud on ilus, et selle värvidemängu ja keerleva kuuli kolina nautimine pakub visuaalset rahulolu. Ruletti mängitakse ainult sellepärast, et on lootus raha saada. Raha pärast.

Kasiinode eest hoiatatakse lausega, et see ei lahenda sinu rahalisi probleeme. Õige lause, ei lahendagi. Karuselliga sõitmine ka ei lahenda. Mitte ükski meelelahutus, mille nautimiseks tuleb pilet osta, ei lahenda sinu rahalisi probleeme. Keegi ei ootagi seda. Kuid inimesed, kes sisenevad kasiinosse, ei lähe sinna rõngaste keerlemist jälgima või nupule vajutamisega oma näputugevust treenima. Nad tahaksid oma tegevuse eest raha saada. Iga mittesõltlane teab, et kasiino on koht, kus sa alati maksad rohkem, kui kasiino sinule maksab. Ma olen ruletti mänginud. Laevas, perega. Ma ei mäleta mitu eurot me ruleti mängimuseks andsime, aga me teadsime, et me saame meelelahutuse täpselt selle raha väärtuses. Me ei ootanudki rohkemat. Ja rohkem ma ruletti elus proovinud polegi. Maksime ühe korra proovimise eest ja kuna kuuli veeremine ekstaasi ei tekitanud, rohkem ei mängi.

Meil oli eile selle poisiga juttu ka teenimisest. Ma ütlesin talle tõe, mida kõik teavad – raha saab teenida töötamisega. Ma pidin talle nii labase lause ütlema, sest ta arvads, et kasiinoga saab teenida. Kui ma palusin tal arvestada kokku töötamisega teenitud raha ja kasiinoga teenitud raha hulk, siis ta teadis kohe, kummaga ta rohkem teenib.

Ma tegelikult ei tea, miks ma seda postitust kirjutan. Ma tean, et kasiinosõltuvus on nagu alkoholism – sellest vabanemiseks pead suutma sa enda sees sooja pesa teinud deemoni välja ajada. Kuid deemon vaidleb vastu, et teda pole olemas. Sa saad oma päriseluga hakkama, saad. Sa ei vedele rentslis, ei vedele. Sa käid normaalselt riides ja tänaval ei vaadata sind nagu paariat, ei. Sa ei joo ega mängi regulaarselt iga päev, ei. Paar päeva jääb ikka vahele. Minust on hullemaid. Ma ei mängi või ei joo selleks, et rikkaks saada, mul on nii lõbus. Mul on palju sõpru tänu oma hobile. Minu sees ei ela deemonit, ma lihtsalt elan normaalset elu.

Ma olen täiesti kindel, et Kristallkuulil on hasartmängusõltuvus. Ehk sõltuvus raha peale mängimisest. Sõltuvus, kus inimene ei maksa mitte lõbustuse eest vaid maksab lootes, et ta meelelahutus toob talle raha tagasi. Ta ei mängi niisama kaarte, talle meeldib kaarte mängida siis, kui on mängus panused. Miks ma arvan, et tal on hasartmängusõltuvus? Sest terve tema positus oli nagu tüüpilise hasartmängusõltlase jutt. See eilane poiss pole ainus hasartmängusõltlane, kellega ma sel teemal rääkinud olen ja nad kõik räägivad selle deemoni juttu, kes nende sees elab. Deemon leiab alati hea põhjuse, miks just hasartmäng on tore meelelahutus ja kõik kes teistmoodi väidavad, on rumalad, ega tea millestki midagi. No kuidas ma saaksin teada kasiinodest, kui ma olen ainult üks kord seal käinud. casino

Ma lihtsalt niisama kirjutasin, sest mul on kahju inimestest, kes oma elu deemonite söötmisele raiskavad. Mul on kahju endast ka, et ma pean nüüd suitsule minema. Ma ka ei tea, kuidas sellest seapojast lahti saada.

Ma ei ole kunagi või siiski olen

Kuna ma peaksin tööd tegema, aga ma üldse ei viitsi ja ma natuke juba tegin ka, siis ma hoopis blogin. Kai tegi kauni postituse mida ta pole kunagi teinud. Ta on minust nii palju noorem, et loomulikult pole ta palju jõudnud. Kuna ma ei viitsi üldse praegu aktiivse mõttetööga tegeleda, siis ma lihtsalt võtsin need tegevused, mida ta pole teinud ja kirjutan nendest. No kui mugav veel saab prokrastineerimine olla. Jätka lugemist

Hüpnoosist ja moodsast rassismist

Nii tore, et vabalevis on nii vähe telekanaleid – ma olen telekasõltuvusest peaaegu täielikult vabanenud ja selle asemel vaatan filme. Eile uurisin Oscarite parima filmi nominente ja valisin välja need, mida vaadata tahaks. Täna lakkisin oma diivanilauda ja panin ühe filmi mängima. Mõtlesin, et mis seal ikka olla saab, paras vahepala kahe lakikihi vahele. Õpetuses oli kirjas, et paar tundi võiks oodata, enne kui uuesti pintseldama hakata. Ja – oo mai gaad! Ma tean, et see film ilmselt Oscarit ei saa, aga ma olin täielikult diivani külge naelutatud ja süda peksis. Nii palju peksis, et ma mõtlesin, et ma pean blogima. Jätka lugemist