Kas keegi lindude söögimaja tahab?

Nagu ma siin varem olen juba kirjutanud, tegelen erinevate kappide ja sahtlite koristamisega ja üritan erinevatel meetoditel saada lahti asjadest, mida mul vaja pole. Mõtlesin, et võiksin ju ära andmiseks ka oma blogi kasutada. Mul on küll kontaktilehel kirjas, et ma mingeid loose korraldada ei viitsi, aga vaevalt ühele lindude söögimajale nii suurt nõudlust ongi.

Kuid mida ma ikka pikalt keerutan. Söögimaja näeb selline välja nagu pildil näha. Meie saime selle tasuta ja ära annan samamoodi tasuta. Meil värviti maja seinad ära ja söögimaja tuli maha võtta. Kuna mul drelli pole ja ma ei usu, et kellelegi meeldiks, kui ma auke seina puurima hakkaks, ma enam seda lindude söögimaja ei vaja.

kast
Alla serva on talle isepandud metallist kinnitused. Kuna majake on mitu aastat karmides tuiskudes ja tormides veetnud, on ta omandanud loodusliku kaitsevälimuse, mis linnukestele meeldib. Nagu näha, on tegemist Elioni reklaamikingitusega. Linnukesi logo üldse ei häirinud ja sinitihastele see isegi meeldis :P
kast1

Toitu pannakse majakesse katusest, mis käib niiviisi nööriga, nagu pildil näha. Linnud saavad toidu kätte alt. Maja on mõeldud pisematele lindudele nagu varblased, tihased jms. Tuvi saab ka toidu kätte kui hullumeelset akrobaatikat oskab, aga tavaliselt nad ei oska ja alumisele servale kõndima nad ei mahu.

Vot, selline majake. Asub Tallinnas kesklinnas. Järgi peate ise tulema, ma postiga saatma ei viitsi hakata. Kui keegi majakest soovib, kirjutage kommentaar. Juhul kui soovijaid on mitu, siis ma sooviks anda maja sellele, kes kõige kenamini põhjendab kuidas tal on seda majakest ikka hullumoodi vaja.

Tasuta nahadiagnostika ja vanad armsad riided

Käisin nädalavahetusel ema juures ja lugesin seal Naistelehte. Tal käib ja ma seal loen. Kaks numbrit jõudsin läbi sirvida. Vot ma ei mäleta nüüd kummas, aga ühes oli jutt kuidas Apotheka apteegis saab tasuta nahadiagnostikat teha. Seal oli nii huvitav jutt kuidas ajakirjanik lasi enda naha ära diagnoosida ja sai teada, et kuigi tema arvas, et tal on väga hästi hooldatud nahk, on ta nahk mõned aastad vanem, kui ta ise. Nii põnev! Ma olen enda nahast suhteliselt heal arvamusel, kuna hoolimata kõrgest vanusest pole mulle kortse näkku tulnud. Ja ma ei tee oma nahaga midagi erilist, 20 aastat suitsetamist jättis mu näo puutumata.

Kui linna tulin, uurisin netist järgi, et Apotheka pakub jah tasuta naha diagnostikat. Kesklinnas saab teha nii Solarises kui Viru keskuses suvalisel ajal, kui neil järjekordi muude asjadega pole.

Eile sain oma õega kokku ja kui buss Solarise ees peatus, meenus mulle, et võiks ju nahka uurida, et kahekesi huvitavam ka. Õde oli nõus. Läksime apteeki ja küsisime kahelt kassas olevalt naiselt diagnostikat, aga nemad ei oskanud teha ja kutsusid kolmanda. Tema teadis küll kuidas tehakse ja tal oli mingi kaust ka, kus numbrid kirjas.

Kokku mõõdeti kolme asja: naha rasu sisaldust, niiskust ja millist päikesekaitset peaks kasutama. Mõõdeti otsaeest, põselt ja käe pealt. Netis on kirjas, et eelnevalt ei tohiks nahk kreemitatud ja meigitud olla. Mina oma nahaga peale veega pesemise midagi ei teegi. Eile hommikul tundus, et nahk on kuivavõitu, aga selle asemel, et mugavalt kreemituub haarata, läksin kööki, lõikasin paar kurgiviilu ja hõõrusin näo üle. Mulle sobib kurk väga hästi, pärast seda on nahk hoopis mõnusam, kui ükskõik millise kreemiga nühkides. Kulmude, huulte ja ripsmete värvimine nahasse ei puutu.

Õde on minust 17 aastat noorem ja tema ütles, et kasutas hommikul puhastava vahendiga pesemist ja aknevastast kreemi. Selgus, et tema otsaesine oli vähem rasune kui mul ja põse rasusus oli täiesti nullis. Minu otsaesise rasus oli normaalne, temal liiga vähe rasune ja põsed tahavad meil mõlemal rasva saada. Niiskusega oli vastupidi. Meil mõlemal oli otsaees liiga vähe niiskust, aga põskedel normaalselt. Kuid minu käsi oli jummala niiske siis õe oma mitte. Päikesekaitset oli meile mõlemale samasugust 30-40 SPF-i vaja.

Mida sellest järeldada? Ma pakuks, et midagi oli selle mõõtmisega valesti, sest mõõdetud numbrite järgi võiks mul parem nahk olla kui õel, aga tegelikult näeb tema nahk minu omast ikka palju noorem välja ja meil on ikka korralik vanusevahe ka. Ma küsisin sellelt apteekrilt, et kas tema oskab ka seda naha vanust öelda, nagu Naistelehes öeldi, aga ta ei oskanud. Apteekri enda nahk oli küll väga kuiv, seda polnud isegi mõõta vaja. Ta paistis minust ikka vähemalt 10 aastat noorem, aga nahk oli hullusti pingul.

Ilmselt oleks mul vaja kahte erinevat kreemi: põskedele rasvast ja otsaesisele niisutavat. Lõpeks eilsest üks OOTD foto ka. Huvitav, kus OOTD-inimesed omi kohutavalt suuri riidehunnikuid hoiavad, kui nad pidevalt uute riietega tehtud fotosid netti riputavad? Mul on enamus riided mitmeid aastad vanad ja nad meeldivad mulle ega vaja välja vahetamist.

Eilane OOTD

Eilane OOTD


Punased teksad on vähemalt 10 aastat vanad. Jakk on Zarast vist 3 aastat tagasi ostetud. Koti ostsin eelmisel suvel Berliinist ja salli sain ema käest niisama. Kingad ostsin eelmisel kevadel Liivalaia tänaval olevast odavast hiina jalanõude poest ja kõrvarõngad on, loomulikult, enda tehtud.

Elion täidab mu lapse soovi. Tele2 on pätikamp.

Osad blogijad saavad tasuta igasuguseid asju ja teised ei saa. Saavad need, kes ise vaeva näevad. Magava hiire suhu jookseb kass ainult siis, kui ta on Elioni klient. Mina olen. Me ostame neilt internetti 16 eurtsi kuu ja iidamast-aadamast on mul ka lauatelefon, mille eest küsitakse ainult kõnetasusid. Telekas on mul toaantenniga.

Juba mitu kuud tagasi käis mu teismeline mulle pinda, et viie-megane nett on ikka nii lahja, et maailmas on kõigil mitu korda kiiremad ühendused ja meie elame ürgajas ja kui asi nii jätkub, korradab tema näljastreigi ja muud minu kiusamise aktsioonid. Mõnikord suudan ma ta nõudmistele vastu ka astuda ja ma ei ostnud kiiremat netti. (Ja ma tean väga hästi, et 5 mega on täiega kõva sõna).

Täna sain aga Elionilt e-maili, et nendel on plaanis meie netikiirust kahekordistada. Tasuta. Et nemad peavad mind kuu aega ette hoiatama, enne kui nett nii kiireks läheb, et ma imestusest diivanilt maha kukun. Kuid ma võin selle 10 megase neti ka kohe saada, kui ma lähen nende lehele ja ise tellin. Tasuta, loomulikult. Muidugi ma läksin ja tellisin. Täna-homme vast tuleb ära. Mul pole kiiremast netist ei sooja ega külma, aga lapsel on ju vaja mängida.

Kuid kui juba kiitmiseks läks, siis tasakaaluks võiks laita ka. Nimelt avastasin ma kuu aega tagasi, et lapse mobiilineti hind on tõusnud ja nad on paketti muutnud. Mobiilidele ostame värki Tele2-st. Lapsel on kõnedele lapsepakett ja lisaks mingi pisike internett ka, sest teismelised ju ilma ei saa. Ilmselgelt tasun nii enda kui lapsepaketi eest mina, aga minule ei öelnud keegi, et neil on plaanis rohkem raha küsima hakata. Lapsele saatsid nad telefonile teate, et meil on nüüd eriti palju G-d, tulgu ja võtku uus simkaart, saad päriselt ka. Rahast ei poolt sõnagi. Loomulikult kirjutasin ma peale arve nägemist Tele2-le kurja kirja sisuga, et pangu oma üleliigsed G-d endale sooja kohta, mina tahan seda vana ja odavat asja. Aga nemad ütlesid, et neilt enam vähem G-d ei saagi, et ma võtku, mis antakse, maksu, mis küsitakse ja nii ongi. Kuna laps pole viitsinud nende teeninduspunkti kaarti vahetama minna, on tal ikka vana pakett, aga maksame uue eest. Vargakamp see Tele2!

PS! Kuna ma telefoni- või internetipilti ei tahtnud panna, panin enda pildi internetieelsest ajast

Mina umbes 20 aastat tagasi oma Kalamaja üürikas

Mina umbes 20 aastat tagasi oma Kalamaja üürikas

Lasnamäe kanalis sõidab naisi ahistav maniakk

Käisin nädalavahetusel maal ema sünnipäeval. Autoga, ise sõitsin. Kuna ma sõidan autoga umbes kolm korda aastas, olin suhteliselt erutunud. Mul on load ammu-ammu ja ma sõidan normaalselt, aga kui eriti tihti rooli pole vaja istuda, võtab sabina sisse. Ma ei käinud isegi reedel pidutsemas ja läksin kenasti õigel ajal magama, et hommikul värske ja puhanud olla.

Umbes laupa lõuna paiku istusime lapsega autosse ja hakkasime Lasnamäe kanali kaudu linnast välja sõitma. Päike paistis, linn oli mõnusalt tühi. Olime natuke maad kanalis sõita jõudnud, kui mingi punane auto minu ette sõitis ja venima hakkas. Kanalis on lubatud sõita 70-ga, tema sõitis 40-ga. Võtsin kõrvalritta ja sõitsin mööda. Punase auto juht leidis gaasipedaali ülesse ja sõitis jälle minu ette ning hakkas uuesti venima. Ma mõtlesin, et onu teeb nalja. Sõitsin uuest kõrvalritta ja üritasin normaalkiirusel sõita, kuid renoojuhile see ei meeldinud. Tema sõitis jälle kõigepealt minu paremale küljele ja siis mu ette. Laps vaatas seda meest ja ütles, et jube koleda näoga mees oli olnud, suure topeltlõuaga.

Ma olin päris hirmunud, ega teadnud, mida ma nüüd tegema pean. Ma just sõitsin kodust välja, olen isegi natuke ähmis ja siis mingi hull hakkab trikke tegema. Äkki mina sain mingi jamaga hakkama, et see mees mind keset kena kevadpäeva ahistama hakkas? Laps väitis, et ma olin täiesti normaalselt sõitnud, et ma ei keeranud kuskil kellelegi ette või midagi sellist. Enda teada ma ei teinud midagi imelikku, mille peale nõrganärviline mees hulluks oleks pidanud minema. Autosid ju eriti ei olnudki. Ütlesin lapsele, et pangu telefon esiklaasi lähedale ja pildistagu autot, et siis ta näeb, et ma kavatsen ta sigaduse jäädvustada ja sõidab ära. Kuid ei, punane 2004. aastal väljalastud ja 2011. aastal Saksamaalt Eestisse toodud Renault Megane numbrimärgiga 438 BFV venis ikka neljakümnega minu ees seitsmekümne alas edasi. Korraks oli mul tunne nagu mingis põnevusfilmis. Ma tundsin puudust, et mul ei ole mingit suurt Jeepi, mille ees on raske kängururaud, millega saab venijale seljatagant sisse sõita (ma tean et see on keelatud). Ei, mul oli vaid väike armas naisteauto.

Laps arvas, et me võiksime kanalist välja sõita ja hullust niiviisi pääseda. Ma leidsin, et ei hakka mingi alaväärsuskompleksides vaevleva vägivallatseja pärast lisaringi tegema. Et ma ju võin ka neljakümnega sõita, aeglane sõit pole mulle kunagi mingi probleem olnud. Kanalis on palju ridu, Lasnamäe vahel ei oskaks ma suurt kuskile põgeneda. Noh ja nii me sõitsime natuke aega ja arutasime, et mis võis ühel koledal mehel naistega juhtuda, et ta niimoodi käitub.

Üks kord üritasin veel põgeneda. Vaatasin, et kanal on täiesti tühi, et vajutan pedaali põhja ja äkki jõuan minema. Kuna maniakk tegi sama, siis mina üle sajaga kanalis sõita ka ei julgenud. Kuid õnneks sai ta nii suure hoo kätte, et sõitis mingist autost mööda ja see jäi meie vahele. Kanali lõpp oli ka juba lähedal ja lõpus tegi ta tagasipöörde. Mina ei tea, kas ta suundus kenal laupäevasel päeval kanalisse uuele ringile, et leida mõni teine tüüpiline naisteautoga last sõidutav ema, et neid sama toredasti ahistada või läks koju pead välja magama. Kes teab, mis tal võis reede öösel juhtuda, et ta terve kanali meid ahistas? Mul oli väga vastik tunne. Tuttav ütles, et tema oleks sõitnud ja andnud terve aja signaali, kui keegi oleks tal niiviisi ees veninud. Mina ei teinud midagi. Ma sisuliselt allusin ahistamisele. Väga vastik! Miks meil maniakkidele juhilube antakse?

Ma hoidsin maniakiga korralikku pikivahet, aga ta ei hakanud normaalselt sõitma

Ma hoidsin maniakiga korralikku pikivahet, aga ta ei hakanud normaalselt sõitma

Maniaki juhitud punane Renalt Megane numbriga  438 BFV

Maniaki juhitud punane Renalt Megane numbriga 438 BFV

Tegin vihaimavad kõrvakad

Tegelikult tegin ma need kõrvakad juba kaks päeva tagasi sõbrantsile sünnipäevakingiks, aga ma tahtsin, et tema näeks neid esimesena ja siis ma ei bloginud. Muideks, eile ikka oli mingi imelik hajameelsuse päev. Ma istusin õhtul valesse trolli. Ma olen Tallinna ühistranspordiga väga kursis, aga eile avastasin, et olen vales trollis, kui ta peatus hambapolikliiniku juures ja lubas mind lahkesti järgmisena Tallinna hotelli juurde vedada. Ma hüppasin kärmelt maha, sest muidu oleks Kristiine keskusesse veel pikem jalutuskäik tulnud.

Nüüd kõrvakatest. Kõigepealt käisin pärlite poes ja uurisin pikalt erinevaid kive. Punane tundus kõige sobivam olevat, mulle endalegi kuluksid punasega kõrvakad ära. Ostsin neli tilgkujulist haoliiti, 11 senti tükk. Kodus kivi nime googeldades sain teada, et originaalis on see kivi valge tumedamate laikudega ja tavaliselt müüakse seda türkiisiks või punaseks värvituna. Loomulikult on kõikidel poolvääriskividel juures ka põnev esoteeriline jutt. Haoliidi kõige huvitavam omadus on kaitsta teiste inimeste viha vastu ja ühtlasi lahustada ära ka sinus peituv viha. Keda teised omadused huvitavad, googeldab ise. Jama on see, et ma ei saanudki aru, kuidas selle kivi ingliskeelne nimi on. Kuskilt ma lugesin, et tal pole veega hea suhe. Huvitav, kas neid võib pesta või mitte? Kui kedagi huvitab, et kas ma tegelikult ka usun kivide imevõimetesse, siis vastan, et natuke võib ju uskuda, usk töötab paremini kui mitteusk.

Minu arust on need kõrvakad minu tehtutest kõige nn. tavatarbijalikuma välimusega. Muidugi jäin ma ise jälle väga rahule. Sõbrantsile ka meeldisid, kuigi jama oli selles, et teine sõbrants kinkis samuti kõrvarõngad (lisaks 80 eurosele eksklusiivkingapoe kinkekaardile) ja siis ta ei saanud kummagi kingitust kõrva panna, kuna teine sõbrants muutus sel teemal kuidagi konkureerivalt võitlusvõimeliseks.

Traadina kasutasin jälle oma valgeks värvitud kalendritraati. Vahel on mingi jupstükk, mille päritolu ma ei tea, neid vedeles lapse asjade hulgas. Kuna foto on orginaalist mitu korda suurem, siis on näha kriimud, mida päriselt ei ole näha. Või vähemalt ma ei näe. Nüüd peaks endale ka ühed meisterdama. Leidsin lapse kapist talle kunagi ammu sünnipäevaks kingitud laste ehete valmistamise komplektid hulga väikeste värviliste plastpärlitega.

korv

korva

Mina ja hajameelne? Eee, mida?

Ma läksin eile varem magama ja uni ei tulnud. Mul tavaliselt pole mingeid uneprobleeme, pigem magan pisut liiga palju. Aga eile voodis tuli hea mõte, mida ma võiksin teha peotäie pastakatega, mis ma kapist leidsin. Mingeid mõtteid tuli veel. Kunstilise teostuse teemadel. Mulle tundus nagu oleks kunstnik minus lõpuks köidikutest vabanenud ja täiel rinnal möllama hakanud. Mulle meelib! Käsitöölisega mu kätes on pisut kehvasti, sest kudumine ja heegeldamine ei tekita kätesse nokitseja täpsust. Kududa saab suvalt. Ehk ma suudan pidevalt uusi ideesid genereerida, aga lõpptulemus kannatab, kuna käsitöölises pole piisavalt kannatust ja täpsust. Jätka lugemist

By Manjana Posted in Asjad

Blogivõistluse auhinnad

Enamus blogijaid juba teavad, et Mallukas koos sõbrantsiga võtsid sel aastal enda õlule raske ülesande korraldada blogide võistlus. Kõigepealt võisid kõik erinevaid kandidaate esitada ja nüüd on hääletusnimekirjad erinevate teemade kaupa internetis üleval. Ma ei kujutanud ettegi, et praegu eestlased nii palju erinevaid blogisid peavad! Isegi minu blogi võib seal mingist nimekirjast leida. Ja ma tean veel hunnikut blogisid, mida seal ei ole. (Avastasin just paar nädalat tagasi noorte meeste investeerimisblogid). Jah, ühesõnaga, minge ja hääletage oma lemmikute poolt, sest auhinnad on magusad, nagu räägitakse. Enda poolt võib ka hääletada. Puhas valehäbi nagu enda poolt hääle andmine poleks kena. Näiteks mina olen enda blogist totaalses vaimustuses, kõik mida ma kirjutan on täpselt see, millest ma kirjutada tahan. Pildid võiksid päris fotokaga tehtud olla, aga pole neil telefonisaadustel ka häda midagi. Jätka lugemist

Eesti firmade turundusjuhid on valgusaasta võrra maas Soome ametivendadest ja Triin on edukate blogijate peale lihtsalt kade

Triin Tammert, kes vist on ise ka blogija, on täna ilmutanud Postimehes artikli blogimisest meil ja mujal. Artikli algus on paljutõotav. Seal räägitakse, et Euroopas uuriti blogimaastikku ja tehti kindlaks kaks olulist erinevust eestlaste ja euroopa blogijate vahel: meil on blogijad nooremad ja enamus meist blogib oma rõõmuks ja täiesti tasuta. Kuid edasi sõitis artikkel omadega täiega metsa. Selle asemel, et rääkida kuidas Eesti turundusjuhtid ja reklaamiga tegelevad asjapulgad on jätkuvalt eelmises sajandis ja ei oska moodsat meediat enda tarbeks ära kasutada, kukkus artikli autor hoopis blogijaid sarjama. Jätka lugemist

OOTD – millega ma metsas müttasin

Kui ikka tahta popp ja noortepärane blogija olla, ei saa ei üle ega ümber ühest nummist OOTD postitusest. Eesti keeles peaks see küll TPV (Tänase Päeva Välimus) olema, aga tühja sest. Keda see eesti keel ikka kotib, eks ole? Me ju teame, et lähemas tulevikus, kui vanem umbkeelene rahvuslusest vahutav põlvkond välja sureb, läheme ametlikult üle inglise-eesti segakeelele.

Kuid täna ma käisin metsas ja kuna mets lõppes rannas, siis natuke käisin rannas ka. Viimsis. Peale minu ja sõbrantsi polnud ei metsas ega rannas kedagi, kuigi erinevalt Tallinna kesklinnast Viimsis vihma ei sadanud. Viimsi inimesed ei saa endale liigseid puhkehetki lubada, sest nad peavad surmani neid imelikke maju kinni maksma, milles nad töötamise vaheajal magamas käivad. See selleks. Jätka lugemist

Vanade kõrvakate vähendamisoperatsioon

Kunagi ammu, kui ma veel väike ja armas olin, tuli mulle hea mõte päris kunstnikuks õppida. Ma ei tea, miks ma just metallikunstnikuks saada tahtsin, aga sinna ma oma paberid sisse viia üritasin. Ühel kenal kevad- või suvepäeval, kes seda enam täpselt mäletab, võtsin oma kunstisaavutused näppu ja esitlesin neid ERKI sisseastumiskomisjonile. Nood inimesed said kohe aru, et ma olen suvaline tibi, kes ise ka ei tea, mida tahab ja saatsid mu pikalt. Noh ja niiviisi ma raamatuid edasi pidasingi. Jätka lugemist