Kuidas sõnajalaõit leida

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis ma pole kunagi ühtegi sõnajalaõit leidnud. Jaaniussikesi olen, neid meil maal leidus, aga ma ei mäleta, kas ma roheliselt sätendava tagumikuga loomi just pööriööl kohtasin. Enamus mu jaanipäevi on üldse suhteliselt jamad olnud, eriti noorena. Kooli ajal käisin alati kohalikul jaanitulel ja mul polnud kunagi sel ajal oma poissi  ja jube kurb oli, sest mõnel teisel ju oli. Eelmine jaanipäev oli väga mõnus, nagu ma ka teile kõik ilusti ära kirjutasin. Kuid ka tollel jaanipäeval mul oma poissi/meest ei olnud, lihtsalt palju toredaid sõpru. Sel aastal on plaanis sama seltskonnaga samasse kohta minna. Kuid tegelikult ei tahtnud ma üldse jaanipäevast kirjutada, sest pööriöö nõidumine pole mul kunagi õnnestunud. Erinevalt muust maagiast.

Mulle meeldib igasugune esoteerika, mis minu plaanidega sobib. Ma usun imedesse mõõdukalt ja üritan üle kontrollida, kas töötab. Mõnikord töötab, mõnikord mitte. Sõnajalaõie leidmine on metafoor armastuse leidmise kohta ja ma olen vist terve elu armastust otsinud. Vahepeal olen leidnud ka ja siis jälle ära kaotanud. Kuigi ma tavaliselt ei kaota asju. Minu jaoks on armastus suhteliselt roosamannavahuline tunne, praktilist lähenemist on umbes nii palju, mis füüsilisse külge puutub. Ülejäänu on kõik puhas ulme ja liblikad kõhus.

Kuna praegu on kristallid jube popid asjad, siis kõik vast teavad, et roosa kvarts on too kivi, millega romantikat enda juurde meelitada. Olen proovinud. Mul on kõrvarõngad roosa kvartsiga. Ei tööta. Erinevalt ühetedest teistest kõrvarõngastest, mis seksi ligi tõmbavad. Nendega on alati tähelepanu tagatud. Kusjuures roosa kvartsiga kõrvarõngad on ilusamad, aga karneool minu puhul töötab. Karneool pidavat ka raha ligi meelitama, seda külge ma ei tea, aga seksikamaks teeb küll.

Kuid ka kividest ei tahtnud ma kirjutada. Mul on lugu tolle pildiga, mida te allpool näete. Lugu sai alguse 24. aprillil sel aastal, kui Morgie kirjutas oma blogis, kuidas ta pojengipildi joonistas. Morgie ongi kunstnik, joonistab igasuguseid asju, aga selgus, et pojengil pidavat imevõimed olema. Guugeldasin ja leidsin, et jah, juba Feng shui räägib, et pojengid sümboliseerivad armastust ja abielu. Tore, leidsin mina. Kirjutasin Morgiele kommentaari ka, et hakkan pojengipilti joonistama. Joonistamine on ju mõnus tegevus ja kui sellest võib veel ulmelist kasu tõusta, siis miks ei.

Samal päeval ma kindlasti ei alustanud, kuid ma mõtlesin välja, et ma tahan seda pilti vesivärvidega teha. Ma pole kunagi akvarelle maalinud. No tegelikult maalisin ma üldse rohkem teismelisena ja kahekümnendate alguses. Igatahes ostsin ma endale Selverist suhteliselt suvalised vesivärvid ja tegin lillemaaliga algust. Pool joonistasin valmis ja siis jäi pilt lauale ootama, millal ma edasi joonistada viitsin ja siis see juhtuski. Saate aru, ma olin ainult pooled pojengid valmis teinud, kui läksin kohtingule inimesega, kelle kohta ma võin nüüd öelda, et mul on suhe. Pildiga alustamisest oli möödunud paar nädalat ja juba töötas! Võimalik, et kõik oli kokkusattumus, ma ei tea. Toda meest ma tundsin juba 24. aprillil ka, ta meeldis mulle küll, aga meie vahel ei olnud midagi. Ma isegi ei mõelnud, et midagi võiks tulla.

Täna otsustasin, et lõpetan pildi ära ja panen seinale. Ma ei tea, kas lõpetamine ja seinale riputamine ka kuidagi kuskile mõjub, aga poolikud asjad närivad hinge ja ootavad lõpetamist. Täna hommikul tegin valmis. Siin ta on, enne riputamist. Eelmise EBA auhinna raamis, sest sel aastal sain ju uue.

pojeng1

Advertisements

Ilublogija ämber

Nüüd tuleb lühike postitus. Alguses plaanisin, et kirjutan ainult FB-sse, aga selleks on jälle liiga pikk.

Mul oli kingituste hunnikus üks asi, mille kohta ma ei saanud aru, millega on tegemist. Täna mõtlesin, et guugeldan. Asi ise näeb välja selline:

seep

Mina vaatasin tabletile peale, lugesin, et kõva blenderipuhastaja ja sinna ta jäi. Täna googel ütles, et “blenderi” all nad mõtlevad hoopis toda rohelist nuustikut, millest ma eelmises postituses kirjutasin. Ehk tegemist on meigivahendite puhastamise seebiga. Ma koukisin serva lahti, sellepärast ongi näpud sodised. Lõhnab nagu tavaline seep.

No mida inimesed küll välja ei mõtle, et iluorjadelt raha kätte saada! Ja mina veel arvasin, et mul on ainult nuimikser, blenderit ei ole, et mida ma selle nõudepesuvahendiga teen. Nüüd on tegemist küll ja rohkemgi.

Minu suhted nuustikutega

Ilublogija jätkab. Täna tuleb juttu pisut tavalisemast teemast, ehk pesemisest ja puhastamisest. Õige pisut määrimisest ka, aga vaid pisut. Peaasjalikult räägin nuustikutest.

Õpetaja koolis ütles, et “nuustik” ei tohi öelda, et peaks ütlema “svamm”. No lisaks ta veel arvas, et “kleepimine” on laste sõna ja täiskasvanud inimesed ütlevad “liimima.” Ma arvan, et käsitööinimestel on keskmisest kehvem suhe verbaalse väljendamisega ja ma kasutan sõnu nii, nagu mulle mõnusam tundub.

Seletav sõnaraamat seletab nii:
nuustik ‹-u 2› ‹s› nuustakuks kokkukeeratud kalts, niined vms. pesemis- v. küürimisvahend. Puunõusid küüriti niinest nuustikuga. Peseb end seebise nuustikuga. Pühkis laua nuustikuga üle. | piltl. *Oled lirvaks läind, mis ta sust siis veel armastab! Oled teiste meeste nuustik. A. H. Tammsaare.
svamm ‹-i 21› ‹s› kõnek
1. (pesu)käsn. Pesi end svammiga. Liiga pehme svamm.
2. majavamm. Majas on svamm sees.

Ehk mul oli õigus – kirjakeeles on sõna “nuustik” ja “svamm” on kõnekeelne väljend vammist, mis ühtlasi tähendab ka majavammi. Ja kolmas sõna on käsn. Või noh – kõiki sõnu võib rahulikult kasutada, sest keelenats on ka nats.

Kusjuures – mulle meeldib toda nuustikut hääldada ühe u-ga, siis kõlab eriti õigesti.

Kui kellelegi veel midagi segaseks jäi, siis panen kohe pildi nendest nustikutest, mis ma blogimise eest kingituseks sain:

nuustik

Tollest rohelisest junnist oskan vaid seda öelda, et rohkem kui aasta tagasi jaotati neid paljudele blogijatele ja siis kõik kiitsid, et ohh kui hea. Klari ka just blogis, et tal on selline olemas ja pidevas kasutuses. Mina kasutan näo kontuurimist või, laiemalt võttes, erinevate toonivate vahendite näkku määrimist, üliharva. Mul on olemas üks pintsel, millega ma vanasti jumestuskreemi määrisin, aga hetkel on mul nii kehv jumekas kodus, et ma parem ei kasuta teda. No ja siis ei kasuta muud ka. Niisutavat kreemi ainult. Ehk selle nustiku kasutamine seisab alles ees. Kui seisab.

Kuid toda pruuni värvi junni ma kasutasin tollel hommikul, kui blogiauhindadelt koju jõudsin. See on ülihea asi! Ma mõnikord värvin ripsmeid ja ripsmetuši maha saamine, kui kell on hommik ja tahaks hoopis magama minna, on 1 rist ja viletsus. Mul varem olid mingid nuustikud, aga need kulusid ära ja ma ei suutnud endale uut leida. Nüüd anti mulle selline Koreas tehtud imevidin, mille nimi on  “Konjac Sponge” ja mis pidavat tehtud olema Kuradikeele juurikast. (Leidsin netist ka laheda eestikeelse jutu sellest taimest.) Too juurikast tehtud näopuhastaja küll ei haise, vaid on maailma parim silmanuustik, mida ma proovinud olen. Kuivana on ta suht-puht kõva tükk, aga kui märjaks teha, läheb nii siidiseks, et võib vabalt täie auruga silmi nühkida. Ühest netipoest leidsin, et see maksab 12.90. Ma ei tea, kaua teda kasutada saab, aga koreakad on väga hea asja teinud.

Kolmas nustik pildil on ka tehnikaime. Too kõige suurem ja roosat värvi. See on mõeldud keha pesemiseks, aga eraldi pesuvahendit kasutama ei pea, sest nad on seebi juba nuustiku sisse pannud. Väga imelik leiutis! Mina pesen ennast tavaliselt palja käega, nuustikuid ei kasuta. Minu arvates on nuustikud ebahügieenilised, kuna nad võivad ju mustuse enda sisse koguda ja niiskusega hallitama minna jne. Seebise käega enda silitamine on hoopis mõnusam. Millega seoses mulle meenus, et nii on veel eriti kuum, kui kellegagi koos dušši all käia ja siis ei peagi kehasid käega silitama, vaid võib seebiseid kehi üksteise vastu hõõruda. Kõik need, kes mind erootilisena ette kujutada ei soovi, võivad nüüd oksele minna.

Kuid tolle roosa nuustiku kasutamine käib nii, et teed ta hästi märjaks ja hakkad väänama ja siis tuleb vaht välja. Päris imelik oli end üle aastate nuustikuga nühkida. Kuidagi jõhkravõitu. Üritasin ette kujutada, et äkki on nahale kasulik, et massaaž või nii. Lisaerutust andis too jublakas, mille küljes on riputusnöör ja mis aegajalt ka piki keha hõõruma sattus. Kuid lõpetamise kohta polnud õpetuses midagi kirjas. Lihtsalt, et loputa. Aga ta jääb ju ikka seebiseks, sest väänata ei saa. Ma kaks korda olen kasutanud. Huvitav poolneutraalne lõhn, ei meenuta midagi. Maksab umbes kümneka. Saksamaal tehtud.

Millised on teie suhted nuustikutega?

Paberitükkidega mask

 

Nagu ma eilses postituses lubasin, saab minust sel nädalal ilublogija. Anu küll arvas, et ilublogimine on rohkem noorte rida, aga mida Anu blogimisest teab. Eks vanematel inimestel olegi nii, et nad üritavad väita, et kõik kaunis, mis neile veel välimusse järgi on jäänud, tuleneb ainult headest geenidest ja ilukirurgide ega kosmeetikaga pole ühtegi seost. Noored võivad end rahulikult ilutoodete hoolde usaldada ja välimuse ära rikkumine on hoopis keerulisem, kui vanemas eas.  Täna proovisin järgi, mida minuga teha annab.

Otsustasin näomaski teha. Õhtupoolel peaks mul deit olema ja tore oleks ju pisut parem välja näha. Jah, ma olen nüüd juba kuu aega sama mehega kokku saanud ja praegu tundub, et ma võiksin seda veel mitukümmend aastat teha. Öelge veel, et kõrges vanuses on võimatu normaalset meest leida. Ma ise arvasin ka nii, aga nüüd söön hommikusöögiks oma sõnu. Ja ma ei pidanud ühtegi allahindlust tegema. Ta ongi täpselt nii ilus, tark ja armas, nagu ma enne kohtumist ette kujutasin.

Valisin hunnikust välja maski, mis kõige kahtlasem tundus. Nii kahtlane lausa, et ainult kirjeldamisest ja pildistamisest ei piisa. Seepärast koukisin välja kaamera ja tegin video. Tegemist on Korea firma toodanguga, mida saab poest osta umbes nelja euroga. Täpselt samasugust ma eesti poodidest ei leidnudki. Aga vaadake videot.

Praeguseks olen ma maski ära võtnud ja igaks juhuks ka näo ära pesnud, sest imelikult kleepis. Pärast maski kasutamist tekkis suhu suhteliselt kummalinne maitse, kuigi ma suhu midagi ei pannud. Tundus hirmutav. Sama hirmutav kui maskidega ilusaks saamine.

Blogipeost ja järelpeost ka. Liiga palju pilte!

Nagu ma lubasin, siis eile oligi too tähtis õhtupoolik, kui ma oma uue teise ringi kleidiga Telliskivvi blogiauhindade pittu läksin. Kuna mind töötoad ei huvitanud, sättisin kohalejõudmise üllatusesineja ajaks. Teate, mis tähendab, kui öeldakse üllatusesineja? Tõlge kõlab umbes nii: keegi, keda keegi ei tunne, sest kui tunneks, oleks kogu üritust tema nimega reklaamitud. Jätka lugemist

Tagumine pool kõigile vaatamiseks

Eile kuulutasin oma FB-lehel, et leidsin endale laupäevaseks blogipeoks 50 sendiga kleidi. Ikka mu lemmik kaltsukas – Keskturul vabas õhus. Te ikka tulete laupäeval Vabale Lavale pittu? Kõik on oodatud, ei pea blogima, peaasi, et blogimine huvi pakub. No ma ei saa teid trumbiga rabada, et kui tulete, siis näete seda Vero Moda kleiti, mille ma spetsiaalselt selle peo tarbeks ostsin, aga nii see on. Jätka lugemist

Kooli lõpetamine

Eile oli armas trammiga linnas sõita – lapsed sisenesid korralikult riides ja tunnistused käes. “Käes” ei ole metafoor. Ma ju lõuna ajal ei teadnud, et eile tunnistusi jaotati, ma nägin neid lastel näpu vahel. Minu koolis tunnistust ei anta, aga ma jõudsin otsusele, et järgmisel aastal enam samas koolis edasi ei õpi. Põhjuseid mitu ja märke, et õige aeg oleks ära lõpetada, samuti. Jätka lugemist