But a bitch can’t get a dollar out of me!

Mul on viimane nädal kuidagi emotsionaalne olnud. Igat pidi. Täna ma näiteks nutsin.

Mul oli vaja Kristiines käia ja ühe inimesega kokku saada. Ma detaile ei taha maailmaga jagada, aga peale kohtumist kõndisin järgmise teeristini, kus oli väike pargike lillepeenardega, jäin seisma ja nutsin natuke. Vaikselt. Lihtsalt seisin ja pühkisin pisaraid, kuni keegi mees midagi mu seljataga ütles. Pöörasin ringi ja nägin umbes 35-aastast täis tööjõus puhtalt ja heledavärviliselt riides nokamütsiga meesterahvast.

“Kas sa nutad?” küsis ta mu käest.
“Jah”
“Aga kas ma võin midagi küsida?”
“Jah, küsi.”
“Kas Sa saaksid mind 50 sendiga aidata?”

Vot see küsimus oli tõeline puänt! Sellised mehed sõidavad tavaliselt 3-sajaste bemmidega ringi, kuulavad Meie Meest ja laiavad kui palju neil ikka raha on. Mis siis nüüd juhtus? Kas ta tegelikult ikka plaanis mind seal pargis vägistada, aga kuna ta selja tagant ei saanud aru, et ma nutan ja ei oskanud kiirelt midagi paremat välja mõelda, siis küsis raha? 50 senti? Päriselt ka!

“Loomulikult mitte!” karjatasin ma kurja häälega.

50 cent

don’t know what you heard about me
But a bitch can’t get a dollar out of me
No Cadillac, no perms, you can’t see
That I’m a motherfucking P-I-M-P

Kristiinest koju oli ülipikk maa. Selle aja jooksul jõudsid pisarad päikeseprillide alt üle näo voolata, aga enam keegi ei tulnud midagi küsima.

Kuidas oma nälga taltsutama õppida

Kõigepealt hoiatus – me kõik oleme mingis mõttes erinevad, mis sobib ühele, ei pruugi teisele sobida! Lugesin täna Õhtulehest juttu Miks on soovkaalu säititamine raske, kus räägiti näljatundest. Mulle tundus, et need teadlased uurisid teistsuguseid ülekaalulisi kui mina. Kuna artiklis kirjutatu minu kogemusega ei ühtinud, tahtsin ka enda arvamuse kirja panna.

14. juunil kirjutasin siia postituse kuidas ma alustasin pisut radikaalsema dieediga, mida eesti keeles teatakse veepäevade nime all. Nüüd on sellest pühapäevast möödunud veel kuus nädalavahetust ja ma võin öelda, et see on olnud huvitav kogemus, mida ma kavatsen jätkata.

Minu kaalutõus oli seotud konkreetse elumuutusega – ma lõpetasin suitsetamise. Suitsetamine on sõltuvushaigus. Kuna ma enam suitsetamise sõltuvust rahuldada ei tahtnud, leidis mu organism, et asendame ühe sõltuvuse teisega ja ma hakkasin suitsetamise asemel sööma. Kui ma veel suitsetasin, siis tihtipeale asendasin söömist suitsetamisega. Kõht tühi, aga külmikust midagi head ei leidnud – teen suitsu parem. Kuna mõlemad tegevused on seotud suuga, siis oli asendamine eriti lihtne. Mõlemat pidi. Ja minust sai söömissõltlane. Mingil määral ma suutsin end taltsutada, sest ma võtsin igas kuus juurde ainult ühe kilogrammi, aga kaalutõusu peatamine tundus võimatu olevat. Ma ei tundnud kunagi nälga, ma tahtsin kogu aeg midagi näksida. Ma pole kunagi rämpstoitu armastanud, või kokakoolat, eks ka seepärast polnud mu kaalutõus väga kiire. Kuid õudne ikkagi. Eriti see hetk kui tekib vajadus uusi riideid ostma hakata. Seitsme kilo lisandumisel see vajadus juba paistis.

Veepäevade pidamist, ehk ingliskeeles Intermittent fasting, soovitatakse kõikidele tervetele inimestele. Ka neile, kes ei soovi kaalu langetada, aga nemad peavad siis söögiaegadel oma koguse täis sööma. Üle 24 tunni mitte grammigi süüa, on päris raske. Umbes samasugune tunne nagu suitsetamise lõpetamisel. Kuna ma suitsetamise suutsin lõpetada, siis suutsin ka mitte süüa. Täpselt sama tehnikaga – kui on tahtmine süüa, joo klaasitäis vett. Magu saab täis ja näljatunne väheneb. Näljatunne on minu puhul vale sõna. Ma kahtlustan, et ma ei teagi, mis asi see näljatunne on, see õppetund on mul ikka veel ees.

Kuid veepäevad õpetasid mulle söömissõltuvusega hakkamasaamist. Ja ma õppisin nautima imelist tunnet, et mu seedesüsteem polegi servani täistopitud. Esimesel hommikul peale nälgimist ei tormanud ma sugugi õgimisrallile. Vastupidi – mulle meeldis see hea kerge tunne, et mu kõht ei punnita toidust. Mul on siiani kole vajadus õgida, aga nüüd ma tunnistan seda endale ja ei söö ühel söögikorral rohkem kui ühe normaalse taldrikutäie. Ja kõrvale ei joo midagi. Ka piim on toit. Ma oskan end nüüd tagasi hoida. Kuna ma olen õppinud sel aastal veel paremini kokkama kui varem, on ühe taldrikutäiega piirdumine kohutavalt raske. Mulle on eluaeg meeldinud end heast toidust täistopitud rulliks õgida. Hästi kiire söömine tuleb mul hästi välja. Kuid ei ole mõtet rohkem sisse panna, kui süsteem ära seedida suudab. Eriti raskestiseeditavaid toite. Ja süüa tuleb aeglaselt. Ja närida tuleb korralikult, maos ju pole hambaid ja ainult hape ka ei jõua kõike kiirelt tükeldada.

Mul oli juba mitu aastat probleem, et peale söömist hakkas kohutav uni. Alates veepäevadest mul enam söögijärgset unisust ei ole, sest ma ei õgi enam ennast nii täis, et organism kogu energia seedimisele peaks rakendama. Samuti üritan ma jälgida põhimõtet, et kiiremini seeditavad asjad enne ja aeglasemad pärast. Kui kõigepealt süüa taimset toitu, siis läheb see kiirelt eest ära ja liha saab siis aeglaselt järgi tulla. Kui kõigepealt süüa raskestiseeditavat toitu, siis tekib ummistus, kus juurviljad istuvad liha otsas järjekorras ja lähevad vaikselt käärima.

Samal põhjusel ei tohi ka kogu aeg midagi näksida. Söögikordade vahele peab jääma aeg seedmiseks. Isegi pisikest snäkki ei tasu enne suhu toppida, kui vähemalt tund aega on eelmisest näksimisest möödunud. Kui söögisõltuvus külmkapi juurde ajab, joon vett.

Nüüd lõpuks võiks ju kilgata ka, et ma olen alates 14. juunist, kus ma kaalusin 79 kilo (ma olen 172 pikk) jõudnud 76,6 kiloni. Eelmisel nädalavahetusel oli nälgimisjärgne kaal lausa 75,5, aga see tulenes üliaktiivsest sotsiaalsest elust. Muidu ma söön kõiki neid asju mida hing ihaldab – koogid, kommid, šokolaad ja normaalsed toidud. Mulle selline dieedindus sobib. Energiat on rohkem ja kõht ei punnita enam. Ja see teadlaste jutt seal artiklis, et paksud on näljased, minu puhul ei päde. Ma ei teagi täpselt, mida tähendab näljatunne. Ma pean oma söömist kella, kaalu ja mõistusega kontrollima. Võib-olla kunagi taastub see näljareaktsioon ka.

Imekaunis hallitus mu blogi vanade piltide arhiivist

Imekaunis hallitus mu blogi vanade piltide arhiivist

By Manjana Posted in tervis

Kuidas jalad ise soojad seisavad ja miks tervisesport imeb

Ma olen õrnalt tervisefriik – mind hullusti huvitab miks ja kuidas mu keha toimib. Kui ma kunagi  EBS-i õppima sattusin, oli mul hoopis plaan meditsiinikooli minna. Kuid mu eks on asjalik inimene ja tõi mind maa peale. Ma olin ära unustanud, et ma ei kannata verd. Pilti ma taskusse ei pane, aga vere nägemine tekitab jalgadesse imeliku nõrkusetunde.

Loomulikult suhtun ma lääne meditsiini mitmete eelarvamustega. Meie arstid tegelevad ainult tagajärgedega, aga ei tahagi mõelda muudele haiguste põhjustele kui ebatervislik toitumine jt välised mõjutajad. Kahjuks suhtutakse meil kõigesse, mida tõsikindlate faktidega tõestada ei saa, suure eelarvamusega ja seepärast ongi lihtsam keemia ja noaga tagajärgi likvideerida. Kuigi ma tablette ei armasta, olen ka mina neid mõnikord kasutanud, kui juba haigus kallal. Talvel jõin näiteks coldrexit. Tegi mõnusalt erksaks. Aga ma eelistan siiski uurida pigem esoteerilisi allikaid, kus räägitakse, mida inimene ise saab teha, et haigeks ei jääks. Jätka lugemist

Käisin Karnaluksis ja ostsin riistu. Kas soomlastel on kõrvad haiged? Miks on käsitöö mõnus

Mul on täna selline tunne, et pea on pahna täis – millessegi ei suuda päris korralikult süveneda. Kirjutama ajab. Sellise tujuga ei tohi midagi asjalikku ette võtta. Sellist, mida on pärast võimalik kahetseda, kui untsu läheb. Kuid ma otsustasin täna käia ära Karnaluksi poes ja osta endale oma uue käsitööhobi tarvis töövahendeid. Ma juba nädal aega olen sinna minekuks hoogu võtnud. Jätka lugemist

Keegi on mu blogi ära muutnud

Appi! Tulen mina täna siia, et blogima hakata ja avastan, et minu blogi taustapilt on ära vahetunud. Minu kena paprikapildi asemel on taevas. Kuidas nii? Kes tegi? Kas ta veel midagi muutis, tekkis uus küsimus. Jah, ka mu ülemine menüü on kõvasti lühem. Seal on ainult alamleheküljed, aga mul olid sinna lisatud ka mingid teemad, et neid lihtsam leida oleks. Parempoolne menüü tundub sama olevat, postitused oleks ka nagu alles. Tasuta wordpressi rõõmud? Eks ma pea siis tagasi mudima :( Jätka lugemist

Hakkasin peenutsejaks – tegin lihtsa rukkolapesto

Alustan ausa ülessetunnistusega – ma ei ole varem pestot teinud. Ma ei ole üldse eriline pestofänn – poes tundub see väike purgike ülemõistuse kallis. Nüüd selgus, et ega ise tehes eriti palju odavam ka ei tule. Kuid ma sain ema käest suure kilekotitäie rukkolat. Ema kasvatab minu jaoks igasuguseid taimi, mida ta ise ei söö ja nüüd sain kõik korraga kätte. Kuid me ei jõua ju ka kõike salatina ära süüa, enne kuivab ta mul kätte ära. Tuli purkipanemise meetod leida.

Nädalavahetusel käisin ühel tuttaval külas, kes pakkus suupisteid erinevate pestode ja hummusega. Hummust olem ma varem mitu korda teinud, erinevatest ainetest ja see on palju odavam kui pesto, aga maitse on sama hea. Jätka lugemist

Ebaviisakad vanurid

Kõik naised ja tüdrukud on ilmselt elanud läbi olukorra, kus nad peavad mingist poistekambast või lõunamaariikides piisab ühest mehest, kes mööduvale naisele välimuse kohta märkuseid teevad, vilistavad või muidu kommenteerivad. Poisikesed teevad seda tähelepanu köitmiseks. Nad on piisavalt lollid ega tea, et nii labase hõiskamise õnge küll normaalne naine ei lähe. Pigem vastupidi – see on hirmutav. Hästi, lollidest poisikestest saame aru, aga mul oli täna samasugune olukord kahe vanema daamiga, kes mu välimust kõva häälega järgi kommenteerisid. Päris haige! Jätka lugemist

Ma hakkasin näitlejaks

Mõnikord tahavad inimesed juba lapsest saati näitlejaks saada. Mina ei tahtnud. Meil oli koolis ülivahva näitering ja mulle piisas sellestki. Pealegi oli mul teismeliseeas seik, kus mul läks keset lava luuletus meelest ära ja siis oli kole piinlik. Eriti arvestades, et Debora Vaarandi, kelle luuletus see oli, istus ise ka seal saalis, ega vaevunud mulle ette ütlema.

Kui ma Tallinna õppima tulin, käisin veel linna näiteringis, aga seal me etenduseni ei jõudnudki. Marko Reikop oli seal ja mingeid päris näitlejaid ka. Ma ei mäleta, kas see ring pandi kinni või miks ma ma seal ainult vähest aega käisin. Jätka lugemist

Kuidas inimesed puhkavad

Kuulasin eile ühe tuttava töölkäiva inimese puhkuseplaane. Oi, küll need plaanid olid alles väsitavad! Umbes sama väsitavad nagu iga päev kellast kellani tööl käimine. Kuidas need inimesed küll viitsivad?

Ma märkasin juba aastaid tagasi, et paljud inimesed ei oska üldse logeleda. Mul üks sõbrants jäi alati haigeks, kui tal vaba aeg tekkis. Muidu käis ta umbes kolmes väga erinevas kohas tööl ja lisaks õppis ülikoolis ja kasvatas mitut alaealist last. Ja loomulikult nägi ta kõige selle juures hoolitsetud ja imekaunis välja. Jätka lugemist