Sale olla on kurb ja enamgi

Kas te teate kes on kalorite asperger? See inimene, kes vaatab lõunasööki või suvalist toitu ja suudab kohe peast üles lugeda palju see sisaldab kaloreid, rasva ja muud sellist. Ma ei tea, kas Eestis nii öeldakse, aga eelmisel reedel Netflixis välja tulnud filmis “To the bone” näitas inimesi, kes selle austava nimetuse ära teenisid ja mitte ainult. Ma räägin diagnoosidest.

Kuidas ajupesust filmiga aju pesta

Vaatan praegu filmi Põhja-Koreast. Alguses mõtlesin, et ei vaata, sest meil näidatakse väga harva filme nn. kommunistlikest riikidest ilma, et nad oleksid tugevalt kallutatud. Kuid kuidas saada aru, et sa vaatad filmi, mis üritab sinu kui vaataja aju pesta.

Otsustasin kultuurseks hakata

Täna meenus, et ma pole oma blogi ikka veel blogiauhindade jagamisele registreerinud. Ma oleks seda varemgi teinud, aga ei osanud kategooriat välja mõelda. Eelmisel aastal ma juba arvamusblogide all kandideerisin. Tehtud! Mihkel Raud pani selle kategooria pika puuga kinni. Kuna mulle tundub, et mu blogi üldse Raua blogile ei sarnane, siis valisin ilmselt vale kategooria.

Prooviabielu 50 halli varjundit

Täna oli TV3-st Prooviabielu teine osa ja esmaspäeval käisin ma kinos “50 tumedamat varjundit” vaatamas. Teate, mis neis kahes ekraaniseebis on sarnast? Mõlemad räägivad vägivaldsest suhtest, aga hallides varjundites on lihvitud moosivahune muinasjutuvariant ja Prooviabielu Heleni ja Kalvi-Kalle suhe on selle maavillane kodukootud versioon.

Kuu on vist sefiirikorvi tähtkujus!

See, et tee naise südamesse käib kõhu kaudu, on vana tõde. Täpselt nii minuga eile juhtuski ning minu panuseks jäi leida söögi kõrvale sobiv film, mis võiks sillutada teed kokkava mehe südamesse. Moodsad ajad, konservatiivsed kombed.

Kuidagi kiireks läks õige linateose valimisega. Vikipeedias auhinnafilmide läbikappamisega leidsin kuldse palmioksa, mis naiivse minu arvates pidi andma ka vihje õhtusöögi sisule – “Lobster.” Valge veini ostsin ka, kuigi ma eelistan punast.

Kuidas põnevusfilmi vaadates ellu jääda

Vaatasin eile tv3-st põnevusfilmi “Röövitud“. Ilmselgelt olin ma täpselt filmi õige vaatajaskond, sest seal rööviti prostituudiks 17-aastane tüdruk, kes sõitis sõbrannaga Pariisi ja siis emast lahutatud isa hakkas teda taga otsima. Jubeõudne film oli! Seal ikka näidati kohe kõike, et vaatajatel väga paha hakkaks. Näiteks see sõbranna, kellega ta Pariisi läks, oli nii narkotsi täis süstitud, et ta oli surnud ja keegi ei reageerinud seal filmis sellele poole sõnagagi.

Kuidas mälu kaotada. Romantiline draama elust enesest

Lugesin esmaspäeval Õhtulehest artiklit ilusatest armastusfilmidest ja nende staaridest. Arusaamatul põhjusel polnud ma näinud nimekirjas esimest filmi “Notebook“, kus ühte peaosa mängib Ryan Gosling, kes hakkas mulle hullumoodi meeldima filmist “Drive“.

Aga drive-tüüpi filmid pole üldse mu lemmikud. Kõige parema meelega lõõgastun ma naistekaid vaadates. Neid filme, kus armastusega lehvitatakse. Pole vahet, kas suur või väike armastus. Võlts või nagu-päris, vägivaldne või öökimaajavalt magus. Mulle meeldivad armastusfilmid. Ja ma suhtun eelarvamusega inimestesse, kes ütlevad, et hallide varjundite film on halb, ilma et nad seda vaadanud oleksid. Need, kes on näinud ja ikka arvavad, et halb film, mingu vaadaku oma krimisaateid ja laipu edasi, kui vaid see neil närvi liikuma paneb.