Category Archives: film

Milline ajupesu sulle rohkem meeldib?

Täna on Lenini sünniaastapäev. Paar päeva tagasi oli Hitleril samasugune tähtpäev. Millalgi siinkandis on Mart Laari sünnipäev ka. Ma mäletan Lenini kuupäeva kõige paremini, kuna mu emal on ka täna sünnipäev, aga ma ei tahtnud oma emast kirjutada vaid Leninist ja ajupesust. Õnneks pole ma ainus. Jalutuskäik ajas tegi täna Leninist rääkivast raamatust ka pika postituse mida alustas lausega “Tõeline ajupesuraamat.” Ma ei lugenud postitust läbi, aga see esimene lause pani mind mõtlema ajupesu teemal.

Fakt on see, et sinu aju pestakse pidevalt, mõnikord sa saad sellest aru, mõnikord mitte. Kui puhastusoperatsioon on läbipaistvalt lihtne, siis tahad, et keegi ei roniks seebiga su pähe, muutud pahaseks ja üritad mõelda risti vastupidiselt sellele, mida sulle pähe topitakse. Võtame selle sama Lenini raamatu. Ma ei pea seda lugema, aga ma tean juba ette, et raamat räägib ühest inimesest ja ajupesu seisneb selles, et temast räägitakse ainult head. Kui tubli, tark, sõbralik, üllameelne, töökas jne edasi see inimene oli. Kohutav onju? Tekitab kadedust ja vastikust, et nii ei ole ju võimalik! See on väljamõeldis, mina niisugust mõõdutundetut kiitmist küll ei usu. Kõik ju teavad, et ta oli nõme vanamees, kes rikkus miljonite inimeste elu ära ja lisaks suri süüfilisse, sest ta oli tavaline ebamoraalne inimene, nagu me kõik.

Enamus inimesi ei seedi sellist ajupesu, kus kellestki või millestki räägitakse häid asju. Lenin ja nõukogude kord on kõige kaunimad näited. Kui keegi hakkab rääkima, et nõuka ajal oli midagi ilusat, arvab kohe mitu inimest, et teda on mõjutanud kahtlased jõud, või ta lihtsalt ei taha tõde tunnistada, sest nõuka aeg on avaliku teabe järgi vastik aeg, kus inimesed kannatasid rõhumise, salakuulamise, nõmeda valimissüsteemi, raudse eesriide, muusika ja kunsti piirangute, poliitiliselt kallutatud ajakirjanduse, piinamise, küüditamise all. Kui inimestele anda valida, mis on nende arvates ajupesu, siis nad tunnevad kohe ära pesemisviisi, kus räägitakse midagi head ja neile tunduvad hoopis tõepärasemana jutud, kus neid veendakse milleski halvas, inimeste kannatustes, piinades, valus ja pisarates. Onju nii?

Ma näiteks jõudsin otsusele, et mina ei kavatse vaadata filmi “Seltsimees laps”. Ma olen nüüd mitmest blogist lugenud, mida inimesed filmist arvavad ja aru saanud, et tegemist on propagandafilmiga, kus peamine rõhk on negatiivsusel. Keegi olevat lausa pisaraid valanud, sest nii kurb oli. Üldine blogijate ja ajakirjanduse seisukoht on, et seda filmi peab vaatama, sest see laps mängib oma rolli nii hästi.

Kindel, et “sm. Laps” on parem film kui näiteks “Hallid varjundid”? Hallid varjundid on film ja raamat, mille kohta on väga legaalne öelda: “Mulle see raamat ja film ei meeldi, ma pole neid vaadanud ja ei kavatse ka.” Kõik saavad sinust aru ja noogutavad, sest miks peaks vaatama filmi, kus räägitakse küll vägivallast, aga kõik lõppeb hästi? Nii totter ja eluvõõras. Päriselt elus nii ei ole ja armastusfilme kiidavad ainult ajukääbikud, kes tõelisest kunstist aru ei saa. Tõelises kunstis peab inimene vaevlema ühiskonna ebaõigluse, mitte labase kire käes.

sm_laps

Ok, mängufilmidega on nagu on. Maitse asi, hallides varjundites ju tegelikult ajupesu eriti ei tehta. Sigarikka ilusa ja kuuma mehega võib seksida ka ilma seda filmi vaatamata. Kuid rikka ja ilusa teema on kahtlane värk ikkagi. Võtame tootereklaamid. Kõik inimesed teavad, et reklaamid tegelevad ajupesuga. Sulle näidatakse viinapudelit või autot ja räägitakse, et kui sa endale need ostad, läheb su elu kohe ilusaks. Jube ajupesu! Kõik teavad, et viina joomisega kaasneb pohmell, kuritegevus ja kahtlased sekssuhted ja et autoga Tallinna tänavatel sõitmine võib närvid täiega krussi ajada, rääkimata võimalusest end vigaseks sõita. Ajupesu! Valetavad, teevad elu ilusamaks! Nõmedad reklaamid, mina ennast küll nendest mõjutada ei lase!

Eelnevad näited on suht mustvalged ja lihtsad. Kui surnud poliitikute juurde tagasi tulla, siis näiteks Hitleriga on asi hoopis keerulisem. Hitlerist heal toonil rääkida on vastuoluline küsimus. Kõik teavad, et tema juhitud poliitika viis miljonite inimeste surmani ja et ta oli raassist, juudivaenulik ja pooldas talle ebameeldivate inimeste pikaajalist piinamist. Kuid temast positiivselt rääkimist peetakse paljudes ringkondades heaks tooniks. Täiesti normaalseks peetakse tema ja Stalini konktekstis väita, et Hitlerist räägitakse halvasti ainult sellepärast, et ta kaotas sõja. Stalin oli ka tõeline elajas, aga ta võitis sõja ja see annab õigustuse temast paremini rääkida kui Hitlerist. Ma ei ole Eestis kohanud ühtegi inimest või sotsiaalset gruppi, kes Stalinist head räägiks, aga Hitleri tervitus on väga ja väga legaalne tegevus. Et Hitler on hea näide, kuidas kellestki hea rääkimine on normaalne tegevus. Õnneks kehtib Stalini kohta normaalne lähenemine – temast tuleb rääkida ainult halba.

Advertisements

Mida teha halva tujuga?

Muideks, see on üks inimese olulisemaid küsimusi, et mida sa endaga teed, kui tuju on kehv. Küsimus, millele inimene peaks oskama une pealt vastata. Te teate ikka seda väljendit, et une pealt? Kui ma koolis käisin, siis kogu aeg räägiti, et ükskord juhtub nii, et keegi õpetaja ilmub öösel su voodi kõrvale, raputab õlast ja küsib, et kui palju on 7 korda 8 ja sa pead kohe teadma, et 56, või midagi muud. Jätka lugemist

Hüpnoosist ja moodsast rassismist

Nii tore, et vabalevis on nii vähe telekanaleid – ma olen telekasõltuvusest peaaegu täielikult vabanenud ja selle asemel vaatan filme. Eile uurisin Oscarite parima filmi nominente ja valisin välja need, mida vaadata tahaks. Täna lakkisin oma diivanilauda ja panin ühe filmi mängima. Mõtlesin, et mis seal ikka olla saab, paras vahepala kahe lakikihi vahele. Õpetuses oli kirjas, et paar tundi võiks oodata, enne kui uuesti pintseldama hakata. Ja – oo mai gaad! Ma tean, et see film ilmselt Oscarit ei saa, aga ma olin täielikult diivani külge naelutatud ja süda peksis. Nii palju peksis, et ma mõtlesin, et ma pean blogima. Jätka lugemist

Erootika müüb ehk kuumad filmid

Ma olen viimasel ajal päris palju filme vaadanud. Enamust küll kodus ja omaette, aga paar korda olen kinos ka käinud. Eile käisin. Vaatasime Artises prantsuse erootilist trillerit “Teine armuke“. Huvitav, kas Artises käivadki peamiselt vanemad inimesed, aga toda erootikat vaatasid küll peamiselt minust vanemad inimesed, kuigi meid kokku polnud palju. Seks müüb, eriti vanemale eale? Ka kaks teist filmi, millest Oscari kontekstis räägitakse, paistavad silma tekialuste teemadega, kuigi tekke liiga palju ei kasutata. Tavaline seks ei müü juba ammu. Jätka lugemist

Merivälja nõiad ja rahulolematud ulmikud

Eile oli pikk koolipäev ja õhtuks olin ma nii vaimselt väsinud, et otsustasin terve õhtu netist eelmiste nädalate saateid järgi vaadata. Esimese osa Meriväljat vaatasin juba nädal tagasi ära, kaks osa ootasid.

“Merivälja” kirjutas Indrek Hargla ja ta suhtleb samuti ulmefännide seltskonnas nagu minagi. Kohe peale esimese osa eetriaega läks netis hulluks tuleandmiseks – fännid olid servani pettunud, et mihandune jama nüüd eetrisse lasti. Ma ei ole Rauli ja teistega üldse nõus. Mulle “Merivälja” meeldib. Kõikide nende kohtade pealt meeldib, kus neile ei meeldi. Jätka lugemist

Sale olla on kurb ja enamgi

Kas te teate kes on kalorite asperger? See inimene, kes vaatab lõunasööki või suvalist toitu ja suudab kohe peast üles lugeda palju see sisaldab kaloreid, rasva ja muud sellist. Ma ei tea, kas Eestis nii öeldakse, aga eelmisel reedel Netflixis välja tulnud filmis “To the bone” näitas inimesi, kes selle austava nimetuse ära teenisid ja mitte ainult. Ma räägin diagnoosidest. Jätka lugemist

Kuidas ajupesust filmiga aju pesta

Vaatan praegu filmi Põhja-Koreast. Alguses mõtlesin, et ei vaata, sest meil näidatakse väga harva filme nn. kommunistlikest riikidest ilma, et nad oleksid tugevalt kallutatud. Kuid kuidas saada aru, et sa vaatad filmi, mis üritab sinu kui vaataja aju pesta. Jätka lugemist