Arvamusfestival on tegelikult tšikkide rebimise ürr

Umbes sel ajal, kui mulle tundus, et Eestis hakkab vaikselt välja kujunema korralik demokraatiapuudus ja suur hulk inimesi on kas vait või räägivad ühesugust jama, hakati Paides arvamusfestivali korraldama. Millegipärast on mulle Paide arvamusfestival jätnud samasuguse mulje nagu Rakveres korraldatav punklaulupidu – valitsusele meelepärane tsirkus, et lihtrahval oleks lõbus ja nad kenasti oma kullast puuris püsiks. Ma ei ole kummalgi üritusel käinud. Ei taha. Intuitiivne vastumeelsus.

Punklaulupidu on lihtsalt maailma kõige idiootsem idee üldse. Kokku on pandud national pride ja vastuhakk kodanlikule enamusele. Pidu ja trall, kus kaasa tantsivad valitsus ja president. Kui see ei ole hullumaja eeskoda, mis siis veel on?

Arvamusfestival Paides pole vähemalt nii imelik kui too tsirkus Rakveres. Seal, teoreetiliselt, ei tohiks tsirkus väga õmbluste vahelt välja paista, aga kes teab. Mulle meeldis eile FB seinalt leitud kokkuvõte: “tead, olen seal juba kahel aastal reedeti kohal käinud ja julgen seega väita, et arvamusfestival on vähemalt vaibi mõttes täpselt selline ürr, kus võiks mõnuga õlle lahti korkida ja tšikke sebima hakata. kui seal vaid seda jutustamist vähem oleks…”

Aga ma korkisingi reedel õllesid lahti ja võtsin sebimisüritust tõsiselt. Tallinnas. Täna lugesin tavainimese kokkuvõtet Paide üritusele ja sain aru, et ma ei saakski Paidesse minna, sest enamus neist teemadest, mida ta oma postituses mainis, on minu jaoks tuleohtlikud. Ma ei arva, et oma arvamuse omamine on mingi asi, mis käib põlvkondade kaupa. Mul on ALATI oma arvamus olemas olnud. Kuna ma olen terve elu oma vaimsetest võimetest pisut kõrgendatud arvamusel olnud, siis pole ma oma arvamust ka kunagi vaka all hoidnud. Kuni viimaste aastateni. Ma ei taha oma arvamust neile avaldada, kelle arvamus on teistsugune kui minul. Ja kahjuks enamusel inimestel see kipub teistsugune olema. Mulle ei paku ka mingit pinget neile inimestele arvamuse sisse söötmine, kellel oma arvamus puudub ja kel poleks midagi minu arvamuse omandamise vastu. Igav.

Kuid nüüd ma lugesin neid teemasid ja mu vererõhk tõusis. Ma panen nüüd lühidalt iga teema kohta oma arvamuse kirja. Ärge lugege, kui ei meeldi. Ma vaielda ikkagi ei taha.

• Tervisesport lääne moodi on tervistkahjustav ja sarnaneb enesepiinamisele, seda ei pea propageerima.
• Sama oluline või olulisemgi kui mitte-eestlastele eesti kultuuri ja keele õpetamine, oleks eestlastele vaja õpetada teisi keeli ja kultuuride tolereerimist. Pagulaste teema on peaasjalikult näidanud kui palju meil on eesti rahvusest rumalaid inimesi, kes kardavad kõike ja kõiki. Mina pooldan, et Eestisse tuleks nii palju teistest rahvustest inimesi, et meil oleks sama suur rahvastiku tihedus kui Hollandis samal maa-alal.
• Matemaatikavõõristuse juured on täpselt seal samas, kus oma arvamuse omamine või mitteomamine – kodus. Minu tütar on matemaatikas sama tugev kui oma arvamuse omamises – väga tugev. Kui alaväärsuskompleksides vaevlevad lapsevanemad ei sisendaks oma lastele, et juba mina kartsin matemaatikat, karda sina ka, oleks paljude elu hoopis lihtsam. Kui lapsevanemad kaasaksid kodustesse poliitikaaruteludesse lapsi, õpiksid ka lapsed oma arvamuse väljendamist. Ja arutelu ei seisne valitsuse kirumises.
• Iibe käsitlemine arvestades ainult Eestit on natsionalistlik. Maailmas tervikuna on suur probleem rahvastiku liiga kiire suurenemine.
• Omavalitsusreform on algusest peale tähendanud ainult KOV-töökohtade vähendamist ja maainimeste elu raskemaks muutmist. Sellest peaks ka aruteludes lähtuma, et kõik asja ühtmoodi mõistaksid. Mart Laari algatatud töö ei ole veel lõppenud. Need inimesed, kes praegu maal elavad on samasugused kui linnainimesedki – on vaesemaid ja rikkamaid ja enamusel on oma kinnisvara.

Noh, nüüd ma olen mõned oma arvamused kirja pannud ja edaspidi võin jälle rahulikult toidust ja riietest blogida.

Ma maitsesin neid, neil pole üldse mürgine maitse, aga hullusti maitsvad ka polnud. Miks üldse öeldakse, et need on mürgised? Kas keegi on kõhuvalu vms saanud?