Surmast, karmast, hingesugulastest

Minu surmajutu kommentaarides soovitas Mia mul lugeda raamatut, mis tema jaoks muutis mõtteviisi surmahirmust – Hinge rännak. Kuna raamatukogu oli kinni, siis ma mitu päeva seda raamatut kätte ei saanud, kui esimese hooga lugesin netist läbi raamatu “Elu pärast elu“, mille lugemine tekitas veel suuremat huvi teada saada, mida võiks too Hinge rännak veel kirjutada. Nüüd on mul see lõpuks läbi ja lisaks võtsin veel samalt autorilt “Eludevaheline elu“, mida ma praegu loen, aga mis sisuliselt täpsustab tema eelmist raamatut, mis oli, ilmselgelt, ülimenukas.

Kõigepealt sellest, mis kõigis kolmes raamatus on sama. Mis juhtub inimese hingega kohe pärast surma. “Elu pärast elu” kirjeldab seda, mida räägivad need inimesed, kellel on registreeritud kliiniline surm, kuid nad on pärast haiglas ikkagi uuesti ellu äratatud. Kahe teise raamatu autor on psühhoterapeut Michael Newton, kes tegeleb hüpnoosiga ja oskab inimesi hüpnoosiga viia eelmistesse eludesse ja eludevahelisse aega. Kõlab ulmeliselt? Minuarvates ka. Enamuses ma lugesingi raamatut umbes nagu fantaasiaulmet, sest see oli väga lihtsalt ja kergelt kirjutatud, nagu oleks tegemist päris tõeste faktidega, milles autor üldse ei kahtle. Lisaks kirjutas Newton vahele palju ka enda arvamust, mis, minuarvates, oli päris subjektiivne ja ei olnud alati nende tekstidega kooskõlas, mida talle kliendid hüpnoosis rääkisid. Ehk raamat on hästi loetav ka inimestele, kes esoteerikat üldse ei usu, aga peavad lugu ulmekirjandusest.

Mis juhtub inimese hingega peale surma?
Kohe peale surmahetke ja mõnikord isegi mõni hetk varem, lahkub inimese hing kehast. Keha on füüsiline, hing on tavainimesele nähtamatu, aga teistele hingedele umbes nagu valguskera. Kui surm toimub mingil õnnetusel või haiglas, tõuseb see hing natuke kõrgemale ja jääb olukorda vaatama. Ta on ehmunud, üritab rääkida, aga keegi ei kuule teda. Ta ei tunne enam mingit valu, aga tal tekib vajadus sündmuspaigast ära minna, sest miski kutsub teda. See miski ongi too keskkond, kuhu hinged pärast surma lähevad.

Hingedel on koht, kus kõik hinged enamuse oma ajast veedavad. Minu jaoks on täiesti ükstapuha, kus see koht füüsiliselt asub, aga kõikide inimeste hinged lähevad ühte kohta ja kui nad, tihtipeale läbi pimeda tunneli, sinna jõuavad, ootavad neid ees enamus neile väga olulisi inimesi, kes on varem ära surnud. Toimub ülisõbralik taaskohtumine ja hing on üliõnnelik, et oma “koju” planeeritud ajal tagasi jõudis. Talle tehakse kiire videolaadne ülevaade  möödunud elust.

Tavaliselt on surm juba enne sündi ette planeeritud. Õnnetusjuhtumil surnud inimene võib ka õnnetu olla ja väga tagasi tahta, kui tal on selleks teistest inimestest lähtuv mõjus põhjus, võidakse talle anda võimalus tagasi minna ja arstid äratavad inimese tagasi ellu. Aga põhjus peab täiesti isetu olema. Üldse on kõige olulisem asi ka päris maailmas – elata isetult. Sellega teenib plusspunkte. Ehk head karmat. Hing areneb. Teine oluline asi on õppimine. Ma täpselt ei tea, mida oleks kasulik õppida.

Kes on hingesugulased?
Hingesugulased on teised hinged, kes veedavad igal pool samades kohades aega ja toetavad üksteist arengus. Nad moodustavad nagu ühe lähedase grupi, kuhu võib kuuluda alla kümne inimese. Suheldakse ka teiste hingede gruppidega. Lähedase grupi hinged taaskehastuvad uutes eludes samadesse kohtadesse ja aitavad üksteisel areneda. Su lähedane sõber, abikaasa, õde-vend, töökaaslane, naaber, oluline äripartner. Too hüpnotisöör suutis inimesi tagasi viia mitmeid ja mitmeid elusid. Ühe naise puhul ta viis tolle tagasi elusse, kus too oli veel umbes nagu neandertaallane ja ta oli läbi käinud meeletul hulgal elusid inimesena maal. Läbi erinevate elude kordusid mitmed samad hinged erinevates kehades. Gruppide koosseis läbi elude muutus. Üldiselt kuuluvad ühte lähedasse gruppi hinged, kes on umbes sama hingelise arengutasemega ja sarnaste eesmärkidega. Kui keegi areneb kiiremini, võib ta järgmisesse gruppi liikuda.

Hingesugulane ei pea üldse olema selline inimene, kellega koos olemine on ainult lust ja lillepidu. Näiteks võid sa temaga abielluda ja kooselu läheb omadega täiesti peesse ja te lahutate. Mina arvasin varem, et äkki on lahutamine näitaja, et sa ei saanud oma ülesandega hakkama, aga see ei pruugi üldse nii olla. Igasugune pikem kokkupuude inimesega on õppetund ja see õppetund võib juba enne seda, kui hing uude kehasse läheb, niimoodi kokku lepitud olla. See on õppetund. Iga suhe alati õpetab midagi ja selline suhe, kus pidevalt karvad lendavad, õpetab ilmselt veel eriti palju. Juhul kui suhe on eriti haige ja näiteks vägivaldne, siis saavad kõik osalised, kes teineteise suhtes halvasti käitusid, halbasid karmapunkte ja peavad need mingis järgmises elus ära lahendama. Seal raamatus oli näiteid, kus karma tasumise tund tuli alles mitme elu pärast. Hinge eesmärk on areneda ja eludevahelises elus hinged saavad täpselt teada, mida nad valesti tegid ja õpivad teoreetiliselt kuidas ennast parandada.

Hingesugulase tunnebki nii ära, nagu me teame – inimesega kohtudes ja koosolles on see õige tunne. Me sobime, meil on midagi ühist. Lihtsalt hea seks ilma muu tundeta ei ole näitaja. Seks on segav asjaolu. Üldiselt on hing enne taaskehastumist endale üritanud pähe taguda, milline on see olukord, kui ta oma hingesugulasega kohtub. Sündides kaob hingel võime oma vahepealset aega, eelmiseid elusid ja õppimisi teadlikult mäletada, aga sisetunne jääb. Sisetunne ehk intuitsioon ongi su hing.

Mina mõtlesin välja kuidas on hea lihtne teada saada, kes on minu hingesugulased. Tänapäeval on Facebook, kus kõrval on sõprade nimekiri, kellega saab suhelda. Kõigepealt on need inimesed, kellega ma kõige rohkem suhtlen. Need ongi minu hingesugulased. Need hingesugulased, kellega mu õppetund on veel pooleli. Need sõbrad, kellega ma enam ei suhtle, nendega on õppetund juba läbitud. Hingesugulased mõjutavad su elusündmuseid ja/või mõtlemist kuidagi. Laste ja vanemate kohta käib eraldi ja keerulisem jutt.

Sündmine ja vanemate valik
Enne, kui hing uude kehasse läheb, saab ta valida, milline tuleb tema uus elu. Mõned punktid. Üldiselt on hingel vajadus areneda, aga ta võib ka toredaid asju valida. Näiteks sellised vanemad, kes on jube rikkad ja võimaldavad talle hea hariduse. Või sellise elu, kus ta ise saab meeletult kuulsaks. Kuid hinge valikud on ikkagi seotud eelmiste eludega. Näiteks võid sa tahta saada jube edukaks ärimeheks, aga sul on karmavõlg oma ema ees. Raamatus oli näite, kus hing oli Rooma ajal olnud julm preester, kes laskis oma ema ära tappa. Ta sai 20. sajandi elus rikkaks ärimeheks, nagu ta tahtis, aga ta ema jättis ta pärast sündi kohe maha. Loomulikult tõi vaeslapseks olemine kaasa ränga lapsepõlve, aga ta sai rikkaks ärimeheks. Kuigi ta oli suhteliselt õnnetu oma rahahunniku otsas, sest tal oli jätkuvalt hinges haavad lapsepõlvest. Tänu hüpnotisöörile sai ta neist lõpuks aru ja oskas ka oma isekuse probleeme paremini lahendada. Ilmselt oli ta oma eluga nii pees, et sai võimaluse, et hüpnotisöör teda aitab, muidu poleks ta hing üldse areneda saanud.

Seal oli ka räägitud sellest, et mida õpib hing, kes lapsena ära sureb. Üldjuhul ta ei õpigi midagi, sest kõik lastega toimuvad probleemid, on tema vanemate õppetunnid ja hing ise oli enne sündi nõus, et ta elu maal on lühike ja ta pakub oma vanematele vajaminevad õpetused. Hing läheb beebi sisse tavaliselt siis, kui beebi on oma ema kehas. Umbes alates viiendast kuust. Mõni hing läheb beebisse ka alles sünnihetkel, aga siis võib hingel kehaga ühinemine raskeks minna, ema kõhus on see lihtsam.

Väga palju karmaprobleeme tekib just laste ja lastevanemate vahel. Nii laste kui vanemate poolt. Tihtipeale ei kuulu laps ja ema-isa samasse hingegruppi, vaid saavadki konkreetses elus kokku, et olulisi küsimusi lahendada. Eriti rumal oleks endale täiskasvanuna oma vanematega uusi probleeme tekitada. Lapsena tehtud vanematevastased teod on tema ema-isa proovikivid ja panevad proovile nende kooselu rasketes oludes, oskuse sellest õppida ja areneda.

Kas kogu elu ongi ette ära määratud?
Ei ole kõik ette määratud. Ette on määratud olulised sündmused, aga kui inimene teeb vale valiku, läheb hoopis teistmoodi. Üldiselt on ikka parem, kui teha need valikud, mis hing enne maale tulekut juba välja valis, sest mõni teine tee toob tulemused, mida su hing niiväga ei tahtnud. Kuid õige valiku hetk saab ka uuesti tulla. Vigu saab parandada. Kuid ainult füüsilises elus maal, mitte hingena ei-tea-kus.

Miks hinged valivad endale õnnetusi ja raskeid haiguseid? Sest neil on just neid probleeme millegijaoks vaja. Seal oli toodud näitena hing, kellel oli vaja tegeleda rohkem õppimisega ja vähem niisama ringi lasta. Ta valis endale saatuse, kus ta murdis mõlemad jalaluud ja jäi terveks eluks ratastooli. Ta tundis õnnetuse hetkel sügaval sees, et ta ei pea seda tegema, aga ta ikka tegi. See ei olnud karma, vaid tema valik.

Kas eriti nõmeda elu tagajärjel võib ka loomana sündida? Näiteks inimene, kes on palju tapnud ja üldse nagu tõeline teiste inimeste nuhtlus elanud. Tolles raamatus väideti, et kui oled juba inimesena sündinud, siis enam looma või taimena ei sünni. Peale surma tehakse sellistele maa peal halvasti elanud hingedele korralik koolitus, kus hing tunneb küll jubedat häbi, et ta nii nõme oli, aga keegi ei sõima ega tänita, vaid õpetab. Hing ise tahab tulevas elus parem olla, aga see ei kuku alati välja, eriti kui on tegemist noore hingega.

Kuidas hingi jagub, kui rahvastik kogu aeg suureneb? Hingi tehakse vahepeal juurde ka. Kuidas neid tehakse, seal raamatus ei selgitatud. Kuid seal räägiti, et mõned hinged elavad ka kahte või kolme elu korraga, et rohkem õppida. Erinevates riikides. Sellist juhust ei kirjutatud, et kaks inimest sama hingega saaksid omavahel kokku.

Inimesed, keda ma ei tunne, aga ma käisin nendega koos Poska tänava kõige huvitavamat maja vaatamas.

Nüüd ma olen päris pika raamatu ülevaate kirjutanud ja tegelikult ei jõudnud ma ikka kõiki huvitavaid asju ära rääkida. Jube huvitav raamat!