Surmast, karmast, hingesugulastest

Minu surmajutu kommentaarides soovitas Mia mul lugeda raamatut, mis tema jaoks muutis mõtteviisi surmahirmust – Hinge rännak. Kuna raamatukogu oli kinni, siis ma mitu päeva seda raamatut kätte ei saanud, kui esimese hooga lugesin netist läbi raamatu “Elu pärast elu“, mille lugemine tekitas veel suuremat huvi teada saada, mida võiks too Hinge rännak veel kirjutada. Nüüd on mul see lõpuks läbi ja lisaks võtsin veel samalt autorilt “Eludevaheline elu“, mida ma praegu loen, aga mis sisuliselt täpsustab tema eelmist raamatut, mis oli, ilmselgelt, ülimenukas.

Kõigepealt sellest, mis kõigis kolmes raamatus on sama. Mis juhtub inimese hingega kohe pärast surma. “Elu pärast elu” kirjeldab seda, mida räägivad need inimesed, kellel on registreeritud kliiniline surm, kuid nad on pärast haiglas ikkagi uuesti ellu äratatud. Kahe teise raamatu autor on psühhoterapeut Michael Newton, kes tegeleb hüpnoosiga ja oskab inimesi hüpnoosiga viia eelmistesse eludesse ja eludevahelisse aega. Kõlab ulmeliselt? Minuarvates ka. Enamuses ma lugesingi raamatut umbes nagu fantaasiaulmet, sest see oli väga lihtsalt ja kergelt kirjutatud, nagu oleks tegemist päris tõeste faktidega, milles autor üldse ei kahtle. Lisaks kirjutas Newton vahele palju ka enda arvamust, mis, minuarvates, oli päris subjektiivne ja ei olnud alati nende tekstidega kooskõlas, mida talle kliendid hüpnoosis rääkisid. Ehk raamat on hästi loetav ka inimestele, kes esoteerikat üldse ei usu, aga peavad lugu ulmekirjandusest.

Mis juhtub inimese hingega peale surma?
Kohe peale surmahetke ja mõnikord isegi mõni hetk varem, lahkub inimese hing kehast. Keha on füüsiline, hing on tavainimesele nähtamatu, aga teistele hingedele umbes nagu valguskera. Kui surm toimub mingil õnnetusel või haiglas, tõuseb see hing natuke kõrgemale ja jääb olukorda vaatama. Ta on ehmunud, üritab rääkida, aga keegi ei kuule teda. Ta ei tunne enam mingit valu, aga tal tekib vajadus sündmuspaigast ära minna, sest miski kutsub teda. See miski ongi too keskkond, kuhu hinged pärast surma lähevad.

Hingedel on koht, kus kõik hinged enamuse oma ajast veedavad. Minu jaoks on täiesti ükstapuha, kus see koht füüsiliselt asub, aga kõikide inimeste hinged lähevad ühte kohta ja kui nad, tihtipeale läbi pimeda tunneli, sinna jõuavad, ootavad neid ees enamus neile väga olulisi inimesi, kes on varem ära surnud. Toimub ülisõbralik taaskohtumine ja hing on üliõnnelik, et oma “koju” planeeritud ajal tagasi jõudis. Talle tehakse kiire videolaadne ülevaade  möödunud elust.

Tavaliselt on surm juba enne sündi ette planeeritud. Õnnetusjuhtumil surnud inimene võib ka õnnetu olla ja väga tagasi tahta, kui tal on selleks teistest inimestest lähtuv mõjus põhjus, võidakse talle anda võimalus tagasi minna ja arstid äratavad inimese tagasi ellu. Aga põhjus peab täiesti isetu olema. Üldse on kõige olulisem asi ka päris maailmas – elata isetult. Sellega teenib plusspunkte. Ehk head karmat. Hing areneb. Teine oluline asi on õppimine. Ma täpselt ei tea, mida oleks kasulik õppida.

Kes on hingesugulased?
Hingesugulased on teised hinged, kes veedavad igal pool samades kohades aega ja toetavad üksteist arengus. Nad moodustavad nagu ühe lähedase grupi, kuhu võib kuuluda alla kümne inimese. Suheldakse ka teiste hingede gruppidega. Lähedase grupi hinged taaskehastuvad uutes eludes samadesse kohtadesse ja aitavad üksteisel areneda. Su lähedane sõber, abikaasa, õde-vend, töökaaslane, naaber, oluline äripartner. Too hüpnotisöör suutis inimesi tagasi viia mitmeid ja mitmeid elusid. Ühe naise puhul ta viis tolle tagasi elusse, kus too oli veel umbes nagu neandertaallane ja ta oli läbi käinud meeletul hulgal elusid inimesena maal. Läbi erinevate elude kordusid mitmed samad hinged erinevates kehades. Gruppide koosseis läbi elude muutus. Üldiselt kuuluvad ühte lähedasse gruppi hinged, kes on umbes sama hingelise arengutasemega ja sarnaste eesmärkidega. Kui keegi areneb kiiremini, võib ta järgmisesse gruppi liikuda.

Hingesugulane ei pea üldse olema selline inimene, kellega koos olemine on ainult lust ja lillepidu. Näiteks võid sa temaga abielluda ja kooselu läheb omadega täiesti peesse ja te lahutate. Mina arvasin varem, et äkki on lahutamine näitaja, et sa ei saanud oma ülesandega hakkama, aga see ei pruugi üldse nii olla. Igasugune pikem kokkupuude inimesega on õppetund ja see õppetund võib juba enne seda, kui hing uude kehasse läheb, niimoodi kokku lepitud olla. See on õppetund. Iga suhe alati õpetab midagi ja selline suhe, kus pidevalt karvad lendavad, õpetab ilmselt veel eriti palju. Juhul kui suhe on eriti haige ja näiteks vägivaldne, siis saavad kõik osalised, kes teineteise suhtes halvasti käitusid, halbasid karmapunkte ja peavad need mingis järgmises elus ära lahendama. Seal raamatus oli näiteid, kus karma tasumise tund tuli alles mitme elu pärast. Hinge eesmärk on areneda ja eludevahelises elus hinged saavad täpselt teada, mida nad valesti tegid ja õpivad teoreetiliselt kuidas ennast parandada.

Hingesugulase tunnebki nii ära, nagu me teame – inimesega kohtudes ja koosolles on see õige tunne. Me sobime, meil on midagi ühist. Lihtsalt hea seks ilma muu tundeta ei ole näitaja. Seks on segav asjaolu. Üldiselt on hing enne taaskehastumist endale üritanud pähe taguda, milline on see olukord, kui ta oma hingesugulasega kohtub. Sündides kaob hingel võime oma vahepealset aega, eelmiseid elusid ja õppimisi teadlikult mäletada, aga sisetunne jääb. Sisetunne ehk intuitsioon ongi su hing.

Mina mõtlesin välja kuidas on hea lihtne teada saada, kes on minu hingesugulased. Tänapäeval on Facebook, kus kõrval on sõprade nimekiri, kellega saab suhelda. Kõigepealt on need inimesed, kellega ma kõige rohkem suhtlen. Need ongi minu hingesugulased. Need hingesugulased, kellega mu õppetund on veel pooleli. Need sõbrad, kellega ma enam ei suhtle, nendega on õppetund juba läbitud. Hingesugulased mõjutavad su elusündmuseid ja/või mõtlemist kuidagi. Laste ja vanemate kohta käib eraldi ja keerulisem jutt.

Sündmine ja vanemate valik
Enne, kui hing uude kehasse läheb, saab ta valida, milline tuleb tema uus elu. Mõned punktid. Üldiselt on hingel vajadus areneda, aga ta võib ka toredaid asju valida. Näiteks sellised vanemad, kes on jube rikkad ja võimaldavad talle hea hariduse. Või sellise elu, kus ta ise saab meeletult kuulsaks. Kuid hinge valikud on ikkagi seotud eelmiste eludega. Näiteks võid sa tahta saada jube edukaks ärimeheks, aga sul on karmavõlg oma ema ees. Raamatus oli näite, kus hing oli Rooma ajal olnud julm preester, kes laskis oma ema ära tappa. Ta sai 20. sajandi elus rikkaks ärimeheks, nagu ta tahtis, aga ta ema jättis ta pärast sündi kohe maha. Loomulikult tõi vaeslapseks olemine kaasa ränga lapsepõlve, aga ta sai rikkaks ärimeheks. Kuigi ta oli suhteliselt õnnetu oma rahahunniku otsas, sest tal oli jätkuvalt hinges haavad lapsepõlvest. Tänu hüpnotisöörile sai ta neist lõpuks aru ja oskas ka oma isekuse probleeme paremini lahendada. Ilmselt oli ta oma eluga nii pees, et sai võimaluse, et hüpnotisöör teda aitab, muidu poleks ta hing üldse areneda saanud.

Seal oli ka räägitud sellest, et mida õpib hing, kes lapsena ära sureb. Üldjuhul ta ei õpigi midagi, sest kõik lastega toimuvad probleemid, on tema vanemate õppetunnid ja hing ise oli enne sündi nõus, et ta elu maal on lühike ja ta pakub oma vanematele vajaminevad õpetused. Hing läheb beebi sisse tavaliselt siis, kui beebi on oma ema kehas. Umbes alates viiendast kuust. Mõni hing läheb beebisse ka alles sünnihetkel, aga siis võib hingel kehaga ühinemine raskeks minna, ema kõhus on see lihtsam.

Väga palju karmaprobleeme tekib just laste ja lastevanemate vahel. Nii laste kui vanemate poolt. Tihtipeale ei kuulu laps ja ema-isa samasse hingegruppi, vaid saavadki konkreetses elus kokku, et olulisi küsimusi lahendada. Eriti rumal oleks endale täiskasvanuna oma vanematega uusi probleeme tekitada. Lapsena tehtud vanematevastased teod on tema ema-isa proovikivid ja panevad proovile nende kooselu rasketes oludes, oskuse sellest õppida ja areneda.

Kas kogu elu ongi ette ära määratud?
Ei ole kõik ette määratud. Ette on määratud olulised sündmused, aga kui inimene teeb vale valiku, läheb hoopis teistmoodi. Üldiselt on ikka parem, kui teha need valikud, mis hing enne maale tulekut juba välja valis, sest mõni teine tee toob tulemused, mida su hing niiväga ei tahtnud. Kuid õige valiku hetk saab ka uuesti tulla. Vigu saab parandada. Kuid ainult füüsilises elus maal, mitte hingena ei-tea-kus.

Miks hinged valivad endale õnnetusi ja raskeid haiguseid? Sest neil on just neid probleeme millegijaoks vaja. Seal oli toodud näitena hing, kellel oli vaja tegeleda rohkem õppimisega ja vähem niisama ringi lasta. Ta valis endale saatuse, kus ta murdis mõlemad jalaluud ja jäi terveks eluks ratastooli. Ta tundis õnnetuse hetkel sügaval sees, et ta ei pea seda tegema, aga ta ikka tegi. See ei olnud karma, vaid tema valik.

Kas eriti nõmeda elu tagajärjel võib ka loomana sündida? Näiteks inimene, kes on palju tapnud ja üldse nagu tõeline teiste inimeste nuhtlus elanud. Tolles raamatus väideti, et kui oled juba inimesena sündinud, siis enam looma või taimena ei sünni. Peale surma tehakse sellistele maa peal halvasti elanud hingedele korralik koolitus, kus hing tunneb küll jubedat häbi, et ta nii nõme oli, aga keegi ei sõima ega tänita, vaid õpetab. Hing ise tahab tulevas elus parem olla, aga see ei kuku alati välja, eriti kui on tegemist noore hingega.

Kuidas hingi jagub, kui rahvastik kogu aeg suureneb? Hingi tehakse vahepeal juurde ka. Kuidas neid tehakse, seal raamatus ei selgitatud. Kuid seal räägiti, et mõned hinged elavad ka kahte või kolme elu korraga, et rohkem õppida. Erinevates riikides. Sellist juhust ei kirjutatud, et kaks inimest sama hingega saaksid omavahel kokku.

inimesed
Inimesed, keda ma ei tunne, aga ma käisin nendega koos Poska tänava kõige huvitavamat maja vaatamas.

Nüüd ma olen päris pika raamatu ülevaate kirjutanud ja tegelikult ei jõudnud ma ikka kõiki huvitavaid asju ära rääkida. Jube huvitav raamat!

14 comments

  1. Nii põnev. Kavatsen ka lugeda. Kui ootasin 5. kuud oma teist last, tekkis äkki vajadus talle nimi leida. Mäletan seda täpselt, istusin arvuti taga ja otsisin seda õiget ning leidsin. Selline tunne, nagu oleks kõhubeebi selle valinud. Nüüd saan aru miks selline vajadus just siis tekkis. Teiste lastega ei ole sellist tugevat vajadust tundnud.

    Liked by 1 person

  2. Miks, oh miks, ei lasta isegi peale surma olematuse sisse olematuks hääbuda? Hinges tunnen, et see on siiski võimalik. Või ehk ongi? Äkki need lõputud õppetunnid saavad millalgi otsa ka? Või on ehk nii, et kui su valik on olematus, siis see ka tuleb?

    Hingesugulust olen minagi tundnud. Endise abikaasaga, kellega armastus on ammu kadunud ja elud lahus, aga ikka mõistame teineteist sõnatult, olgu vahepealne uus mittekohtumine kestnud või viis aastat. Sõbranna sõbranna, kelle puhul oli sekundiga tunne, et teame teineteist läbi ja lõhki, see tunne oli meil mõlemal. Kohtume haruharva, aga ta on omamast omam. Mu isa ja kadunud kasuvanaisa. Üks mu lastest.
    Üks sõbrannalaadne olevus, kes põhimõtteliselt on mulle ainult kurja teinud, ja kelle süül on juhtunud mu elu suurimad kannapöörded, mis kokkuvõttes tegid mulle ainult head. Lahti ma temast päriselt saanud ei ole ja ega väga ei ürita ka. Kummaline seotustunne.

    Võib olla, et midagi on. Aga võib ka mitte olla. Ehk ongi hea, et seda ei saa kunagi kindlalt teada.

    Liked by 1 person

    • Jääb mulje, et sul on ülihuvitav elu, arendav kindlasti. Jääb arusaamatuks, et mis siis ei meeldi. Sisuliselt saab hing tellida, et järgmine elu oleks lihtne, kui eelmisega on hullusti rabelemist olnud.
      Enamus hingi tahavad maale tagasi elama tulla. Eriti need, kes on kõrgema astme hinged, need, kes on juba väga targad. Nad tahavad, sest maal on huvitav ja arendav. Võib juhtuda, et mõni hing väga ei taha tagasi tulla, aga siis on tegemist hingega, kelle eelmised elud pole arendavad olnud, ta on elanud väga isekalt ja pole eriti õppimisvõimeline. Kuid talle tehakse selgitustööd piisavalt, et ta ikkagi tuleb tagasi. Mida arenenum ja targem hing, seda laiemad on tema valikud hingena ja seda lihtsamat elu ta maal elab. Ta ei pea olema selgeltnägija, aga tavaliselt ei huvita teda elu väline sära, asjad ja raha. Küll teda huvitavad teised inimesed.

      Hingena peale surma saab kõik viimseni teada, kõik küsimused saavad vastused, eelnev elu üle vaadatud ja kehvasti läinud kohtadele õpetused, kuidas paremini teha.

      Meeldib

      • See läheb küll vastuollu..tavaliselt inimesed, kes pole rahast ja aasjadest huvitatud, vaid pigem inimestest, on just need, kes ei ela üldse kerget elu.
        Just sellistel karjääriinimestel ja douchebagidel on lihtne elu, aga nemad ju väga rahahimulised :))

        Meeldib

        • see on puhas suhtumise küsimus. ilmselt sa pole ise kunagi karjääriinimene olnud ja nende tegemisi jälginud. neil on vaja ju pidevalt tegutseda ja lepinguid teha, kellegi nahka üle kõrvade tõmmata, magada aega eriti pole. keegi peab kogu aeg nende vastu vimma. mina ei nimeta seda kergeks eluks.
          need, kes raha pärast ei muretse, vaid pigem pühendavad end teiste aitamisele, saavad kogu aeg tagasisidet, et nad tegelevad hea asjaga. Raamatus oli näide Ema Teresast. mulle küll meeldib tagasiside, kui ma olen kedagi aidanud. see teeb olemise mõnusaks.

          Liked by 1 person

      • Tulen vana asja lume alt välja kraapima, sest õigel ajal unus ära, aga teema on ju hea 🙂
        Ei saaks öelda, et mulle mu elu ei meeldi. Palju erinevaid etappe on olnud. Vigu olen ka teinud, aga need on mind toonud tänasesse päeva. Isegi kui ma mõnd tegemata asja kergelt kahetsen, siis neid tehes oleks mu tänane päev hoopis teistsugune ja mul on hea meel, et pole.
        Näiteks panin kunagi erialavalikuga absoluutselt puusse. Üks südamelähedane asi oli, aga ma ei tulnud selle pealegi, et seda õppima minna. See oleks olnud sama, mis käimaõppimine, kuigi käia oskan ju niigi. Samas ei oleks teinud paha õppida midagi uut – kuidas hoida rühti, näiteks. Selle asemel läksin vooluga kaasa ja kui oli aeg tööinimeseks saada, siis avastasin, et ma huvitun ainult sellest asjast, mida ei taibanud õppima minna. Aga ilma vastava paberita (ja teadmisteta, loomulikult) polnud mul võimalustki. Selle asemel aga leidsin tulevase abikaasa ja sain lapse. Seda ei oleks juhtunud, kui oleksin läinud soovitud eriala õppima. Kui ma täna vaatan oma juba täiskasvanuks saanud last, siis leian, et mu toonane valik ( või siis mittevalik) oli parim, mis üldse olla sai. Kui see laps oli alles algaja koolilaps, siis kerkis veel kord üles see unistuste alal eneseharimise teema, aga see oleks mind pea viieks aastaks viinud pidevalt kodust eemale ja ma ei suutnud seda oma lapsele ega endale teha. Kripeldus oli, aga kahetsust mitte. Tänasel päeval poleks mul tõenäoliselt töödki, see minu valitud suund jäi riigi hammasrataste vahele ja väga valusalt, võimalik, et taastulemist minu silmad ei näegi.
        Ülejäänud elu olen teinud karjääri ja sellest vabatahtlikult loobunud. Pingutanud ühe ja teise asja nimel ja siis jälle maha rahunenud. Kõik mu pingutused on olnud selle nimel, et olgu alguses korra raskem, aga siis edasi tuleks vaikus ja rahu. Mulle meeldib mingis lihtsas rutiinis kulgemine ja ma tahaks seda lõputult teha, aga ikka tuleb peale uus asi ja olen sunnitud intensiivselt rähklema.
        Mu elu parimad hetked on olnud siis kui olen saanud olla vaatleja. Näiteks kui peale vinget sõbrannadega veedetud lõkkeõhtut kooserdad veinisena kodu poole ja siis äkki on udu ja päikesetõusueelne aeg, kus isegi lind ei laula. Kõik seisab ja ootab. Sa ise ka. Seisad ja ahmid endasse ja mitte midagi ei ole ja samas on kõik.
        Või vaatad hilisõhtul, kuidas jõgi su jalge ees lihtsalt on. Ei voolagi nagu.
        Kuidas beebi su kaisus magab, hästi vaikselt.
        Või sügisel, kui kõik äkki tardub ja muud pole kui et ainult haavalehtede kõdulõhn.
        Hetk enne uinumist, kui teadvus enam ei toimeta ja kohe ära kustub.
        Kõik need hetked, mis kestavad liiga vähe aega. See on selline olemine ja olematus samal ajal. Olemise talumatu kergus – nagu Kundera tabavalt oma romaani pealkirjaks pani.
        Mul on tunne, et olen saavutanud kõik, mida vaja oli (kuigi ma päriselt polegi midagi erilist saavutanud), olen tehtuga rahul ja teen edaspidiseid asju pigem nagu augutäiteks. Polegi nagu kuskile vaja rabeleda, sest hinges on kõik hea olemas. Surm ja see võimalik edasine võiks olla nagu pikk, rahulik ja sügav uni peale mõnusat heinatööpäeva.
        Keeruline seletada, aga põhimõte on selles, et nagu oleks midagi lõplikult valmis saanud ja siis ei tahagi otsast uut asja alata, tahaks mõnusalt magada.

        Meeldib

        • Ei ole lume all, mina elan ikka veel selle raamatu mõju all.
          Selle kirjelduse järgi oled sa küll ainult õigesti elanud. Selle raamatu valguses on ainult siis valed valikud ja valed teod, kui sa nendega kellegi vastu ebaõiglane oled, kui keegi kannatab sinu pärast. Kannatab sinu tehtud ebaõigluse ja valu pärast. Mitte sellepärast, et sa ütlesid talle midagi, mis teda edasi aitab. Ei tohi teistele haiget teha enda kasu pärast.

          Teine asi, mis on oluline, on õppimine, aga õppimine käib alati läbi raskuste või muidu ju ei õpigi. Ja ma ei mõtle ainult koolis õppimist kuigi seda ka. Kuid pole ju mõtet õppida asju, mida sa juba oskad, hästi oskad, see ei arenda. Ja õppida pole kunagi hilja, pigem vastupidi. Ma alati imestan, kui inimesed hakkavad rääkima, kuidas vana inimene pole õppimisvõimeline. Ainus põhjus mitte õppida, on tahtmatus seda teha. Vanus õpetab endale valetama ja vabandusi leidma. Ma käin koolis ja ei näe ühtegi minu kõrgemast vanusest tingitud põhjust, mis mul segaks õppimist. Pigem on noorematel inimestel palju õppimist segavaid omadusi ja puuduvaid oskusi.

          Meeldib

  3. Ei nóustu üldse..sellist tüüpi (karjäärikad) inimesed ise ei tunne ennast süüdi, kui kellelgi p*rse lohku tómbavad. Enamus ikka nii egoistid ha ambitsioonikad, et ainult enda asjad lähevad korda. Ilmselt pole sa ka ise nendega kokku puutunud 😛 mul jagumevad tuttavad pooleks ja hea analüüsida nii.

    On hea küll, kui heategijat kiidetakse, aga see ei tee veel elu kergeks/heaks/lihtsaks. Sellistel inimestel kipuvad rasked elud olema ning ka see annab tóuke, et sellisele alale üldse minna, kuna tunnetatakse mida veel hullemas seisus inimesed läbi rlavad.

    Meeldib

    • ma tegin kunagi päris kenasti karjääri, aga elu ise viis sellest kaugemale ja õpetas teisi väärtuseid. eriti neid logelemisega kaasnevaid mõnusid.

      Meeldib

  4. Nii tore et lugesid ja oli huvitav 😀 Ma siiamaani vahepeal mõtlen nende raamatute peale ja mis sealt lugesin. Minu jaoks oli see shokeeriv või nagu pani mõtlema, et ta viis hüpnoosi sadu inimesi ning õpetas seda metoodikat ka teistele (sellist rännakut saab ka Eestis teha ja mul kunagi plaanis minna), siis ma mõtlen, et see ei saa olla mingi autori poolt välja mõeldud kamajura, et peab ikka õige asi olema.
    Mõned asjad jäid sealt meelde ka, nt üks inimene ütles hüpnoosi all, et on teine planeet kus elavad inimesed, aga nende elu on igas mõttes parem kui meil. Et meil on siin elada nii füüsiliselt kui vaimselt raske. Siis vahepeal mõtlen, et huvitav milline elu on nendel inimestel seal kuskil teisel planeedil 😀
    Samuti mainis üks hüpnoosi all, et varsti (varsti nagu praegusel sajandil) juhtub midagi mille tõttu hingi jääb Maale kõvasti vähem, ma siis eeldan et mingi katastroof vms käib meil ikka üle. See oli ka huvitav, et keegi mainis et kui siiamaani on olnud suur naiste ja meeste ebavõrdsus, siis see tulevikus muutub ja naised saavutavad võrdsuse.
    Üldse kuidagi sürr nagu seal kirjeldas, et elu mida me siin võtame jube tõsiselt ja saame haiget jne, et ‘seal’ on see kõik meie jaoks nagu teatrietendus kus oleme rollid enne paika pannud. Või nagu üks tõi võrdluse, et sünnid ja elad pika elu ning kui ära sured ja kohtud oma sõprade või hingegrupiga, siis see oleks sama nagu sa oleks korra käinud poes piima toomas.
    Aga ise tahan küll kunagi ka sinna rännakule minna, eelmisi elusid tahan raudselt näha ja tahaks siis näha seda ‘vahepealset’ ka, kasvõi selleks, et lõplikult veenduda.

    Meeldib

    • Aa ja nagu seal raamatutes kirjutas et kuigi sul on oma hingegrupp ja kõik on lähedased, siis tavaliselt on üks hing kes on kõige lähedasem ja alati abikaasa, õe, parima sõbra jne rollides. Siis ma kohe mõtlesin oma parima sõbranna peale. Me pmst sündisime nii, et ma sündisin kaks nädalat enne teda ja kuna meie vanemad olid parimad sõbrad, siis me sõna otseses mõttes sünnist saadik kasvasime ja mängisime koos nagu õed. Isegi kui vahepeal ei suhelnud paar aastat, siis kui uuesti hakkasime suhtlema, siis nagu poleks vahepealselt aega olnudki. Ning mõtlesin sellele, et meil ellusuhtumine ja isegi elukulg nö on täiesti sama. Tõmbasin kohe selles mõttes paralleele raamatust loetuga ja mina usun, et tema ongi mul see kõige lähedasem hing.

      Meeldib

      • ma vist küll ei tahaks teada omi eelmiseid elusid. mida ma selle infoga teeks? päris hull oleks ju teada saada, et ma olen näiteks selle elu täiega peesse keeranud vms. ma oleks rohkem huvitatud oma 3 esimesest aastast, need mõjutasid mu praegust elu.

        kuid mul ei ole sedatüüpi hingesugulast, kes oleks kogu aeg olemas. mul enamus sõpru pidevalt vahelduvad ja eelmise grupiga tavaliselt enam eriti ei suhtle. alati kui elus pööre toimub, tulevad uued sõbrad ja vanad jäävad maha, vahel mõni üksik tuleb edasi. näiteks keskkoolist ei suhtle ma kellegagi või sõpradega ajast kui ma olin 20ndates.

        Meeldib

  5. Väga huvitav teema. Mina olen aru saanud, et inimesed ei karda mitte surma, vaid suremise protsessi, sest mingil tasandil nad mäletavad seda eelmistest eludest ja tihti on see protsess valus ja ebameeldiv.
    Aga ema Teresa kohta soovitan uurida ka asja teist poolt. Et tegelikult oli tegemist sadistiga, kes nautis inimeste kannatusi ja suremist. Selle kohta on päris palju materjali.

    Meeldib

    • Jah, mulle tundus ka Teresa näide meelevaldne, sest teised konkreetsed näited kõrgelearenenud hingedest, ei kaasnenud sellega mingit kuulsust. minuarvates on kuulsus suht saatanast ja üks hullemaid katseid, mida inimhingega maamunal teha saab.

      Meeldib

Kommenteerimine on suletud.