Tarbimine tekitab masendust ja masendus tarbimist

Ma jätkan kahes eelmistes postitustes alustatud üldinimlike psühholoogiliste probleemide analüüsimist. Ma juba eelmises postituses tahtsin, tegelikult, rääkida tarbimisvajaduste probleemist, aga ei õnnestunud. Ilmselt on mul sellega hulk peidetud sügavikke, sest ma kirjutasin hoopis petmisest, millest ma saan paremini aru. Praegu on ka selline tunne, et mõtted lihtsalt ei taha kirjalikus vormis välja tulla ning tekst on konarlik. Ma ikkagi püüan.

Üleliigsete asjade ostmine tundub lihtne probleem olevat, eriti kui lähtuda ühiskondlikust survest. Kaupade reklaamimisel töötab kõige paremini trikk, kus kasutatakse ära inimese nõrku kohti: kuuluvustunne, erinevate vajaduste parem rahuldamine. Reklaamid on abivahend mille idee on panna inimest midagi tarbima, muuta või kinnitada praegust harjumust, suurendada brändi lojaalsust. Kõige paremini töötab reklaam kahel juhul: kui inimene saab kinnitust, et see mida ta juba kasutab, on hea ja reklaam mõjub neile, kes endale ei teadvusta, et reklaam neile mõjub. Sellepärast on keelatud reklaamide otsene suunamine lastele. Võtsin lahti reklaamiseaduse, kus on kenasti kirjas, millist reklaami ei tohi lastekaupadele teha. Tegelikult ei ole lastel ja täiskasvanutel nii suurt vahet. Ehk samad trikid mõjuvad kõigile väga hästi. Seaduse § 8 ütleb, mida ei tohi:

1) luua muljet, et mõne kauba omandamine või teenuse kasutamine muudab lapse teistest paremaks või et selle puudumisel on vastupidine mõju. 2) tekitada lapses alaväärsustunnet; 5) ära kasutada lapse usaldust vanema, õpetaja või teiste isikute vastu;

Ehk inimene ostab asju (või teeb mingit muud tegevust) selleks, et olla naabrist parem või kuuluda mingisse gruppi. Paljude asjade ostmise peamine põhjus ongi ühiskondlik surve – mul peavad olema ka sellised asjad, kui ma tahan, et mind nõmedaks ei peetaks või selleks, et mind teistest paremaks peetaks. Sellepärast kasutatakse reklaamides õige välimusega (ilus, mehine, edukas, osav) inimesi (tahan ka tema moodi olla), või tuntud inimesi (tahan ka tuntud inimese moodi olla).

3) sisaldada üleskutset selliseks käitumiseks või teoks, mille tulemusena laps satub või võib sattuda ohtlikku olukorda;
4) sisaldada last hirmutavaid elemente;

Sellist tüüpi reklaamid tegelevad inimese hirmule või agressiivsetele instinktidele rõhumisega. Inimene saab reklaamist adreka tunde ja tahab seda veel kogeda. Või inimene saab teada, et kui tal seda toodet pole, võib temaga midagi halba juhtuda. Või kui inimene juba midagi kardab, lubab toode hirmutunde ära võtta.

7) otseselt õhutada last iseseisvalt tehinguid tegema.

No see on kõige lamedam reklaamiliik üldse – tule osta kohe, osta 3 maksa 2, allahindlus. Nende uba on panna inimene kiirelt ja palju tarbima, ilma et ta mõelda jõuaks.

Ehk inimene tarbib kaupu ja teenuseid selleks, et oma erinevaid probleeme lahendada. Kui probleem on endale teadvustamata, ostetakse ebavajalikke tooteid, mis suurendavad inimese heaolu ainult näiliselt, kuid tegelikult võib tekitada veel suuremat ebamõistlikku tarbimist või hoopis ebameeldivaid tundeid.

Jessas, ma ikka tiirlen ainult meepoti umbes, aga selle sisuni pole oma kirjutamisega jõudnud, mis algselt plaanis oli.

Ühesõnaga: ma olin eelmisel nädalal maal ja koristasin kappe. Koristades analüüsisin kuidas mu ema tarbis. Ta oli tüüpiline eestlane, kes ei raatsinud vanu asju ära visata, äkki läheb veel vaja. Nii võib paljude inimeste kappidest leida asju, mida nad kunagi ei kasuta. Kuid väga tihti on nii, et kui viskadki mingi aastaid seisnud asja ära, siis järgmisel nädalal oleks just seda traadijuppi hädasti vaja läinud. Kuid tegelikult on nii, et kui sa poleks seda traadijuppi ära visanud, siis tol nüüd-on-vaja hetkel, poleks sa mäletanudki, et sul oli selline traadijupp sahtlipõhjas olemas. Sest need sahtlid on täis unustatud ja sorteerimata asju. Aeg-ajalt tekib mõte, et peaks sahtlid ära koristama, aga mida pikemalt oled neid asju kogunud, seda suurem on koristamise töö. Ja ära visata ka ei saa, sest nostalgia ja äkki-läheb-vaja.

Noh ja nii need asjad muutkui kogunevad, aeg-ajalt midagi ikka sordid ka, aga asjade hulk aina kasvab ja süümepiin ka, et ikka on veel midagi sortimata ja kunagi ei leia midagi üles, kui vaja läheb. Noh ja nii tekib vajadus osta erinevaid karbikesi-kastikesi, kuhu neid asju paigutada. Suuremate asjade puhul läheb vaja kappe ja eraldi ruume. Mida suuremaks asjade kogus kasvab, seda suuremaid ruume, jummala hea kui on näiteks kuur, kuhu saab kogutud “varandust” paigutada. Ja tulemuseks on süümepiinad, et nii palju asju ja korralagedust.

Korraarmastus on ka üks väga kahtlane tegelane, selle peale on ülesse ehitatud terve tarbekeemia tööstus – näe see pudelisisu teeb su asjad puhtaks ja läikivaks paremini kui eelmine. Aga see puhastusvahend eemaldab vastiku haisu, mida too eelmine puhastusvahend su asjadele jättis. Näe, see šampoon vabastab su rasvaste juuste probleemist, see palsam teeb su lendlevad juuksed meeldivalt rasvaseks. Ja kui sa kasutad seda öko-keemiat, siis sa oled automaatselt väga hea inimene, kes hoolib loodusest.

Nendesse sinistesse tünnidesse ma kogu vihmavett, aga see suvi on nad ikka päris tühjaks jäänud

Kusjuures ma ise sattusin oma maakodus rinda pistma täiesti imeliku tarbimisprobleemiga. Kuna seal majas on ahjuküte, siis 2 aastat tagasi lasin ma oma torud lahti ühendada, et talvel vesi torudesse ei jäätuks ja probleemi ei tekitaks. Kuna ma suvel pikalt seal aega ei veeda, leidsin, et ma ei hakka torusid uuesti kinni ühendama, sügisel üks mure vähem. Kuid nüüd ma tajusin, et mul on seoses veega imelik tarbimiskiiks tekkinud. Mul nagu on vett, aga ma ei raatsi seda normaalselt tarbida, sest mis siis kui saab otsa. Noh aiamaa on sel aastal põua käes vaevelnud ja ennast on vaja pesta, sest kole palav ja mullas müttamine määrib. Ja toidu jaoks on vett vaja ja nõudepesuks ja WC-sse.

Ma avastasin, et ma koonerdan veega, kuigi vee hankimine pole isegi otseselt raha maksmisega seotud. Ma lihtsalt kardan, et äkki saab otsa, mõtlemata, et ma saaks ju kohe kelleltki vett küsida ja ei sureks veepuudusesse. Või tuua lähedalasuvast jõest. Kui ma avastasin ennast ebanormaalselt vee kasutamise planeerimiselt, sain aru, et mul on kiiks tekkinud. Tarbimiskiiks. Veega. Ei ole vaja nõusid pesta vihmaveega ja mitu korda samas vees, see võib tervisele ohtlik olla. Näiteks. Ja kogu see muretsemine on täiesti ebavajalik. Kui ikka asi päris hull oleks, küll ma torumehe leiaks, kes mulle vee tagasi paneks. Ma ei pea veega rumalalt koonerdama.

Kusjuures tarbimise teine pool ongi see, kui inimene koonerdab. Ta arvab, et ta ei peaks endale üldse toredaid asju ostma. Ta ei taha olla tarbimishull ja siis ta ostab näiteks väga odavaid asju, mis lähevad kohe katki. Ta keelab endale tavaliste vajaduste normaalset rahuldamist, sest priiskamine on halb. Koonerdaja arvab, et ta ei tohi endale asju osta isegi siis, kui tal on piisavalt raha, sest mis siis kui tulevikus on järsku millekski rohkem raha vaja ja siis ma olen kõik ära raisanud. Et kui juba auto on, siis peaks koguma maja jaoks ja kui maja on, siis purjeka jaoks ja kui purjekas on, siis helikopteri jaoks ja nii ongi tunne, et näe, vähe on, tegelikult oleks vaja ikka koguda, mitte kulutada.

Kokkuvõte: tarbimisega seotud probleemid ei pea ainult tähendama, et kulutad raha ebavajalikele asjadele, mis emotsionaalseid vajadusi rahuldavad. Tarbimisega seotud probleemid võivad olla ka raha kogusest sõltumatud. Lihtsalt koonerdad, kuigi hetkel konkreetset põhjust pole.

Aga ega ma ikka kõike nüüd enda jaoks selgeks ei mõelnud. Nii keeruline deemon.