Lugemisaasta lõpuks sain kätte raamatu kategooriast, mida otsisin: eesti kirjaniku 2010. aasta romaan. Tegemist on küll noorteromaaniga, kuid mahub piiridesse. Ema laenutas raamatu kohalikust raamatukogust ja ma lugesin selle jõuluõhtul läbi. Raskustega. Esimese hooga jäin peale mõningaid lehekülgi magama, kuigi ma polnud väsinud. Loodetavasti kirjutavad eestlased tänapäeval ikka paremini kui Ketlin.
Kohe alguses meenutas kirjutamisstiil üht blogi, mida ma eelmisel õhtul internetis ringi kolades lugema sattusin. Tegemist oli täpselt samasuguse keskkoolitüdruku blogiga, nagu raamatu peategelast kujutati. Võiks ju öelda, et kirjanik tabas kümnesse, kui suutis raamatusse reaalses elus eksisteeriva inimese tuua, kuid ei too blogikirjutaja, ega kirjanik paistnud silma kirjandusliku ande poolest. Päristüdruk kirjutas lihtsalt oma elust ja mõtetest, kuid trükitud raamat võiks ikka mõni tase kõrgem olla.
Leidsin Sirbist Birk Rohelendi (kes kirjutas raamatule kaanejutu) arvustuse: Surm keskpärasuse jumala altaril ja jään arvustusega üldjoontes nõusse. Ka mind häirisid kummalised kõnekeele väljendid, kuid pisut teise külje alt. Mu arust ei kuulu nood tänapäeva X klassi sõnavarasse. Kui nende blogisid lugeda ja oma last kuulata, siis pole jutus liialt palju minu ajal käibel olnud slängi. Pigem paistab nende jutt silma inglise keele rohkusega. Pakun, et tänapäeva noored kasutavad kõnes ja mõtetes vähemalt 1/5 osas inglise keelt.
Teisena häiris mind autori ükskõiksus Tallinna reaalsusesse suhtumisel. Kui autor tahab rääkida päriselust, mitte väljamõeldud kohtadest, siis ei ole vaja mitu korda jutustada kuidas tramm sõidab Pelgulinnas ringi. Naljakas oli ka jalutuskäik, mis algas Viru keskuse juures, järgmisena tegi ringi ümber Schnelli tiigi, siis läks Raekoja platsi, Vabaduse väljakule ja sealt Toompeale, kus leidis pargi. Nii küll võib, aga tundub kummaline.
Romaani murdepunktiks sai käik geibaaris. Ma olen seal päris mitmeid kordi käinud ja arvan, et oma pool külastajatest on heterod, kes käivad seal, kuna too klubi on hea peopaik. Teha järeldus, et igaüks, kes sealt uksest väljub, on kindlasti gei, on sügav liialdus. Kusjuures tüdrukuid ei kahtlustanud keegi tüdrukutega mehkeldamises. Raamat oleks mõjunud pisut tõepärasemalt, kui mõni selline tüdruk oleks ka ilmunud või vihjegi sellele. Kas naissoost autor kartis ise tabuteemasse astuda?
Üks lõik raamatus ajas mind segadusse. Üldjoontes olid kõik tegelased äärmiselt mustvalged ehk peategelased paistsid positiivsed, tolerantsed, arusaajad. Ning siis kirjeldatakse kuidas üks neist räägib lõbusa loo vanainimesest, kes jääb bussist maha ning terve bussitäis naerab, kuidas ta vene keeles hüüab ja kepiga ust taob. Mind küll ei aja naerma, kui keegi bussist maha jääb ja õnnetud vanainimesed on veel vähem naljakad kui noored. Rääkimata rahvustest, mis ei mängi üldse mingit rolli. Kas tahtis kirjanik näidata, et nood mõistvad inimesed on tegelikult samasugused koletised kui Viisik?
Ning raamatu lõpplahendusest. Mu arust on raamatu lõpetamine kellegi tapmisega odav trikk. Liiga lihtne. Ja eriti imelik on lugejat lõpplahendusest raamatu alguses teavitada. Tapmist-suremist võib kasutada romaanis juhul, kui seda tehakse korduvalt ja paljudega, kuid probleemi lahendamine surmaga on laisa kirjaniku lahendus.
Nojah, igatahes on raamat liiga lühike, et kaotatud aega taga nutta ja aega ma ju ei kaotanud, kuigi loodan, et eesti kirjanikud on võimelised rohkemaks ja väidan, et ajakirjanik on sama palju kirjanik kui näiteks poemüüja.
Manjana blogib 
Hmm, et sellest krdi ajakirjanikustaatusest välja saada, pean ikka ise ka kirjanikuks hakkama. Elu sunnib, rsk:)
MeeldibMeeldib
kirjanikuks hakkamine on sama lihtne kui suitsetamise mahajätmine 🙂 ma olen mõlemat mitu korda proovinud, kumbki ei taha alguspunktist eriti kaugemale jõuda. sinu ajakirjanikustaatus on pisut teine kui ajalehtedes – sa ei pea iga päev vaid teksti tootma vaid ka pildi peale mõtlema, see võib isegi abiks olla.
MeeldibMeeldib