Kuidas vana raamatut parandada. Osa 1

Sissejuhatus raamatute hinge-ellu ja jutte erinevatest tehnikatest ja sellest, mida enne alustamist oleks hea teada

Nüüd tuleb pikem jutt, kus ma räägin, kuidas ise koduste vahenditega vanu raamatuid parandada või ka ise märkmikku või albumit teha. Kunagi ei tea, mil võib tulla tuju köitma hakata ja ajul on omadus asju unustada. Koolis valisin oma spetsiifikaks köitmise ja üheks ülesandeks oli vana raamatu parandamine. Varem tegime mitu köidet ise algusest lõpuni (lühike kirjeldus siin).

Koolis ma vana raamatut valmis ei saanudki, kuigi aega kulus umbes kaks kuud. Kodus sain ta mõne päevaga lõpetatud. Küll mitte niisugusena, nagu koolis plaanitud, sest algne idee lihtsalt ei sobinud vanale raamatule. Nüüd olen veel kaks oma 1950-ndatest pärinevate lahtitulnud kaantega juturaamatut korda teinud. Kõik on pisut erineva tehnikaga ja köitmiseks ongi väga palju erinevaid võimalusi. Enamus tehnikaid võtab päris palju aega, eriti liimköite puhul ja peamine aeg läheb ootamisele, et liim ära kuivaks.

Üritan nüüd kirja panna kõik, mis meenub ja mida oleks hea teada. Et kui keegi tahab oma raamatut parandama hakata, saaks ta siit kogu info ilma lisaküsimusteta. Kui kedagi lihtsalt huvitab, milline on raamatute tehniline siseelu, siis saab lugeda. Ja mulle endale ka mugav koht, kust üle kontrollida.

Raamatu koostisosad

Kirjutan raamatutest, millel on kõvad kaaned, nende siseelu on pehmekaanelistest keerulisem. Kõvakaanelise raamatu kaaned kinnituvad raamatu külge eeslehtede abil. Eesleht on natuke paksemast paberist kui printeripaber, kaanest pisut väiksem, pooleksmurtud paber. Sama suur kui raamatu lehed, tavaliselt värviline. Eeslehed kleebitakse 4 mm laiuse PVA joonega raamatu algusesse ja lõppu. Eeslehe kaanepoolsele küljele liimitakse joonistuspaberist paksendus.

Raamat ise koosneb vihikutest, mida saab omavahel ühendada erinevate meetoditega. Vihik koosneb tavaliselt neljast pooleksmurtud lehest. Raamatu alguses ja lõpus esineb anomaaliaid. Vihikud on trükikojas kokku klammerdatud ja vihikud on, tavaliselt, omavahel ühendatud köitemarli abil.

Fotol on mu vana raamat, millelt on ära võetud esimene ja viimane vihik ja see murdunud servaga pruun pildiga asi on esikaas. Alumises reas on: joonistuspaberiga kleebitud eesleht, eesleht teiselt poolt, esimene vihik, mis algab uue pildiga, mille ma kaanelt kopeerisin ja välja trükkisin ja tagumine vihik, mille taha läheb ka uus pilt, aga see on veel külge kleepimata.

Vihikute selja juures ülemises ja alumises servas on raamatul otsapael ehk kaptaalpael. Seda võib poest osta, ise heegeldada, ise kas riidest või nahast valmistada. Mina olen kaptaalpaelu teinud ilusast värvilisest nahast. Koht raamatus, mida ainult asjatundja oskab vaadata. Pisike ilus kaunistus.

Kahe restaureeritud vana raamatu otsad: rohelisest ja punasest nahast kaptaalpaelad

Raamatu algusest lõpuni restaureerimine

Esimese raamatu parandamisel läbisin ma kõige pikema tee – ma lammutasin kogu raamatu lehtedeks laiali. Põhimõtteliselt ei ole lammutamist vaja teha. Lammutamise käigus võib raamat veel rohkem viga saada, kui ta siiani on saanud. Kõik minu raamatud olid köidetud ühesuguselt – vihikute lehed olid omavahel ühendatud metallist nelja klambriga ja vihikud olid omavahel ühendatud seljale kleebitud köitemarli abil.

Klambrid oli aeg roostetama pannud ja see võib paberile kehvasti mõjuda. Kui tahta raamat täiesti lehtedeks lammutada, tuleb kogu liigne möga ja klambrid lehtede küljest eemaldada, katkised kohad ära parandada, kortsud sirgeks siluda, pintsliga roostetolm ära pühkida. Rebenenud lehtede parandamiseks müüakse õhukesest läbipaistvast paberist spetsiaalset teipi. Kindlasti paberist, mitte plastikust. Kuid võib ka osta õhukest paberit (näiteks jaapani paberit), lõigata sobivad tükid ja need kliistriga õigesse kohta kleepida.

Kuidas liimida ja et mu unistus on saada endale 20 sentimeetrit raudteerööbast, jutt on siin. Üleval fotol paremal pool on sinises topsikus kliister. Raamatute parandamisel kasutatakse kliistrit, PVA-d ja kliistri ja PVA segu. Kui keskelt parandada, võib panna pikema riba ja pärast parajaks lõigata. Ma valmistasin ka papist aluse, et kõik lehed ühesuurused tuleks, hiljem selgus, et sel raamatul olid juba algselt lehed erineva suurusega.

Selleks, et kortsunud lehti sirgeks saada, tuleb kortsunud kohta natuke märja vatitupsuga niisutada, panna kuivade paberite või pappide vahele. Ka paberiga parandatud lehed lähevad paberite või pappide vahele ja kõige peale läheb vineeritükk, mille otsa raskus.

Hiljem tuleb kõik vihikud niidi ja nõelaga omavahel kokku õmmelda, selle kirjeldamine ei oma erilist mõtet, seda peaks näitama. Kuid eeldame, et parandame raamatu ilma teda üleni lahti lammutamata, kahte raamatut ma ei lammutanud, ainult esimese ja viimase vihiku võtsin lahti.

Liimita köide

Mul oli koolis plaanis oma tükkideks lammutatud Robinson Crusoe köitmiseks kasutada liimita köidet. Ma valisin välja naha, lõikasin nahast kaks paela, mis vihikuid omavahel ühendab, trükkisin spets masinaga paelale raamatu pealkirja. Kuid kodus ma sain aru, et liimita köide vana juturaamatu köitmiseks ei sobi, kuna võib lugemisel uuesti laiali laguneda ja lehed on omavahel väga lõdvalt seotud, paber on liiga õhuke ja tugevaid kaasi raamatul polegi. Lisaks oli minu valitud nahk köitmiseks ebasobiv. Ma ei tea, miks õpetaja seda mulle öelda ei võinud. Liimita köide on kõige lihtsam köitmismeetod, mida tänapäeval suveniiripoodides kõige tihedamalt kohtab, sest see saab kiirelt ja vaevata tehtud. Liimita köite tegemiseks on oma kümme meetodit kindlasti, kui mitte rohkem. Meil oli koolis kohustuslik üks, mis näeb väga vanaaegne välja ja seda kasutatigi keskajal.

Kui keegi tahab näha kauneid liimita köiteid, siis Tallinna vanalinnas on Pikk 36 pood Gild bookbinders, mida nad üldse Eestis ei reklaami. Nad ei maksa mulle reklaami eest, aga ma käisin üks neljapäev kell 15.00 seal poes ja nad rääkisid, et me oleme esimesed külalised, mul hakkas neist kahju. Üldjuhul müüakse ka välismaal peamiselt liimita köiteid, kuna neid on lihtsam teha. Vihikud õmmeldakse otse kas kaante külge või paelade külge ja paelad õmmeldakse kaante külge. Eraldi paksust papist kaani ei tehtagi, liimi ei kasutata.

Paberi hingeelu

Mina enne kooli ei teadnud, et igasugusel papil ja paberil on lõime suund nagu nahal ja kangal, et ühte pidi venib ja paindub, teistpidi mitte. Paberi puhul saab seda käte vahel proovida, kohe on tunda, et ühtpidi paindub lihtsamalt kui teistpidi. Paberi puhul saab ka nii üle kontrollida, et tõmbad küüntega serva ja üks serv hakkab lainetama, teine mitte. Paberi paindumise suund on köitmisel ülioluline, sest raamat ei saa ju ülevalt alla pooleks painduda, vaid lehed painduvad nii nagu raamatut loetakse.

Ehk kui teha ise raamatu või albumi sisu, kaasi, eeslehti, peab seda järgima, et lehed ja kaaned imelikuks ei keerduks. Ma, näiteks, avastasin, et mul on kodus nõukaaegne fotoalbum, kus kõik lehed on valepidi papist ja seepärast on paindekohad imelikult murdunud.

Töövahendid ja muu vana raamatu restaureerimiseks liimköite tehnikas

Teil on vana kõvade kaantega raamat, mille kaaned on lahti ja te tahate nad kenasti uuesti külge panna, igaveseks. Mida vajad?

Sul on vaja

• PVA liimi. Kontoritarvete poes müükase seda valge liimi nime all. Mu puutöö postituses on ka pilte PVA-st ja teistest töövahenditest, mida ka köitmises vaja läheb.
• nisujahu kliistri valmistamiseks. Poolde klaasi vette läheb umbes 1 supilusikatäis nisujahu, segad ilusti ära (alguses väikese hulga veega) ja kuumutad keemiseni. Tuleb selline mögin nagu tapeediliim.
• pintslit
• vineer või paksemast puidust plaati, mis ei painduks ja oleks vähemalt raamatu suurune, hea kui neid oleks kaks, aga saab ühega ka
• 2 pitskruvi või väga raskeid asju, mida pressiks kasutada, pitskruvidega on mugavam
• paksemat värvilist paberit eeslehtedeks. Kui ostad poest A4 paberit ja see pooleksmurtult on su raamatu formaadist väiksem, siis ta ei sobi. Zelluloosi poes müüakse suuri värvilisi joonistuspaberid alla euro leht.
• joonistuspaberit (akvarellipaberit) tugevduseks
• jõupaberit
• paberite lõikamise vahendeid: metallist joonlauda ja vaibanuga, et pabereid sirgelt õigeks lõigata. Saab ka kääridega, aga mitte nii lihtsalt. Lõikematti või selle asendajat, mille peal saaks noaga lõigata, reliinitükk on hea asendaja. Kui kellelgi on korralik giljotiin, siis teil on eriti vedanud.
• materjali, millest teete raamatule uue selja.
  • See võib olla õige paksusega nahk, kuid naha servade õhendamine on aastapikkust harjutamist nõudev töö. Õhuke nahk on hea, kuid mitte nii õhuke, et tõmbamisel rebeneb
  • sobiv puuvillane kangas, millest saab ise kliistri ja jaapani paberi abil uue materjali teha.

Noh ja ongi alustuseks kõik. Järgmise osa kirjutamine võib päris pikalt aega võtta, seda osa ma kirjutasin mitmes osas.