Viimasel ajal olen kirjutanud siin peamiselt raamatutest: nendest, mis ma läbi olen lugenud. Mitte kõigist. Nüüd tuleb erand, sest ma olen kuri – kirun raamatut, millest ma suure vaevaga 1/3 läbi lugesin ja lõpuni lugeda ei kavatsegi – mingu oma küberpõrgu!
Costello hoiatas, et esimesed 50 lehekülge on kohutavad. Mina jõudsin 129.-ni ja suurt midagi ei muutunud: no pole minu tassike teed. Põhimõtteliselt võiksin siin jätkata aruelu, mis Asimovi Asumi sarja kommides pooleleli jäi, aga see oleks vaid väike osa kogu mu tunnetest.
Teise poole kirjeldamiseks kopeerin siia tolle lõigu, mida ma viimasena lugesin.
Ruumiline printer läheb käima. See sisiseb veidi, kui oma ülijahutatud tööruumi vaakumkambrist soojust hajutab. Sügaval sisikonnas tekitab see absoluutse nulli piiril kõikuvatest Bose-Einsteini kondensaatidest sidusad aatomikiired. See ühitab nendega interferentsimustrid ja genereerib aatomihologrammi, moodustades mingi originaaleseme täiusliku koopia, aatomi tasemeteni välja – ei ole kolksuvaid nanotehnoloogilisi detaile, mis võiksid rikki minna või üle kuumeneda või muteeruda. Poole tunni pärast väljub printerist miski, mis klooniti originaalist aatomituuma kvantolekuteni välja.
Ja terve raamat on samas stiilis. Ma usun, et inimesed mõtlevad narko all välja igasuguseid sürrealistlikke asju, aga too mees – Charles Stross – on kõige hullem it-friik (ta ongi õppinud arvuteid ja ka farmaatsiat), kellest ma elu sees kuulnud olen ja suur osa minu meestuttavatest on “patsiga poisid”. Inimene, kes pole kunagi arvutisõltuvust põdenud, võib raamatu vabalt avamata jätta, sest ega ta sellest muffigi aru ei saaks (kummardus raamatu tõlkijale ja toimetajatele). Raamat on saanud mitmeid auhindu nii väljamaal, kui Estconnil. Muidugi on tegemist uuendusliku ja äärmiselt fantaasiarikka küberpungiga, kuid mulle, vot, ei meeldi.
Mulle ei meeldi ka inimesed, kes eesti keele asemel räägivad võõrsõnadega ja need, kes arvavad, et kui nad kellestki võõrsõnade tõttu aru ei saa, siis nood rääkijad on neist targemad. Võõrsõnad on köki-möki, proovi nii rääkida, et enamik inimesi saaks sinust aru, kui sa mingit tehnilist jubinat pead seletama – vot see on oskus, millega paljud oma ala tunnustatud asjatundjad hakkama ei saa.
Ning nüüd eesti ulmefännide kamba kallale. Kui keegi tahab teada, millest raamatus räägitakse, siis lugege ulmekirjanduse baasist. Feministliku friigina lasin silmad üle seal arvustanud inimeste nimedest ja – ülla-ülla – kõik on mehed. Mis selle eesti ulmemaailmaga lahti on, et seal peamiselt mehed ringi lasevad? Muideks – ma kahtlen sügavalt, et nad kõik ikka said aru, mida nad lugesid. Mina olen mingi 20 aastat arvutit igapäevaselt kasutanud, ma oskan kastist raudvarajuppe enam-vähem õigesti nimetada (neid lahti ja kinni kruttida lasen loomulikult mehel). Ma olen põdenud tel-netil põhinevate jutukate, FB ja online adventure mängu sõltuvust. Aga see tehniline vikerkaar, mis tollest raamatust sulle otse näkku katkematu ojana lastakse, ületas minu tähelepanelikkusvõime.
Kuna ma kõiki lahendusi mitu korda mõttega üle lugeda ei viitsinud, siis jäi mingi 1/5 loetust minu jaoks puhtaks müraks. Kas tõesti kõik eesti meessoost ulmefännid panid enda jaoks kõik need kirjeldused arusaadavasse pilti? Kahtlen. Kuna naistel on Eestis lubatud kõva häälega teatada, et mina füüsikast, mehhanikast jms mitte midagi ei jaga, siis nad ei vaevugi ütlema, et tegelikult saavad aru küll, aga hoopis lihtsam on öelda mõnele ettesattunud vagiinavabale inimesele, et mõtle ja paranda sina minu eest. Ning too anatoomilise defektiga tüüp arvab, et ta vaeseke peabki füüsikat ja mehhaanikat taipama ja armastama. Lihtsalt seepärast, et ta pole võimeline sünnitama 😀
Aa, kindlasti on tegemist erakordse ja erilise ulmeraamatuga. Ja ma mõtlengi nii. Kui ma meenutan, et üritasin ise mingit imevidinatega ulmejuttu kirjutada, siis minu väljamõeldised oli ikka hale lapselalin võrreldes Accelerandoga.
Manjana blogib 
Sinu kirjelduse jàrgi on tegemist sellise tehnilise Jane Eyre-ga vòi midagi sinna poole 🙂
MeeldibMeeldib
aa ma sisust ei rääkinud ju??
jane eyrest on küll asi kaugel. nii kaua kui ma lugesin, ajas peategelane asju itaalia kommunistliku parteiga, kes oli itaalias parasjagu võimul ja nende esimees tahab teha ka üle-euroopalist (ja suuremat) poliitilist karjääri, mille jaoks ta koos peategelasega mõtlevad välja, et peaks inimeste identiteedid vabasse kasutusse andma vms. peategelane on mees, kel ei oma mingit isiklikku raha, ega varandust ja tegeleb igasuguste intelluktuaalsete asjade vabasse kasutusse andmisega jms. ise on aga suht sürr mees, kel kogu mälu on hoiul ta prillides ja välises kõvakettas. prillid on pidevalt internetis, nagu ta enda isikki.
nojah, see oli suhteliselt huvitav sisu, aga kuna kirjanik “kaunistab” kogu oma kirjutatut meeletu tehnilise andmestikuga, siis mina seda lõpuni lugeda ei suutnud.
ja kuna meil sinuga, oudekki, läheb raamatutest rääkides millegipärast jutt seksile, siis seks on seal raamatus ka põneval tasemel. alguses on peategelasel naine, kes on hull Domina koos kogu võimaliku atribuutikaga. kuid see, kuidas ta end peategelasega rasestab ja selle kindlustamiseks kleebib häbememokad nädalaks ajaks liimiga kinni, et sperma välja ei voolaks, on, pehmelt öeldes, võhiklik. järgmise naisega harrastab peategelane peamiselt rolli(vahetus)mänge ja narkotse.
MeeldibMeeldib
Mina ka sisust ei rààkinud. Jane Eyre’i ma ka ei suuda lugeda meeletu lisaandmestiku ja teatud detailide tòttu, mis mind yldse ei huvita 🙂
MeeldibMeeldib
nende kahe raamatu sarnasus piirdub siiski vaid sellega, et mõlemad on raamatud 🙂
MeeldibMeeldib
Mulle raamat meeldis ja peategelasel oli haaret. 🙂
MeeldibMeeldib
loe “täheaeg 6” antoloogiast Strossi lühijuttu, see on vaimustav.
MeeldibMeeldib